Gerry Olin Greengrass "Koerajooga"

Gerry Olin Greengrass avastas ühel heal päeval oma koeri jälgides, et ... nad tegelevad joogaga - istuvad, sirutavad käppi, hüppavad - kasutades vägagi kõnekaid poose: Kõht ülespoole, Osav koer, Nuhi tuult, Kirglik poos... Autor hakkas koeri jälgima ja nende erinevaid asendeid üles joonistama. Nii sündiski "Koerajooga. 10 000 aastat poose".

Koeraomanikule tekitab raamat teatavat äratundmisrõõmu. Poosid tulevad väga tuttavad ette ja nende kirjeldused on ka toredad. Koerad tõepoolest harrastavad joogat! Kõige parem osa on muidugi pildid - iga poosi kohta on joonistus, nii eesti- kui sanskritikeelne nimetus ja kõrval muhe lühitutvustus.

Piltide nägemiseks tuleb raamatupoes käia, aga kaanepildile seatud poosi Adho Mukha Shavanasana - Alla suunatud poos - kirjeldus kõlab järgmiselt:

See poos on klassikaline ja ka inimesed katsetavad seda pidevalt. Süda puhkab ja rõõm tulvab kogu kehasse.
Asetage esikäpad õlgadega ühele joonele. Ajage käpad laiali. Tõmmake varbad konksu ja suruge tasakaalu hoidmiseks tugevasti vastu maad. Tõstke tagakeha nii kõrgele kui võimalik. Püsige selles poosis.
Õpetage seda poosi ka oma peremehele... kui ta selle korralikult sisse võtab, võib see leevendada valu selja alaosas.

Lisaks võib raamatust leida järgmisi poose: mäepoos (eriti sobiv laua pealt toidu kättesaamiseks), nuusuta linna poos (mis võimaldab tõelist seiklustunnet ja sügavat haistmisalast rahuldust), sõdalasepoos (näilisele lihtsusele vaatamata tõeline väljakutse), mediteeriva koera poos (sobiv eriti juhul, kui teid on pikemaks ajaks üksi jäetud), väljasirutatud käpa poos (mida tuleb korrata lõputult, kuni Peremees sellele suhtlusvormile viimaks järele annab) ja muidugi surnumängimise poos (mis tugevdab sisemist kindlust ja enesekontrolli ning võimaldab mitte reageerida Peremehe käsklustele).

Tõlkinud Ketlin Tamm 

Käisin poes vol 6

Sattusin täna Eesti Keele Instituudi majja Roosikrantsi 6 ja avastasin, et seal on lausa kaks raamatupoodi! Ateena ja Bukinist. Esimene müüb uusi raamatuid - Eesti Keele Sihtasutuse omi ja muid ka. Seal oli riiulite viisi raamatuid, mida tavalises raamatupoes pole või kui on, siis ilmselt mõnesse kaugesse nurka või lae alla peidetud. Igasuguseid põnevaid teoseid. Kas te teadsite, et meil on olemas Aseri-eesti sõnaraamat, hetkel müügis soodushinnaga! Bukinist müüb kasutatud raamatuid, aga seekord ei ostnud ma kummastki midagi, kuigi taevas teab - oleksin tahtnud küll.

Õhtul võtsin osa Apollo kirjandusklubist, kus seekord vesteldi Carlos Ruiz Zafóni raamatust "Tuule vari". Seda raamatut on viimasel ajal kõvasti kiidetud, aga ei ole veel selge, kas ma ta ette võtan. Olen üsna kindel, et loen ta huviga läbi (ajalugu, seiklused ja põnevus läheb mulle alati peale!), aga kas ikka maksab, on veel küsimus.

Kuna juba raamatupoes olin, pidin ka seal natuke ringi vaatama, mis muidugi lõppes nagu tavaliselt. Läks õnneks lahkuda vaid ühe raamatuga - Olivia Judsoni Dr Tatjana seksinõuanded igasugustele olenditele. Tutvustuse järgi "unikaalne raamat seksist, milles räägitakse näiteks juhtumitest, millal nekrofiilia pole põlastusväärne, kuidas ja millal on õigustatud kannibalism, millal on parim aega sugu muuta ja millistel puhkudel sobib oma kallim ära süüa." Autor on evolutsioonibioloog.

PS. Viimane Keskus on üle ootuste huvitav, palju ruumi raamatutele, kirjandusele ja kirjanikele.

Vana uudis: Lugemine on sama elamusterohke kui filmivaatamine

Novaator kirjutab:

Raamatud suudavad tekitada filmivaatamisega võrreldavaid emotsioone, näiteks rõõmu, valu või vastikust, selgub värskest uuringust.

... filmi vaadates või raamatut lugedes elame tõepoolest mingil tasemel läbi selle, mis tegelastega juhtub, kuna ajus aktiveeruvad samad piirkonnad, mis juhtumisi ise füüsiliselt läbi elades. Emotsiooni läbielamiseks pole oluline selle nägemine näiteks filmis, vaid piisab ka raamatu lugemisest – meie kujutlusvõime aitab meil tõeliselt sündmuste sisse sattuda.

Järjekordne asi, mida ma olen kogu aeg teadnud, on nüüd ka teaduslikult kinnitatud! :)

Pikemalt Novaatoris.

Jüri Üdi "Tiibadega raamat"

Ei, luule ei ole minu jaoks. Vähemalt mitte aastakümnetetagusest ajast pärit luule. Ei kõneta mind kuidagimoodi. Kuigi millegipärast on needsamad salmid viisistatuna, kas siis tema enda poolt või näiteks Ruja esituses, hoopis paremini hoomatavad. Seetõttu leidsin, et kui Jüri Üdi luuletusi kõva häälega ette lugeda, avanevad nad hoopis paremini.

veereva elu ragin
kõik ikka igavikku
puutrepi tuttav nagin
ma kohtan päkapikku
männimetsas homme
kell kolmveerand 12
ja meil on kena komme
suudelda teineteist
puude tüved on soojad
soe on päkapikk
kusagil on looja
miski on igavik

Aga lugege parem, mida targemad arvavad:
Kalev Kesküla, Eesti Ekspress
Brita Mets, Eesti Päevaleht
Koostaja Hasso Krull
Intervjuu Hasso Krulliga
Nõudmiseni

David Deida "Tõelise mehe tee"

David Deida "Tõelise mehe tee. Vaimne teejuht naiste, töö ja seksuaalse ihaga toimetulekuks" sissejuhatuses on öeldud, et "raamat on mõeldud käsiraamatuna meestele ja nende armsamatele", seega tundsin, et ka minul kui mitte-mehel on lubatud seda raamatut lugeda. Peale Tiina Jõgeda eriti intrigeerivat arvustust Ekspressis ei jäänudki muud üle, kui teos ette võtta.

Päris käsiraamatuks ma seda siiski ei nimetaks, rohkem on ikkagi juttu vaimsel tasandil toimuvast; kuidas Deida hüüdlauseid praktikasse rakendada, tuleb igal mehel ise välja mõelda. Kuigi leidub ka praktilisi nõuandeid, näiteks selline:

Naise tujudega toimetulekuks ja tema avamiseks on mitu moodust. Kõdista. Võta riided seljast ja tantsi talle. Laula. Tee loomahääli. Karju ta peale valjemini kui iial enne, seejärel suudle teda kirglikult. Suru ta enda vastu, kuni sulate üheks. Võta ta sülle ja keeruta. Mõnikord, kuid mitte nii sageli kui naer ja füüsiline armastus, aitab ka vestlus.

Eelmise soovituse peale ütles mu sõbranna, et kui tema mees midagi sellist hakkaks tegema, helistaks ta kohe esimese asjana vaimuhaiglasse :)

Ma ei oska öelda, kas ma midagi uut sellest raamatust teada sain. Ilmselt mitte midagi sellist, mida ma juba varem ei teadnud, kuigi Deidal on paljudes asjades vägagi radikaalsed vaated, millega võib nõustuda ja võib ka mitte. Järgnevalt minu muljed peale raamatu läbilugemist:

On naised ja on mehed, olemuselt täiesti erinevad, vastandlikud. Naine saavutab õnne vaid läbi mehe ja vist oli ka vastupidi, aga sellest ma täpselt aru ei saanudki. Mehele on kõige tähtsam areneda ja eelkõige otsib ta vabadust, samal ajal kui naine otsib ja vajab armastust. Kõik naiste ebameeldivad tegevused, nagu näägutamine ja tujutsemine, on vaid selleks, et meest proovile panna ja temast tõeline tugevus välja tuua. Mehed, ärge lootkegi, et naine mõistlikumaks muutub (see mulle meeldis!)! Ning kui naine muutub koledaks ja talle ilmuvad näkku kortsud, siis on see ainult mehe süü! Sest ta ei ole naist piisavalt armastanud (see mulle ka meeldis!).

Üldiselt tundus kogu jutt mulle natuke tasakaalustamatu olevat - tuli see siis sellest, et raamat oli kirjutatud meestest ja meestele või siis ongi Deida seisukohad sellised, aga naistel siin elus erilist rolli ei paista olevat. Kui just meestele inspiratsiooniallikaks ja nende armastuse subjektiks olemine välja jätta.

Tõlkinud Triinu Lööve

Teised kirjutavad:
Raamatu piiratud eelvaade
Raamatu sisukord
Loitsu logi

Käisin poes vol 5

Bukahoolik suutis ennast tervelt kuu aega talitseda ja ei käinud üheski raamatupoes. Et siis, kui juba käia, ikka korralikult. Ja seda ma viimasel nädalal ka tegin. Niisiis külastasin kõigepealt Stockholmis Bok o Bild raamatupoodi (aitäh Danzumehele vihje eest!). Mul oli kohe hea meel, et mu rootsi keel suurem asi ei ole, sest rootsikeelseid hea hinnaga pocketeid oli seal riiulite kaupa, sealhulgas ikka selliseid, mida ma mõnuga lugenud oleksin. Aga et mitte päris ilma ostuta raamatupoest välja tulla, soetasin suure pildiraamatu ahvidest. See on mul nüüd öökapi peal ja aeg-ajalt ikka kiikan, mis nägu need ahvid täpselt on. Väga lahedat nägu on.

Eesti erinevatest raamatupoodidest leidsid tee riiulile:
Ruth Binney "Maitseraamat", Stendhal "Punane ja must", Gerry Olin Greengrass "Koerajooga. 10 000 aastat poose", Umberto Eco "Minipäevik", Lennart Meri "Hõbevalge", Anne Lange "Tõlkimise aabits" ja Jüri Üdi "Tiibadega raamat". Tegelikult läksin ma Juhan Viidingu kogutud teoseid ostma, aga raamatu mahtu ja hinda nähes lõin põnnama. Seega otsustasin temaga lähemat tutvust teha esialgu natuke vähem mastaapses vormis. Suurem osa ülejäänud raamatutest jäid näppu muidugi soodsa hinna tõttu, aga mul on kindel kavatsus need kõik ka läbi lugeda! Kaheksa raamatut - polegi kõige hullem :)

PS. Ma tõepoolest loen juba kolmandat kuud Tolkieni biograafiat, aga progress on märgatav - juba olen poole peale jõudnud:)

Lugemiskomplekt

Kellele meeldivad komplektlõunad ja ellu­jäämiskompsukesed, see tervitab ka järg­mist mööbli­eset. Riiul Novela koos lugemislaua ja -tooliga on disainer Bram Woo hädalahen­dus lugemisvaeguse all kannatavale kultuurile.

Seda mina tahaksin :)
Allikas

Tsitaat

Osho "Armastus ja üksindus"

Hoidke alt! Vaadake oma mõistusega ette! Sest ei ole suuremat vaenlast, kui enda mõistus. Sõna "mõistus" all pean silmas teie minevikku. Jätkake oma mineviku jaoks suremist ja jätkake uute asjade õppimist. Armastus toob endaga täiuse, täius toob endaga armastuse. Ka nii juhtub vahel.

Allikas

Autorilt, kelle teoseid pole lugenud ja ei usu, et kunagi loen ka. Aga mis saab olla õigemat kui soovitus oma mõistuse ja minevikuga ette vaadata! Eriti sobilik minusugusele :)

J.R.R. Tolkien ja Keskmaa: "Silmarillion", "Lõpetamata lood", "Hurini lapsed"

J.R.R. Tolkieni tööde kogumikke „Silmarillion" ja „Lõpetamata lood" peaks vaatama koos, kuna viimane on täienduseks esimesele, sisaldades hulganisti täpsustusi, lisandusi ja ka päris uusi tekste Keskmaa kohta. Ilmselt ei ole „Lõpetamata lood" hea raamat Tolkieniga alustajale, eelkõige on see tõsisele fännile, kes tahab asjast rohkem teada. „Lõpetamata lugusid" on mõistlik lugeda kohe peale „Silmarillioni", sest vastasel korral jäävad paljud tegelased, kohad ja nimed esimese hooga arusaamatuks, mina näiteks kasutasin mälu värskendamiseks tihedalt J.E.A Tyleri „The Complete Tolkien Companioni" abi.

Isiklikult hindan Silmarillioni Tolkieni teostest kõige rohkem. Autor on loonud terve oma mütoloogia ja religiooni, loogilise maailma ja selle legendid. Ta ise pidaski oma tööd eelkõige ajaloolasena kogutud tekstideks, mitte niivõrd fiktsiooniks. Niimoodi ma neid jutte võtangi – kui legende ja lugusid ammustest aegadest.

Kui paljud toovad puuduseks Tolkieni raskepärase ja puise kirjutamisviisi, siis mind see ei häiri. „Silmarillioni" ja „Hurini laste" puhul on tegemist müütide ja legendidega väga vanast ajast. Kes on lugenud vanu eeposeid või kasvõi Kreeka müüte, teavad, et neid on veel palju raskem lugeda. Muidugi on nad enamasti värssides, aga isegi kui mitte, on nad ülimalt lakoonilised, monotoonsed ja raskelt arusaadavad. Mina ausalt öeldes ei saanud arugi, et Tolkien raskepäraselt kirjutab, enne kui lugesin, et teised nii arvavad:)

Maailma loomise müüte on rahvastel palju, aga Tolkieni maailma loomise müüt on neist kõige ilusam. Maailm loodi ainurite laulu abil! Kas see pole mitte kõige ilusam selgitus meie maailma algusele – muusika, mis loob ja annab elu.

Siis paisusid ainurite hääled otsekui harfid ja lautod, vilepillid ja trompetid, vioolad ja orelid, ja otsekui loendamatud laulvad koorid, ja hakkasid kujundama Iluvatari teemat suureks muusikaks; ja siis tõusis helin kui lõputult vahelduv meloodia, läbipõimunud harmoonia, mis kandus kuuldekaugusest välja sügavustesse ja kõrgustesse, ja Iluvatari eluase oli ülevoolamiseni helidest tulvil, ning muusika ja selle kaja väljusid Tühjusse ja see ei olnud enam tühjus.

„Hurini lapsed" on üks kahest loost, mille Tolkien suutis enam-vähem terviklikult lõpuni arendada. (Teine on „Aldarion ja Erendis", mis „Lõpetamata lugudes" ära toodud). Autori järeltulijad otsustasid selle eraldi väljaandena ilmutada ja minu arvates oli see hea mõte. Sest siiani oli lugu esitatud katkenditena „Silmarillionis" ja „Lõpetamata lugudes", nii et tervikliku pildi saamiseks pidi kahte raamatut paralleelselt lugema. Loo sisu on eepiliste mõõtmetega, vägev ja sünge. Hoolimata mõnedest helgematest hetkedest liigub lugu järjekindlalt oodatud ja traagilise lõpu poole.

Rohkem ma nende teoste kohta kirjutada ei tahtnudki. Fännid on need kõik juba niikuinii läbi lugenud ja teised ei loe neid ka ükskõik kui ülistava arvustuse peale. Aga mulle Tolkien meeldib.

Tõlkinud Tiina Nirk ja Priit Zingel (Silmarillion), Ove Hillep, Kristina Uluots, Sash Uusjärv (Lõpetamata lood ja Hurini lapsed)

Teised kirjutavad:

Hurini lapsed:

Baas

Intervjuu illustraatoriga

Silmarillion:

Postimees

Keskmaa ordu

Baas

Lõpetamata lood:

EPL

Baas

Peter Høeg "Preili Smilla lumetaju"

Lubasin juba mõni aeg tagasi siin, et võtan kohe järgmisena Peter Høegi "Preili Smilla lumetaju" ette, aga nagu alati tuli midagi muud (loe: palju muid raamatuid) ette. Minategelane Smilla on Gröönimaal sündinud, ema poolt inuit ja isa poolt taanlane. Gröönimaal veedetud lapsepõlvest on ta kaasa saanud erakordselt arenenud lumetaju. Temaga Kopenhaagenis samas majas elav grööni poiss Esajas leitakse ühel päeval katuselt allakukkununa. Oma lumetaju tõttu ei usu Smilla ametlikku versiooni õnnetusjuhtumist ja asub omal käel poisi minevikust saladusele lahendust otsima. See viib ta kohtumiseni paljude inimestega, ohtlike olukordeni ja lõpuks ka otsesesse surmaohtu, kui ta saladusele liiga lähedale jõuab.

Kõlab nagu põneviku kirjeldus, kuid ometi ei ole raamat seda. Høegi teost ongi raske klassifitseerida, seda on nimetatud nii krimkaks kui põnevikuks kui psühholoogiliseks romaaniks. Minu arvates ei ole ta ükski neist.

Smilla on muidugi supernaine – kõik see, millega ta hakkama saab ja mida ta oskab ja suudab, pole kuigivõrd reaalne. Usutavaks kirjanik teda siiski kirjutada ei suutnud. Vägivalda kirjeldab autor ilma vähimagi dramaatika ja kireta, kõrvalseisjana, nagu ei juhtuks see üldse siin ja praegu. Just nagu ei toimuks see päriselt. Mul võttis mõnda aega, et aru saada, et jah, see oligi päris kaklus, mida ennist kirjeldati ja et jah, osalised saidki kõvasti haiget ning jah, ninaluu purunemine on ikka üks valus asi. Selline ongi kogu raamatu stiil – kirjeldav, aeglane, kiretu. Samas sündmused ja uued tegelased muudkui lippavad üksteise järel ja vahel. Lõpuks selgub, et enam-vähem kõik raamatus ette tulevad tegelased on seotud omavahel ja ka selle saladusega, mis raamatu lõpus lahendatud saab. Küll aga jätab autor lahti kõik muud otsad.

Vahele on pikitud teadmisi Gröönimaast, jääst, lumest ja matemaatikast. Autor ei olevat kunagi ise Gröönimaal käinud, aga eeltöö on muljetavaldav. Gröönimaa ja gröönlaste kohta tean ma peale raamatu lõpetamist palju (eriti arvestades asjaolu, et enne ei teadnud ma neist suurt midagi:)).

Tõlkinud Arvo Alas

Teised kirjutavad:
EPL
Postimees
Postimees 2
SLÕL’i intervjuu tõlkijaga
Kaneelikaru meelitused
Tõnise lugemispäevik
Väike Raamatutuba

J.R.R. Tolkien "Tales from the Perilous Realm"

"Tales from the Perilous Realm" on kogumik J.R.R. Tolkieni kirjapandud algupäraseid muinasjutte. Kolm raamatus olevast jutust (Smith of Wootton Major, Leaf by Niggle ja Farmer Giles of Ham) on eesti keeles ilmunud juba 1993 aastal Krista Kaera tõlkes Edgar Valteri illustratsioonidega. Kas ma peangi lisama, et eestikeelne teos on mul olemas ja üsnagi kapsaks loetud. Ingliskeelse väljaande ostsin seetõttu, et seal on lisaks kolmele tõlgitud jutule ka "The Adventures of Tom Bombadil" sees.

Tom Bombadil on Tolkieni maailmas üks väga salapärane olend - kes ta täpselt on ja kust ta tulnud on, pole pikemalt lahti kirjutatud. Seetõttu lootsin midagi tema kohta rohkemat teada saada. Oleks muidugi võinud kodutööd teha - tegemist on kogumikuga lauludest ja luuletustest, millele nimi on valitud kõige tuntuma laulu järgi. Tom Bombadilist rohkem teada ei saanud, küll aga kinnitust, et Tolkien on suurepärane laulukirjutaja.

Ülejäänud kolm juttu tekitasid taas ohhoo-elamuse. Kuigi viimati lugesin neid eesti keeles alles mõni aasta tagasi, oli tunne, nagu loeksin täitsa uusi lugusid. Eriti jutus "Smith of Wootton Major" oli pikki lõike, mille kohta mul tekkis kuri kahtlus, et need on eestikeelses väljaandes tõlkimata jäetud. Mida nad muidugi ei olnud, kontrollisin üle.

„Farmer Giles of Ham” on lõbus jutustus sellest, kuidas paksust ja ebasangarlikust talumehest võib saada kuningas, kui tal on piisavalt julgust, pealehakkamist ja head õnne. „Leaf by Niggle” on selles kogumikus ehk kõige filosoofilisem jutt. Mäletan, et noorusajal see mulle eriti ei imponeerinud. Niggle on äpardunud kunstnik, kes läheb viimasele pikale reisile, jõudmata lõpule viia oma elutööd - maali puust, mille iga leheke peab olema täiuslik. „Smith of Wootton Major” on tõeliselt ilus ja poeetiline lugu inimestest ja haldjatest, tarkusest, uhkusest, loobumisest ja (haldja)võimust.

Teine ohhoo-elamus tekkis Raamatukoi poes 1993 a eestikeelse väljaande hinda nähes - 230 krooni! Ja mina sain ingliskeelse raamatu Stockholmi raamatupoes tasuta muu kauba peale.

Teised kirjutavad:

Baas

Nick Hornby "Speaking with the Angel"

Nick Hornby "Speaking with the Angel" on kollektsioon erinevate autorite lühijutte, mis kokku pandud heategevuslikul eesmärgil - autistlike laste ravi parandamiseks Suurbritannias. Kuna ma üldiselt loen rohkem ajaloolist kirjandust ja ammusurnud kirjanike teoseid, mõtlesin, et vahelduseks peaks tutvuma ka kaasaegse lühiproosaga. Pealegi kui raamat maksis vaid SEK 20.
Kogumikku tutvustatakse kui "Nick Hornby poolt koostatud sädelevat kollektsiooni uhiuutest, originaalsetest novellidest kaheteistkümne kaasaja kõige põnevama, innovatiivsema ja huvitavama kirjaniku sulest". Autoritest on esindatud muuhulgas Helen Fielding, Irvine Welsh, Colin Firth, Zadie Smith, et nimetada neid, kelle nimed ka mulle tuttavad.
Kõik lood olid kirjutatud minavormis. Huvitav oli, et enamus meesautoritest valisid minategelaseks naise ja vastupidi. Ühe jutu peategelaseks oli hea vaheldusena koer. Jällegi tekkis mul puändiprobleem - loed ja loed, aga jutul pole ei saba ega sarvi. Üks hetk saab lehekülgede arv täis ja lugu otsa, aga mida sellega siis öelda taheti, jääbki selgusetuks. Kuigi iga jutt oli kirjutatud erineva autori poolt, muutus raamat poole pealt tüütuks. Natuke päästis eelviimane, Irvine Welshi novell "Catholic Guilt (You Know You Love It)" - hoiatuseks homofoobidele, millise karistuse Peetrus nende jaoks peale surma välja on mõelnud. Heaks üllatuseks oli Colin Firthi lugu "The Department of Nothing" - ma ei teadnudki, et ta lisaks näitlemisele ka raamatuid kirjutab. Samas Zadie Smithi novell ("I´m the Only One") valmistas erilise pettumuse, kuna tema "Valged hambad" oli tõesti särav ja põnev lugemine ja seega ootasin palju enamat.
Kokkuvõtteks arvan, et oleksin võinud vabalt oma tutvuse kaasaegse Briti novelliga ka tegemata jätta - kaotanud poleks küll midagi.

Darra Goldstein "The Georgian Feast"

Gruusia rahvustoitude kokaraamat... ja ameeriklasest autor? Tundub natuke kahtlane kombinatsioon, aga kuna amazon.com lugejad seda raamatut väga kiitsid, tellisin ka omale. Darra Goldsteini "The Georgian Feast: The Vibrant Culture and Savory Food of the Republic of Georgia" ei ole pelgalt kokaraamat, tubli poole mahust moodustab ülevaade Gruusia ajaloost ja (toidu)kultuurist. Lisaks on toodud enamkasutatavate toidu- ja maitseainete ning muidugi veinide tutvustus. Palju kasu on gruusiakeelsete nimetuste äratoomisest, seda nii toitude kui ainete osas. Raamatu lõpus on ka soovitatud kirjanduse loetelu, nii toidu kui maa kohta.

Autor on raamatu kirjutamisel teinud ära suure töö. Esiteks käis ta ise kohal ja proovis kõik oma silma ja käega järgi. Goldstein viibis Gruusias juba 1989 aastal ja teose esimene trükk ilmus 1993 aastal. Seega on ajaloo osa praeguseks natuke puudulik. Toitudest pilte ei ole, samas on kasutatud palju fotosid arhiividest. Ma kardan küll, et keskmisele Ameerika lugejale jääb neist mulje, et Gruusias elatakse siiani onnikestes ja vilja jahvatatakse käsikiviga.

Retsepte on üle saja ja kõik nad on pikad ja põhjalikud. Muidugi on lõivu makstud toiduainete asendamise ja kohandamise pealt. Sest raamat on siiski kirjutatud Ameerika lugejale, kes kasutab uhmri asemel köögikombaini ja kellel pole kusagilt võtta õiget Gruusia juustu või tkemali-ploome. Muide, uhmri asemel köögikombaini ma siiski kasutada ei soovita - maitsetulemus saab hoopis teistsugune. Olles tutvunud nii Gruusia söökidega kohapeal kui kohalike kokaraamatutega, julgen öelda, et sellest raamatust saab hea ülevaate Gruusia toitudest ja niivõrd kui üldse rahvustoite võõral maal järgi teha saab, on need autentsed. Olen ise jõudnud paari retsepti proovida ja need töötasid küll.

Autori koduleht

Raamatu piiratud eelvaade

PS. Mina ei poolda Gruusia nimetamist eesti keeles Georgiaks. Üks võõrkeelne nimetus asendatakse teise võõrkeelega. Samuti pole ma kohanud ühtegi grusiini, keda oma maa Gruusiaks nimetamine oleks häirinud. Kui me nii väga tahame poliitiliselt korrektsed olla, tuleks seda maad nimetada nii nagu nemad ise end kutsuvad - Sakharthvelo.

Pierre Bayard "Kuidas rääkida raamatutest, mida me pole lugenud"

Niisiis, Loomingu Raamatukogu. Kui ma seda kolm aastat tagasi tellima hakkasin, olid mu uue kodu seinad veel raamaturiiulivabad ja mõte, et mulle peaaegu iga kuu raamat või paar koju kätte tuuakse, erutav. Ilma Loomingu Raamatukoguta ei oleks ma kunagi saanud teada sellisest autorist nagu Mare Kandre (Naene ja Dr Dreuf), lugeda teoseid nagu Slavenka Drakulići "Nad ei teeks kärbselegi liiga", Hasso Krulli "Loomise mõnu ja kiri", Anu Lambi teatriteksti Johannes Aaviku keeleuuendusest või Juri Lotmani kirju. Kuid sel aastal ilmunud teostest on siiani väga vähesed huvi pakkunud. Just käesoleval aastal laekuvad järjest raamatud, millega mina ei oska midagi peale hakata. Peale riiulisse paneku muidugi. Kõiksugu publitsistika ja esseistika... enam ei eruta.

Pierre Bayardi teos "Kuidas rääkida raamatutest, mida me pole lugenud" aga äratas kohe huvi. Intrigeeriva pealkirja tõttu muidugi. Lootes sealt ka omale midagi kõrva taha saada, võtsin kohe ette.

Kõigepealt teeb autor meile selgeks, et mittelugemine ei tähenda sama, mis raamatust mitte huvitumine. Tema klassifitseerib lugemise astet järgmiselt:

TT - tundmatu teos
LT - lehitsetud teos
UT - unustatud teos
KT - kuuldud teos

Kõige huvitavam kategooria on UT - unustatud teosed. Need on sellised raamatud, mida me oleme lugenud, kuid unustanud kas selle sisu või kogu lugemise fakti. Autor esitab küsimuse, kas me saame selliseid unustatud raamatuid pidada loetud raamatuteks? Kui nad meie mälus on võrdväärsed sellistega, mida me kättegi pole võtnud.

Bayard analüüsib konkreetseid olukordi, kus me peame rääkima raamatutest, mida me pole lugenud. Lõpuks toob ta terve hulga lihtsaid nõuandeid, kuidas käituda sellistes olukordades.

Kirjandusklassikute abil tõestab Bayard meile, et tõepoolest, lugemine on mittevajalik! Ta võtab appi Umberto Eco "Roosi nime", Balzaci "Kaotatud illusioonid", Graham Greene "Kolmanda mehe" ja muidugi Oscar Wilde´i, kelle kuulus ütlus: "Ma ei loe kunagi raamatuid, mille kohta ma pean kirjutama kriitika; inimene on nii mõjutatav" raamatu motoks oli valitud. Kuna kõik need teosed kategoriseerusid minu jaoks klassi TT, LT, KT või UT (ja ma ei häbene seda tunnistada!), ei olnud mul võimalik ka vastu vaielda, või võrrelda, kas minu nägemus teosest on sarnane Bayardi järeldustele.

Bayard kirjutab, et haritud inimene teab, et kultuur on eelkõige oskus orienteeruda. Seetõttu pole talle tähtis, kas ta on mõnd raamatu lugenud või mitte, sest isegi kui ta täpselt selle sisu ei tunne, on ta võimeline teadma selle paigutust, ehk seda, kuidas see raamat teiste raamatutega suhtestub. Haritud ja teadmishimulisele inimesele piisab juba pilgust kaanele ja autorile, et temas tekiks kujutluspilte ja muljeid, mida on võimalik vormida arvamuseks. Tihtipeale saame me toetuda ka teiste inimeste arvamusele, et selle abil endale mulje luua.

Tegelikult olen ka ise sama tehnikat kasutanud küll ja küll. Ma nimelt käin väga harva kinos ja telekat ka õieti ei vaata. Küll aga loen läbi kõik filmiarvustused, mis ajalehtedes ilmuvad. Asjaolu, et ma filmi näinud ei ole, ei ole mind tõesti kunagi takistanud filmi teemal targutamast. Sest ma suudan teda seostada teiste sarnaste filmidega, tean ilma nägemata arvata näitlejatööde kvaliteedist ja seega luua omale selge pildi filmist ja sellest rääkida. Täpselt sama väidab Bayard ka raamatute kohta. Raamatute maailm aga on mõõtmatult suurem kui filmide oma. Nii et kui Bayard ütleb, et tegelikult oleme me kõik mittelugejad, on tal tuline õigus. Sest ükskõik kui hoolega üks isik ka ei püüaks, suudab ta läbi lugeda siiski vaid murdosakese kõigist neist raamatutest, mida on kirjutatud ja tulevikus kirjutatakse. Hoolimata mõningasest nõustumisest Bayardi teooriaga ei saanud ma lahti tundest, et kogu teos on autori kirglik eneseõigustus asjaolule, et talle ei meeldi raamatuid lugeda. Just seetõttu on ta otsinud toetust teistelt autoritelt ja autoriteetidelt. Aga minule MEELDIB raamatuid lugeda! Ma ei loe neid seetõttu, et eksamit ära teha või et näida haritud või arvustuse kirjutamise jaoks. Seetõttu ei suutnud Bayard mind veenda.

Kõige parem osa raamatu juures oli tõlkija Tanel Lepsoo kirjutatud järelsõna. Olles lugemise lõpul juba ahastuses, sest Bayardi arvates on selleks, et raamatutest kirjutada või neist rääkida vaja neist kaugele eemale hoida, millest järeldus, et kõik mis ma teen on vale, mõjus järelsõna kui mahe paitus. Tegelikult ei olegi lood nii hullud, ütleb tõlkija: "Kui Bayard ütleb, et on põhjust karta, et liigne ajaveetmine ühe raamatu seltsis võiks korraga kahjustada nii üldist ülevaadet kõikidest raamatutest kui ka loometegevust, siis mina seda küll ei usu." Mina ka mitte.

Teised kirjutavad:

Kohustuslikult vabatahtlik kirjandus

Õpetajate Leht, Asko Künnap
Hasso Krull, Sirp 

Jürgen Rooste, Sirp
loterii 
Never Judge a Book...
Heli lugemisvara
Brainpickings

Katkend raamatust

Kirjakoi

Michael Coleman "Leegitsev olümpia"

Õhtul kell 11, oodates ahju lõplikku kustumist (jah, 25 juunil!), ei tahtnud enam midagi põhjapanevat ette võtta, tegin tutvust lapse raamaturiiuliga ja leidsin sealt Michael Colemani "Leegitseva olümpia". Olen juba lugenud sarnases stiilis "Räigeid roomlasi" ja "Vihaseid viikingeid" ning mäletan, et täitsa toredad raamatukesed olid. Vaimukal moel, koos rohkete koomiksiribade, lühiviktoriinide ja karikatuuridega on selgitatud selliseid igavaid asju nagu igiammu elanud inimeste igapäevatoimetused või praegusel juhul olümpiamängude ajalugu ja käik.

Väga sobiv minusugusele spordiprofaanile enne Pekingi olümpiamänge. Kõik oluline käiakse üle - ajalugu, spordialade lühiseletused, mängude ülesehitus, autasustamine, doping, kuulsamad ja skandaalsemad sportlased, võidetavad medalid, jne.

Mõned nopped:
Antiikaja olümpiamängud kestsid algul päeva, hiljem juba tervelt viis päeva. Osalejaid oli lihtne märgata. Nad kõik olid:

1. õiged kreeklased
2. vabad inimesed
3. võitud
4. porgandpaljad
5. kõik olid mehed

Naisi ei lubatud isegi mitte pealtvaatajate hulka. Neljas eeskiri tegi selle neile võimatuks. Eks selleks see reegel leiutatigi.

Esimestel kaasaegsetel olümpiamängudel 1896 aastal oli 311 võistlejat, needki enamuses võõrustajamaalt, Kreekast. 1912 aastani ametlikke meeskondi ei olnud. Võistlema võis minna igaüks, kellel tuju tuli. Naised lubati esimest korda võistlema 1912 aastal ja siis ka vaid kahte ala - tennis ja golf.

Ning lõpuks ometi sain ma ka teada, kuidas pallimängudel vahet teha:

Jalgpallis lüüakse palli jalaga, aga palli käega puudutamist pannakse pahaks.
Käsipallis aga pannakse pahaks seda, kui sa palli jalaga puudutad.
Võrkpallis ei tohi palli visata ja võrku ammugi mitte: mõlemat pannakse pahaks.
Korvpallis ei lööda palli üle võrgu: seda pandaks pahaks. Ei tohi ka võrku lüüa: sedagi peetakse pahaks. Pall tuleb visata võrgust läbi.
Hoki erineb kõigist teistest mängudest. Jalaga ei tohi palli mängida. Käega ei tohi palli mängida. Peaga ei tohi hoopiski mängida.

Tõlkinud Urmas Alas