Kärgatav Kõu. Ühe indiaanlase autobiograafia

Alguses saatis Maa Looja taevast neli meest, ja kõike, mis nendega maa peal juhtus, kasutati pärisnimede panekuks. Nii rääkis meile isa. Ülevalt alla tulekust tuli nimi Ülevalttulija; ja kuna nad tulid vaimude kombel, on meil nimi Vaimumees. [...] Äikeselinnud ilmuvad kohutavate kõuekärgatuste saatel. Loomad, taimed ja kõik muu, mis maa peal on, ujutatakse vihmaga üle. Kõikjal kaiguvad kõuekärgatused. Sellestki tuleb üks nimi, ja see on minu nimi - Kärgatav Kõu. (lk 28)

Winnebago indiaanlane Sam Blowsnake ehk klanninimega Kärgatav Kõu loovutas oma eluloo Paul Radinile 1913. aastal. Ta pani selle ise kirja winnebagode silpkirjas, mille Radin siis tõlkis ja millele lisas ka hulganisti indiaanlaste tavade kirjeldusi ja loomismüüte, mida talle olid jutustanud Kärgatav Kõu ja selle vend. Seega põimuvad raamatus üldine ja isiklik, lood vaimudest ja jumalatest ning ühe mehe kirev elukäik.

Raamatu läbivaks teemaks on religioon. Kärgatav Kõu pettub oma rahva traditsioonilises religioonis ja lõpuks ühineb peyote kristliku liikumisega. Kõige selle vahele aga mahub värvikirev elu, mida autor veedab nii indiaanikülades, linnades, tsirkuses kui ka vanglas. Kogu loo kestel valitseb terav kontrast traditsioonide ja tavade, millest räägitakse ja mida vanemad oma lastele õpetavad, ja selle vahel, kuidas tegelikku igapäevast elu elatakse. Igapäevase elu hulka kuulub nii arutu naistevahetamine kui ka meeletu joomine, varastamine ja tapmine, millest viimane on uhkuseasi. Samal ajal räägivad vanemad noortele, kuidas tuleb elada oma elu nii, et teistel inimestel oleks sinust kasu (seda saab teha paastumisega). Ärge kunagi tehke midagi halba, ärge varastage, ärge tülitsege. Peab käituma nii, et sind õnnistaksid sinu vanaisad, sõjapealikud,  ei tohi uhkustada (sest muidu komistab teispoolsusesse teel olev sõjamehe hing ja kukub sillalt alla), et oma naist ei tohi halvasti kohelda, sest naised on pühad ja siis sa sured varsti (meie vanaema Maa oli naine, ja kui sa oma naist halvasti kohtled, siis kohtled sa halvasti teda).

Varsti pärast seda tapeti mu vanem vend. Olime koos üles kasvanud ja harva lahus olnud. Kurvastasin väga. Tahtsin kangesti tappa seda meest, kes oli ta mõrvanud. Mulle tundus, et parem oleks ise surnud olla. Sellises meeleolus hakkasin kõvasti jooma. Tahtsin tõesti ennast surnuks juua, ja purjus olles kuulutasin seda ikka valjuhäälselt. Seni olin joonud salaja, nüüd aga jõin avalikult. Varsti olingi hästi tuntud joodik. Selleks ajaks olin aga täiesti unustanud, et tahtsin ennast surnuks juua. Juua oli lihtsalt väga tore. (lk 85)

Ilmselt tuleb silmas pidada, et aastaks 1913 olid valged jõudnud indiaanlaste kultuuri suured mõrad lüüa, sest traditsiooniline elustiil oli selleks ajaks suures osas juba hävitatud. Igatahes lugesin sinna otsa uuesti üle pika aja oma lapsepõlve lemmiku "Suure karu pojad", et taastada natukenegi oma kunagine idealism.

Tõlkinud Hasso Krull 

Teised kirjutavad:
loterii
Jaanus Adamson

Kirjakoi

Kristian Kirsfeldt "Kalevipoeg 2.0"

Friedrich Reinhold Kreutzwaldi "Kalevipoeg" on muutumatuna püsinud juba üle saja aasta. Kristian Kirsfeldt leidis, et see ei vasta enam kaasaja inimeste nõudmistele ja arusaamadele ning kirjutas "Kalevipoeg 2.0-i". Uues eeposes möllab Kalevipoeg kaasajas ja eepose keel on mõistetav ka ainult kaasaegsele inimesele. Kohe väga kaasaegsele. Oma vanematele pole seda raamatut mõtet kinkida, sest nad ei saaks suurest osast lihtsalt aru. Isegi kui kõik popkultuuri vihjed kõrvale jätta, kasutab autor nii palju estinglišit, et inglise keele mittevaldaja jääb kohe hätta. Näiteks järgmised sõnad peab enne kõva häälega välja ütlema, et tähendusest aru saada: pjuutisliip, beisikli, fakk-pad, Vool Striit.

Üleüldse on regivärss mõeldud pigem ettelugemiseks. Proovige, ja elamus on kohe palju suurem.

Tegelikult Kalevitel
oli eepiline pohmell,
kõigi pohmakate ema,
pohmakate peajumal,
kassikate kuninganna.
Seda pohma paljud teavad,
sellest laule kokku seavad,
sest legende räägitakse,
lugusid sest lausutakse.
Oli kõigevägevam pohmelli,
surelike sakutaja,
joodikute ähvardaja.
Siuke pohma tapab mehe, tavalise tossikese.
Teeb ta kutid kohe külmaks,
väiksed vennikesed vaikseks,
lihtsad lollikesed laibaks.
Ainult Kalev, kangelane,
suutis seda kannatada,
vänget valu vaigistada.
Kangelaste mõõtu piina,
ainult kangelane kannab.
Vägilase valuvaeva,
ainult vägilane valdab -
või ka kümmet aastat Tartus
õppind üliõpilane.

Teine asi, miks Kalevipoeg 2.0 vanematele ja alaealistele lastele kinkimiseks hästi ei sobi, on teose stiil. Või mis siin ikka ümber nurga öelda, puhas porno. Seal, kus Kreutzwald siivsalt vaikib, kirjutab Kirsfeldt mitu lehekülge üksikasjalisi kirjeldusi. Maitse asi ilmselt (teismeliste poiste hulgas saab kindlasti kuumaks kaubaks).

Autor on järginud algse eepose struktuuri ja sündmuste käiku. Lugu algab sellest, et Kalev tuleb kaugest kohast Kanadamaalt Eestisse, et

õnne tuua õuedelle,
jõukust kanda kortereisse,
edukust eramutesse,
rikkust ridamajadesse,
Eestit teha ilusamaks,
kauget kanti haritumaks.

Lindaga tutvub Kalev Hollywoodi ööklubis, Irmi, Armi ja Mustukene on Kalevi poegade püsside nimed, Linda röövib soome vägilane Nykänen, ja kui tuleb aeg reisida maailma otsa, siis ehitatakse kosmoselaev, millele valitakse üldrahvalikul internetihääletusel nimi - Lennuk - ja sõidetakse Universumi otsa Eestimaist Nogiast otsima. Riigijuht valitakse kasutades ess-emm-esse, rahva enda hääletamist, vaba tahte väljendamist telesaate "Eesti otsib presidenti" otse-eetris. Otse loomulikult käib Kalevipoeg üle Peipsi laudu toomas, sest Eestis on kinnisvarabuumi ja napib toormekraami, ehituse eluvetta. Ei ole puudu ka saatuslik kohtumine Saarepiiga elik emotüdrukuga ning mõõga ostmine, kaotamine ja needmine.

Kellega siis kaasajal üks kangelane võitleb? Ostukeskus on otsetee Põrgu ja selle üle valitseb Pankur, kes meie laene, võlakirju ja veksleid hoolega valvab ja muidugi on seal ka kadunud kümme miljonit dollarit ja kinnisvaramulli läbitorkamise nõel.

Kohati on väga lõbus ja kohati on igav. Vahel on raskusi slängist läbinärimisega ja ega värsimõõtki eriti lobe ole. Mõned head võrdlused ja torked praegusaja ilu- ja nooruskultuse, homode ja tarbimispeo kohta. Peeter Alliku illustratsioonid on igati tabavad ja sobivad teosega orgaaniliselt kokku, üldse on kogu kujundus suurepärane (no mulle hirmsasti meeldivad musta värvi vahelehed). Tegelikult on mul päris raske sõnastada seda, mis mulle kogu kontseptsiooni juures siiski ei meeldinud. Liiga palju pornot ja slängi, labane keelekasutus? Tõenäoliselt siiski mitte, aga ilmselt ei kuulu ma lihtsalt teose sihtgruppi, kelleks arvatavasti on noor vastassoost mees.

Kardan, et on arvajaid, kes nüüd pühaduserüvetamisest, ajaloo lagastamisest ja Kreutzwaldi pärandi unustamisest rääkima hakkavad. Minu meelest on autori idee, et keegi võiks nii iga kümne aasta tagant eepose ringi kirjutada, päris hea. Kreutzwaldi "Kalevipoeg 1.0" ei kao ju ometi kuhugi, uus eepos ei võta selle küljest mitte ühtki tükki vähemaks ning selle õpetamist jätkatakse koolides ikka, aga vaheldust tooks ometi. Sest kes see ikka originaali enam tänapäeval loeb. Muidugi on erandeid, nagu allakirjutanu, kes selle vabatahtlikult läbi luges (ja pärast suurest osast suurt midagi enam ei mäletanud). Väga huvitav oleks näha tulemust, mille on kirjutanud naine.

Lae raamat tasuta all siit.

Loe ja kuula: Ekspress
Kuula: Kuula24
Loe: Algus ja 1. lugu
Saamisloost: Autori blogi

Teised kirjutavad:
Ekspress, Peeter Helme
Mees ilma näota
Ekspress, Rein Raud ja Andres Ehin
Klassikaraadio saade "Uus raamat" 
Postimees, Hendrik Alla
Sirp, Pille-Riin Larm
Raamatukoi lugemislood

Maeve Haran "Vaht cappuccinol"

Tagakaane tutvustus Maeve Harani raamatu "Vaht cappuccinol" kohta kirjutab, et see "jutustab sadadest igapäevast meelehead toovatest pisiasjadest, /.../ mis täidavad meid piiritu rahulolu ja õnnetundega ja tõstavad tuju paremini, kui ükski eneseabiraamat seda teha suudaks". Põhimõtteliselt on raamatu näol tegemist autorile meelehead toovate pisiasjade kirjeldamisega. Mõned panevad õlgu kehitama (bensiinilõhn, lillherneste kasvatamine, päikeseprillide kandmine, aluspesukomplektid, korkide vahetamine), teised hüüdma, et ahhaa - ka sina! (parkimistrahvist pääsemine; avastus, et sa polegi juurde võtnud; kingade ostmine; juua oma lemmiktassist), mõned üksikud ka järele mõtlema, et tõepoolest, mingi iva siin on (taasavastades oma intuitsiooni; ütle endale, et sa oled tubli). Üldiselt võttes, erilist muljet ei jätnud.

Omaette tantsimine
Topid parasjagu pesu masinasse või hakid sibulat, ja äkitselt kostab raadiost või iPodist vastupandamatu, nakatav, hingekosutav muusika. 
Ja sa hakkad puhtast kehalisest rõõmust innustatuna tantsima.
Minu puhul töötab alati Paul Simon, eriti kui taustaks Ladysmith Black Mbazo lauljad. Või Tamla Motown. Või Justin Timberlake. Või mõni eriti lame lugu nagu "Livin' la Vida Loca" - teate küll, selline sentimentaalselt banaalne jama, mida DJd pulmadiskodel mängivad.
Oh, just praegu meenus mulle mu lemmiklugu, mis tõmbab siis, kui kedagi vaatamas pole, mind alati üksinda tantsima. Dean Martini "That's Amore".
Vaat see on piinlik.
Nonii, nüüd on sinu kord. Tunnista üles, mis sind tantsima paneb? (lk 82)

Tõlkinud Margit Tõnson 

Teised kirjutavad: Sannu's weblog

Indrek Hargla "Apteeker Melchior ja Oleviste mõistatus"

Indrek Hargla on siirdunud ulme ja alternatiivfantaasia juurest krimikirjanduse juurde. "Apteeker Melchior ja Oleviste mõistatus" on sarja esimene raamat, ka järgmiste nimed on juba välja hüütud. Tegevus toimub AD 1409 Tallinnas, kus toimetab terane apteekrihärra Melchior Wakenstede. Apteek on linnas keskne koht, kust varem või hiljem ikka läbi tuleb astuda, et valutavatele liigestele salvi või kosutavat närvirohtu saada. Apteeker on veel üsna noor mees ja uudishimulik ka. Paljudele näis, et ta on pidevalt lahke ja lõbus - ega apteeker ei saagi olla morn ja tõrjuv -, kuid mõned olid näinud ka neid hetki, mil üle tema ujeda näo oleks nagu valgunud mingi sünge vari. Need olid hetked, ml ta uskus, et keegi teda ei vaata, ja siis võis välgatada tema silmades põhjatu äng, peaaegu hullumeelne sügavus, raske ja valus hirm. Sest Melchior Wakenstede kannatab iidse suguvõsaneeduse käes, mida ainult õige naine saab leevendada.

Kui Toompeal leitakse maharaiutud peaga ordukäsknik, Gotlandi vana vaskmünt suus, siis on linna kohtufoogt päris hädas - keegi pole midagi näinud, võimalikke kahtlusalused on mitu ja ordu nõuab kiiremas korras all-linnalt mõrtsuka väljaandmist. Siis järgneb teine surm ja veel kolmaski... Apteeker Melchior tuleb appi, juurdleb, mõtiskleb ja räägib inimestega, kuni parimate krimikirjanduse traditsioonide kohaselt paljastab mõrtsuka viimases peatükis.

Teose teiseks peategelaseks on linn ise oma tänavate, kirikute ja inimestega. Mitmel puhul oleks tahtnud linnakaardi ette võtta ja vaadata, kus mingi maja asus, kui pikk tee oli apteegi juurest kullassepa majani ja kus täpselt meisterlaulik Kilian tüdrukutele oma laule esitas. Teose stiil on aeglane ja vanamoodne, mis väga hästi kirjeldatud ajastuga kokku sobib. Lõivuna kaasajale on sees ka päris korralik seksisteen (korralik ka ses mõttes, et toimub seaduslike abikaasade vahel), mis üldisest õhustikust väheke hälbib. Pisikesi killukesi ajaloost, nagu kellassepa ruumide ja Mustpeade jootude kirjeldused või Toompea ja all-linna suhted, jagub kogu raamatusse, nagu ka põnevust. Juba on kirjutatud, et "Apteeker Melchiori" sarjal on potsentsiaali jõuda välisturgudele Eestit ja selle ajalugu tutvustama. Igatahes mina jään ootama järgmisi osi, hoolimata oma üldisest leigusest krimijuttude vastu.

Teised kirjutavad:
loterii
Ekspress
EPL
Sirp
Õhtulehe raamatublogi
Sehkendaja 
Never Judge a Book... 
Anonüümsed jutud 
Need Read 
Roheline värav 
Liivametsa lugemised

Dagmar Raudam "Minu Gruusia"

"Minu Gruusia" on üks vähestest Minu... sarja raamatutest, mis mind rahakotti avama pani. Paar sellist riiki, millega mul isiklik suhe on, leidub veel. Dagmar Raudami teos on lähedal "päris" reisiraamatule, siin on rohkem Gruusiat ja vähem isiklikku. Ehk seetõttu tunduski ta pisut steriilne. Aga ilmselt ka seepärast, et samu asju kogenuna on oma mälestused ja muljed hoopis erksamad, aga oi kui raske on neid niimoodi kirja panna, et need tunnet ka samamoodi edasi annaksid.

Üle poole raamatust on pühendatud riigile - selle inimestele, tavadele, vaatamisväärsustele, Tbilisi tänavatele, poodidele, saunadele, söögikohtadele ja muidugi söögile. Sellest ei saa Gruusias üle ega ümber ja tundub, et söögi ümber toimuv ongi elus kõige olulisem. Ennekõike üritatakse külalisi oimetuks sööta ja joota ning on ääretult raske sellisele lahkusele kuidagimoodi ära öelda, tean omast käest.

Autor töötas Gruusias Eesti saatkonnas aastatel 2007-2009. Sellesse aega jäi ka nn augustisõda. Kui sinnani raamat pisut kuiv ja steriilne tundus, siis väikese sõja üleelamiste kirjeldus oli sellest kaugel. Siin oli tunda elu ja armastust. Taaselustas minugi jaoks need tunded, mis mind toona valdasid. Teksti tuleb sisse hoog ja elu, tunne ja meeleolu, mis kaasa haarata suudab. Järgmistes peatükkides on juba autori isik rohkem esiplaanil ja ka Eesti saatkonna tegemisi kirjeldatakse pisut pikemalt, kuid mitte liiga. Millega üks Eesti saatkond iga päev tegeleb, jäi pigem saladuseks. Võitleb telefoniarvete eest, teeb oma ruumides remonti, ja ongi kõik?

Autori soovitatud vahva blogi: Meie Gruusia 
Kui Gruusia toit huvitab
Petrone Prindi kogutud lingid

Justin Petrone "Minu Eesti"

Ikka on hirmus huvitav teada, mida teised meist arvavad. Anekdoot elevandist tuli kohe meelde. See on muide raamatus ka ära toodud. Justin Petrone arvab "Minu Eestis" päris palju.

Algus hakkas kohe lobedasti jooksma, Soome väliskorrespondentide kursuse tegemiste kirjeldus oli mõnusalt humoorikas. Huumor vahepeal nagu kadus, Eesti pime ja külm talv ning bürokraatia tõid sisse hoopis tõsisemaid noote. Eestlased, kes üksteist ei kallista ja kes ei näita välja mingisuguseid emotsioone. Tänaval vaadatakse üksteist tigedalt või ükskõikselt. "Mis neil viga on?" Seda võiks muidugi ka ise küsida. Ise oled oma ümbruse ja kommetega ju nii harjunud, et ei pane tähelegi, kui midagi on kole või vale või imelik.

Üldjoontes oli lugu siiski ilus ja helge ja õnneliku lõpuga. Kuigi oleksin oodanud ka midagi teravamat. Enamik kirjeldusi olid ikka sellised naiivsed-imestavad kui paikapanevad. Paar krõbedamat kohta oli ka. Näiteks liiga suure tagumikuga külmad eesti naised (tõsi küll, mitte Justini enda sõnade järgi). Esimene kohtumine süldi ja sinepiga. Eesti bürokraatia ja paanika HIV-testi ümber. Justinist hakkas kohati päris kahju. Jäi mulje, et Epp toitis teda ainult tatrapudru ja pelmeenidega. Perekond ei tundunud ka eriti toetav olevat.

Kokkuvõteks - tüüpiline lugu sellest, kuidas poisist kasvab mees.

Tõlkinud Raivo Hool 

Petrone Prindi kogutud lingid

Siima Škop

Siima Škop on minu ja paljude teiste lapsepõlve iidol. Tema joonistatud pildid olid imelised, neid võis vaadata ja vaadata ning neisse kaduda nagu unistustesse. Raamatus, millel polegi pealkirja, on Siima Škopi pildid kõrvuti tema enda jutustusega oma elust. Seda võiks nimetada mälestusteks, kuid raamatu tekstiosa on tõsisemaks tutvumiseks autori elulooga liiga napp. Pearõhk on piltidel. Lisaks on küllaga vanu fotosid ja dokumentide reprosid. Raamatu kujundus toetab kirjutatud teksti, õigemini on need kaks omavahel orgaaniliselt seotud. Škopi pildid sobivad kokku jututeemaga, valitud värvid annavad edasi meeleolu.

Minu jaoks on Siima Škop olnud alati tundmatu, keda teadsin ainult piltide kaudu. Selle raamatuga sai piltide taha elus inimene, samuti said ka pildid elu juurde. Kas teie teadsite, et kuulsa Lumivalgekese jaoks poseeris Nieves Redi, hilisem Vanemuise operetinäitleja, või et kunstniku abikaasa oli kirjanik Andres Vanapa? Nende abiellumise lugu oli lausa romantiline. Midagi väga sarnast rääkis oma abiellumisest mulle minu vanaema.

Raamatu peamiseks võluks on siiski pildid. Nii tuttavad Lumivalgeke ja Pöial-Liisi, aga ka nõukogudemeelsed plakatid tublide töölistega.

Teised kirjutavad:
Škopi ja Vanapa elu kunstis
Ahto Muld

Maarja Kangro "Ahvid ja solidaarsus"

Maarja Kangro on kirjutanud kümnest novellist koosneva kogu nimega "Ahvid ja solidaarsus". Kogu hakkas rokkima kohe esimesest novellist alates. "Pornofilmi" reaalsus, kus minategelast ei häiri, et hotelli naabermaja rõdult ehitajad nende igapäevaseid intiimsusi pealt vaatavad, küll aga ei ole valmis selleks, et nad näeksid seda, kuidas ta raamatut loeb. Niimoodi võivad nad veel midagi tema enda kohta teada saada! "Impotent ja surm" räägib ... impotendist ja naise elu võimalikkusest koos temaga. Muidugi ei ole võimalik. Igatahes mitte Maarja Kangro kirjeldatud naisel. "48 tundi" on meeleheitel naise püüd loetud sobivate tundide jooksul laps eostada. Selline üritus võiks ju isegi õnnestuda. Minu arvates kogu kõige tugevam novell.

Kui lugesin intervjuust, et palju põhineb autori enda läbielamistel, sai asi kohe palju lähedasemaks. See seletab, miks need novellid niimoodi naha vahele pugesid ja miks nad nii arusaadavad olid. Kangro novellide maailmas liiguvad ja räägivad ja mõtlevad naised oma parimates aastates. Naised, kes on haritud ja tugevad ja teavad, mida nad tahavad. Mehed on kõrvaltegelased, aga nad on olemas ja ilma nendeta ei saa kuidagi. 

See keha ei ärata mus kirge ega midagi. Aga ma võtan ta, praegu. See on nagu seenelkäik: nopi pilvikuid, kuni tuleb riisikas. Kirg on küll õnneasi, aga pigem on ta seene- ja jahi- kui loteriiõnn. Pead ikka püssi laskma ja püüniseid panema ka, ja metsaalust tundma. Ja vahel lihtsalt korjama seda, mis on - et mitte nukrutsema jääda ja mitte metsa solvata. Mõtlesin, et oleksin võinud oma elust koostada pilvikute ja riisikate keti. Jälgida vaheldumist, teha järeldusi. Aga sain aru, et nii mõnelgi juhul polnud piir eri liikide vahel päris selge, palju oli hübriide ja üks võis muutuda teiseks, riisikas rabeneda. Mõni oli küll lõpuni hinge jäänud.
Üldiselt arvasin ma, et armastan inimesi. "Impotent ja surm", lk 50

Teised kirjutavad:
loterii
Ekspress
Marek Tamm, Varraku raamatublogi
Intervjuu autoriga, Ekspress
Intervjuu autoriga, EPL
Sandra Jõgeva, Sirp
EPL
Kivisildnik räägib Maarja Kangrost
trakyllmaprokrastineerinj2lle
Danzumees 
Kivisildnik, Looming 
Liivametsa lugemised
Nädala autor
Sehkendaja
Lugemissoovituse blog
Nloeb

Sofi Oksanen "Puhastus"

Sofi Oksaneni "Puhastuse" ostmiseks ja lugemiseks sain tõuke Varraku raamatublogi ühislugemise aktsioonist. See on ühtlasi ka põhjus, miks ma siiani ei ole ühtegi oma mõtet raamatu kohta kirja pannud. Varrakus hekseldasid targad inimesed raamatu nii põhjalikult läbi, et mina ei ole enam kindel, milline on minu oma mõte ja mälestus, milline kellegi teise oma. Tegelikult tunnen, et mul ei olegi üldse mingit seisukohta ega arvamust selle raamatu kohta.

Ühest küljest on selline raamatu analüüs ju hea - keegi seletab sulle lahti asjad, millest ise kas aru ei saa või millele ei osanud tähelepanu pöörata. Kui olen vahel puudust tundnud sellest, et mul ei ole ei kirjandusalast ega isegi mitte filoloogilist haridust, rääkimata teadmisi semiootikast, siis nüüd kaldun arvama, et teinekord tuleb see ka kasuks. Ei tea, kas ongi võimalik saada rahuldustunnet või lihtsalt mõnusat lugemiselamust raamatust, mille iga lauset sa oskad lahti harutada, näha selle taga mingeid seoseid maailmaklassika, ajaloo, filosoofia ja millega veel? Äkki on oht, et niimoodi kaob ära lihtne lugemise rõõm? Minul "Puhastusega" just nii läks. Kuigi ei saa just öelda, et see raamat oleks pakkunud lugemise rõõmu ja naudingut. Selle jaoks oli ta siiski liialt valus, terav ja painajalik.

Ühtlasi ei pane ma siia ühtegi linki teistele arvajatele, sest tundub, et "Puhastusest" on igaüks midagi arvanud.

Neil Gaiman "Neverwhere"

Esialgu oli BBC seriaal. Kui Neil Gaimanil sai villand, et paljud tema kirjutatud stseenid prügikasti visati, otsustas ta need raamatusse panna. "Neverwhere" (eesti keeles "Eikusagi") räägib Londonist, mis asub allpool Londonit. London Below kujutab endast linna kanalisatsioonitorustikus ja mahajäetud metroojaamades eksisteerivat paralleelmaailma, mis maapealse London Above'iga eriti kokku ei puutu.

Richard Mayhew otsustab aidata tänaval lamavat haavatud tüdrukut, mille tagajärjel ta kaotab oma maailmas koha ja on sunnitud ühinema London Below'ga. Järgnev lõik tema mõttelisest päevikust annab pisut aimu, millega ta kõigepealt kokku puutus.

Richard went back to writing his mental diary. There are hundreds of people in this other London. Thousands maybe. People who come from here, or people who have fallen through the cracks. I'm wandering around with a girl named Door, her bodyguard, and her psychotic grand vizier. We slept last night in a small tunnel that Door said was once a section of Regency sewer. The bodyguard was awake when I went to sleep, and awake when they woke me up. I don't think she ever sleeps. We had some fruit cake for breakfast; the Marquis had a large lump of it in his pocket. Why would anyone have a large lump of fruit cake in his pocket? My shoes dried out mostly while I slept. 
I want to go home.

"Neverwhere" on väga filmilik raamat, siin on äratuntavad stseenid, näidatakse vaheldumisi eri tegelaste asjaajamisi ja pilt kerkib silme ette väga kergesti. Siiski ei suutnud teos kohe esimesest peatükist kaasa haarata. Alles lõpuosas hakkas midagi põnevat toimuma. Kuni sinnani liiguti esmapilgul sihitult ühest kohast teise, põgeneti mõrtsukate eest, suheldi igasugu kummaliste olenditega ja see kõik ei olnudki üleliia põnev. Maailma loomine võtab muidugi aega, aga teisalt ei saanud selle kohta just üleliia palju teada. Linna-alust maailma asustavad "inimesed, kes on kukkunud läbi pragude", aga ka endistest aegadest pärit tegelased. Seal on vanaaegne keeruline seisuste süsteem ja rotid, kes on täieõiguslikud ühiskonna liikmed. Autor on tahtnud all-maailmas kõverpeegeldada pealmaailma. Nii toimub allilmarahva regulaarne "floating market" ehk ujuv turg Harrodsi kaubamajas ja müüakse seal palju põnevamat kaupa, kui kallis kaubamaja eales pakkuda suudaks. Näiteks õudusunenägusid ja "absolutely useless crap'i" ehk viisakalt väljendudes täielikku pahna. Aga kõige toredam on Londoni kohanimede otsene ärakasutamine. Blackfriarsis elavad mustad mungad ja The Angel, Islington ongi ingel nimega Islington, Down Street viib tõesti täiesti alla, Earl's Court metroojaamas aga asub krahvi õukond. Metroo ja -jaamad on üldse väga olulised paigad raamatus ning mind the gap saab hoopis uue tähenduse.

Neverwhere'ist saab tõmmata paralleele "Ameerika jumalatega", eelkõige selles, et mõlemas toimib meie tavapärase maailma kõrval veel mingi teine, mida tavalised inimesed ei näe, aga mis ometi meie oma mõjutab. Samuti tuli mulle ette "Anansi Boys", milles väga sarnaselt kujutatakse peategelase meheks kasvamise teekonda. Peategelane Richard on muide üsna tuhm tüüp ja kui lugejal on asi ammu selge, läheb temal veel tükk aega sellest aru saamiseks. Teised tegelased jäävad parajalt salapärasteks, nad lihtsalt on ja sellega tuleb leppida.

Ilmus 2017. aastal ka eestikeelsena nime all "Eikusagi" Sash Uusjärve tõlkes.

Teised kirjutavad:
Mareki asjad
Ulmekirjanduse Baas
Never Judge a Book...
loterii
loterii 2
Mariann
Reaktor
Sõber raamat
Tilda ja Tarakanid
Vahel ma kirjutan ka
Reaktor
Triinu raamatublogi
Õhtuleht

Raamatureporter

Avishai Cohen

Vabandan kõigi ees, kelle arvates peaks teemablogi oma liistude juures püsima. Aga ma ei saa jätta jagamata, lootuses, et keegi veel enda jaoks midagi ilusat leiab.
Avishai Cohen käis viimase Jazzkaare ajal ka Tallinnas ja see kontsert oli elamus. Terve saal hingas ühes rütmis, niipalju kui julges. Ansambel haaras kohe esimesest taktist ja ei lasknudki enam lahti.
Praegu kuulan tema plaate ja ei saa magamagi minna, sest kuidas sa paned sellise muusika kinni. Avishai Coheni jazz on teistmoodi, siin on sees nii palju elu ja tundeid ja see ei ole kunagi igav.





avishaicohen.com

Helen McCloy "Kaks kolmandikku vaimu"

Tõuke Helen McCloy krimkat "Kaks kolmandikku vaimu" lugeda sain siit ja kuna ma olin kõige palavamal ajal suuteline vaid krimkasid lugema, siis läks loosi. Alustan sellest, et 70ndatel tehtud tõlge oli huvitav, natuke häiriv ka. Näiteks sellised uudissõnad müüvik ja müübeautor - tähenduses bestseller ja bestselling author.

