kolmapäev, 21. juuni 2017

Robin Hobb "The Liveship Traders" triloogia

Robin Hobbi Elderlingide maailma teine triloogia, "Liveship Traders" ehk "Eluslaevnikud" algab pärast "Farseerite" triloogia lõppu. Tegevus toimub Bingtownis ja Jamaillias ning Kuus hertsogkonda on siin vaid kauge barbarite maa. Samas on seal toimunu mõjutanud ka Bingtowni, kuna sõda Punalaevnikega lõikas ära nende põhjapoolsed kaubateed. Siin on vaid üks tegelane, kes ka "Farseerites" toimetas. Kuna ma lugesin Hobbi vales järjekorras ja teadsin, kes see on, siis otsisin huviga autori vihjeid tema äratundmiseks, kuid neid on väga napilt. Kui ei tea, siis enne kolmandat osa ära ei arva.

Triloogia keskendub Vestritite perekonna liikmetele. Neil on eluslaev - haruldane võlupuust valmistatud laev, mille käilakuju on elus. Ainult eluslaevad on võimelised sõitma mööda mürgist Vihmajõge ja niimoodi Vihmaorust haruldasi ja maagilisi kaupu tooma. Vihmaorus elavad inimesed on sealse keskkonna tõttu moondunud, kuid kuna neil on ligipääs Elderlingide iidsetele väärisasjadele, siis tundub, et nad on rahul hinnaga, mida selle rikkuse eest maksma peavad. Ka võlupuu tuleb sealt ja maksab nii palju, et eluslaevade omanikud maksavad laeva võlgu veel mitu põlvkonda. Kuna ajad on halvad - sõda põhjas ja tülid Chalcediga (eesti keeles oli vist Khaleetia), kelle orjatöö najal toodetud odavamad kaubad ausate Bingtowni kaupmeeste kasumid ära on söönud, siis mõjutab see kõik ka Vestritite perekonna heaolu.

Nagu ikka, kulub Hobbil maailma ehitamiseks peaaegu terve esimene osa, "Ship of Magic" (Võlulaev). Nagu ikka, selgub, et kõik pole nii, nagu algul näis ja tegelased pole triloogia lõpus enam need, kes nad alguses olid. Erinevalt Farseeritest saavad otsad viimase raamatu lõpus kokku sõlmitud.

Rain Wild traders ehk Vihmaoru inimesed olid eriti põnevad. Kes nad sellised on, miks nad ennast loori taha varjavad ja kuidas nad elavad? Teise osa, "Mad Shipi" (Hull laev)  lõpus viib tegevus lugeja ka Vihmaorgu. Autor harutab saladust lahti vähehaaval ja minu jaoks oli küll sealne eluviis üllatuseks. Ühest küljest on Vihmaoru ohtlikes tingimustes elavad inimesed edukalt kohandunud väliste tingimustega, teisest küljest tundus naeruväärne, et nad olid säilitanud ranged käitumisreeglid ja tavad, mis tundusid täitsa loomulikud Bingtownis, aga mitte sellises maailmas. Minu jaoks läks just siin eriti huvitavaks. Malta ja Reyni suhte areng koos Vihmaoru saladustega viis mu jälle seisundisse, kus raamat varjutas iga muu hetke. Ja siis ilmus veel lohe, suurepärane lohe.

Ma ei teadnudki enne, et mul on selline tõmme lohede poole. Robin Hobbi lohed pole mingid taltsad inimeste sõbrad nagu näiteks Eragonis ega ka julmad ja salakavalad Tolkieni koletised. (Huvitav, millised G.R.R. Martini lohed on?) Hobbi lohed on uhked, võimsad ja arrogantsed. Neil on aastasadade taha ulatuv mälu ja sügaval teadmine oma ülimuslikkusest. Inimesed oma imelühikese eluea ja olematu jõuga ei ole nende jaoks miski. Ometi on nad inimestega tihedalt seotud.
The sky was not blue, oh no. Not once she had taken flight, for compared to her own gleaming self, what could claim to be blue? Tintaglia the dragon arched her back and admired the sunlight glinting silver off her deep blue scales. Beautiful beyond words. (The Ship of Destiny)
Seda lugu jutustab Hobb läbi mitme tegelase vaatepunkti. Autori tugevus on karakteriloome ja tema tegelased panevad tõesti omale kaasa elama. Sind huvitab, mida nad teevad ja mõtlevad, sa tahad, et nad oma eesmärgid saavutaksid ja ootad põnevusega, millise katsumuse autor neile järgmisena välja mõtleb. Triloogia tegelased muutuvad ja arenevad, eriti muljetavaldav on Malta. Malta oli algul eriti üheplaaniline tegelane, tüütu ja isekas tüdruk, kelle juurest tahtsin kiiremini edasi pääseda, aga kelle teekond tujukast ja hellitatud kaupmehetütrest kuningannaks oli mõjuv.

Keegi pole ainult kuri või ainult hea, kõik on inimesed oma nõrkuste ja pahedega. Ka sarja negatiivsed tegelased oskab autor mõistetavaks kirjutada. Isegi Kyle Havenil olid oma kaastunde- ja mõistmiskohad, rääkimata piraat Kennitist, kes oli eriti huvitav kuju. Kusjuures on üks oluline tegelane, Amber, keda me näeme ainult läbi teiste silmade.

Mulle vist ikkagi meeldivad Fitzi lood rohkem. Ehk on asi selles, et Eluslaevnikes on palju rohkem tegelasi, läbi kelle me maailma näeme. Nagu ma juba siin kirjutasin, on lugeja jaoks määrava tähtsusega, läbi kelle silmade ta maailma näeb. Eluslaevnikes näeme seda läbi paljude silmade ja see ühest küljest laiendab meie vaatevälja, teisest küljest killustab seda. Lugesin kokku, siin on viis peategelast, kuus olulist kõrvaltegelast ja veel terve hulk muid tegelasi. Samas on siin palju tugevaid naisi: kangekaelne Althea, kes valitsevatest normidest eriti ei hooli, perekonna matroon Ronica, hellitatud peretütar Malta, satraabi seltsiline Serilla, kes kasutab ära iga ettesattunud võimalust, madrus Jek, teise perekonna matroon Jani, piraadinaine Etta, isegi Keffria, kes ka lõpuks enese eest seisma hakkab. Naised, kes ei lase end lihtsalt oludel kanda, kuigi siin maailmas oodatakse neilt pigem seda. Mehed on ambivalentsemad, näiteks Brashen. Tema on kirjutatud ääretult sümpaatseks, aga ta on seda ilmselt just oma väikeste pahede pärast. Üks antipaatne kuju on satraap Cosgo, kellele küll kuidagi kaasa tunda ei saa. Aga isegi tema teeb lõpuks läbi mõningase arengu. Esimene mulje Serillast kui olude ohvrist hakkas kolmandas osas muutuma, kus paljastus hoopis võimuahne naine, kellele üldsegi enam kaasa ei tundnud.

Ma pean ikka vaatepunkti juurde tagasi pöörduma. Olen hakanud mõistma, kui palju see mõjutab teosest arusaamist. Raamatu inimeste jaoks on meremaod jälestusväärsed ja hirmuäratavad elukad, kellel pole keelt ega mõistust, kes saagi ootuses laevu jälitavad ja kelle jaoks inimene on vaid saak ja söök. Nii võiks see lugeja jaoks jäädagi.

Aga siis kirjutab Hobb peatüki meremadude vaatepunktist. Selgub, et nad on kõrgema teadvusega olendid, kes on palju enamat, kui vaid meremaod. Nad räägivad omavahel, suhtlevad keerukate terminitega, neil on eesmärk ja tahe. Neil on nimed, mälestused ja isegi oma laulikud! Madude vaatepunktist oli eluslaeva uputamine ja hävitamine nende endi ja laeva päästmine. Inimeste seisukohast oli see muidugi õudne hukk ja häving, aga sellest arusaamiseks pidi lugeja ise vaatepunkti muutma.

Viis, kuidas viimase osa, "Ship of Destiny" (Saatuse laev) lõpus kõik otsad ühte kohta kokku jooksevad, on liiga fantastiline. Samas, kui sa saad uskuda, et maailmas elavad lohed, meremadudel on laulikud, laevad on elus ja et on võimalik omavahel suhelda ainult mõtte jõul, siis võid ju uskuda ka sellist lahendust. Enne lõpplahendust läheb Hobbile omaselt kõik ainult hullemaks, tegelased saavad hoope siit ja sealtpoolt ning mõnel hetkel tundub, et nüüd ongi kõik läbi ja et nii hullust olukorrast ei suuda isegi autor välja tulla. Aga isiklik vaprus ja tahtekindlus teeb imesid, eriti kui maagiline maailm kaasa aitab.

Teised kirjutavad:
loterii: Võlulaev IVõlulaev II
loterii: Hull laev IHull laev II
Raamatute mets Võlulaev
Ulmekirjanduse baas: VõlulaevHull laevSaatuse laev

neljapäev, 15. juuni 2017

Richard Barker "Raamatupidamise raudwara"

Richard Barkeri "Raamatupidamise raudwara", inglise keeles "Short Introduction to Accounting", on sissejuhatus raamatupidamise põhialustesse, mis on mõeldud kõigile neile, kes peavad lugema finantsaruandeid ja aru saama neis olevatest numbritest. See ei ole õpik alustavatele raamatupidajatele. Olemuselt midagi täiesti erinevat kõigist neist õpikutest, mida mina raamatupidamise kohta lugenud olen. Barker proovib lugejale selgeks teha, kuidas aruannetest aru saada. Ta näitab, kuidas need kokku pannakse, milliseid põhimõtteid rakendatakse ja mida tulemusest välja lugeda saab. Lõpus on ka terminisõnastik.

Raamatupidamist ja selle terminoloogiat peetakse tihtipeale millekski väga keeruliseks. Samas puutuvad sellega kokku pea kõik inimesed - kulu, tulu, kasum, likviidsus, rahavood - neid sõnu on ju ometi kõik kuulnud. Mõne inimese töötasu sõltub ettevõtte finantsnäitajatest. Kas siis pole hea aru saada, millest siis ikkagi täpsemalt? Autor lohutab, et tegelikult pole raamatupidamine mingi raketiteadus. Ega ta muidugi väga lihtne ja kergesti õpitav ka ei ole. Probleem on selles, et finantsaruanded ei ole eriti lugejasõbralikud. Need ei ole koostatud selleks, et neid oleks lihtne lugeda. Aruanded on pigem minimaalne teave, mis vastab õigusaktide nõuetele.

Autor arvab, et ettevõtte juhil ei ole suurt mõtet küsida raamatupidajalt nõu, kuidas aruandeid lugeda. Siis satub ta tehnilisse rägastikku, millest on raske läbi närida.
Kui Te õpite raamatupidajaks, siis te õpite, kuidas suurest hulgast üksikutest tehingutest ja sündmustest panna kokku finantsaruanne. Te õpite raamatupidamisstandardeid, maksuseadusi, auditistandardeid ja muid õigusnorme ja juhiseid. Lühidalt, te saate eksperdiks finantsaruannete koostamisel. Kui aruanded on allkirjastatud, on teie töö tehtud. Niisiis õpite te tegelikult üllatavalt vähe selle kohta, mida keegi peaks finantsaruannetega pärast nende valmimist tegema.
Sellega on seotud kaks probleemi. Esiteks tugevdab see eelkirjeldatud kliendile suunatuse puudumist. Teiseks, mõnevõrra eksitavaks osutub mitte-raamatupidajate eeldus, et raamatupidajad teavad kõike, mida raamatupidamisest teada võib – raamatupidajad on koostajad, mitte kasutajad, neid õpetatakse autot ehitama, mitte sellega sõitma. Enamgi veel, sama viga teevad ka raamatupidajad ise. Ka nemad eeldavad, et kuna nad on õppinud raamatupidajad, on nad raamatupidamises ka eksperdid. Nii et nad võivad esitleda endid kui sõiduõpetajaid.
Olen raamatuga intiimselt tuttav, sest veetsin selle seltsis parema osa oma nelja kuu õhtutest ja nädalavahetustest. Mulle oli see esimene kord tõlkida midagi nii suurt kui raamat, kuigi valdkonna tekste olen tõlkinud juba mõnda aega. Hoolimata sellest, et finantsaruandluse valdkonnas on eestikeelne sõnavara enam-vähem paigas (erinevalt näiteks kindlustusest, mis on täielik peavalu), tuli mitmes kohas teha valikuid, millist terminit paljudest valida, iseäranis just finantsanalüüsi osas. Eesti keel on tore - accounts receivable võib olla nii nõuded ostjate vastu, ostjate tasumata arved, debitoorsed võlad kui ka võlgnikud. Samas on income, return, proceed, revenue, profit, gain eesti keeles üks tulu kõik. Kas kasutada hankijad, varustajad või tarnijad on ilmselt maitse asi. Terminisõnastikuga oleks keegi võinud tegelikult rohkem tööd teha, et eesti keeles kasutatavaid termineid paremini selgitada.



Usun, et eriti hästi sobib õpik alustavatele ettevõtjatele, kellel ei ole rahandusalast haridust. Mulle tunduks hirmutav jätta oma tulud ja kulud võõra inimese kirja panna, ilma, et ma ise üldse aru saaks, kuidas tulemuseni on jõutud. Barker alustab päris algusest ja võtab näiteks kõige lihtsama aruande - eraisiku pangakonto väljavõtte. Selle näitel saab selgitada, kuidas tehinguid grupeeritakse, miks see vajalik on, mida tähendab deebet ja kreedit. Sealt liigub ta edasi keerukamate näidetega, nii et lugeja liigub samm-sammult kaasa, kuni viimasel leheküljel - voilaa! - ongi kõik selge! Nii lihtne see võib-olla ei ole, aga esmase arusaama, kuidas aruandeid koostatakse, mis on raamatupidamine ja mida aruandeid lugedes silmas pidada, siit saab. Kuigi mul on magistrikraad raamatupidamises, pole ma selles vallas päevagi töötanud ja sain nii mõnestki asjast päriselt aru alles seda raamatut tõlkides. 

Raamatu stiil on sujuv ja mitteametlik. Näiteks ei kirjelda autor lihtsalt, mis on kasumiaruanne, vaid uurib lisaks, miks kasumiaruanne üldse olemas on, mis on selle eesmärk ning millised selle tugevused ja piirangud eesmärgi saavutamisel. Peale selle ei püüa raamat käsitleda kõiki raamatupidamise aspekte ega lasku ka liigsetesse detailidesse. Väikeses formaadis raamatus on suures kirjas 256 lk, ehk tegemist on üsnagi vähemahuka teosega. Raamat näeb ilus välja, tekst on hästi liigendatud, peatükid paraja pikkusega. Mida veel tahta!

Võib-olla peaks siia lõppu kirja panema, et see siin ei ole tasustatud reklaam, ega ka soov raamatu müügiedule isikliku kasu saamise nimel kaasa aidata. Minu tasu on ammu käes ja juba äragi kulutatud. Ma lihtsalt usun, et sellest raamatust võib paljudele inimestele kasu olla. No ja natuke uhke tunne on ka oma esimest raamatutõlget vaadata.

laupäev, 10. juuni 2017

Mida lugeda suvel?

Õhtuleht küsis ja Bukahoolik soovitas. Mida lugeda suvel?

Näiteks võiks lugeda Indrek Hargla "Frenchi ja Koulut", Neil Gaimani "Eikusagit" ja Jeanette Wintersoni "Sel pikal ajal".

Ja veel võiks lugeda Denis Diderot' "Fatalist Jacques'i ja tema isandat". Sellest on küll juba seitse aastat möödas, kui ma seda suvelugemiseks soovitasin, aga kui te seda veel teinud pole, siis see suvi sobib ka suurepäraselt!



neljapäev, 8. juuni 2017

Robin Hobb "The Wilful Princess and the Piebald Prince"

Robin Hobbi "The Wilful Princess and the Piebald Prince" on jutustus, mille tegevus toimub Hirvelossis ammu enne FitzChivalry ja Fooli ilmaletulekut. Lugu on loetav täiesti iseseisvana, kui teile pakub rõõmu lugeda rõhutatult vanaaegses ülevoolavas kroonikakirjutamise stiilis kirja pandud teksti. Samas on tal ilmselt suurem tähendus Hobbi maailma austajatele, kuna annab taustainfot "Tawny Mani" sündmusi käivitavate asjaolude kohta.

"Tawny Manis" on seltskond tegelasi, kes end piebaldideks nimetavad. Nad võtsid omale nime kunagise Farseerite prints Chargeri järgi, keda hüüti Piebald Prince'iks, mis eesti keeles võiks olla Lapiline Prints. Jutustuse esimene osa räägib isemeelse printsessi elust, teine tema sohipoja Lapilise printsi omast. Kuigi jutustuse tegevustik oli üsna etteaimatav, siis Hobbi tugevus on tegelased, kes on alati isikupärased ja kellele on lihtne kaasa elada. Kuna jutustajaks on printsessi andunud sõbratar, siis seda enam näeme peategelasi läbi positiivse filtri.

Siit saab teada, kuidas juhtus, et vaistu hakati pidama jälestusväärseks ja selle kandjaid hukkama põletamise, uputamise ja neljaks kiskumise teel. Lisaks aitab teos vastata küsimusele, kas prints Dutiful päris oma vaistu FitzChivalry'lt või voolas see Farseerite veres juba varem, nagu mõned vihjasid.

Jutustajaks on printsessi teenija ja sõbratar, kes oli hiljem tolle poja amm, ja kes peab oma kohuseks panna asjalood kirja nii, nagu need olid. Seda kohust ta kordab iga natukese aja tagant koos tõdemusega, et ta ei ole mingi sõnaseadja ja kirjutab seda aruannet ainult selleks, et anda tulevastele põlvedele võimalus saada teada, mis Lapilise printsiga tegelikult juhtus. Seda seitsmeteistkümnendat korda lugeda oli väheke tüütu. Samas on Hobb kenasti kogu jutu vältel stiilist kinni pidanud ja on lugeja oma asi, et selline vanamoodne still praegusel ajal eriti peale ei lähe.

Aga muidu on ka see raamat täiesti Hobbi maailma vaimus, täis võimuvõitlust, paleeintriige, sohilapsi ja keelatud armastust.
Now, from the beginning, Charger had from his father the tongue of the beasts. This was a magic that in those days some folk owned to having with no shame, for at that time the degradations it might lead to were not well known. So folk would openly claim the Wit, and some made their living from having it, as huntmasters and beast-healers and swineherds and the like, and the Piebald Prince had the Wit in plenty.

pühapäev, 4. juuni 2017

Indrek Koff "Saja rahva lood"

Indrek Koffi "Saja rahva lood" on nagu värviline ja psühhedeelne tripp inimkonna alateadvusesse, kust leiab eest nii seda, mis sinna sajandite jooksul ladestunud on, kui ka alles äsja ligihõljunud pudemeid. Sarnaselt "Eestluse elujõuga" on Koffil sotsiaalset närvi, ta märkab ümbritsevat ja osutab suundumustele.

Mina olen lapsest saati muinasjutte armastanud. Lugesin omaaegse "Saja rahva lugude" sarja suureformaadilised õhukesed köited kapsaks. Võtsin õhtul raamatupaki voodisse, panin ühele poole patja ja pärast läbilugemist teisele poole. Kuni kell pool kolm tuli isa ja lambi ära viis. Mitte kunagi ei teadnud ette, mida kaant avades eest leiad. Teiste rahvaste lood olid kummalised, mõnikord hirmsad, mõnikord ilusad. Aga mäletan ka seda, et sarjas ilmunud Eesti muinasjutud ei olnud üldsegi kodusemad või ilusamad kui võõraste omad. Õudsed koerakoonlased täitsid mu uinumiseelseid mõtteid rohkem kui ühel korral.

Omaaegses sarjas ilmus Vikipeedia andmetel 48 raamatut. Lisaks pealkirjale ühendab sarja ja Koffi raamatut ka see, et iga muinasjutuga avaneb uus maailm, mis võib olla eelnevast täiesti erinev. Koff on 56 leheküljele mahutanud sarja jagu muinasjutte.

"Saja rahva lood" on suurepärane abivahend kokkujooksnud kirjanikule. Ava suvalisest kohast, vali muinasjutt ja anna aga minna! Sobib hästi ka loovkirjutamise kursuse harjutusteks.

No vaid mõtisklege natuke nende üle:

Kurb, nii kurb muinasjutt igavast lauljast. (lk 30)

Termodünaamika teine muinasjutt. (lk 9)

Viiteaparatuuriga varustatud muinasjutt ülimast haritlasest, kes on läbi lugenud kõik raamatud, aga inimest, jumal paraku, ei mõista sugugi. See teeb ta õnnetuks, eks igatse ju temagi soojust ja armastust ja mõistmist. Aga samas: erinevalt väga paljudest, erinevalt enamikust on ta lugenud "Ulyssest", tunneb põhjalikult Thomas Manni loomingut ja Derridagi on talle nagu vana sõber. Kõnetab teda, tekitab assotsiatsioone. (lk 23)

Kas ei pane kohe fantaasiat lippama?

Siit saab arendada suurepärase maailmalõpuulmeka: Muinasjutt rahupiibu tõmbamisest ümber viimase naftapuurkaevu hubiseva leegi. (lk 13)

Sellest ka: Muinasjutt rasketest aegadest, mil paljud, väga paljud inimesed muutuvad olude sunnil vapramaks, kui nad olid kergetel aegadel. Mis neil üle jääb? (lk 33)

Või hoopis kaasaegse hipsterivärgi: Disainmuinasjutt kroomitud lenksuga jalgrattast ja endisest vabrikuhoonest.

Aga järgmine paneb lausa heldima: Rahvarõivais ja tammepärjaga jaanipäevamuinasjutt jäätisest, külalislahkusest ja sellest, kuidas tuli tuul ja tõukas paati. (lk 16)

Jüri Mildebergi pildid on ka sellised, et peab kohe pikemalt vaatama – on see kõrvits või rannapall, aga ehk hoopis tuulelipp? Aga miks tal labad keskel on?

Teised kirjutavad:
Uus raamat
Loterii
Postimees
Haus galerii