Peale mitme mitte eriti põneva mitte-ilukirjandusliku (vahemärkusena - kas see on eestikeelne sõna? ÕS’i järgi igatahes ei ole, seal on hoopis tarbekirjandus) raamatu lugemist tundsin suurt vajadust millegi lihtsa ja ajusid mitte-koormava (ega seegi pole niikuinii eestikeelne sõna, aga mis siis) järele. Ugo DiFonte „Toidumaitsja“ tundus olevat väga sobiv valik. Ajalooline seiklusromaan on sellele teosele ilmselt kõige sobivam lahter. Tegevus toimub 16. sajandi Itaalias, kus ühest harimata talupojast saab kohaliku hertsogi toidumaitsja. Pidevas surmaohus viibimine teravdab ta meeli ja ta õpib selgeks lugemise ja kirjutamise, temast saab omamoodi õukondlane ning lõpuks paneb kirja sellesama jutu.
Oma ülesehituse ja sisu poolest tundub raamatu sihtgrupp olevat teismelised. Mitte eriti usutavad süžeepöörded, konstrueeritud lahendused, anakronistlikud arutelud. Seiklust ja põnevust see-eest küllaga. Samas mõningaste naturalistlike vägivalla- ja seksikirjelduste tõttu ma seda liiga noortele siiski ei soovitaks. Või olen ma lootusetult ajast maha jäänud ja praegusel ajal loevad (või pigem näevad telekast) selliseid asju lapsed iga päev?
Igav lugedes siiski ei hakanud, aga käest panna kahju ka ei olnud. Teisalt olid näiteks toonaste olude kirjeldused huvitavad ja tundusid autentsed. Toitude kirjeldused olid aga lausa hurmavad:
Kujutage ette sooja pehmet taignapõhja oma kurgulae külgede vastu murenemas, pehme pruuni pirni suhkrust pudedust oma keelel lamamas nagu rahuldatud naist. Eedeni rikkalikke mahlu hammastevahelisi kanaleid täitmas - ja ikka ei oleks see isegi ligilähedane!Oma eesmärgi raamat selles mõttes täitis, et tõepoolest - ajusid selle lugemisel kasutada ei olnud vaja. Vahepalaks täiesti sobiv.
Tõlkinud Tiina Pai
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar