Indrek Hargla "Apteeker Melchior ja timuka tütar"

Indrek Hargla Tallinna kriminaalromaanide sarja kolmandas ja kõige tüsedamas teoses "Apteeker Melchior ja timuka tütar" on kõige enam juttu timukast ja keskaegseteset tapmis- ja piinamiskommetest. Saame teada täpselt, mida ja kui palju raad timukale selle töö eest maksma pidi, millised olid timuka privileegid ja õigused, kohustused muidugi ka. Kohustuste hulka kuulusid lisaks erinevatel viisidel tapmisse ka tunnistuse väljameelitamise eesmärgil piinamine. Millisel kohal ta tolleaegses ühiskonnas asus ja kuidas temasse suhtusid teised linnakodanikud ning kuidas ta ise oma töösse suhtus. Vahepeal oli natuke isegi igav ja tekkis tunne, et loed mõnda keskajateemalist populaarteaduslikku raamatut. Aga muidugi ei puudu siit mõrv ja isegi mitu. Timuka tütar näeb pealt, kuidas tapetakse ühte meest. Hiljem selgub, et mees jääb siiski elama, kuid on kaotanud oma mälu. Noormees Steffen aga on nii võluv, et suudab ära meelitada ka tema eest hoolitsenud noore munga, rääkimata siis noorest timuka tütrest.

Teised kirjutavad:
Katkend romaanist
Klassikaraadios "Uus raamat", EPL, Jürgen Rooste, Need Read, Iibise pesast, Õhtulehe raamatublogi, Thrash can dance, Sehkendaja, loterii, Liivametsa Lugemised

Suve tagasitoomine. Põhja-Ameerika indiaanlaste muinasjutte

Selles kogumikus on peamiselt algonkini indiaanlaste pärimused. Võrreldes teiste loodusrahvaste muinasjuttudega on valik üsnagi ilus ja kena. Tapmist ja tagaajamist vähem, moraali rohkem. Ei maksa mammonat taga ajada, oma vanemaid peab austama, armastuse jõul saab üle igast mäest, julgust peab ainult jätkuma. Päris huvitav oli jutt "Tuhkatriinu", kus euroopa keskaegne muinasjutt oli kohalikesse oludesse üle kantud. Printsi asemel oli suur pealik, kes oskas end nähtamatuks teha ja kes võttis Tuhkatriinu naiseks, sest see oli ainus, kes ei valetanud. Tiiu Allikvee illustratsioonid tõid lapsepõlvest meelde multifilmi, mis oli tehtud indiaanlaste pärimuste põhjal ja kus oli kasutatud nende traditsioonilist joonistusstiili. See oli üks hirmus multifilm, aga kes selle tegi ja mis ta nimi oli, ei mäleta enam. 


Koostaja ja tõlkija Jaan Kaplinski räägib Ööülikoolis muinasjuttudest ja puudutab ka ühte, mis selles raamatukeses ära on toodud. 

M. C. Beaton "Vembumehe surm"

Beaton on mõnus. Tegeliku eluga ei ole tema krimkadel mitte midagi pistmist. Ja see on hea. Ega siis krimkat ei loeta ju selleks, et oma argielu pikendada või sellepärast, et teada saada, kes kelle maha koksas. Siin on tähtis kõik muu - õhkkond ja tegelaste omavahelised suhted ja nägelused. Põhjamaade masendavad ja inimloomuse kurjemaid tahke lahkavad kriminaalromaane mina lugeda ei taha. Milleks? Krimka peab olema puhas meelelahutus, võimalus end muinasjutumaale kanda. "Vembumehe surm" on isegi Beatoni standardite järgi eluvõõras. Mul on alati tegu, et aru saada, mis ajal tema krimkade tegevus toimub, sest tunne on, kui oleks läinud ajas tagasi Christie juurde, kus õhtusöögiks riietuti ümber. Aga siis mainitakse nagu muuseas sülearvuteid, mis tunduvad teose raamis täieliku anakronismina. Vembumees on rikas vanamees, kes armastab vempe visata. Selliseid, et külalisele kukub kapist luukere pähe või katab WC-poti kilega või õmbleb oma tütre pidžaama varrukad ja sääred kokku. Ta kutsub oma perekonna kokku väites, et on suremas. Suremas ta küll ei ole, tahab lihtsalt oma perekonnaga nalja teha. Kuigi keegi teda eriti ei salli, tulevad kõik kohale lootusega tema rikkast pärandusest midagi omale saada. Nojah, lõpuks on ta ikkagi surnud ja konstaabel Hamish Macbeth peab tema pere hulgast mõrvari leidma. Lahendus on üsna trafaretne ja mitte eriti elegantne. Aga noh, ega ma sellepärast siis lugenud (vt algust).

Tõlkinud Ragne Kepler.

Teised kirjutavad:
loterii

Käisin raamatukogus

Parem ei vabanda, miks blogis mõnda aega vaikus valitsenud. Igal asjal saab üks hetk aeg otsa, aga no ehk tuleb tagasi ka. Tahtmine kirjutada, ma mõtlen. Tahtmine lugeda on siiski endiselt olemas. Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada. Käisin täna raamatukogus. Tegelikult tahtsin Tiit Aleksejevi "Kindlat linna", mis oli pühapäevase seisuga kohalikus raamatukogus täitsa saadaval. Paar päeva varem olid estris kõik veel "töötluses" ja kui ma siis uuesti vaatasin, juba välja laenutatud. Aga muidugi, selleks ajaks kui ma õhtul pärast tööd raamatukokku jõudsin, oli keegi juba ette jõudnud. Ja järjekorda panna siinmail ei saa, nii et tuleb jälle hakata esterit jälgima. Mis on viimane asi, mida mulle teha meeldiks. Täna avas see mul ühte raamatut üle 10 minuti! Sest ega ühe klikiga ei saa ju teada, kas otsitud raamat ka soovitud raamatukogus olemas on, selleks peab tegema vähemalt kolm klikki. Ja igaühe puhul mitu minutit ootama.

Niisiis, võtsin Aleksejevi uue teose asemel midagi muud - neli krimkat (Tony Hillerman ja M.C. Beaton) ja ühe fantasy (de Lint). Ning tundsin end täpselt nagu tundlev mutike, kellesuguste peale raha kulutamise pärast herr kultuuriminister viimasel ajal kuri on olnud. Seega, lisasin oma valikule ka uudiskirjanduse riiulilt leitud Margus Tamme "Unesnõiduja". Nüüd võis rahuliku südamega raamatukoguhoidja leti juurde suunduda. Et ka midagi "korralikku" juurde.

Piilusin ka seda riiulit, kus hiljuti tagasi toodud raamatud riiulitesse tagasi panekut ootavad. Seal oli krimkasid, paar Sandra Browni ja muid kenade naisepiltidega raamatuid, mille autoritest ma kunagi kuulnudki ei ole. Hesse "Stepihunt" ja Andrus Kivirähk jäi ka silma. Aga Valdur Mikita "Teoreemi" meie linnajao raamatukogudes ei ole.

Dagmar Lamp ja Epp Petrone "Meestest, lihtsalt" Dagmar Lamp "Naistest, lihtsalt"

Novot, oma tarkusest ei oleks ma neid raamatuid kunagi ette võtnud. Aga kuna kirjastus nad kenasti mulle postkasti saatis, siis tundsin nagu kohustust nad ikka läbi lugeda ja puhkusereis tundus selle jaoks just sobiv aeg. "Meestest, lihtsalt" on lühijutud eri meestest ja "Naistest, lihtsalt" siis vastavalt naistest. Lihtne, kas pole? Mida rohkem lugesin, seda enam tundsin, et ma pole üldse selle raamatu sihtgrupp. Peategelased olid tüüpiliselt varastes kahekümnendates, sekka ka mõned vanemad või nooremad. Kogu see tohutu veinijoomine, pidupanemine, juhuslikud suhted, mahajätmiste ja uute tutvuste üle ahastamine või rõõmustamine tunduvad hetkel kõik väga kauged teemad. Et kõike seda juba nähtud-kogetud küll. (Nüüd ma vist kõlasin küll nagu mõni vanaema). Aga oma hilisteismelisele tütrele võiks neid lugeda anda küll, talle võiks need lood ehk rohkem korda minna. Igasugu imelikke inimesi on neis raamatutes portreteeritud. Kui "Meestest, lihtsalt" on juba pealkirja järgi jutud meestest, siis "Naistest, lihtsalt" rääkis ka suures osas meestest. Või lesbisuhetest. Üks gei tuli ka kahe raamatu peale ära. Tundus, et teine raamat (Naistest) on väheke paremini kirja pandud, väheke küpsem, väheke arenenum. Aga muidugi on ühel naisel naistega lihtsam suhestuda ja mõningaid teoses kirjeldatud tüüpe tean ka mina. Kuigi Janesugustega pole mul siiani küll tulnud kokku puutuda, ja loodan et seda kunagi ei juhtu ka. Kas sellised inimesed on päriselt olemas? Kes hindavad inimesi AINULT raha alusel? Meestega on selles mõttes raskem, nagu eespool kirjutasin, enamik kirjeldatud meestest ja olukordadest jäid kaugeks.

Petrone Prindi kogutud lingid:
Naistest, lihtsalt
Meestest, lihtsalt

Daniel Pennac "Nagu romaan"

Daniel Pennaci õhuke raamatuke "Nagu romaan" on pühendatud lugemisele ja sellele, miks tänapäeva lapsed enam ei loe ja mida teha, et neid lugemist armastama panna.

Olin jõudnud kahekümne esimese leheküljeni, kui hüüatasin: "Appi, kui hea raamat!" Kuni sinnani oli kogu tekst olnud puhas kuld. No kuidas ta teadis? Pole mingit vahet Prantsusmaal ja Eestil, kapitalistlikul või nõukogude minevikul - me mõtleme täpselt ühtemoodi. Meie lapsepõlv oli täpselt samasugune ja me kasvatame oma lapsi ühtemoodi.

Peamine viga, mida teevad vanemad, kes on pärit põlvkonnast, ajast, keskkonnast või perest, kus lugemist kiputi pigem takistama, on lastele lugemise peale sundimine. Sest me lihtsalt ei saa aru, miks nad lugeda ei taha, kui meie ometi omal ajal seiklusi lausa neelasime. Mäletan küll, kui mu oma laps teatas, et kohustusliku kirjandusena loetud "Kolm musketäri" oli niiii igav, rääkimata siis "Kevadest". Nii me siis sunnime neid lugema, lootuses, et nad sealt lõpuks ikka midagi leiavad, sest lugeda tuleb, lugema peab! Ja kui nad seda ikkagi ei tee, kasutame jõuvõtteid, keelame näiteks telekavaatamise.

“Jääb siis nii, mingit telekavaatamist ei tule!”
Sooh! Jah…
Jah… Televisioon on ülendatud preemiaks… ja sellest tulenevalt lugemine alandatud teoorjuseks… Ja selle oleme me ise välja mõelnud… (lk 44)



Vot nii, ja seda kõike heas usus, et teeme midagi õigesti. Aga mida siis ikkagi teha? Retsept on tegelikult lihtne, tuleb anda neile tagasi lugemise rõõm. Lugemine ei ole kohustus, lugemine on ainult lugeja ja autori vaheline isiklik asi, kellegil teisel pole sinna asja, eriti kirjandusõpetajatel. Ning vastu nõuda ei tohi mitte midagi. Mitte kui midagi. (lk 113) Selle näitlikustamiseks on Pennac koostanud lugeja õigused, millest igaühe ta raamatus pikemalt lahti kirjutab. Olgu nad siinkohal veelkord välja toodud:

1. Õigus mitte lugeda
2. Õigus lehekülgi vahele jätta
3. Õigus raamat pooleli jätta
4. Õigus üle lugeda
5. Õigus lugeda mida ignes
6. Õigus bovarismile
7. Õigus lugeda kus iganes
8. Õigus sirvida
9. Õigus lugeda valjusti
10. Õigus vaikida

Veel üks teema on aeg. Kust küll leida aega lugemise jaoks? Kuigi see näib tõsise probleemina, tuleb välja, et mingit probleemi tegelikult polegi. Sest niipea, kui tekib küsimus, kust võtta aeg lugemise jaoks, on selge, et tõelist himu lugeda ei olegi. Sest kui asja lähemalt vaadata, siis mitte kellelgi pole kunagi lugemiseks aega. Ei lastel ega teismelistel ega suurtel. Lugemine on elu järeleandmatuis kammitsais. 

...

Kuid miks on nii, et see naine, kes käib tööl, teeb sisseoste, kasvatab lapsi, sõidab autoga, armastab kolme meest, käib korrapäraselt hambaarsti juures ja kolib järgmisel nädalal uude korterisse, leiab lugemiseks aega, aga see karske heal järjel poissmees ei leia?

Lugemise aeg on alati varastatud aeg. (Muide just niisamuti nagu kirjutamise aeg või armastamise aeg.)
Varastatud, aga kellelt?
Öelgem: kohuselt elada.
Küllap just sel põhjusel ongi metroo – nimetatud kohustuse kale sümbol – osutunud maailma suurimaks raamatukoguks. 

Lugemise aeg, nagu ka armastamise oma, avardab elamise aega.
Kes riskiks armastada, kui peaksime armastust vaatlema oma ajakavast lähtuvalt? Kellel on aega armunud olla? Ja kas sellegipoolest on nähtud mõnd armunut, kes armastamiseks aega ei leia?
Mul pole kunagi lugemiseks aega olnud, kuid mitte miski pole mind kunagi takistanud lõpuni lugemast romaani, mis mulle on meeldinud.
Lugemine ei sõltu ühiskondliku aja korrastatusest, vaid on – nagu armastuski – olemisviis.
Küsimus pole selles, kas mul on aega lugeda või ei (aega, mida keegi mulle, muide, anda ei kavatse), vaid selles, kas ma pakun endale lugejaks olemise rõõmu või ei. (lk 111)

Jah, tean juba ammu, et kogu mu lugemisele kulutatud aeg on elult varastatud aeg ja raamatutele kulutatud raha muudelt kohustustelt varastatud raha. Aga mis oleks alternatiiv? Ääretu kurbus, üksindus üksinduse sees on olla kõrvale jäetud raamatutest - kaasa arvatud neist, milleta vabalt toime tuleme (lk 137). 

Tõlkinud Anti Saar

Teised kirjutavad:
Varraku blogi
Lihtsalt ise
Blogistaja
Sehkendaja
Privatedisco
Lääne-Virumaa Keskraamatukogu
Klassikaraadio
Nõudmiseni

Jürgen Rooste "Rõõm ühest koledast päevast"

Luban, et see on viimane Jürgen Rooste postitus. Vähemasti sel kuul. Seda enam, et 2003 ilmunud kogust "Rõõm ühest koledast päevast" ei leidnud ühtegi luuletust, mida oleks tahtnud üles kirjutada. Ometi tundus lugedes, et seda kogu on kõige mõnusam lugeda. Lugesin Rooste luulet uuemast varasemani ja  "Rõõm ühest koledast päevast" oli seega viimane. Noor peoloom, kes käib ööklubides ja kellel on tüdrukuid, kelle reisi ja peput silitada. Hiljem tulevad naine ja lapsed, siin neid veel ei ole. Siin joob luuletaja veel viina ja martiinit, hiljem jääb ainult õlu. Tegelikult tore kogu, selline räuskav ja kohati kurvameelsusse laskuv.

*
noh vanaisad
on meil kõigil
toredad targad mehed

kahju et
lapselastele miskit
külge ei hakand

Paar varasemat luuletust

Teised kirjutavad:
loterii

Jürgen Rooste "Ilusaks inimeseks"

Igavikku otsida II
tüüpiline mees
tüüüüpiline
ilus aga loll

karvadest kaetud ja kirgedest aetud
siginend su uksele purjuspäi ja südaöösi
sisemiselt ilus nagu ingel - ärh hooli mu
joodikukestast ja noorpoeedina kafatuist-punetavist palgeist

ma usun armastuse sisse ja sinusse
eriti tundidel
tiksuvail varaomikusil
lendun või kuule-kuujuustukerale et pääseda
su imelisile huulile
pimedus me ümber on põimunud
soekuum pimedus

igavikust pole pääsu - me oleme nii ilusad
et meid jäädvustatakse kõigi unenägude seintele kallis

armasta ja hoia täna oma eesti meest
sest homses võibolla pole meil seda aega
pole epiteeti 'eesti'  pole mõtteid ja sõnu teineteise tarvis
ainus olemise viis on identiteedikriis

tüdruk me vältame võibolla vaid hetke aga
see on imelisim omasuguste sääs ja selle pärast tasuks
surragi - kasvõi kärpsena-kärblasena tühisena
kasvõi universumi isetu toorainena
jumala plastiliinipallina

olles vaid korra mainind sind oma lollis luuletuses
olen ma juba aegade parim poeet - keegi veel
pole suutnud talletada taolist ilu

keegi veel

*
Kas sa armastad mind igaviku ääreni
Milleks on vaja luulet 

Raamat-plaat, kus lisaks teksti lugemisele seda ka plaadi pealt kuulata saab. Pigem siiski CD-plaat, millel on tavalisest paksem plaadivihik kaasas. Plaadi ja raamatu tekstid täielikult ei kattu. Plaadi kuulamine on kohati küll veidike massohistlik kogemus. Eriti muusikalise kuulmisega inimesele. Eriti kümneminutiline "Ingel"

"Kas sa armastad mind igaviku ääreni" on siiski sisendusjõuline ja kõigi teiste lauludega (luuletuste, värsside, kraaksudega?) võrreldes  hoopis teistsuguse meeleoluga.

Teised kirjutavad:
Sirp, Igor Garšnek
EPL, fs 
EPL, Aapo Ilves 

Jürgen Rooste "Tavaline eesti idioot"

1.
olen eestlane
ja evin sissekirjutust
taanilinna südame serval

aga enne veel
kui kell tiksub pensionit
tiksub mu süda omadega ühele poolele

siis saab hinge
tiivuline kere teada
mis kaalub mu vaimline perse

kuidas kuram küll ta selle
pekipatsaka sinna üles
tirida kavatseb

seda nalja tahaks näha
lk 41

8
jõuan tagasi koju
mu koer on vahepeal rääkima õppinud
puhtast igavusest
et keegi temaga ei tegele
naine on niigi me lastega jännis

koer räägib mulle et
tal on tunne et ta peab
tegema midagi enda jaoks
et ta tunneks end täisväärtusliku ja tähtsana

siiamaani oli ta nagu maetud koju korteriseinte vahele
vaid harva telekat vaadates tundis
et saab natuke õhtku
see pidi teda hulluks ajama
nüüd aga helistab ta aeg-ajalt
automaatvastuvõtjatele ja jätab
luulelisi teateid nagu:

ajahämust kerkib hõllandusi
pilvepihk on tumm
metsaserval kurblik susi
ülal katkend taevakumm

istume taga köögilaua ääres
mina laua taga taburetil
tema põrandal

joon rohelist teed suhkruga
kuskil mängib blondie "broken glass" (demo)
mõlen et kui läheks teise tuppa
ja küsiks naiselt et kas tema ka
on viimasel ajal koeraga kõnelnud
aga kuidagi kõhe hakkab

koer küsib mult et kas ma tean
veel kedagi kel oleks automaatvastuvõtja
lk 99

Teised kirjutavad:
Nädala autor
Vikerkaar, Maarja Kangro 
EPL, intervjuu autoriga
Sirp, Jan Kaus 

Jürgen Rooste "21. sajandi armastusluule"

Unelaul
väikesed lapsed kõik magavad juba
minagi magada tahaks
hämar mu sees ja hämar on tuba
aga und ei tule ja viina on veel
ja on veel

kuu väljas teeskleb et on suur kollane lamp
libahundid ei liigu ei ulu
(aga libainimesed küll
võikad inimnahad üll)
on hingede aeg ja pühapäe õdak
(aeg nii aeglaselt kulub -
teel on ta tontide kamp)

tuul tirib asju ja
kiisu on vist kusagil kiimas
kuigi on külm
ta rajad on viimas (me jäledas kliimas)

tänav ei maga ka veel - ta on linna veen

mu laste ema on köögis ja askeldab alles
unustin ennist - ehh - nõud
ta peseb raevukalt - kolistades
et ma kuuleks kui kasutu olen
(mis õud!)

tuul kiisu autod ja kõvasti
tuuut-tuuut-tuuut-tuuut
kusagil pidu on veel ja keegi me majast
sinna on teel

minagi tahan nüüd magama jääda
a kuis ma saan kui toda viina ju jagub
seintel väreleb varje
                                  prigiseb pirnis hõõgniit
(telest kummitub elm street - mõtted annavad hagu)

väiksed lapsed kõik magavad juba
kui jumal annab
kui jumal lubab - vaiki on tuba

inglidki valvavad
neil on seks luba
lk 26

*
...
ma tahtsin selle luuletusega öelda
et neil kes ütlevad
et luuletada on niiii kerge
et  igaüks oskab nii nagu mina
on pagana õigus
AGA MIKS KURAT NAD SEDA SIIS EI TEE
lk 47


Teised kirjutavad:
Virtuaalkass 
Postimees 
EPL 

Jürgen Rooste "Kuidas tappa laulurästikut"

Kõnelda oma liha asjust
jah ainult jumal
ei hoia veel lampide päält kokku
tema kosmilises kuningriigis
miljardeid hõõglampe on töös
et oleks vähe valgem
ses igavikuöös

tegi inglid
et oleks seltsi

tegi inimesed
aga näe
inimesed on tujukad ja tiirased
ja tahtsid käia oma teed

ja vaata inglid
nendegi ihu kiskus madalale
inimeste poole
aga polnud jumal neile
andnud muud võimet
kui mõelda kõrgemaist asjust
polnud nemad mõeldud aednikuks
inimese moodi näppupidi mulda
või kauplema kaupu ja koguma kulda

eks seetõttu
ongi selle ilma vürst
suurim hedonismi ja süümepiinade filosoof
kes küünlaga päevavalgel
seesinatsel elulaadal
me seast inimest otsib

aga klähvivad vaid küla koerad
vahel langeb mõni professor või poeet

mõni üllas noor daam isegi
aga sellestki on talle lusti
ja vaimuseltsi
vaid väheks

sest nemad tahavad lõppeks ikka
kõnelda oma lihtsa liha asjust
ja kõigest mis kõvasti
hoiab neid maa ligi

olgu issand neile armuline
kuid mina ei saa jätta proovimata

olgu issand meile armuline
kui me ei saa jätta proovimata
mis maitsega on need
keeelatud huuled
                         hullatud keeled
ja kuidas tundub elu
elu ise kõigis oma avaldusis
siin kosmosekolkas
kus öösi kustuvad tuled

aina rohkem ja rohkem

ainult mitte tema omad
lk 8


Kohvikupoeet uue aastatuhande 
esimese kümnendi lõpul
värssi veeretama end
       kohvikuterassil sätin
kõik kes mööduvad ent
       peavad mind vist pätiks

ees on päikeseprillid
       pääs on kole rätik
kurjalt vahivad mind
       kained vanaätid

vastu hommikuse päikse
        juhmi sära
esimese toobi õlut
        olen rüüband ära

luuletungi lisab
        linna masinate kära
naaberlaua joodikute
        rõõmsameelne plära

kirjutaks ma armastusest
       otse suurest tungist
kuid see tunne pole ajand
       minu hinge pungi

hoopis lihtsaist asjust
       olen täna pungil
valla päästnud oma
       sisemise pungi

mõni üleb - äähh
       mis on see õllevahuluule
mina ütlen -
       ohtlik nagu kevadtuuled

enne neid ei märka
       kui on tõmmanud su läbi
pärast peida rahva eest
       oma tatist häbi
lk 22

*
eesti naise ilu
on legendaarne ja ärakiitmatu
eriti kui temaga koos ei pea elama
saab temast uneleda ja
kõiksugu omadusi ja iseloomujooni
külge mõelda

pärisnaistega on muidugi raskem
aga ega piibliski öelda
et kerge peab olema
põhiseadusest ka ei leia seda kohta
lk 47

Üks asi millele mõtlema hakkasin päev 
pääle mu vanatädi surma
kas tahate teada
miks eestlased erilised on
tahate ma räägin
nad elavad terve elu otsa
üksteise kõrval
suutmata öelda et nad
armastavad
ja kui üks neist sureb
helistavad nad oma lähedastele
ja nutavad toru otsas
oma hääletut nuttu
ja tahavad öelda
et armastavad
aga ei suuda
nad elavad viiskümmend aastat
või enamgi
võõra võimu all
ja kirjutavad ikka
oma napakas keeles luuletusi
sellepärast on nad eestlased
sellepärast ma neid armastangi
isegi kui vahel väga
vihkan
lk 69

Jürgen Rooste kui laulev luuletaja on mulle juba mõni aeg tagasi silma (või kõrva) jäänud. Viimase piisa andis plaat "Eesti keel nagu nuga", kus ta kolme oma luuletust ette kandis. Võtsin raamatukogu riiulilt kõik Rooste luulekogud, mis seal leidusid. Wikipedia andmetel on Roostel ilmunud kaheksa luulekogu, niisiis kolme esimest kogu meie raamatukogus ei leidunud. Kuigi olen endiselt arvamuselt, et luule lugemine on vaev ja viletsus, kuulata on palju parem, siis seda kogu lugesin paar korda ja panin siia kirja mõned, mida ka hiljem tahaksin üle lugeda.

Teised kirjutavad:
Lugemissoovituse blog
Luuleleid
Nädala autor 
Kirjandus ja Keel
Klassikaraadio
Sirp
EPL, Tiit Kändler 

Olavi Ruitlane "Naine"

Niisiis... Olavi Ruitlase "Naine". Olen juba poolteist aastat hoogu võtnud, et sellest kirjutada. Paar korda olen mustandi üle vaadanud ja siis jällegi sinnapaika jätnud. Panen need mõningad mõtted siin nüüd ikkagi üles, saab raamatu lauanukalt lõpuks riiulisse tagasi panna. Praeguseks on esialgsed radikaalsed emotsioonid väheke maha käinud ja kustutasin mõned varasemad mõtteavaldused.

Ma ei saa öelda, et see raamat mulle meeldis. Peamiselt häiris tõsielutaak raamatu taga. Kui võtta teost puhta fiktsioonina, siis oleks ta naljakas ühe-õhtu lugemine, mille võib kiiresti ära unustada. Sest nalja ju saab - klamüüdia peatükk oma puändiga ja Naisega kalalkäik näiteks. Aga kogu raamatule paneb pitseri teadmine, et ta on - siiski-siiski - elust maha kirjutatud.

On räägitud üldistuse tekkimisest ja kõikehõlmavusest, aga ei suutnud mina näha Naise taga "üldist" naist ega Mehe taga mingit üldistust. Naise kujusse on üldse kokku kirjutatud kogu Ruitlase viha ja kibestumine kellegi vastu. Tegelikult on see tragikoomiline, kuidas ta on kogu oma viha ühe naise vastu valanud Naise tegelaskujusse, kellel ei leidunud ju mitte ühtegi positiivset omadust. Sellist inimest ju tegelikult olemas ei ole, see on mingi Ruitlase kõverpeegel ja meie saame Naist näha vaid läbi Ruitlase silmade. Peab küll tunnistama, et vastukaaluks polnud meespeategelanegi mingi kaunishing, pigem luuser, ringihooraja ja joodik.

Ma pole kunagi võtnud seisukohta vaidluses kunstniku õigus oma loodule versus inimese privaatsus. Kui kuulan ühe poole argumente, olen nõus, jah just nii see peab olema. Siis kuulan teist poolt ja leian, et tõepoolest, tal on täielik õigus. Ei tahaks ise olla ei ühel ega teisel poolel. Kui Apollo raamatuklubis pidi Ruitlane mitu korda lausuma, et ta ei kirjutanud seda raamatut oma elu pealt maha, siis ega keegi teda ju ei uskunud. Selge see, tema ei saagi ju muud öelda.

Tuleb välja, et oskasin seekord vaid autori isikust ja mitte raamatust endast kirjutada. Tegelikult arvan, et Ruitlane on tore mees, meil on mõned ühised tuttavadki, ja tema "Kroonul" polnud viga midagi. Aga noh, kes meist täiuslik on.

Teised kirjutavad:

Neil Gaiman "Tähetolm"

Pärast väikest vaheaega Neil Gaimanit lugedes tuli hirmus isu "Stardust" uuesti üle lugeda. Kuna vahepeal oli raamat eesti keelde tõlgitud (tõlkija Sash Uusjärv), siis otsustasin maakeelse versiooni kasuks. Olen seda ka varem märganud, et eestikeelne versioon tundub võõrkeelse originaaliga võrreldes palju lihtsam ja lapselikum. Sest "Tähetolm" on ikkagi muinasjutt, kuigi mitte just kõige väiksemate jaoks mõeldud. Ühest küljest päris muinasjutt, seal on nii kurjad nõiad, head haldjad kui ka positiivne kangelane. Teisest küljest on romaanis vägivalda ja seksistseen ja ka üks f-tähega sõna, mis küll väga pisikeses kirjas. Tõlkele midagi ette heita ei saa, ega ma muidugi ei hakanud seda originaaliga võrdlema, aga ühtegi sellist asja, mis silma oleks kriipinud, küll ette ei tulnud. Huvitav vaste oli kärvamets, inglise keeles serewood.

"Tähetolm" on niisiis muinasjutt, kus armunud noormees Tristran Thorn läheb haldjamaale oma armastatule taevast langenud tähte tooma. Tee peal satub ta mitmesugustesse eluohtlikesse seiklustesse, kohtub erinevate põnevate tegelastega, leiab, kaotab ja taasleiab oma tähe ning lõpuks peab valima, millisel teel jätkata.

Mulle meeldisid eriti Tormikantsi vendade mõnusalt soojad perekondlikud suhted. Sest see näitab ju ometi perekonna kokkukuuluvust, kui omaenda vendade poolt mõrvatud vennad rändavad vaimudena nendega koos ja veel elusolevate vendade tegudel silma peal hoiavad. Vend, kes esimesena leiab kindluse võtmed, mille nende isa surres taevasse oli lennutanud, saab kantsi uueks isandaks. Võtmed on aga tähe käes. Seega läheb lahti jaht. Ühes õiges muinasloos peab olema ka kuri nõid ja "Tähetolmus" on neid kogunisti mitu. Ka Lilimite õeskonna liikmed jälitavad langenud tähte, sest tema abil saavad nad jälle tagasi oma nooruse.

Gaiman segab omaenda vohava fantaasia traditsiooniliste muinasjuttude ja müütide elementidega ja tulemuseks on suurepärased lood, mis ühest küljest on nagu tuttavlikud, kuid siiski ei korda neid. Seitsmepenikoormasaapad ja lendav laev saavad siin täitsa uue kuju.

"Ehk kõneled mulle, mis asju sa ajad?" küsis väike karvane mehike, kui nad maas istusid ja teed jõid.
Tristran mõtles hetke ja ütles siis: "Ma tulen Müürikülast, kus elab noor neiu nimega Victoria Forrester, kellele pole naiste seas võrdset, ja temale, ning ainuüksi temale, olen ma kinkinud oma südame. Ta nägu..."
"Tavaline komplekt?" küsis väike olend. "Silmad? Nosu? Ammad? Nigu ikka?"
"Muidugi."
"Noh, siis võib sellest osast üle üpata," sõnas väike karvane mees. "Ma usun, et kõik on nigu sa ütled. Mis totulotu asja see noor daame on su tegema pand?"
Tristran asetas puust teetassi rohule ja tõusis solvunult.
"Mis paneb sind arvama," küsis ta häälel, mis oli tema arvates tulvil kõrkust ja põlgust, "et mu armsaim daam saatis mu teele mingi totra ülesandega?"
Väike mees vaatas oma süsimustade silmahelmestega tema poole üles. "Sest see on ainumas põhjus, mis siukse nolgatsi nõnna lolliks ajab, et üle Haldjamaa raja tulla. Ainuksed, kes teie maadelt seiepoole tulevad, on laulikud, armunud ja ullpead. Ja laulumehe moodi sa jüsku ei paista, vaid oled - andeks mu sõnad, poiss, kuid see on tõsi - sama arilik kui leivapuru. Nõnna et see piab olema armastus, ma arvan."
"Sest," teatas Tristran, "igal armunul on hullumeelse süda ja lauliku meel." (lk 78)

Ja siis on mul veel üks rõõmusõnum kirja panna. Minu kaasaegne teismeline, kes vastavalt  kaasaegsete teismeliste kommetele raamatuid ei loe, sest need on igavad, pikad ja tüütud, ja raamatu lugemise ajal ei saa ju facebookis hängida, on lugenud ühe soojaga läbi kaks Gaimanit ("Graveyard book" ja "Tähetolm"). Ma olen küll varemgi talle lauanurgale omaarust põnevaid raamatuid poetanud, aga siiani ei midagi. "Kääbik" loeti läbi näiteks ainult sellepärast, et see oli kooli kohustusliku kirjanduse nimekirjas. Kommentaar oli, et väga hea raamat ja et film ei ole üldse raamatu moodi ja raamat on kõvasti parem. Järgmisena lubas ette võtta "Viimase ükssarviku", kohe kui Vampiiripäevikute kaks osa läbi on loetud. Nii et lootust veel on!

Teised kirjutavad:
Autori koduleht
Päevik, Lugemispäevik
Never judge a book...
Ulmekirjanduse Baas
Mareki asjad
Nädala autor
loterii
Segane maailm
Raamatuarmastus

Triinu raamatublogi

Robert van Gulik "Hiina labürindimõrvad"

Robert van Guliku "Hiina labürindimõrvad" on eriline selle poolest, et see on esimene Kohtunik Di kriminaaljutt, mille van Gulik kirja pani. Võib ju olla, et mulle ainult tundus, kuid Labürindimõrvad oli palju tihedam ja teaberikkam tekst kui need hilisemad. Van Gulik kasutas oma Vana-Hiina kriminaaljuttude süžee loomisel autentseid allikaid ja need on ootamatult moodsad. Nagu ikka, peab kohtunik Di lahendama kolm mõistatust, ja lisaks tegelema piiriäärse linna oma võimusesse haaranud riigireeturi paljastamise ja linna vallutamise vandenõu nurjamisega. Esiteks on kadunud testamendi juhtum, kus osaliseks on kaunis maal ja salapärane labürint. Teiseks peab ta lahendama auväärt linnakodaniku surma saladuse, kes tapeti siis, kui ta oli ihuüksi lukustatud ruumis, kuhu kellelgil teisel ei saanud sissepääsu olla. Lisaks on romaanis tegemist ka väärastunud ihadega (see oli see moodne osa).

Üksikasjalikult kirjeldadatakse kohtu atribuutikat ja kogu selle suure masinavärgi haldamist. Samuti käis Hiina vanade kriminaaljuttude hulka kindlasti kogu kohtuprotsessi kirjeldamine, seega kirjeldab ka van Gulik kohtuniku tegevust nii kohtusaalis kui ka pärast seda. Pärast seda aga toimus kurjategijate hukkamine ja seda kirjeldab van Gulik päris üksikasjalikult. Sest ega 8. sajandi Hiina kohtusüsteem polnud selline nagu meil praegu. Kohtualust ei saanud enne süüdi mõista, kui ta oli oma teo üles tunnistanud, ükskõik kui kindlad asitõendid tema vastu olid. Ülestunnistuse saamiseks kasutati kohtus ka piinamist. Ja karistused olid julmad. Kohtunik aga pidi kogu protsessi algusest lõpuni läbi tegema ja seega ka hukkamiste juures viibima.

Van Gulik poetab siia-sinna vihjeid ja mõned neist olid üsna läbinähtavad. Ma näiteks arvasin peaaegu ära, kes auväärse linnakodaniku tappis. Oleks ma viitsinud natuke tagasi lehitseda ja paar fakti üle vaadata, oleksin ka päriselt ära arvanud. Hilisemates romaanides autor enam nii selgeid vihjeid ei jäta. Aga võimaliku mõrtsuka äraarvamine pole muidugi kriminaalromaani puhul peamine. Peamine on ikka õhkkond ja mõnusad tegelaskujud ja huvitav keskkond.

Tõlkinud Kersti Unt

Teised kirjutavad:
Õhtulehe raamatublogi

Google teab!

Luuletaja saladus paljastatud! Jürgen Rooste on murutraktor! 

 

Vaata otsingu „rõõm ühest koledast päevast jürgen rooste“ tulemusi „ muruniidukite ja murutraktorite“ hulgast ja võrdle hindu! Võida aega ja raha ning leia ...

 

Klõpsa pildil, et paremini näha.