Zmitrok Bjadulja "Hõbedane tubakatoos" oli üks mu lapsepõlve lemmikutest, mis ikka aeg-ajalt meelde tuli. Leidsin selle nüüd riiulilt ja lugesin uuesti läbi. Eks ma olin suurema osa sisust ära unustanud. Meeles oli vaid, et oli Iidisa, kes surma omale tubakatoosi aheldas ja et see raamatu lõpul sealt kogemata välja pääses. Mäletasin lummavat tegevustikku ja omamoodi jutustamisstiili.1940.aastal Valgevene kirjaniku poolt kirjutatud muinasjutt on ühest küljest tõeline muinasjutt, kus ei ole mingit tavamaailma loogikat, aga teisest küljest vastandab see teos tugevalt vaeseid töölisi ja talupoegi rikaste isandatega. Eriti suure naeruvääristamise osaliseks saavad igasugu paavstid ja papid ja mungad. Kui teose algul see eriti tunda ei olnud, siis lõpus toodi küll juba sisse vihjeid rahva võimust. Raamat lõpeb tõdemusega, et tööinimeste ja surma rüütlite (ehk siis kõik tööinimeste rõhujad) sõda kestab tänase päevani. "Rahvas tahab elada, aga surma rüütlid püüavad teda ära hävitada."
Samas see lugu, mis mulle raamatust meeleoluna meelde oli jäänud, oli siiski olemas. Vaprast jänesest Iidisast, kes surma kinni püüdis, igasugu tegelastest, kes seda uuesti valla tahtsid päästa. Tänamatutest inimestest ja muidugi harakast, kellest lõpuks sai kuninganna kuningas Ping Pongi kuningriigis. Huvitaval kombel lapsena ei pane selliseid vihjeid tähele, aga see lugu on tegelikult tugevalt läbi imbunud nõukogude retoorikast ja tolle aja mallidest, kuigi maskeeritud talupojajutustuse raamidesse. Mis praegu lugedes oli kurb. Mõnes mõttes ma nüüd üle lugemisega purustasin selle müüdi, mis mul sellest raamatust lapsepõlves oli tekkinud.
Tõlkinud Paul Mõtsküla
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar