Õhtul kell 11, oodates ahju lõplikku kustumist (jah, 25 juunil!), ei tahtnud enam midagi põhjapanevat ette võtta, tegin tutvust lapse raamaturiiuliga ja leidsin sealt Michael Colemani "Leegitseva olümpia". Olen juba lugenud sarnases stiilis "Räigeid roomlasi" ja "Vihaseid viikingeid" ning mäletan, et täitsa toredad raamatukesed olid. Vaimukal moel, koos rohkete koomiksiribade, lühiviktoriinide ja karikatuuridega on selgitatud selliseid igavaid asju nagu igiammu elanud inimeste igapäevatoimetused või praegusel juhul olümpiamängude ajalugu ja käik.Väga sobiv minusugusele spordiprofaanile enne Pekingi olümpiamänge. Kõik oluline käiakse üle - ajalugu, spordialade lühiseletused, mängude ülesehitus, autasustamine, doping, kuulsamad ja skandaalsemad sportlased, võidetavad medalid, jne.
Mõned nopped:
Antiikaja olümpiamängud kestsid algul päeva, hiljem juba tervelt viis päeva. Osalejaid oli lihtne märgata. Nad kõik olid:
- õiged kreeklased
- vabad inimesed
- võitud
- porgandpaljad
- kõik olid mehed
Esimestel kaasaegsetel olümpiamängudel 1896 aastal oli 311 võistlejat, needki enamuses võõrustajamaalt, Kreekast. 1912 aastani ametlikke meeskondi ei olnud. Võistlema võis minna igaüks, kellel tuju tuli. Naised lubati esimest korda võistlema 1912 aastal ja siis ka vaid kahte ala - tennis ja golf.
Ning lõpuks ometi sain ma ka teada, kuidas pallimängudel vahet teha:
Jalgpallis lüüakse palli jalaga, aga palli käega puudutamist pannakse pahaks.Tõlkinud Urmas Alas
Käsipallis aga pannakse pahaks seda, kui sa palli jalaga puudutad.
Võrkpallis ei tohi palli visata ja võrku ammugi mitte: mõlemat pannakse pahaks.
Korvpallis ei lööda palli üle võrgu: seda pandaks pahaks. Ei tohi ka võrku lüüa: sedagi peetakse pahaks. Pall tuleb visata võrgust läbi.
Hoki erineb kõigist teistest mängudest. Jalaga ei tohi palli mängida. Käega ei tohi palli mängida. Peaga ei tohi hoopiski mängida.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar