Kai Aareleid "Vene veri"

Kai Aareleiu "Vene veri" räägib mälust ja minevikust, leppimisest ja mõistmisest. Need sõnad ei räägi muidugi mitte üks raas raamatu sisust. Mul ongi selle sisu raske edasi anda, sest minu jaoks oli seda lugedes eelkõige oluline tunne, meeleolu, mis raamatut lugedes tekkis. Raamat oli kuidagi kurblik. Alguses pani tekst mind igatsema sellise turvalise ja traditsioonilise elu järgi ja lõpus pani tekst mind nutma.

Autor, kes diplomaadi naisena Peterburi elama asub, ei ole selle üle üldse õnnelik. Venemaa ei ole koht, kuhu ta minna tahaks. Vene veri, mida on pikka aega maha salatud ja unustada püütud, aga mis nüüd, seistes silmitsi selle suure riigiga, taas endast märku annab. Veri on tugev, seda ma tean ka omast käest. Isegi kui sul on seda - võõrast - vaid kaheksandik. Võõras veri pärineb vaarema Aleksandrast, kes eesti mehega abiellus ja Venemaal toimunud suurte muutuste eest Eestisse kolis. Vaheldumisi kirjeldab autor oma Peterburi elu ja pildikesi vaarema elu olulistest hetkedest. Saa siis aru, kas see on ilukirjandus või dokumentaal. Natuke nii ühte kui ka teist. Fragmentaarium mälupiltide, tunnete ja minevikumälestustega. Mina oleksin rohkem tahtnud lugeda vaarema Aleksandrast. Praeguse Peterburi kirjeldused olid kuidagi lohutud oma pideva külma, tuule ja lumega, räämas parkide, köökus mutikeste ja kõikvõimsate miilitsatega.

Kuula katkendit siin.

Teised kirjutavad:

Sehkendaja

Holger Kaints, Looming

Kiiksu lugemisarhiiv

Nõudmiseni

Veraprima

Südamelähedaselt

Lugemissoovituse blog
Loterii

M. C. Beaton "Kõlvatu naise surm"

M.C. Beatoni külakonstaabel Hamish Macbethi lood on kõik väga ühtemoodi. Mis muidugi ei takista neid mõnuga lugemast. Kui nüüd hoolega järgi mõelda, siis oli "Kõlvatu naise surm" ikka väga jabura faabulaga. Tegevus toimub mingis kummalises paralleelreaalsuses, kus riietutakse õhtusöögiks ümber, klassivahed on teravad ja usufanaatikud elus. "Kõlvatu naine" on meeste najal elades rikkaks saanud ja nüüd vähe vanemas eas otsustab abielluda. Selleks kutsub ta oma Šoti mägismaale ostetud majja kokku neli endist armukest, kes kõik on rahahädas, et nende seast see õige välja valida. Muidugi saab naine autoõnnetuses surma ja kõik on kahtlusalused. Macbeth lahendab loo nagu ikka, mängleva kergusega, laskmata end segada endisest armastusest Priscillast ja peategelase õetütrest, kes meeleheitlikult teda võrgutada üritab. Lõpuks on kõik (peale mõrvari muidugi) ilusad ja head.

Tõlkinud Marja Liidja

Teised kirjutavad:
Padjaklubi
Loterii
Juuli raamaturiiul
Õhtulehe raamatublogi

Andrus Kivirähk "Maailma otsas"

Pildikesed heade inimeste elust. Kõlab hästi. Ja ongi hästi. Väga muhe lugemine, soe ja lihtne. Kivirähk rääkis, et ta pidi meeleheitlikult pingutama, et raamatusse ühtegi seiklust sisse ei tuleks. Peaaegu sai hakkama. Mõni peaaegu seiklus ikka on, näiteks see, kus Eevaldit ründab kringel või kuidas ta satub külla endisele sportvõimlejale Tõnule ja tema endisest korvpallurist naisele Veronikale. Suurem osa tegevust toimub töölt koju minnes, sest tööl on ju ainult koosolekud ja kohviautomaat ja seal ei juhtu küll kunagi midagi. Tegelasi on raamatus palju, nad on nagu elust enesest ja ei ole ka. Neid kõiki on natuke suurendatud ja laiendatud, et rohkem sisse mahuks. Viiekümneaastane Kalju, kes elab ikka veel koos ema Mallega. Jaanika, kellel on väga hea süda, nii et ta ei suuda oma kümnetele austajatele kuidagi ära öelda ja käib nendega järgemööda kohtamas. Ja kurdab, et hirmus palju raha läheb nende mobiilisõnumitele vastamiseks, aga vastamata jätta ei ole ju ka ilus. Baaripidaja Ülo, kes paneb oma baari kell seitse õhtul kinni, et saaks minna koju ja kaevuda mõnda paksu ja klassikalisse raamatusse. Vooremäe, kes käib igal õhtul teatris, kus saab alati, sõltumata näidatud etendusest, nutta ja naerda. Tore tegelane oli ka noor ehitaja Juku, kellel kohe üldse suhtlemisega ei vedanud, nimelt tundus talle, et kõik mehed tahavad teha homoseksuaalsele teele kallutada. Ja muidugi salapärane härra Immanuel.

Helistaja oli sportvõimleja Tõnu, kes pikema sissejuhatuseta käskis Eevaldil kohe enda juurde tulla.
"Silguvorm on ahjus!" karjus ta torusse. "Viina täna ei joo. Meil on pidulikum istumine, võtame konjakit."
"Mis puhul siis?" küsis Eevald. "Kas sul on sünnipäev? Või Veronikal?"
"Veronika võttis kassi," seletas Tõnu. "Isane, kurat! Kõuts! Õudne. Ma ütlesin talle kohe, et meie kahe jaoks siin majas ruumi ei ole! Üks meist peab oma munad letile lööma, teist võimalust ei ole! Eks me vaata, kelle Veronika välja valib. Mina igatahes kavatsen oma varustuse eest võidelda. Aga kõuts on ka väge täis, ega ma ei tea, kas saan tast jagu."
...
Kui ta kaks tundi hiljem Tõnu ja Veronika ukse taga kella helistas, oli Veronika see, kes avama tuli.
"Oi, tere Eevald!" rõõmustas ta. "Astu aga edasi ja mine kohe kööki. Tegime kassi auks räimevormi, see on veel soe."
"Tõnu ütles, et pidi olema metsik elukas," ütles Eevald.
"Imearmas kassipoeg," lausus Veronika. "Tõnu lubas temast küll sportvõimleja teha. Täiesti segi läks, kui ma poisiga koju tulin, päev otsa on kassi sabas käinud ja teda vahtinud. Isegi diivani alla proovib koos kassipojaga pugeda, aga õnneks ei mahu, seal saab poisike natuke rahus olla."

Sai nutta ja sai naerda. Tore raamat oli.

Teised kirjutavad:

Ajakiri Regina

Ilma igasuguse reklaami ja kärata on Eestisse saabunud uus ajakiri Regina. Tegemist on Soomes juba pikka aega ilmunud naisteajakirjaga, mis hiljuti ennast täielikult ümber pööras ja kirjandusajakirjaks hakkas. Ajakiri positsioneerib end kirjandusliku meeleleahutusena ja meelelahutus see on. Suure osa sisust moodustavad novellid, mille on kirjutanud nii harrastus- kui ka päriskirjanikud. Pean tunnistama, et mina selliseid novelle eriti lugeda ei viitsi, aga kindlasti on palju inimesi, kes ehk paksu raamatut kätte võtta ei julge või taha (mis iganes arusaamatul põhjusel), aga selliste lühikeste lugudega saavad kenasti hakkama. Viimasest paarist ajakirjast loetud novellid olid väga erineva tasemega. Kui mõni oli täitsa lugemist väärt, siis järgmine oli puhas aja raiskamine. Enamik tegeles ikka suhete ja armastuse teemaga.

Lisaks novellidele on natuke kirjandusuudiseid, raamatuarvustusi ja intervjuusid. Intervjuud on küll päris huvitavad. Mina ei loe üldse ajakirju ja seega ei tea, milliste inimestega teistes juttu tehakse. Siin on selleks olnud näiteks Soome koomiksijoonistaja ja muidugi kirjanikud ja muidu kirjutajad, Eesti ja Soome omad. Viimases numbris näiteks Kairi Look, Rosa Liksom ja Hannu Mäkelä. Peale selle tasub juulinumber endale soetada ka neil uudishimulikel, kes Bukahooliku tagasihoidliku isiku kohta rohkem teada tahavad.

Ausalt öeldes ei kujuta ette, kuidas "Regina" ennast ilma reklaamita meie üleküllastunud naisteajakirjade maailmas elus hoida kavatseb. Tõsi, teist sellist kirjandusliku suunitlusega ajakirja meil ei ole (Eesti Naisel oli küll varem jutulisa, ma tõesti ei tea, kas praegu ka). Igatahes, soovin talle pikka iga.

Koduleht

Facebook

Kätlin Kaldmaa "Õnn on otsuse küsimus"

Ühel päeval avastad täiesti ootamatult, et sinu tütar lõpetab juba gümnaasiumi, varsti on ta ehk kodust läinud ja neid asju, mida sa talle veel rääkida ja õpetada pole jõudnud, on niiii palju. Ta ei oska triikida ega nööpi särgi ette õmmelda. Ta oskab teha kooki ja smuutit ja pannkooki, aga putru pole ta kunagi keetnud. Meil on Kätlin Kaldmaaga peaaegu ühevanused tütred ja samasugune äratundmine jõudis mõlemani. Kirjanikuna pani Kaldmaa oma õpetussõnad, soovitused ja mõtted raamatusse. "Õnn on otsuse küsimus" on ema kiri tütrele - ellujäämisõpetus. Siin on segiläbi pudru keetmise õpetus, peatükid armastusest, valust ja enesetapust, luuletused ja fotod. Kõrvalseisjale jääb kindlasti palju varjatuks. Las jääb. Sest see, mis välja paistab, on ilus. Lihtne ja ilus ja isiklik. Lugedes tundus, et neid kohti, mida tahaksin välja kirjutada ja jagada, on pea igal lehel.

Küll on tore, kui keegi sulle ütleb, et sa saad ise otsustada selle üle, kas sa oled õnnelik või mitte ja et valu läheb üle. Et sa ei pea ootama kakskümmend aastat, et ise lõpuks samale järeldusele jõuda. Kellegi teise ütlemisest on teinekord muidugi vähe kasu, me peame ju ise kõik oma valud ja rõõmud läbi elama. Aga mul on ikkagi lootus, et selline ütlemine jääb meelde ja meenub õigel ajal, siis kui enam kuidagi edasi elada ei oska. Ja et siis see aitab. Aitab kiiremini jõuda sinna, kuhu meie emadena jõudsime alles nii pika teekonna järel.

Eriti armsad olid raamatu viimased kaks peatükki, mis kirjutatud tütre poolt emale. Sest ka emad peavad pärast tütarde lahkumist uutmoodi elama õppima.

"Õnn on otsuse küsimus" on väga isiklik raamat. Ma ostsin selle lootuses, et saan selle anda kaasa oma tütrele. Seda ma teengi, aga siin on nii palju asju, mis meil on teistmoodi, mis igas peres on omamoodi. Tahaksin, et oskaksin ka ise kirjutada oma tütrele teele kaasa midagi samasugust. Midagi sellist, mis räägib minust ja temast.

Kui asjad on täiesti sassis, tuleb lihtsalt hakata neid tasapisi ja ettevaatlikult ükshaaval lahti harutama. Küll sa sest välja tuled. Eluga.

Teised kirjutavad:
Postimees
Loetu kaja
Asjatud mõtted
Teele
Väike raamatutuba

Sass Henno "Homse maailma kirjanikud"

Sass Henno "Homse maailma kirjanikud" on Eesti esimene firmaromaan, nagu väljaandja seda nimetab. Ilmsesti ei paku selline raamat kuigi suurele lugejaskonnale huvi, sest tegemist on ülevaatega ühe IT-ettevõtte sünnist ja algusaastatest, kuid mida saab lugeda ka laiemalt Eesti noore äriettevõtluse, konkreetsemalt IT-ettevõtluse arenemisloona. Ehk siis kirjeldab teos Proeksperdi esimest kümmet aastat ja lisaks veel ka natuke aega enne ja pärast seda kümmet aastat. Eessõnas on disclaimer: tõsielusündmustel põhinev, kuid siiski ilukirjanduslik juturaamat, mis on sündinud inspireerituna Proeksperdi-nimelise IT firma töötajatest, koostööpartneritest ja nende vägitegudest. Teisisõnu, kas see just oli nii, nagu kirjas, või oli see kuidagi teisiti, me tegelikult teada ei saa. Näiteks kuulsin Proeksperdile lähedalseisvalt isikult, et mitte kõik ei olnud Sass Henno arusaama ja tõlgendusega rahul: "No ei olnud sellises koguses konjakijoomist seal!"

Tõestuseks järgmine lõik:

Kui taas tõele au anda, siis tegelikult olid ajad palju viisakamad, kui mu jutust mulje jääb. Nõmme-Kases ei toimunud mingit meeletut läbu, nagu siin võiks arvata. Jah, olid korrad, kui me näiteks Valloga jäime kauemaks koroonat mängima või jõime Vinteri Brasiiliast toodud puskarit ning pärast läksime edasi linna. Või sõitsime Vampsi juurde ja jõime seal konjakit. 

Aga mingit pöörast pillerkaart nüüd küll ei toimunud. Selle tõestuseks on kasvõi see, et sel perioodil saame tehtud ka hämmastavalt palju eriilmelisi projekte, millest kõigil on Proeksperdi arengus oma oluline roll. Ühele merebioloogiaettevõttele teeme satelliidipilti analüüsiva tarkvara, mis aitab kindlaks määrata vetikate asukohta ja hulka mis tahes mere piirkonnas. Uut tüüpi positsioneerimistarkvara hakkame arendama ka turvafirmale Claudia, kus eesmärgiks on autode positsioneerimine reaalajas. Allan Poolal õnnestub Regiost välja kaubelda ka kaardi põhi, kuid maakera kumeruse tõttu tekkiv arvutusviga jätab punkti ebatäpseks. Sellest tulevikus arendatav SeeMe rakendus on sugulane ka teise projektiga, mille eesmärk on kaugsõiduveokite kütusekulude mõõtmine kaugjälgimisseadme abil. Algul on kaugsõiduautojuhid vägagi abivalmis, kuid niipea kui nad mõistavad, et aitavad meil vabatahtlikult arendada süsteemi, mis nende varastatud kütuseliitreid jälgida oskab, saadavad mehed meid lihtsalt perse: „Aretage oma kaadervärki mujal!” 

Aga mida siis oli? Oli seltskond noori mehi, kes tahtsid hirmsasti progeda. Ja seda nad siis tegidki, öösel ja päeval. Ettevõte sai alguse juba kunagi eelmise sajandi üheksakümnendate algul (oi, me oleme ikka vanad juba), kui Raivo Vilu, KBFI vanemteadur, lõi meeskonna lootustandvatest noortest, kes habraspunaste telliskiviseinte vahel põnevaid tegusid tegid. Justkui soojenduseks kirjutavad nad tarkvara Soome radiatsiooniolukorra jälgimise seadmetele, mis võimaldavad tollal kahemõõtmelisel kaardil jälgida radioaktiivse kiirguse levikut. Loodetavasti kasutab Loviisa tuumaelektrijaam seda tarkvara tänaseni. 1994. aastal hakatakse arendama kiipkaarti Raepangale. Mina mäletan, et esimesed magnetkaardid tulid Eesti pankades laiemalt kasutusele 1995. aastal ja ega neid eriti lihtne klientidele müüa ei olnud. No mis sa teed selle kaardiga, kui linna ainus sularahaautomaat asus Raekoja platsil. Kiipidest ei olnud keegi siis veel kuulnudki. Aga Proekspert juba arendas!

Autorile heidaks ette teatavat fragmenteeritust. Ettevõttega seotud inimestele ei olnud see lugemisel kindlasti probleemiks, aga võõrale jäävad siiski mõningad asjad segaseks, mõned otsad lahti ja teised seosed arusaamatuks. Üsna kergelt hüpatakse ühelt teemalt teisele ja üleminekud ei ole kuigi sujuvad. Tegevust arendab minajutustaja, kellest jääb üldse arusaamatuks, kes ta selline on ja milline roll tal ettevõttes oli. Lugu algab sellega, et minajutustaja läheb Proeksperdi Narva mnt kontorisse ennast tööle pakkuma. Mis tähendab, et ta ei ole algusest peale sellega koos olnud. Edasi aga tundub, et minajutustaja teab hoopis rohkemat, kui eeldada võiks.

Tegelikult võiks seda raamatut lugeda küll. Saab päris kena pildi ühe noore vabariigi noore ettevõtte arengust, saab heita pilku noorte progejate tegevusse ja elada kaasa nende võitudele ja kaotustele.

Raamatut saab lugeda siin.
Teised kirjutavad:
Õhtulehe raamatublogi
Artikkel Õhtulehes

Maarja Kangro "Dantelik auk" Tiina Laanem "Õnnelik jää"

Ma pole üldsegi ole esimene, kes neid kahte raamatut koos vaatleb. Ütleme ausalt, ega mul Maarja Kangro "Dantelikust august" eriti midagi kirjutada ei ole. Kui "Ahvides ja solidaarsuses" oli (minu jaoks) uudsust, siis "Dantelik auk" tundus sellise intellektuaalitsemisena. Sain teada uue sõna - intelligiibne. Tuleb välja, et ongi selline sõna olemas, juba Schopenhauer kasutas. Ühesõnaga, ei jätnud erilist muljet.

Tiina Laanemi "Õnneliku jääga" läks natuke paremini. Tema lugude peategelased oleks justkui elust enesest, igatahes on mul sellistega lihtsam samastuda kui Kangro erudeeritud emantsipeerunud naistega. Natuke fantaasiaelementi on ka sees, aga õige natuke ja arvatavasti mõne jaoks ei ole need elemendid üldsegi fantaasia, vaid "vabalt võib juhtuda" asjaolud. Lugudel olid kenasti puändid olemas, nagu ka algus, lõpp ja keskpaik. Kõik just nii nagu ühes novellikogumikus olema peab. Meelde jäi proua Pall, kes armastab tasuta asju, töönarkomaanist härra H, kes puhkusest ainult unistada suudab ja "Musta augu" peategelane, kellel mitte kuidagi ei õnnestu ennast maailma silmis ära kaotada. Ja muidugi ka niminovelli peategelane, kes soovist kõiki õnnelikuks teha ise nii täielikult läbi põleb, et täitsa ära hajub. Tegelikult, kui veel natuke mõelda, siis meenuvad ka teised tegelased, kes samamoodi isikupärased on. Või siis hoopis peegeldavad inimesi meie ümbert, on nagu tüpaažid, tegelased tegelikust maailmast, sellised, keda leidub kõikjal ja kogu aeg. 

Teised kirjutavad:

Andrus Kivirähk "Lood"

Andrus Kivirähu jutud on ikka olnud lahe lugemine, natuke kiiksuga ja palju fantaasiat. Suurem osa "Lugude" lugusid jutustab ümber tuntud muinasjutte. Seda on teinud ka Neil Gaiman ja kindlasti palju teised. Kui järgi mõelda, siis on enamik muinasjutte täiesti ebaloogilised, nende tegelased käituvad ebaloogiliselt ja järeldused ei vasta reaalsusele. Näiteks Lumivalgeke - nahk valge kui lumi, huuled punased kui veri, juuksed mustad kui süsi. Kes veel sellised välja näevad? Vampiirid muidugi. Pärast Neil Gaimani "Snow, Glass, Apples" lugemist ei ole "Lumivalgekese" muinasjutt enam kunagi endine.

Kivirähk kirjutab muinasjutte muidugi oma kivirähulikul moel. "Kuplas pruut" räägib sellest, mis juhtub pärast seda "kui nad veel surnud pole, elavad nad siiamaani õnnelikult". "Saabastega koletis" aga räägib palju elulisema loo sellest, et ullikesed nooremad vennad jäävad ikka ullikesteks ja et kassid on ühed õelad olevused.
"Häbi" pilab mõnusasti meie praeguse aja meedia ja televisiooni mõjuvõimu, kus igaüks, kes noka lahti teeb, saab kohe staariks ja igaüks, kes kogemata juhtub televisoonis midagi valesti tegema, on pärast seda kadunud mees. "Ajaloo keerises" aga mõjub suisa õõvatekitavalt.

Teised kirjutavad:
Kaur Riismaa, Ekspress
Veiko Märka, EPL
loterii
trakyllmaprokrastineerinj2lle

Nuxxbooks

Raamatukoguhoidja lugemissoovitus

Madalseis

Louis de Bernières "Kapten Corelli mandoliin"

Louis de Bernières' "Kapten Corelli mandoliin" vaatas mind raamaturiiulist (ja siitsamast blogi päisest) etteheitva pilguga juba kümme aastat. Seega valisin ta hoolimata kopsakast kogust Kreekasse puhkusereisile kaasavõtmiseks.

Põhiline osa raamatu tegevusest toimub teise maailmasõja ajal Kreeka saarel Kefallinial, kus Saksa ja Itaalia sõjavägi koos saart okupeeris. Esiotsa meenutas okupatsioon kangesti "Allo, Allot", kus sõdurid kohalikega mõnusasti aega veetsid. Eriti sobis sellesse konteksti britist tegelane Bunny, kes saadeti saarele Suurbritanniasse teateid edastama. Olles lõpetanud kooli suurepärase vana-kreeka ja ladina keele oskajana, oli tal algul tükk imestamist, miks mitte keegi kohalikest temast aru ei saa. Britina on autor oma kaasmaalaste osaluse üle sõjas mõnusasti ironiseerinud. Minu meelest on juba seegi natuke irooniline, et prantsuse nimega inglane kirjutas romaani Kreekast itaallasest peaosalisega.

Sõda on autor edasi andud lihtsa sõduri vaatepunkti kaudu, kelle seisukohalt ei ole see muud kui üks mõttetu surmaminek ja kannatus. Ta tunneb suurt sümpaatiat lihtsa sõduri vastu ja isegi siis, kui see sõdur mõrvab, piinab ja vägistab, näeb autor hoopis temas endas sõja ohvrit. Siinpool Euroopat oleme tihtipeale harjunud endast mõtlema kui suurtest sõjakannatajatest ja oleme nördinud, kui Lääne-Euroopas seda arvamust alati ei jagata. II maailmasõda oli mujal vähemalt sama hirmus ja kirjelduste pealt Bernières värve kokku ei hoia.

Üldse torkab juba esimesest leheküljest alates silma autori lopsakas ja kujundlik keelekasutus. Aga tegemist on siiski eelkõige armastuslooga kohaliku arsti tütre Pelagija ja itaalia ohvitseri Antonio Corelli vahel. Lõpupoole hakkasid mind häirima mõned ebaloogilisused, aga noh, armastusloo puhul on enamasti tähtis hoopis midagi muud. Ja armastusloona on "Kapten Corelli mandoliin" suurepärane. Just selle tõttu, et autor põimib loo sisse ajalugu ja kultuuri. Ümber ei saa kuidagi ka muusikast, millel on tegevuses tähtis osa. Ma ei oskagi öelda, kas sõda on armastuloole taustaks või vastupidi, siin on nad orgaaniliselt kokku seotud.

Tõlkinud Mart Rummo

Teised kirjutavad:
Joanna looming

Kätlin Kaldmaa "Armastuse tähestik"

Lugesin Sirbist arvustust ja mul oli KOHE seda raamatut vaja. A kus sa saad, kui pead viieni kontoris tööl olema ja raamatupoeni jõudmine võtab aega. Oh mis õnn, et on olemas e-raamatud ja nutitelefonid. Sest lugerit mul muidugi tööl kaasas ei ole. Mõne minutiga oli raamat arvutis ja telefonis. Ei mingit raamatupoes või -kogus aja kulutamist. Kuigi natuke on kahju ka, sest nii ilusasti kujundatud (kujundas Lilli-Krõõt Repnau) luuleraamatut tahaks tegelikult käes hoida ja lehitseda.

Mispärast käisin hiljem ikkagi raamatupoes ja hoidsin käes ja lehitsesin. Oli veel ilusam, kui ekraani pealt paistis. Nüüd on mul "Armastuse tähestikke" terve hulk - paberil ja arvutis ja telefonis ja lugeris.

Nende Kätlin Kaldmaa paari luuletuse põhjal, mida lugema olen juhtunud, on mulle jäänud mulje, et see on midagi, millest mul on raske aru saada (ma pole ka suurem asi luulelugeja muidugi). "Armastuse tähestikust" ei olnud raske aru saada. Luulega on muidugi nii (vähemasti minu puhul), et see peab sobima kokku hetke tundmustega. "Armastuse tähestik" sobib minu hetke tundmustega praegu suurepäraselt kokku. Ma loen ja saan aru, et keegi on pannud kirja mõtted, mida ma ise poleks kunagi suutnud niimoodi sõnastada, aga ometi on need nii õiged.

Kogu tundub esimese hooga üsna eklektiline, siin on pikemad ja üsna realistlikud armukese-luuletused, lühemad ja abstraktsemad armastuse-luuletused ja mõned pikad ja väga sugestiivsed armastuse-luuletused. Lisaks on kogus luuletusi nii eesti kui ka inglise keeles. Tunnistan, võõrkeeles on luulet väga raske lugeda, läheb palju vähem korda. Seega oli tore, et mõned olid kahes keeles, sai lugeda ühte ja teist ja mõtiskleda, kas nad erinevad või on täpselt samad. Aga kõik sobib ometi väga kenasti tervikuks kokku ja kujundus aitab sellele ka palju kaasa. 

*
Minu Kanada armuke
ei maga kahe mehe eest,
ja mingist magamistoast
ei ole juttugi.
Ta hoiab mind hellalt
oma pikkade käte vahel
ja punub mu juustesse
mäletamise lõngu,
millest hiljem
koon unustamise salli.
(Minu Kanada armuke, lk 15)

*
Armastuse ookean

Ookean ei ole veekogu, ütles ta.

Ookean ei ole lihtsalt vesi.

Ookean ei ole põhi, lõuna, ida, lääs.

Ookean ei ole koht, kus päike puhkab.

Ookean on.

Ütles ta. 

Ookean on seisund.

Ookean on olek.

Ookean on. 

(lk 45)

*
armastuse merega on selline lugu,
et seda ei leia sa üksi.
aga kui seda otsima minnes

oled südametu ainult sel põhjusel,
et usaldasid ta armsama kätte
ja jäid temast ilma,
on võimalus merega kohtuda suurem.
armastuse meri on teadagi
näidanud oma palet südametutele armastajatele.

armastuse merega on selline lugu,
et paljale silmale nähtamatu
on seeme, millest see võrsub.
tee lahti oma valu
ja õpid ujuma.
(Armastuse meri IV, lk 41)

Intervjuu Kultuurikajas
Nõudmiseni
Sirp

Olev Remsu ja Tiit Pruuli "Rongiga maailma lõppu. Tallinn-Moskva-Vladivostok"

E-raamatute vahepeale sattus ka üks päris raamat. Olev Remsu ja Tiit Pruuli "Rongiga maailma lõppu. Tallinn-Moskva-Vladivostok". Sellistest vanadest aegadest ja asjadest, millest Remsu kirjutab, ei sobikski nagu kusagilt mujalt kui paberi pealt lugeda. Pealkiri ütleb juba kõik ära - Remsu võttis Pruuli kaasa (või oli see vastupidi) ja sõitis rongiga Tallinnast läbi Moskva Vladivostokki. Remsu kirjutas ja Pruuli tegi pilte. Enamalt jaolt kirjutab Remsu küll vanadest aegadest, mitte niivõrd sellest konkreetsest rongisõidust, mis sai teoks 2008. aastal. Eks ta ole sama marsruuti ka varem läbinud ja nüüd hea vanu aegu meelde tuletada. Väga pikalt jalutame temaga koos Moskvas, nii praeguses kui ka selles endises, kus Remsu nooremas eas palju käis. Uurime ja hindame majade arhitektuuri. Sööme rongis borši, aga viina ei võta. Kohtume igasugu inimestega ja meenutame, meenutame, meenutame. Ilusaid noorusaegu. Ja Stalinit. Ikka ja jälle jääb meile Stalin ette. Lõpp läheb päris kiireks, Vladivostokis Remsu enam ringi ei kõnni, vähemalt raamatus mitte. Palju olulisem on Ivolga budaklooster, mis asutati Stalini direktiivi alusel sõja ajal (jälle Stalin!). Seal käis Remsu 30 aastat tagasi ja läheb nüüd jälle. Vahepeal on oi kui palju muutunud.

Midagi on veel muutunud. Infot on rohkem kui vanasti.
Ma mäletan, et mind on raudteemiilits Krasnojarskis kinni pidanud ja üle kuulanud - kust olen ma saanud selle atlase, kus kõik raudteed täpselt peal?
Oli ta võmmikoolis ja hiljem poliittundides pestud ajudega, arvas kõiki kaardiuurijaid spioonideks? Tundis ta ette rõõmu ülendusest salakuulaja tabamise puhul?
Ei aidanud seegi, et ma näitasin tiitellehte - atlas on trükitud Moskvas, kodumaa pealinnas. Aga täpselt seesugune oleks võidud teha ka Ameerika Luure Keskvalitsuse trükikojas, just selleks, et üht Siberi raudteemiilitsat ninapidi tõmmata. Siis tuli mul idee. Ütlesin, et ma näitan, kus on see atlas müügil! Sain võmmi nii kaugele, et ta oli valmis tulema vaksali raamatuleti juurde. Ma mõtlesin, et juhul, kui atlast ei ole, ehk on müüja valmis tunnistama, et ta on seesugust raamatut näinud, et see on Nõukogude Liidu raamat. Atlas oli siiski müügil, miilits võrdles minu kulunud eksemplari uhiuuega. Seejärel ragistas tükk aega ajusid, seda oli ta sinise vormimütsi alt kohe füüsiliselt näha. Äkki pidas spiooniks raamatumüüjatki, keda iga päev nägi? Oletas, et mängime kokku? Viimaks siiski vibutas ta meile mõlemale hoiatavalt näppu - vaadake te mul ette, et kodumaad reetma ei hakka! (lk 251)

Teised kirjutavad:

Paar tsitaati

Kati Murutar "Projektilaps Pärnust"

Kati Murutari "Projektilaps Pärnust" seisis mul lauanurgal mitu head kuud. Lõpuks tegin ta suvalisest kohast lahti ja lugesin natuke, siis lugesin natuke teisest kohast, seadsin end mugavamalt sisse ja ei peatunud enne, kui raamat poole peal. Sest "Projektilaps Pärnust" haarab kaasa, pakub mõningal määral äratundmisrõõmu, seda muidugi eelkõige pärnakatele, on ladusas keeles ja kergesti loetav. Päris tervikut kõik peatükid omavahel ei moodusta, seda eriti lõpupoole. Ühtset selget telge raamatul ei ole, pigem on see kogumik kilde ja mälestusi. Oli ka seiku, millest ma poleks tahtnud lugeda. Aga kui autor on pidanud vajalikuks ja julgenud need oma raamatusse kirja panna, siis on see muidugi tema valik.

Eelkõige tõusevad esile inimeste kirjeldused. Kati ümber oli lapsepõlves kadestamisväärselt palju väärikaid ja huvitavaid naisi, kes kõik omal kombel elukogemust edasi andsid. Pärnu juudiprouad, naabrinaised ja vanaemad. Aga ennekõike on see raamat Kati emast. Kati kirjeldab põhjalikult tema kavalere, harjumusi ja unistusi.

Ema toitis ja majandas meid tänu Estonia sanatooriumi köögiplokile, kus harjuti Lissile kõrvale panema seljankasse keedetud veisesüdant. Meil oli Laine tatibaari köögis ka tädi Leena, kes emale tasuks retseptide eest tagauksest sinki ja viinerit müüs. Ma ei teadnud, miks seda kohta tatibaariks nimetati. Aga seda teadsin küll, et tagumisest uksest sai kööki. Alati, kui läksime sinki või vorsti tooma, palus Leena, et mu arstist ema talle vastutasuks mõne retsepti kirjutaks. Kastrulite ja külmkappide vahel kõlasid sellised sõnad nagu "heleenium" ja "sedukseen" ning kolm paksu agulikassi lasi pliidi kõrval nurru. Vaevalt, et sanepidjaam neil seal olla lubas. Kui kontrollid sattusid siia Tööstuse tänava ja Tallinna maantee nurgale, peletas Leena kõutsid õue. Mu ema ütles talle: "Peaksid oma kõutsi ka õue saatma, mitte heleeniumi ja sedukseeni sööma! Ära lase ennast niimoodi peksta!" "Kuidas ma ilma meheta elan? Kui peksab, siis armastab!" vaidles Leena uhkelt. (lk 63)

Petrone Prindi kogutud lingid

Tänan Petrone Printi mulle raamatu saatmise eest.

Stephen Bayley ja Terence Conran "Disain. Kuju saanud mõte"

Kõigepealt peaksin selgeks tegema, miks ma Stephen Bayley ja Terence Conrani "Disaini" ostsin ja seejärel ka, miks ma ta läbi lugesin. "Disain" on hoolega disainitud raamat. Suur ja raske ja ilus. Huvitavad pildid on ka sees. Kena on sellist riiulil omada. Veel on ta väga kasulik, kui on vaja midagi vajutise alla panna. Viimati kulus hädasti ära kahe raamatu kaanetamisel. Lisaks oli mul ähmane mõte, et tütar kasvab ja tunneb ehk kunagi selliste asjade vastu huvi. Sellisele arvamusele ei ole mul praegu muidugi mingit põhja leida. Siiani ei ole ma märganud temas üldse mingit huvi disaini või ajaloo või selliste telliste vastu.

Hea küll, aga ma lugesin raamatu ka kaanest kaaneni läbi. See on juba palju suurem küsimus. Esimene peatükk oli selline üldhariv ja rääkis kaasaegse disaini ajaloost. Edasi aga on raamatus toodud tähestikulises järjekorras kõik disainiga seotud märksõnad, enamjaolt siis igasugu disainerid ja disainiga seotud ettevõtted, igaühe kohta lühem või pikem jutuke kirjutatud. Niisiis disainileksikon. Lõviosa mulle täiesti tundmatud nimed. Aega ta ju võttis, aga lugesin läbi, vähemasti kõik pildiallkirjad, sest üks pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna, eksju.

Aga nüüd tean, mis on Bauhausi koolkond, kes oli William Morris ja kõigi suuremate autotööstuste disainerite, autode kujundamise ja ajaloo kohta olen ka lugenud rohkem kui küll. 

Tõlkinud Kalle Klein ja Kai Vaarandi

Peeter Sauter "Pori"

Mõtlesin, et kui autor on kirjutanud sellise jutu, siis peab tal selle taga mingi mõte või idee olema. Sõnum, mida lugejale edasi anda. Milleks muidu sellist juttu kirjutada? Mõtlesin pisut, aga ei osanud välja mõelda, mida Peeter Sauter oma "Poriga" ikkagi öelda tahtis. Vist siis ikka ei tahtnudki, kirjutas lihtsalt niisama oma lõbuks.

Algul on küll kirjas, et teos on kirjutatud Stanislaw Przybyszewski näidendi "Lumi" ja Fjodor Dostojevski jutu "Ülestähendusi põranda alt" ainetel. Pean tunnistama oma piiratud silmaringi, pole kumbagi teost lugenud, siis ei oska arvata, kas sealt mingi idee võiks välja kooruda.

Igatahes, kirjutab Sauter heidikute elust kusagil Ida-Virumaa tööstuslinnas, kes muudkui joovad ja kepivad, vahelduseks kaklevad ja tapavad ka. Õnneks oli jutt lühike, lõppes enne ära, kui päris üle viskas. Tegemist on filmijutuga ja see paistab välja. Iga osa oma omaette stseen. Peamiselt kirjeldab Sauter tegevust ja üldse mitte kellegi mõtteid. Lisaks muidugi palju dialoogi.

Teose vorm mulle täitsa istus, tuletas kuskilt otsast meelde Steinbecki näidend-jutustust või jutustus-näidendit. Internet räägib, et Sauter kirjutas "Pori" Rainer Sarnetile filmistsenaariumiks, aga film jäi tegemata, kuna rahastaja pidas seda liiga süngeks.

See oli minu esmatutvus Sauteriga, olen teda küll rääkimas ja etlemas kuulnud-näinud, aga lugenud mitte. Samas teadsin ka, mida temalt oodata. Selles mõttes ei olnud "Pori" mingi üllatus. Just nii naturalistlik ja rõve, nagu teised Sauteri loomingust kirjutavad.

Teised kirjutavad:
Vahur Afanasjev, EPL
Mati Hint, Elukiri 

Jonas Jonasson "Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus"

Jonas Jonassoni "Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus" on üks ütlemata mõnus teos. Lühidalt öeldes räägib raamat Allan Karlssoni eluloo. Aga Allan Karlsson ei ole mingi keskmine Rootsi mees, tema on üks üsna eriline isend, kes üle kõige tahab elada rahus, erilisi nõudmisi elule tal ei ole, kui vaid voodi, natuke süüa ja mõnikord ka viina on. Ometi juhtub ta oma elu jooksul nii riigipeadega lõunat sööma kui ka maailma käiku pöörama. Saja-aastasena on Allan sattunud vanadekodusse, kus talle mitte üks raas ei meeldi. Niisiis otsustab ta oma juubeli hommikul sealt jalga lasta. Nagu muuseas haarab ta bussijaama ootesaalist kaasa korraks talle valvata usaldatud kohvri. Ja varsti otsivad teda nii politsei kui kurjategijad, sest kohver osutub olema täis sularaha.

Paralleelselt kirjeldab Jonasson ka peategelase varasemat elukäiku, nii et raamatu lõpuks on lugejal olemas ülevaade nii Allani elust alates sünnist kui ka kogu 20. sajandi olulisematest sõlmpunktidest. Sest Allan Karlsson satub pidevalt ühe räästa alt teise alla, ta on osaline nii Ameerika kui ka Nõukogude Liidu tuumarelva väljatöötamises, põgeneb Gulagi vangilaagrist, rändab kaameli seljas üle Himaalaja, päästab nagu muuseas esimees Mao noore naise, rääkimata kindral Francost, töötab aastaid Ameerika spioonina. Ometi on ta peamiseks sooviks lesida päikesevarju all valge liivaga rannal ja nautida viinakokteili.

Kohati meenutas teos Forrest Gumpi (mis mulle raamatuna muuseas üldse ei istunud), eelkõige just sellepärast, et peakangelane satub täiesti kogemata maailma suurkujusid päästma ja muidu ajaloo käiku pöörama. Paralleelselt eri aegade vahel hüplemine on praeguse aja kirjanduses väga populaarne võte, siin koob autor teose lõpuks kõik kenasti tervikuks ka.

Raamatu peamine võlu on aga mõnus huumor, mida jagub nii minevikku kui ka tänapäeva. Selline mõnusalt inimlik ja soe huumor, mitte must ja lõikav. Muie on lugedes kogu aeg suul ja vahel tuleb isegi mõni naeruturtsatus ära. Allan Karlssoni muretu meel ja loomuomane nutikus toob ta pidevalt välja ka kõige jaburamatest ja lootusetumatest olukordadest. Ja olukorrad on ikka jaburad küll.

„Nõndamoodi,” ütles Allan ja vaatas oma jalge ees lamavat teadvusetut hiina sõdurit. „Ole rootslasega võidu juues ettevaatlik, kui sa ise just soomlane või vähemalt venelane pole.” 

* 

Natukese aja pärast hakkas Julius tagaistmel millegagi krabistama. Ta sirutas Allanile ja Bennyle lahtirebitud kommikoti. „Vaadake, mis ma pihta panin,” ütles ta. Allan kergitas kulme: „Sa varastasid kotitäie komme, kui meil on kohvris viiskümmend miljonit?” „Kas teil on kohvris viiskümmend miljonit?” küsis Benny. „Oih,” ütles Allan. „Mitte päris,” sõnas Julius. „Sina said ju sealt sada tuhat endale.” „Pluss viiesajaline bensiini jaoks,” lisas Allan. Benny oli mõnda aega vait. „Nii et teil on kohvris nelikümmend üheksa miljonit kaheksasada üheksakümmend üheksa tuhat viissada krooni?” „Sa oled kärme rehkendaja,” ütles Allan. 

* 

Sõit kestis üksteist tundi, tarbetuid peatusi vahepeal ei tehtud, ja kõigi üldseisund oli hea, kui Indoneesia kapten teatas, et nad alustavad maandumist Bali rahvusvahelisel lennuväljal, ning Allan Karlssonil on viimane aeg maandumisluba lagedale tuua.

Allan vastas, et kapten ainult öelgu, kui Bali lennujuhtimistorn raadio teel ühendust võtab, siis korraldab ta kõik ülejäänu. „See ongi ju praegu!” vastas murelik kapten. „Mida ma neile ütlen? Nad võivad mind alla tulistada või mis iganes!” „Pole see nii hull ühtigi,” ütles Allan ja võttis kapteni kõrvaklapid ning mikrofoni.

„Hallo? Bali lennujaam?” küsis ta inglise keeles. Otsekohe vastati talle, et lennukil tuleb end viivitamatult identifitseerida, kui nad ei taha Indoneesia õhujõude omale sappa saada. „Minu nimi on Dollarit,” ütles Allan. „Sada Tuhat Dollarit.”

Lennujuhtimistornis jäi väga vaikseks. Indoneesia kapten ja teine piloot vaatasid imetlevalt Allanit. „Lennujuht koos oma lähimate abilistega arvutab parajasti, kui palju igaüks neist saab,” seletas Allan. „Ma tean,” lausus kapten. Kulus veel mõni sekund, enne kui lennujuht taas eetrisse tuli.

„Hallo? Kas te olete seal, mister Dollarit?” „Jah, olen küll,” vastas Allan. „Vabandage, aga kuidas teie eesnimi oli, mister Dollarit?” „Sada Tuhat,” ütles Allan. „Ma olen mister Sada Tuhat Dollarit ja ma soovin luba maanduda teie lennuväljal.” „Vabandust, mister Dollarit. Kuuldavus on natuke kehv. Kas te võiksite, palun, oma eesnime veel kord korrata?”

Allan selgitas kaptenile, et lennujuht alustas nüüd läbirääkimisi. „Ma tean,” lausus kapten. „Minu eesnimi on Kakssada Tuhat,” ütles Allan. „Kas meil on luba maanduda?” „Üks silmapilk, mister Dollarit,” sõnas lennujuht, sai ümbritsevatelt kolleegidelt heakskiidu ja sõnas: „Te olete Balile väga-väga teretulnud, mister Dollarit. Teie saabumine valmistab meile suurt rõõmu!”

Allan tänas lennujuhti ja ulatas kõrvaklapid ning mikrofoni kaptenile. „Te olete nähtavasti varemgi siin kandis käinud,” ütles kapten naeratades. „Indoneesia on kõikide võimaluste maa,” vastas Allan. 

Vaimustuses. Soovitan soojalt. Kõigile. Kohe.

Tõlkinud Kadri Papp

Teised kirjutavad:
Lugemislaud 

Lugemissoovitus

Loterii

Raamatukoi lugemislood

õhtulehe raamatublogi
sehkendamine
istu mu pingile, kiika mu aknasse
raamatukoi lugemislood
blogistaja
südamelähedaselt

MTÜ Tegudeks raamatuklubi
De quibus ignoras, tace. ;)
Kiiksu lugemisarhiiv
Loetu kaja
Kruusatee
Raamaturiiulike

Kuku järjejutt