Carlos Ruiz Zafón "Tuule vari"

Selle raamatu puhul mõtlesin pikalt, kas ma tahan seda lugeda. Aga kui nägin, et see hetkel nii populaarne raamat oli parasjagu raamatukogus saadaval, tegin ruttu sinna asja. Carlos Ruiz Zafón "Tuule vari" on tõepoolest just nii hea kui sellest räägitakse. Ta haarab su endasse, kuid mitte nii, nagu krimkad, mida ei saa enne käest panna, kui hommik käes. Sai küll käest panna, aga ta ei lasknud sind enne lahti, kui viimane lehekülg pööratud. Kusjuures see tunne tekkis mul alles kusagil enne teose keskpaika. Kuni sinnani oli niisama huvitav.

Kõik, mida teose kohta on kirjutatud, peab paika – tegemist on mitmekihilise ja paljude tegevusliinidega süžeega. See oli Danieli lugu, aga ka Julian Caraxi lugu, Clara Barceló, Fermin Romero de Torrese, Ricardo, Jorge ja Penélope Aldaya, kübarameister Fortuny ja tema naise Sophie, lapsehoidja Jacinta Coronado, Miquel Molineri, Nuria Monforti, Fumero lugu. Raamatut võib lugeda kui põnevus-, et mitte öelda krimijuttu, või kui armastusromaani, või ühe poisi suureks kasvamise lugu, või kui tükikest Barcelona ajaloo elustamise katsest. Kõik need erinevad liinid on omavahel põimunud ja moodustavad terviku. Aga rohkem ma selle raamatu kohta kirjutada ei taha. Lugege ise.

"Televisioon, kulla sõber Daniel, pole muud kui Antikristus, ja ma ütlen, et juba kolme-nelja põlvkonna pärast ei oska inimesed omapäi enam peeru ka lasta, pöörduvad tagasi koopaelu ja keskaegsete metsikuste ning üleüldise nõrgamõistuslikkuse juurde, millest nälkjad kunagi pleistotseenis üle said. Meie maailm ei sure mitte aatomipommi läbi, nagu lehed kirjutavad - see sureb naeru kätte, labasuse kätte, selle kätte, et kõik muudetakse naljaks, pealegi veel viletsaks naljaks." räägib Torres uuest lunastajast televiisorist. (lk 118)
"Saatus passib tavaliselt siinsamas, järgmise nurga taga. Nagu varas, hoor või loteriimüüja - mis on tema kolm kõige tavalisemat kehastumisvormi. Kuid koduvisiite saatus ei tee. Teda tuleb ise otsima minna." (lk 245)
Bea ütleb, et lugemise kunst on tasapisi välja suremas, et see on väga isiklik kombetalitus, et raamat on peegel ja me võime sealt leida vaid seda, mis on meis juba olemas, et lugemisse paneme me kogu oma mõistuse ja südame ning see oskus muutub iga päevaga üha haruldasemaks. (lk 514)

Ja mitte ei saa märkimata jätta ebaolulisi kõrvaltegelasi – kasse nimedega Ortega ja Gasset.

Tõlkinud Kai Aareleid

Teised kirjutavad:
Nädala autor, Nopped raamatutest, Danzumees, Väike oma ruum, Õhtulehe raamatublogi, Ajaluuk, Killud elust, Südamelähedaselt, Raamat ja Kuu, Kiiksu lugemisarhiiv
Doris Kareva, Ekspress, Anneli Saro, EPL, Peeter Helme, Kriteerium, Jan Kaus, Sirp, Ulmekirjanduse baas

Käisin poes vol 10

Mida teeb bukahoolik siis, kui raha üldse ei ole? Istub kodus ja hoiab raamatupoodidest suure kaarega eemale? Kustutab raamatupoodide veebilehed oma veebilehitseja järjehoidjate alt? Vale puha. Bukahoolik käib hoopis Rahva Raamatu raamatuturul, kust tuleb välja 12 raamatuga (3 tükki panin riiulile tagasi, ausõna). Loeb hoolega poodide kodulehtedelt kirjastuste sooduspakkumisi ja siis läheb neile kohapeale ka järgi. Lõpuks ometi on Müüdiraamatu sari alla hinnatud - siiani olin raatsinud osta vaid esimese - Karen Armstrongi "Lühikese müüdi ajaloo", nüüd lisandusid ka müütide ümberjutustused ise. Siis veel Herta Laipaiga "Kurjasadu", David Lodge'i "Väärt töö", Neil Gaimani "Coraline", Paul Heyse'i "Jorinde" ja D.H. Lawrence "Mees, kes armastas saari". Hiljem ostsin Steinbecki "Hiirtest ja inimestest" ja Eduard Petiška "Vanakreeka muistendid ja pärimused" uustrüki. Kokkuvõttes lisandus riiulile 15 raamatut, kuigi oleks võinud minna ka hullemini.

Kõik need teosed olid jälle sellised, mille igaühe lugemisega tahaks kohe algust teha. Ehk Paul Heyse välja arvatud. See kuulub Eesti Raamatu Klassikaliste lugude sarja, mille kujundus mulle lihtsalt niiii hirmsasti meeldib. Aga Petiška raamatuga on isesugune lugu. Mul on lapsepõlvest sellega seoses väga soojad mälestused. Leidsin selle kooli raamatukogust ja sellest algas minu suur antiikmütoloogia huvi, mis tipnes antiigileksikoni läbilugemise ja kõigi jumalate ja jumalannade sugupuude ülesjoonistamisega. Praegu on mul küll mitu Kreeka müütide teost, mis palju põhjalikumad, ja ega ma seda üle lugema ilmselt ei hakka, aga ostmata ka ei saanud jätta, eriti kuna sellele on mai lõpuni Suures Eesti Raamatuklubis eripakkumine.

Mul on siiralt kahju kõigist nendest lastest (enda oma kaasa arvatud), kes praegusel arvutiajastul jäävad ilma muinasjuttude võlumaailmast, olgu need siis Eesti (Eesti rahva ennemuistsed jutud), Iiri ja Šoti (Torupill, haldjad ja hiiglased), Kreeka (seesama Petiška teos), või muude rahvaste (Saja rahva lood) omad. Mina mäletan seda tunnet ja mõtteid, mis tekkisid neid kummalisi lugusid lugedes ja täiesti teistsugusesse maailma sisse hiilides. Juba pildid olid harilikult nii erilised ja ainuüksi neid vaadates võis omale igasuguseid asju ette kujutada. Muinasjutte loen siiani heameelega, aga enam ei tekita nad sarnast tunnet. Ma ei suuda enam näha seal sees kõiki üksikasju ja sügavust, seda mida pole kirja pandud, aga mis lugude sees ja taga olemas on.

Neil Gaiman "Coraline"

Neil Gaimani "Coraline" on lastele kirjutatud õudusjutt, mis aga sobib igas vanuses lugejale. Coraline on väike tüdruk, kes kolib koos vanematega elama ühte vanasse majja. Vanemad teevad kogu aeg arvuti taga tööd ja laps peab ise vaatama, mida teha, et igav ei oleks. Selleks uurib ta korterit ja leiab sealt ukse, mille taga on telliskivimüür. Kuid teistkordsel avamisel avaneb ukse taga koridor, mis viib ta pealtnäha samasugusesse majja, kus elavad samasugused elanikud ja tema teine ema ja teine isa. Õige pea aga selgub, et see kõik on kurja nõia kätetöö, kes on röövinud tema vanemad selleks, et Coraline tema juurde tagasi tuleks ja teda armastama hakkaks. Nüüd peab Coraline kokku võtma kogu oma julguse, et päästa oma vanemad ja ka iseennast nõia käest.

Algul tundub teos üsna lihtne ja lastepärane, õudne küll mitte. Kogu atmosfäär on unenäolik, justkui liiguksid ringi mingis poolenisti lõpetamata maailmas, kus ükski asi ei ole see, mis ta algul näib. Kuid edenedes kerkis pinge ja lõpuks hoidsin ka mina hinge kinni - kas tal õnnestub pääseda, mis on selle ukse taga, mida nõid nüüd ette võtab? Nagu tihti juhtub, tundusid tüdruku teod ja käitumine liiga täiskasvanulikud. Kuid ei mingit moraalilugemist, mida lasteraamatutes tihti ette tuleb. Ainukeseks reaalse eluga seotud tegelaseks oli kass, kes teise reaalsusesse minnes ei muutnud, kes ei olnud "teine kass", vaid ikka tema ise ja kelle suust tulid ka teose sügavamad mõtteavaldused. Ning lõpuks - milline suurepärane kaanekujundus.

Tõlkinud Aivo Lõhmus

Teised kirjutavad:

Baas
Argo Ideon, Ekspress
Päevik, Lugemispäevik
Circus, tsitaate

Eoin Colfer "Artemis Fowl"

Eoin Colfer on see mees, kes kirjutab järge Douglas Adamsi Hitchhikersi-seeriale. "And Another Thing" ilmub juba oktoobris! Ilmselt peab tellima. Adamsi jutte lugesin originaalis ja ohkasin korduvalt heast meelest, et ma seda tõlkima ei pea (isegi ei taha mõelda, mismoodi see eesti keelde ümber pandud on). Üks keerulisemaid ingliskeelseid raamatuid minu jaoks ja kuna ma ei viitsinud paksu sõnaraamatut kaasas tassida ja pidin piirduma pisikese taskusõnastikuga, läks ilmselt nii mõnigi teaduslik-tehniline leiutis minust mööda. Aga ma ei usu, et eesti keelde ümber panduna ma sellest rohkem oleksin aru saanud. Füüsika ei ole just minu tugevam külg. Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada.

Eoin Colfer on siiani kirjutanud lastejutte, millest kuulsaim on "Artemis Fowl" sari. Eesti keeles ongi ilmunud vaid esimene osa, kuigi kokku on neid kuus. Kas ei ostetud piisavalt? Ometi on see suurepärane noorteraamat. On geeniusest 12-aastane poiss, on haldjad ja trollid ja muud olendid, on taplust ja tagaajamist, on põnevat tehnikat ja fantastilisi leiutisi.

Artemis Fowl on kriminaalse iseloomuga 12-aastane geenius, kes otsustab oma perekonna vara taastamiseks selle haldjate käest välja petta. Aga Colferi haldjad ei ole mingid õrnad õhus hõljuvad feed, vaid relvastatud ja ohtlikud ning lahti lähebki põnev jõuproov. Kuigi peategelane on kuidagi verevaene, siis ihukaitsja Butler mulle meeldis. Erinevalt Adamsist on Colferi selgitused kasutusel oleva tipptehnoloogia toimimise kohta ka minusugusele arusaadavad. Sihtgruppi arvestades peabki see niimoodi olema. Kokkuvõttes üsnagi lihtsakoeline lastejutt, mõned lahedad ideed (tammetõrust saadav võluvägi, kleptomaanist tunnelikaevaja kääbus), veidi huumorit ja palju põnevust.

Tõlkinud Bibi Raid

Teised kirjutavad:

Baas
Jüri Kallas, Ekspress
Kirjakoi

Eoin Colferi veebileht
Artemis Fowli veebileht

Tõnu Õnnepalu "Harjutused" ja "Flandria päevik"

Ma pole just suurem asi Eesti kaasaegse kirjanduse lugeja. Aga kui Tõnu Õnnepalu valiti 2006 aastal Ekspressi poolt Eesti taasiseseisvusaja parimaks kirjanikuks ja Emil Tode „Piiririik” parimate teoste edetabelis teisele kohale, tundsin vajadust see läbi lugeda. Mõni aeg hiljem tuli Anton Nigovi „Harjutused” (edetabeli kümnes koht). Pole just palju raamatuid, millest ma juba lugemise ajal niivõrd suures vaimustuses oleksin olnud. Kuni luuüdini alasti ja aus. Õnnepalu kirjutab sellest, kuidas Pariisilähedases metsas sammal lõhnab või kuidas ta tunneb ennast kohalikus võileivabaaris ja seda on nauditav lugeda. Ilus. Järgmisena kirjutab ta oma elust Tartu hallides puuküttega tubades ja Hiiumaal ja erinevates kohtades Tallinnas ja kirjutamisest ja elamisest ja igasugustest asjadest.

Seda lugedes tundsin kuidagi lõplikult, et minust küll kunagi kirjanikku ei saa. Sest kirjutada endast niivõrd ausalt, alasti ja otse ... mina küll ei suuda. Tegelikult kirjutas teose Anton Nigov, kes ei ole Tõnu Õnnepalu ja seetõttu on täiesti olemas distants autori ja minajutustaja vahel, aga seda on vahel raske hoomata, sest segunevad nii mälestused kui praegune hetk ja alati pole aru saada, kumb neist parasjagu mõtleb. Samas kirjutab ta: "Ma ei oska midagi välja mõelda." Kõik on olnud.

Abielu, kokkujäämine, pole lõpuks muud kui selle tunnistamine, et koos vananeda on kergem kui üksi vananeda, ja lapsed, kes oma kasvamisega tuletavad meelde su mina surma, ühtlasi lohutavad sind selles. Ma ei saa aru, miks inimesed, kellele see on antud, sellest aru ei saa. Isiklikku õnne pole olemas. Mina tean seda. Ükski mina ei saa kunagi õnnelikuks. Õnn saab asuda ainult endast väljaspool - ja miks ma siis kohe sinnapoole teele ei asu?

Kui ilmus „Flandria päevik”, oli selge, et seda peab ka lugema. Õnnepalu ise ütles Ekspressile oma raamatu kohta niimoodi:

Kui inimesed selle läbi loevad, on nad sooritanud visaduseproovi ja võivad ennast õnnitleda, et nad on nii paksu raamatu läbi saanud. Midagi põnevat raamatus küll ei juhtunud, aga läbilugejad on saanud kinnituse, et nad on vaimsed. Ja teiseks saavad nad ehk iseendast midagi teada.

Enam täpsemalt ei olegi võimalik väljenduda. Just niimoodi ma ennast seda raamatut lugedes tundsin – mitte midagi ei toimu, lehekülgede arv kahaneb visalt, aga lugemise tunne on hea :) Õnneks olin ma seda raamatut lugedes parasjagu kodus haige ja niimoodi sain ta isegi kahe päevaga läbi, sest karta on, et tavapärase rutiini puhul oleks see mul mitu nädalat võtnud.

Tiit Aleksejev "Palveränd"

Igal raamatul on oma aeg ja igal ajal oma raamat. Seda tundsin täie selgusega Tiit Aleksejevi "Palverändu" lugedes. Olin tükk aega kohalikul raamatukogul silma peal hoidnud ja lõpuks sain õigel ajal jaole, kui raamat kellelegi teisele välja polnud laenatud. Kõigepealt lõpetasin eelmise poolelioleva raamatu, siis alustasin sellega, jätsin ta paariks nädalaks seisma, sest lugemiseks polnud aega, lugesin veidi, pikendasin raamatukogu tähtaega, lugesin veel veidi, algus juba meelest läinud, kuni lõpuks võtsin ette ja lõpetasin teose paari päevaga. Millest on kahju, kuna see raamat ei ole poole silmaga lugemiseks, see tahab aega ja süvenemist, et nautida autori rikkalikku keelt, tema mõttekäike ja vahel peaaegu meditatiivseid nägemusi.

"Palveränd" on lugu esimesest ristisõjast. Ristisõjaks hakati seda tegelikult nimetama alles paar sajandit hiljem, algselt oligi ta palveränd, mille eesmärgiks oli Jeruusalemma Püha Haua vabastamine uskmatute käest. Siin on palverändu vaadatud läbi lihtsa sõjamehe pilgu. Tegevus toimub 11. sajandi lõpul ja seda jutustab üks palverännu kaasa teinud mees. Kroonikad, mis selliseid üritusi kajastasid (ja millel ka autor põhineb), olid kirjutatud enamasti munkade-preestrite poolt ja mõnikord tükk aega hiljem tegelikust toimumise ajast ja seega täis ilukõnet ja ebatäpsusi. Ka ei kirjuta kroonikad suurt midagi retkel osalevate sõjameeste igapäevasest elust ja sellest, millega neil tuli iga päev rinda pista. Kroonikud kirjutavad lahingutest, suurtest ja ülevatest asjadest.

Ilmselt ei ole tõenäoline, et rüütel enne vastasele mõõgahoobi andmist pikka ilukõnet peab, pigem hüüab ta midagi sellist nagu "mättasse, raisk", kui ta üldse midagi hüüab. Tiit Aleksejev on ajaloolane, seega võib arvata, et ta on asja uurinud ja suudab nii kauget aega edasi anda nii tõetruult, kui seda üldse võimalik teha on. Lugedes võis küll end tunda kohapeal, kõrbes kuuma päikese all, lahingus vastaste mõõgaterasid nägemas, laagris kehva söögipoolist jagamas. Autor ise ütles, et teda huvitas ka see, miks läksid inimesed sellisele retkele, ometi teades, et neid ootavad ees vaid kannatused, pikad aastad nälga, janu, kurnatust, suur tõenäosus surma saada. Mille nimel nad seda tegid? Samuti süü- ja autunne, mis kaasajal on üsnagi devalveerunud mõisted, kuid tol ajal olid need ilmselt veel väga paljudele tegutsemapanevaks jõuks. Autorit huvitas, kuidas see tunne inimese käitumist muudab ja suunab.

Mis siis on see palveränduri liikumapanevaks jõuks? Usk surmajärgsesse kuningriiki? Häbitunne? Ahnus, soov saada kuulsaks ja rikkaks? Ja lõpuks, nagu alati ja ikka - otsige naist!
Aleksejev ise ütles, et see on ajalooline põnevusjutt, seega ei maksa teosest otsida eksistentsialistlikke mõtteid ja suurt ning sügavat filosoofiat. Ühest küljest saabki teost lugeda kui kujunemislugu - kuidas noor mees areneb, õpib ja armastab. Sekka põnevust, lahinguid ja kavalaid strateegiaplaane. Kuigi teine ja sügavam pool on siin raamatus täiesti olemas.

Nägijaks sain minagi. Ma mõistsin, et Anatoolia oli midagi enamat kui laastermaa, kui rändhõimude turmatud provints. kaotus oli ta, kõrbe tagenemine ja tühjaks joodud karikas, consommatum est, palju kolpi, mitte ainult üks, ristiasetatud luudega, ristialune. Palju kolpi, hambaidpidi liivas. Palju palveid, palveränd, murenev maa, õnarused ja õõnsused, nahistamine ja krabin, rotid surnud mehe rinnakorvis. Ma palusin: Neitsi Maarja, anna mulle jõudu, Maarja ja Maria, teie kaks. Elujõudu, mis aitab elu üle elada, jõudu, mis on paranevates haavades ja kokkukasvavates luudes, Jõudu, mis aitab pärale jõuda, mis on mõõgarihmas ja veremaitses ja mullas ja viinamarjades, mis mädanevad, kui neid ei murta, ja murdke, murdke neid ometi, paljaste kätega, väädilt lõikamata. Kõik need päevad, kõik need võimalused. Oh kurat küll. (lk 179)

Lugu lõppes Antiookia alistamisega. Olin millegipärast oodanud, et kirjeldatakse ka Jeruusalemma alistamist, sest sellele, et palverändurid sinna jõudsid ja oma eesmärgi täitsid, on kogu teoses vihjeid. Aga lõpp oli Antiookias ja sellega jäi lugu minu jaoks poolikuks. Kuigi peategelasest rääkides - tema jaoks oli see ühe etapi lõpp. Aga nii on ehk lootust teisele osale? Teemat, mida arendada, on ju küll. Ning, nagu intervjuust lugeda saab, ongi teine osa tulemas ja autor ise ütleb nii: "Tahaksin ka ise teada, mis neist tegelastest edasi saab."

Teised kirjutavad:
Tõnu Õnnepalu, Looming
Meelis Friedenthal, Vikerkaar
Jan Jõgis-Laats, EPL
Linda Kaljundi, Sirp
Ilmar Raag, Postimees
Õhtulehe raamatublogi
Liivametsa lugemised
Toomas Paul, Keel ja Kirjandus
Postimees, intervjuu
loterii 
Never Judge a Book...

Käisin poes vol 9

Käisin poes ja ostsin omale Valdur Mikita teose "Metsik lingvistika"! Kõigepealt istusin Apollo pehmesse tugitooli ja lugesin raamatu peaaegu läbi. Mõttega, et seejärel otsustan, kas osta või mitte. Kui kusagil esimese kolmandiku peal oli tunne, et ei tea.. kas on ikka see... ehk siiski mitte, kuid kui raamat läbi, astusin otse kassasse. Sellisesse teosesse peab ikkagi süvenema ja pealegi oli seal ääretult intrigeerivaid mõtteid kirjas.

See oli muide elus esimest korda, kus ma raamatupoes raamatu loen. Enamasti meeldib mulle neid rohkem vaadata ja käega katsuda. Ja täiesti normaalne tegevus, nagu välja tuli. Teised teevad seda ilmselt kogu aeg. Tulin ühelt täiesti masendavalt tööalaselt kohtumiselt, kuid tunnike raamatupoe pehmes tugitoolis ja lisaks sellele ka raamatu omandamise rõõm kaotasid masenduse nagu muuseas. Keegi ei tulnud mind minema ajama, kuigi lisaks Mikita raamatule lugesin peatüki ka Anu Saluääre "Põhjamaadest ja Eestist".

Rein Raud "Vend"

Kirkalt päikeselisena alanud päeva taevas tõmbus pärastlõunal ühtäkki mustadesse pilvedesse ja paarile kõuekärgatusele järgnes nii tihe vihm, et linnakesse ei jäänud ühtki lahtist akent. Keskväljakul ei olnud kedagi ega midagi peale ühe takso, mille juht oli ka juba peaaegu lootust kaotamas, kui nägi väljaku teiselt poolt lähenemas üht pikka kasvu, laia kübara ja pika läbimärja mantliga meest kõrgetes rändurisaabastes, kes astus läbi tormi tema poole aeglase rahuga, just nagu ei panekski tähele hirmsat ilma.

Auto saab muidugi märjaks, mõtles taksojuht, aga vähemalt pole ma siin asjata oodanud. Mees pidaski tema kohal kinni ning tegi ukse lahti.
-Kas olete vaba? küsis ta.
-Jah, olen küll, vastas taksojuht.
-Siis on meid kaks, ütles mees, lõi ukse pauguga kinni ning astus edasi, vihma käes lõõtsuvasse pimedusse.

Juba raamatu algusread näitavad ära suuna, mida teosest oodata, nõtket stiili ja peent irooniat. Rein Raua "Vend" on nauditav ühe-pärastlõuna lugemine. Juba teose formaat, kujundus (Asko Künnap) ja pikkus rõõmustavad meelt, rääkimata sisust. Kui tihti on raamatu tekst värviline? Ja veel nii, et see sisuga igati kokku sobib? Tekst on aeglaselt ja voolavalt rahulik. Väike tolmune linnake eiteakus, inimesed seal sees - erinevad ja tavalised. Osadel on nimi, kuid teisi ei nimetata teisiti kui vaid antikvaar või notar või pankur.

Linna saabub Vend, et täita isa viimane soov - otsida üles oma õde ning kui vaja, siis aidata teda hädas. Linna advokaat, notar ja pankur on kõik olnud osalised õelt tema vara väljapetmisel. Kuidas nad seda tegid, jääb lahti seletamata, nagi suurem osa raamatu sündmustest. Need lihtsalt juhtuvad või on juba juhtunud, põhjusi ei kirjeldata, on vaid tagajärjed. Dialoogid on napid, kuid kirjeldused seevastu lopsakad. Peale Venna saabumist hakkavad asjad juhtuma. Keegi suurt midagi ei tee, kuid asjad juhtuvad. Kui nüüd järele mõelda, siis on see ju väga lihtne lugu - linna saabub õigluse eest võitleja, pahad saavad karistuse ja õiglus võidutseb, aga mitte see ei ole käesolevas teoses oluline. Stiil ja õhkkond, tunne ja meeleolu. Nagu filmis.

Teised kirjutavad:
Raamatutest, Danzumees, Sehkendaja, ......random...noise......, Liivametsa lugemised, Lugemislaud, Siinpool silmapiiri, Lugemiselamused
Marek Tamm, Vikerkaar, Kaarel Kressa, EPL, Kalev Kesküla, Ekspress, Jaanus Adamson, Sirp
Intervjuu autoriga, Postimees
Kätlin Kaldmaa, Looming
Kronotoop

Robert van Gulik "Hiina kellamõrvad"

"Hiina kellamõrvad" jätkab Robert van Guliku suurepärast Hiina detektiivjuttude sarja. See on kronoloogiliselt esimene sarja raamatutest ja loetakse kõige paremaks. Kohtunik Di lahendab kolm juhtumit - lihuniku tütre mõrva, kahe pere vahelise vaenu põhjused ja budistliku kloostri saladuse. Järelsõnas kirjutab van Gulik, et nii nagu kohtunik Di on tegelikult elanud isik, on ka juhtumite süžeed võetud Hiina vanadest juttudest. Vana-Hiina elukorraldust ja õhkkonda suudab ta suurepäraselt taaselustada, ja täiesti usutavalt, erinevalt näiteks Lindsey Davise Vana-Roomast Marcus Didius Falco lugudes. Tekst voolab rahulikult ja aeglaselt, täpselt nii nagu võikski ette kujutada, et elu tol ajal käiski.

Van Gulik on üks vähestest krimikirjanikest, keda ma lugema vaevun. Agatha Christie on esimene ja van Gulik on teine ja paar Ruth Rendelli raamatut olen lugenud ja kunagi ka Rex Stouti, aga kõik ülejäänud ei ole erilist muljet avaldanud (sealhulgas Akunin). Ahjaa, muidugi ka Alexander McCall Smithi proua Ramotswe lood on nauditav lugemine.

Tõlkinud Kersti Unt

Teised kirjutavad:
Õhtulehe raamatublogi

Anne de Rancourt "Kuidas kasvatada toateismelist?"

Anne de Rancourt "Kuidas kasvatada toateismelist?" on kasulik lugemine kõigile teismeliste vanematele. See ei ole mingi kuiv ja teoreetiline analüüs, ega ka praktilised juhised igaks elujuhtumiks. See raamat süstib optimismi ja tunnet, et siiski, elu koos teismelisega on võimalik. Sisuliselt on tegemist toateismelise välimäärajaga. Saab teada, kuidas toateismelist ära tunda, millised on tema elupaiga omadused, kuidas ta oma territooriumi märgistab ja kuidas käitub. Lisaks õpetussõnu, kuidas meeleheitel toateismelist toetada, õpetada ja dresseerida ning lõpuks, kuidas on võimalik toateismelisega oma territooriumi jagada. Ilmselt ongi huumor ainuke viis teismelise kõrval tervet mõistust säilitada. Seda siin jagub.

Ärge unustage arvestamast korraliku toidueelarvega. Loobuge üleliigsest, st kõigest, mis ei kõlba toateismelisele toiduks. Muretsege muuhulgas: kahesajastes pakkides hakk-kotlette, kolmekümnekilostes kottides friikartuleid, terve leegion grillkanu, kümnekilostes plokkides komme, küpsiseid, šokolaadi jne.

Pakkuge talle vaheldusrikast toitu: aeg-ajalt andke talle friikartulite asemel lauale praetud kartuleid või krõbekartuleid munaga; makaronide asemel nuudelid või spagette.

Hüva nõu: osake oma teismelise ees veidigi tänulikkust üles näidata, kui ta teeb köögikapis ruumi: ta annab teile võimaluse neid tuulutada, küll varem kui te seda plaanisite, ja need taas toiduainetega täita!

*

Kuidas teismelist süles hoida?
Teismelist ei saa süles hoida. Isasteismeline on 1 m 70 cm pikk. Emasteismeline on kaks kilo juurde võtnud, ärge seda unustage: teie selgroog ei paneks vastu.

*

Kõnepruugist:
Mõned teismelised on täiesti võimelised artikuleeritud kõneks. See on teaduslikult tõestatud. Ka TEIE võite enda omaga katset teha.

See raamat on mõeldud emadele. Isad ilmuvad vaid paaris üksikus kohas, näiteks lõigus, kus soovitatakse rangelt keelata sissepääs ruumi, kus te hoiate oma teismelist - koristajale, tema nooremale vennale ja tema isale pühapäeva hommikul, enne kui ta jooksma läheb. Pühapäeva hommik on teismelisele öö! Veel on võimalik isasid kasutada teismelise transportimisel.

Väga värskendav lugemine. Aitas aru saada, et mina olen tegelikult täitsa normaalne teismelise vanem ja et minu teismeline on üsna samasugune kui teised teismelised. Mina muidugi arvasin siiani, et kõik teismelised peale minu oma söövad korralikult, kuulavad vanemate sõna ja lähevad enne kahte öösel magama. Ja et ainult mina olen see, kes mitte millestki mitte midagi aru ei saa.

Peale esimest lehitsemist, mis minus lõbusa naeru esile kutsus, andsin raamatu prooviks ka oma isiklikule toateismelisele vaadata. Tema luges seda veidi siit ja sealt ning küsis täiesti mõistmatult: "Misjaoks ma seda lugema peaksin? Siin ei ole ju absoluutselt MITTE MIDAGI naljakat."

Lõpetuseks veel üks hüva nõu: laske tal ise hakkama saada. Ta on ju nüüd juba suur, ta ei väsi seda teile kordamast, juba 13 täis, vaevalt viis aastat veel ja ta läheb valima!

Tõlkinud Eva Koff

Teised kirjutavad:
Juuli raamaturiiul

Elina Hirvonen "Et tema mäletaks sedasama"

"Et tema mäletaks sedasama" on noore Soome autori Elina Hirvoneni debüütromaan, mis esitati Finlandia preemia kandidaadiks. Peale raamatu läbilugemist, õigemini juba peale paari lehekülge sain aru, miks. Suurepärane teos! Autor suudab niivõrd vähesega anda edasi nii paljut. Hirvoneni laused on täpsed ja lühidad, iga sõna annab edasi mõtet, mitte midagi pole üleliigset.

Vormiliselt on tegemist lühikeste ja veel lühemate peatükkidega, tegelikult mälupiltidega, millele peategelane - noor naine - ühel päeval kohvikus istudes mõtleb. Siin seguneb minevik, olevik ja tulevik. Mitte ainult peategelase minevik, vaid ka tema vanemate, tema armastatu ja tolle vanemate minevik. Ilusad ja helged mälupildid lapsepõlvest, painavad mälupildid, hetked, mis ei ole kadunud, kuigi võiksid olla. Õnn, mida kõik otsivad, aga milleni keegi ei jõua, hirm, et teised mäletavad neid hetki teisiti ja üle kõige lõppematu painav süütunne.

Vapustav, vaimustav, hõrk. Raamat, mis minult terve päeva röövis, jätsin isegi Tolkieni lugemise päevale minemata, sest ma lihtsalt ei suutnud sellest maailmast välja tulla. Elamus. Suur tänu Kätlinile soovituse eest!

Tõlkinud Piret Saluri

Teised kirjutavad:
Ekspress
EPL
KesKus
Valgeseelik
Väike oma ruum
Lugemissoovitus
Danzumees
Raamatutuba

Maggie Paley "Peeniseraamat"

Kui te peenistest varem mitte midagi ei teadnud, siis siit raamatust saate teada. Aga kui teadsite, siis ega palju targemaks ei saa. Autor on naisterahvas, ameeriklane ja sellega on tonaalsus antud. Teaduslikku juttu on raamatus vähe - üks udune joonis suguelundite läbilõikega ja kõik. On peatükid peenistest kunstis, filmis ja kirjanduses. Fallosesümbolitest moes ja arhitektuuris. Tegelikult sümboliseerivad enamus asju, mida mehed on valmistanud, fallost. Vaadake või pilvelõhkujaid.

Ka kübaraid peetakse moeajaloolaste poolt vales kohas olevateks peenisteks. James Laver tõendab oma raamatus Modesty in Dress, et üheksateistkümnendal sajandil vähenes meeste kübarate kõrgus Euroopas proportsioonis naiste emantsipatsiooni tõusuga. Sajandi lõpuks kandsid nad "nii-öelda oma lüüasaanud autoriteedi tõelist sümbolit: pehme äärega viltkübarat sisselöödud põhjaga".

Ülejäänu on põhiliselt ajalugu ja intervjuud. Ajaloo osa oligi vahest kõige huvitavam - mida kõike mehed läbi ajaloo oma peenistega teinud on - neid tätoveeriti, mulgustati, lõhestati, venitati, lõigati ümber mitmel erineval moel ja seda tehakse siiamaani. Intervjueeritud on sugu vahetanuid - mehest naiseks ja vastupidi, pornostaari, meesprostituuti. Igaüks neist lähenes teemale omast vaatenurgast ja need olid üllatavalt erinevad. Terve pikk peatükk on pühendatud suuruse probleemile - ilmselt see siis ikka on nii oluline. Ja nagu raamatust selgub, ongi.

Tõlkinud Ilmar Palli

Käisin poes vol 8 ehk Bukahooliku üleelamised majanduslanguse ajal

Ei osta ühtegi raamatut! Esiteks, lugemata raamatute arv kodus ei vähene, pigem suureneb. Teiseks, säästueelarve ajal lihtsalt ei saa omale raamatuid lubada. Võib külastada raamatukogu, aga seal on uuemad ja huvitamad pidevalt väljas. Pealegi ei vähenda raamatukoguraamat kodust lugemata raamatute nimekirja. Ega asenda seda õndsat tunnet, kui oled uuele raamatule riiulil koha leidnud. Aga looduse vastu ei saa. Üle pika aja käisin raamatupoes. Ja sain aru, mida tähendab massohism. Tõepoolest ei mäleta, et NII palju allahinnatud raamatuid oleks varem müügil olnud. Lehitsen raamatut (hea! uus! odav! ilus! huvitav! odav!) ja panen ennast ületades riiulile tagasi. Järgmisega teen samamoodi. Aga poest välja ei lähe. Selle asemel lähen järgmisesse poodi. Lõpuks ei osta ühtegi raamatut.

Õhtul tuleb meelde, et headel aegadel on siginenud mõned Rahva Raamatu kinkekaardid. Järgmisel päeval lähen tagasi ja ostan need, mida tõesti tahtsin. Johan Huizinga "Keskaja sügis", Sinikka Piipo ja Ulla Salo "Meelte ja tunnete taimed", Asra Behni "Oroonoko" ja Ristikivi "Kõik, mis kunagi oli". Vähemalt kakskümmend, mida ehk muul ajal oleks ka soetanud, jäävad minust maha.

Täna blogisid lehitsedes satun Valdur Mikita teose "Metsik lingvistika" kiituse peale. See on hetkel Apollos püsikliendihinnaga. (Apollos on terve hulk suurepäraseid raamatuid hetkel püsikliendihinnaga, aga neile ma tervislikel kaalutlustel ei mõtle. Kuni tänaseni, nagu selgus.) Nüüd on see veel ainukesena täielikust õnnest puudu. Kuni järgmise korrani.

Lõpetasin sellest aastast "Loomingu raamatukogu" tellimise ära, sest ma lihtsalt ei jõudnud kõiki neid laekuvaid raamatuid üle käia, pealegi oli seal palju sellist, mis mind ei huvitanud. Aga täna arvutasin üle, et tellides tuleb ühe raamatu hinnaks 12!!! krooni. Oroonoko maksis poes 45. Äkki peaks ikka taastama?

Margit Hakomaa, Laura Kallasvee, Ester Kannelmäe "Kirg.Toit"

Margit Hakomaa, Laura Kallasvee ja Ester Kannelmäe kompilatsioon "Kirg. Toit" on tõepoolest üks kirglik raamat. Terviklik, kuigi mitte kõikehõlmav. Siia on kokku pandud tegijate suured armastused - toit, armastus, ilusad pildid ja stiil.

Suure osa raamatust hõlmab erinevate afrodisiaakumite tutvustus. Afrodisiaakumiteks on läbi ajaloo peetud aineid, mis kütavad kirge ja tekitavad suguiha. Muuhulgas on sellisteks aineteks köömned, küüslauk, pipar, till, ananass ja aprikoos, rääkimata munadest, banaanist, lehtsalatist ja kurgist. Porgand, peet, rabarber, õun ja sibul ja rida enam või vähem eksootilisi vürtse, puu- ja aedvilju. Tegelikult me toitumegi iga päev ainetest, mis meis kirge tekitavad. Kartulit küll nimekirjas ei olnud, see-eest aga riis, kaer ja tatar. Ning... milline toiduaine mõjub naistele kui kuu libahundile? Hapukapsas! Peale selle, et hapukapsas on võimas C-vitamiini allikas ja sisaldab vähki ennetavaid aineid, kiirendab see ka verevarustust allpool vööd. Mõju on tunda pärast igapäevast tarvitamist nädala jooksul, Margit Hakomaa soovitab teha lausa kahenädalase kuuri.

Retseptid on hoolega valitud, lihtsalt valmistatavad ja kirja pandud ning illustreeritud väga inspireerivalt. Siin on selliste pealkirjadega toidud: et-öö-oleks-pikem võileib, riivatult hea kokteil, haareminaise reied, naise naba, aga ka värske salat liigse kiretule jahutamiseks (sisaldab värsket koriandrit, mis pidi olema liigse kire jahutaja, aga mõjuvat see niiviisi ainult naistele!).

Viimase osa raamatust moodustavad Heidy Purga ja Siim Nestori muusikasoovitused ja Katrin Rajasaare valitud filmielamused. Kõik muidugi silmas pidades eesmärki kirge sütitava toidu juurde veelgi rohkem elamusi juurde anda. Kuna mina isiklikult filmikunstist nii väga huvitatud pole, tudeerisin hoopis põhjalikult muusikasoovitusi. Avastasin mitu unustatud vana, nagu Sade, Quincy Jones ja Barry White. Ja siis leidsin uue - Devendra Banharti plaadi "Smokey Rolls Down Thunder Canyon" (2007). Ainuüksi selle soovituse jaoks tasus raamatukogus käia! Olen Devendra Banharti kohta küll varem paari ülivõrdes arvustust lugenud (näiteks seda Ekspressis), kuid need ei pannud mind plaati muretsema. Nüüd tegin seda ja olen lummatud - võimas, taevalik, tundlik ja suuuurepärane muusika!

Siin üks näide Banharti muusikast, kuigi see on nii mitmetahuline ja erinevaid stiile kokku segav, et selle ainsa klipi põhjal ei saa veel hinnagut anda:


Minul muidugi tekkis küsimus, et miks ei ole lisatud kirgi sütitavaid kirjandusteoseid? Selliseid on ju küllaga. Esimesena tuleb kohe meelde D.H. Lawrence'i "Leedi Chatterley armuke". Või Charles Aubert'i "Armunud novellid". Või Laura Esquiveli "Nagu šokolaadi keeduvesi". Samas, kui järele mõelda, kui muusikat kuulata või filmi vaadata võib kallimaga koos, siis raamatut lugeda saab siiski ainult üksinda. Teisalt - loed üksi raamatut ja oledki kohe kirelainel, keedad kallimale seda parema armuroa ja siis võib juba koos filmi ka vaadata, kui muidugi selleks enam tahtmist on ;)

Ilus ja inspireeriv teos, selline, mida aeg-ajalt kätte võtta ja lihtsalt lehitseda võib. Pilte vaadata. Samas pole retseptid ei eksklusiivsed ega keerulised, nii et ka nende järeleproovimiseks tasub raamatut avada.

Lindsey Davis "Varjud pronksis"

"Varjud pronksis" on Lindsey Davise teine raamat Marcus Didius Falco juhtumitest. Esimene oli "Hõbepõrsad". Falco on erainformaator, kes tegutseb 71. jumala aastal Roomas. Selles raamatus on ta keisri palgal ja saab ülesandeks leida üles keisrivastases vandenõus osalejad. Lisaks täidab ta ka muid keisri korraldusi, mille hulka kuulub näiteks laipade eemaldamine ja endise vandenõulase vara mahamüümine. Lisaks on Falcol tegemist kauni ja isepäise Helena Justinaga, kellega ta igal pool kokku satub, kui kaugele Roomast ta ka ei läheks.

Lugedes oli kogu aeg tunda, et autoriks on kaasaegne naisterahvas, kuigi tegevus toimub Vana-Roomas ja minajutustajaks on mees. Raamat on täis anakronisme ja samuti ei ole tegelaste keelekasutus alati eriti usutav - küll on seal süfiliitikust väejuht ja räägitakse plasmast või tuletikkudest. Süüfilis arvatakse Ameerikast sisse toodud olevat, tuletikud leiutati tükk aega hiljem ja vaevalt et Vana-Roomas kasutati sellist mõistet nagu plasma. No ei ole eriti usutav. Kui autor juba otsustab oma põneviku tegevustiku viia mingisse aega, siis peaks ta olema ka selles asjas järjekindel ja korraliku kodutöö enne ära tegema. Ei saa öelda, et Davis seda üldse poleks teinud, on küll, ja tema kirjeldatud Vana-Rooma suudab lugeja endasse haarata. Aga siis peaks ka üksikasjades palju täpsem olema.

Ma ei saa päris täpselt aru, miks see sari krimikirjanduse alla on liigitatud. Klassikalisest krimkast on asi kaugel. Tegemist on pigem põnevikuga, kus Falco peab leidma keisrivastase vandenõu osalised ja samuti ära arvama nende tegutsemise motiivid ja tegevusplaanid. Selle kõige juures ripub ta elu pidevalt juuksekarva otsas.

Miskipärast tuletas Falco mulle pidevalt meelde Frenchi Indrek Hargla raamatust "French ja Koulu". Kuigi on ülimalt ebatõenäoline, et kumbki teiselt šnitti võttis. Ilmselt siis on tegemist sellise universaalse tegelasega, kes ootab inimestest ainult halba (ja enamasti õigustatult). Ta on vägagi küünilise maailmavaatega ja vastase peanupu mõne kõva eseme vastu koksamine ei tekita temas vähimaidki süümepiinu. Enda ja teiste hädadesse suhtub ta iroonilise põlgusega.

Me olime tulnud ühe mehega kokku saama. Nagu niisuguses olukorras tavaline, kahtlustasime meie, et ta heidab meie üle lõbusalt nalja ja röövib meid siis paljaks. Et ta oli torumees, siis oli see praktiliselt kindel.

"Hõbepõrsad" tundus kuidagi huvitavam, aga ehk oli tegu lihtsalt uudsusest tuleneva võluga. Palju ruumi kulub raamatus Falco ja Helena Justina vaheliste suhete kirjeldamiseks, nii et peategevus, ehk pahategijate otsimine jääb tagaplaanile. Ma isegi ütleks, et tegemist on naistekaga. Lõpp aga on eriliselt lääge - no iga teine armastusromaan lõpeb niimoodi.

Tõlkinud Ehte Puhang

Raamatu piiratud eelvaade (inglise keeles)