Tegevus toimub Ameerikas 50-ndatel ja tegelasteks on kuulus kirjanik, tema agent, kirjastaja ja kriitik ning kõigi nende meeste naised. Kirjanik toob teda ümbritsevatele tegelastele kõvasti raha sisse, mispärast peaks keegi neist tahtma teda tappa? Ometi üks neist seda teeb. Uurimise käigus hargneb vaikselt lahti kirjastusmaailma kalkuleeritud argipäev. Ega see krimilugu iseenesest eriti midagi asi ei olnudki, karakterid olid stereotüüpsed ja suurt välja joonistatud ei olnud. Rumal näitlejanna, kaval agent, kirglik abikaasa ja blaseerunud kriitik. Kuid kirjastusmaailma telgitagused olid huvitavad. Seosed agendi ja kirjastaja, autori ja kriitiku, autori ja agendi vahel. Kuidas kirjutatakse müüvikut ja kuidas luuakse müübeautorit. Samuti õhkkond - autor oskab  kirjeldada seda külma talvist linna tänavalampide kollaka valguse all niimoodi, et tekib tunne ise kohalolekust. 

Pagana vähe autoreid on isiklikult läbi elanud asju, millest nad kirjutavad. See ongi üheks erinevuseks profi ja amatööri vahel. Amatöör pole suuteline kirjutama asjast, mida ta pole ise otseselt kogenud. Tõeline kirjanik võib kirjutada aga kõigest - selline on tema amet. Keegi ei hooli sellest, kas ta on igas pisidetailis tehniliselt täpne. Ainus, mis siin loeb, on see, et kõik tunduks reaalne keskmisele lugejale, kes ei tea tehnilistest üksikasjadest sugugi rohkem kui keskmine autorgi. Emotsioonid on need, millest kirjanik peab hoolima. Mitte faktid, vaid see, kuidas inimesed neile hingepõhjas reageerivad. Selleks on vaja kujutusvõimet - mida aga tuleb hoopis harvemini ette kui tõsiasjade teadmist. (lk 87)

Tõlkinud Viktor Kerge

Teised kirjutavad:
Need Read

Neil Gaiman "Anansi Boys"

Neil Gaiman oma tuttavas headuses. "Anansi Boys" on komöödia, kus reaalsus seguneb müütide, legendide ja lugudega, mis peaksid olema täiesti ebausutavad, kuid Gaimani raamatus sobib kõik omavahel kokku ja tundub täiesti loogiline. Fat Charlie Nancy saab pärast oma isa surma teada, et see oli tegelikult ämblikjumal Anansi ja et tal on vend, kellest tal siiani aimugi ei olnud. Kui ta venna ettevaatamatult välja kutsub, pöörab see tema elu pea peale. Lühikese aja jooksul jääb Fat Charlie ilma oma tööst ja pruudist ning satub politseiuurimise alla.

Ämblik Anansi on Aafrika mütoloogias trikster - see kes teistele vingerpussi mängib ja ise alati puhtalt välja tuleb. Maailma alguses kuulusid kõik lood Tiigrile, need olid julmad ja sünged ja ka maailm oli seetõttu julm ja sünge. Aga siis sai need omale Anansi ja kõik lood, mida inimesed edaspidi rääkisid, muutusid Anansi lugudeks ja maailmast sai hulga rõõmsam paik. Jutud on nagu ämblikuvõrk, kõik omavahel seotud ja kõik niidid viivad vältimatult ühte kohta - võrgu keskele, sest keskpaik on lõpp. Iga inimene on niit jutus.

Raamat, mida oli rõõm lugeda. Naljakas, positiivne, absurdne, kuid mitte ebaloogiline. Hulga toredate tegelastega ja tegevuspaikadega. Teose viimane kolmandik on küll palju süngemas toonis kirjutatud ja ulatub lausa õuduseni välja, kuid nagu komöödias ikka, saavad tegelased lõpuks selle, mida nad vajavad ja kõik on õnnelikud ja head.

Fat Charlie was thirsty and his head hurt and mouth tasted evil and his eyes were too tight in his head and his teeth twinged and his stomach burned and his back was aching in a way that started around his knees and went up to his forehead and his brains had been removed and replaced with cotton balls and needles and pins which was why it hurt to try and think, and his eyes were not just too tight in his head but they must have rolled out in the night and been reattached with roofing nails; and now he noticed that anything louder than the gentle Brownian motion of air molecules drifting softly past each other was above his pain threshold. Also, he wished he were dead.

Teised kirjutavad:
Autori koduleht
Mareki asjad
loterii
Baas 
Fantaasiajuttude muljed

Järgmise lõigu raamatust (lk 186-188) tõlkisin päris ise (ilukirjandustõlke koolituse tarbeks):

Milorad Pavić "Tuule sisemine pool ehk romaan Herost ja Leandrosest"

Ajaloolise tõe (ja blogis mustandite vähendamise) huvides panen siia ikkagi üles need väga vähesed mõtted, mis ma Milorad Pavići teose "Tuule sisemine pool ehk romaan Herost ja Leandrosest" kohta suutsin kirja panna. Lugesin raamatut juba rohkem kui aasta tagasi, kuid siiani tunnen, et selle raamatu kohta sõna võtmiseks jääb minul teadmistest, oskustest ja kõigest muust vajaka.

Vormilt on raamat uudne, või noh, teistsugune. Teos on jagatud kahte ossa ja lugemist võib alustada mõlemast. Keskel saavad osad kokku. Mina alustasin lugemist Hero osast ja jätkasin Leandrose looga. Tagantjärgi tundus, et parem oleks olnud alustada vastupidi, sest Leandrose lugu toimub kronoloogiliselt varem ja minule meeldib elu jälgida loogilises ajalises järgnevuses.

Nüüd, tükk aega pärast lugemist, tuleb selgelt meelde vaid Hero jutustus serblasest? sõjaväelasest, kes pimedas kongis surma ootas. See oli täiesti iseseisev jutt jutu sees, millel esmapilgul ülejäänud tegevusega mingit seost ei olnud. Autor jutustab lugusid justkui distantsilt, ilma hinnanguid andmata. Aga rohkem ma tõesti ei kirjuta. On seiklusi, on armastust ja üllatavad lõpplahendused. Aga seisukoha kujundamise jätan teiste hooleks.

Tõlkinud Maiga Varik 

Teised kirjutavad:
Berk Vaher, Ekspress
Tarmo Jüristo, Varraku blogi
loterii

Tartu Ülikooli Ettevõtluskeskus "Ettevõtja heade mõtete raamat"

Olla oma karjääri tipul iga tund igas telekanalis reklaamitava pesuvahendi ametliku maaletoojafirma boss ei tohiks ühele teadlikule inimesele lihtsalt pinget pakkuda. See ei tooda mingit uut väärtust või hüve. See on surnud seis. Inimeste mõtlemise avardamisel, nende ärgitamisel iseseisva olemise poole oma ettevõtmiste kaudu on suuremad eesmärgid, mis ei too võib-olla kohe homme taskuid raha täis, aga teevad elu täiuslikumaks. Eero Valk

Arusaam ettevõtlusest kui suurema jõukuse saavutamise vahendist on üks valearusaamasid ettevõtlusest. Ettevõtjad kui klass teenivad ettevõtjatena summaarselt võrdselt või vähem, kui needsamad inimesed teeniksid palgatööna. Toomas Tamsar

Ettevõtluses on olulised kolm tegurit: tegutseda, tegutseda ja veel kord tegutseda. Sten Saar

Kriitilistes situatsioonides selgub, kes tegelikult on juht. Juhiks ei saa õppida, selleks peab olema sündinud. Imre Kose

Täiuslikkuse saavutad siis, kui sead endale lisaks tööalastele sihtidele ka isiklikke eesmärke. Vahel on eneserahu huvides kasulik oma mõtetega üksi olla. Näiteks matkates, kui füüsiline pingutus on mõõdukas, hakkab aju intensiivsemalt tööle. Priit Kerma

Ettevõtlusega seonduva kogemuse saamiseks soovitan kõigile minna koolitusfirmasse müügitööle, see õpetab peaaegu sama, mis ettevõtte juhtimine. Õpib võõrastelt rohkem ja julgemalt raha küsima, õpib, et hea asja eest võib ning tuleb raha küsida. Alar Ojastu

Ettevõtlus on täielik pühendumine - inimene ei saa olla tööpäevas ainult 8 tundi ettevõtja. Sa kas oled ettevõtja või sa ei ole ettevõtja. Silva Tomingas

Erinevatesse õpetajatesse tuleb samuti suhtuda ettevaatusega. Mitte alati ei ole neil õigus. Rain Lõhmus

Üksinda on küll mõnes mõttes lihtsam toimetada, kuid ettevõtlusest on see üsna kaugel. Peep Vain

Kõrge eesmärgi väike alatäitmine on parem kui keskpärase eesmärgi ületamine. Äris on minu arvates nii, et kõigepealt peab sul olema oma ärifilosoofia, millest kõik alguse saab. Sellele on üles ehitatud arusaam su ettevõtte tugevustest, mis võimaldavad äril kasvada ja edukas olla. Teiseks peab saavutama silmapaistvaid tulemusi. Need kaks tingimust peavad alati täidetud olema. Meelis Milder

Ettevõtja võib olla kõige olulisem omadus on otsuste ärategemine. Isegi halb otsus on parem kui otsuste tegematajätmine. Kui tuli vale otsus, siis tuleb lihtsalt uus teha. Ja kui juba natuke rohkem kui pooled otsustest on õiged, siis läheb asi ülesmäge. Rainer Nõlvak

Me ei tohi jääda lootma õnnele - ainuke juhus, millele saame loota, on see, mille me ise endale loome. Saame loota vaid iseendale. Meie tahe saada suureks loob juhuseid, mis viivad meid kokku inimestega, kellelt õppida, avades omakorda uusi võimalusi. Juhused ei tule kätte kodus, diivanil istudes. Küsimus on selles, kas tahame ise juhtida ja mõjutada protsesse või olla juhitud ja loota juhile. Priit Karjus

Vaesust on kergem jagada kui rikkust.
Raha ei anna keegi ilma rahata. Jaak Kõdar

TÜ Ettevõtluskeskus