Mihkel Raud "Musta pori näkku"

Lõpuks ometi Eesti oma sex, drugs and rock'n'roll teos! Mihkel Raua "Musta pori näkku" oli just see, millest me kõik puudust oleme tundnud. Ise seda teadmata muidugi. Või ei ole?

Kas on keegi, kes ei alustanud raamatu lugemist piltide vaatamisest? Ei usu... ja Raua vanuse pidin ka kohe alguses internetist järgi vaatama. Et ennast sellesse aega paremini sobitada. Sest eks olen minagi omal ajal Singer Vingeri kontsertidel, 1988 a Tartu Levimuusikapäevadel ja Rock Summeril käinud. Seda ma siit raamatust otsisingi - aega ja inimesi. Mitte niivõrd ilukirjanduslikult kõrgel tasemel olevat teksti.

Stiil ongi natuke hüplik. Raud hüppab ajas edasi -tagasi, kuigi põhiliselt liigub tegevus ikka kronoloogiliselt ja loogiliselt. Kirja- ja trükivigu on ka ühe toimetatud raamatu kohta liiga palju. Raud kirjutab põhiliselt muusikast ja muusikutest. Algselt oli ta plaaninudki ainult Singer-Vingeri biograafiat kirjutada, kuid tööd alustades oli selge, et sellest ei piisa. Seetõttu on raamatus ka väga vähe tema lapsepõlvest ja kuulsatest vanematest. Kellest samuti tahaks ju kõike teada. Tegelikult hõlmabki teose põhiteema vaid mõned aastad, ajast mil Raud Singer-Vingeris alustas kuni 1990 aasta 2. augustini, mil ta alkoholiga lõpu tegi.

Huvitav, hoogne, tihe, lõbus... ja väga kurb raamat. Raamat ühest ajastust ja noortest selle keskel. Sellest, kuidas üks põlvkond ennast surnuks joob. Selle kõige juures muidugi kõvasti lõbutsedes. Lõpp oli eriti morbiidne. Mulle tundub, et Raual on selle raamatuga mingi isiklik võlg tasuda, ja mida lõpu poole, seda paremini on seda tunda.

On juba kuulda hääli, et ega see ju täpselt ikka niimoodi ei olnud, nagu Raud kirjutas. Ise ta ütleb, et ei küsinud kelleltki nõu ega luba avaldamiseks. Põhiliselt sellepärast, et kartis, et teised inimesed mäletavad neid seiku teisiti kui tema, eelkõige vähem rajumalt. Aga rokkarid on ju selline isemoodi rahvas, et parem raju kuulsus kui et üldse mitte mingit kuulsust. Ainult üks raamatus nimetatu, kes isegi mitte Eestis ei ela, olevat helistanud Kultuurkapitali ja seal vaest sekretäri Raua teose pärast pool tundi sõimanud.

Ning ühe asja soovis Raud veel korda ajada - tema ei ole mingi homofoob, kuigi Valle-Sten Maiste niimoodi oma arvustuses kirjutab. Aga see ropendamine, millest igas arvustuses juttu tehakse... Nüüd, paar nädalat peale lugemist ei tule nagu meeldegi, et raamatus mingi ropendamine ka oli. Hardi Volmeri "minge munni, raisk" on ainuke. Ilmselt sobitus see nii orgaaniliselt teose sisu ja atmosfääriga, et mina ei pannudki seda tähele. Kuigi muidu ropendamine kriibib minu kõrva küll.

Ah et kust ma tean, mida Raud ütles või mida Raud mõtles? Ma käisin muidugi Apollos autori ja kirjastajatega kohtumisõhtul. Muuseas sain ka autorilt raamatusse autogrammi, küll mitte endale, vaid sõbrannale, kes oli palunud mul omale raamat osta. Natuke kahju oli küll, oleks ka omale isiklikku autogrammi ja templit tahtnud, aga leidsin, et raamat sai juba läbi loetud ja selle 200 krooniga on mul palju muudki teha.

Kirjandusaasta 2008 kokkuvõte

Postimees avaldas 2008 aastal Eestis välja antud kirjandusteoste kohta kokkuvõtva artikli.
Kirjanduskriitikute ja muude tegelaste isiklikud edetabelid ja Apollo raamatumüügi top. See viimane pani natuke õlgu kehitama. Mina olen sellest nimekirjast lugenud kahte raamatut (Mihkel Raua "Musta pori näkku" ja Kivirähu "Mees, kes teadis ussisõnu"). Ülejäänud tunduvad ebahuvitavad.

Aga inimeste isiklikud edetabelid on huvitavad. Näiteks sellist Eesti mõistes marginaalset teost nagu Pierre Bayardi "Kuidas rääkida raamatutest, mida me pole lugenud?" on lausa mitmed nimetanud. Ja Mari Tarandi "Ajapildi sees" läks nüüd minu lugemislisti oma järjekorda ootama.

Kätlin Kaldmaa 2008. aasta tõlkeilukirjanduses
Vaapo Vaher Eesti proosa 2008
Ilona Martson Lastekirjandus 2008 kurja kriitiku pilgu läbi
Heidi Aadma Eesti näitekirjandus 2008
Maarja Kangro Eesti luule 2008
Jan Kaus Eesti proosast 2008

Mida rahvas otsib

Olen tähele pannud, et aeg-ajalt armastavad blogijad oma naljakamate otsingusõnade kohta nimekirju avaldada. Ma avaldan siis ka. Mitte et see kuigivõrd tähtsust omaks, aga Google'i otsimootori hingeelu on ikka täitsa hoomamatu minu jaoks.

• kuidas klassifitseerida naisi
• vilja jahvatamine hind
• agatha christie kuidas romaanid
• seks pooside kirjeldused
• poosid
• armastuse poos
• tõeline mees on
• neegerorjade inglise keel tõlkimine
• vähem on rohkem postimees
• 18.saj. lõpu-19.saj alguse teadlased
• luuletus tiibadega
• nigella pearoog
• nigella lawsoni vanemad

Siiski, pean tunnistama, tuleb enamus otsijaid siia blogisse täitsa mõistlike otsingusõnadega, nagu Nigella retseptid, raamatublogi ja kuidas kirjutada arvustust (top 3).
Lisan veel juurde, et see siin on lugemispäevik ja muust kui raamatutest siin eriti juttu ei ole.

Käisin poes vol 7

Otsustasin küll vahepeal, et poes ei käi - eriti raamatupoes ei käi, aga kus sa pääsed! Kõigepealt leidsin Prismas kasti seest 49 krooniga Geraldine McCaughreani "Peeter Paan punases", no kuidas sa sellist raamatut siis ostmata jätad! Raamatuklubis oli pakkumises 79 krooni eest "Täielik toataimede käsiraamat". Kuna ma oma Virve Roosti 30 aastat tagasi välja antud toalilleraamatu juba ammu ära kaotanud olen ja tema viimane raamat üle mõistuse kallis oli (No milleks on vaja käsiraamatuid trükkida paksule ja raskele kriitpaberile, hiiglasuures formaadis ja selle eest üle 300 krooni küsida?), siis parem see kui mitte midagi, eks ju? Lapse jaoks ostsin Apollost 27 kr tükk Susanna Clarke'i "Jonathan Strange & härra Norrelli" triloogia, ikka lootuses, et äkki SEE raamat teda lugema paneb. No Harry Potterit ta ju luges. Lootus kustub viimasena! EPL Eesti lugude sarjast rändasid riiulile Jaan Krossi "Kolme katku vahel"- seda ma pole lugenudki veel! ja Aino Kallase "Reigi õpetaja". Aino Kallast ma pole ka lugenud. Küll ükskord lugemisjärg ka nende raamatuteni jõuab. Endiselt lootusrikas...

Leelo Tungal "Seltsimees laps ja suured inimesed"

Kohe ilmumisest saadik lugemislistis olnud Leelo Tungla "Seltsimees laps ja suured inimesed" oli ootamist väärt küll. See on väga kurb ja samas väga naljakas raamat. Tegevus toimub 50-ndatel, kui autor polnud veel viieaastanegi. Teose alapealkiri "Veel üks jutustus õnnelikust lapsepõlvest" määrab ka teose tonaalsuse. Lapse pilgu läbi kirja panduna ei tundugi toonane olustik nii masendav. Laps suudab tunda rõõmu elu pisiasjadest, hoolimata sellest, et mustad mehed ema kaugele ära viivad. Teisalt rõhutab just see naiivne lapse pilk 50-ndate painavat õhustikku ja täiskasvanute maailma absurdust ja tobedust.

Onu Kopli oli mul keelanud rääkida kolmest asjast: esiteks sellest, et memme ära viidi, teiseks oma säravate paelte ja kuldnööpidega mundrist, mis riidekapi taganurgas valge lina sees peidus oli, ja kolmandaks sellest, et tegelikult pole ma mingi tavaline laps, vaid SELTSIMEES laps.
"Kas need on kõik sõjasaladused?" küsisin onult: raadios loeti ükskord juttu "Sõjasaladus" ja selles tegi üks mõtlematu poiss palju paha, kui sõjasaladuse välja lobises. Onu tegi väga tõsise näo pähe ja noogutas.

"Olgu, ma ei räägi kellelegi, et sul on julgeolekumunder kapis voodilina all!" tõotasin pühalikult. Seepeale oli onu natuke aega vait ja ütles siis, et ma olen juba nii tark laps, et mul ei sobigi piimasappa minna - võin selle asemel hoopis tema margikogu vaadata, soovi korral laenab ta selleks oma luubigi!

Kuigi minu jaoks on 50-ndad pea sama kauged kui praegustele lastele, kelle jaoks see teos esmajoones mõeldud on, tundsin tihtipeale äratundmisrõõmu. Laste mured ja rõõmud on sõltumata ajastust ikka sarnased. Läbivaks teemaks on heaks lapseks olemine. Unistasin minagi lapsepõlves, et kui mul oleks kolm soovi, sooviksin kõigepealt ennast heaks lapseks - selliseks, kes kuulab vanemate sõna, ei loe öösiti salaja raamatuid, õpib hästi ja koristab enda järelt. See oli lapsena nii oluline. Nüüd sain teada, et ma ei olnudki ainuke, kellel hea laps olemisega raskusi oli!

Jaak Urmet pahandab EPL'is kujundajaga, et nii ülekujundatud raamatut ei olegi võimalik lugeda. Minu arvates on pildimontaažid väga toredad ja toetavad raamatu üldist õhustikku. Samas lehtedele kuhjatud tüpograafia küll midagi juurde ei andnud, aga otseselt ei härinud ka.
Kuuldavasti on sellele raamatule ka järg tulemas!

Teised kirjutavad:

EPL, Eesti Ekspress, Õpetajate leht, Postimees, Sirp
Danzumees, Liivametsa lugemised, Raikküla Raamatukogu, Tallinna Keskraamatukogu, Sauga Raamatukogu, Kirjakoi

Leelo Tungal, Usalduseta peab unustama ehk Seltsimees lapse sünd
Intervjuu autoriga, Postimees
Intervjuu autoriga, Õhtuleht

Ugo DiFonte "Toidumaitsja"

Peale mitme mitte eriti põneva mitte-ilukirjandusliku (vahemärkusena - kas see on eestikeelne sõna? ÕS’i järgi igatahes ei ole, seal on hoopis tarbekirjandus) raamatu lugemist tundsin suurt vajadust millegi lihtsa ja ajusid mitte-koormava (ega seegi pole niikuinii eestikeelne sõna, aga mis siis) järele. Ugo DiFonte „Toidumaitsja“ tundus olevat väga sobiv valik.

Ajalooline seiklusromaan on sellele teosele ilmselt kõige sobivam lahter. Tegevus toimub 16. sajandi Itaalias, kus ühest harimata talupojast saab kohaliku hertsogi toidumaitsja. Pidevas surmaohus viibimine teravdab ta meeli ja ta õpib selgeks lugemise ja kirjutamise, temast saab omamoodi õukondlane ning lõpuks paneb kirja sellesama jutu.

Oma ülesehituse ja sisu poolest tundub raamatu sihtgrupp olevat teismelised. Mitte eriti usutavad süžeepöörded, konstrueeritud lahendused, anakronistlikud arutelud. Seiklust ja põnevust see-eest küllaga. Samas mõningaste naturalistlike vägivalla- ja seksikirjelduste tõttu ma seda liiga noortele siiski ei soovitaks. Või olen ma lootusetult ajast maha jäänud ja praegusel ajal loevad (või pigem näevad telekast) selliseid asju lapsed iga päev?

Igav lugedes siiski ei hakanud, aga käest panna kahju ka ei olnud. Teisalt olid näiteks toonaste olude kirjeldused huvitavad ja tundusid autentsed. Toitude kirjeldused olid aga lausa hurmavad:

Kujutage ette sooja pehmet taignapõhja oma kurgulae külgede vastu murenemas, pehme pruuni pirni suhkrust pudedust oma keelel lamamas nagu rahuldatud naist. Eedeni rikkalikke mahlu hammastevahelisi kanaleid täitmas - ja ikka ei oleks see isegi ligilähedane!

Oma eesmärgi raamat selles mõttes täitis, et tõepoolest - ajusid selle lugemisel kasutada ei olnud vaja. Vahepalaks täiesti sobiv.

Tõlkinud Tiina Pai 

Fay Weldon "Mis teeb naised õnnelikuks"

Eneseabiraamatud ei kuulu just minu igapäevase lektüüri hulka, nii et ma ei tea - äkki nad ongi kõik sellised? Fay Weldoni "Mis teeb naised õnnelikuks" oli igatahes imelik. Juba esimeses peatükis teatas autor, et maksimaalne aeg, mil naised õnnelikud saavad olla, on kümme minutit. Sest peale seda tulevad süümepiinad ja kahtlused. Ülejäänud leheküljed ta ainult kinnitas sedasama. Kokkuvõtteks - naised ei saagi kunagi õnnelikuks. Lisaks on see minu loetutest esimene raamat, mis soovitab naistele muuhulgas teeselda orgasmi ja petta oma abikaasat. Aga kui see kellegi õnnelikuks teeb, siis muidugi - eesmärk pühendab abinõu.

Tutvustus ütleb raamatu kohta nii:

Tuntud vaimukas ja sõnaosav kirjanik Fay Weldon püüab oma raamatus aru saada, kuidas võiksid naised õnne saavutada. Ta pakub omaenda kogemusel põhinevaid lahendusi ning vaatleb, kuidas mõjutavad seda õnnetunnet meie elud, töökohad, perekonnad, kehad, ihad, kõlblus ja kohustused. Oma arvamuste illustreerimiseks on ta lisanud raamatusse teravmeelseid mõistujutte. Raamatut läbib küsimus, kas sa saad õnnelikuks, kui sa oled hea. Või on vaja veel midagi muud?

Tutvustus on muide väga tabav - just selline see raamat ongi. Autor kirjutab seda, mida ta ise kogenud on. Aga kas seda just lugeda maksab, on iseasi.

Tõlkinud Krista Suits

Teised kirjutavad:
Aigi Viira, Õhtuleht
Ahto Muld, Keskus

Umberto Eco "Minipäevik"

Sissejuhatust Umberto Eco loomingusse alustasin eseede kogumikust "Minipäevik". "Roosi nimi" ootab juba teist aastat riiulis oma järge, kuigi sissejuhatuse olen sellel siiski läbi lugenud :)

"Minipäeviku" esseed on enamuses kirjutatud 60'ndatel ja kujutavad endast paroodiaid ja iroonilises laadis tekste tolleaegsete oluliste teemade kohta. Siin tekkiski kohe probleem, kuna nii aeg kui ruum jäid minu jaoks väga kaugeks, et asjast korralikult mõnu tunda. Selleks, et paroodiast aru saada, on üldjuhul vaja tunda parodeeritavat algmaterjali, aga minu teadmised 60'ndate Itaalia ja selle ajaloo ja inimeste kohta on pehmelt öeldes puudulikud. Siiski ei olnud kõik esseed nii Itaalia-kesksed ja mitme puhul oli minu jaoks tegemist nauditava elamusega. Eelkõige tema raamatuarvustused - kes veel tuleb selle peale, et arvustada Itaalia Panga 50 ooo ja 100 000-liirist kui kunsti- või kirjandusteost. Suurepärane! Samuti ekspertaruanded kirjastustele, kus eksperdid põhjendavad, miks seda või teist käsikirja ei saa olemasoleval kujul välja anda. Käsikirjadeks on muuhulgas Piibel, Homerose "Odüsseia", Dante "Jumalik komöödia", Cervantese "Don Quijote", Kafka "Protsess". Viimase kohta ütleb tundmatu arvustaja järgmist:

Autor aga näib olevat teose kirjutanud tsensuuri surve all. Mida need ebamäärased vihjed, need puuduvad isiku- ja kohanimed peaksid tähendama? Ja miks läheb peategelane kohtu alla? Kui need küsimused ära klaarida, kohta ja aega täpsustada, fakte, fakte ja fakte lisada, selgineks tegevuskäik ja keriks ootusärevus.

Raamatu avaessee "Eilita" parodeerib muidugi Nabokovi "Lolitat", ainult et peategelaseks on keegi Umberto Umberto, kelle suurimaks kireks on vanaeided. Ning "Do Your Movie Yourself" on praeguseks vist juba klassika.

Tõlkinud Mailis Põld

Teised kirjutavad:
Ekspress
KesKus
EPL
Intervjuu autoriga

Gerry Olin Greengrass "Koerajooga"

Gerry Olin Greengrass avastas ühel heal päeval oma koeri jälgides, et ... nad tegelevad joogaga - istuvad, sirutavad käppi, hüppavad - kasutades vägagi kõnekaid poose: Kõht ülespoole, Osav koer, Nuhi tuult, Kirglik poos... Autor hakkas koeri jälgima ja nende erinevaid asendeid üles joonistama. Nii sündiski "Koerajooga. 10 000 aastat poose".

Koeraomanikule tekitab raamat teatavat äratundmisrõõmu. Poosid tulevad väga tuttavad ette ja nende kirjeldused on ka toredad. Koerad tõepoolest harrastavad joogat! Kõige parem osa on muidugi pildid - iga poosi kohta on joonistus, nii eesti- kui sanskritikeelne nimetus ja kõrval muhe lühitutvustus.

Piltide nägemiseks tuleb raamatupoes käia, aga kaanepildile seatud poosi Adho Mukha Shavanasana - Alla suunatud poos - kirjeldus kõlab järgmiselt:

See poos on klassikaline ja ka inimesed katsetavad seda pidevalt. Süda puhkab ja rõõm tulvab kogu kehasse.
Asetage esikäpad õlgadega ühele joonele. Ajage käpad laiali. Tõmmake varbad konksu ja suruge tasakaalu hoidmiseks tugevasti vastu maad. Tõstke tagakeha nii kõrgele kui võimalik. Püsige selles poosis.
Õpetage seda poosi ka oma peremehele... kui ta selle korralikult sisse võtab, võib see leevendada valu selja alaosas.

Lisaks võib raamatust leida järgmisi poose: mäepoos (eriti sobiv laua pealt toidu kättesaamiseks), nuusuta linna poos (mis võimaldab tõelist seiklustunnet ja sügavat haistmisalast rahuldust), sõdalasepoos (näilisele lihtsusele vaatamata tõeline väljakutse), mediteeriva koera poos (sobiv eriti juhul, kui teid on pikemaks ajaks üksi jäetud), väljasirutatud käpa poos (mida tuleb korrata lõputult, kuni Peremees sellele suhtlusvormile viimaks järele annab) ja muidugi surnumängimise poos (mis tugevdab sisemist kindlust ja enesekontrolli ning võimaldab mitte reageerida Peremehe käsklustele).

Tõlkinud Ketlin Tamm 

Käisin poes vol 6

Sattusin täna Eesti Keele Instituudi majja Roosikrantsi 6 ja avastasin, et seal on lausa kaks raamatupoodi! Ateena ja Bukinist. Esimene müüb uusi raamatuid - Eesti Keele Sihtasutuse omi ja muid ka. Seal oli riiulite viisi raamatuid, mida tavalises raamatupoes pole või kui on, siis ilmselt mõnesse kaugesse nurka või lae alla peidetud. Igasuguseid põnevaid teoseid. Kas te teadsite, et meil on olemas Aseri-eesti sõnaraamat, hetkel müügis soodushinnaga! Bukinist müüb kasutatud raamatuid, aga seekord ei ostnud ma kummastki midagi, kuigi taevas teab - oleksin tahtnud küll.

Õhtul võtsin osa Apollo kirjandusklubist, kus seekord vesteldi Carlos Ruiz Zafóni raamatust "Tuule vari". Seda raamatut on viimasel ajal kõvasti kiidetud, aga ei ole veel selge, kas ma ta ette võtan. Olen üsna kindel, et loen ta huviga läbi (ajalugu, seiklused ja põnevus läheb mulle alati peale!), aga kas ikka maksab, on veel küsimus.

Kuna juba raamatupoes olin, pidin ka seal natuke ringi vaatama, mis muidugi lõppes nagu tavaliselt. Läks õnneks lahkuda vaid ühe raamatuga - Olivia Judsoni Dr Tatjana seksinõuanded igasugustele olenditele. Tutvustuse järgi "unikaalne raamat seksist, milles räägitakse näiteks juhtumitest, millal nekrofiilia pole põlastusväärne, kuidas ja millal on õigustatud kannibalism, millal on parim aega sugu muuta ja millistel puhkudel sobib oma kallim ära süüa." Autor on evolutsioonibioloog.

PS. Viimane Keskus on üle ootuste huvitav, palju ruumi raamatutele, kirjandusele ja kirjanikele.

Vana uudis: Lugemine on sama elamusterohke kui filmivaatamine

Novaator kirjutab:

Raamatud suudavad tekitada filmivaatamisega võrreldavaid emotsioone, näiteks rõõmu, valu või vastikust, selgub värskest uuringust.

... filmi vaadates või raamatut lugedes elame tõepoolest mingil tasemel läbi selle, mis tegelastega juhtub, kuna ajus aktiveeruvad samad piirkonnad, mis juhtumisi ise füüsiliselt läbi elades. Emotsiooni läbielamiseks pole oluline selle nägemine näiteks filmis, vaid piisab ka raamatu lugemisest – meie kujutlusvõime aitab meil tõeliselt sündmuste sisse sattuda.

Järjekordne asi, mida ma olen kogu aeg teadnud, on nüüd ka teaduslikult kinnitatud! :)

Pikemalt Novaatoris.

Jüri Üdi "Tiibadega raamat"

Ei, luule ei ole minu jaoks. Vähemalt mitte aastakümnetetagusest ajast pärit luule. Ei kõneta mind kuidagimoodi. Kuigi millegipärast on needsamad salmid viisistatuna, kas siis tema enda poolt või näiteks Ruja esituses, hoopis paremini hoomatavad. Seetõttu leidsin, et kui Jüri Üdi luuletusi kõva häälega ette lugeda, avanevad nad hoopis paremini.

veereva elu ragin
kõik ikka igavikku
puutrepi tuttav nagin
ma kohtan päkapikku
männimetsas homme
kell kolmveerand 12
ja meil on kena komme
suudelda teineteist
puude tüved on soojad
soe on päkapikk
kusagil on looja
miski on igavik

Aga lugege parem, mida targemad arvavad:
Kalev Kesküla, Eesti Ekspress
Brita Mets, Eesti Päevaleht
Koostaja Hasso Krull
Intervjuu Hasso Krulliga
Nõudmiseni

David Deida "Tõelise mehe tee"

David Deida "Tõelise mehe tee. Vaimne teejuht naiste, töö ja seksuaalse ihaga toimetulekuks" sissejuhatuses on öeldud, et "raamat on mõeldud käsiraamatuna meestele ja nende armsamatele", seega tundsin, et ka minul kui mitte-mehel on lubatud seda raamatut lugeda. Peale Tiina Jõgeda eriti intrigeerivat arvustust Ekspressis ei jäänudki muud üle, kui teos ette võtta.

Päris käsiraamatuks ma seda siiski ei nimetaks, rohkem on ikkagi juttu vaimsel tasandil toimuvast; kuidas Deida hüüdlauseid praktikasse rakendada, tuleb igal mehel ise välja mõelda. Kuigi leidub ka praktilisi nõuandeid, näiteks selline:

Naise tujudega toimetulekuks ja tema avamiseks on mitu moodust. Kõdista. Võta riided seljast ja tantsi talle. Laula. Tee loomahääli. Karju ta peale valjemini kui iial enne, seejärel suudle teda kirglikult. Suru ta enda vastu, kuni sulate üheks. Võta ta sülle ja keeruta. Mõnikord, kuid mitte nii sageli kui naer ja füüsiline armastus, aitab ka vestlus.

Eelmise soovituse peale ütles mu sõbranna, et kui tema mees midagi sellist hakkaks tegema, helistaks ta kohe esimese asjana vaimuhaiglasse :)

Ma ei oska öelda, kas ma midagi uut sellest raamatust teada sain. Ilmselt mitte midagi sellist, mida ma juba varem ei teadnud, kuigi Deidal on paljudes asjades vägagi radikaalsed vaated, millega võib nõustuda ja võib ka mitte. Järgnevalt minu muljed peale raamatu läbilugemist:

On naised ja on mehed, olemuselt täiesti erinevad, vastandlikud. Naine saavutab õnne vaid läbi mehe ja vist oli ka vastupidi, aga sellest ma täpselt aru ei saanudki. Mehele on kõige tähtsam areneda ja eelkõige otsib ta vabadust, samal ajal kui naine otsib ja vajab armastust. Kõik naiste ebameeldivad tegevused, nagu näägutamine ja tujutsemine, on vaid selleks, et meest proovile panna ja temast tõeline tugevus välja tuua. Mehed, ärge lootkegi, et naine mõistlikumaks muutub (see mulle meeldis!)! Ning kui naine muutub koledaks ja talle ilmuvad näkku kortsud, siis on see ainult mehe süü! Sest ta ei ole naist piisavalt armastanud (see mulle ka meeldis!).

Üldiselt tundus kogu jutt mulle natuke tasakaalustamatu olevat - tuli see siis sellest, et raamat oli kirjutatud meestest ja meestele või siis ongi Deida seisukohad sellised, aga naistel siin elus erilist rolli ei paista olevat. Kui just meestele inspiratsiooniallikaks ja nende armastuse subjektiks olemine välja jätta.

Tõlkinud Triinu Lööve

Teised kirjutavad:
Raamatu piiratud eelvaade
Raamatu sisukord
Loitsu logi

Käisin poes vol 5

Bukahoolik suutis ennast tervelt kuu aega talitseda ja ei käinud üheski raamatupoes. Et siis, kui juba käia, ikka korralikult. Ja seda ma viimasel nädalal ka tegin. Niisiis külastasin kõigepealt Stockholmis Bok o Bild raamatupoodi (aitäh Danzumehele vihje eest!). Mul oli kohe hea meel, et mu rootsi keel suurem asi ei ole, sest rootsikeelseid hea hinnaga pocketeid oli seal riiulite kaupa, sealhulgas ikka selliseid, mida ma mõnuga lugenud oleksin. Aga et mitte päris ilma ostuta raamatupoest välja tulla, soetasin suure pildiraamatu ahvidest. See on mul nüüd öökapi peal ja aeg-ajalt ikka kiikan, mis nägu need ahvid täpselt on. Väga lahedat nägu on.

Eesti erinevatest raamatupoodidest leidsid tee riiulile:
Ruth Binney "Maitseraamat", Stendhal "Punane ja must", Gerry Olin Greengrass "Koerajooga. 10 000 aastat poose", Umberto Eco "Minipäevik", Lennart Meri "Hõbevalge", Anne Lange "Tõlkimise aabits" ja Jüri Üdi "Tiibadega raamat". Tegelikult läksin ma Juhan Viidingu kogutud teoseid ostma, aga raamatu mahtu ja hinda nähes lõin põnnama. Seega otsustasin temaga lähemat tutvust teha esialgu natuke vähem mastaapses vormis. Suurem osa ülejäänud raamatutest jäid näppu muidugi soodsa hinna tõttu, aga mul on kindel kavatsus need kõik ka läbi lugeda! Kaheksa raamatut - polegi kõige hullem :)

PS. Ma tõepoolest loen juba kolmandat kuud Tolkieni biograafiat, aga progress on märgatav - juba olen poole peale jõudnud:)

Lugemiskomplekt

Kellele meeldivad komplektlõunad ja ellu­jäämiskompsukesed, see tervitab ka järg­mist mööbli­eset. Riiul Novela koos lugemislaua ja -tooliga on disainer Bram Woo hädalahen­dus lugemisvaeguse all kannatavale kultuurile.

Seda mina tahaksin :)
Allikas

Tsitaat

Osho "Armastus ja üksindus"

Hoidke alt! Vaadake oma mõistusega ette! Sest ei ole suuremat vaenlast, kui enda mõistus. Sõna "mõistus" all pean silmas teie minevikku. Jätkake oma mineviku jaoks suremist ja jätkake uute asjade õppimist. Armastus toob endaga täiuse, täius toob endaga armastuse. Ka nii juhtub vahel.

Allikas

Autorilt, kelle teoseid pole lugenud ja ei usu, et kunagi loen ka. Aga mis saab olla õigemat kui soovitus oma mõistuse ja minevikuga ette vaadata! Eriti sobilik minusugusele :)

J.R.R. Tolkien ja Keskmaa: "Silmarillion", "Lõpetamata lood", "Hurini lapsed"

J.R.R. Tolkieni tööde kogumikke „Silmarillion" ja „Lõpetamata lood" peaks vaatama koos, kuna viimane on täienduseks esimesele, sisaldades hulganisti täpsustusi, lisandusi ja ka päris uusi tekste Keskmaa kohta. Ilmselt ei ole „Lõpetamata lood" hea raamat Tolkieniga alustajale, eelkõige on see tõsisele fännile, kes tahab asjast rohkem teada. „Lõpetamata lugusid" on mõistlik lugeda kohe peale „Silmarillioni", sest vastasel korral jäävad paljud tegelased, kohad ja nimed esimese hooga arusaamatuks, mina näiteks kasutasin mälu värskendamiseks tihedalt J.E.A Tyleri „The Complete Tolkien Companioni" abi.

Isiklikult hindan Silmarillioni Tolkieni teostest kõige rohkem. Autor on loonud terve oma mütoloogia ja religiooni, loogilise maailma ja selle legendid. Ta ise pidaski oma tööd eelkõige ajaloolasena kogutud tekstideks, mitte niivõrd fiktsiooniks. Niimoodi ma neid jutte võtangi – kui legende ja lugusid ammustest aegadest.

Kui paljud toovad puuduseks Tolkieni raskepärase ja puise kirjutamisviisi, siis mind see ei häiri. „Silmarillioni" ja „Hurini laste" puhul on tegemist müütide ja legendidega väga vanast ajast. Kes on lugenud vanu eeposeid või kasvõi Kreeka müüte, teavad, et neid on veel palju raskem lugeda. Muidugi on nad enamasti värssides, aga isegi kui mitte, on nad ülimalt lakoonilised, monotoonsed ja raskelt arusaadavad. Mina ausalt öeldes ei saanud arugi, et Tolkien raskepäraselt kirjutab, enne kui lugesin, et teised nii arvavad:)

Maailma loomise müüte on rahvastel palju, aga Tolkieni maailma loomise müüt on neist kõige ilusam. Maailm loodi ainurite laulu abil! Kas see pole mitte kõige ilusam selgitus meie maailma algusele – muusika, mis loob ja annab elu.

Siis paisusid ainurite hääled otsekui harfid ja lautod, vilepillid ja trompetid, vioolad ja orelid, ja otsekui loendamatud laulvad koorid, ja hakkasid kujundama Iluvatari teemat suureks muusikaks; ja siis tõusis helin kui lõputult vahelduv meloodia, läbipõimunud harmoonia, mis kandus kuuldekaugusest välja sügavustesse ja kõrgustesse, ja Iluvatari eluase oli ülevoolamiseni helidest tulvil, ning muusika ja selle kaja väljusid Tühjusse ja see ei olnud enam tühjus.

„Hurini lapsed" on üks kahest loost, mille Tolkien suutis enam-vähem terviklikult lõpuni arendada. (Teine on „Aldarion ja Erendis", mis „Lõpetamata lugudes" ära toodud). Autori järeltulijad otsustasid selle eraldi väljaandena ilmutada ja minu arvates oli see hea mõte. Sest siiani oli lugu esitatud katkenditena „Silmarillionis" ja „Lõpetamata lugudes", nii et tervikliku pildi saamiseks pidi kahte raamatut paralleelselt lugema. Loo sisu on eepiliste mõõtmetega, vägev ja sünge. Hoolimata mõnedest helgematest hetkedest liigub lugu järjekindlalt oodatud ja traagilise lõpu poole.

Rohkem ma nende teoste kohta kirjutada ei tahtnudki. Fännid on need kõik juba niikuinii läbi lugenud ja teised ei loe neid ka ükskõik kui ülistava arvustuse peale. Aga mulle Tolkien meeldib.

Tõlkinud Tiina Nirk ja Priit Zingel (Silmarillion), Ove Hillep, Kristina Uluots, Sash Uusjärv (Lõpetamata lood ja Hurini lapsed)

Teised kirjutavad:

Hurini lapsed:

Baas

Intervjuu illustraatoriga

Silmarillion:

Postimees

Keskmaa ordu

Baas

Lõpetamata lood:

EPL

Baas

Peter Høeg "Preili Smilla lumetaju"

Lubasin juba mõni aeg tagasi siin, et võtan kohe järgmisena Peter Høegi "Preili Smilla lumetaju" ette, aga nagu alati tuli midagi muud (loe: palju muid raamatuid) ette. Minategelane Smilla on Gröönimaal sündinud, ema poolt inuit ja isa poolt taanlane. Gröönimaal veedetud lapsepõlvest on ta kaasa saanud erakordselt arenenud lumetaju. Temaga Kopenhaagenis samas majas elav grööni poiss Esajas leitakse ühel päeval katuselt allakukkununa. Oma lumetaju tõttu ei usu Smilla ametlikku versiooni õnnetusjuhtumist ja asub omal käel poisi minevikust saladusele lahendust otsima. See viib ta kohtumiseni paljude inimestega, ohtlike olukordeni ja lõpuks ka otsesesse surmaohtu, kui ta saladusele liiga lähedale jõuab.

Kõlab nagu põneviku kirjeldus, kuid ometi ei ole raamat seda. Høegi teost ongi raske klassifitseerida, seda on nimetatud nii krimkaks kui põnevikuks kui psühholoogiliseks romaaniks. Minu arvates ei ole ta ükski neist.

Smilla on muidugi supernaine – kõik see, millega ta hakkama saab ja mida ta oskab ja suudab, pole kuigivõrd reaalne. Usutavaks kirjanik teda siiski kirjutada ei suutnud. Vägivalda kirjeldab autor ilma vähimagi dramaatika ja kireta, kõrvalseisjana, nagu ei juhtuks see üldse siin ja praegu. Just nagu ei toimuks see päriselt. Mul võttis mõnda aega, et aru saada, et jah, see oligi päris kaklus, mida ennist kirjeldati ja et jah, osalised saidki kõvasti haiget ning jah, ninaluu purunemine on ikka üks valus asi. Selline ongi kogu raamatu stiil – kirjeldav, aeglane, kiretu. Samas sündmused ja uued tegelased muudkui lippavad üksteise järel ja vahel. Lõpuks selgub, et enam-vähem kõik raamatus ette tulevad tegelased on seotud omavahel ja ka selle saladusega, mis raamatu lõpus lahendatud saab. Küll aga jätab autor lahti kõik muud otsad.

Vahele on pikitud teadmisi Gröönimaast, jääst, lumest ja matemaatikast. Autor ei olevat kunagi ise Gröönimaal käinud, aga eeltöö on muljetavaldav. Gröönimaa ja gröönlaste kohta tean ma peale raamatu lõpetamist palju (eriti arvestades asjaolu, et enne ei teadnud ma neist suurt midagi:)).

Tõlkinud Arvo Alas

Teised kirjutavad:
EPL
Postimees
Postimees 2
SLÕL’i intervjuu tõlkijaga
Kaneelikaru meelitused
Tõnise lugemispäevik
Väike Raamatutuba

J.R.R. Tolkien "Tales from the Perilous Realm"

"Tales from the Perilous Realm" on kogumik J.R.R. Tolkieni kirjapandud algupäraseid muinasjutte. Kolm raamatus olevast jutust (Smith of Wootton Major, Leaf by Niggle ja Farmer Giles of Ham) on eesti keeles ilmunud juba 1993 aastal Krista Kaera tõlkes Edgar Valteri illustratsioonidega. Kas ma peangi lisama, et eestikeelne teos on mul olemas ja üsnagi kapsaks loetud. Ingliskeelse väljaande ostsin seetõttu, et seal on lisaks kolmele tõlgitud jutule ka "The Adventures of Tom Bombadil" sees.

Tom Bombadil on Tolkieni maailmas üks väga salapärane olend - kes ta täpselt on ja kust ta tulnud on, pole pikemalt lahti kirjutatud. Seetõttu lootsin midagi tema kohta rohkemat teada saada. Oleks muidugi võinud kodutööd teha - tegemist on kogumikuga lauludest ja luuletustest, millele nimi on valitud kõige tuntuma laulu järgi. Tom Bombadilist rohkem teada ei saanud, küll aga kinnitust, et Tolkien on suurepärane laulukirjutaja.

Ülejäänud kolm juttu tekitasid taas ohhoo-elamuse. Kuigi viimati lugesin neid eesti keeles alles mõni aasta tagasi, oli tunne, nagu loeksin täitsa uusi lugusid. Eriti jutus "Smith of Wootton Major" oli pikki lõike, mille kohta mul tekkis kuri kahtlus, et need on eestikeelses väljaandes tõlkimata jäetud. Mida nad muidugi ei olnud, kontrollisin üle.

„Farmer Giles of Ham” on lõbus jutustus sellest, kuidas paksust ja ebasangarlikust talumehest võib saada kuningas, kui tal on piisavalt julgust, pealehakkamist ja head õnne. „Leaf by Niggle” on selles kogumikus ehk kõige filosoofilisem jutt. Mäletan, et noorusajal see mulle eriti ei imponeerinud. Niggle on äpardunud kunstnik, kes läheb viimasele pikale reisile, jõudmata lõpule viia oma elutööd - maali puust, mille iga leheke peab olema täiuslik. „Smith of Wootton Major” on tõeliselt ilus ja poeetiline lugu inimestest ja haldjatest, tarkusest, uhkusest, loobumisest ja (haldja)võimust.

Teine ohhoo-elamus tekkis Raamatukoi poes 1993 a eestikeelse väljaande hinda nähes - 230 krooni! Ja mina sain ingliskeelse raamatu Stockholmi raamatupoes tasuta muu kauba peale.

Teised kirjutavad:

Baas

Nick Hornby "Speaking with the Angel"

Nick Hornby "Speaking with the Angel" on kollektsioon erinevate autorite lühijutte, mis kokku pandud heategevuslikul eesmärgil - autistlike laste ravi parandamiseks Suurbritannias. Kuna ma üldiselt loen rohkem ajaloolist kirjandust ja ammusurnud kirjanike teoseid, mõtlesin, et vahelduseks peaks tutvuma ka kaasaegse lühiproosaga. Pealegi kui raamat maksis vaid SEK 20.
Kogumikku tutvustatakse kui "Nick Hornby poolt koostatud sädelevat kollektsiooni uhiuutest, originaalsetest novellidest kaheteistkümne kaasaja kõige põnevama, innovatiivsema ja huvitavama kirjaniku sulest". Autoritest on esindatud muuhulgas Helen Fielding, Irvine Welsh, Colin Firth, Zadie Smith, et nimetada neid, kelle nimed ka mulle tuttavad.
Kõik lood olid kirjutatud minavormis. Huvitav oli, et enamus meesautoritest valisid minategelaseks naise ja vastupidi. Ühe jutu peategelaseks oli hea vaheldusena koer. Jällegi tekkis mul puändiprobleem - loed ja loed, aga jutul pole ei saba ega sarvi. Üks hetk saab lehekülgede arv täis ja lugu otsa, aga mida sellega siis öelda taheti, jääbki selgusetuks. Kuigi iga jutt oli kirjutatud erineva autori poolt, muutus raamat poole pealt tüütuks. Natuke päästis eelviimane, Irvine Welshi novell "Catholic Guilt (You Know You Love It)" - hoiatuseks homofoobidele, millise karistuse Peetrus nende jaoks peale surma välja on mõelnud. Heaks üllatuseks oli Colin Firthi lugu "The Department of Nothing" - ma ei teadnudki, et ta lisaks näitlemisele ka raamatuid kirjutab. Samas Zadie Smithi novell ("I´m the Only One") valmistas erilise pettumuse, kuna tema "Valged hambad" oli tõesti särav ja põnev lugemine ja seega ootasin palju enamat.
Kokkuvõtteks arvan, et oleksin võinud vabalt oma tutvuse kaasaegse Briti novelliga ka tegemata jätta - kaotanud poleks küll midagi.

Darra Goldstein "The Georgian Feast"

Gruusia rahvustoitude kokaraamat... ja ameeriklasest autor? Tundub natuke kahtlane kombinatsioon, aga kuna amazon.com lugejad seda raamatut väga kiitsid, tellisin ka omale. Darra Goldsteini "The Georgian Feast: The Vibrant Culture and Savory Food of the Republic of Georgia" ei ole pelgalt kokaraamat, tubli poole mahust moodustab ülevaade Gruusia ajaloost ja (toidu)kultuurist. Lisaks on toodud enamkasutatavate toidu- ja maitseainete ning muidugi veinide tutvustus. Palju kasu on gruusiakeelsete nimetuste äratoomisest, seda nii toitude kui ainete osas. Raamatu lõpus on ka soovitatud kirjanduse loetelu, nii toidu kui maa kohta.

Autor on raamatu kirjutamisel teinud ära suure töö. Esiteks käis ta ise kohal ja proovis kõik oma silma ja käega järgi. Goldstein viibis Gruusias juba 1989 aastal ja teose esimene trükk ilmus 1993 aastal. Seega on ajaloo osa praeguseks natuke puudulik. Toitudest pilte ei ole, samas on kasutatud palju fotosid arhiividest. Ma kardan küll, et keskmisele Ameerika lugejale jääb neist mulje, et Gruusias elatakse siiani onnikestes ja vilja jahvatatakse käsikiviga.

Retsepte on üle saja ja kõik nad on pikad ja põhjalikud. Muidugi on lõivu makstud toiduainete asendamise ja kohandamise pealt. Sest raamat on siiski kirjutatud Ameerika lugejale, kes kasutab uhmri asemel köögikombaini ja kellel pole kusagilt võtta õiget Gruusia juustu või tkemali-ploome. Muide, uhmri asemel köögikombaini ma siiski kasutada ei soovita - maitsetulemus saab hoopis teistsugune. Olles tutvunud nii Gruusia söökidega kohapeal kui kohalike kokaraamatutega, julgen öelda, et sellest raamatust saab hea ülevaate Gruusia toitudest ja niivõrd kui üldse rahvustoite võõral maal järgi teha saab, on need autentsed. Olen ise jõudnud paari retsepti proovida ja need töötasid küll.

Autori koduleht

Raamatu piiratud eelvaade

PS. Mina ei poolda Gruusia nimetamist eesti keeles Georgiaks. Üks võõrkeelne nimetus asendatakse teise võõrkeelega. Samuti pole ma kohanud ühtegi grusiini, keda oma maa Gruusiaks nimetamine oleks häirinud. Kui me nii väga tahame poliitiliselt korrektsed olla, tuleks seda maad nimetada nii nagu nemad ise end kutsuvad - Sakharthvelo.

Pierre Bayard "Kuidas rääkida raamatutest, mida me pole lugenud"

Niisiis, Loomingu Raamatukogu. Kui ma seda kolm aastat tagasi tellima hakkasin, olid mu uue kodu seinad veel raamaturiiulivabad ja mõte, et mulle peaaegu iga kuu raamat või paar koju kätte tuuakse, erutav. Ilma Loomingu Raamatukoguta ei oleks ma kunagi saanud teada sellisest autorist nagu Mare Kandre (Naene ja Dr Dreuf), lugeda teoseid nagu Slavenka Drakulići "Nad ei teeks kärbselegi liiga", Hasso Krulli "Loomise mõnu ja kiri", Anu Lambi teatriteksti Johannes Aaviku keeleuuendusest või Juri Lotmani kirju. Kuid sel aastal ilmunud teostest on siiani väga vähesed huvi pakkunud. Just käesoleval aastal laekuvad järjest raamatud, millega mina ei oska midagi peale hakata. Peale riiulisse paneku muidugi. Kõiksugu publitsistika ja esseistika... enam ei eruta.

Pierre Bayardi teos "Kuidas rääkida raamatutest, mida me pole lugenud" aga äratas kohe huvi. Intrigeeriva pealkirja tõttu muidugi. Lootes sealt ka omale midagi kõrva taha saada, võtsin kohe ette.

Kõigepealt teeb autor meile selgeks, et mittelugemine ei tähenda sama, mis raamatust mitte huvitumine. Tema klassifitseerib lugemise astet järgmiselt:

TT - tundmatu teos
LT - lehitsetud teos
UT - unustatud teos
KT - kuuldud teos

Kõige huvitavam kategooria on UT - unustatud teosed. Need on sellised raamatud, mida me oleme lugenud, kuid unustanud kas selle sisu või kogu lugemise fakti. Autor esitab küsimuse, kas me saame selliseid unustatud raamatuid pidada loetud raamatuteks? Kui nad meie mälus on võrdväärsed sellistega, mida me kättegi pole võtnud.

Bayard analüüsib konkreetseid olukordi, kus me peame rääkima raamatutest, mida me pole lugenud. Lõpuks toob ta terve hulga lihtsaid nõuandeid, kuidas käituda sellistes olukordades.

Kirjandusklassikute abil tõestab Bayard meile, et tõepoolest, lugemine on mittevajalik! Ta võtab appi Umberto Eco "Roosi nime", Balzaci "Kaotatud illusioonid", Graham Greene "Kolmanda mehe" ja muidugi Oscar Wilde´i, kelle kuulus ütlus: "Ma ei loe kunagi raamatuid, mille kohta ma pean kirjutama kriitika; inimene on nii mõjutatav" raamatu motoks oli valitud. Kuna kõik need teosed kategoriseerusid minu jaoks klassi TT, LT, KT või UT (ja ma ei häbene seda tunnistada!), ei olnud mul võimalik ka vastu vaielda, või võrrelda, kas minu nägemus teosest on sarnane Bayardi järeldustele.

Bayard kirjutab, et haritud inimene teab, et kultuur on eelkõige oskus orienteeruda. Seetõttu pole talle tähtis, kas ta on mõnd raamatu lugenud või mitte, sest isegi kui ta täpselt selle sisu ei tunne, on ta võimeline teadma selle paigutust, ehk seda, kuidas see raamat teiste raamatutega suhtestub. Haritud ja teadmishimulisele inimesele piisab juba pilgust kaanele ja autorile, et temas tekiks kujutluspilte ja muljeid, mida on võimalik vormida arvamuseks. Tihtipeale saame me toetuda ka teiste inimeste arvamusele, et selle abil endale mulje luua.

Tegelikult olen ka ise sama tehnikat kasutanud küll ja küll. Ma nimelt käin väga harva kinos ja telekat ka õieti ei vaata. Küll aga loen läbi kõik filmiarvustused, mis ajalehtedes ilmuvad. Asjaolu, et ma filmi näinud ei ole, ei ole mind tõesti kunagi takistanud filmi teemal targutamast. Sest ma suudan teda seostada teiste sarnaste filmidega, tean ilma nägemata arvata näitlejatööde kvaliteedist ja seega luua omale selge pildi filmist ja sellest rääkida. Täpselt sama väidab Bayard ka raamatute kohta. Raamatute maailm aga on mõõtmatult suurem kui filmide oma. Nii et kui Bayard ütleb, et tegelikult oleme me kõik mittelugejad, on tal tuline õigus. Sest ükskõik kui hoolega üks isik ka ei püüaks, suudab ta läbi lugeda siiski vaid murdosakese kõigist neist raamatutest, mida on kirjutatud ja tulevikus kirjutatakse. Hoolimata mõningasest nõustumisest Bayardi teooriaga ei saanud ma lahti tundest, et kogu teos on autori kirglik eneseõigustus asjaolule, et talle ei meeldi raamatuid lugeda. Just seetõttu on ta otsinud toetust teistelt autoritelt ja autoriteetidelt. Aga minule MEELDIB raamatuid lugeda! Ma ei loe neid seetõttu, et eksamit ära teha või et näida haritud või arvustuse kirjutamise jaoks. Seetõttu ei suutnud Bayard mind veenda.

Kõige parem osa raamatu juures oli tõlkija Tanel Lepsoo kirjutatud järelsõna. Olles lugemise lõpul juba ahastuses, sest Bayardi arvates on selleks, et raamatutest kirjutada või neist rääkida vaja neist kaugele eemale hoida, millest järeldus, et kõik mis ma teen on vale, mõjus järelsõna kui mahe paitus. Tegelikult ei olegi lood nii hullud, ütleb tõlkija: "Kui Bayard ütleb, et on põhjust karta, et liigne ajaveetmine ühe raamatu seltsis võiks korraga kahjustada nii üldist ülevaadet kõikidest raamatutest kui ka loometegevust, siis mina seda küll ei usu." Mina ka mitte.

Teised kirjutavad:

Kohustuslikult vabatahtlik kirjandus

Õpetajate Leht, Asko Künnap
Hasso Krull, Sirp 

Jürgen Rooste, Sirp
loterii 
Never Judge a Book...
Heli lugemisvara
Brainpickings

Katkend raamatust

Michael Coleman "Leegitsev olümpia"

Õhtul kell 11, oodates ahju lõplikku kustumist (jah, 25 juunil!), ei tahtnud enam midagi põhjapanevat ette võtta, tegin tutvust lapse raamaturiiuliga ja leidsin sealt Michael Colemani "Leegitseva olümpia". Olen juba lugenud sarnases stiilis "Räigeid roomlasi" ja "Vihaseid viikingeid" ning mäletan, et täitsa toredad raamatukesed olid. Vaimukal moel, koos rohkete koomiksiribade, lühiviktoriinide ja karikatuuridega on selgitatud selliseid igavaid asju nagu igiammu elanud inimeste igapäevatoimetused või praegusel juhul olümpiamängude ajalugu ja käik.

Väga sobiv minusugusele spordiprofaanile enne Pekingi olümpiamänge. Kõik oluline käiakse üle - ajalugu, spordialade lühiseletused, mängude ülesehitus, autasustamine, doping, kuulsamad ja skandaalsemad sportlased, võidetavad medalid, jne.

Mõned nopped:
Antiikaja olümpiamängud kestsid algul päeva, hiljem juba tervelt viis päeva. Osalejaid oli lihtne märgata. Nad kõik olid:

1. õiged kreeklased
2. vabad inimesed
3. võitud
4. porgandpaljad
5. kõik olid mehed

Naisi ei lubatud isegi mitte pealtvaatajate hulka. Neljas eeskiri tegi selle neile võimatuks. Eks selleks see reegel leiutatigi.

Esimestel kaasaegsetel olümpiamängudel 1896 aastal oli 311 võistlejat, needki enamuses võõrustajamaalt, Kreekast. 1912 aastani ametlikke meeskondi ei olnud. Võistlema võis minna igaüks, kellel tuju tuli. Naised lubati esimest korda võistlema 1912 aastal ja siis ka vaid kahte ala - tennis ja golf.

Ning lõpuks ometi sain ma ka teada, kuidas pallimängudel vahet teha:

Jalgpallis lüüakse palli jalaga, aga palli käega puudutamist pannakse pahaks.
Käsipallis aga pannakse pahaks seda, kui sa palli jalaga puudutad.
Võrkpallis ei tohi palli visata ja võrku ammugi mitte: mõlemat pannakse pahaks.
Korvpallis ei lööda palli üle võrgu: seda pandaks pahaks. Ei tohi ka võrku lüüa: sedagi peetakse pahaks. Pall tuleb visata võrgust läbi.
Hoki erineb kõigist teistest mängudest. Jalaga ei tohi palli mängida. Käega ei tohi palli mängida. Peaga ei tohi hoopiski mängida.

Tõlkinud Urmas Alas

Käisin poes vol 4

Käisin poes - ostukeskuses täpsemalt. Tee viis mööda raamatupoest. Mõtlesin, et piilun natuke ukse vahelt, mida uut ka ilmunud on. Siis pidin ikka vähe kaugemale ka astuma. Leidsin allahinnatud raamatute riiulilt Maurice Druoni "Zeusi mälestused" 19 krooni eest. Küll ma mõistatasin, kes see Druon küll oli ja mida ta veel kirjutanud oli. Nii tuttav nimi! Koju jõudes vaatasin wikipeediast järgi - seesama mees, kes kirjutas ka "Tistou, roheliste sõrmedega poisi" ja "Neetud kuningate" sarja. Tore!

Rõõmustasin, et olen vahepeal kõvasti arenenud ja suudan raamatupoest ühe 19-kroonise ostuga lahkudagi, kui tegin taktikalise vea - lonkisin poes veel niisma ringi. Arvata oli, et heaga see ei lõpe ega lõppenudki, kuna avastasin kaks (allahinnatud) teost Tea "50 klassikut" sarjast. Need raamatute omad muidugi - "Romaanid, 16-19 sajand" ja "Romaanid, 20 sajand". Mitte et mul neid raamatuid vaja oleks, eriti arvestades, et üks taoline - "1001 Books You Must Read Before You Die" on mul juba olemas. Teiseks olen ma neid juba lugenud. Kolmandaks... No ei ole üldse arenenud...

Aleksander Tassa „Nõiasõrmus. Fantastilised novellid.“

Vihmase jaaniaja jätkudes said läbi kõik kaasavõetud raamatud ja nii tundus suvila riiulist leitud Aleksander Tassa 1919 a ilmunud novellikogu „Nõiasõrmus“ mõistliku jätkuna. Esimene kahest osast koosnev novell „Merisõitjad“ tundus algatuseks isegi päris loetav. Novelli aluseks olid rahvajutud meresõitjaid ahvatlevatest sireenidest ja omavahel jõudu katsuvatest vägevatest jõududest. Kuid edasi tulid novellid kuningas Nebukadnetsari vallutusretkest, Saalomoni sõrmuse ihaldajast, kuningas Ju Lai hukust, mingitest isikutest kuuvalgel jalutamas:

Hobused teeleminekut aimates hirnuvad tallides, said hobused talutatud tallidest, – tuhkurhobused opaalides, hõbekabjus sinkjad hobused sinilakkades, roosajalgsed, roosikeedes lumised hobused, – ja läksime teele, õhtu eel, müüride jalalt, kust üle puud kõverdanud mustas raos, lehte asemel punases õitelumes. (Jalutussõit)

Tassa keelekasutus on väga vanaaegne, raskepärane ja luuleline. Iseenesest võtta ei olegi sellisel stiilil midagi väga viga, aga jutt jätkub samamoodi lehekülgede kaupa ja asja ivani ei jõutagi. Novellil peaks ju ometi puänt ka olema. Järelduseks, iga säilinud teos ei ole praegusel ajal enam lugemist väärt. Iseasi, kas ta juba ilmumise ajal lugemist väärt oli. Peale viie jutu lugemist sai mulle igatahes selgeks, et edasi on kõik samasugune ja noh, teleka olemasolul võib ju vahel ka seda vaadata.

Teised kirjutavad:

Baas

Lühidalt autorist

Vihmase jaanipäeva lugemine - Agatha Christie

Olen tähele pannud, et kriminaalkirjandust Eestis eriti palju ei arvustata. Kui just tegu ei ole meie raamatulettidel millegi erilisega, nagu näiteks Jason Goodwini Türgi-ainelised raamatud või ka üksikute Eesti kirjanike poolt avaldatud kriminullid. Aga näiteks Agatha Christie raamatutest olen kohanud vaid ühte arvustust. Kui nüüd tõele au anda, siis ega seal midagi nii väga arvustada polegi. Loed läbi ja võtad järgmise:) Just niimoodi ma vihmasel jaaniajal tegingi. Lugesin läbi tervelt kaks Christie raamatut, mis sest et mõlemat juba varem lugenud olin. See pisiasi ei vähendanud naudingut üldsegi mitte.
Pean vajalikuks märkida, et üldiselt ma kriminulle ei loe, puhas ajaraiskamine mu meelest. Kuid Christie on ainuke krimikirjanik, keda kindlasti ostan ja loen. Julgen arvata, et mul on enamik tema eesti keeles välja antud teostest olemas. Niimoodi selguski peale esimest kahte peatükki, et olen lugenud ka viimase raamatupoes käiguga soetatud uut Agatha Christie raamatut "Sinise rongi mõistatus". Seda raamatut pidas Christie ise oma kõige ebaõnnestunumaks teoseks: "Iga kord, kui seda uuesti loen, leian, et see on vaimuvaene, täis klišeesid, ebahuvitava süžeega. Kahjuks aga paljudele inimestele see meeldib." (A. Christie "Minu elu lugu", lk 585)
Vähemalt oli seda teost põnev lugeda, midagi toimus, tavapärased salasuhted ja nauditavad vestlused. Hercule Poirot pingutas halle ajurakke ja ületas oma edevusega iseennastki. Isiklik arvamus, et "Saatuse tagauks" - Christie viimasena kirja pandud teos - oli palju-palju hullem, mille ma ainult suurest austusest meistri vastu läbi suutsin lugeda (et kohe unustada).
Teisena uuendasin tutvust Miss Marple’iga tema kogutud lühijuttude abil. Lühijutud on tänuväärne žanr – võib suvalisel hetkel pooleli jätta ja mõrvari saab ka ruttu teada. Kuna paljusid neist juttudest olin juba korduvalt lugenud, oli huvitav otsida autoripoolseid vihjeid ja mõelda, et kas nende abil ikka oleks olnud võimalik tulemus ära arvata. Peale nii sügavat Christie doosi pean tunnistama, et nii mõnigi lahenduskäik oli konstrueeritud ja tulemus ebaloogiline. Teise järeldusena leidsin, et lugeja on ikka alati ebavõrdses olukorras, sest talle ei anta mitte kunagi samapalju infot, kui detektiiv teab.
Kui keegi veel lugenud ei ole, siis Christie eluloo soovitan kindlasti ette võtta - mõnusa sulega kirjutatud mälestused, mille lisaväärtuseks on põhjalik sissevaade Victoria-ajastu lõpu Inglismaa eluolusse ja kommetesse.
Teised kirjutavad:

Sirp Poirot´st

Käisin poes vol 3 - Eesti Ekspress ahju!

Lugesin kusagilt, et kultuurne inimene jõuab elu jooksul läbi lugeda 5000 raamatut. Väikese arvutuse tulemusena leidsin, et see tähendab umbes 80-100 raamatut aastas. Mis omakorda tähendab, et mina ei ole kuigi kultuurne inimene, sest püüan kuidas ma püüan, niipalju aega lugemiseks mul ei ole. Teine järeldus siit on, et mul ei ole mingit mõtet enam raamatuid juurde osta. Hetkel lugemist ootava ligi 300 raamatu läbisaamiseks kulub praeguse tempo juures vähemalt viis aastat. Aga kui ma nende ostmist samamoodi jätkan, on karta, et elunatuke enne otsa saab, kui raamatud riiulist. Sest lisaks on mul nimekiri raamatutest, mida raamatukogust võtta...

Teisalt on raamatuid, mida lihtsalt ei saa ostmata jätta. Üks neist on äsjailmunud J.R.R. Tolkieni kirja pandud ja Christopher Tolkieni toimetatud "Hurini lapsed". Ingliskeelse väljaande ostsin kohe peale selle ilmumist, kuid pean piinlikkusega tunnistama, et lugemiseni pole siiani jõudnud. Ja täiesti teadlikult ei ole, sest tean, et niipea kui ma ühe Tolkieni teose kätte võtan ja tema maailma sisse elan, ei saa ma enne pidama, kui olen läbi lugenud kõik, mis mul temalt olemas on. Ja seda on päris palju, mis temalt olemas on. Nüüdki pidin ennast lausa sundima raamatut käest panema. Peale lehitsemist tuli hirmus Tolkieni-isu peale:) Aga see peab suve ootama.

Seekord käisin Rahva Raamatus, mis mulle muidu üldse tee peale ette ei jää ja kuhu väga harva satun. Väga proosalisel põhjusel - "Eesti Ekspress" teeb seal oma lugejatele 10% allahindlust. Ja mis kassas selgus - soodustus lõpetati maikuuga ära! Nüüd ma olen kuri. Kui Ekspress sellega välja tuli, olid kõik kohad suuri reklaame täis - "Ekspressi lugeja loeb!". Niimoodi sai luua omale positiivset kuvandit kui oma lugejatest hooliv ja teistest eristuv ettevõte. Aga nüüd - mitte kusagil mitte kõige pisematki teadet, et soodustus ära lõpetati! Oma lugejate suhtes on see väga inetu käitumine ja usaldust just juurde ei loo. Väga vana tõde on see, et reputatsiooni lood omale aastatega ja kaotad minutitega. Mispärast küll Eesti ettevõtjad ei ole sellest kõige lihtsamast tõest siiani aru saanud?

Muidugi, Ekspressist oli väga tore, et nad soodustust üldse pakkusid, ega nad ju ei pidanud seda tegema. Ärilised otsused on nende enda valida ja läbi viia ning see ei ole kellegi teise asi. Mille üle ma praegu kuri olen, on asjaolu, et soodustuse lõpetamisest mitte mingisugust infot ei antud. Vähemasti niipalju austust oleme ju lugejatena ära teeninud!

E.T.A. Hoffmann "Uneliivamees. Tõotus"

Ernst Theodor Amadeus Hoffmanni Ööjuttude tsüklisse kuuluvad jutud "Uneliivamees" ja "Tõotus" on äratuntavalt Hoffmannlikud, lugedes kangastusid silme ette nii tema Pähklipureja kui "Fantastiliste lugude" tegelased. Müstiku ja õudusteloojana tuntud Hoffmann toob nendes kahes jutus meie ette inimeste varjatud, pimedama poole. Võib öelda, et tegemist on õudusjutu elementidega jutustustega. Raamatu üldine stiil on vanaaegne - pikad, lohisevad kirjeldused, eksalteeritud monoloogid, armunute tundepalang ja õhkamised. Ilmselt mõni lugeja nimetaks sellist teost igavaks ja tüütuks, kuid minu jaoks mõjus värskendavalt. Vahel tuleb pilku teritada, et mõttele pihta saada.
Uneliivamees on saksa pärimuses sõbralik olend, kes lastele uneliiva silma puistab, et need magama jääksid, nagu meie Une-Mati. Hoffmannil on temast saanud kurjuse kehastus, kes kratsib laste silmad välja ja võtab kaasa, kui need õigeaegselt magama ei lähe. Loo peategelane on tundliku närvisüsteemiga mees, kes usub, et Uneliivamees on kehastunud lapsepõlvekodu advokaat Coppeliuses ja hiljem ilmaklaaside müüjas Coppolas. Lugu jutustatakse läbi erinevate vaatepunktide, aga mida siis tegelikult õigeks pidada, jätab autor lugeja otsustada - kas Uneliivamees on vaid mehe väljamõeldis, tema tumedama poole kehastus või tegelikkus.
Teises jutus "Tõotus" on esmapilgul tegemist klassikalise armastuslooga, kus kaks armastajat saavad kokku ja siis iseenda mõistmatuse tõttu lahku lähevad ja mis kõik pärast saab. Aga ka siin huvitavad autorit inimloomuse äärmuslikud väljendused, hinge "öine" külg. Tegemist tehakse hallutsinatsioonide, hullumeelsuse, pettekujutelmadega, tundliku natuuri võimega tajuda sündmusi mis toimuvad kaugel.
Lõpetuseks ei saa mainimata jätta, et see raamat on välja antud Eesti Raamatu vastupandamatu kujundusega Klassikaliste lugude sarjas ning et Rein Põder on sellele kirjutanud väga hea järelsõna. 

Tõlkinud Ilme Rebane


Teised kirjutavad:
Sirp
Baas: Uneliivamees. Tõotus
Baas: Uneliivamees

Tartu NAK "Väike pornoraamat"Stewart Clark "Duu juu spiik inglišš?"

Laenasin ülemuselt kaks raamatut. Ei, ma ei laenanud talt majandusteooria aluseid ega isegi mitte Sawyeri "Internal Auditing'i", rääkimata siis Krediidiasutuste seaduse viimastest muudatustest. Raamatuteks olid hoopis Tartu NAKi "Väike pornoraamat" ja Stewart Clarki "Duu juu spiik inglišš?".
Aga kuna hoolimata oma suurest lahkusest oleks tööajal nende lugemine hävitanud kogu ülemuse huumorimeele, võtsin koju ja lubasin veeta nende seltsis unustamatu öö. Mida ma ka suurima mõnuga tegin, kusjuures oma pidevate naerupahvakutega peletasin lapse toast minema. Sest ega vanainimestel ei ole ju viisakas noorte juuresolekul kõva häälega naerda (nagu ka sama muusikat nautida või sarnaseid riideid kanda, mis nemadki). Vanainimesed teadku oma kohta!

Väiksest pornoraamatust on niipalju juba kirjutatud, et ega siia enam midagi uut lisada ei ole. Ausalt öeldes võtsin kätte väikse eelarvamusega, aga lugedes nautisin järjest enam. Kõige enam hämmastab mind autorite loovus, et üldse sellise idee peale tulla ja seejärel niivõrd leidlikke seoseid leida.

Mõned näited:

Ihara pagari porno: paneks või saiale.
Aedniku aastaringi porno: kevadel panen kartulit, sügisel sõnnikut.
Käskiv joogaporno: pane endale kõrva taha!
Räme literatuuriporno: raiusin raamatusse.
Lesbiporno: laine heitis kai peale.
Läti raha kaugporno: põrutas viie meetri pealt latti.
Naabrimehe porno: kargasin Kaera-Jaani.
Pirukaporno eesti moodi: keerasin sõbrale käkki.
Kellapervo kevadporno: keerasin kellale tund aega peale.

"Väiksele pornoraamatule" väga sobivaks järjeks oli Stewart Clarki innovatiivse inglise keele kogumik "Duu juu spiik inglišš? Perfektselt halb inglise keel". Autor on Norras elav inglane, kes on kokku kogunud totakaid, naljakaid ja eksitavaid inglise keele kasutuse juhtumeid üle maailma - lauseid kõnedest ja vestlustest, silte hotellides ja poodides, reklaame, juhendeid ja eeskirju. Võttis küll kõva häälega naerma. Eriti toredad olid menüüdest leitud uued ja innovatiivsed toidud:

Old salt cooked the natural way (Prantsusmaa)
Fried steam (India)
Pork with fresh garbage (Vietnam)
Fried fishermen (Jaapan)
French fried ships (Egiptus)
Try traditional Finnish pee soup (Soome)

Tuletas meelde ka meil Eestis ette tulnud "toidunimetusi", millest valiku võib leida siit.


No mis sa oskad kosta, kui loed hotellis sellist silti: "Non-smoking forbidden" (Jordaania hotell). Või sellist: "Our maids are especially selected to your service. Do whatever you want with them" (Jugoslaavia hotell). Üks Jaapani hotell on veelgi lahkem: "You are invited to take advantage of the chambermaid".

Sama lubavad on hotellide reklaamvoldikud: "The provision of a large French widow in every room adds to the visitor´s comfort" (Hispaania hotelli reklaamvoldik). "The manager has personally passed all the water served here" (Mehhiko hotelli reklaamvoldik).

Ning kui sa juba reisil oled, läheb eriti põnevaks.

"Skiers must be raped before crossing the pass" (Silt Šveitsis).
"It is forbidden to enter a woman even a foreigner if dressed as a man" (Silt Bangkoki templi ees).
"Foot wearing prohibited" (Silt Myanmari templi ees).

Hispaanlased on kõige radikaalsemad:

"No automobiles. Pederasts only" (Silt Hispaania parkimisplatsil).

Kui sa järgmisena otsustad sööma minna, võivad sind oodata sellised sildid: "Special cocktails for the ladies with nuts" lubab Jaapani baar. "Customers who find our waitress rude ought to see the manager" (Keenia restoran).


Aga ka inglise keelt emakeelena rääkivad inimesed suudavad ennast ületada. Silt Bostoni pangas:

"In case of fire, evacuate the building.
Do not use stairways.
Do not use elevators."

Silt fotoäri uksel: "Out to lunch. If not back by five, out to dinner also."

Lõpetuseks veel mõned jaburad kasutusjuhendid:

"Not to use in an aquarium" (vispli kasutusjuhend).
"Not Dishwasher Safe" (teleripuldi kasutusjuhend).
"Warning: Do not drive whilst using this product" (hoiatus kondoomipakil).

Eks peab tunnistama, et päris kindlasti olen isegi kunagi ja kusagil inglise keelt "uuendanud", õnneks enamasti on inimesed viisakad ja otse näkku ei naera, naeravad pärast selja taga.

Teised kirjutavad:
Tartu NAK "Väike pornoraamat"
NAKi blogi
EPL
Ekspress
Sirp
Ekspress, Veiko Märka
SL Õhtuleht
Kauksi Ülle Postimehes


Stewart Clark "Duu juu spiik inglišš?"
Tartu Linnaraamatukogu lugemissoovitus

Raamatuharjutus

Ilmselt juba kaua-kaua ringleb selline harjutus ringi. Olen isegi seda paar korda kusagil foorumis teinud. Aga kuna mul nime poolest ikkagi raamatublogi on, teen siin ka.

Reeglid on järgmised:
1. Haara endale kõige lähemal asuv raamat.
2. Ava see leheküljelt 123.
3. Otsi üles viies lause.
4. Kopeeri oma veebipäevikusse järgmised kolm lauset.
5. Saada see meem edasi viiele inimesele ja anna teada kes sulle saatis.

Laua peal oli Peter Hoegi "Preili Smilla lumetaju".

"Oli üks sõna, mille kohta nad aina pärisid. See oli "Niflheim". Ühel päeval otsisin ma selle üles. See tähendab "udumaailm". See on surmariik Hel´i kõige kaugem osa."

Ilus, väga ilus. Sellepärast ei suutnud kiusatusele vastu seista ja kopeerisin hoopis viis lauset siia:) Seda raamatut loen kohe järgmisena.

Mulle ei saatnud seda testi keegi, aga pean tunnistama, et lugema juhtusin seda siit blogist, mille lugemise soovituse saatis mulle Kaia:)

Järgmised viis lugejat, palun korrata!

Lisaks sain teada, mida tähendab meem. Kes ütles, et arvuti taga istudes inimene taandareneb? Internet teeb targaks! :)
Siin veel pikemalt memeetikast.