Neil Gaiman "Smoke and Mirrors"

"Smoke and Mirrors" on Neil Gaimani esimene lühijutukogumik. Avastasin Gaimani kõigepealt tema lastejuttude kaudu, jätkasin "American Gods'iga" ja siis julgesin lühijutud ette võtta. Alustasin õhinaga lugemist, kuni kusagil poole peal panin raamatu kõrvale ja ei lugenud terve kuu mitte midagi. Ei seda pooleliolevat raamatut ega midagi muud. Lõpuks võtsin ikka ette ja lõpetasin ära. Tahtejõu abil. Et saaksin midagi lõpetatud ja seejärel uuega alustada. Pole ammu ühte raamatut lõpetades kergendust tundnud.

See ei ole raamat, mille võiks rahulikult pooleli jätta, sest lood on ju enamasti suurepärased. Pikemad ja lühemad, rohkem või vähem fantastilised, sekka poeeme ja päris lühikesi nupukesi. Paljud jutud on kirjutatud minavormis, mis tekitas vahel segadust, kui oleks tahtnud eelmise jutu tegelast uude juttu üle kanda. Hoolimata oma fantastilistest süžeedest mõjub Gaiman väga realistlikult, kõik on loogiline ja seega usutav.

Iga jutu kohta on lühike eessõna, millest minusugusele oli palju kasu. Sai teada loo tausta ja näiteks selle, kust ta selle kirjutamiseks idee sai. Üllatav oli minu jaoks asjaolu, et enamik tema lühijuttudest olid kirjutatud tellimuse peale, näiteks mõne antoloogia jaoks. Kardan, et mitme jutu puhul läks autori idee minu jaoks kaduma ja palju oli ka sellist, mis mulle (eesti lugejale?) võõraks jäi. Näiteks teiste juttude või autorite ainetel kirjutatud lood. Ma ei ole lugenud Lovecrafti ega tea midagi näiteks Michael Moorcockist või paljudest teistest. Ning muidugi peab arvestama ka seda, et need lood on kirjutatud kakskümmend aastat tagasi. Samas olid muinasjuttude ümberjutustused suurepärased. "Troll Bridge" ja eriti kogumiku viimane lugu "Snow, Glass, Apples", mille tutvustuses autor hoiatab, et pärast selle lugemist ei saa te enam kunagi lugeda Lumivalgekese muinasjuttu samamoodi kui varem. Täiesti õige!

Mis siis juhtus? Üledoos ilmselt. Lugesin hiljuti kusagilt (kahjuks tõesti ei mäleta, kust), et romaani lugemine nõuab lugejalt tohutut pingutust just teose alguses ja lõpus, aga lühijuttude puhul on see ju mitmekordne. Lugeja peab end kokku võtma mitu korda päevas, kui lõpetab ühe ja alustab teise jutuga. Kardan, et nii oligi, liiga intensiivne kogemus. Eile lõpetasin lugemise, kuid praegugi tunnen, et uut raamatut nii kohe kätte võtta veel ei saa. Peab vahet pidama. "Neverwhere" ja "Fragile Things" ootavad veel riiulis, aga arvan, et teen Gaimaniga nüüd pisikese pausi.

Nüüd ka eesti keeles nime all "Suits ja peeglid".

Teised kirjutavad:
Baas
Mareki asjad
Never Judge a Book... 

Reaktor

Lugemata raamatutest, riiulitest ja muust

Mul on kaks lugemisnimekirja – üks raamatutest, mis kodus olemas ja teine neist, mida peaks raamatukogust laenama. Vaatan neid nimekirju ja ahastus tuleb peale. Ahastus, et maailmas on nii palju häid raamatuid, mida ka parema tahtmise juures läbi lugeda ei jõua, ja masendus, et see kõik on siinsamas käeulatuses, aga sellest hoolimata kättesaamatu.

Apollo aasta viimases kirjandusklubis räägiti fantaasiakirjandusest. Seal soovitati mulle tungivalt Robin Hobbi sari ette võtta. Alustasin sellest, et lugesin läbi raamatute tutvustused ja lisasin need oma raamatukogu raamatute lugemisnimekirja. Viimaseks. Eespool on juba üksteist raamatut. Nimekirja lisandusid veel Bernard Becketti „Loomine" ja Peter S. Beagle'i „Viimane ükssarvik", viimane mul riiulis täitsa olemas. Ühte autorit soovitati veel, aga selle nime jõudsin muidugi kohe ära unustada. Kahju.

Vahepeal lahendasin ka oma suure riiulimure, mis seisnes selles, et ma ei osanud raamatuid kuidagi riiulitele süstematiseerida. Nüüd on nad riiulites riikide järgi. Aitäh soovitajatele! Ise poleks sellise lahenduse peale tulnudki. Lõin laiali sarjad ja paigutasin need vastavalt kirjanikule. Üllatavalt näevad riiulid nüüd isegi paremad välja, kui enne. Kõik on ühtlaselt kirju ja see, et teosed erineva kõrgusega on, ei häirigi. Ettearvatult on kõige rohkem Briti ja Ameerika autoreid, eesti kirjanikke on juba vähem, järgnevad saksa, vene ja prantsuse, ka rootsi ja soome autoreid on päris mitmeid, aga kõiki muid keeli on esindatud üsna vähe, kokku umbes neljandik raamatute koguarvust.

Kui juba statistikaks läks, siis arvutasin välja ka selle, palju nende raamatute soetamiseks raha on kulunud. Sest umbes pooled neist veidi üle tuhandest raamatust olen ostnud viimase kuue aasta jooksul. Kartsin hullemat – umbkaudu 33 000 krooni, kusjuures kõige enam on alla sajakroonise hinnaga raamatuid. Nüüd pean hakkama mõtlema uue riiuli ostmise peale – olemasolevatele mahuvad veel vaid mõned raamatud. Leidsin isegi geniaalse lahenduse veel ühe riiuli tuppa mahutamiseks – kuigi vaba seinaruum on tegelikult otsas.

Marie Under "Sädemed tuhas"

Leidsin oma kooliaegsete vihikute vahelt ühe pealtnäha samasuguse. Sisse vaadates selgus, et see on Marie Underi luulekogu "Sädemed tuhas" käsitsi ümberkirjutus. Ilusa ja korraliku eestiaegse käekirjaga, sinise tindiga ja esilehel ka sinine pliiatsijoonistus. Vihik on trükitud aastal 1962. Tõenäoliselt on see minu tädi Tiina (kes tegelikult ei ole üldse minu tädi) kirjutatud. Temal olid sugulased Rootsis, kes ilmselt talle luulekogu ka saatsid. Kogu ilmus 1954 Rootsis. Vihikus on kirjas 22 luuletust, kuid kõik pole vist sinna siiski mahtunud.

Kunagi kooli ajal kirjandustunnis me tegelesime Underiga üsna põhjalikult. Kuid vahepeal pole ma teda küll kuigi palju lugenud, nagu luulet üldse. Aga uuendatud tutvus oli ilus - nukker ja mõtlik. Kogu läbib sügav koduigatsus ning üksilduse ja võõrsiloleku tunne. Juba pealkirjad on tähenduslikud: Ootaja laul, Võõrsil, Põgenik, Hüvastijätt, Kaugel. Järgmine salm oli aga mul kindlasti kusagil teismeea salmiraamatus kirjas. Ning see kõnetab mind praegugi.

Kõik on nii raskelt kaunis.
Kaugel,
kaugemast kaugel
on keelatud rõõm.

(Kaugel)

Käsikirjas luulet on hoopis teistmoodi lugeda - oli tunne, nagu loeksin autori enese kätega kirjapandut. See kuidagi nagu lähendas ja andis parema mõistmise, kui anonüümsed trükikirjas leheküljed korralikult köidetud raamatus.

Mõned luuletused kogust: Eesti värss
Arne Merilai artikkel
Autorist: Eesti Elu

Käisin poes vol 21

Rahvusraamatukogus toimub ka sel aastal traditsiooniline Jõulukuu raamatunädal. Mõtlesin, et seekord läheb ehk õnneks ja ma ei leia sealt midagi ostmisväärilist. Peaaegu et läkski nii. Selles mõttes, et jätsin mitu ostmisväärilist raamatut ostmata :) Kirjastusi on palju ja hinnad head - uued raamatud on poehinnast palju soodsamad ja lisaks on kohale toodud ka igasugu tiraažilõppe ja muidu päris odavaid raamatuid. Ma ei saanud ometi lahkuda, ilma et oleksin ostnud 100kroonist ladina-eesti sõnaraamatut ja kolme kokaraamatut, hinnaga 25, 50 ja 75 krooni, mida ma olin juba varemgi nillinud. Lisaks sai kotti üks 25kroonine Akunin ja 75kroonine raamat Agatha Christiest (Andrew Norman "Lõpetatud portree") (need lähevad jõuluvana kingikotti).

Ühe päris uue raamatu ostsin ka - Tõnu Õnnepalu "Paradiisi". Ma juba jõudsin käia Apollo raamatuklubis selle teose esitlusel. "Harjutused", kus samuti palju juttu tema Hiiumaa-ajast, jättis mulle nii sügava mulje, et kui ta nüüd kirjutas raamatu, mis räägib ainult Hiiumaast, siis ei saanud seda kuidagi ostmata jätta. Kõige lõpuks ostsin veel Erik Sakkovi teose "Pantokraator. Valge raamat". Tegelikult ei ole ma nii suur Panto fänn, et nendest kirjutatud raamatut osta oleksin tahtnud, kuigi muusikat kuulan teinekord hea meelega. Aga - raamat maksis 200 krooni ja selle raha eest sai nii raamatu kui kolm CDd. Minu mäletamist mööda maksis see poes ligi 400 krooni. Nii et pragmaatilisest seisukohast üks VÄGA HEA OST.

Üks väike seik ka - Sinisuka (või oli see mõni muu kirjastus?) leti ääres seisis vanemas eas naisterahvas, käes mitu tihedalt täis kirjutatud paberilehte - ta kontrollis, millised armastusromaane ta juba on lugenud ja milliseid tuleks juurde osta. Teatas, et on KÕIK selle kirjastuse vastava sarja raamatud läbi lugenud. Isegi müüja oli selle peale silmnähtavalt imestunud. Aga ilmselt ei saa ma oma raamatusõltuvust tema omast paremaks pidada - temal on vähemalt selge siht ja fookus, minul aga mitte.

Raamatunädal kestab kuni laupäeva, 12 detsembrini. Veel jõuab!