Tove Jannsoni ja Tuulikki Pietilä "Ülestähendusi saarelt" on väga ilus raamat. Aga lisaks on ta ka lugemist ja kaasamõtisklemist väärt.
Jansson ja Pietilä elasid Soome lahes asuval Klovharu saarel ligi kolmkümmend suve. Suur osa raamatust koosneb algusaastate märkmetest, kui nad saare leidsid ja sinna maja ehitama asusid. Janssoni päevikukirjed vahelduvad nende majaehitaja Brunströmi märkmetega selle kohta, milliseid ehitusmaterjali osteti, mis ilm oli ja mida söödi, aga seal on ruumi ka mõtetele, et on paras aeg sõita Hattulasse ja vaadata, kas leiab vesiroose, mis taluvad soolast vett.
Jansson oskab kirjutada 30 aastat saarel elamisest nii tundeküllaselt ja siia alla käivad ka paadid, mootorid ja tööriistad. Või ürt-merisalat, mis õitseb põhjapoolsel rannal ja liiv-vareskaer rannaniidul. Õhus on pääsukesed, hahad ja helikopterid. Kõiki neid tuleb tervitada. Igavene võitlus kajakatega, kes saart enda omaks peavad ja pidev töö - tuleb püüda kala, teha puid, tassida vett. Elu nii kaugel saarel on ju väga lihtne ja ilma igasuguste mugavusteta.
Võib juhtuda, et inimesed muutuvad pikka aega kahekesi elades vaikseks, vähemalt saarel küll. Teineteisele öeldakse peamiselt argipäevaseid asju, ja kui argipäev toimib nagu vaja, siis räägitakse veelgi vähem. Kui juba liiga vaikseks jäi, läksin üles mäe otsa, kus kas kajakad kisasid täiesti kõrist või oli vähemalt tuulel ja ilmal midagi öelda, ning vahel täieliku tuulevaikusega võis pihlaka all või verandatrepil seistes kuulda maapinnal toimuvaid vaevuaimatavaid lakkamatuid protsesse, eriti öösiti. Ja udus hüüdsid paadid.
Alati, kui udu hakkas tekkima, ütlesime teineteisele, et nüüd tuleb udu, seejärel ütlesime iga kord, et tuligi udu, ja siis ei olnudki selle kohta rohkem midagi öelda.
Ma tüdinesin meist ära, minu jaoks olime igavaks muutunud. (lk 76-77)
Tuulikki Pietilä pildid on Tove Janssoni tekstiga võrdselt olulised. Mina ei ole kunagi üheltki Soome lahe saarelt merele vaadanud ja nende maalide kaudu saan seda teha.
Tove Janssoni "Suveraamat" on kindlalt üks parimaid asju, mida ma kunagi lugenud olen. Neis kahes on palju ühist, meri ja selle stiihia, elu väikesel saarel, kus ei saa kunagi kindel olla, mille meri järgmisel korral kaasa viib, aga kus sellegipoolest tehakse küttepuid ning istutatakse lilli ja puid.
"Ülestähendused" ilmusid esmakordselt 1996. aastal, pärast seda, kui Jansson ja Pietilä olid saarelt lõplikult ära kolinud. See on omamoodi hüvastijätt ja kolmekümneaastane armastuslugu, kus hoolimata kaaslase ettearvamatusest ja hootistest vihapursetest jääd teda ikka alati armastama. Sest ta on sulle pakkunud nii palju rahu ja vaikset rõõmu.
