Hah! Paika pandud!

«Inimesed, nagu töömesilased, teevad kõiki asju, mis on neil üle pea kasvanud, lootuses paremale tulevikule,» märkis Aleksander Pulver. Nii ostetakse tema sõnul näiteks kokku raamatuid, mida tulevikus lugeda loodetakse, kuid tegelikult ei jõutagi kunagi seda teha.

Allikas

Ene Timmusk "Minu Kanada"

Minu esimene "Minu ..." sarja raamat. Ja minu esimene "töö"! Pean edaspidi ettevaatlikum olema, mida internetis välja hõikan. Kirjastus saatiski mulle lugemiseks ja arvustamiseks raamatu. Ei olnud küll "Minu Eesti", hoopis Ene Timmuski kirjutatud "Minu Kanada". Kuna pole siiani ühtegi teist sarja raamatut lugenud, siis puudub ka igasugune võrdlusmoment ja kas peakski üldse kõike kogu aeg võrdlema? Kuigi tahaks küll.

Kanadaga mul isiklikud kogemused puuduvad, niipalju kui sõbranna seal sugulastel külas käinud on ja sellest natuke jutustanud. Autor teeb ringi ümber Kanada, kirjutab nii selle inimestest, haridussüsteemist kui ka loodusest, aga kõige enam siiski seal elavate eestlaste tegemistest ja olemistest.

Raamatu stiil meenutas kangesti midagi sellist, mida armastatakse kasutada tõlgitud kokaraamatute vahetekstide puhul. Selline pretensioonitu ja emalik. Mis aga lõpuks hakkas tõsiselt häirima, oli õpetamine. Et inimesed peaksid ikka niimoodi käituma ja mitte naamoodi, sest naamoodi ei ole ju ilus. Saan aru autori soovist oma seisukohti avaldada, kuid vahel tuli välja hoopis tädilik targutamine.

Aga muidugi on raamatust tunda, et autor armastab seda maad, kus ta elab, ja neid inimesi, kellega ta koos on. Sest millestki negatiivsest ta ju peaaegu ei kirjuta. Raamatust jäi mulje, et Kanada on üks parimaid riike maailmas, kus elada võiks. 

"Ah olite õpetaja?" uurib üks keskealine proua Jõekääru lastelaagri perepäeval kaastundliku naeratusega. "Siin on vä-äga raske õpetajaks saada. Ainult parimad saavad meil õpetajaks."
"Ma ei teagi tegelikult, kas ma just seda ametit siin pidada tahaksin!" vastan hajameelselt.
"Jah, ega teiesugused ei jõua kunagi nii kaugele kui meie!" võtab ta eesti pagulaspõlvkondade analüüsi lühidalt kokku. Nõnda paika panduna ütlen vaid viisakalt "Oli kena kohtuda!"

"Vanemate" väliseestlaste suhtumine uutesse tulijatesse oli siiski väga tuttav. Olen ka ise elanud "uue väliseestlasena" välismaal ja pean samamoodi nentima, et ega vanad olijad seda hea pilguga ei vaata. Suhtumine "teil on ju nüüd vaba Eesti, mida te tulete siia välismaale!" on täiesti olemas. Aga olemas on ka raamatus hästi välja joonistuv koosolemise ja -tegemise soov, mis eriti paistab silma laste jaoks korraldatavate ürituste puhul. Kui mul poleks last olnud, poleks ma oma "väliseesti" perioodi ajal vist mitte ühegi väliseestlasega suhelnud. Ka pidev võitlus eesti ja inglise keele vahel lastega suhtlemisel tuli väga tuttav ette. Kujutan ette, et välisriigis sündinud laste puhul peab neile emakeele õpetamine ja eriti selle alles hoidmine olema topelt raske.

Pärast raamatu lugemist ei tekkinud tunnet, et peaks nüüd kohe kohvrid pakkima ja oma silmaga vaatama sõitma. See pole ka mingi reisiraamat muidugi, autor on Kanadas oma perega juba väga kaua elanud, nii on "Minu Kanada" pigem rahulik sissevaade ühe riigi igapäevasesse olemisse ja muidugi seal elavate eestlaste elulaadi. Mis tekitas pigem sellise koduse tunde ja äratundmisrõõmu.

Teised kirjutavad:
Petrone Prindi kogutud lingid
Autori veebikodu

Neil Gaiman "The Graveyard Book"

Palju on lasteraamatuid, mille kogu tegevus toimub surnuaias? Mille enamik kõrvaltegelasi on surnud ja need, kes ei ole, on kurjategijad? Neil Gaimani "The Graveyard Book" on igasugu ninnu-nännu ilusate, "eakohaste" ja lapsi "mitte traumeerivate" lasteraamatute kõrval kui sõõm värsket õhku. Peategelane on siiski elus. Tema vanemad mõrvati, kui ta oli alles aastane ja üsna kogemata satub ta surnuaeda, kus ta pärat pikka vaidlust omaks võetakse. Ta saab omale uue nime ja uued vanemad. Nobody Owens elab surnuaias üsna harilikku lapse elu, mängib teistega, käib koolis, satub pahandustesse. Aga väljaspool surnuaiamüüre ootab teda mees, kes tappis ta perekonna. Vähesed kokkupuuted eluga väljaspool surnuaeda ei ole kuigi julgustavad, kuid lõpuks on siiski selge, et elus inimene ei saa koos surnutega kogu oma elu mööda saata.

Väga positiivne ja elujaatav raamat. Räägib sellest, mis on elus oluline - armastus ja hoolimine ja sõprus. Julgus riskida ja oma hirmudest võitu saada. Õppimine.

Kuulsin, et raamatu eestindamine juba käib ning et raamatu põhjal valmib varsti ka film.
Absoluutselt ja tungivalt soovitatav igas vanuses inimestele.

Teised kirjutavad:
Vaata, kuidas Neil Gaiman loeb ette terve raamatu
Autori koduleht
Wikipedia
Mareki asjad
Baas
Intervjuu autoriga, New Yorker
Kronotoop
Kuula audioraamatu full cast treilerit (inglise keeles)

Nüüd ka eesti keeles nime all "Kalmisturaamat"

loterii
Blogistaja
Triinu Meres, Reaktor
Raamatuid siit ja sealt

Olavi Kärsna "Pisiettevõtja käsiraamat"

Võtsin Olavi Kärsna "Pisiettevõtja käsiraamatu" kõigepealt raamatukogust ja mõtlesin, et kirjutan olulisemad kohad välja. Aga siiski ikkagi läksin ja ostsin poest päris oma.

Olavi Kärsna on mikroettevõtluse ekspert ja on oma teadmised nüüd raamatus edasi andnud. Raamat on küll üsna päevakajaline, st põhineb väljaandmise aastal (2009) kehtivatel seadustel, seega 4-5 aasta pärast on ta ilmselt vananenud. Samas, kui just maksuseadusi oluliselt ei muudeta, siis põhitõed kehtivad ilmselt ka edaspidi. "Pisiettevõtja käsiraamat" räägib füüsilisest isikutest ettevõtjate (FIE), loovisikute ja osaühingute tegevuse ja raamatupidamise korraldamisest.

Kõigepealt sain kinnitust, et olin siiani iseseisvalt seadusi ja maksuameti juhendeid lugedes asjadest päris hästi aru saanud. Rahanduse ja raamatupidamise magistrikraadist on ikka mingit praktilist kasu ka. Aga Kärsna on põhjalikult kursis ka meie kohtukaasustega ja aitab seadusi tõlgendada. Selgitused on lihtsad ja arusaadavad, ei mingit kuiva kantseliiti, lisandub hea huumor ja nii on raamatut lugeda mõnu. Mõnu on muidugi suhteline. FIEst sõbranna, kellele raamatut laenasin, kirjutas küll, et võttis selle õhtul lugemiseks voodisse kaasa ja et ta pole mitte kunagi varem nii ruttu magama jäänud. Mina lugesin huviga.

Väga kasulik raamat alustavatele mikroettevõtjatele, aga usun, et ka juba kogenumatel ettevõtjatel on siit üht-teist kasulikku kõrva taha panna.

Tõnu Õnnepalu "Kevad ja suvi ja"

Ma ei tea, mida ma sellest raamatust ootasin. Olin lugenud Tõnu Õnnepalu luulevormis päeviku "Kevad ja suvi ja" kohta ainult ülivõrdes arvamusi. Aga see ei hakanud minuga rääkima. Vaid mõned hetked tulid ligidale.

Kui on kevad, ootab autor suve ja enne kui suvi alatagi jõuab, näeb ta juba sügisemärke. Pidev ootamine ja hirm tuleviku ees? Surma ees? Surmast on mitu korda juttu. Noh, jah. Mis ma ikka rohkem kirjutan, kui midagi öelda ei ole. Las Õnnepalu räägib ise.

23. aprill
Tuleb päev, kui sul pole enam kuhugi minna,
sest kõik, mis on olnud, on kõik, mis on.
Ees seesama, mis taga, siin seesama, mis siin.

Ja kust ma tean? Kui ma oleksin armastanud...
Jah, kui ma oleksin armastanud.

18. mai
Vihmane ja hall pühapäev. Hea
vaheaeg kohustuses olla õnnelik,
kasvõi natukenegi. Täna ei pidanud.
Võis terve päeva lugeda igavat raamatut
Belgiast.

31. mai
Kased lõhnavad hommikul ja õhtul,
soojus on õhus, kevadest saab suvi
ja minul on sellest süda kergem.
Olgu pealegi teistel elu
ja minul unistus elust, elu on seegi. Kuigi imelik.

25. juuni
Ilus ja tark on lihtsalt ilusam vaadata
ja kuulata kui kole ja loll,
muidu pole neil suurt vahet midagi.
Elu on kummalegi ühe kallis.

23. juuli
Soe päev. Maa aurab. Päike.
Jõin varjus teed. Tõin arvutigi õue,
aga siis hakkas vilu.
Vaatasin allikasse minnes
oma keha. Näe,
olengi vana. Üllatus võib olla
sündides sama suur:
kas see tõesti võis minuga
juhtuda?
*
Tirtsud laulavad väljas,
öö pimeneb, lõhn
on küpsuse-eelne. Sügist ikkagi
ette ei kujuta. Ja talve. Ja kevadet.

9. august
Kurb liiga aeglaselt muutuv taevas,
liiga sügisene, küps rukis, piimküps nisu,
tihedad viljad, millegi ootus
ja sõjateated, inimeste elu, hullus.
Metsvaarikad raiesmikul.
Õhtul kuldne viirg pilvede all.
Kui ma ainult teaksin, kuidas
sellest kõigest, mis ma olen,
pääseda.

25. november
Pärast kahte tuisuööd
on valget nii palju, et see on
natuke nagu kunstlik. Eriti
kui õhtul õuelamp põlema panna.
Valge kumab kõigis pehmetes toonides
nagu mingu plastik. Tee on valge ja tühi,
kedagi pole näha. Väga loomulik oleks
praegu surra. Keegi ei märkakski.

