Käisin poes ja ostsin omale Valdur Mikita teose "Metsik lingvistika"! Kõigepealt istusin Apollo pehmesse tugitooli ja lugesin raamatu peaaegu läbi. Mõttega, et seejärel otsustan, kas osta või mitte. Kui kusagil esimese kolmandiku peal oli tunne, et ei tea.. kas on ikka see... ehk siiski mitte, kuid kui raamat läbi, astusin otse kassasse. Sellisesse teosesse peab ikkagi süvenema ja pealegi oli seal ääretult intrigeerivaid mõtteid kirjas.
See oli muide elus esimest korda, kus ma raamatupoes raamatu loen. Enamasti meeldib mulle neid rohkem vaadata ja käega katsuda. Ja täiesti normaalne tegevus, nagu välja tuli. Teised teevad seda ilmselt kogu aeg. Tulin ühelt täiesti masendavalt tööalaselt kohtumiselt, kuid tunnike raamatupoe pehmes tugitoolis ja lisaks sellele ka raamatu omandamise rõõm kaotasid masenduse nagu muuseas. Keegi ei tulnud mind minema ajama, kuigi lisaks Mikita raamatule lugesin peatüki ka Anu Saluääre "Põhjamaadest ja Eestist".
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar