Ivo Tšetõrkin on suurepärane jutuvestja ja kuigi kogu teos koosneb omavahel lõdvalt seotud olukordadest, siis haarab see endaga kaasa. Mina alustasin raamatu kuulamist hommikul ja siis käisin terve päeva ringi, telefon näpus. Nii põnev oli, et ei saanud kuidagi pooleli jätta. Nii saingi õhtuks raamatu läbi.
Isiklik ja üldine on väga kenasti tasakaalus. Kuigi autor kirjeldab oma isiklikke elamusi ja tegevusi, annab ta sellega väga hästi edasi ka üldisemat paigavaimu. Lisaks osutab ta ka Peruu ühiskonna valupunktidele, nagu vihmametsa ekspluateerimine ja kokaiinitööstus.
Seiklusi jagub. Jääb tunne, et Amazonas on koht, kus juhtub kogu aeg midagi, aga ilmselt on see teos siiski kontsentraat pikemast ajast. Autor lükkab ümber mitu vihmametsa kohta käivat müüti, nagu see, et piraajad ja kaimanid su kohe nahka pistavad, niipea, kui varba vette pistad või et loodusrahvad elavad siiani käsikäes loodusega. Näiteks linnades elavad inimesed ei taha metsast midagi teada ja on väga rahul sellega, et on sealt ära saanud. Autor on üsna kriitiline ka kõiksugu heategevusorganisatsioonide suhtes, keda sealkandis ikka jagub.
Samas on džungel siiski võimas ja inimene ei ole siin looduse kroon. Arvestama peab mürgiste madude ja torkavate herilastega. Sääsed tunduvad selle kõrval juba väiksem mure. Troopiline vihm võib tõsta veetaseme metsas kümne minutiga nabani ja keset džunglit äraeksimine lõppeda fataalselt. Kohalikud inimesed on enamasti sõbralikud, kuid alati ei ole võõras džunglikülla teretulnud. Peale selle on peruulased suured jutuvestjad, mis tähendab, et nende lubadusi ei saa iga kord tõe pähe võtta. Nii juhtuski autori esimesel omakorraldatud reisil. Hoolimata sellest, et kohalik teejuht oli lubanud, et tal on ühes külas tuttavad ja neid seal lahkelt vastu võetakse, pidi reisiseltskond seal oma olemasolu külavanemale õigustama. Õnneks läks lõpuks kõik hästi ja neil lubati külasse ööbima jääda, aga vastasel korral oleksid nad keset ööpimedust pidanud mujale liikuma.
Me olime meldinud ennast küladesse, lükanud keset jõge paati madalikult välja, ikka edasi rühkinud, teadmata ise, kas järgmisel ööl magame kellegi kodus või lihtsalt põõsas. Ning nüüdseks ei olnud mul ka enam mingeid illusioone selle kohta, et ka meie teejuhtidel oleks meie retkest mingisugune ettekujutus – nemadki vaid lasid ennast voolul kanda.Nüüdseks olen seda raamatut veel mitu korda lugenud. Sest see on parim sissejuhatus Peruu-reisile. Lugesin enne reisi ja reisi viimasel päeval tagasisõidul. Siis oli see juba hoopis teine raamat. Paigad ja inimesed, kellest raamatus juttu, olid tuttavaks saanud. Darwin oligi just nii muhe sell, nagu raamatus kirjeldatud ja Iquitos lõi mu oma kuumuse, lärmi ja pideva liikumisega esimesel saabumisel ikka täiesti oimetuks. Igal juhul soovitan kõigil Lõuna-Ameerika huvilistel Amazonas Reisidega seal ära käia. See on elamus. Ja enne seda lugeda "Minu Amazonast".
Aga vaadates Darwinit enda kõrval nii rahulikult istumas ja suitsetamas, sain oma rahu tagasi. Ma ei kahelnud hetkeksi Darwini siiruses. Kuidas saabki seda küsimärgi alla seada? Piisab ainult pilgust enda ümber, teha kõrvad metsa sirinale ja huigetele lahti ning ei ole mingit kahtlust, et seal sügaval kõnnib ringi terve hulk shapshico'sid ja muid kummalisi olendeid, keda meie maailm veel avastanud ei ole. Ja see mets räägib ise enda eest, minu roll on siin tühine. Mis siis, et me ei ole näinud anakondat vette libisemas või ahve puu otsas sabapidi kõõlumas. Nad kõik on seal olemas, ja mitte keegi ei saa selles kahelda.
Teised kirjutavad:
Petrone Prindi kogutud lingid
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar