Ester Laansalu "Minu Kreeka"

Ester Laansalu "Minu Kreeka" on hoogne ja informatiivne. Läks kohe algusest peale käima. Autor on Kreekas giidina töötanud juba 15 aastat ja seda on tunda. Vaheldumisi isiklike seikadega antakse ülevaade riigi kultuurist ja inimestest. Lükatakse ümber nii mõnedki valearvamused (näiteks meie tavapärane arvamus, et kreeklased on laisad ja ei viitsi tööd teha). Teisalt - aega on kreeklasel alati küll. Kuna nii pika riigis elamisega on autoril tekkinud ka kohalikud sõbrad, siis see oligi ehk väärtuslikem ja huvitavam osa raamatust. Kuidas elab üks tavaline perekond, millised on nende väärtushinnangud ja harjumused. "Minu Kreeka" balansseerib kenasti isikliku ja üldise vahel, muutumata liiga palju autori eraelus tuhnivaks, aga ei jää ka kõrvalseisja pilguks. Toidunautlejatele ka sobilik raamat, sest Kreeka toitudest on siin palju juttu.

Petrone Prindi kogutud lingid

Charlie Croker "Tõlkes kaduma läinud"

Mul on ainult üks küsimus: "Mille jaoks pidi selle raamatu eesti keeles välja andma?" Ma ei saa isegi öelda, et eesti keelde tõlkima, sest tõlgitud ei ole seal peale pealkirjade õigupoolest midagi. Seega lugejal, kes inglise keelt ei mõista, ei ole selle raamatuga mitte midagi peale hakata ja lugeja, kes inglise keelt mõistab, oleks vabalt originaali võinud ette võtta. Inglise keelt on soovitatav osata väga heal tasemel, sest paljud sõnamängud võivad muidu kaduma minna. Aga üldiselt oli "Duu juu spiik inglišš?" parem. Tuli see siis uudsuse võlust või olidki sinna paremad palad kokku kogutud. Crokeri näited ei olnud tihtipeale eriti huvitavad. Ja nagu öeldud, igas naljast aru ei saanudki. Pealegi on enamik näiteid pärit nii 20-30 aasta tagusest ajast. Palju on silte, mis pärit Nõukogude Liidust või kusagilt Jugoslaaviast. 

Mõned suvalised näited:

Jaapani turismikaart:
Shitseeing Bus Stop
*
Peking, Hiina
Danger prohibited aboard this boat
*
Venelanna tutvumiskuulutus:
I am looking for a realy educated man who can be joke to himself
*
Berliini hotelli riietusruumis:
Please hang yourself here
*
Reisibüroo Barcelonas:
Go away
*
Silt Hiina poe ees:
We do our best to decrease your life
*
Jaapani ajaleheartiklis:
Four people were killed, one seriously.
*
Väljaandest Soviet Weekly:
There will be Moscow Exhibition of Arts by 15 000 Soviet Republic painters and sculports. These were executed over the past two years.

Tõlkinud Pille Kruus
Rohkem näiteid: Loterii

Pudinaid 3

Väikene koondpostitus, sest suuremalt ei tule.

James Herriot "Ja kõigi loomade üle ... II"

Herrioti, kes töötas 50ndatel loomaarstina ühes Inglismaa kolkas, raamatud on väga mõnusad lugeda. Ta porterteerib ümberkaudseid talumehi, kirjeldab loomaarsti igapäevatööd ja oma kaaslaste veidrusi mõnusa huumoriga. Soovitan suvelugemiseks.

Gabriel Zaid "Liiga palju raamatuid"

Must valgel ja selgelt - maailmas on liiga palju raamatuid. Statistika on abiks. Aga ega see ei takista kedagi kirjutamast. Kes ikka väga kirjutada tahab, see teeb seda niikuinii.

Veikko Huovinen "Poja surm"

Autobiograafiline ja isiklik. Ei jälgegi huumorist, millega Huovinen muidu lugejaid võlunud on. Poja surm ei ole ilmselt teema, mida huumoriga käsitleda, kuigi ka niimoodi on kindlasti võimalik teha. Huovinen püüab leida vastust, kas ta oleks saanud midagi rohkemat teha, et seda ära hoida ja kui palju üldse vanemad saavad oma täiskasvanud laste elusse sekkuda.

Joseph Conrad "Salakuulaja"

Spiooniromaanide esiisa, mis jättis üsnagi külmaks. Head saavad karistatud ja pahad elavad edasi. Nagu tegelik elu.   

 

Erik-Emmanuel Schmitt "Härra Ibrahim ja Koraani õied"

Erik-Emmanuel Schmitt "Milarepa"

Mõistulugu ja mõistulugu, üks islamist ja teine budismist. Vähesega on palju öeldud, edasi peab igaüks ise mõtlema.

Brigitta Davidjants "Ida läänepiiril"

Vahetusüliõpilase seiklused lõunamaades? Teravapilgulise vaatleja märkmed teistest kultuuridest? Oma juurte otsija? Suurepärane inimeste kirjeldaja? Põnevate olukordade hea silmaga kirjeldaja? Kõike seda korraga?

Urmas Laansoo, Taimi Puusepp, Krista Kaur "Kuulsad ja kummalised taimeriigis"

Kõige suurem, kõige vanem, kõige pikem, kõige väiksem. Lilled, mis söövad loomi ja taimed, mis elavad õhust ja armastusest (pealtnäha). Edetabeleid saab teha igast asjast, miks siis mitte ka taimeriigist. Hariv ka pealeselle.

Alo Lõhmus "Ööbikut ei tohi reeta. Rein Marani elu filmides"

Alo Lõhmus on kirja pannud Rain Marani jutustatud eluloo. Aga Rein Maran ei räägi siin endast, ta räägib oma filmidest ja nende peategelaastest, saamata ometi iseennast välja jätta. "Nõialoom", "Tavaline rästik", sookurgede või herilaste film - need on minu lapsepõlves sügavalt sees. Siis ei olnud veel BBC värvilisi filme eksootilistest loomadest, mille kõrval Eestis tollal tehtud filmid väga kahvatud tunduvad. Aga kärnkonn või herilane võib olla täpselt sama eksootiline. Sest palju tollal nende kohta üldse midagi teada oli? Niipalju, kui ENEs või "Loomade elu" kirjas. Nagu ikka tollest ajast kirjutades, ka nõukaaegset absurdi ja uue Eesti Vabariigi aegset röövkapitalismi.

Nikos Kazantzakis "Askees"

Nojah, see raamat on mõeldud vaid asjassepühendatutele või huvilistele või hoopis teistsuguste teadmistega inimestele.

Félix J Palma "Ajakaart"

Hoogne põnevik, kus mängitake ajas reisimist, reisitakse ajas, petetakse ajareisidega kergeusklikelt raha välja. Peategelaseks kujuneb raamatu käigus H. G. Wells, seesama kes kirjutas 1895. aastal "Ajamasina". Tegevus toimub 19. sajandi lõpu Londonis, Wellsi eluajal. Palma püüab järele aimata 19. sajandi kirjanike stiili ja keelepruuki, mis tuleb tal päris hästi välja. See tähendab, et ta sekkub autoripositsioonilt jutustusse, annab vihjeid, mis edaspidi juhtuma hakkab ja on üleüldse väga palju- ja suuresõnaline. Mulle selline stiil meeldib, tuletas meelde ammuloetud Dickensit ja Thackerayd. Sobib ilmsesti kõige paremini teismeeas poistele. On seiklust ja seksi, suurt armastust, ootamatuid pöördeid ja kogu aeg midagi toimub. Aga natuke lihtne ja lihtsameelne on see teos ka.

Jack London "Lõunamere jutud"
Jack Londoni "Lõunamere jutud" meenutasid kangesti hoopis Maughami Lõunamere jutte. Ma kunagi lugesin järjest kolm köidet Maughami novelle ja tundub, et sellega oli kõik, mis tollel ajal Lõunamere kohta kirjutada sai, ära kirjutatud. Mis ei teinud Jack Londoni jutte vähem huvitavateks. Plussiks on raamatu väike maht, sest kolme köidet Londoni Lõunamere jutte poleks ma teist korda enam üle elanud. Aga väike raamatutäis oli just paras.

Fazil Iskander "Küülikud ja maod"

Sellise asja kohta öeldakse vist allegooria. See juhtus vanal-vanal hallil ajal ühel kaugel-kaugel lõunamaal. Küülikud, maod, ahvid ja pärismaalased elasid mõistlikus sümbioosis, kus maod hüpnotiseerisid küülikuid, kes sellepeale end lasid "läbi töötada", küülikud käisid pärismaalaste aedadest aedvilja varastamas ja ahvid vaatasid kõike puu otsast pealt. Reeglid olid paigas, kõik asjaosalised pidasid neist kinni ja kõik toimis, kuni küülik nimega Mõtlev Pea jõudis järeldusele, et hüpnoos ei ole midagi muud kui küülikute hirm. Milline avastus üldsegi ei sobinud küülikute kuningale, sest hästitoimiva ühiskonna ja kuulekate kodanike alustalaks on hirm (maod) ja arm (lootus peatselt saabuvale lillkapsale).

Raamatus on häid näiteid, kuidas rahvamassiga manipuleerida, kuidas võita kaotamisele kippuv võitlus ja ikkagi oma kuningatroon säilitada. Vahepeal kippus värin seljale, et kas siis tõepoolest niimoodi meiega manipuleeritaksegi? Nüüd palun mitte järeldada, et tegemist on tõsise poliitilise kirjandusega. Tegemist on huumoriga. Satiiriga. Ja nagu alati huumori puhul, asub sellest arusaamise võti lugeja kahe kõrva vahel. Minul oli küll vahepeal väga lõbus, aga siis oli kohe ka hirmus. Loodetavasti siis sain asjale pihta.
Tõlkinud Virve Krimm

Teised kirjutavad:
Loterii

Täheaeg 10. Juubeliväljaanne

Alustasin kõigepealt Raul Sulbi koostatud kogumiku Täheaeg 10 lõpust, kus oli kaks Ursula K. le Guini ja üks George R. R. Martini lugu, mis olid head ja huvitavad ja haarasid kaasa. Eriti Martini oma, mis lahkas kirjaniku igipõlist dilemmat, kas ja kui palju omaenese ja lähedaste elust raamatutesse valada. Le Guini jutud kuuluvad Meremaa maailma, mis tõtt-öelda minu jaoks väheke arusaamatuks ja kaugeks jäi. Pärast neid tundus Eesti 2011. aasta ulmejutuvõistluse äramärgitud tööde lugemine kui küünega vastu klaasi kriipimine. Mitte keegi ei olnud mind hoiatanud. Kuigi olen lühijuttude kogumikke ka varem lugenud ja nende ebaühtlus on häirinud mind juba varem. Mis puudutab fantasyt, siis kaks Neil Gaimani kogumikku on tekitanud mingi tunde, missugune üks fantaasiajutt olla võiks. Kui ka Gaimani kogumikus mõni jutt ei meeldinud või mõni tundus arusaamatu, oli seal ometi olemas mingi tase või oodatav tulemus, mis võimaldas loetut nautida või vähemasti sellele kaasa mõelda.

