Arvamus on kirjutatud 08.03.2007.Sain nüüd lõpuks Kivirähu "Mees, kes teadis ussisõnu" läbi. Täitsa uskumatu raamat! Kuni keskpaigani oli nii, et ... no oli kah. Vahepeal nagu ei toimunud midagi uut ja miski mõtteveeretamine ja olustikukirjeldamine käis. Tundus, et edasine tegevus voolab rahulikult ja ettearvatavalt. Ja siis tuli äkitselt teemasse täielik pööre ja siis veel ja veel... Autoril fantaasiat jätkub - mina küll ei suudaks selliseid teemasid ja tegevuskäike välja mõelda - inimahvid, kes kasvatavad kitsesuuruse täi, vanaisa, kellel on mürgihambad ja kes ehitab endale inimluudest tiivad, munadeta mungad, hundid, keda peetakse ratsutamiseks ja piima lüpsmiseks. Tegelikult oli see väga sünge raamat, vahepeal sai ikka muiata ka, kuigi huumor oli peidetud irooniasse tänapäeva ühiskonna kohta, aga lõpp läks järjest süngemaks ja süngemaks.
Mingil hetkel avastasin lugedes, et mina kirjutan ju täpselt samamoodi! Pean silmas stiili ja lauseehitust. Olen viimasel ajal natuke rohkem oma mõtteid kirja pannud kui tavaliselt, lisaks lugesin oma nooruspõlve luuleraamatut, seega oli võrdlusvõimalus kohe käepärast võtta. Ma nüüd ei tahaks ennast küll Kivirähuga võrrelda, aga see osa, kus peategelane oma unistustest mõtiskles ja tuleviku peale mõtles - no täpselt minu stiil! Nii et ma siiski ei ole täiesti lootusetu :)
Teised kirjutavad:
Viimne mohikaanlane eesti moodi
Meelis Friedenthali ettekanne
Hannes Rummi arvustus
Ekspressi arvustus
Sirbi arvustus
Baas
Raamatutest
Kirjanduslik päevaraamat
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar