Valdur Mikita "Äparduse rõõm"

"Vene psühholoog M. Rozin on teinud üsna teravmeelseid tähelepanekuid müüdi ja inimelu vastuolu kohta. Müüdid teatavasti on üles ehitatud universaalsele struktuurile: nad algavad mingi puuduse või rahulolematuse tunnistamisest kangelase poolt, peamine osa loost kulub võitlusele kõikvõimalike vaenlaste ja raskustega, mis lõpuks saavad ületatud ja kangelane saab õnnelikuks.

Müütide rõhuvaim osa kaasaegse inimese jaoks seisneb aga selles, et need ei paku ühtegi ideed selle kohta, kuidas peaks edasi elama õnnelik inimene, kel pole enam millestki puudus ja kes ei pea enam päevast päeva võitlema deemonlike raskustega. Tol ajal, kui müüdid tekkisid, polnud selline olukord ilmselt võimalik. Inimene pidi kogu aeg võitlema, et hing sees püsiks. Müüt ei näinud ette sellist ebaloogilist võimalust, et inimene ka maapealses elus võiks õnnes ja rahus elada oma maise elu lõpuni. Tänapäeva inimese elutraagika aga selles seisnebki, et õnn isikliku heaolu mõttes on muutunud reaalsuseks. Inimestel on aga ammuste aegade pärandina kombeks seada oma elu müüdi järgi, võidelda millegi nimel ja ületada takistusi. Kui need on enam-vähem ületatud, on otsas ka inimese motivatsioon (vägi), sest siinkohal lõpeb müüt. Rozin leiab, et just siis, kui tavapärased raskused on ületatud - naine võetud, maja ehitatud, diplom välja teenitud ja hea töökoht leitud, ei oska inimene enam kuhugi edasi minna ja kõik läheb lörri nagu anekdoodis kahest sõbrast, kellest üks elas korralikku elu, kuni kõik juhuse läbi kaotas ja hakkas ahastusest jooma; teine aga, kes eluaeg oli pudelit kummutanud, müüs taara maha ja sai rikkaks meheks." (lk 144)

Selle raamatu kohta ei kirjuta ma rohkem mitte midagi. Sest tema väärtus seisneb minu jaoks selles kahes lõigus. Ülejäänust ma lihtsalt ei saanud aru:)

Aga siin on kirjeldatud minu elu kõige suurema (ja seni kestva) kriisi põhjusi. Olin samale tulemusele ka ise jõudnud (motivatsiooni lõppemine), kuid seda müüdiga seostada ma ei osanud. Ja ometi olen ma kogu elu muinasjutte armastanud! Müüdid on inimeste elus alati väga tähtsal kohal olnud ja on seda ka tänapäeva inimese elus, kuigi me seda enam tunnistada ei taha või ära ei tunne (lugege näiteks Karen Armstrongi "Lühikest müüdi ajalugu").

Raamat:)

Kes on tundnud üksindust
teab mida tähendab raamat
Igor Kotjuh

Luule. Raamatuteemaline luule. Palju raamatuteemalist luulet. Eesti autorite raamatuteemaline luule. Ilusas kujunduses pealegi.


Ma pole kunagi aru saanud määratlusest 'öökapiraamat'. Kui mul on raamat pooleli, siis võib see asuda laual, diivanil, käekotis ja mõnikord ka öökapil. Vahet pole, kus seda lugeda. Aga see raamat on tõepoolest öökapiraamat - poed teki alla ja loed mõned luuletused, paned raamatu öökapile tagasi ja jätkad järgmisel õhtul.

Maarja Kangro on kokku kogunud paarikümne Eesti luuletaja raamatuteemalised luuletused. Apollo raamatupoe tellimusel. Aga mis siis. Iga ostetud raamatu pealt läheb 50 krooni väikeste maakoolide raamatukogude toetamiseks. Seda enam võiks selle raamatu omale osta, öökapile panna ja siis teinekord õhtul teki alla mõned read lugeda.

Nii et läbilõige Eesti luuletajatest aastal 2009? Muidugi mitte täielik, enamus "Raamatu" autoreid on nooremapoolsed. Iga luuletaja kohta on pilt ning käsikirja- ja allkirjanäidis. Raamatust on võimalik ikka väga erinevalt mõelda ja kirjutada. Mõne jaoks on see vaid kest, mis on ümber sisu, teise jaoks lausa harras imetlemisobjekt. Jaan Pehk muigab, nagu ikka (silmaring ei hüüa tulles), Mart Kangur peab end tavaliseks fetišistiks, sest ta nuusutab raamatuid, Leelo Tungla arvates on raamatud nagu inimesed (ilmaski ei saa kõigiga kohtuda). On Andrus Kasemaa viierealine salm, aga ka Jürgen Rooste mitmeleheküljeline poeem. Maarja Kangro raamatu 10 käsku (Mina olen raamat, sinu raamat, ja sul peab olema / muid raamatuid minu kõrval!). Aga kõige enam meeldisid mulle Timo Marani mõtted:

Kirjutada raamat,
teha laps,
istutada puu.
See José Marti üleskutse
on omajagu ökoloogiline.
Sest millele sa kirjutad
raamatuid, kui pole puid,
ja kellele sa kirjutad
raamatuid, kui ei ole lapsi.
Kõigest saab kord muld,
aga mullastki kasvavad
uued puud ja raamatud,
kirega loetud raamatutest
uued lapsed.
Puud, lapsed ja raamatud
on sama aineringe osad.

Mõnus on istuda
puu all ja lugeda lapsele
raamatut.

Võtan oma sõnad tagasi - luulet võib lugeda küll. Eriti luulet, mis on kirjutatud raamatust:) Ja kui ühte teosesse on kokku kogutud mitmekümne erineva luuletaja erineva luuletuse, siis leiab sealt midagi huvipakkuvat igal juhul.

Teised kirjutavad:
EPL
Raamatumaailm

Käidud!

Tehtud! Poes käidud. 19 uut raamatut. Suutsin hoiduda kolmest, mis nimekirjas olid. 4 raamatut seotud minu tööga. Ülejäänud on hekel kampaaniahinnaga ilukirjandus, Tänapäeva ja Pegasuse väljaanded. Ja kolm uut Gaimanit! Müüjad vaatasid mind esiotsa pika pilguga, kui ma selle torniga kassa juurde saabusin. Paberkott anti ka täitsa tasuta - ilmselt olin suurklient.

Käia poes või mitte käia poes

Nii muuseas Rahva Raamatu kodulehte avades leidsin sealt nelja kirjastuse sooduskampaaniad. Natukese surfamise tagajärg oli nimekiri 15 raamatust, mida ma omale osta tahaks. Autorite nimekiri on muljetavaldav - Ristikivist Steinbecki ja Wintersonini. Kõik ilukirjandus ja iga raamat alla 49 krooni. See on lisaks seitsmele raamatule, mis juba varasemast ajast nimekirjas ostmist ootavad. Ja lisaks neile mitmekümnele, mille ma viimasel kuul juba ostnud olen. Mul on Ekspressi -20% kupong veel kasutamata, seega igal juhul tuleb poes käia. Aga lugemata raamatute nimekiri muudkui venib pikemaks ja pikemaks. Ning vaba riiuliruumi jääb üha vähemaks ja vähemaks.
Öelge nüüd keegi, et mul ei ole neid raamatuid vaja! Või et mul on neid vaja. Või midagi muud kasulikku.

Humphrey Carpenter "J.R.R. Tolkien"

Ainult tõelistele fännidele. Lapsepõlvest ja kujunemisloost. Sellest, kuivõrd harilik ja tavaline ja igav oli mr. Tolkien oma päriselus. Abielust. Naginatest kirjastajatega. Sellest, kui vaevaline oli tema suurteoste kirjutamine ja lõpetamine. Vastuseid ei anna.

Tõlkinud Tiina Randus 

Kari Hotakainen "Kaitsekraavi tee"

Piinlik tunnistada, aga minu tutvus Soome kirjandusega piirdub Aleksis Kivi "Seitsme venna" ja Hannu Mäkelä lasteraamatutega. Seepärast Kari Hotakaineni "Kaitsekraavi tee" ka minu riiulisse jõudis. Kaasaegne Soome romaan, saanud nii Finlandia kui Põhjamaade Nõukogu auhinna ja pealegi maksis vaid 39 krooni.

On mees, selline tavaline Soome mees, kes vihahoos lööb oma naist, kes selle peale minema kolib. Nüüd algavad mehe tragikoomilised tegevused naise tagasisaamiseks. Talle tuleb meelde, et naine on kunagi maininud, et ta tahaks elada oma majas. Mees otsustab, et kui ta vaid saaks osta sobiva maja, siis tuleks naine ta juurde tagasi. Kogu tema ülejäänud elu muutub kinnisideeks maja nimel. Majast saab tõeline obsessioon ja selle nimel laseb mees käiku kõik vahendid, mille hulka kuulub naabrite ahistamine, kinnisvaramaakleri ahistamine, majaomanike ahistamine.

Kustutasin koni paksu vaiba sisse ja vaatasin üle, mis mul oli ja mida mitte. Mul oli sada tuhat marka käsiraha maja jaoks, mis maksis tublisti üle miljoni.
Mul oli suurepärane füüsiline vorm ja tugev tahtejõud.
Mul oli infot kõigi kohta, kes ühel või teisel viisil olid kõiges selles osalised. Mul oli võime kannatada oma teel valgusesse mistahes füüsilist ja psüühilist survet.
Pärast nende faktide nentimist tõusin põrandalt püsti, avasin ukse, sulgesin selle ja läksin alla oma korterisse. Pakkisin kraami, varupesu ja nende fotod Savotta-seljakotti, mille lükkasin kapipõhja.
Lahkusin sokiväel, kandes tosse käes. Läksin keldri kaudu tagahoovi, jooksin puude alt teele ja sealt metsa. Ajasin end suusahüppemäel kiiresti higistama, jooksin kaks kilomeetrit nii kiiresti kui jõudsin ja pöördusin oma korterissse tagasi, nüüd esiuksest.
Seadsin end akna äärde vaatama näidendit, mille ma olin kirjutanud ja lavastanud.

Üldiselt õpetlik lugemine ka kinnisvaramaakleritele ja eriti kõigile, kes nendega suhtlema peavad. Koomiline ja kurb. Soomelik. Muidugi, tegevus toimub Helsingis ja tegelasteks on soomlased, siis olekski väga imelik, kui ei oleks soomelik.

Tõlkinud Sille ja Tarmo Vahter

Teised kirjutavad:
Mart Juur, Ekspress
Virtuaalkass Felix
Kristi Eberhart, EPL
Kristiina Vaarik, Sakala

Karmen Kirke "Seks ja võim"

Karmen Kirke koostatud "Seks ja võim" on selline natuke kummaline raamat. Ei saa hästi aru tema eesmärgist. Kogumiku sisuks on väljavõtted eesti keeles kirjutatud seksuaalsusest rääkivatest artiklitest, raamatutest, publikatsioonidest. Alustatakse muistsete eestlaste seksuaaleluga, mille kohta muidugi kuigi palju materjali ei ole. Saame teada, et eesti rahvas oli ikka üks moraalitu ja häbitu rahvas. Kõik need ühised ehalkäimised jne. Kirjutajateks olid muidugi "tsiviliseeritud" kirikutegelased. Esimese Eesti Vabariigi ajal hakati juba rohkem avaldama õiget seksuaalelu õpetavaid teoseid.

Sest õige abielu otstarbe on kättesaadav ainult loomuliku sugulise kooselamise läbi. Kui mees seda nõuab, on loomulik, ja naine ei tohi seda mitte keelda ega enese alandamiseks ja häbistamiseks pidada.

Enamiste ja harilikult sünnib loomulik kokkusaamine liiga sagedasti. Niisugusel korral ei karasta tema inimest keha ja vaimu poolest mitte, vaid nõrgendab, sellepärast et loomuliku kokkusaamise järel käib kange närvikava ärritus. Selleläbi sünnivad mõlemate kehades elektri- ja magneedivoolud, mis suure lõbutundmise saadetusel vastastikku kokkusulavad ja nõnda ärituse vaigistamisele maad annavad.
"Suguelu saladused ehk tunne iseennast loomulikkudes olekutes" Tartu, 1905

Kas te teadsite, et suguhaiguste arst Juhan Vilms on 1920. aastal kirjutanud terve artikli selle kohta, kuidas Eesti peaks seadustama polügaamia? Selle kasuks on ta loetlenud mitmeid asjaolusid, kusjuures vastupidine, ehk mitmemehepidamine absoluutselt välistatud on.

Kui ennesõjaaegseid katkendeid oli enamasti lõbus ja naljakas lugeda, siis nõukogude ajal üllitatud seksuaalsust käsitlevad artiklid mõjusid täiesti masendavalt. Eriti 50-60-ndatel kirjutatu.

Romantika ümbritseb meid kõikjal. Peab ainult oskama seda näha.
Aga kas võitluses tõelise nõukogude inimese eest ei ole romantikat? Võitluses selle halva vastu, mida leidub meie kaaslastes, meis enesteski? Kas pole romantikat komsomolipatrullide tegevuses, komsomoli kontrollpostides, võitluses paigaltammumise ja rutiini vastu?
T. Jürna "Meie elu romantika" 1956

Ning lõpetuseks ei saanud selline kogumik kuidagi mööda vaadata Ene Koogi bestsellerist "Tütarlapsest sirgub naine". Usun, et ka minul on see raamat kusagil alles ja loetud sai seda ikka korduvalt ja põhjalikult. Nüüd tagantjärgi sellele mõeldes oli tegemist ikka päris koleda raamatuga. Et mitte nii masendava meeleoluga lõpetada, on raamatu lõpus toodud mõned väljavõtted ajakirjas Noorus avaldatud dr. Noormanni rubriigist.

• Minu ema hirmutab mind, et kui ma nii palju pidudel käin, saan lapse. Palun, tehke minu emale selgeks, millest jäädakse rasedaks ja millest ei jääda.
• Ma sain ühelt poisilt armastuskirja. Ma tundsin, et hakkan ka juba armuma. Kuidas teada saada, kes selle kirjutas, sest allkirja ei olnud?
• Kuidas poisile märku anda, et ta armastust avaldama hakkaks?
• Kuidas ma peaksin riietuma, et rumalus väga välja ei paistaks?

10 krooni eest on raamatut enam kui küll.
Teised kirjutavad:
Olev Poolamets, Sirp
Intervjuu väljaandjaga

Käisin luuleõhtul. Ja poes muidugi ka

Kõigepealt tuleb korda ajada oluline teadaanne, et ma pole mitte kunagi elus varem luuleõhtul käinud. Ausalt öeldes pole mulle sellist mõtetki pähe tulnud. Ilmselt olen piisavalt vanaks saanud või on muud asjaolud mängus, aga luuleõhtul mina käisin. Nimelt linnaluule õhtul hr Mauruse pubis. Veel poolel teel kaalusin, et äkki läheks ikka kohe koju. Töö ootab... ja üleüldse... Aga siis sirutasin selja sirgeks ja otsustasin, et kui mulle juba selline hull mõte pähe tuli, siis ma selle ka teoks teen. Sest mis see muud kui hirm oli, mis mind kahtlema pani.

Karta polnud loomulikult absoluutselt mitte midagi. Kõigepealt esines Marje Ingel. Tema rohkem laulis kui luges luuletusi. Aga pean tunnistama, et mulle need eriti kohale ei jõudnud. Teine esineja oli Maarja Kangro, kes mulle hoopis rohkem korda läks. Tema oli kuidagi jõuline, isegi mehelik.

... kas peaksin ütlema teile oma viimse sõna
netipanga paroolid ...
... eh, elu, sulle vist meeldivad vahel need
kes sind usaldavad ...

Jürgen Rooste see-eest rokkis täiega. Tema luuletused olid "selles mõttes linnaluuletused, et nad on linnas kirjutatud". See oli ääretult teatraalne esinemine, kus ta laulis bluusi ja lõpuks toimus isegi ühine regilaulmine.

Järgmisena esines noormees, kes end ei tutvustanud. Tema luges peast(!) väga kurbi luuletusi. Hiljem selgus, et see oli Paavo Piik, kes enda tutvustuseks ütles, et ta on üsna kaine. Veel.

Seejärel oli järjekord Jaan Pehki käes. Olen juba varemgi täheldanud, et luulet ei saa raamatust lugeda, seda peab kõva häälega ette lugema. Eriti kehtis see Jaan Pehki ettekande kohta. Tema luges valitud palu oma teosest "4" ja see oli tõepoolest linnaluule. Täpne, vahe, naljakas. Kui täpsemalt veel võib kokku võtta kaasaegse eesti elu jaburust?

lugesin eesti ekspressi
seal kirjeldas üks õnnetu mees
kuidas ta 25 miljonit kaotas
ja pole seetõttu juba terve aasta
südamest naernud

ise kaotasin oma viimase
kahekümneviieka
tuulise ilmaga tammsaare pargis
lihtsalt lendas näppude vahelt minema
suurkirjaniku kuju suunas
no ajas naerma
niiet tilk silmas ja püksis

kujutan ette seda emotsiooni
miljonikordsena
ikka täiesti pekkis

Kas pole mitte liigne lisada, et lahkusin pärast Pehki ettekannet, sest mul oli vaja jõuda enne sulgemist raamatupoodi ja osta seesama luulekogu. Ning muidugi, nagu arvata võis, neidsamu ridu vaikselt raamatust lugedes ei olnud nad pooltki nii teravad või naljakad, kui nad seda ettekandes olid. Seega jään ma ikka sama juurde - luulet ma lugema ei hakka. Aga kui seda kusagil ette loetakse, siis lähen teine kordki kuulama. Elamus on hoopis teine!

Aga et õhtu ikka täiuslik oleks, soetasin lisaks luulele veel kaks Neil Gaimani raamatut - Stardust ja American Gods. Sest rohkem Gaimanit seal poes kahjuks ei olnud.

Antti Heikkilä "Elu parim aeg"

Antti Heikkilä on keskealine mees ja tema "Elu parim aeg" on kirjutatud keskealisi mehi silmas pidades. Samas on soovitused siiski piisavalt universaalsed, et need ka vähe noorematele naistele ja ka teistele sobiksid.

Heikkilä kirjutab sellest, mida ta ise on tohutust erinevate uskumuste, koolkondade ja arusaamade virrvarrist enda jaoks välja valinud. Sest need seisukohad on temale sobinud. Ja annab neid oma raamatus üsnagi selgel ja arusaadaval moel edasi. Raamat jaguneb kolmeks osaks - vaimne keha ehk meel, füüsiline keha ehk tervisesport ja toit. Kõik need kolm on omavahel tihedalt seotud, sest inimkeha on ju tervik. Ei saagi öelda, et liikumine on olulisem kui toitumine. Aga mina olen igatahes seda meelt, et kõige alus on mõtlemine. Inimene saab tõepoolest end haigeks või terveks mõelda. Seda on isegi Lääne meditsiin juba tõestanud.

Hea raamat enda ja oma harjumuste üle järele mõtlemiseks. Isegi kui mitte nõustuda tema seisukohtadega või neist mitte aru saada, siis pisut mõtlemisainet annab ta ometi ja see peakski ju tegelikult iga raamatu eesmärk olema. Heikkilä jõudis ise lõpuks süsivesikutevaese toitumise juurde. Ja on nüüd oma elu ja iseendaga palju enam rahul.

Mõtle ennast terveks, söö ennast terveks ja liigu ennast terveks. Ei midagi uut ju?
Millal see elu parim aeg siis on? Muidugi keskeas :)

Tõlkinud Paul Oja
Eestikeelne sisukord ja lühike eelvaade on siin.

Uus raamatuajakiri

Järjekordsel regulaarsel raamatupoe kodulehel käigul leidsin uudise: alustab ilmumist raamatuajakiri.

Eestis ilmub umbes 6000 raamatut aastas – ilukirjandust, lastekirjandust, köögikirjandust, kodukirjandust, aiakirjandust, elulugusid, krimkasid, põnevikke, ja mida kõike veel. Peaaegu võimatu on kõiges selles orienteeruda. Ajakiri Lugu hakkab kogu seda küllust lugejatele lähemalt tutvustama. Ajakirjast saab lugeda intervjuusid, ülevaateid ja arvustusi, tutvustusi, sissevaateid ja soovitusi ilmunud ja ilmuvatest raamatutest.

Esimese numbri saab tasuta tellida siit.

Käisin poes vols 12-19

Nüüd ma olen nii palju poes käinud, et lugemine läks sassi ja uued raamatud on ka kõik laua peal hunnikus. Seoses riiuliliigutamisega ei ole ma siiani suutnud oma raamatuid kuidagi ära paigutada ja hetkel on nad lihtsalt riiulisse pistetud, ilma mingi korra ja loogikata. Seetõttu ei ole uusi raamatuid mõtet sinna lisada, enne kui selle korra ja loogika välja mõtlen. Nii nad kuhjuvad laua- ja kapinurkadele.

Aga mõned, mille üle eriti hea meel on: Hannele Klemettilä "Keskaja köök", mis Raamatuklubis lõpuks ometi mulle vastuvõetavaks hinnati, Boyd'i "Üks inimsüda", erinevate autorite "Eesti kirjanduslugu" (ma olen optimistlik inimene ja arvan, et siiski loen seda ükspäev), paar kokaraamatut ja veel üht koma teist.

Viljandi antikvariaadist leidsin lõpuks ometi Baturini "Karu südame", mis ei maksnud ligi 200 krooni nagu Raamatukois. Kuigi kaalusin tükk aega - sain aru, et mulle ikkagi ei meeldi teiste loetud ja kasutatud raamatud. Ma tahaks uut ja päris oma! Aga ostsin siiski ära ja selle üle on mul väga hea meel.

Viimane poeskäik väärib siiski pikemat jäädvustamist. Saksamaale komandeeringusse sõites torkas hommikul Kopenhaageni lennujaama raamatupoes uidates äkitselt pähe, et tahan lugeda Neil Gaimani "The Graveyard Book'i". Miks, ei teagi. Lugesin selle kohta mõni aeg tagasi Mareki arvustust, millest oli meelde jäänud vaid see, et pidi positiivne raamat olema. (Heh, tervelt aasta tagasi - on mul alles hea mälu;)) Positiivsust oli mulle sel hetkel väga hädasti tarvis. Ja hiljuti loetud Gaimani "Coraline" oli hea. Lennujaamas seda muidugi ei olnud.

Saksamaale kohale jõudnuna linna peal ringi uidates jäi teele raamatupood - korralik, 4-korruseline. Muidugi oli seal kõik saksakeelne, aga ühel korrusel oli neil ka rahvusvaheline osakond. Otsisin seda ka siit riiulilt ja ei leidnud. Igaks juhuks küsisin müüja käest ka, ja oligi olemas! Teisel riiulil lihtsalt - eraldi välja pandud. Veel ostsin Longmani Dictionary of Contemporary English koos CD-ROMiga. Ma ei saa aru, miks meil korralikke sõnaraamatuid ei müüda! 34 euro eest saab rohkem sõnaraamatut, kui kõik need asjad kokku, mida Tea 1000 kr eest müüa üritab. Ning ühekeelsete sõnaraamatute valik on meil olematu.

Õhtul Gaimanit lugedes kasutasin sõnaraamatu lähedalolu ära ja kuigi harilikult ma tundmatuid sõnu lugedes üles ei otsi - sisust saab enamasti ilma selletagi aru - siis selles sõnaraamatus oli kõik olemas. Lisaks haarasin poest Jerome K. Jerome'i "Three Men on the Bummel". "Three Men in the Boat" mul juba on. Ma olen mõlemaid varem lugenud, aga selline raamat võiks kodus olla küll - mõlemad teosed on parim masenduse ravi, mida mina tean.

Raamatutega poest väljudes tundus maailm äkitselt üks väga ilus paik. Nii vähe ongi õnneks vaja!

Zmitrok Bjadulja "Hõbedane tubakatoos"

Zmitrok Bjadulja "Hõbedane tubakatoos" oli üks mu lapsepõlve lemmikutest, mis ikka aeg-ajalt meelde tuli. Leidsin selle nüüd riiulilt ja lugesin uuesti läbi. Eks ma olin suurema osa sisust ära unustanud. Meeles oli vaid, et oli Iidisa, kes surma omale tubakatoosi aheldas ja et see raamatu lõpul sealt kogemata välja pääses. Mäletasin lummavat tegevustikku ja omamoodi jutustamisstiili.

1940.aastal Valgevene kirjaniku poolt kirjutatud muinasjutt on ühest küljest tõeline muinasjutt, kus ei ole mingit tavamaailma loogikat, aga teisest küljest vastandab see teos tugevalt vaeseid töölisi ja talupoegi rikaste isandatega. Eriti suure naeruvääristamise osaliseks saavad igasugu paavstid ja papid ja mungad. Kui teose algul see eriti tunda ei olnud, siis lõpus toodi küll juba sisse vihjeid rahva võimust. Raamat lõpeb tõdemusega, et tööinimeste ja surma rüütlite (ehk siis kõik tööinimeste rõhujad) sõda kestab tänase päevani. "Rahvas tahab elada, aga surma rüütlid püüavad teda ära hävitada."

Samas see lugu, mis mulle raamatust meeleoluna meelde oli jäänud, oli siiski olemas. Vaprast jänesest Iidisast, kes surma kinni püüdis, igasugu tegelastest, kes seda uuesti valla tahtsid päästa. Tänamatutest inimestest ja muidugi harakast, kellest lõpuks sai kuninganna kuningas Ping Pongi kuningriigis. Huvitaval kombel lapsena ei pane selliseid vihjeid tähele, aga see lugu on tegelikult tugevalt läbi imbunud nõukogude retoorikast ja tolle aja mallidest, kuigi maskeeritud talupojajutustuse raamidesse. Mis praegu lugedes oli kurb. Mõnes mõttes ma nüüd üle lugemisega purustasin selle müüdi, mis mul sellest raamatust lapsepõlves oli tekkinud.

Tõlkinud Paul Mõtsküla

Maurice Druon "Zeusi mälestused"

Sobiv jätk Müüdiraamatutele oli Maurice Druoni "Zeusi mälestused". Ka see on omamoodi müüdi ümberjutustus, mis keskendub Zeusiga seotud müütidele.

Zeus on paar tuhat aastat maganud, nüüd üles ärgates vaatleb ta muutunud maailma ja räägib oma loo - "nii nagu see tegelikult oli"- maailma loomisest, oma sünnist ja oma laste sünnist, maailma valitsejaks saamisest. Ta lükkab ümber mõnedki "väärarusaamad", näiteks selle, et Athena sündis tema peast. Suurema osa teosest kirjeldab Zeus oma kohtumisi erinevate jumalannadega ja kuidas ja kui palju ta igaühega lapsi sai. Jumalannasid kirjeldatakse igaühte eraldi ja niimoodi tehakse neid "inimlikuks". Aphrodite on vaid ennastimetlev ja teistest mittehooliv koketeerija, Demeter ennastsalgav maa-ema jne.

Zeus ei ole siin äikesenooli pilduv ja hiilgav isand, pigem on ta vana mees, kes meenutab oma noorusaega. Ning vastavalt sellele rollile jagab ka isalikke manitsusi tänapäeva inimestele.

Oluline on aegsasti ära tunda, milline töö teie loomuse isaärasustega kõige paremini sobib, ja püüda siis seda laitmatult teha. Ma kordan: seda, kes oma saatusega lepib, seda saatus talutab; seda, kes leppimast keeldub, lohistatakse järel. (lk 123)

Raamatut oli vahepeal igav lugeda. Tuli see nüüd sellest, et olen kõigi nende müütidega juba erinevate nurkade alt erinevate raamatute kaudu tutvunud, aga ka autori stiil oli veidi kuiv ja targutav. Läbi Zeusi sõnade saab ta avaldada omaenda seisukohti abielu ja abielurikkumise kohta, manitseda inimesi olema alandlik ja mitte üritama ise jumalateks hakata. Midagi uut ja rabavat siit teada ei saanud, huumorit oli vähevõitu, kuigi autor vist ikkagi üritas seda sisse põimida. Ehk lihtsalt üks lisandus paljudesse kreeka müüte tutvustavate raamatute ritta.

Martin on ülevaatlikum ja Calasso poeetilisem. Need siin aga hoopis omamoodi.

Tõlkinud Heino Rajandi 

Aphra Behn "Oroonoko ehk kuninglik ori"

Aphra Behn "Oroonoko ehk kuninglik ori" on jutustus orjakaubanduse hiilgeaegadest 17. sajandil Inglismaa Lõuna-Ameerika koloonias. Autor nimetab seda "tõestisündinud looks", mis võib ju ka niimoodi olla, aga ega sellel mingit tähtsust tegelikult ei ole. Lühidalt võib jutustust kirjeldada kui hea ja kurja võitlust, kus aga peale jääb kuri. Ehk siis nii tavaline vastandus - julm ja alatu valge mees versus õilis ja uhke pärismaalane. Oroonoko on kuninglik prints ühes Aafrika riigis, kust ta aga pettusega orjaks tehakse ja Surinamesse suhkrurooistandusse tööle viiakse. Tegevustik iseenesest oli banaalne - suured tunded ja armastajate lahutamine ja usaldava metslase altvedamine.

Jutustuse keel on suurejooneline ja paljusõnaline. Kõik on nii õilsad ja kaunid ja ülevad. Aga tuleb meelde tuletada, et jutustus kirjutati 1688. aastal ja naise poolt, mis tollal sugugi nii tavaline ei olnud. Laused on hiiglapikad moodustised ja lugeda on hoolimata kurvast sisust lõbus. Selline naiivne-lapselik imestamine maailma imelisuse ja kummalisuse üle. Indiaanlased on alasti, aga valged on riides ja oi kui riides veel - autoril on peas mustade sulgedega taftkübar ja üldse olid nad "kullas ja karras, nagu see soojadele maadele kohane" ning jätsid endast alasti indiaanlastele "erakordselt peene mulje". Tegeldakse lõbustustega, näiteks käiakse tiigrijahil (Ameerikas!) ja põgenetakse rohkem kui korra raevunud ematiigri eest. Ning ei lakata imestamast looduse suursugususe üle - Amazonas on peaaegu niisama lai kui Thames!

Lugege, mida tõlkija Kätlin Kaldmaa raamatu eestindamise valude ja vaevade kohta kirjutab. Näiteks seesama elektriangerjas - loen ja mõtlen, et mis pagana asi on "tuim angerjas". See on angerjas, kes "elusast peast on külm, aga samal hetkel kui söödast kinni võtab, sellise tuimusega lööb, mis neist mõneks ajaks igasuguse tunde ära võtab". Külm - tuim - elekter; ütleme nii, et seos on ootamatu. Teose vanaaegne ja arhailine kirjutamisstiil tuleb tõlkes küll hästi välja.

Ma peaksin teile ütlema, et kristlased ei võta kunagi ühegi orja nime üle, vaid annavad neile mõne oma nime, sest nende algupärased nimed on tõenäoliselt väga barbaarsed ja rasked hääldada; nii andiski härra Trefry Oroonokole nimeks Caesar, see nimi elab kui tema nimi sellel maal ja pole sugugi vähem kuulus kui kuulsa roomlase oma, sest on ilmselge, er Oroonoko ei ihanud kübekestki teise Caesari isiklikust vaprusest, vaid mängis oma elu nii mälestusväärseks, et oleks see juhtunud mõnes teises maailma nurgakeses, kus on oma inimesed ja ajaloolased, oleks ta selle nime auga välja teeninud.

Kes tähele ei pannud, siis see oli kõik üks lause.

Teised kirjutavad:

Eesti Ekspress

Jakob Wassermann "Caxamalca kuld"

Jakob Wassermanni "Caxamalca kuld" räägib loo Inkade riigi anastamisest hispaanlaste poolt 16. sajandil. Autor on valinud suurest ajaloost kirjeldamiseks selle lõigu, mil Pizarro ja tema kaaslased vaid paarikümne mehega suutsid saada võitu Atahuallpa hiiglaslikust ja hästi korraldatud armeest. Jutustajaks on (üllatus! üllatus!) endine sõjamees ja Pizarro kaaslane, kes nüüd kloostris mungana patte kahetseb.

Et lugesin hiljuti samast teemast ja ajast kirjutanud Colette Davenati "Väljavalitut", siis tekkis pidevalt võrdlus, et kas mingi asi oli nii või oli see autori fiktsioon. Tarmo Kulmari kirjutatud järelsõnast selgus, et mõlemad autorid on järginud ajaloolisi sündmusi üsna täpselt, aga nende vaatepunkt oli erinev. Kui Davenati raamatus oli jutustajaks pärismaalasest naine, kes Atahuallpat isegi hispaanlastest enam oma verivaenlaseks pidas, siis Wassermanni jutustuses annab tegevust edasi hispaanlane. Et teos on kirjutatud 1928. aastal, siis patroneerivast hoiakust pärismaalaste suhtes ei ole autor vabaneda suutnud ja kolonialismile nii omane "metslaste" üksikute omaduste idealiseerimine ja kõige arusaamatu hukkamõistmine prevaleerib ka siin. Ennekõike vastandatakse valgete meeste tohutu suurt kullajanu, mille nimel ollakse valmis absoluutselt kõigeks, ja inkasid, kelle jaoks kuld oli vaid vahend ümbritseva kaunimaks muutmisel.

Tõlkinud Katrin Kaugver

Teised kirjutavad:
loterii