Dervla Murphy "Täie hooga"

Dervla Murphy kirjutatud "Täie hooga" on erakordne lugu naiselt, kes sõitis jalgrattaga Iirimaalt Indiasse. 1960ndatel. Üksi. Läbi raudse eesriide taga oleva Ida-Euroopa, Türgi, Iraani, Afganistani ja üle Himaalaja mägede Pakistani. Kardan, et praeguses maailmas ei oleks selline reis enam võimalik. Kuigi ka teda hoiatati mitmesuguste ohtude eest, mis üksikule naisterahvale idamaades osaks võivad saada, siis ei osutunud ükski neist tõeks.

Ainuke tõeline vahejuhtum inimestega toimus Türgis kurdi aladel, kus teda ründas ööbimispaigas mees. Aga püstolilask lakke aitas. Muidugi oli ohtlikke juhtumeid teisigi, Bulgaarias ründasid teda hundid, siin aitas jällegi püstol. Afganistani mäestikus takistas teed liustik, millest ülesaamisel tuleb ainult autori leidlikkuse üle imestada.

Ohtude asemel koges Murphy hoopis erakordset külalislahkust. Ta püüdis ööbida sõjaväepunktides, kus oli kõige ohutum ja niimoodi sõbrunes mitme tähtsa sõjaväelasega, kes teda omakorda oma sugulastele soovitasid. Sellisel viisil sattus ta Pakistanis kohaliku printsi paleesse külaliseks, milleks ta oma katkistes nailonpükstes ja mitu nädala korralikult pesemata kehaga hoopiski valmis polnud. Autor armus Iraani jäägitult ja tal oli hirmus kahju sealt lahkuda, kuid siis tuli Afganistan ja sellesse armus ta veelgi enam.

Ta pidas teel olles päevikut ja saatis sõpradele kirju, mille alusel teos ongi kokku pandud. Murphy ütleb, et ta ei muutnud esialgu kirja pandut kuigivõrd, mis tähendab, et tegemist on eheda ja autentse teosega, kuigi stiili osas võiks ju norida. Aga ei ole vaja. Sest tegemist on ääretult huvitava reisikirjaga. Murphy suhtub teel kohatud inimestesse enamasti suure empaatiaga ja need vastavad samaga. Samas oskab ta näha huumorit kohtades, kus midagi naljakat tegelikult ei ole. Kõik need algelised hotellitoad, vilets toit, karmid kliimaolud ja lõputu bürokraatia. Vastukaaluks jälle imeline loodus, lahked võõrustajad ja maitsev toit (ka paleedes, nagu eelpool juttu oli). Kardan, et praegu seda maailma enam suures osas alles ei ole.

Täna õhtul kohtasin üht noort Hollandi paarikest, kes saabus Kabuli oma esimesele välislähetusele kahe nädala eest ning imestab ikka veel, kuhu nad küll on sattunud. Mööndavasti on nende imestus mulle arusaadav ja ma olen tõesti rahul, et lähenesin Afganistanile sammhaaval. Kui oleksin Dublinist otse Kabuli lennanud, maandunud idamaades tundliku haistmismeelega päranisilmse uustulnukana, poleks minagi ehk osanud hinnata afgaanide elu ja kultuuri peenemaid tahke. Aga praegu, Istanbulist Mashhadisse rännatud kahe kuuga muutusid teed päev-päevalt vähem maanteesarnaseks, mäed kõrgemaks, õhk hõredamaks, riietus võõramaks, toolid harvemaks, muslimid rohkem islamit jägivaks, sanitaartingimused jubedamaks, ilm palavamaks, haisud vängemaks ja toit mustemaks. Afganistani piirile jõudnud, näis juba üsna loomulik enne sööki leivalt mullapuru pühkida, juustult karvu noppida ja suhkru seest putukaid eemaldada. Ühtlasi ei häirinud mind enam kirbud, söögiriistade puudumine ega seegi, et kümme päeva polnud ma riideid seljast võtnud või voodis maganud. (lk 109)

Tõlkinud Lauri Saaber

Teised kirjutavad:
Ekspress

Tudengiraport
Mariann