esmaspäev, 12. veebruar 2018

Kaari Utrio "Tuulepistrik"

Aasta 1066, kus mehed olid karmid ja naised kaunid, inimelu ei maksnud mitte midagi ja jumalat kardeti just niipalju kui tarvis. Kaari Utrio "Tuulepistrik" viib lugeja keskaja armutusse ja ülevasse maailma. Utrio paneb rõhku sõjategevuse ja kommete kirjeldamisele ja seda suuresti läbi "väikese ajaloo", ehk naiste igapäevaste toimetuste vaatepunkti.

Üsna alguses selgus, et tegemist on "Vasklinnu" järjega, sest üks peategelasi, Olaf Tuulepistrik, on "Vasklinnu" Terheni ja Eiriku poeg. Tegevus algab Soomes, kus põrkuvad Arantila pärija Olaf Tuulepistriku ja Launiala peretütre Aure ja tema venna Lyy teed. Asi päädib konfliktiga, mis nõuab veritasu. Edasi liigub tegevus läbi normannide alade tolleaegse maailma keskpunkti Bütsantsi ja siis tagasi läände Itaaliasse. Bütsants vaakus oma viimaseid hingetõmbeid, kuigi nad ise seda veel ei teadnud. Euroopa aga oli rivaalitsevate vürstide ja isehakanud hertsogite omavaheliste kisklemiste tallermaa.

Raamat on toekas, aga põnevust jagub. Kuigi kogu teose läbivaks niidiks on vihkamine ja armastus, siis päris romantiliseks armastusromaaniks seda nimetada ei saa. Vägistamised, piinamised ja tapmised just kuigi romantilised ei ole, aga teos on tasakaalus, nii et kaunid ja ülevad stseenid vahelduvad madalaga. Peategelastele langeb üks katsumus teise järel ja ootamatud pöörded liigutavad nende elu teise suunda. Ajastuga sobivad imelised pääsemised ja jumalik vahelesegamine, näiteks maavärin õiges kohas. Esimene maavärin aitas luua meeleolu, teine raamatu tegevust pikendada ja kolmas lahendamatu sõlmituse ära lahendada. Viimased kaks näisid häbematult deus ex machina moodi välja, aga ega maavärin ei küsi inimeste tillukestest tegemistest ja võib ju ka just nende elu sõlmpunktis toimuda. Peategelaste teed ristuvad ikka ja jälle ja pinget hoiab küsimus, kas veritasu saab tasutud ja millisel moel. Olaf, Aure ja Lyy püüavad igaüks omal moel hakkama saada. Kui tugevad mehed said oma väärtust tõestada sõjaväljal, siis naistel oli selles maailmas hoopis tagasihoidlikum osa. Mind natuke häiris naiste elu kujutamine, aga ehk siis oligi nii, et kui ainus, mis inimese elus hoidis, oli jõud ja vägivald, siis jäidki naised tagaplaanile ning taandusid kaubaks ja lastesünnitajaks.

Enam-vähem kõike, mida ma "Vasklinnu" kohta kirjutasin, võib öelda ka "Tuulepistriku" kohta. Tegevus hargneb üle kogu tolleaegse maailma, olud pillutavad tegelasi siia-sinna, eriti Auret. Selles pidevate sõdade ja karmide meeste maailmas ei ole naistel mingit sõnaõigust oma elu üle otsustamisel ega muud rolli kui oma mehele pärija sünnitada. Kui hästi läheb, saad omale mehe, kes liiga palju ei peksa. Abikaasa valikul polnud üldjuhul kummalgi poolel sõnaõigust, abikaasa valisid vanemad selle järgi, kuidas poliitika nõudis. Niimoodi käis see vähemasti normannide maailmas, kes olid Põhja viikingite järeltulijad. Normannid olid selleks ajaks liikunud üle kogu Euroopa, tükk aega juba paigas Prantsusmaa aladel ja kanda kinnitanud Itaalias. William Vallutajaga sai ka Inglismaa omale normannist valitseja.

Kas te teate, miks muinasjuttudes just nooremad pojad omale kuningatütre ja pool kuningriiki saavad? Sest kogu vara pärandati vanimale pojale, noorematel oli kaks valikut – kas minna preestriks või kloostrisse või hakata sõjameheks kellegi teise väes. Peale ülla sünnipära mingit vara neil polnud ja neil polnud õigust isegi naist võtta. Nii neid ränd- ja röövrüütleid sõjakäikude mehitamiseks sigines.

Kellele meeldis "Vasklind", sellele meeldib ka "Tuulepistrik" ja vastupidi. Kuigi ei ole tähtis neid just järjekorras lugeda, need on iseseisvad teosed. Samas on pärast "Tuulepistriku" lugemist hea teada saada, kuidas sai Olaf Tuulepistrikul olla üllas Kreeka suguvõsa, kui tema isa oli Punane Varjaag Eirik Tugev ja mismoodi tema ema oli korraga nii kõrgest soost Kreeka printsess kui ka Põhjala udunõid.

Eesti keeles on Kaari Utriolt ilmunud seitse raamatut, aga kirjutanud on ta palju rohkem. Minu lemmik on "Vendela". Palun veel Kaari Utriot tõlkida!

Tõlkinud Loone Ots

Teised kirjutavad:
Heiksi blogi

Tänan raamatu eest Rahva Raamatut

reede, 9. veebruar 2018

2017. aasta kokkuvõte

Kui nüüd proovida välja tuua need kõige enam meeldinud/raputanud/hinge läinud/meelde jäänud raamatud, siis tuleb alustada Robin Hobbist. Lõpetasin tema lugemise ja ülelugemise juunikuus, aga päris tihti tuleb tahtmine "Elderlingide" raamatud uuesti kätte võtta. Aga sellele tahtmisele ei tohi järele anda, sest nii palju uut ja põnevat juba ootab.

Ehk siis, 2017 oli Robin Hobbi aasta. Lugesin aasta esimesel poolel läbi kõik tema Elderlingide maailma raamatud ja lühijutud ning enamiku neist mitu korda (16 romaani, 4 lühijuttu, kokku 11 480 lehekülge). Sinna kulusid esimesed viis kuud. Mistõttu minu tore plaan Lugeda Oma Olemasolevaid Teoseid (LOOT) läks täiega vett vedama. Sest pärast Hobbi maratoni lõppu oli kogunenud kenake hulk uusi raamatuid, mida oli ju vaja kohe lugeda. Lisaks tekkis mulle teatud põhjustel uus huvi, mis on seotud eelmise sajandi alguse Venemaaga ja seega aasta teisel poolel lugesin-kuulasin hulka ajalooraamatuid. Kokku sain läbi 87 raamatut, neist 25 kuulasin Elisa Raamatust, mille iselugeja on ikka taeva õnnistus – selle abil saab ära kasutada kogu lugemise seisukohalt kasutu aja nagu autosõit või söögitegemine.

Toon välja suuremad elamused.

Elin Toona Gottschalk "Pagulusse" on võimas mälestusteraamat, kus lapse pilgu läbi kirjeldatakse teist maailmasõda, põgenemist ja elu võõrsil.

Kätlin Kaldmaa, Hanneleele Kaldmaa "Kaks armastuslugu" jääb valusalt hinge, et kuidas on niimoodi võimalik? See on ühe tüdruku lugu aga samal ajal ka kõigi 70ndatel Nõukogude Eestis sündinud inimeste lugu. Tasakaaluks valusatele lapsepõlvemälestustele on tütrega kahasse kirjutatud palverännuretke päevik, mis on lahe ja lihtne.

Anya von Bremzen "Kokakunsti eripäradest nõukogude korra tingimustes", alapealkirjaga mälestusi toidust ja igatsusest. Naljakas, kurb ja informatiivne ühekorraga. Nõukogude aja absurdsus pakub selleks lugematul hulgal võimalusi. Raamatust saab ka kiirmarsi korras ülevaate eelmise sajandi Venemaa ajaloost ja seda siis eelkõige läbi toidu vaatepunkti. Aga toit on ju alati olnud ükskõik mis ajal või oludes elavatele inimestele kõige tähtsam. Suure ajaloo vahel on autor kirja pannud ka oma perekonna loo.

Helen Rappaport "Revolutsiooni küüsis" põhineb Peterburis 1917. aastal elanud välismaalaste mälestustel ja annab kõrvalseisjate pilgu läbi hoogsa ja põneva sissevaate selle aasta pöördelistele sündmustele. Mina nõuka-ajal koolis käinud inimesena õppisin hoopis midagi muud. Näiteks ei teadnud ma midagi 1917. aasta juulis Peterburis toimunud suurtest meeleavaldustest, kus hukkus samuti palju inimesi. Aga see raamat pole lihtsalt pöördeliste sündmuste kirjeldus. Läbi kaasaegsete kirjade ja mälestuste avaneb isiklik vaatepunkt ja kõrvalseisjatena avavad välismaalaste arvamused ja kirjeldused sündmusi teise nurga alt.

Jeanette Winterson "Sel pikal ajal". Vahet pole, mida Winterson kirjutab, teda on alati nauding lugeda. "Sel pikal ajal" on ümberjutustus Shakespeare'i "Talvemuinasjutust" ja tegemist on igati kaasaegse teosega.

Indrek Koff "Saja rahva lood", mida ei saa eriti kuhugi liigitada, aga mis on ilma liigitamatagi suurepärane inspiratsiooniallikas, lõbus ka. Täielik ahhaa- ja ohhoo-elamus eelmisel aastal.


Toredaid lugemiselamusi oli muidugi rohkem, vähestest loetud lasteraamatutest soovitan Kairi Loogi lennukaid "Lennujaama lutikad ei anna alla" ja "Piia Präänik kolib sisse". Esimeses tegutseb lennujaamatäis putukaid, kes on kõigiti valmis oma lennujaama kinnipanemisest päästma. Kuigi täiskasvanud lugejale tundusid mõned kohad veidi lihtsameelsed, siis usun, et sihtgrupp ei pane selliseid asju tähelegi. Piia Präänik aga jutustab hakkajast tüdrukust, kes uude kohta kolides peab uue elu-olu ja naabritega tuttavaks saama.

Aasta alguses lugesin/kuulasin järjest kolm Mehis Heinsaare novellikogu, mis panid mind mõneks ajaks elama mingis paralleelmaailmas ja tundma, et inimesed on ilusad ja head, aga rohkem kirjutada ma neist küll ei mõista. Neid peab igaüks ise lugema.

Ulmekirjandusest olid mõnusalt vanamoodsad ja humoorikad Robert Sheckley "Tont nr 5: kõik Gregori ja Arnoldi jutud" ja Poul Andersoni "Aja valvurid". Elutervet (Soome) huumorit leiab ka Tuomas Kyro raamatust "Kõike head, toriseja!"

Aimekirjandusest avardasid vaatevälja Ester Bardone, Anu Kannikese, Inna Põltsam-Jürjo, Ulrike Plathi "101 Eesti toitu ja toiduainet" Eesti toiduajaloo teemal ja  Peter Wohllebeni "Puude salapärane elu" metsa toimimise alal.

Ajaloolisest Simon Sebag Montefiore "Romanovid", mis annab mahukusest hoolimata kiirülevaate Romanovite dünastia 400-aastasest ajaloost. Raamatut on süüdistatud selles, et on voodi poole kaldu, mis aga teebki selle huvitavaks ja kaasahaaravaks. Paratamatult on tee kuninglikku soosingusse käinud läbi isiklike suhete ja kes neid kuivi sõjakäikude kirjeldusi ikka jaksab pikalt lugeda.

Kurban Said "Ali ja Nino" on ilus armastuslugu 20. sajandi alguse Kaukaasiast, kus põrkuvad kristlus ja islam ja mille rahuliku eneseolemise löövad puruks sõjad ja Nõukogude võim. Teose autor on jäänud saladusse, aga kirjutatud on see juba 1937 ning ajastu ja paiga kirjeldus tundub autentne. See on ka üks neist raamatutest, mis lõhnab ja elab ja mille kirjeldused toovad tegevuse elavalt silme ette.

Veel võiks nimetada Ilmar Taska "Pobedat", mis pani mind mõtlema selle üle, kuidas autor oskab lugu üles ehitada ja pinget hoida. Niipea kui lugeja saab väikese hingetõmbepausi ja hakkab arvama, et nüüd lõpuks ometi pöördub lugu paremuse poole, leiutab autor tegelastele järgmise ja veel hullema katsumuse. Niimoodi kuni lõpuni välja.

Ja last but not least – Neil Gaimani "Eikusagi", mis mullu lõpuks ka eesti keeles ilmus.

reede, 2. veebruar 2018

Pudinaid 9

Indrek Hargla "Suudlevad vampiirid"
Jutukogumik, kus nimijutt "Suudlevad vampiirid" lühiromaani mõõdu välja annab. Huvitav lähenemine vampiiride põlvnemisele (mitte et ma eriti kursis oleks, mida teised autorid on kirjutanud), vahepeal vajalikult jäle, siis jälle põnev ja hoogne. Jutud on väga erinevatest kategooriatest. Nimijutt, nagu pealkirjast näha, räägib vampiiridest, "Minu päevad Liinaga" on aga Eesti etnofantaasia. Seda juttu saab muuseas kuulata ka Vikerraadio järjejutuna. Kuna paljudele jäi loo lõpp arusaamatuks, kirjutas Hargla sellele ka järje "Tema päevad Liinaga", kus asjad selgemalt lahti harutatakse. Täitsa tore abikaasade lahkukasvamise jutt "Raudhammas" koos ajarännuga viikingiaega. Kaks apteeker Melchiori lugu, kus kriminaalne süžee põrkub üleloomulikuga. Vahepeal oli üks tulevikus toimuv jumalakaotamise ja -otsimise lugu, mis mulle erilist muljet ei avaldanud. Lõpetuseks veel Jõgeva metsade vahel toimuv puhtakujuline splatter-zombi-õudukas, mis ilmselt meie ulmeskeene siseringi kuuluvatele inimestele palju äratundmisrõõmu tõi.

Mihkel Raud "Kus ma olen ja kuidas sina võid palju kaugemale jõuda"
Teate, tõepoolest hea raamat ja võivad lugeda ka need, kes eneseabiraamatute peale nina krimpsutavad. No kui Mihkel Raud üldse ei meeldi, siis ei maksa, sest see on isiklik raamat ja iseendast räägib Raud palju. Aga kõike seda ainult selleks, et sina temast kaugemale võiksid jõuda.

Teet Kallas "Corrida"
Suhtedraama nõukaaegsel saarel, kus ei puudu ka üleloomulik element. Noor tütarlaps abiellub vananeva kirjanikuga pärast vaevu paarikuist tutvust. Nad sõidavad suveks saarele, kuhu mees on kunagi suvila ostnud. Alles seal hakkavad nad teineteist tundma õppima. Vee ajab sogaseks saarele ujuv noormees, kes osutub tütarlapse sõbraks. Veel on saarel hulk pudulojuseid ja kuna teatud asjaoludel jääb saar muust maailmast mõneks ajaks ära lõigatuks, peavad nad kõik seal kolmekesi kuidagi hakkama saama. Minu jaoks oli huvitav tegelaste mõttemaailma avamine. Mulle on alati tundunud arusaamatu, kuidas saab pärast imelühikest tutvust kohe abielluda. Varasemal ajal ei olnud muidugi niisama kokkuelamine ühiskondlikult aktsepteeritav, aga sellegipoolest. Vahepeal raamat venis, sest seda mõttemaailma avati ikka põhjalikult. Lõpp oli minu maitse jaoks liigselt moraalne, aga pulli sai kogu teose vältel küll.

Arvo Krikmann "Laustud sõna lagub"
Omal ajal müügilt ärakorjatud teos, mis sisaldab eestlaste vanasõnu. Miks ta ära korjati, et tea praegu enam keegi, aga see on mõnus raamat lehitsemiseks ja miks mitte ka sobivaks elujuhtumiks mõttetera leidmiseks.

Liina Metsküla "Nutika reisimise ABC"
Autor ütleb esimese asjana: "Reisi kohe". Sest homme pole sul ka piisavalt palju raha ja homme on sul samad hirmud mis täna. Kui otsus tehtud, tuleb hakata plaanima ja siin tulebki autor appi. Ta annab nõu, kuidas reisimiseks raha koguda, kuidas leida odavaid lennupileteid ja valida sobiv majutus. Ta kirjutab levinud vigadest  ja lennuhirmust ülesaamisest. Teises osas annab Metsküla ülevaate võimalikest sihtkohtadest ja terve peatükk on pühendatud üksi reisimisele. Teksti ilmestavad inimeste lood, kes kirjeldavad oma reisikogemusi. Ma ei ole eriti suur reisisell, aga ei leidnud siit raamatust suurt midagi, mida juba poleks teadnud. Sest ütleme ausalt, olen jõudnud sinnani, kus mugavalt organiseeritud reis ja ööbimine puhtas hotellitoas kaaluvad üles väikese hinnavahe. Teos ongi suunatud eelkõige nooremale lugejale. Siin on lausa eraldi peatükk välismaal elamisest ja töötamisest. Üdini praktiline raamat, kirjutatud reipas sõbratoonis. Nonii, lähengi kohe reisipakkumisi uudistama.

Sally Andrew "Mõrvade ja armastuse retseptid. Tannie Maria mõistatus"
Krimka Lõuna-Aafrikast, mis on igasugu Põhjamaade kaamosega võrreldes midagi hoopis muud. Peategelane on keskealine naisterahvas, kes hakkab olude sunnil kohalikule ajalehele suhtenõuandeid kirjutama. Kuna ta aga oskab kõige paremini hoopis süüa teha, siis on kõik need nõuanded vürtsitatud toiduretseptidega. Aga siis toimub mõrv ja Tannie Maria asub koos kolleegidega ajalehest seda lahendama. Raamatus on hulga aafrikapäraseid toiduretsepte ja kogu teos on mõnusas aeglases stiilis, just nagu elu isegi seal Aafrika kolkas. Usun, et kellele meeldisid John McCall Smithi Proua Ramotswe lood, leiab ka Sally Andrew raamatust omale lugemismõnu.

Milena Busquets "Ka see läheb mööda"
Elegantne lugu suhetest ja armastusest ja toidust ja elamisest. Lein, vananevad naised ja nende endised mehed ja endiste meeste uued naised? Ei kõla just eriti lootustandvalt, aga Milena Busquets on kokku kirjutanud hoogsa ja teravmeelse raamatu, mille lugemine on puhas mõnu. "Ka see läheb mööda" on väljend, mis kehtib alati ja igas olukorras. Väga positiivne sedastus, kas pole?

Peter Wohlleben "Puude salapärane elu"
Mida kõike me puude kohta ei tea. Wohlbellen uurib oma kodukandi metsa, mitte mingeid eksootilisi kooslusi kaugel lõunamaal. Saksamaa on küll meile lähedal, ometi pööke meil ei kasva. Sellegipoolest on tegemist meile tuttavate metsakooslustega. Puud suhtlevad, toetavad ja armastavad üksteist. Muidugi mitte inimese lühikeses ajavaates. Kuna puud on meist palju pikaealisemad, siis ei ole neil kiiret infot sekunditega edasi anda, aga ometi nad võivad teisi puid abistada kas siis juurte kaudu suhkrulahuse edasiandmise kaudu või siis edastavad õhusignaale. See raamat muudab viisi, kuidas sa edaspidi metsa ja puudesse suhtud.

Jerome K. Jerome "Three Men in the Boat" ja "Three Men on the Bummel"
Ajatu huumoriklassika, kusjuures "Kolm meest uitamas" pole pooltki nii naljakas kui esimene, "Kolm meest paadis". Paljud üle-eelmise sajandi lõpus kirja pandud mõtted on üllatavalt kaasaegsed. Ma olen mõlemat raamatut juba mitu korda lugenud, aga ikka on hea aeg-ajalt kätte võtta. Hiljuti ilmusid neist ka eestikeelsed uustrükid.

Roy Peter Clark "50 Writing Tools" on abimees igaühele, kes kirjutab, arvab, et oskab kirjutada, arvab, et ei oska kirjutada ja kes soovib kirjutama hakata. 50 praktilist nõuannet, mis alguse poole on tehnilisemat laadi ja mida edasi, seda metafüüsilisemaks lähevad. Internetis tasuta loetav.

Helen Rappaport "Neli õde. Suurvürstinnade Romanovite kadumaläinud elud"
Paks raamat Venemaa viimase tsaari neljast tütrest. Raamat haarab ka kõik nende ümbritsevad, eelkõige tsaari ja tsaarinna ja nende venna, troonipärija Aleksei. Kohati kannatab teos liigse detailirikkuse käes. Kaua sai ikka jaksad lugeda Tatjana ühe päeva tegemisi, mis on kirja pandud tund tunni haaval. Autor on kasutanud tsaariperekonna ja nende lähikondsete kirju ja mälestusi, aga nagu raamatust välja tuleb, hävitasid nad suure osa oma kirjadest pärast tsaari võimust loobumist. Joonistub välja armastav ja kokkuhoidev perekond, kes küll impeeriumi juhtimiseks eriti sobiv ei olnud. Jäi mulje, et tsaar tahtis igal võimalikul hetkel vaid oma naise ja lastega aega veeta, riigiasjad polnud eriti olulised. Tüdrukud kasvasid suures eraldatuses ja kuigi nad sõja ajal halastajaõdedena tegutsesid, siis eluvõõrad olid nad ikkagi. Kuidagi pole võimalik mööda minna ka Grigori Rasputinist, kelle puhul Rappaporti käsitluses ei saagi täpselt aru, miks ta nii suur vaenlane oli. Sest autor vaatab teda läbi tüdrukute ja tsaarinna silmade, kelle jaoks ta oli pühak ja nõuandja.

Leonid Mletšin "Lenin. Venemaa võrgutamine"
Mitte ainult Leninist, võiks selle raamatu kohta öelda. Mletšin kirjutab muidugi Leninist ka, aga eelkõige avab ta tema olemust läbi kaasvõitlejate ja vaenlaste. Ta püüab välja selgitada, kuidas ometi sai selline tundmatu mees revolutsiooni käivitajaks ja maailma suurima impeeriumi võrgutajaks. Ta oli geenius - lubas seda, mida ei julgenud keegi teine - lahendada kõik probleemid otsekohe! Need, kes talle järgnesid, ei mõelnud üldse, kas see kõik on ka teostatav. Jällegi - paljud nimed olid mulle küll tuttavad, aga nende taga olevad isikud mitte, ja Mletšin kirjutas nad elavaks - Nadežda Krupskaja, Lev Trotski, Aleksandr Kerenski, Inessa Armand, Aleksandra Kollontai ja ka palju uusi nimesid.

esmaspäev, 29. jaanuar 2018

Anya von Bremzen "Kokakunsti eripäradest nõukogude korra tingimustes"

Anya von Bremzen "Kokakunsti eripäradest nõukogude korra tingimustes," alapealkirjaga mälestusi toidust ja igatsusest. Inglise keeles "Mastering the Art of Soviet Cooking", mis on ilmselge irooniline vihje Julia Childi kuulsale prantsuse köögi raamatule. Naljakas, kurb ja informatiivne ühekorraga. Nõukogude aja absurdsus pakub selleks lugematul hulgal võimalusi. Raamatust saab ka kiirmarsi korras ülevaate eelmise sajandi Venemaa ajaloost ja seda siis eelkõige läbi toidu vaatepunkti. Aga toit on ju alati olnud ükskõik mis ajal või oludes elavatele inimestele kõige tähtsam.
Nõukogude supervõimu kolmesaja-miljonilise endise kodanikkonna esindaja jaoks ei ole toit kunagi niisama individuaalne teema. 1917. aasta leivamässud andsid sädeme tsaari kukutamiseks ja riigipöördeks, seitsekümmend neli aastat hiljem aitab katastroofiline toidupuudus Gorbatšovil hädavaevu õhkuahmiva impeeriumi prügikasti saata. Selle ajavahemiku jooksul hukkub seitse miljonit inimest Stalini kollektiviseerimise põhjustatud nälja tõttu; veel neli miljonit sureb nälga Hitleri sõja ajal. Isegi rahumeelsemail aastail, Hruštšovi ja Brežnevi ajal, ületab igapäevane draama panna toit lauale kõik muud mured. Ühtteist ajavööndit läbiv kollektiivne sotsialistlik saatus seista toidujärjekorras ühendab seltsimehi Nõukogue Liidu viieteistkümnest liiduvabariigist. Toit oli Nõukogude poliitilist ajalugu läbiv teema, millest meie kollektiivne alateadvus on üdini läbi immutatud. (lk 10)
Suure ajaloo vahel on autor kirja pannud ka oma perekonna loo, mis algas vanavanematest Lizast ja Naumist, kes kohtusid NEPi-aegses Odessas. Anya sündis 1963. aastal Moskvas, ema oli juut, aga isa venelane. Nõukogude passi viiendaks punktiks oli rahvus. Autor kirjeldab, et eri rahvusest vanemate lapsena anti talle luba  neist üks ise 16-aastaseks saades viienda punkti alla valida. See eesootav otsus lasus kui kivi tema üheksa-aastase hinge peal. Kas valida keeruline au ja uhkus, astuda väljaheidetute leeri ning kahandada seeläbi dramaatiliselt oma õpingu- ja karjäärivõimalusi? Või valida kergem tee ja ollagi "venelane"? (lk58) Teda päästis valiku tegemisest emigreerumine. Aga kui Nõukogude Liidus oli juudiks olemine vaid rahvus passis, siis Ameerikas selgus ühtäkki, et see on hoopis religioon. 12-aastase tüdruku kohanemine uue elu ja eelkõige toiduga ei läinud kuigi kiirelt.

Siin raamatus on palju asju, lisaks suurele ja väiksele ajaloole killukesi siit ja sealt, selge see, et ta ei jäta puudutamata "Raamatut maitsvast ja tervislikust toidust", lõpus on ka retseptid, aga on üks oluline teema, millest ei saa Venemaast rääkides üle ega ümber. See on muidugi alkohol. Bremzen kirjutab, et Venemaad on võimalik tõeliselt mõista ainult läbi pudelipõhja. Jõid kõik ja nagu Majakovski oli öelnud: "Parem surra viinast kui igavusest." "Kokakunsti eripäradest nõukogude korra tingimustes" katab küll sada aastat, paljusid tegelasi ja lisaks Venemaale käiakse ka Ameerika Ühendriikides ja Pariisis, kuid on sellest hoolimata väga isiklik teos. See on ikkagi eelkõige mälestusteraamat, kantud igatsusest millegi järele, mis on püüdmatult läinud.

Tõlkinud Kreet Volmer

Teised kirjutavad:
Lugemiselamused
Kultuuritarbija60+
Õhtuleht
Kultuur.err

esmaspäev, 22. jaanuar 2018

Indrek Hargla "Doanizarre udulaam"

Indrek Hargla "Doanizarre udulaamast" ilmus hiljuti uus trükk. On tore, et nüüd, kus autor kuulsust on kogunud, ta oma varasemaid teoseid uuesti välja annab. Kõike küll loota ei ole, näiteks Pan Grpowski uustrükki ei tule, sest pole kunstiliselt piisavalt kõrgel tasemel, autor ise ütles. Aga "Doanizarre udulaam" on täitsa tasemel. Kas ta just seiklusromaan on, aga ulme kindlasti.

Isand Asger elab korraga kahes maailmas – üks on igav oleskelu nüüdisaja Taanis ja teine Doanizarres, mis on linn kusagil maailmas, mis on meie oma moodi, aga mitte päris. Doanizarret aga ähvardab oht – selle poole liigub udulaam, mis paistab oma teel kõik elava hävitavat. Linnaelanikud pole juba kaua midagi kuulnud maadest, mis teisele poole udulaama jäävad. Kuna isand Asger on võõramaalane, kutsutakse ta appi udulaama uurima.

Doanizarre on tore aurupungi maailm, siin ei ole elektrit, aga on üleskeeratavad tõllad ja mehhaanilised inimesed. On linna võimukandjate omavaheline rivaalitsemine, kaunis naine, kes küll riigi kommete kohaselt Asgerile kättesaamatuks jääb.

Lõpplahendus oli natuke pettumus, kuigi kõik sai kenasti ära seletatud ja midagi ripakile ei jäänud. Teose maailma kontekstis oli kõik loogiline ja toimis. Samas ei liikunud teos liiga sirgjooneliselt lõpu poole, oli süžeepöördeid ja ootamatuid käike.

Teised kirjutavad:
Reaktor
Triinu raamatublogi
Ulmekirjanduse baas
Lugemiselamused
Manni lugemisblogi

kolmapäev, 17. jaanuar 2018

Vahur Afanasjev "Serafima ja Bogdan"

2017. aasta romaanivõistluse võidutöö, Vahur Afanasjevi "Serafima ja Bogdan" on igatepidi toekas raamat.

Ma saan väga hästi aru, miks talle romaanivõistluse auhind anti. Romaani on juba nimetatud uueks "suureks romaaniks". Selleks, mida juba mõnda aega otsitakse. Kas "Serafima ja Bogdan" seda on, näitab alles tulevik, aga sobilikke elemente selles ju on. Kõigepealt on ta ligi 600 lehekülge paks, paljude tegevusliinide ja tegelastega, läbib mitut põlvkonda ja püüab anda üldistuse käsitletava aja kohta. Ta tegeleb ka kõrgemate sfääride, mitte ainult inimeste väikeste asjadega, ja temas on ambitsiooni selgitada vägivalla ja kättemaksu ajendeid.

Autoril paistab olevat ka ambitsiooni välisauditooriumi ette või siis vähemasti tulevaste põlvedeni jõuda. Sest ta selgitab nii tekstis kui ka joonealustes märkustes igasugu asju, nii Eesti ajaloo kui ka muu kohta, mis vähemalt mulle selgitust ei vaja.

Veel lähendab teost klassikalistele romaanidele praegusel ajal väga haruldane läbiv autori kohalolu. Autor kommenteerib ja täpsustab, annab vihjeid ja arutleb. Teine nüüdisajal vähekasutatud asi on illustratsioonid – Peeter Alliku graafika, mis toetab teksti igati ja on muidu ka ilus vaadata.

"Serafima ja Bogdan" on aeglane raamat. Esiteks võttis mul nii selle lugema hakkamine kui ka lugemine ise palju aega. Aga teose tempo ongi selline, et kiirustada pole vaja. Päris alguses võttis tegevuse ülessaamine ilmatuma aja ja hiljem mängib autor oskuslikult tempo ja põnevusega. Niipea kui liiga põnevaks läheb, saab jälle paar lehekülge lugeda vanameeste arutlusi jumalast või loksuda Peipsi peal.

Hoolimata pealkirja konkreetsetest nimedest räägib raamat pigem tervest Peipsiveere kogukonnast, algab teise ilmasõja ajal ja lõpeb uue Eesti Vabariigi tulekuga. See on ühe rahva väljasuremise lugu. Peipsiveere vanausulised on oma identiteeti hoidnud nelisada aastat, elanud looduse rütmis jumala hirmus ja armus. Kõigepealt lööb nende elukorraldusse mõra Nõukogude võim, mis küll ei keela kirikus käia, aga mis oma valedele, pettusele ja hirmule rajatud ühiskonnas kaotab sajandeid püsinud kogukonnavaimu. Paljud hakkavad jooma, mitmed kohanevad, mõned ei sobitu uude korda mitte kuidagi. Aga lõpliku hoobi annab siiski vabaduse, globaliseerimise ja kõikelubatavuse vaim, mis saabub koos Eesti Vabariigiga. Tagasi aga staroveride kummalisse maailma, mille usuliste piirangute alt hingub Kristuse-eelsete inimeste siirast hetkeselamist, saab ainult viimaste elusolijate mälestustes ja tundlike inimeste nägemustes (lk 271).

Serafima ja Bogdan on kaksikud, keda elu teineteisest lahku viib ja siis jälle kokku lubab. Romaani alguses on mõlemad noored ja lootusrikkad, kuid väga kiiresti purunevad kõik ootused ja lootused. Neid mõlemaid hoiab elus vaid mõte kättemaksule, mis ükskord tulema peab. Nii liigubki tekst üles-alla inimeste igapäevaste tegemiste ja jutuajamiste juurest kättemaksu planeerimise juurde, arutluste juurest kõigevägevama armu ja inimese kohustuste vahekorrast üle kolhoosiaja sõgeduste kuni lõpukatarsiseni välja. Seksistseene on hulganisti, aga vägivalda ei kirjelda autor otse. Kuigi kusagil poole pealt pidin seda arvamust korrigeerima, sest lõpupooles oli seda ka, aga tundub, et autor pigem ei naudi vägivalla üksikasjalikku kirjeldust.

Romaan on kirjutatud antiiktragöödia vaimus, kus keegi pole süüst puhas ja lõpus on kõik surnud. Kuni lõpuni hoiab lugeja meeli ärkvel küsimus, kes? Ja ehk veel olulisem, miks? Miks kantakse kättemaksu nii kaua enda sees? Ja mida see inimesega teeb.

Teised kirjutavad:
Klassikaraadio Uus Raamat
Ekspress (katkend)
Nädala autor (katkend)
Istu mu pingile...
Sirp
Intervjuu autoriga
Lugemissoovituse blog

Tänan raamatu eest Rahva Raamatut.

pühapäev, 14. jaanuar 2018

Šotha Rusthaveli "Kangelane tiigrinahas"

"Kangelane tiigrinahas" on poeem, mille Šotha Rusthaveli kirjutas 13. sajandil ja millest on saanud Gruusia eepos. Kuigi Rusthaveli teostest ongi säilinud vaid see üks ja ainus ja temast endast pole suurt midagi teada, on ta Gruusias igati au sees – pea igas linnas on peatänav temanimeline ja on moodustunud lausa teadusharu – rustveloloogia.

Eepose peategelasteks on kaks vägevat kangelast – Araabia sõdalane Avthandil ja India kuninga poeg Tariel. Mõlemad vaevlevad õnnetu armastuse pärast ja peavad oma armastatu kättesaamiseks tegema hulga vägitükke. Avthandil tahaks abielluda Araabia kuninga tütre Thinathiniga, aga ei tea, kas tolle isa ikka lubab ja lisaks peab ta hoopis sõpra aitama. Sest Tarieli armastatu Nestan-Daredžan on teadmata kadunud, mispärast Tariel juba pikemat aega üksikus koopas elab.

Eeposele kohaselt on kangelased üllad, ausad, tugevad, truud, vaprad ning naised imekaunid ja targad. Ja kuigi tegemist on igati vägevate suurmeestega (lahingus khadžide vastu tappis kumbki ihuüksi kolmsada vaenlast), puhkevad nad igal võimalusel nutma. Pisarateks on muidugi põhjust, sest armastatust eemalviibimine on ometi suur mure, aga minu maitse jaoks oli silmavett selles loos liiga palju. Ma tean küll, et keskaegset kirjandust ei saa mõõta tänapäevase mõõdupuuga, aga kui kangelased lehekülgede kaupa ainult nutavad, siis tüütab ikka ära küll.

Samas rõhutab autor läbivalt naiste ja meeste võrdsust pannes Araabia troonile Thinathini ja õigustab abikaasa valimist südamesoovi kohaselt, mitte poliitilistel põhjustel. Rusthaveli pühendaski poeemi kuninganna Thamarile, kes tol ajal Gruusia kuningriiki valitses.

Uno Ussisoo kirjutab põhjalikus järelsõnas, et teosesse õigeks süvenemiseks tuleb põhjamaisest ümbrusest lahtiöelnult tuhandeid kilomeetreid lõuna poole ja ajas kaheksa sajandit tagasi minna. Mägisele maale, kus ristusid Bütsantsi, Araabia ja Iraani kaubateed, huvid ja kultuurisfäärid, kristlus ja islam. Paljud-paljud pisarad voolavad poeemis. Kuid mitte sentimentaalsusest. Tolleaegses luules olid kangelaste tundeliialdused, meelemärkuse kaotamine ja pisaratevool lausa oodatud. Elamuste ja kõnekujundite hüperboliseeritus iseloomustab keskaegset selletüübilist kirjandust. See tulenes armastajate hinges põlevatest võimsatest kirgedest: ainult tugevad inimesed seisavad traagilistele vapustustele vastu.

Tarieli ja Avthandili kohtumine
Tariel astus tulijale vastu, mõlemad olid kui päikesed,
nad olid kui hele kuuvalgus, mis pilvitust taevast alla orgu langeb.
Isegi sale paplipuu näis nende kõrval äbarik,
nad olid kui seitse taevatähte, millega veel neid võrrelda?!

Nad andsid teineteisele suud, häbenemata, et olid võõrad,
roosiõied avanesid, huulte vahel välkusid hambad,
nad kaelustasid teineteist, nutsid teineteist emmates,
nutust muutusid merevaiguks nende näod, mis olid rubiinid.

Lõpuks lasid nad teineteisest lahti, Tariel võttis Avthandili käe,
nad kõrvuti istet võtsid ja valasid kuumi pisaraid.
Asmath püüdis mõlemat ilusate sõnadega lohutada:
"Ärge tapke end ilmaaegu, ärge võtke päikeselt valgust!"
(lk 51)

Tõlkinud Juta Bedia

neljapäev, 11. jaanuar 2018

Jüri Kolk "Igapidi üks õnn ja rõõm"

Ma olen nüüd järjest lugenud suuri ja raskeid teoseid (Toona "Pagulusse", Kaldmaade "Kaks armastuslugu", Afanasjevi "Serafima ja Bogdan" ja siis veel need Venemaa eelmise sajandi alguse ajalugu puudutavad teosed, kõiksugu revolutsioonid ja Leninid ja Romanovid), mis on olnud ääretult huvitavad, kaasakiskuvad ja silmiavardavad, aga samas võib niimoodi masendusse langeda, sest hakkab tunduma, et maailm ongi üks suur hädaorg, ära surema pead kord.

Tegelikult mahtus nende lugemise vahele muid asju ka, aga millegipärast on just need mõtetesse kinni jäänud. Muuhulgas avastasin, et olin vahepeal lugenud Jüri Kolgi luulekogu "Igapidi üks õnn ja rõõm". Juba selle pealkiri toob naeru näole. Sisu ka ei peta, tegemist on igati sõbralike luuletustega, mis pealekauba on veel teravmeelsed ja vajutavad natuke ka kaasaja maailma pulsile.

Siin tegutseb jumal, kes kiusab kogu aeg endast nõrgemaid, siin on loodusluuletusi:
hirm talve ees
kahtlustasin rehvipõlengut
eksisin
mustad pilved pagesid
robinal
puulatvade kõrgusel
lõunasse
(lk 37)
ja terve hulga viiteid klassikale ja muudele teostele:
kaua sa kannatad
kaua sa kannatad
paksude talumeeste laulu
oh millal saaksin
ma  mustlasena
võta oma tamasseri rauad
aja roop ahjus kuumaks
tee läve peale kuri märk
aja nad välja nende
madalast, suitsunud tarest
las, sunnikud, rändavad
tassivad neiukesi üle jõe
oh millal saaksin
ma ahju taga
(lk 43)
ja ei ole unustatud ka kaasaja valupunkte:
taamal on puud
taamal on puud
need raiume maha
mets olla peidus
seal puude taga
(lk 55)
Kogust leiab äratundmisrõõmu ja sõnamänge, on tore nuputada, millele ta nüüd jälle vihjab ja rõõmustada leidliku riimi või mõttepärli üle.

Teised kirjutavad:
Rauno Alliksaar, Sirp
Lugemissoovituse blog
Lugemissoovituse blog 2
Kirjandus.err
Aare Pilv, Looming
Mööda netti
Teater, suurem kui elu

esmaspäev, 8. jaanuar 2018

Kätlin Kaldmaa ja Hanneleele Kaldmaa "Kaks armastuslugu"

Mis värvi on armastus? Kas armastust võib olla mitut moodi? Kas armastus teeb haiget? Kas armastus peabki haiget tegema? Kätlin Kaldmaa ja Hanneleele Kaldmaa "Kaks armastusluguon ütlemata valus raamat ja räägibki just sellest, mida pealkirjas lubab. Siin on Kätlin Kaldmaa elu lugu läbi kahe kõige olulisema suhte – tema suhe emaga ja tema suhe tütrega.

Raamat algab rõõmsalt – ema ja tütar lähevad koos caminole – Camino de Santiago palverännurajale. Palverännu kirjeldused vahelduvad Kätlini mälestustega lapsepõlvest. Aga need ei ole rõõmsad.

Kätlini lugu on ka 70ndate põlvkonna lugu. Kuigi me oleme peaaegu samast ajast, tabasin end tihti mõtlemast – meie kodus niimoodi ei olnud! Samas tuli ka palju tuttavat ette. Tolleaegne suhtumine – kas ja kuidas laps hakkama saab, ei huvitanud õieti kedagi. Laps ei olnud inimene, teda võis lükata ja tõugata. Ja koduvägivalda ei olnud – see, mis kodus toimus, oli iga pere siseasi. Isegi kui teati, siis keegi midagi ette ei võtnud. Nõukaaegne kool, kus õpetajate WCd olid puhtad ja soojad, aga laste omad õue peal tuultele valla, seinad läbi paistmas. Ma näen siiamaani mõnikord õudusunenägu, et pean oma kooli vetsu minema. Need olid ühed koledad kohad.

Raamatut lõpetades oli lausa kuri – miks on nii, et me ikka otsime vägivallale õigustust ja leiame igasugu põhjusi, miks see inimene, kes meile haiget teeb, on hoopis ise ohver. Põrgu, elu sarnane eksistents, vangis – need on sõnad, mida Kätlin oma lapsepõlve kohta kasutab. Aga see on vist nii inimlik, sest ongi väga raske mõelda, et keegi võiks olla lihtsalt irratsionaalselt kuri. Kõigel peab ju olema põhjus. Kuidagi tuleb ju selgitada, miks ema oma tütart peksab, tema enesehinnangu maatasa teeb, miks tuleb ema karta.

Armastust on mitut moodi. Hirmus on see, kui ei osata armastada teisiti, kui haiget tehes.
Meie majas on ainult üks kirjanik. See ei ole mina.
Ära mitte mõtlegi, et kui sa oskad kolm sõna lauseks kokku pannaa, et sa oled siis mingi kirjanik. Ma lihtsalt kirjutan. Ma ei ole kirjanik, ma lihtsalt kirjutan.
"Õpetaja Ruus üles, et sa oled midagi kirjutanud. Näita siia! No see ei ole ju midagi. Igaüks saaks sellega hakkama. Igaüks, kes grammatikat oskab. Ja mida see koma siin "ja" ees teeb." (Niipea, kui eesti keele tunnis võetakse käsile reegel "ja, ning, ega, ehk, või ette ei panda koma", hakkan välja mõtlema lauseid, kus "ja" ette koma saab panna. "Ja" ette saab koma panna.)
"Too õige see rihm siia."
"Mida?"
"Too rihm siia, ma ütlesin."
?
Ma ei ole kirjanik Ma ei ole kirjanik. Mu tagumik on triibuline. Ma ei ole kirjanik. Ma pean püsti seistes sööma. Ma ei ole kirjanik. Ma pean kõhuli lugema. Ma ei ole kirjanik.
(lk 197)
Ilma vahepaladeta caminolt oleks seda raamatut väga raske lugeda olnud. Need on stiililt täiesti erinevad, camino osa on nagu reportaaž, mille teeb eriti huvitavaks, et kõigepealt kirjutab möödunud päevast Kätlin ja siis kirjutab Hanneleele täpselt samast ajast. On huvitav vaadata, mida kumbki meelde on jätnud või mida kirjapanemisvääriliseks pidanud. Selles ilmneb ka põlvkondadevaheline erinevus.

Ma kujutan ette, et seda raamatut oli väga raske kirjutada. Mina vist samamoodi ei julgeks, aga ühel hetkel vist ei saa lihtsalt teisiti enam edasi olla. Õnneks on Kätlin Kaldmaa kirjutanud ka lasteraamatu "Halb tüdruk on jumala hea olla", kus ta kirjeldab oma lapsepõlve helgemat poolt. Olen selle raamatu kohta kirjutanud: "Hoolimata kõigest turvaline ja soe maailm, kus seiklused käivad asja juurde ja kus halb tüdruk on jumala hea olla." Maailm ei ole must ja valge, aga nii väga sooviks, et seda valget poolt oleks rohkem.

Teised kirjutavad:
Petrone Prindi kogutud lingid
Järjejutt

esmaspäev, 1. jaanuar 2018

Loetud raamatute nimekiri: 2018 (täiendamisel)

  1. Lawrence Durrell, Küprose kibedad sidrunid (audio)
  2. Vahur Afanasjev, Serafima ja Bogdan
  3. Gerald Durrell, Minu pere ja muud loomad
  4. Tiit Pruuli, Minu maailm
  5. Ivo Tšetõrkin, Minu Amazonas (audio)
  6. Gerald Durrell, Linnud, loomad ja sugulased
  7. Terhi Pääskylä-Malmström, Minu Tallinn (audio)
  8. Kaari Utrio, Tuulepistrik
  9. Mario Vargas Llosa, Lituma Andides
  10. Gerald Durrell, Kolm piletit Adventure'isse
  11. Gerald Durrell, Joobnud mets. Sahisev maa



pühapäev, 31. detsember 2017

Paavo Matsin "Gogoli disko"

Jestas, küll on Paavo Matsini "Gogoli diskost" ikka raske kirjutada. Ma muidugi lugesin seda juba mõnda aega tagasi (nagu ka kõiki ülejäänud raamatuid, nuuks ...), aga sellegipoolest. Paavo Matsini teostest on palju kirjutatud ja ma teadsin neist hoiduda – aga "Gogoli disko" sai Euroopa Liidu kirjandusauhinna ja puha. Õigemini olen alati lugenud suure huviga tema teoste arvustusi ja katkendeid, aga see ei ole mind pannud tahtma terveid raamatuid lugeda.

Igatahes "Gogoli diskot" ma lugesin (see on sümpaatselt pisike ka) ja no täitsa tore oli. Selline sürr värk ja psühhedeelne toimetamine. Ja milline kujundlik keelekasutus:
Paar väikest lambikest ujusid pisikeste valgussõõridena ruumi tumedas akvaariumis ning baarileti peal heitis kummaline samovarist ja kolmest lambipirnist meisterdatud disainer-šikk-suveniirvalgusti nimega Vana Viljandi läbi totrate sametnarmaste üsnagi kahvatule kuupaistele sarnanevat kuupaistekilgendust. Tolmuköhiva klaveri kohale, mis oli alati häälest ära ja mida Grigori Mansetovitš nimetas põlglikult sõnnikukastiks, oli riputatud suur kohalikke Viljandi kultuuritegelasi portreteeriv maal. (lk 70)
Tegevus toimub tsaaririigiaegses Viljandis, küll millalgi tulevikus. Ehk Matsin maalib meile tulevikust väheke lohutu pildi, eestlasi seal õieti enam polegi, aga see-eest sõidab tramm. Tegelaste galerii on kirju ja kõige kummastavam on muidugi surnuist üles tõusnud Gogol. Mida ta küll Viljandis teeb ja miks ta surnuist üles tõusis, saab lõpus isegi teada. Gogol käivitabki kogu jandi. Suur osa tegevusest toimub kuulsas antikvariaadis nimega Antikvariaat (olen isegi seal käinud) ja lokaalis Romaan.
"Biitlid, androgüünid, Dvortsovaja...jube draama tõesti," osatas korraga Arkaša ukse vahelt. "Härrased, ma küsin, kas teid kunagi vinegretiga on visatud restoranis? Vinegretiga vastu paljast selga! Suudlesin kunagi ühte naist Vikerkaares, fontään kattus juba nii-öelda lilledega, võtsin särgi just seljast ära, ja siis ta abikaasa, raibe, tuli vist meestekempsust, nägi ja viskas mind selja tagant täiest jõust võõra vinegretikausiga!" (lk 38)
Ma ei tahaks seda lühiromaani kuhugi liigitama hakata, aga ulme alla ta hästi ei sobitu, kuigi tegevus toimub mingis tuleviku paralleelmaailmas. Siin on liiga palju kõike muud, millest minusugune muidugi midagi aru ei saa. Aga vahest võib selliseid raamatuid värskenduseks lugeda küll.

Teised kirjutavad:
Sirp, Janika Läänemets
ERR, Mikk Pärnits
Laiapea
Lugemissoovituse blog
Ulmekirjanduse baas
Kultuuritarbija 60+
Kirjanduslik päevaraamat
Intervjuu autoriga, Müürileht
Intervjuu autoriga, Kaktus
Loterii
Ivika loeb
Nädala autor (katkend)
Algernon
Päikesejänku

reede, 29. detsember 2017

Elin Toona Gottschalk "Pagulusse"

Võib öelda, et Elin Toona Gottschalki "Pagulusse" on tüüpiline lugu ühe Eesti pagulaspere saatusest teise maailmasõja ajal ja järel. Samas ei ole ühegi inimese elu teisele sarnane ja Elin Toona on elanud väga huvitava elu ja osanud selle kirja panna viisil, mis paneb kaasa elama ja poeb naha alla. "Pagulusse" on eelkõige lugu põgenemisest ja elust pärast. Elin oli seitsmeaastane, kui ta ema Liki otsustas koos tema ja vanaema Ellaga Haapsalust põgeneda. Paadi- ja laevasõit üle Läänemere, elukoha otsingud sõjast räsitud Saksamaal ja lõpuks maandumine põgenikelaagrisse. Näitlejast ema ja kunstnikust vanaema polnud kumbki kuigi ratsionaalse mõtlemisega, seega ei läinud neil mitte midagi libedalt. Samas oli ema Liki sihikindlus oma pere päästmisel muljetavaldav.

Kui Liki saab tööpakkumise Inglismaale, pääsevad ka Elin koos vanaemaga lõpuks põgenikelaagrist minema, aga elu Inglismaal pole mitte midagi sellist, nagu nad ette olid kujutlenud. See ei olnud õlgkatustega külamajakeste ja parditiikidega "Hardymaa", vaid hoopis räpane ja vilets Põhja-Inglismaa, kus "neetud välismaalasi" koheldi kui kirjaoskamatuid ja hoiatati, et nad ei tikuks oma seisusest kõrgemale, hoolimata sellest, et enamik neist olid professionaalid.

Kes on lugenud Elin Toona varasemaid raamatuid, see on paljude seikadega juba kursis. Mina olen lugenud Ellat, seega laias laastus olin tegevustiku arengu ja mitme dramaatilise pöördega kursis. Siin aga kirjeldab ta palju põhjalikumalt elu põgenikelaagris ja Inglismaal. "Pagulusse" on väga elav raamat, siin on helisid, lõhnu ja maitseid.

Põnev oli lugeda ka raamatu viimast peatükki, kus Elin Toona kirjeldab oma esimest sõjajärgset Eestis käiku 1990. aastal. See oli suur kultuurišokk, kus venelastest müüjad tema peale poes karjusid, kui ta püüdis neilt midagi eesti keeles küsida, kus restorani sai ainult kutsetega, kus naeratamine oli märgiks, et sa pole usaldusväärne ja Haapsalu külastamiseks läks vaja luba. Kas tõesti oli see kõik niimoodi? Tuleb välja, et ma olen edukalt selle aja oma mälust kustutanud või ehk oli see kõik toona nii normaalne, et ei osanudki sellistes asjades midagi imelikku näha?

"Pagulusse" pani mind mõtlema mäletamise ja mälu üle. Mina küll ei mäleta oma lapsepõlvest eriti palju. On mingid pildid ja juhtumused, aga sellest ei ole võimalik mingit seostatud narratiivi tekitada. Ma ei ole muidugi elanud üle nii dramaatilisi sündmusi nagu autor. Epiloogis ta kirjutabki, et peab seda raamatut nimetama "faktsiooniks" – lõiminguks faktidest ja fiktsioonist, sellest mida ta silmad nägid ja ta meeled tajusid põimituna kujutlustega ajast ja kohast (lk 454). Elin Toona ei ole lihtsalt mälestustekirjutaja, ta on kirjanik. Mistõttu "Pagulusse" on suure üldistusjõuga võimas teos.

Tõlkinud Kersti Unt

Teised kirjutavad:
Lugemiselamused
Laiapea
Anne Valmas, Sirp
Made Luiga, Sirp
Siiliste raamaturiiul
Sehkendaja

Tänan Varraku kirjastust raamatu eest.

teisipäev, 17. oktoober 2017

Howard Jacobson "Shylock on mu nimi"

Teine raamat Hogarth Shakespeare'i sarjast on "Shylock on mu nimi", milles Howard Jacobson jutustab ümber "Veneetsia kaupmehe".

"Veneetsia kaupmehe" Shylock on üks kirjanduse ebameeldivamaid mehi – õel ja kättemaksuhimuline juut, kes lõpuks saab oma teenitud palga. Või oli ta hoopis olude ohver, kes püüdis vaid õiglust jalule seada? Shakespeare'i aegne Inglismaa ei olnud juutide suhtes sugugi paremini meelestatud kui mõni teine riik varem või hiljem. Autor Howard Jacobson on samuti juut, täpsemalt juudi soost inglise kirjanik, ja tema jaoks oli "Veneetsia kaupmees" Shakespeare'i teostest kõige häirivam ja kõige väljakutsuvam näidend.

Ta tegelebki sellega läbi juudiprisma. Peategelane Simon Strulovitch on rikas kunstikoguja, kes elab Loode-Inglismaal. Tema tütar armub jalgpallurisse, kes ei ole juut ja sellega ei saa isa mitte kuidagi leppida. Ta esitab mehele ultimaatumi ... ja hakkabki juba tuttav lugu end lahti kerima.

Raamatus arutatakse igasugu juudi identiteedi ja muidu keskealiste meeste probleemide üle. Jacobson võtab põhjalikult läbi juudiks olemise, isaduse, perekonna, ümberlõikamise, kättemaksu. Raamat on tihe ja kõigel, mida tehakse või öeldakse, tundub olevat tähendus. Ka nimedel – siin on Ophelia-Jane, D'Anton, jalgpallur Gratan ja Plurabelle (täpsemalt Anna Livia Plurabelle Cleopatra On Ilu Igikestva Rõõmu Läte Christine).

Juba esimeses peatükis kohtub Strulovitch Shylockiga ja kutsub ta omale külla. Shylock on täiesti elus ja reaalne inimene, mis tekitab romaanile mõningase sürrealistliku mõõtme. Autor ei seleta, mis asja oli Shylockil tänapäeva Loode-Inglismaale ja miks ta surnud ei ole. Strulovich selle üle ei imesta ja kõik on täiesti normaalne. Kaks meest peavad pikki vestlusi ja kuigi Strulovitch püüab igati välja uurida Shylocki tegude motiive, siis ei ole see eriti huvitatud nende avamisest. Aga pinge püsib – mida see mees tegelikult Strulovitchi juurest otsib? Lunastust? Kättemaksu? Jacobson siiski annab "Veneetsia kaupmehest" õhkujäänud küsimustele mõningaid vastuseid. Näiteks, kas Shylock astus ristiusku või mitte.

Õnneks ei piirdu autor ainult juudiprobleemide üle arutamisega, kuigi see võtab raamatust olulise osa. Siin on tegelasi ja tegevust ka. "Veneetsia kaupmehe" sisututvustuse ülelugemine aitab kaasa, seega on laias laastus teada, mis juhtub, aga miski ei ole Jacobsonil liiga sirgjooneline. Ja tegelikult ei tea ju kuni päris lõpuni, mismoodi autor loo lahendab – kas tuleb lunastus või kättemaks? See aitas mind vastu pidada juudi identiteedi alaste mõttevahetuste ajal, sest ütleme ausalt – need jäid kaugeks, ei haakunud kuidagi minu enda probleemidega ja tõenäoliselt ei saanud ma paljudest vihjetest lihtsalt aru. Teos on tihe ja kogu aeg peab tähelepanelik olema, seda raamatut ei saa lugeda muude tegevuste ja mõtete kõrvalt.

Kõrvaltegelaste galerii on värvikas ja vaimukas, Jacobson kirjeldab neid mõnusalt ja kogu teos on täis kuiva ja sarkastilist huumorit. Seda näitab juba nimede valik. Siin näiteks lõik sellest, kuidas rikas pärijanna Plurabelle omale meest otsis.
Oma kahekümne esimesel sünnipäeval käis Plurabelle Alderley Edge'is partnerivahetuspeol, teinud enne aruka ettevaatusabinõuna kindlaks, et seal pole tema ema. Tal oli Vormel 1 juhi ülikond seljas, sõiduprillid ees ja ta kõlgutas kõigi oma autode – Volkswageni Põrnika, BMW Alpina ja Porche Carrera – võtmeid. Kindlustanud külaliste enamiku tähelepanu, viskas Plurabelle võtmed jää-ämbrisse ning läks välja Põrnikasse ootama. See, et võideldi BMW ja Porsche pärast, kuid keegi ei järgnenud talle Volkswagenisse, teda õigupoolest ei üllatanud, arvestades, et tegemist oli Cheshire'ga, kuid ta tundis, et on saanud hindamatu õppetunni. Mehed, kes lasksid end eksitada välisel ilul ja säral, polnud võimelised nägema sisu, rääkimata selle hindamisest. Plurabelle'ist sai aastaks lesbi, ta sai pühitsetud sakramentide asjus juhatust nunnalt, kes oli kord tema isa juures sekretäriks olnud, proovis kätt modelli- ja ajakirjanikuametis, fotograafias ja kineetilises skulptuuris, laskis rindu vähendada ja, ehkki tal polnud kokanduslikke oskusi, otsustas lõpuks restoranipidamise kasuks hoonetes, mis olid kunagi olnud Old Belfry tallid. (lk 28)

Tõlkinud Riina Jesmin

Teised kirjutavad:
Sõber Raamat

Tänan Varraku kirjastust raamatu eest.

teisipäev, 10. oktoober 2017

Loone Ots "Kuulsad ja naljakad eestlased"

Loone Ots pani kirja 250 tõestisündinud lugu, mis on juhtunud Eesti tuntud inimestega. "Kuulsad ja naljakad eestlased" katab üsnagi pika ajavahemiku – alates Simon Wanradti patuelust 16. sajandil kuni käesoleva aastani (2017) välja, kus isa Vello Salo lööb ristilöödu kinni. Ka teosesse valitud kuulsad ja naljakad on igasugu elualade pealt. Kuigi rangelt võttes polnud ei Wanradt ega paljud teised 18-19 sajandi tegelastest ju eestlased, siis Eestimaaga seotud olid nad igal juhul.

Lood on kirjas tegelaste nimede järgi tähestikulises järjekorras, mis järjest lugemisel tekitab segadust, sest pead pidevalt hüppama ajas päris pikalt edasi ja tagasi. Ots paneb tänuväärselt kirja ka aastaarve, aga mitte alati. Kuigi üldiselt on kirjelduse järgi ajastut võimalik ära arvata. Tihti pole ta pidanud vajalikuks täpsustavaid aastaarve lisada juhul, kui tegemist on viimase aja tuntud eestlastega. Mis on natuke riskantne, kuna mina tean küll, kes on näiteks Hardi Tiidus, Mati Unt ja Ants Antson, aga ma pole üldse kindel, et noorem põlvkond neid kõiki teab. Aga nõukaaeg on ammendamatu jaburuste varasalv ja seega pärineb just selles ajast palju toredaid lugusid.

Teose sihtgrupp ongi ilmselt kesk- ja vanemaealiste põlvkond. Sellised lood lähevad korda tegelikult ju ainult siis, kui sul on mingigi seos inimestega, kes neis toimetavad. Naljakaid juhtumeid, mis toimuvad täiesti tundmatute inimestega, võib ju ka lugeda, aga sellest ei teki samasugust tähendust, kui lugeda kellegi kohta, keda sa tead, oled teleekraanil näinud või kellest oled lugenud. Mitte kõik inimesed polnud mulle tuttavad ning vanemate ja vähemtuntud tegelaste puhul on autor ka lühikese tutvustuse kirja pannud, mis on väga hea.

Ei tohi lasta end eksitada pealkirjast, mitte kõik lood pole naljakad. Paljud on suisa traagilised, sest on toimunud kas sõja või küüditamise käigus. Samas avavad sellised lood nende inimeste senitundmatuid tahke. Jutud on ebaühtlased, nii pikkuse kui ka olemuse poolest. Mõni pani turtsatama, mõni õlgu kehitama. Aga see on tegelikult täitsa ok, sest tõenäoliselt mõjuvad lood eri lugejatele erinevalt.

Arvan, et see raamat võiks olla hea kingitus emale ja vanaemale, kuigi kujundusega oleks võinud pisut rohkem vaeva näha.

Maitse saab suhu Rahva Raamatu blogist ja Elutargast (1, 2, 3), kus on terve hulk juhtumisi ära toodud.

Teised kirjutavad:
Loetu kaja
Lugemispäevik

Tänan raamatu eest Rahva Raamatut.

esmaspäev, 18. september 2017

Nancy Huston "Loomispäevik"

Nancy Hustoni "Loomispäevik" on essee – õigemini miniesseedest koosnev teos, mille aluseks on raadiosaated, mis käsitlesid kuulsaid loomingulisi abielupaare. "Loomispäevik" on korraga palju asju. Huston on rase ja peab päevikut, sealjuures hüpates vahel kahe aasta tagusesse aega, kus ta närvihaigust põdes. Vahele kirjutab ta loominguliste paaride elust. Sellistest, kus nii mees kui naine olid võrdväärsed kirjanikud ja loojad. Aga millegipärast on alati naised need, kes kannatavad, end ise ohvriks toovad, keda nende mehed loomes ära kasutavad ja jalge alla talluvad. Naised, kes ei usu ei iseendasse ega oma võimetesse, samal ajal kirjutades surematuid tekste. Õnneks mitte päris kõik polnud sellised, näiteks George Sand tundus end oma loomingus ja suhetes hästi tundvat.

Peamiseks süüdlaseks on Hustoni arvates dihhotoomia, kus mees on vaim ja naine keha ja see, kuidas kehalist on aastasadu alavääristatud ja ainult vaimu tähtsaks peetud.
Vähe on naisi, kes enne XX sajandi teist poolt on suutnud tunnistada ja väärtustada nii oma keha kui vaimu, ja elada seega elu, milles sensuaalsusel oleks samavõrd olemasoluõigus nagu mõistusel.
Mulle tundus "Loomispäevik" olevat just sellel hetkel mulle sobilik lektüür, sest ma üritasin ise parasjagu loominguline olla. Mis küll ei edenenud üldse nii hästi, nagu olin lootnud. Algul tundus lugemine täitsa sobilik. Oli hea lugeda, et ka sellised suurvaimud nagu Virginia Woolfe ja Elizabeth Barrett loominguga heitlesid ja tunda end hetkeks nendega sarnanevat. Või siis ka mitte. Zelda Fitzgerald kirjutas romaani haiglas kuue nädalaga! George Sandil tuli mängleva kergusega iga kuu uus romaan!

Aga mida kaugemale ma jõudsin, seda suuremat vaeva ma nägin. Ma ei üritanudki aru saada Simone de Beavuoir' ja Sylvia Plathi kannatuste teest, nende ängidest ja arusaamadest. Või siis sellest, kuidas need läbi Nancy Hustoni prisma paistavad. Jeebus, ma ei tahtnud sellest aru saada! Hustoni psühhoanalüütiline vaatenurk maalis naiste ja nende meeste elust ja loominguteest tõelise põrgu. Mida kaugemale ma jõudsin, seda masendunumaks ma muutusin. Ka ta ise kirjutab kusagil poole raamatu peal, et peab neist ängistavatest elulugudest kirjutamise lõpetama, enne kui tema jaoks hilja on.

Mina jõudsin ühel hetkel punkti, kus ma pidin lugemise katkestama. Vaatasin netist Georges Bataille'i fotosid oma naisest Unica Zürnist, mida Huston raamatus kirjeldas, ja mul hakkas paha. Füüsiliselt. Pidin pärast seda natuke aega Facebookis Simon's Cati videoid ja kassipilte vaatama (mille tagajärjel hakkas FB mulle kohe suuremal hulgal kassivideosid kuvama) ja tundsin, kuidas ma omaenda kirjatööst järjest kaugemale triivin.

Hmm, me ei olegi nii erinevad. Hustonit mõjutasid füüsiliselt need inimesed, kellest ta kirjutas, näiteks Sylvia Plathi uurimise ajal ei saanud ta magada ja Woolfi ajal süüa. Mind mõjutab jälle Hustoni kirjapandu omamoodi.

Aga ma ei saanud ka pooleli jätta. Ma jätan väga harva raamatuid pooleli ja nüüd tahtsin lihtsalt sellega rutem ühele poole saada. Et kui see läbi on, saan omaenda elu ja loomega edasi minna. Sest selge on, et enne nagunii ei saa. Pealegi lubas Huston, et varsti läheb paremaks. Esialgu veel ei läinud.

Mul oli raske kuidagi suhestuda kogu selle ihu, hinge, vaimu ja seksuaalsuse sasipuntrasse, mis paistab nende loominguliste naiste (sh ka Hustoni enda) ühisosa olevat. Elektra ja Oidipuse kompleks, ematapp, keha ohverdamine, põgenemine igavikku, ühtesulamine või jagamine, keha ja vaim, vaim ja keha. See raamat vihastas ja kurvastas, kuigi lõpus tundus, et on olemas väike lootuskiir. Sest kirjastaja ütleb Hustonile, et tema romaan (mille käsikirja ta äsja üle oli andnud) on eluvõimeline ja lapsuke on sündimas.

Paarid, kellest juttu on:
Scott ja Zelda Fitzgerald, George Sand ja Alfred de Musset, Elizabeth Barrett ja Robert Browning, Virginia ja Leonard Woolfe, Simone de Beauvoir ja Jean-Paul Sartre, Sylvia Plath ja Ted Hughes, Georges Bataille ja Colette Peignot, Unica Zürn ja Hans Bellmer.

Tõlkinud Leena Tomasberg

Teised kirjutavad:
Katkend
Sehkendaja
Rabarberibulvar
Sirp, Kätlin Kaldmaa
Istu mu pingile ...
trakyllmaprokrastineerinj2lle
Mööda netti
Laiapea
Ekspress