Esimene lugu, Liina Laksi "Väike needus", oli algul täitsa huvitav, aga lõpp vajus nii ära kui vajuda saab. Kirjutame kirja ja seletame kõik ära? Järgmised panid lihtsalt õlgu kehitama, et siis sellised ongi Eesti kirjutajate jutukatsetused. Selle asemel, et luua meeleolu, nii et lugeja võiks ise oma fantaasiat rakenda hakata, eelistavad autorid kõike kenasti lahti seletada, võttes sellega ära igasuguse avastamise rõõmu. Peale Marcus Kaasi, kelle "Viimase vahetuse" lõppu lugesin kaks korda ja ei saanud ikkagi aru, milles point oli. Tea Roosvaldi "Öösiti ma nutan" oli lihtsalt üks pikk-pikk soigumine ja jällegi saab kõike lahendada kirjaga jutu lõpus. Taavi Kanguri "Kirjutatud elu" oli päris hea lugemine, kuigi idee ei ole üleliia originaalne ja tegelaste motiive polnud üldse lahti seletatud, oli siin mingi iva, mis pani loetule kaasa elama. Maniakkide Tänava "Must muna" see-eest tundus juba natuke kirjanduse poole kalduvat. Oli õudne ja oli puänt. Kõike ei seletatud üksipulgi lahti, kes peategelane tegelikult oli, selgus jutu käigus tema tegevuse kaudu. Kogumiku rehabiliteeris aga viimase eesti autori, Triinu Merese "Sulavesi ja vereside". Lugu, kus oli olemas nii stiil kui õhkkond, nii sisu kui iva. Natuke ehk oleks võinud juttu tihendada, aga võis ka lihtsalt lugeda Merese mõnusat arhailises stiilis kirja pandud lauseid.

Teised kirjutavad:
Täheaeg 
Ulmekirjanduse Baas
Loterii

Tiit Tarlap "Lõhestusjoon"

Mis oleks juhtunud siis, kui Ameerika asukad oleksid esimesena Euroopasse jõudnud? Tiit Tarlapi "Lõhestusjoones" on just niimoodi juhtunud. 400 aastat tagasi tungis kõrgemalt arenenud punane rass Euroopasse ja praeguseks on nad allutanud omale kogu Euroopa ning laiutavad Aafrikas ja Aasias. Kunagise pisikese küla Pariisi kohal asub suurlinn Uus-Copan, kus seisavad ka mayade püramiidid. Valged olid pikka aega orjad ja kuigi nüüd, valgustusajal, on nad orjusest vabastatud, on nad endiselt alam ja põlatum rass, keda kõlbab vaid tööliseks või majateenijaks palgata. Ometi on ühes külmas maanurgas alles vaba riik, kus valged endiselt valitsevad - Põhjala liit keskusega Tarbatus. Samas on ka nende püsimine vaid punaste rahvaste omavahelise kokkuleppe teene, sest sõjajõud on punastel märgatavalt tugevam ja valged ei saaks neile oma viletsa relvastuse ja vähese rahvaarvu tõttu kuigi pikalt vastu seista.

Sellises maailmas elab peategelane Üksiklane, kelles voolab mõlema rassi veri ja kes püüab habrast tasakaalu säilitada aidata. Autor on asja lihtsaks teinud - kõik see, mida meie maailmas tegid eurooplased Ameerikas, on nüüd äraspidiselt juhtunud. "Lõhestusjoones" on Euroopa see, kus jõudude vahekorra määras sissetungijate tugevam relvajõud, laastavad haigused ja üleolev suhtumine "pärismaalastesse":

Ta pööras pea venna poole ja hakkas naerma. "Ega sa eile natuke ülemäära ei joonud? 

Sa mõtled neid räpaseid ja täitanud hõimuliite, mis end siin uhkelt riikideks arvasid?""Noh, kas neil polnud siin siiski ükskord terve Rooma impeerium?" küsis Üksiklane vastu.

"Paistab, et nemad Roomaga ennast ka ammendasid. Ja needki on kindlasti õige liialdatud kuuldused. Me lihtsalt samastame noid müütilisi roomlasi ekslikult meie endi vanaajaga. Ja edaspidi läks siin kõik nagunii ainult allamäge." Lk 140

Seiklusi oli "Lõhestusjoones" vähevõitu, pigem on tegemist strateegiate väljatöötamise ja elluviimisega, suure osa võtab teadlaste arutelu maailma toimimise teemal. Keeruline strateegiline mäng kippus mul vahepeal üle pea käima, nagu ka peaosalisele enesele, kelle näol on tegemist tüüpilise kangelasega - kahe maailma vahepeal, oma tööks hästi välja õpetatud, suuremat pilti nägev üliinimene, kellel ei puudu ka nõrgem ja haavatavam pool. Tegelikult ei ole päris täpne öelda, et seiklusi ei olnud, aga need jäid kuidagi ülejäänu varju, millest tuleb järeldada, et "Lõhestusjoone" näol ei ole tegemist teismelistele mõeldud ajaviitekirjandusega, vaid olulisi teemasid fantaasiavormis käsitleva romaaniga.

Mehelik raamat. Naised on Tarlapi raamatus pigem statistid, samuti klišeeohtlikud. Uakee, peakangelase lapsepõlvearmastus, on rumalavõitu ja igavlev suurilmadaam. Tiina on metsatalus elav Põhjala amatsoon ja Cheili tark teadlane. Seksi pole raamatus üldse, kuigi võimalusi selle sissepunumiseks oleks olnud küll. Hoolimata teose mahust jäid ikkagi mõned asjad minu jaoks ebapiisavaks. Tarlap ei vaevu kuigivõrd mayade uskumusi kirjeldama. On olemas preestrid, kes elutsevad püramiidides, toovad vereohvreid (kuigi need on nüüdseks keelatud) ja ongi kõik. Kas ta eeldab, et lugeja on sellega kursis või viitsib mujalt lisateavet otsida? Mulle meeldiks mõelda, et punaste erinev religioon, minevik ja muu oleks ka nende arengu muutnud teistsuguseks kui eurooplastel, aga see tähendanuks juba päris teistsuguse maailma loomist. Praegune on liiga palju eurooplaste maailm. Punased ehitavad Euroopasse samasuguseid linnu ja ühiskondlik süsteem on väga sarnane meie omale. Valitsev religioon ei ole muidugi kristlus.

Sellest hoolimata on tegemist korraliku alternatiivajaloolise kirjandusega, milles on huvitavad karakterid, intriige ja spioonimänge,"nägijad" ja maailma valitseda tahtev salaselts. Mingit helget lõppu ka ei ole.

Mis veel? Sakala vanematesoo nimed Villu, Jaanus ja Vahur teevad kummarduse Bornhöhele ja Uakee nimi meenutab kangesti Ua-Ta-Uad Iko Marani "Londistest". (Sest muidugi lugesin ma "Londistet" varem kui "Hirvekütti").

Teised kirjutavad:
Katkend raamatust
Ulmekirjanduse Baas
Postimees
Õhtulehe raamatublogi
Loterii
Jüri Kallas, Looming
Ulmeseosed
Märten Rattasepp, ERR

Juta Raudnask "Samba, sake ja tšillikaun"

"Samba, sake ja tšillikaun" on ühe perekonna ümber maailma reisimise lugu. Ühe toitu ja söögitegemist armastava perekonna lugu. Seega on raamatus ka retseptid, mis otse kutsuvad end järgi tegema. Ühel heal päeval otsustab perekond Raudnask, et aitab küll, nüüd on viimane aeg maailma näha. Nii võtsid nad oma viieaastase tütre ja asusid teele. Muidugi eelnes sellele korralik planeerimisperiood ja "maailm" piirnes nende jaoks siiski valitud riikidega Ladina-Ameerikas, Okeaanias ja Aasias.

Autor kirjeldab inimesi, kellega teel kokku puututi, elamispindu, mis varieerusid kodumajutusest (couch surfing) hotellideni, puudutab eri maade kombeid ja uskumusi. Liigub mööda linnatänavaid või liivarandu. Sekka vaatab tõtt mürgiste madude või ülbete ahvidega. Ja muidugi toit. Seda jagub siin igale poole ja maitseelamuste kirjeldused on ehk parim osa raamatust.

Natuke jäi vajaka kirjanduslikkust, raamat oli nagu pikem blogipost või ajakirjanduslik reisireportaaž. Mis ei tähenda siiski, et teos kohmakalt või piinlikult mõjuks. Kaugel sellest, lihtne ja ladus keel, arusaadav ja kaasaelamist võimaldav stiil. Seega ajakirjanduslik. Mingeid erilisi järeldusi autor kuuldud-nähtud ilmaelu ja kommete kohta ei tee, pigem üritab sobituda keskkonda ja kultuuri. On tunda, et Tai on paari suurim armastus ja seal peatutaksegi pikemalt, samuti on Tai retsepte kõige ohtramalt. Meelde jäi tore seik Austraalia riigipiirilt, kus autor tolliametnikule käsi südamel vannub, et tal ei ole kaasas mitte ühtegi toiduainet (Austraaliasse on teatavasti toiduainete sissevedu rangelt piiratud) ja pärast piiri ületamist avastab, et kotis on nii poolik võileib kui ka üleeilane banaan (või midagi muud sarnast).

Ümbermaailmareisi blogi 
Autori blogi 
Katkend raamatust 
Kuku järjejutt 
Üks retsept raamatust 

Teised kirjutavad:
Õhtulehe raamatublogi 

H. P. Lovecraft "Hullumeelsuse mägedes"

H. P. Lovecrafti "Hullumeelsuse mägedes" on autori tuntuim Cthulhu-mütoloogia aineline teos, kus heidetakse valgust mütoloogia tekkepõhjustele. Teos on mõjutanud mitmeid hilisemaid kirjanikke ja see kuulub kindlalt ulmekirjanduse klassika hulka. See kõik öeldud, lisan juurde, et raamatust läbinärimine oli suur pingutus. Kui ma poleks otsuseks võtnud, et tahan selle klassikasse kuuluva teksti läbi lugeda, oleksin küll pooleli jätnud. Aga pooleli jätan ma midagi väga harva.

Esimest korda puutusin Lovecraftiga kokku Neil Gaimani jutte lugedes. Mäletamist mööda oligi "Smoke and Mirrors'i" esimene jutt Sherlock Holmesi ja Cthulhu ristand, mis ei olnudki nii jube nagu sellest kombinatsioonist järeldada võiks. Seega oli mul olemas mingisugune ettekujutus, mida Lovecrafti maailm endast kujutab, kuigi see oli ilmsesti väga sarnane tulemusega, mida võib saavutada toaseinte värvimisel läbi lukuaugu.

Teos ise jutustab Antarktika ekspeditsioonist läbi sellest osavõtnud teadlase jutustuse. Teadlane kinnitab ja kordab igas kolmandas lõigus, kuidas ta üldse ei tahaks ekspeditsiooni üksikasju avalikkuse ette tuua, kui õudne ja hirmus oli see kõik, mida seal kogeti, aga ta on sunnitud seda tegema, kuna on vaja ära hoida järgmisi uurimisretki sellele kohutavale jumalast hüljatud maale. Teose esimene kolmandik kulub uurimisretke osalejate, varustuse ja tegevuse kirjeldamisele (unustamata iga veidi aja tagant kohutavatele eesootavatele õudustele vihjamast!) ja see oli kohutavalt tüütu. Kui autor pidevalt kordab, kui õudne ikka kõik ümberkaudne on, isegi tuule kohin on õudne, rääkimata taamal paistvast mäeahelikust, siis ei tekita see erilist hirmu. Minu arvates peaks tekst ise meeleolu ja seisundit edasi andma. Vahepeal läheb natuke põnevamaks, kui uurijad leiavad jääalusest koopast hästi säilinud kummaliste olendite kehad, üritavad neid uurida ja lahata, kuid hommikuks on kogu laager brutaalselt mõrvatud ja olendid kadunud. Lennukiga mägede taha uurimisretkele sõitnud minategelane aga avastab sealt kummalise mahajäetud iidse linna ja olendite päritolu ja saatus saab järk-järgult avatud.

See kohutav vaatepilt oli sõnadega kirjeldamatu, sest esialgu näis kindlasti tegemist olevat mingisuguse põrguliku loodusseaduste väärastumisega. Siin, uskumatult iidsel, 20 000 jala kõrgusel asuval kiltmaal ja kliimas, mis oli tappev juba ammu enne inimese kujunemist üle 500 000 aasta tagasi, laius nii kaugele, kui silm ulatus, korrapäraste kiviehitiste võrgustik, mida suutsime ainult mõistuse meeleheitliku enesekaise tõttu seostada millegi muu kui teadliku ja tehisliku tegevusega. Seni olime kõrvale lükanud kõik teooriad, mis oleksid võinud selgitada mäekülgedel nähtud kuupe ja kaitsevalle millegi muu kui pelgalt loodusliku päritoluga. Kuidas saanuks see olla teisiti, kui inimene ise oli tollal vaevu eraldunud suurematest ahvidest ja tolles piirkonnas valitses nendel kaugetel aegadel surnud jää ja lume maailm - samamoodi nagu praegu? (lk 50)

"Hullumeelsuse mägedel" on muidugi oma laiem teema, mis räägib tsivilisatsioonide mandumisest ja hukust, mis läheb vastuollu mõnikümmend aastat hiljem alanud ja veel siiani prevaleeriva usuga progressi ja pidevasse arengusse. Lovecraft kirjeldab hoopis seda, kuidas väga kõrgelt arenenud olendid kaotavad teadmised ja oskused, kui neid pidevalt ei arendada. Veel kirjutab Lovecraft robotite mässust. Muidugi ei ole "Hullumeelsuse mägedes" roboteid selle sõna tänapäevases tähenduses. Roboti all pean siin silmas kunstlikult loodud olendeid, kes peaksid oma loojate heaks tasuta ja mõtlemata tööd tegema. Ma ei ole üldse kursis ulmeajalooga ja ei tea, kas 1931 (mil teos kirjutati) oli robotite mäss oma peremeeste üle juba teema või mitte. Et siis ka hoiatusromaan.

Niisiis olen "Hullumeelsuse mägede" lugemisega laiendanud oma silmaringi ja saan ehk paremini aru teiste autorite poolt tehtud vihjetest, aga mingi nauding see küll ei olnud.

Tõlkinud Silver Sära

Teised kirjutavad:
Orpheuse raamatukogu
Ulmekirjanduse Baas
loterii
Digital Nerdland
Need Read
Tilda ja Tarakanid

Peter Shaffer "Amadeus. Must komöödia"

Peter Shafferi "Amadeusi" lavaversiooni minge vaadake "Ugalas". Indrek Sammul teeb suurepärase rolli. Schaffer kirjeldab näidendis üsna üksikasjalikult lavastuse visuaalset külge, mis põhines Peter Halli 1979 aasta lavastusel. Lavastaja Andres Lepik ei ole seda järginud ja lavastanud näidendi omas võtmes üsna minimalistliku lahendusega. Näidendi lugemine on nagu tühjas basseinis ujumine. Kuigi kujutlusvõime arendamiseks ilmselt päris hea harjutus.

Ka "Musta komöödiat" on Eestis mängitud. Väga kummaline on lugeda kõige ehtsamat situatsioonikomöödiat raamatust. Näidend põhineb ju dialoogil, aga seal on väga suur osa ka samaaegsel tegevusel. Nii siis loed dialoogi, pärast seda loed, mida tegelane samal ajal tegi ja siis loed, mida teised tegelased samal ajal tegid. Ja alles siis saad oma peas kokku panna pildi, mis tegelikult toimus. Siin tuleb raamatu lineaarne kirjutamisviis väga selgelt nähtavale ja näitab ära, kuidas raamatu narratiiv ei ole kohe üldse mitte tegeliku elu peegeldus, vaid sõltub eelkõige raamatu vormist.
Tõlkinud Hans Luik

Ann Alari "Minu Inglismaa"

Ann Alari "Minu Inglismaa" jäi raamatukogus näppu ja kutsus lugema, sest kuigi olen Inglismaal korduvalt käinud, ei ole kunagi Londonist kaugemale jõudnud. Autor on elanud Inglismaal juba 20 aastat ja peab seda Eesti kõrval oma teiseks koduks. Kuna ta muuhulgas tegeleb ka mägironimise ja matkamisega, viib just see harrastus teda paljudesse Inglismaa paikadesse, kuhu ehk muidu ei satukski. Nii satuvad Järvepiirkonda, Cornwalli, Cumbriasse ja Kanalisaartele koos autoriga ka lugejad. Alari kirjeldab saare looduse ilu, aga ka stiihiat ja ohtlikkust. Peale selle on mitu peatükki saareriigi kõvadest naistest. Cherie Blair, kuninganna ema, Cynthia Lennon, Dora Gordine saavad igaüks isikliku peatüki. Aga isiklikku oli siin raamatus üpris vähe, me ei saa kuigi palju teada, mida autor ühest või teisest asjast ise mõtleb, ta pigem kirjeldab sündmusi, isikuid ja kohti kui kõrvalseisja, isegi kui tegemist on tema oma koduga.

Pisut saareriigi siseinfot jagatakse ka. Näiteks saame teada, miks kuningapere liikmeid järjekindlalt hüüdnimedega kutsutakse. Mitte Catherine ja William, vaid Kate ja Wills. Põhjused ulatuvad Inglise klassisüsteemi ja aristokraatiasse, mida siinpool on pisut raske hoomata.

Pean tegelikult nõustuma Jüri Pino arvamusega Ekspressis (3. mai), et raamatust suurt midagi meelde ei jäänud. Teisalt ei ole see muidugi vaid "Minu Inglismaa" mure, neid raamatuid, millest mõni aeg pärast lugemist enam midagi ei meenu, on palju. Aga ma ei nõustu, et see raamat nii hirmus igav oleks olnud, nagu Pino arvab. Lugesin päris huviga, eks ma olen võib-olla ka keskmisest rohkem Inglismaa-teadlik. Kunagi sai koolis Country Study tundides seda Inglismaad ikka üksipulgi õpitud. Mitte et suurt midagi enam mäletaks. Igal juhul matkahuvilistele peaks see raamat sobima. Ja biitlite austajatele on ka omaette peatükk olemas.

Teised kirjutavad:
Katkend raamatust
Petrone Prindi kogutud lingid

Poul Anderson "Südasuvine torm"

Poul Andersoni "Südasuvise tormi" lugemist alustades oli esimeste lehekülgedega väga raske hakkama saada. Mis see siis nüüd on? Lubatud on fantasyt, aga tundub, et tegemist hoopis ajaloolise romaaniga à la Walter Scott. Tegevus toimub 17. sajandi Inglismaal kodusõja ajal, kus Oliver Cromwell on juba peaaegu võitnud kuningas Charlesi armee. Kiire pilk Ulmekirjanduse Baasi andis selgust ja tekitas huvi, sest kui on nii palju eri arvamusi, mis varieeruvad täielikust saastast aasta parima lugemiselamuseni, peab ju romaanis midagi olema.

Selgub, et on olemas paralleelreaalsused, kus ühes sellises sõidavad 17. sajandi Inglismaal rongid ja tossavad esimesed tehasekorstnad ning võitlus toimub pigem progressikummardajate (Cromwelli ümarpead) ja vanameelsete (kuninga kavalerid) vahel. Kuninga armeed juhib Prints Rupert, kes on ka raamatu peategelane. Muidugi ei puudu kaunis kangelanna, kes tüüpiliselt on allaheitlik ja armastuse nimel kõigeks valmis neidis. Minevikku tuntakse läbi Suure Ajaloolase kirjutiste, kelleks ei ole keegi muu kui Shakespeare ise. Et siis kõik tema draamad on (selles reaalsuses) tegelikult sündinud sündmuste kirjeldused. Nii et juba teose pealkirja järgi võib taiplikum lugeja arvata, kellega tal kohtuda tuleb. Muidugi haldjakuninga ja -kuninganna Oberoni ja Titaniaga, aga ka üksikul saarel viibivate haldjas Arieli ja koletis Calibaniga. (Vedas, et olen mõlemat Shakespeare'i näidendit teatris näinud). Sest progressi küüsist saab maailma päästa vaid Prospero saua abil, mida peategelane Rupert otsima läheb.

Üldiselt kulges teose tegevus etteaimatava muinasjutule kohase süžee järgi, mis ei pakkunud mitte mingeid üllatusi. Pealiini kõrval oli siiski ka sügavam mõte, mis räägib looduse ja maa kurnamisest, hoolimatusest ja mineviku unustamisest. Selle kõige põhjuseks on progress ja protestantlik maailmanägemise viis, kus teadus ja tehnoloogia kõige kõrgemale pjedestaalile on tõstetud. Aga see sügavam mõte on päris hoolikalt ära peidetud, nii et pealiskaudsem lugeja võib sellest täiesti vabalt mööda vaadata.
Tõlkinud Eva Luts

Teised kirjutavad:
Indrek Hargla, Sirp
Ja väga lõbus repliik Priidu Beierilt, mis näitab ilmselgelt vaid seda, et Beier pole Hargla arvustuse aluseks olnud raamatut lugenud ja ei ole arvustuse mõttest mitte midagi aru saanud.

"Klassikalised lood"

Eesti Raamatu "Klassikalised lood" on lihtsalt nii ilusad raamatud, et neid peab puhtalt riiuli kaunistamiseks koju ostma. Siis võiks nad juba läbi lugeda ka, sest lood on parasjagu nii pikad, et suurt tükki küljest ei võta.

Pedro Antonio de Alarcón "Kolmnurkkübar"
"Kolmnurkkübar" on 19. sajandil kirja pandud rõõmus jant, mille aluseks on frivoolne rahvajutt. Ehk siis üks vastik korrehidoor (kohalik võimukandja), kes armastab kanda kolmnurkset kübarat, võtab heaks võrgutada auväärse möldri kena abikaasat. Solvatud abielumees otsustab kätte maksta samas vääringus ja suundub korrehidoori noore naise poole. Lustimäng keerab tuurid üles ja mis sellest kõigest lõpuks välja tuleb, lugege ise. Tõlkinud Ruth Lias

Edgar Allan Poe "Eleonora ja teisi novelle"
Poe eesti keeles 1989 aastal ilmunud novellikogumik oli muljetavaldav, puges unenägudesse ja tekitas hirmu. "Usheri maja hukk" ja "Vaat amontilladot" näiteks. Käesolev kogumik millegi sellisega hiilata ei saa. Üsnagi keskpärased novellid, millel on fantastilisevõitu süžeed ja ebahuvitavad karakterid. Tõlkinud Urve Hanko.

Tormese Lazarillo elukäik
"Don Quijote" eelkäija. 1554. aastal ilmunud anonüümse autori teos, mis pani aluse kelmiromaanile ja mis on mõjutanud kogu romanižanri arengut. Seda ma lugesin järelsõnast, mis on sama pikk kui romaan ise, ainult et veel kribumas kirjas. Tormese Lazarillo on vaene noormees, kes muudkui satub ühe ihnsa isanda käest veel ihnsama juurde. Et omal elu kuidagi sees hoida, õpib ta petma ja kavaldama ja lõpuks astub pärast paljusid juhtumusi kroonuametisse, võtab naise ja on oma eluga rahul. Tõlkinud Jüri Talvet.

Paul Heyse "Jorinde" 
19. sajandi Saksa kirjaniku lühijutud. Veidi aega pärast lugemist ei meenu ausalt öeldes suurt midagi, aga linnuke on kirjas ja saab ühe raamatu riiulisse tagasi panna teadmisega, et läbi on loetud. Tõlkinud Vilma Jürisalu.

Arthur Schnitzler "Leitnant Gustl"
Ühe noore Austria leitnandi mõttevoog. Tema au on riivatud ja ta peab end nüüd selle pärast maha laskma, enne kui keegi teine sellest vahejuhtumist teada saaks. Sest riivatud auga edasi elada pole võimalik. Surra ka nagu tegelikult ei tahaks, aga midagi muud üle ju ei jää. Nii ta siis kerib oma mõtteid siia ja sinnapoole. Arutab, kes temast puudust tunneks ja kui kaua, mõtleb oma noore elu peale tagasi, süüdistab kõiki teisi oma ebaõnnes, kirub auriivajat. Päris hästi võis ette kujutada seda noort mundris ohvitseri linnatänavatel ringi uitamas, segased mõtted peas. Säärane tore ekspressionistlik jutuke. Tõlkinud Edla Valdna.

John Steinbeck "Teekond Charley'ga"

John Steinbeck avastas nii kuuekümneaastaselt, et ta kirjutab küll Ameerika inimestest, kuid tegelikult ei ole juba aastaid nendega õieti kokku puutunud. Et viga parandada ja saada teada, milline see Ameerika inimene siis ikkagi on, tellib ta tehasest eritellimusel veoauto koos kaasaskantava majaga, laob selle igasugust vajalikku kraami täis, võtab seltsiliseks kaasa Charley - oma vana ja truu puudli - ja asub teele. Niisiis on "Teekond Charley'ga" reisikiri.

Ei saa just öelda, et see oleks hirmus huvitav ja kaasakiskuv teos olnud. Ja mulle ei meeldinud Steinbecki suhtumine nii mõnessegi asjasse. Ma saan aru, et aasta siis oli 1964 ja paljud pöördelised sündmused veel olemata, aga tema mõtetest kõlas läbi progressiajastu suhtumist, kus inimene on looduse kroon ja kõik, mis inimese mugavale eksistentsile kaasa ei aita, tuleb hävitada. Raamatu päästis Charley, nende omavaheline suhtlemine oli just nii mõnus ja muhe, nagu ühe peremehe ja tema koera vahel pika aja jooksul kujuneda võib.

Ilmsesti on Ameerika viimase viiekümne aasta jooksul kõvasti muutunud ja kui juba Steinbeck kurvastas oma lapsepõlve paikade ja "vana hea Ameerika" kadumise üle, kiirteede ja suurlinnade vohamise üle, siis nüüdseks on ilmselt ka see Steinbecki maailm otsa saanud.

Isegi siis, kui ma meie toiduainete, meie laulude, meie keele ja lõpuks ka meie hingede konveieriseeritud tootmise vastu protesteerin, tean ma, et endisel ajal oli mõni üksik kodu, kus küpsetati head leiba. Emade valmistatud toit oli harvade eranditega vilets, selles heas pastöriseerimata piimas ujusid vaid kärbsed ja bakteritest küllastatud sõnnikutükid, tervisliku vanaaja elu olid sõelataoliseks teinud mured, äkilised surmajuhtumid teadmatul põhjusel, ja see armas kohalik murre, mida ma taga leinan, oli kirjaoskamatuse ja teadmatuse laps. Niisugune on juba inimese loomus, et kui ta vanemaks saab - aja suhtes on see kübemeke -, protesteerib ta muutuste vastu, eriti nende vastu, mis paremuse poole viivad. Kuid tõsi on, et oleme nälgimise vahetanud lihavuse vastu ja et keegi ei kavatse meid tappa. Muutuse tõkkepuud on maas. Meil, või vähemalt minul, ei saa olla mingit kujutlust inimeste elust ja mõtlemisest saja või viiekümne aasta pärast. Võib-olla seisab mu suurim tarkus teadmises, et ma ei tea. Viletsad on need, kes seda tagasi hoida püüdes raiskavad oma energiat, sest nad võivad ainult kaotuse kibedust, aga mitte võidurõõmu tunda saada. (lk 89)

Vana tõde on, et tõlge vananeb kiiremini kui originaal. Kuuekümnendatel ei olnud ju google'it ja müts maha tõlkijate ees, kes hoolimata nõukogude infosulust enam-vähem mõistliku tõlke tegid. Silma jäid sellised naljakad väljendid nagu hiinapähklivõi, ristsugutus, automaatne transmissioon (autol), koolapähkli mahl (huvitav, kas see võis coca-cola olla?), karbi liha kuumendamine ja refrigeraatorid. Tõlkis Johannes Seppik.

Teised kirjutavad:

Loodusesõber
Jüri Ehlvest, EPL

Kaari Utrio "Armas Henrietta"

Tunnistagem ausalt, mulle meeldivad Kaari Utrio ajaloolised seiklustega pikitud armastusromaanid. Armas Henrietta elas 18. sajandi alguse Helsingis jõukas aristokraadiperes, mis kangesti meenutas Jane Austeni "Uhkuse ja eelarvamuse" perekonda. Ilus, isepäine ja tark Henrietta, kes 24-aastaselt juba vanatüdrukuks jäämas, kuid siiski veel sobivat mehekandidaati pole leidnud. Noorem, inetu ja rumal õde, kes ei saa väljavalitud peigmehega abielluda, sest enne tuleb vanem tütar mehele panna. Väljamõeldud haigusi põdev ema ja isa, kes majaasjadesse ja tütardesse eriti ei puutu. Lõputud ballid ja väljasõidud, teravmeelsed vestlused noorte peigmehekandidaatidega ja ennelõunased tikkimised.

Vallalise aadlisoost tütarlapse elu oli sel ajal lausa masendavalt piiritletud, täis rangeid piiranguid, kellega ja kuidas tohib rääkida, mismoodi väljas või külas käia ja kuidas riietuda. Selle ajaloolise tausta kujutamine ongi raamatu suurim pluss, sest süžee on tüüpiline, tegelased trafaretsed ja lõpplahendus absoluutselt üllatusevaba. "Armas Henrietta" ei ole just Utrio tugevaim teos, kuid meele lahutamiseks ja argipäevast väljumiseks täitsa sobilik. Ja kui mõni pole rahul tõlke kvaliteediga (tõlkinud Merle Krigul), siis mina ei pannud tõlget tähelegi, sest oli vaja ruttu läbi lugeda ja ilmsesti ei oodanudki nii koleda kujundusega raamatust erilist kvaliteeti.

E-raamatutest Aapo Ilvese "Tulen öösel sulle koju" näitel

Esimene linnuke on siristanud - nüüd saab e-raamatuid ka raamatukogust laenutada. Olen olnud e-raamatute suhtes väga skeptiline, aga peab ikka ise järgi proovima, kuidas on. Paksu romaani ma ei kavatsegi ekraanilt lugeda, selleks on mu silmad mulle liiga kallid. Seega tundus Aapo Ilvese luulekogu  "Tulen öösel sulle koju" päris sobiv. Tellimine on imelihtne, paar klõpsu ja palun, loe.

Netist laenutamise suur eelis on võimalus teost laenuks võtta just sealt, kus rohkem meeldib ja ei pea leiutama võimalusi raamatute õigeks ajaks tagasi viimiseks. Mis on üks oluline põhjus, miks ma raamatukogudest eriti palju ei laenuta. Ka reisile on muidugi palju mugavam mitme raske raamatu asemel õhuke ja kerge e-luger kaasa võtta. Ei mingit muret, mitu raamatut kaasa võtta, sest oh seda õudust, kui raamatud reisi ajal otsa lõpevad, aga üleliia ei viitsi ka raskusi kaasa tassida. Laenutamisega on küll praegu nii, et teose lugemiseks peab olema internetiühendus.

Aga e-raamatu lugemine ei ole kohe üldse võrreldav paberraamatuga. Peamine - seda ei saa lehitseda ja ei teki mingit arusaama raamatu kujust, vormist ja mahust. Kujundust pole ollagi, tekst on mingis suvalises šriftis roosal taustal. Kui juba on e-raamat, peaks olema võimalik ka otsingut teha ja järjehoidjaid panna. Viimast on täitsa võimalik teha, aga selle toimimismehhanism on natuke arusaamatu. Ja no .... lehitseda ei saa! See-eest annab e-raamat suurepärase võimaluse stressivabaks tsiteerimiseks!

Tegelikult ma nüüd, pärast järeleproovimist, enam ei karda niipalju paberraamatu väljasuremist. Sest need on kaks täitsa erinevat asja. Raamat on füüsiline ese. E-raamat on võimalus tutvuda autori kirjapandud tekstiga. See on nagu raamatulaadne toode, põhivajaduse rahuldab ära - sisu ja tekst. Aga raamat ei ole ainult sisu ja tekst. Raamat on tervik koos kujunduse, paberi, illustratsioonide, kaante, lõhna, tüpograafia ja tekstuuriga. Ja ei sisalda tobedaid keelde raamatu teistele edasiandmise kohta. Kes seda enne kuulnud on, et keelatakse raamatu sõbrale laenamine! Aga näed, e-raamatu puhul peetakse seda täiesti normaalseks. Ja viimasel lehel on ülivajalik lause: "Raamatu lõpp".

Mõni näide ka Ilvese luulest:

mina ei taha olla ei ole

eesti kirjanduse navitrolla
jaagupkreem savisaar
hassokrull ellekull
mutt koer kala

mina olen eesti kirjanduse ilves
kikilipsuta karvane elukas
tules ei upu vees ei põle
ilus loom

anna ainult aega
ja too oma tütred minu kihude altarile
sest neil on seal hää
*
kui ma ükskord väikseks kasvan

väiksemaks kui veel mikroobid
kõiki sääski hammustan
*
täna jah täna just

mängime kirjandust
sirp lõika
alasile looming löö
*

Teised kirjutavad:
Seletuskiri
Luuleleid
Kronotoop
Vaapo Vaher, Looming
Olavi Ruitlane, Setomaa
Kaupo Meiel
Jürgen Rooste, Sirp