Autor on raamatu kirjutamisel teinud ära suure töö. Esiteks käis ta ise kohal ja proovis kõik oma silma ja käega järgi. Goldstein viibis Gruusias juba 1989 aastal ja teose esimene trükk ilmus 1993 aastal. Seega on ajaloo osa praeguseks natuke puudulik. Toitudest pilte ei ole, samas on kasutatud palju fotosid arhiividest. Ma kardan küll, et keskmisele Ameerika lugejale jääb neist mulje, et Gruusias elatakse siiani onnikestes ja vilja jahvatatakse käsikiviga.
Retsepte on üle saja ja kõik nad on pikad ja põhjalikud. Muidugi on lõivu makstud toiduainete asendamise ja kohandamise pealt. Sest raamat on siiski kirjutatud Ameerika lugejale, kes kasutab uhmri asemel köögikombaini ja kellel pole kusagilt võtta õiget Gruusia juustu või tkemali-ploome. Muide, uhmri asemel köögikombaini ma siiski kasutada ei soovita - maitsetulemus saab hoopis teistsugune. Olles tutvunud nii Gruusia söökidega kohapeal kui kohalike kokaraamatutega, julgen öelda, et sellest raamatust saab hea ülevaate Gruusia toitudest ja niivõrd kui üldse rahvustoite võõral maal järgi teha saab, on need autentsed. Olen ise jõudnud paari retsepti proovida ja need töötasid küll.
PS. Mina ei poolda Gruusia nimetamist eesti keeles Georgiaks. Üks võõrkeelne nimetus asendatakse teise võõrkeelega. Samuti pole ma kohanud ühtegi grusiini, keda oma maa Gruusiaks nimetamine oleks häirinud. Kui me nii väga tahame poliitiliselt korrektsed olla, tuleks seda maad nimetada nii nagu nemad ise end kutsuvad - Sakharthvelo.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar