esmaspäev, 5. jaanuar 2009

2008 lugemisaasta kokkuvõte

Kahtlemata kõige viljakam nende viimase kolme aasta kohta, mil ma oma loetud raamatutest arvet pean. Kui 2006 suutsin läbi lugeda 40, 2007 aastal 48, siis mullu koguni 61 raamatut. Telekavaatamisest ja ajakirjadest loobumine andis tunda! Aga tegelikult oli ka sel aastal nädalaid, kus raamatut kordagi kätte võtta ei saanud.

Pean tunnistama, et miskit edetabelit ma loetud raamatutest teha ei saa, sest kõik nad olid ühel või teisel moel nauditavad. Mõned üksikud panid õlgu kehitama, näiteks Fay Weldoni "Mis teeb naised õnnelikuks" või Nick Hornby "Speaking with the Angel" ja mõne puhul oli tükk tegemist, et neist läbi närida, aru saada ja ennast veel peale seda hästi tunda. Siia kategooriasse kuulusid muidugi Umberto Eco "Minipäevik" ja ka Richard Brautigani "Arbuusisuhkrus", mis ennast minu jaoks ei avanudki.

Aga kui peaks nimetama mõne sellise raamatu, mis ehk pani mind maailmale veidi teise pilguga vaatama, siis:
  • Anton Nigovi "Harjutused" kõigepealt - kuni luuüdini alasti ja aus.
  • Slavenka Drakulići "Nad ei teeks kärbselegi liiga. Sõjakurjategijad Haagi kohtus" - palju me teadsime Balkani poolsaarel 1990-ndatel toimunud genotsiidist? Mind tabas järsult arusaamine, et kõik need tapatalgud ja julmused toimusid ju alles hiljuti, siinsamas, "tsiviliseeritud" Euroopas.
  • Andres Saareste "Kaunis emakeel" - Kaunist eesti keelest, selle kujunemisest ja ajaloost.
  • Roberto Calasso "Kadmose ja Harmonia pulmad" - Vana-Kreeka müütide tõlgendused. Üks ilusamaid raamatuid, mida olen lugenud.
  • Anthony Bourdaini "Avameelselt köögist" - Toit on seks. Toit on valu. Toit on kirg.
  • Ja last but not least Amalie Skrami "Ära antud". Ega sellel teosel muud tähtsust maailma kirjanduselus ei ole, kui et ta oli mulle ajendiks selle blogi loomisel.
Kuna alustasin siia oma lugemiselamuste üles märkimist aprillist, siis enne seda loetud raamatute kohta arvamusi ei ole. Kuigi algselt võtsin omale eesmärgiks igast loetud raamatust mõtted kirja panna, siis päris teostunud see ei ole. Kas ei ole raamat suutnud niipalju mõtteid äratada, et neid kirja tasuks panna või on aeg lihtsalt vaikselt mööda läinud. Ja kui ma pean valima, kas raamatut lugeda või arvustust kirjutada, siis arvake ära, kumma ma valin? ;)

2 kommentaari:

  1. "Arbuusisuhkrus" oli mul millalgi ülikooli alguses ka loetud, aga lugesin Hotgeri kirjastuse uut vöäljaannet nüüd 2000ndatel uuesti ja nüüd, peaks tunnistama, kõnetas isegi rohkem. Imelik, et maitsed on nii erinevad, mis muud :)

    VastaKustuta
  2. Ma isegi arvan, et asi pole maitses, vaid pigem eelnevas kogemuses, lugemuses, hariduses, kasvatuses või milleski muus taolises, mis igaühel erinev.

    Lugesin järelsõna ja arvustusi, kus asi lahti seletati, siis mõtlesin, et ahah, oligi nii või :) Ise poleks küll taolise tõlgenduse peale tulnud :)

    VastaKustuta