Teised kirjutavad:

Luuletus

Järgnevate salmide koostamisel sain inspiratsiooni (et mitte öelda, viksisin maha) Lossi blogist.
Koosneb eranditult siia blogisse toonud otsifraasidest. Mõni kirjavahemärk on minu poolt.

suguiha tekitav
suur raamaturiiul:
vanakreeka romaan
mehhiko novell
audioraamat
kiidetud eneseabiraamat
loen sinu raamatut

mida me saame raamatutest:
kuidas kirjutada hea raamat
kuidas kirjutada kiri 12 klassis
kuidas klassifitseerida naisi
kuidas koostada viisakas kiri
kuidas käituda kinos ?!
kuidas teismelistega hakkama saada
mida kirjutada lugemispäevikusse
kuidas kasvatada iha

tõeline mees on
mihkel raud
andrus kivirähk
tiit aleksejev
tõnis õnnepalu
august kivirähn.
ruitlane on setu

kas trooja sõda toimus tegelikult?
trooja sõda ei ole toimunud
vana kreeka jutul pole saba ega sarvi

mõistuspärane olend
jürgen rooste ei mingit seksi:
mees otsib naist armastama
naine otsib mees vestlus
mees naine lähedalolu ...
miks mehed kirjutavad muinasjutte?

mis teeb naised õnnelikuks?
armastuse poos, vanakreeka seks, lesbiporno
teeb naise õnnelikuks
mida teha et maailm ei sureks labasuse kätte?

Tulekul Balti raamatumess

06.-08. mai 2010 toimub Tallinnas Nokia kontserdimajas Balti raamatumess.
Programm on üleval siin. Vaatasin, et nii palju põnevaid arutelusid ja kohtumisi tuleb, et ma pean ennast vist töölt vabaks võtma selleks ajaks :)
Eelmisest messist mäletan elavalt, kuidas pidin vahepeal käima sularaha juurde toomas ja kuidas lahkusin mitme raske kotiga.

Messi tutvustusest:

Välismaalt on lubanud oma raamatuid teiste seas esitlema tulla Leonie Swann (Saksamaa), Dmitri Bõkov (Venemaa), Zinaida Lindén (Soome), Sophie Jansson (Rootsi).
Vestlusringides kohtuvad kuulajatega Imbi Paju, Teet Kallas, Merca, Mihkel Raud, Olavi Ruitlane, Maria Porjadina (ajakirja „Tšitajem Vmeste” toimetaja), Mihhail Pavlovets (Moskva Humanitaarülikooli prorektor), Aleksandr Ebanoidze („Družba narodov” peatoimetaja) ja Tatjana Rudišina (Moskva Gaidari nimelise Kesklinna Raamatukogu välissuhete osakonna juhataja).
Ka laste peale on mõeldud. Toimub lasteraamatute esitlusi ja kohtumisi autoritega, võimalik on osaleda õpitoas ja meisterdada kasvõi emadepäevaks üks tore kaart.
Üritusi jagub nii Nokia kontserdimaja teatrikohvikusse kui raamatukohvikusse ja kontserdisaali.
Messil on võimalik tutvuda Soome, Läti, Leedu ja Eesti 2009. aasta kauneimate raamatutega, näitusega "Kasuline kokaraamat" ja väljapanekuga lasteraamatute illustratsioonidest.
Messi programmi osas teeme koostööd kirjandusfestivalidega Prima Vista (Tartu) ja HeadRead (Tallinn).

Terry Pratchett ja Neil Gaiman "Head ended"

Olen lugenud kunagi ammu ühe Pratchetti Kettamaailma loo ja see mulle erilist muljet ei avaldanud. Pärast Terry Pratchetti ja Neil Gaimani kahasse kirjutatud "Head ended" läbilugemist hakkasin mõtlema, et kust ma küll selle mõtte sain, et just seda raamatut lugeda? Lõpuks tuli meelde, et Marek kunagi ammu soovitas Gaimani raamatuid. Eks ta mul siiani aju tagaküljel tiksus. Ega mul lugema hakates mingeid ootusi või ettekujutusi polnud, seega tuli päris üllatusena, et tegemist on maailmalõpu-raamatuga, mis aeglaselt, kuid vääramatult vältimatu lõpu poole veeres. Olin vist kujutanud midagi hullude nõidadega seoses - alapealkirjast tulenevalt.

Esialgu oli minu jaoks liiga palju absurdi (see Pratchetti osa), aga keskpaiku hakkas juba paremini minema. See oli ilmselt siis, kui taipasin, millest raamat räägib ja mis lõpuks tuleb. Lõpp oli ilus ja õnnelik, just nagu mõne Hollywoodi filmikese oma, etteaimatav ka. Halb sai ravitud, üksikud said kokku ning inimesed olid taas õnnelikud ja head. Teoses oli päris palju ühiskonnakriitikat - nelja surmaingli tegevus, ja tõdemus, et ükski deemon ei suuda nii hulle asju välja mõelda, kui inimaju. Telefonimüüjad muidugi ka, kelle surmast inimkonnale ainult kasu saab tulla.

Huvitav, mismoodi kirjutavad kaks isikupärast kirjanikku ühte raamatut kahepeale? Üks kirjutab ühe peatüki ja teine järgmise? Ilmselt mitte. Raamatut lugedes ei osanud mina küll seda kuidagi osadeks jaotada, et aru saada, mis on ühe, mis teise mehe kirjutatud. Kuigi Gaiman oli mitmes kohas väga äratuntav. Ja mis ma oskan ütelda. Pratchetti lugejad kiidavad, et parem kui "tavaline" Pratchett, Gaimani austajaid siis, kui raamat ilmus, ilmselt siin veel eriti palju ei olnud. Mina kui Gaimani austaja võiks siis ehk öelda, et polnud viga.

Tõlkinud Tiina Randus

Teised kirjutavad:
Baas 
Johanna blogi
Juku-Kalle Raid, EPL
loterii
Raamatumoor
Mariann

Käisin poes vol 22

Aprilli algul alustas korraga neli kirjastust sooduskampaaniaga. Alles neil olid kampaaniad. Igatahes on minu riiulid jällegi hulga raamatutega täienenud. Arvestus on vahepeal sassi läinud. Hah, lugesin üle - aasta algusest olen ostnud 27 raamatut. Neist mitmed on muidugi maksnud vaid 10-20 krooni. Viimati Apollost mööda Kristiine keskuse tunnelit välja jalutades mõtlesin kõigepealt, et seal on liiklemine praegu nii ebamugavaks tehtud, et ega muidu kui raamatupoe pärast oma nina sinna ei näitaks küll. Järgmisena leidsin, et ma vist peaksin lõpetama põdemise oma raamatutele raha kulutamise üle. Et kui on sõltuvus, siis on sõltuvus. Igatahes ei ole mul migit tahtmist sellest vabaks saada. Veel mitte. Riiuliruumi jälle (mõneks ajaks) kodus jätkub. Pealegi on kõik ostud absoluutselt põhjendatud!

Huxley "Head uut ilma" olen tahtnud juba ammu lugeda, Kundera "Eesriie" tundub selline kohustuslik kirjandus olevat, Helga Nõu "Peaaegu geenius ehk Schrödingeri kassi otsimas" maksis ainult 18 krooni, kahes keeles "Eesti köök" sobiks ehk mõnele välismaalasest sõbrale kinkida (ei tea küll kellele ja millal, aga no hea teada, et midagi on kodus olemas) ja müütide vastu on mul eriline nõrkus, seega "Vanem Edda" ei tekitanud mingeid kõhklusi. Ja nii edasi.

Ajakiri DIGI (lk 11) on taas selle blogi lahkelt ära märkinud. "Metsikutes kogustes raamatute lugemine" on muidugi luuleline liialdus. Igapäevases oravarattas ei tule teinekord raamat meeldegi. Eile õhtul sain üle pika aja taas raamatu kätte võtta. Ja sain aru, kui palju ma sellest ikka puudust tunnen.

Leonie Swann "Glennkill"

Ühel hommikul avastavad lambad oma karjase pikali, labidas rinnus. Kuna inimesed niikuinii millestki midagi aru ei saa, otsustavad lambad ise välja uurida, mis nende karjasega juhtus. Detektiivi asemel on "tõenäoliselt maakonna kõige targem" lammas nimega Miss Maple. Ega lammaste mobiliseerimine mõrva uurima liiga lihtne ei ole. Lambad nimelt... on lambad. Nad mõtlevad oma lambamõtteid, millest inimesed vist ei peagi aru saama, ja teevad oma lambategusid, mis vaid neile endile mõistetavad. Vahepeal hakkas lausa igav. Aga hea oli, et lambad ei olnud nagu inimesed, vaid rohkem nagu lambad. Just see päästiski olukorra, sest kunagi ei võinud ette teada, kuidas jutustus edasi areneb, sest lambad ei käitu nagu inimesed. Tegevustikus oli päris mitu üllatuslikku pööret.

Lammaste sekeldamise taustal koorusid lahti küla pisikesed intriigid ja ühised saladused. Nagu ühes korralikus külakrimkas kohane, ei puudu ka siit kohalik usuhull, ebameeldiv lihunik ja muidugi saabub salapärane võõras. Lahendus oli aga kuidagi... lahja. Küll ei olnud seda lahenduseni viinud tee.

Minu arust väärt lugemist - teistmoodi krimka, natuke filosoofiline, natuke psühholoogiline, karja isikupäraste tegelastega, päris vaimukate mõttekäikude ja aeglaselt lahtirulluvate saladuste ja lahendusega.

Tõlkinud Piret Pääsuke

Teised kirjutavad:
Tiina Jõgeda, Ekspress
Maaleht
Jaan Martinson, Õhtulehe raamatublogi
loterii 
Nädala autor 
EPL
Kiiksu lugemisarhiiv

Eric Gurney "Kuidas elada kavala kassiga"

Eric Gurney "Kuidas elada kavala kassiga". Selline mõttetu raamat. Tahab olla hirmus vaimukas, kuid muutub hoopis tüütuks. Aga ehk 1995. aastal, kui teos ilmus, oli selline stiil veel uudne ja põnev. Praeguseks enam ei ole.

Kui ta vähemasti nende vaimukuste kaudu mingeid teadmisi kasside kohta jagaks, kuid ei midagi uut.

Teised kirjutavad:
Industrial Snowflake

Jon Fasman "Maadeavastaja raamatukogu"

Jon Fasmani "Maadeavastaja raamatukogu" oleks nagu vaese mehe da Vinci kood. Ma muidugi pole da Vinci koodi lugenud, nii et meelevaldne võrdlus.Võtsin raamatu ette lootuses leida mõtteid lahutavat põnevikku. Liigses põnevuses seda teost küll süüdistada ei saa. Algus venis ja venis.

Ameerika väikelinna ülikooli väga igav ja väga tavaline professor nimega Pühapäev leitakse oma kodunt surnuna. Asja hakkab uurima kohaliku ajalehe noor ja innukas reporter. Pikapeale selgub, et professor polnud midagi nii igav ja tavaline, asjasse on segatud ülemaailmne salaorganisatsioon, alkeemikud ja kaunis noor tütarlaps. Järgnevad uued surmad, ähvardused. Tegevus vaheldub jutustustega minevikust. Oli kunagi üks hirmus pika nimega mees, meie mail tuntud kui al Idrisi, kes oli ka alkeemik ja  omas väga salapärast esemete kogu, mis aga kaotsi läks. Alkeemikute salaorganisatsioon on neid aastasadu uuesti kokku koguda püüdnud ja selles raamatus neil see ka lõpuks õnnestub.

Vahejutustuste tegevus toimub väga erinevatel aegadel ja erinevates kohtades, ka nõukogude aja Eesti ja Lätis. John Fasman on ise ajakirjanik ja tundub, et eeltööd on ta ikkagi päris hästi teinud. Kirjeldused Eestist tunduvad päris tõepärased. Vahejutustused ka päästsid selle raamatu. Ainult noore reporteri eneseotsingutest ja etteaimatavatest mõttekäikudest lugeda oleks olnud ikka parajalt tüütu.

Tõlkinud Olavi Teppan

Teised kirjutavad:
Kirjastuselt
Intervjuu autoriga

Mari Tarand "Ajapildi sees"

Mari Tarandi "Ajapildi sees" oli mul lugemisnimekirjas juba kaua. Küll oli see välja laenutatud või ei olnud minul aega või sobivat meeleseisundit. Ka nüüd seisis ta kodus riiulil kaks nädalat, enne kui julgesin kätte võtta. Aga siis läks juba väga ruttu.

"Ajapildi sees" ei ole raamat Juhan Viidingust, see on raamat Mari Tarandi lapsepõlvest ja tema perekonnast. Tegevustik ja mälestused keerlevad ümber noorema venna, kuid eelkõige on siin juttu nende lapsepõlvekodust, emast ja isast, sugulastest ja olulistest paikadest Lõuna-Eestis. AJAST, kust nad pärit. Raamatu peategelane on aeg.

Seda raamatut oli lihtne lugeda, tekst voolas ja jutustas oma lugu. See oli kui jutustus, mida võiks kujutada ette Mari Tarandit raadios ette lugemas. Autor räägib palju luulest, selle kohast nende peres ja oma elus ning tekst ise on juba poeetiline ja väga isikupärane. Oi, kuidas mulle meeldisid need pangid ja hääd! Aga kui raamatu sulgesin, tundsin, et ei oska selle kohta enam midagi arvata. Tunded ja mõtted jäid kaante vahele.

Teised kirjutavad:

Poes ei käinud vol 1

Mõtlesin, et mis ma ikka raamatuid ostan, neid juba niigi palju, ostan hoopis muusikat. Aga muidugi, plaate ei müüda ju 50 krooni eest, nagu raamatuid. Seega sai kooner minus võitu, aga paar plaati ikka soetasin. Järeldused: Jaan Tätte võib olla väga humoorikas (Vaata, mis sa tegid!), Ukuaru valss on maailma kõige ilusam valss ja Bonzo laulab sada aastat vanu isamaalisi koorilaule sellise kire ja tundega, et neid võib vabalt mitu nädalat järjest kuulata. Oh, ja Metsatöllul on uus album ilmunud!

Kuigi raamatupoes vahepeal käinud ei ole, olen see-eest käinud kõvasti raamatukogus. Vahel ikka piilun esterist, ega minu lugemisnimekirjas olevad raamatud juhuslikult saadaval pole. Enamasti ei ole. Kuni ühel reedel avastasin, et lausa neli on hetkel kohalikus raamatukogus olemas! Muidugi jätsin kõik muud plaanitud käigud tegemata ja sõitsin pärast tööd otseteed raamatukokku. Olid alles! Lugemisnimekiri väheneb jõudsalt. Seetõttu olen olnud viimastel nädalatel väga produktiivne, lugenud läbi kuus raamatut ja ka nende kohta kirjutanud, sest koduse raamatuga on ju nii, et seda võib igal ajal kätte võtta ja uuesti üle vaadata ja seega ei ole ka blogimisega kuhugi kiiret. Raamatukogu raamatuga samamoodi ei ei saa.

Varem asus raamatukogu mul enam-vähem üle tänava, pärast kolimist tuleb natuke kaugemale kõndida. Raamatute tagasiviimine on ju hoopis ebameeldivam tegevus, kui nende toomine. Sestap ühendan seda koerajalutamisega. Esimene kord koeraga sisse astudes keegi midagi ei öelnud. Teine kord läksin korra riiuli vahele, et sealt veel ühte raamatut koju võtta, kui raamatukogutöötaja mulle järele hüüdis, "Sinna ei tohi koeraga minna! See siin on raamatukogu!" Ma olen viisakas inimene, tulin (koos raamatuga) kohe riiuli vahelt välja. Üldiselt olen arvamusel, et koeraga tohib igale poole minna. Toidupoodi vahest siiski mitte. Aga naljakas ütlemine sellegipoolest. Et mispärast raamatukogus koeraga vähem tohib käia kui näiteks minu oma kodus või tänava peal? Pori toovad need pisikesed käpad oluliselt vähem sisse kui inimeste rasked saapad. Koerad raamatuid riiulitelt ei kisu ega tee seal ka midagi muud ebaviisakat. Et koer ei tohi käia raamatukogus pelgalt sellepärast, et ta on koer? Puhas diskrimineerimine, ma ütlen!

Tegelikult ma natuke valetasin ka, sest vahepeal suurte kampaaniate ajal ikka paar raamatut Varrakult ja Tänapäevalt soetasin. Ja nüüd on nii Apollol kui ka Rahva Raamatul taas suur allahindluskampaania käimas. Sealt ma õnneks eriti midagi huviväärset ei leidnud.

Amar Annus "Pärimus veeuputuse-eelsetest tarkadest"

Ulmeguru kirjutas Raamatumaailmas, et tema ei saa hästi aru Loomingu Raamatukogu valikuprintsiipidest. Mina ka ei saa. Amar Annuse "Pärimus veeuputuse-eelsetest tarkadest" ei ole kindlasti ilukirjandus, aga mis ta siis on? Autor ise nimetab seda esseeks, mulle tundus pigem pikaleveninud (populaar)teaduslik artikkel. Tekstist arusaamine nõuab eelteadmisi, kuigi mitte nii palju, et lugemisest midagi külge ei jääks. Kellele selline teos huvi võiks pakkuda? Üliõpilastele ehk? Tegelikult oli siiski ka mulle huvitav, saada pisut aimu, kust pärinevad meie (piibli) müüdid ja kuidas nad aegade jooksul arenenud on.

Ei hakka oma harimatust siin demonstreerima ja teose kohta midagi arvama. Tsiteerin parem paari huvitavamat lõiku.

Selle kirjelduse järgi oli Oannes tõepoolest ülitark, sest pärast teda ei avastanud inimkond enam mitte midagi. Selles vaateviisis ilmneb muistsete mesopotaamlaste üdini konservatiivne maailmavaade, mis teadis, et maailm on "paika pandud" juba iidsel ajal sellisena, nagu ta praegu on. Mesopotaamia vanades kultuurkeeltes on inimene asetatud näoga mineviku poole, kuna sõna "minevik", sumeri keeles igi ja akkadi keeles panitu, tähendab "eesolevat". Tuleviku poole on inimene aga seljaga, sest sõna "tulevik", sumeri eger ja akkadi warkitu, tähendab "tagumist". Ühiskonna ja riigi ideaalset, utoopilist korraldust otsiti minevikust, mitte tulevikust. (lk 12)


Taevaste ennete kompendiumid on palju vanemad kui "horoskoobid", mida tuntakse alates Pärsia impeeriumi ajast alates 539 e.m.a. Horoskoobid on Paabeli astroloogias seega üsna hiline nähtus ja uus teadusliku kirjutise žanr, milles rikastele tellijatele koostati personaalne eluennustus, lähtudes tähevaatlustest inimese sünnimomendil. Horoskoobi žanr mõeldi Paabeli preestrite poolt välja selleks, et et elatada templipersonali, kes Pärsia ajast alates enam ei kuulunud kuningapalee ülalpidamisele. Horoskoop pandi kokku õige mitmete Paabeli ennete liikidest - taevaendest, sünniendest ja ajaendest. (lk 34)