Kolmapäev, 4. jaanuar 2012

Andrei Hvostov "Sillamäe passioon"

Andrei Hvostovi "Sillamäe passioon"on autori sissejuhatuse järgi reisikiri. Reisikiri minevikku, tema nõukogude aja lapsepõlve Sillamäel, "kinnises linnas".

Siit ei kuma läbi kõige vähematki nõukanostalgiat. Hvostovi meelest oleks selline paik nagu Sillamäe pidanud olemata. Ja tõepoolest, kui ta kirjeldab kogu süsteemi jõhkrust ja absurdsust, tuleb temaga nõustuda. Ometi langes ka minu lapsepõlv aega, mida Hvostov kirjeldab, kuigi ta on minust mõnevõrra vanem. Tundsin ära kõik need pioneeriasjanduse tobedused, kooli survemehhanismid ja ühiskondliku surutise õhkkonna. Ometi ei ole ma kunagi omaenda lapsepõlvele niimoodi mõelnud. Saades aru, et kõik on tobe, oli see ometi ka huvitav ja põnev. Ja teisalt - kuna tühjad poed, pikad järjekorrad, tigedad poemüüjad ja loosungid olid tollal osa kõigi elust, siis mina ei osanud mõeldagi, et teisiti saab ka. Teisiti lihtsalt ei olnud. Palju, millest Hvostov kirjutab, tuleb tuttav ette, aga see on kirja pandud sellisest vaatenurgast, millele ise pole kunagi tulnud. Samas niimoodi raamatust lugedes leiad, et kõik just nii oligi.

Olen Hvostovi hoolimata tema venepärasest nimest alati eestlaseks pidanud. Isegi ei tea, kust selline arvamus tulnud on. Raamatut lugedes aga tekkis segadus - kelleks ta siis ikkagi end ise peab? Venelasest isa ja eestlasest ema laps, kes elas Sillamäel vene keele sees. Ometi kirjeldab ta kogu raamatu vältel eesti ja vene keelt kõnelejate omavahelist hõõrumist. Aga lk 238 ütleb ta selge sõnaga välja, et on eestlane. Paraku. (Ja ma ei tea, miks just "paraku".)

Nagu näha, ei oska ma selle teose kohta midagi mõistlikku kirjutada. Millegipärast ongi kõige raskem kirjutada raamatutest, mis täitsa külmaks jätavad (neist, mis ei meeldi, on väga lihtne kirjutada) või nendest, mis panevad kaasa mõtlema või omaenese eluga võrdlusi tegema. Hvostovi raamat kuulub viimaste hulka. Lugemise ajal tekkis nii palju mõtteid - oh kus nüüd kirjutaks! - aga kirjapanemise ajal ei ole enam mitte midagi. Igatahes väärib "Sillamäe passioon" lugemist. Mõtlesin, et peaks seda oma tütrele soovitama, saaks tema kah natuke aimu, milline ema lapsepõlv oli. Aga kardetavasti tunduks see raamat talle igav. Samast ajast tulnutele aga pakub "Sillamäe passioon" ühest küljest äratundmist, kuid teiselt poolt ka hoopis teistsugu pilku aega, mis oli ju alles hiljuti.

Petrone Prindi kogutud lingid
Lisapeatükk Soomest
Lisapeatükk tõest ja tõlgendusest

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar