neljapäev, 20. juuli 2017

Elizabeth Gilbert "Big Magic: Creative Living Beyond Fear"

Elizabeth Gilberti "Big Magic: Creative Living Beyond Fear" ilmus eesti keeles 2016. aastal nimega "Suur võluvägi. Hirmudest vaba loominguline elu".

Elizabeth Gilbert (jah, seesama, kes kirjutas "Söö, palveta, armasta") julgustab kõiki elama loomingulist elu. Ta kirjeldab omaenda loomeprotsessi ja ütleb, et kui sa oled elus, siis sa oled loominguline inimene. Seega tuleb ainult peale hakata. Soovitavalt kohe praegu. Suurepärane raamat kõigile neile, kes kahtlevad ja kõhklevad, ei leia aega või julgust, et teha midagi, mida nad tegelikult tahaksid teha.

Alustuseks toob Gilbert nimekirja hirmudest, mis võivad takistada elamast loomingulist elu. Ja see nimekiri on hirmuäratav. Ma olen ühel või teisel ajal oma elust mõelnud igaühe peale neist. Vabastav on aga teada saada, et ma ei olegi oma hirmudes unikaalne.
  • You’re afraid you have no talent. 
  • You’re afraid you’ll be rejected or criticized or ridiculed or misunderstood or—worst of all—ignored.
  • You’re afraid there’s no market for your creativity, and therefore no point in pursuing it. 
  • You’re afraid somebody else already did it better. 
  • You’re afraid everybody else already did it better. 
  • You’re afraid somebody will steal your ideas, so it’s safer to keep them hidden forever in the dark. 
  • You’re afraid you won’t be taken seriously. 
  • You’re afraid your work isn’t politically, emotionally, or artistically important enough to change anyone’s life. 
  • You’re afraid your dreams are embarrassing. 
  • You’re afraid that someday you’ll look back on your creative endeavors as having been a giant waste of time, effort, and money. 
  • You’re afraid you don’t have the right kind of discipline. 
  • You’re afraid you don’t have the right kind of work space, or financial freedom, or empty hours in which to focus on invention or exploration. 
  • You’re afraid you don’t have the right kind of training or degree. 
  • You’re afraid of being exposed as a hack, or a fool, or a dilettante, or a narcissist. 
  • You’re afraid of upsetting your family with what you may reveal. 
  • You’re afraid of what your peers and coworkers will say if you express your personal truth aloud.
  • You’re afraid of unleashing your innermost demons, and you really don’t want to encounter your innermost demons. 
  • You’re afraid you neglected your creativity for so long that now you can never get it back. 
  • You’re afraid you’re too old to start. 
  • You’re afraid you’re too young to start. 
Hea uudis on see, et kõik need on vaid hirmud ja hirmudel ei tohi lasta oma elu segada. Niisiis, kuidas alustada?

Nojah, tuleb vaid peale hakata. Ei tasu oodata, et ühel päeval on sul piisavalt vaba aega, et tegeleda ainult loominguga. Mitte kellelgi ei ole piisavalt vaba aega, et tegeleda ainult loominguga. Isegi Herman Melville'il ei olnud, aga ometi ta kirjutas "Moby Dicki". Robin Hobb on rääkinud, kuidas tema kirjutas väikeste laste kõrvalt – vannitoa põrandal, kui lapsed olid vannis, jalgpallitrennis, rulluisuplatsil, kleepuva laua taga pannkoogirestoranis, kus ta töötas.

Kuidas luua ja üle saada kõigist neist hirmudest, et sa pole piisavalt originaalne?

Tuleb lihtsalt öelda ja jagada seda, mida sa tahad öelda ja jagada ning teha seda kogu südamega. Kui see on piisavalt autentne, siis on see ka originaalne. Loo, mida iganes sa tahad luua – ja lase sel olla üdini mittetäiuslik, sest on ülimalt tõenäoline, et keegi ei pane seda isegi tähele. Ja see on suurepärane. Tuleb aru saada, et täiuslikkuse tagaajamine on ajaraisk, sest mitte ükski asi ei pääse kriitikast. Pole vahet, kui mitu tundi sa kulutasid millegi veatuks lihvimisele, keegi leiab ikka selles mõne vea.
Recognizing this reality—that the reaction doesn’t belong to you—is the only sane way to create. If people enjoy what you’ve created, terrific. If people ignore what you’ve created, too bad. If people misunderstand what you’ve created, don’t sweat it. And what if people absolutely hate what you’ve created? What if people attack you with savage vitriol, and insult your intelligence, and malign your motives, and drag your good name through the mud? Just smile sweetly and suggest—as politely as you possibly can—that they go make their own fucking art. Then stubbornly continue making yours.
Ja loomine peab olema fun. Tähendab, muidugi on loomine raske töö, kuid see ei pea olema valu ja piin. Aga Gilbert hoiatab ka, et ei tohi kaotada julgust sel hetkel, kui asi ei ole enam lihtne ja mõnus. Sest mis hetk see on? See on hetk, kus alles hakkab huvitavaks minema.

Kellele seda vaja on?

Loomulikult sulle endale. Me kõik vajame midagi, mis viib meid nii kaugele endast eemale, et me unustame süüa, unustame pissida, unustame muru niita, unustame oma vaenlasi vihata, unustame oma ebakindlust haududa.
By completely absorbing our attention for a short and magical spell, it can relieve us temporarily from the dreadful burden of being who we are. Best of all, at the end of your creative adventure, you have a souvenir—something that you made, something to remind you forever of your brief but transformative encounter with inspiration.
Ja mis kõige suurem kergendus – tulemus ei ole oluline. Oluline on see, et sa lood.
“You are worthy, dear one, regardless of the outcome. You will keep making your work, regardless of the outcome. You will keep sharing your work, regardless of the outcome. You were born to create, regardless of the outcome. You will never lose trust in the creative process, even when you don’t understand the outcome.”
Teised kirjutavad:
Kruusatee
Rändaja
Õhtuleht

kolmapäev, 12. juuli 2017

Megan Lindholm, Robin Hobb "The Inheritance & Other Stories"

Megan Lindholm on Robin Hobb on Margaret Astrid Lindholm Ogden. Kui Megan Lindholm kirjutab kaasaegseid linnafantaasiaid, siis Robin Hobb kirjutab epic fantasyt (eepiline fantaasia kõlab natuke tobedalt, või mis?). Megan Lindholm oli juba tunnustatud fantaasiakirjanik, kui ta tahtis kirjutada hoopis teistsuguses stiilis raamatut. Seetõttu valis ta omale uueks pseudonüümiks Robin Hobb ja päris pikalt ei olnud nende kahe omavaheline seos avalik.

"The Inheritance & Other Stories" on esimene ja ainus lühijuttude kogumik, mis sisaldab mõlema autori jutte. Iseenesest ei ole Robin Hobb kirjutanud eriti palju lühilugusid, sest Hobbi stiil on erinevalt Lindholmist laialivalguv ja detailirohke, mis ei ole lühilugude jutustamiseks just kõige sobivam viis. Nii ongi, et raamatus on seitse Lindholmi ja kolm Hobbi juttu, aga ruumi võtavad mõlemad pooled ühepalju.

Megan Lindholmi stiil erineb Hobbi omast kõvasti. See on konkreetsem ja lühem, kuigi ka temale meeldib nokitseda detailide kallal. Kõik seitse lugu tegelevad kaasaegse inimese probleemidega, kuigi mõni neist toimub tulevikus. Samas tuleb silmas pidada, et enamik lugusid on kirjutatud 15-30 aastat tagasi. Siin on vaesus, laste ärakasutamine, narkootikumid, hoolimatus ... ja kassid. Mitmes loos on kass või mitu.

"A Touch of Lavender" on Lindholmi kõige pikem jutt ja mulle meeldis enim. See räägib poisist, kes elab vaesuses koos oma emaga ja kelle elus kõik muutub, kui nad sõbrunevad tulnukaga. Samas toob selline kooselu kaasa hukkamõistu nii inimeste kui ka tulnukate poolt, mis viib vältimatu hukatuseni. Hoolimata kirjeldatud vaesusest, narkomaaniast, hoolimatusest räägib see lugu ennekõike armastusest.

"Silver Lady and the Fortyish Man" kirjutas Lindholm oma abikaasale neljakümnendaks sünnipäevaks ja see on tõesti armas lugu kirjanikuks olemisest, eneseleidmisest ja imede leidmisest igapäevases.
“The only magic that’s left in the world right now is the magic that we make ourselves, deliberately. You’re not going to stumble over enchantment by chance. You have to be open to it, looking for it, and when you first think you might have glimpsed it, you have to will it into your life with every machination available to you.” He paused. He leaned forward to whisper, “But the magic is never quite what you expect it to be. Almost but never exactly.”
"Cut" - siin on KÜSIMUS, mida võib endaga kaasa tuua liialt suur valikuvabadus ja mida sellega peale peaks hakkama. Kelle oma on minu keha? Kas ma võin sellega teha, mida tahan? Kui kaugele me võime minna iseenda keha üle otsustamisel? Aga oma laste keha üle?

"The Fifth Squashed Cat" on kummaline lugu võluväest, mida võib leida niisama lihtsalt, kui tead, kust otsida. Vihje - kass. Ja kui sa selle leidnud oled, siis võid ülejäänud elu elada nagu linnuke oksa peal. Aga siiski tuleb välja, et see ei kehti igaühe kohta ja enamik meist peab ikka oma igapäevast leiba palehigis teenima.

"Strays" - karakterid on selged ja tugevad, kuid lugu ise on karm ja räägib vaesusest, laste ärakasutamisest, narkomaanidest, hoolimatusest ... ja kassidest.

"Finis" on ettearvatava lõpuga lühike lugu, aga nauditav lugeda sellegipoolest. Siin harutab Lindholm klišeed vampiiridest ja proovib sellele läheneda veidi teistsuguse nurga alt.

"Drum Machine" on ka sõnumiga ja erilist muljet mulle ei jätnud. Millalgi tulevikus on laste sünnitamine range kontrolli all. Selle jaoks on vaja saada luba ja siis valitakse sulle välja kõige sobivam lapsetüüp. Peale selle on jutt muusika tegemisest, muusiku väljendusvabadusest versus konformismist ja kõik see on kuidagi omavahel seotud.


Kõik kolm Robin Hobbi lugu on talle iseloomulikult täis süngeid saladusi, surma ja karme valikuid. Ja lootusrikkaid lõppe. Need viivad lugeja tagasi Elderlingide fantaasiamaailma.

"Homecoming" jutustab loo sellest, kuidas kõige esimesed asukad Rain Wildsi (Vihmaorgu) jõudsid ja mida nad seal üle elama pidid. Jutustaja on kõrge üliku hellitatud naine, kellele alles pikkamisi kohale jõuab, et oma abikaasa mahhinatsioonide tõttu on nad kõigest oma varandusest ilma ja reis Vihmaorgu on tegelikult väljasaatmine. Siin on koos kõik oluline ühe jutu õnnestumiseks – iidne maetud linn, oma mugavustsoonist kaugele eemale lükatud inimesed, tundmatu ja ohtlik keskkond, mõistatuslikud juhtumused ja kasvupotentsiaaliga protagonist.
No. What turns my heart to rust this day is that my husband’s return, and the discovery of treasure in the buried city and the talk of returning to Jamaillia, dismantles the life I have built here. That grieves me. It is a hard thing to contemplate. When did I change so completely? This life is harsh and hard. This country’s beauty is the beauty of the sunning snake. It threatens as it beckons. I fancy that I can master it by giving it my earnest respect. Without realizing it, I had begun to take pride in my ability to survive and to tame some small part of its savagery. And I have shown others how to do that. I did things here, and they were significant. Now that will be lost to me. I become again Lord Jathan Carrock’s wife.
"The Inheritance" tegevus toimub Bingtownis ja jutustab tüdrukust, kes saab oma vanaemalt päranduseks vaid ühe medaljoni. Sellega seoses hakkab hargnema lugu, mis on ühteaegu julm ja lootustandev. Siin on reedetud armastust ja püsivust, loobumist ja uut lootust. Tihtipeale on väärtuslikum pärandus mitte materiaalne rikkus, vaid kogemused, mis sellega kaasas käivad.

"Cat's Meat" meeldis mulle ehk kõige rohkem. Buckis ühes väikeses külas elab noor naine, kelle tema peigmees kolm aastat tagasi lapseootel maha jättis. Ta on kuidagimoodi üksi hakkama saanud ja juba hakanud järje peale jõudma. Aga siis ilmub truudusetu mees uuesti tagasi ja nõuab omale kohta Rosemary ja tema poja elus. Aga ta pole arvestanud kassiga! Rosemary kass on otsustanud, et ta ei kavatsegi oma territooriumi mehele loovutada. Mida kõike üks ema pole nõus oma lapse eest tegema ja mida kõike üks kass pole nõus oma territooriumi kaitsmiseks tegema!

Teised kirjutavad:
Ulmekirjanduse Baas: Homecoming

neljapäev, 6. juuli 2017

Indrek Hargla "Apteeker Melchior ja Gotlandi kurat"

Indrek Hargla "Apteeker Melchior ja Gotlandi kurat" on sarja kuues teos ja tundub, et iga korraga läheb aina paremaks. Juba teises raamatus tegutsevad paralleelselt vana Melchior Tallinnas ja tema poeg Lübeckis. Noor Melchior kipub apteekriametist kõrvale kalduma, kuna salamõrtsukate vennaskond ja oma suure armastuse eest võitlemine röövivad kõik tema mõtted ja aja. Mis vististi ongi raamatu kaasahaaravuse üks põhjustest. Sest lisaks mõrvatöö lahendamisele on siin ka tubli annus seiklusi ja põnevust, rääkimata taevalikust armastusest.

Vana Melchior aga toimetab Tallinnas omasoodu, lahendab vanu ja uusi mõrvu ning avastab nende tagant palju suurema asja. Peale selle saab lugeja teada nii mõndagi keskaegse maailma kohta. Põigatakse piiskopilinna Tartussegi. Hulk lehekülgi on pühendatud kohtuistungile abielurikkumise kohta, mida oli väga lõbus lugeda. Pisut keskaegsest pangasüsteemist, kaubandusest ja suremisega seotud kommetest. Suremine oli erinevalt praegusajast kõigi asi. Kui rikas kaupmees sureb, siis käib sinna juurde hulk tegevusi alates testamendi tegemisest, pihtimisest, võidmisest kuni hüvastijätmiseni. Sureva mehe juurde tulevad kokku mitte ainult lähemad sugulased vaid ka gildivennad ja muud linnaelanikud. Ka apteeker Melchior on sureva kaupmees Duseborgi juurde palutud, kes üritab talle ühest ammutoimunud kuritööst rääkida ja vannutab teda õiglust jalule seadma, et süütud ei kannataks. Varustatud vaid karbi uhkete ja väärtuslike sõlgedega, hakkab Melchior saladust lahti harutama. Keegi üritab selle käigus tema elu kallale kippuda. Kes on aga Gotlandi kurat, kellest siin-seal räägitakse ja kelle eest Melchiori hoiatatakse?

Hargla, Melchior ja pikad arutlused patust, jumalast ja hingeõnnistusest käivad kokku nagu hõbesõlg ja seto naise rind. Karastunud lugeja juba teab ja laseb silmadel neist arutlustest kiiresti üle libiseda. Vähemalt minul kippus nende ajal tukk peale tulema. Samas jälle on tema keskaegne maailm selline, kust ei tahakski nii väga välja tulla. Raamat on üsna paks (558 lk) ja seega veedab lugeja selle seltsis mõne aja. Aga kui raamat juba läbi oli, siis oleks tahtnud veel selles maailmas koos Melchioriga ringi jalutada.

Teised kirjutavad:
Martinsoni raamatublogi
Kirjanduslik päevaraamat
Postimees
Sehkendaja

neljapäev, 29. juuni 2017

Tuomas Kyro "Kõike head, toriseja!"

Tuomas Kyro "Kerjus ja jänes" mulle väga meeldis, seega võtsin huviga ette tema järgmise eestinduse. Aga "Kõike head, toriseja!" on hoopis teistsugune raamat. Endiselt soomeliku huumori ja tegelastega, aga siinne huumor on mahedam, samas on võrdlused suurepäraselt teravad. Tuli meelde Hannu Mäkelä ja "Härra Huu". Niipalju kui ma Soome kirjandust olen lugenud, on need kõik minu jaoks ühtemoodi "soomelikud" olnud. Ei tea, kas siis on juhuslikult kätte sattunud või valitakse tõlkimiseks just selliseid. Mulle sobib.

Autori järelsõnast selgub, et enne seda raamatut on Kyro torisejast veel mitu teost kirjutanud. Sellepärast tunduski, nagu alanuks lugu kusagilt poole pealt. Veidi rohkem sissejuhatust oleks kiiremini järje peale aidanud, samas said raamatu jooksul asjad selgemaks.

Ühest küljest suurt midagi ei toimu, on üks vana mees, kes muudkui räägib ja arutleb. Selle käigus koorub lahti midagi tema minevikust aga eelkõige kõik see, mida ta arvab maailma asjadest. Üks kaheksakümne aastane mees arvab päris palju. Muidugi oli vanasti muru rohelisem. Praegusel ajal on ainult asjandused, millel tuleb näpuga libistada ja muud need noored enam ei oskagi. Samas on ta väga õnnelik haiglas "hästikasvatatud vurlelt" saadud "sületeleviisuri" üle, kust saab vaadata saamikeelseid uudiseid ja seitsmekümne esimese aasta kergejõustiku maailmameistrivõistlusi. Raamatus on nimetatud ka terve hulk Soome spordi- ja muusikategelasi, kes mulle mitte midagi ei ütle.

Torisejal on iga asja kohta oma arvamus, aga üle kõige kardab ta, et peab oma viimased aastad teiste armul elama, kui ta ometi oskas juba viieselt putru keeta, lehma lüpsta, võrku lapata ja kraavi kaevata. Oma tahet peab avaldama, kuniks veel suudad. See on õiglane, rahvamajanduslikult jätkusuutlik ja keskkonnasõbralik (lk 18). Niisiis alustab ta kõigepealt omale kirstu ehitamisega. Tegelikult alustas ta sellega juba kolmteist aastat varem, kui kirstu jaoks puud maha võttis ja pööningule puhkama pani. Ja siis tuli valmis kirjutada testament. See pidi olema hea ja üllatusi täis nagu Huovise Veiko kolm kõige paremat raamatut ja selle jaoks oli vaja võtta kapist kadunud isa sulepea, mille tema sai omakorda oma isalt. Ja muidugi oli vaja kirjutada järelhüüe. Seda tähtsat asja ei saanud võõraste kätte usaldada.

Üks terve mõistusega vanamees on see Toriseja.
Olin esimest korda elus kangapoes ja teadsin, mida mul vaja on. Aga eks siis ole kohe ka müüja seljataga uurimas, et kas ma saan kuidagi abiks olla, nagu teda tõepoolest huvitaks miski muu kui minu rahakoti sisu. Ega ei maksa ikka usaldada sedasorti kauplusi, kus on soe ja valgustus hoolikalt läbi mõeldud ja kus siis näperdatakse kaupa, et kas see sobib meie põrandale, akna ette või pruutkleidiks. 
Eks on ikka parem oma plaane võõrale inimesele mitte avaldada, aga midagi tuleb ju öelda, et poevargaks ei peetaks. Kõige lihtsam on rääkida ilmast, kuigi mul oli vaja sametit ja samet oleks meeldinud ka perenaisele. 
Ütlesin müüjale, et hommikul oli kolmeteistkümne aasta kohta kõige kõrgem temperatuur ja maa alles roheline. (lk 19)
Tõlkinud Kadri Jaanits

Teised kirjutavad:
Lugemiselamused
Nädala raamat (katkend)
Postimees
Vahel ma kirjutan ka
Loetu kaja
Katkend raamatust

Tänan Varraku kirjastust raamatu eest.

kolmapäev, 21. juuni 2017

Robin Hobb "The Liveship Traders" triloogia

Robin Hobbi Elderlingide maailma teine triloogia, "Liveship Traders" ehk "Eluslaevnikud" algab pärast "Farseerite" triloogia lõppu. Tegevus toimub Bingtownis ja Jamaillias ning Kuus hertsogkonda on siin vaid kauge barbarite maa. Samas on seal toimunu mõjutanud ka Bingtowni, kuna sõda Punalaevnikega lõikas ära nende põhjapoolsed kaubateed. Siin on vaid üks tegelane, kes ka "Farseerites" toimetas. Kuna ma lugesin Hobbi vales järjekorras ja teadsin, kes see on, siis otsisin huviga autori vihjeid tema äratundmiseks, kuid neid on väga napilt. Kui ei tea, siis enne kolmandat osa ära ei arva.

Triloogia keskendub Vestritite perekonna liikmetele. Neil on eluslaev - haruldane võlupuust valmistatud laev, mille käilakuju on elus. Ainult eluslaevad on võimelised sõitma mööda mürgist Vihmajõge ja niimoodi Vihmaorust haruldasi ja maagilisi kaupu tooma. Vihmaorus elavad inimesed on sealse keskkonna tõttu moondunud, kuid kuna neil on ligipääs Elderlingide iidsetele väärisasjadele, siis tundub, et nad on rahul hinnaga, mida selle rikkuse eest maksma peavad. Ka võlupuu tuleb sealt ja maksab nii palju, et eluslaevade omanikud maksavad laeva võlgu veel mitu põlvkonda. Kuna ajad on halvad - sõda põhjas ja tülid Chalcediga (eesti keeles oli vist Khaleetia), kelle orjatöö najal toodetud odavamad kaubad ausate Bingtowni kaupmeeste kasumid ära on söönud, siis mõjutab see kõik ka Vestritite perekonna heaolu.

Nagu ikka, kulub Hobbil maailma ehitamiseks peaaegu terve esimene osa, "Ship of Magic" (Võlulaev). Nagu ikka, selgub, et kõik pole nii, nagu algul näis ja tegelased pole triloogia lõpus enam need, kes nad alguses olid. Erinevalt Farseeritest saavad otsad viimase raamatu lõpus kokku sõlmitud.

Rain Wild traders ehk Vihmaoru inimesed olid eriti põnevad. Kes nad sellised on, miks nad ennast loori taha varjavad ja kuidas nad elavad? Teise osa, "Mad Shipi" (Hull laev)  lõpus viib tegevus lugeja ka Vihmaorgu. Autor harutab saladust lahti vähehaaval ja minu jaoks oli küll sealne eluviis üllatuseks. Ühest küljest on Vihmaoru ohtlikes tingimustes elavad inimesed edukalt kohandunud väliste tingimustega, teisest küljest tundus naeruväärne, et nad olid säilitanud ranged käitumisreeglid ja tavad, mis tundusid täitsa loomulikud Bingtownis, aga mitte sellises maailmas. Minu jaoks läks just siin eriti huvitavaks. Malta ja Reyni suhte areng koos Vihmaoru saladustega viis mu jälle seisundisse, kus raamat varjutas iga muu hetke. Ja siis ilmus veel lohe, suurepärane lohe.

Ma ei teadnudki enne, et mul on selline tõmme lohede poole. Robin Hobbi lohed pole mingid taltsad inimeste sõbrad nagu näiteks Eragonis ega ka julmad ja salakavalad Tolkieni koletised. (Huvitav, millised G.R.R. Martini lohed on?) Hobbi lohed on uhked, võimsad ja arrogantsed. Neil on aastasadade taha ulatuv mälu ja sügaval teadmine oma ülimuslikkusest. Inimesed oma imelühikese eluea ja olematu jõuga ei ole nende jaoks miski. Ometi on nad inimestega tihedalt seotud.
The sky was not blue, oh no. Not once she had taken flight, for compared to her own gleaming self, what could claim to be blue? Tintaglia the dragon arched her back and admired the sunlight glinting silver off her deep blue scales. Beautiful beyond words. (The Ship of Destiny)
Seda lugu jutustab Hobb läbi mitme tegelase vaatepunkti. Autori tugevus on karakteriloome ja tema tegelased panevad tõesti omale kaasa elama. Sind huvitab, mida nad teevad ja mõtlevad, sa tahad, et nad oma eesmärgid saavutaksid ja ootad põnevusega, millise katsumuse autor neile järgmisena välja mõtleb. Triloogia tegelased muutuvad ja arenevad, eriti muljetavaldav on Malta. Malta oli algul eriti üheplaaniline tegelane, tüütu ja isekas tüdruk, kelle juurest tahtsin kiiremini edasi pääseda, aga kelle teekond tujukast ja hellitatud kaupmehetütrest kuningannaks oli mõjuv.

Keegi pole ainult kuri või ainult hea, kõik on inimesed oma nõrkuste ja pahedega. Ka sarja negatiivsed tegelased oskab autor mõistetavaks kirjutada. Isegi Kyle Havenil olid oma kaastunde- ja mõistmiskohad, rääkimata piraat Kennitist, kes oli eriti huvitav kuju. Kusjuures on üks oluline tegelane, Amber, keda me näeme ainult läbi teiste silmade.

Mulle vist ikkagi meeldivad Fitzi lood rohkem. Ehk on asi selles, et Eluslaevnikes on palju rohkem tegelasi, läbi kelle me maailma näeme. Nagu ma juba siin kirjutasin, on lugeja jaoks määrava tähtsusega, läbi kelle silmade ta maailma näeb. Eluslaevnikes näeme seda läbi paljude silmade ja see ühest küljest laiendab meie vaatevälja, teisest küljest killustab seda. Lugesin kokku, siin on viis peategelast, kuus olulist kõrvaltegelast ja veel terve hulk muid tegelasi. Samas on siin palju tugevaid naisi: kangekaelne Althea, kes valitsevatest normidest eriti ei hooli, perekonna matroon Ronica, hellitatud peretütar Malta, satraabi seltsiline Serilla, kes kasutab ära iga ettesattunud võimalust, madrus Jek, teise perekonna matroon Jani, piraadinaine Etta, isegi Keffria, kes ka lõpuks enese eest seisma hakkab. Naised, kes ei lase end lihtsalt oludel kanda, kuigi siin maailmas oodatakse neilt pigem seda. Mehed on ambivalentsemad, näiteks Brashen. Tema on kirjutatud ääretult sümpaatseks, aga ta on seda ilmselt just oma väikeste pahede pärast. Üks antipaatne kuju on satraap Cosgo, kellele küll kuidagi kaasa tunda ei saa. Aga isegi tema teeb lõpuks läbi mõningase arengu. Esimene mulje Serillast kui olude ohvrist hakkas kolmandas osas muutuma, kus paljastus hoopis võimuahne naine, kellele üldsegi enam kaasa ei tundnud.

Ma pean ikka vaatepunkti juurde tagasi pöörduma. Olen hakanud mõistma, kui palju see mõjutab teosest arusaamist. Raamatu inimeste jaoks on meremaod jälestusväärsed ja hirmuäratavad elukad, kellel pole keelt ega mõistust, kes saagi ootuses laevu jälitavad ja kelle jaoks inimene on vaid saak ja söök. Nii võiks see lugeja jaoks jäädagi.

Aga siis kirjutab Hobb peatüki meremadude vaatepunktist. Selgub, et nad on kõrgema teadvusega olendid, kes on palju enamat, kui vaid meremaod. Nad räägivad omavahel, suhtlevad keerukate terminitega, neil on eesmärk ja tahe. Neil on nimed, mälestused ja isegi oma laulikud! Madude vaatepunktist oli eluslaeva uputamine ja hävitamine nende endi ja laeva päästmine. Inimeste seisukohast oli see muidugi õudne hukk ja häving, aga sellest arusaamiseks pidi lugeja ise vaatepunkti muutma.

Viis, kuidas viimase osa, "Ship of Destiny" (Saatuse laev) lõpus kõik otsad ühte kohta kokku jooksevad, on liiga fantastiline. Samas, kui sa saad uskuda, et maailmas elavad lohed, meremadudel on laulikud, laevad on elus ja et on võimalik omavahel suhelda ainult mõtte jõul, siis võid ju uskuda ka sellist lahendust. Enne lõpplahendust läheb Hobbile omaselt kõik ainult hullemaks, tegelased saavad hoope siit ja sealtpoolt ning mõnel hetkel tundub, et nüüd ongi kõik läbi ja et nii hullust olukorrast ei suuda isegi autor välja tulla. Aga isiklik vaprus ja tahtekindlus teeb imesid, eriti kui maagiline maailm kaasa aitab.

Teised kirjutavad:
loterii: Võlulaev IVõlulaev II
loterii: Hull laev IHull laev II
Raamatute mets Võlulaev
Ulmekirjanduse baas: VõlulaevHull laevSaatuse laev

neljapäev, 15. juuni 2017

Richard Barker "Raamatupidamise raudwara"

Richard Barkeri "Raamatupidamise raudwara", inglise keeles "Short Introduction to Accounting", on sissejuhatus raamatupidamise põhialustesse, mis on mõeldud kõigile neile, kes peavad lugema finantsaruandeid ja aru saama neis olevatest numbritest. See ei ole õpik alustavatele raamatupidajatele. Olemuselt midagi täiesti erinevat kõigist neist õpikutest, mida mina raamatupidamise kohta lugenud olen. Barker proovib lugejale selgeks teha, kuidas aruannetest aru saada. Ta näitab, kuidas need kokku pannakse, milliseid põhimõtteid rakendatakse ja mida tulemusest välja lugeda saab. Lõpus on ka terminisõnastik.

Raamatupidamist ja selle terminoloogiat peetakse tihtipeale millekski väga keeruliseks. Samas puutuvad sellega kokku pea kõik inimesed - kulu, tulu, kasum, likviidsus, rahavood - neid sõnu on ju ometi kõik kuulnud. Mõne inimese töötasu sõltub ettevõtte finantsnäitajatest. Kas siis pole hea aru saada, millest siis ikkagi täpsemalt? Autor lohutab, et tegelikult pole raamatupidamine mingi raketiteadus. Ega ta muidugi väga lihtne ja kergesti õpitav ka ei ole. Probleem on selles, et finantsaruanded ei ole eriti lugejasõbralikud. Need ei ole koostatud selleks, et neid oleks lihtne lugeda. Aruanded on pigem minimaalne teave, mis vastab õigusaktide nõuetele.

Autor arvab, et ettevõtte juhil ei ole suurt mõtet küsida raamatupidajalt nõu, kuidas aruandeid lugeda. Siis satub ta tehnilisse rägastikku, millest on raske läbi närida.
Kui Te õpite raamatupidajaks, siis te õpite, kuidas suurest hulgast üksikutest tehingutest ja sündmustest panna kokku finantsaruanne. Te õpite raamatupidamisstandardeid, maksuseadusi, auditistandardeid ja muid õigusnorme ja juhiseid. Lühidalt, te saate eksperdiks finantsaruannete koostamisel. Kui aruanded on allkirjastatud, on teie töö tehtud. Niisiis õpite te tegelikult üllatavalt vähe selle kohta, mida keegi peaks finantsaruannetega pärast nende valmimist tegema.
Sellega on seotud kaks probleemi. Esiteks tugevdab see eelkirjeldatud kliendile suunatuse puudumist. Teiseks, mõnevõrra eksitavaks osutub mitte-raamatupidajate eeldus, et raamatupidajad teavad kõike, mida raamatupidamisest teada võib – raamatupidajad on koostajad, mitte kasutajad, neid õpetatakse autot ehitama, mitte sellega sõitma. Enamgi veel, sama viga teevad ka raamatupidajad ise. Ka nemad eeldavad, et kuna nad on õppinud raamatupidajad, on nad raamatupidamises ka eksperdid. Nii et nad võivad esitleda endid kui sõiduõpetajaid.
Olen raamatuga intiimselt tuttav, sest veetsin selle seltsis parema osa oma nelja kuu õhtutest ja nädalavahetustest. Mulle oli see esimene kord tõlkida midagi nii suurt kui raamat, kuigi valdkonna tekste olen tõlkinud juba mõnda aega. Hoolimata sellest, et finantsaruandluse valdkonnas on eestikeelne sõnavara enam-vähem paigas (erinevalt näiteks kindlustusest, mis on täielik peavalu), tuli mitmes kohas teha valikuid, millist terminit paljudest valida, iseäranis just finantsanalüüsi osas. Eesti keel on tore - accounts receivable võib olla nii nõuded ostjate vastu, ostjate tasumata arved, debitoorsed võlad kui ka võlgnikud. Samas on income, return, proceed, revenue, profit, gain eesti keeles üks tulu kõik. Kas kasutada hankijad, varustajad või tarnijad on ilmselt maitse asi. Terminisõnastikuga oleks keegi võinud tegelikult rohkem tööd teha, et eesti keeles kasutatavaid termineid paremini selgitada.



Usun, et eriti hästi sobib õpik alustavatele ettevõtjatele, kellel ei ole rahandusalast haridust. Mulle tunduks hirmutav jätta oma tulud ja kulud võõra inimese kirja panna, ilma, et ma ise üldse aru saaks, kuidas tulemuseni on jõutud. Barker alustab päris algusest ja võtab näiteks kõige lihtsama aruande - eraisiku pangakonto väljavõtte. Selle näitel saab selgitada, kuidas tehinguid grupeeritakse, miks see vajalik on, mida tähendab deebet ja kreedit. Sealt liigub ta edasi keerukamate näidetega, nii et lugeja liigub samm-sammult kaasa, kuni viimasel leheküljel - voilaa! - ongi kõik selge! Nii lihtne see võib-olla ei ole, aga esmase arusaama, kuidas aruandeid koostatakse, mis on raamatupidamine ja mida aruandeid lugedes silmas pidada, siit saab. Kuigi mul on magistrikraad raamatupidamises, pole ma selles vallas päevagi töötanud ja sain nii mõnestki asjast päriselt aru alles seda raamatut tõlkides. 

Raamatu stiil on sujuv ja mitteametlik. Näiteks ei kirjelda autor lihtsalt, mis on kasumiaruanne, vaid uurib lisaks, miks kasumiaruanne üldse olemas on, mis on selle eesmärk ning millised selle tugevused ja piirangud eesmärgi saavutamisel. Peale selle ei püüa raamat käsitleda kõiki raamatupidamise aspekte ega lasku ka liigsetesse detailidesse. Väikeses formaadis raamatus on suures kirjas 256 lk, ehk tegemist on üsnagi vähemahuka teosega. Raamat näeb ilus välja, tekst on hästi liigendatud, peatükid paraja pikkusega. Mida veel tahta!

Võib-olla peaks siia lõppu kirja panema, et see siin ei ole tasustatud reklaam, ega ka soov raamatu müügiedule isikliku kasu saamise nimel kaasa aidata. Minu tasu on ammu käes ja juba äragi kulutatud. Ma lihtsalt usun, et sellest raamatust võib paljudele inimestele kasu olla. No ja natuke uhke tunne on ka oma esimest raamatutõlget vaadata.

laupäev, 10. juuni 2017

Mida lugeda suvel?

Õhtuleht küsis ja Bukahoolik soovitas. Mida lugeda suvel?

Näiteks võiks lugeda Indrek Hargla "Frenchi ja Koulut", Neil Gaimani "Eikusagit" ja Jeanette Wintersoni "Sel pikal ajal".

Ja veel võiks lugeda Denis Diderot' "Fatalist Jacques'i ja tema isandat". Sellest on küll juba seitse aastat möödas, kui ma seda suvelugemiseks soovitasin, aga kui te seda veel teinud pole, siis see suvi sobib ka suurepäraselt!



neljapäev, 8. juuni 2017

Robin Hobb "The Wilful Princess and the Piebald Prince"

Robin Hobbi "The Wilful Princess and the Piebald Prince" on jutustus, mille tegevus toimub Hirvelossis ammu enne FitzChivalry ja Fooli ilmaletulekut. Lugu on loetav täiesti iseseisvana, kui teile pakub rõõmu lugeda rõhutatult vanaaegses ülevoolavas kroonikakirjutamise stiilis kirja pandud teksti. Samas on tal ilmselt suurem tähendus Hobbi maailma austajatele, kuna annab taustainfot "Tawny Mani" sündmusi käivitavate asjaolude kohta.

"Tawny Manis" on seltskond tegelasi, kes end piebaldideks nimetavad. Nad võtsid omale nime kunagise Farseerite prints Chargeri järgi, keda hüüti Piebald Prince'iks, mis eesti keeles võiks olla Lapiline Prints. Jutustuse esimene osa räägib isemeelse printsessi elust, teine tema sohipoja Lapilise printsi omast. Kuigi jutustuse tegevustik oli üsna etteaimatav, siis Hobbi tugevus on tegelased, kes on alati isikupärased ja kellele on lihtne kaasa elada. Kuna jutustajaks on printsessi andunud sõbratar, siis seda enam näeme peategelasi läbi positiivse filtri.

Siit saab teada, kuidas juhtus, et vaistu hakati pidama jälestusväärseks ja selle kandjaid hukkama põletamise, uputamise ja neljaks kiskumise teel. Lisaks aitab teos vastata küsimusele, kas prints Dutiful päris oma vaistu FitzChivalry'lt või voolas see Farseerite veres juba varem, nagu mõned vihjasid.

Jutustajaks on printsessi teenija ja sõbratar, kes oli hiljem tolle poja amm, ja kes peab oma kohuseks panna asjalood kirja nii, nagu need olid. Seda kohust ta kordab iga natukese aja tagant koos tõdemusega, et ta ei ole mingi sõnaseadja ja kirjutab seda aruannet ainult selleks, et anda tulevastele põlvedele võimalus saada teada, mis Lapilise printsiga tegelikult juhtus. Seda seitsmeteistkümnendat korda lugeda oli väheke tüütu. Samas on Hobb kenasti kogu jutu vältel stiilist kinni pidanud ja on lugeja oma asi, et selline vanamoodne still praegusel ajal eriti peale ei lähe.

Aga muidu on ka see raamat täiesti Hobbi maailma vaimus, täis võimuvõitlust, paleeintriige, sohilapsi ja keelatud armastust.
Now, from the beginning, Charger had from his father the tongue of the beasts. This was a magic that in those days some folk owned to having with no shame, for at that time the degradations it might lead to were not well known. So folk would openly claim the Wit, and some made their living from having it, as huntmasters and beast-healers and swineherds and the like, and the Piebald Prince had the Wit in plenty.

pühapäev, 4. juuni 2017

Indrek Koff "Saja rahva lood"

Indrek Koffi "Saja rahva lood" on nagu värviline ja psühhedeelne tripp inimkonna alateadvusesse, kust leiab eest nii seda, mis sinna sajandite jooksul ladestunud on, kui ka alles äsja ligihõljunud pudemeid. Sarnaselt "Eestluse elujõuga" on Koffil sotsiaalset närvi, ta märkab ümbritsevat ja osutab suundumustele.

Mina olen lapsest saati muinasjutte armastanud. Lugesin omaaegse "Saja rahva lugude" sarja suureformaadilised õhukesed köited kapsaks. Võtsin õhtul raamatupaki voodisse, panin ühele poole patja ja pärast läbilugemist teisele poole. Kuni kell pool kolm tuli isa ja lambi ära viis. Mitte kunagi ei teadnud ette, mida kaant avades eest leiad. Teiste rahvaste lood olid kummalised, mõnikord hirmsad, mõnikord ilusad. Aga mäletan ka seda, et sarjas ilmunud Eesti muinasjutud ei olnud üldsegi kodusemad või ilusamad kui võõraste omad. Õudsed koerakoonlased täitsid mu uinumiseelseid mõtteid rohkem kui ühel korral.

Omaaegses sarjas ilmus Vikipeedia andmetel 48 raamatut. Lisaks pealkirjale ühendab sarja ja Koffi raamatut ka see, et iga muinasjutuga avaneb uus maailm, mis võib olla eelnevast täiesti erinev. Koff on 56 leheküljele mahutanud sarja jagu muinasjutte.

"Saja rahva lood" on suurepärane abivahend kokkujooksnud kirjanikule. Ava suvalisest kohast, vali muinasjutt ja anna aga minna! Sobib hästi ka loovkirjutamise kursuse harjutusteks.

No vaid mõtisklege natuke nende üle:

Kurb, nii kurb muinasjutt igavast lauljast. (lk 30)

Termodünaamika teine muinasjutt. (lk 9)

Viiteaparatuuriga varustatud muinasjutt ülimast haritlasest, kes on läbi lugenud kõik raamatud, aga inimest, jumal paraku, ei mõista sugugi. See teeb ta õnnetuks, eks igatse ju temagi soojust ja armastust ja mõistmist. Aga samas: erinevalt väga paljudest, erinevalt enamikust on ta lugenud "Ulyssest", tunneb põhjalikult Thomas Manni loomingut ja Derridagi on talle nagu vana sõber. Kõnetab teda, tekitab assotsiatsioone. (lk 23)

Kas ei pane kohe fantaasiat lippama?

Siit saab arendada suurepärase maailmalõpuulmeka: Muinasjutt rahupiibu tõmbamisest ümber viimase naftapuurkaevu hubiseva leegi. (lk 13)

Sellest ka: Muinasjutt rasketest aegadest, mil paljud, väga paljud inimesed muutuvad olude sunnil vapramaks, kui nad olid kergetel aegadel. Mis neil üle jääb? (lk 33)

Või hoopis kaasaegse hipsterivärgi: Disainmuinasjutt kroomitud lenksuga jalgrattast ja endisest vabrikuhoonest.

Aga järgmine paneb lausa heldima: Rahvarõivais ja tammepärjaga jaanipäevamuinasjutt jäätisest, külalislahkusest ja sellest, kuidas tuli tuul ja tõukas paati. (lk 16)

Jüri Mildebergi pildid on ka sellised, et peab kohe pikemalt vaatama – on see kõrvits või rannapall, aga ehk hoopis tuulelipp? Aga miks tal labad keskel on?

Teised kirjutavad:
Uus raamat
Loterii
Postimees
Haus galerii

teisipäev, 30. mai 2017

Jack Thorne, J. K. Rowling, John Tiffany "Harry Potter ja Äraneetud laps"

Kõigepealt – "Harry Potter ja Äraneetud laps" ei ole J.K Rowlingi kirjutatud Harry Potteri saaga kaheksas osa. Tegemist on Jack Thorne'i kirjutatud näidendiga, mis 2016. aastal Londonis esietendus. Näidendi aluseks on Thorne'i, Rowlingu ja John Tiffany tekst. Millegipärast ei ole kirjastused seda asjaolu liiga kõvasti reklaaminud ja nii on paljud lugejad pettuma pidanud.

Aga ei peaks. Sest lugu on hea ja maailm usutav. Peategelasteks on Harry Potteri ja Draco Malfoy pojad, kes on mõlemad Sigatüüka koolis outsiderid ja seetõttu omavahel sõbrunenud. Mõlemat varjutavad nende kuulsad isad, küll kumbki isemoodi. Aga kui nad otsustavad oma vanemate põhjustatud kahjutegu parandama hakata, saab üsna pea selgeks, et sekkumisel on tõsised tagajärjed. Seiklusi ja põnevust jagub eriti näidendi teises osas igale lehele ja kuni lõpuni ei ole selge, kes sellest võitjana välja tuleb. Sest tundub, et kuri on taas ärganud. Kuigi seiklused toimuvad poistega, on näidendi põhiteema isa ja poja suhted. Harry pole isaks olemises kuigi tugev ja Albus on mässav teismeline. Mõnes mõttes on  peategelaseks Harry Potter, sest nii nagu kõigis teistes raamatutes keerleb tegevus ümber tema, on ta ka siin keskne kuju. Loo moraal on selles, et ajaga ei tasu jukerdada ja et isegi kui sulle ei meeldi see olevik, milles sa praegu elad, võib teistsugune maailm olla palju hullem.

Teos on ilus, suur ja paks. Millega ta mind ära pettiski. Võtsin selle nädalavahetuseks maale minnes kaasa ja sain esimese pärastlõunaga läbi. Aga ma ei olnud ühtegi teist raamatut kaasa pakkinud, kuna arvasin, et nii toekat raamatut loen ikka paar päeva. Seega seisin bukahoolikute hirmuunenäo ees – terve päev ees ja mitte midagi ei ole lugeda!

Niisiis, lugemine läheb ruttu, aga raamatu rütmi sisseelamine võttis veidi aega. Näidend ei ole ju suurt midagi muud kui kondikava – dialoogid, mõned repliigid ja ümbritseva keskkonna lühikirjeldused. Mis tähendab, et kõik muu tuleb ise juurde mõelda. Potteri maailmaga tuttavatele ei valmista see mingeid raskusi, sest tegevus toimub tuttavates paikades, tegelased on küll 19 aastat vanemad, aga muidu ikka needsamad. Peale selle sai ajarändude kaudu näidata kõigile juba tuttavaid paiku, tegelasi ja olukordi. Mina sain küll raamatut lugedes võlurite maailma taas täiesti sisse elada.

Dialoogid tundusid vahel sellised imelikud, aga need on ju mõeldud eelkõige laval välja ütlemiseks ja see on uskumatu, mida üks hea näitleja tekstiga teha oskab. Tekkiski tahtmine näidendit näha – kuidas nad kõik need ilmumised, kadumised ja muundumised (mitmemahlamögin!) tehniliselt lavale on seatud? Mulle tundub, et paljud näidendi lugejate etteheiteid tulenevadki asjaolust, et tegemist ei ole romaaniga. Näidend on ju oma olemuselt tarbetekst, mis ärkab ellu alles laval. Lugeja peab olema ühekorraga näitleja, lavastaja, kunstnik ja dekoraator.

Tõlkinud Krista Kaer ja Kaisa Kaer

Teised kirjutavad:

Tänan Varraku kirjastust raamatu eest

pühapäev, 28. mai 2017

HeadRead 2017

Kätlin Kaldmaa ja Hanneleele Kaldmaa
Kuna HeadReadil tegin seekord märkmeid, jagan. Ei pretendeeri ülevaatlikkusele, arusaadavusele ega isegi mitte tõsiseltvõetavusele. Pidin tegema valikuid, kas lugeda kodus Robin Hobbi (hetkel on pooleli Mad Ship) või kuulata linnas kirjanikku. Vahel võitis üks, vahel teine.

Olen festivalil alati käinud kuulamas ka kirjanikke, kellest ma midagi kuulnud pole või kelle raamatuid ei ole lugenud ja avastanud nii väga huvitavaid mõtteid ja hoopis teistsuguseid maailmu. Tegelikult ei ole olulist vahet, kas kuulata autorit, keda sa lugenud oled või mitte. Sest autor ei võrdu oma teostega ja isegi kui neid lugenud oled, ei ütle need sulle kirjaniku kohta mitte midagi. Raamatu lugemine ei vii lugejat autorile lähemale.

Muidugi, kui kirjanik räägib teosest, mida sa lugenud oled, siis saad teada midagi selle kirjutamise tagamaadest ja ehk ka mõnele lahtiseksjäänud küsimusele vastuse.

Kirjandusfestival on pigem võimalus kuulata huvitavate inimeste huvitavaid mõtteid (ja mõnikord ka mitte nii väga huvitavaid). Asjaolu, et rääkijad on kirjanikud, on lihtsalt boonus. Teine asi on luuleesitlused, mida seekordsel festivalil oli palju. Muidugi, vorm on lühike ja seda on võimalik efektselt ette kanda. Keegi ei jaksa ju viis tundi romaani ettelugemist kuulata. Isegi lühijutu puhul jagub kannatust ehk kümneks-viieteistkümneks minutiks, mitte enamaks.

Näiteks oli väga huvitav kuulata Tan Twan Engi, kelle raamatuid ma lugenud ei ole, ja mitte eriti huvitav kuulata Jean-Philippe Toussainti, keda jällegi olen. Enamasti on kirjanikud üsnagi lahedad sellid, näiteks Simon Clark rääkis pika jutu sellest, kuidas ta käis vanglas sarimõrvaritele esinemas ja Graeme Macrae Burnet on ikka veel oma ootamatust edust hämmeldunud (aga ka väga rõõmus selle üle). Meelis Friedenthal aga tundub mulle kirjanikuna täiesti teisest maailmast olevat. See, kuidas ta näeb kirjutamist, mis on tema jaoks tähtis – iga asi on sümbol, iga koma tähenduslik ja isegi viga on oluline. Ta tunnistas, et on kirjutanud oma raamatutesse selliseid asju, mis on tähenduslikud ainult temale endale ja ta ei eeldagi, et lugeja selle üles leiaks. Vaata arrogantsi! Tabasin end mõttelt, et ta on minu maailmast liiga kaugel. Samas ei takista see mind tema teoseid lugemast.

Kaks kirjanikku ütlesid, et neid on mõjutanud Dostojevski "Kuritöö ja karistus". Touissant hakkas pärast selle lugemist ise romaani kirjutama ja Macrae Burnet ütles oma teose "Tema verine sepitsus" kohta, et see ei ole kriminaalromaan, vaid romaan kuriteost, just nagu "Kuritöö ja karistus", ja et teda huvitas eelkõige kurjategija mõttemaailma avamine. Mulle hakkab järjest enam tunduma, et peaks ka "Kuritööd ja karistust" lugema.

On tore, et festival pakub verinoortele autoritele võimalust oma katsetusi esitleda. Kui kohale jõudsin, siis avastasin, et olen ilmselt saalis kõige vanem isik, aga siis tuli õnneks Contra ka kuulama. Noored on julged esinema, aga teistmoodi kui minu eakaaslased. Laval on nad küll väheke närvis, aga muidu tunnevad end vabalt ja vähemalt pealtnäha iseendaga rahujalal. Kümme autorit olid täiesti eriilmelised, diapasoon ulatus õrnadest armastusluuletustest läbi mässumeelse nõudlikkuse etnoõuduseni. Riskin nüüd kõlada keskealise kadunud nooruse tagaigatsejana, aga tütarlaste armastusluule oli ilus kuulata kogu oma värskuses ja siiruses. Nagu saaks tagasi pöörduda samasse vanusesse, kui tunded olid veel nii ausad ja ilma kibeduseta. Omaenda roheline kaustikukene tuli meelde.

Ja siis oli veel Puuluup. Ma olen neid varem mitu korda kuulanud, aga pole millegipärast kunagi varem tajunud, kuivõrd psühhedeelsed nad on. Milliseid helisid on võimalik välja võluda tagasihoidlikust Hiiu kandlest!
Puuluup
Oh, ja siis käisin ka Jason Goodwini krimikirjanduse töötoas, kus ta rääkis sellest, mida ta ise on krimiromaane kirjutades õppinud. Krimkade puhul ei ole süžee eriti oluline. See on ju üldiselt alati üsna samasugune. Süžee on kui rendiauto – tähtis on see, kes on autos, millest nad räägivad ja mida näevad. Ehk olulised on tegelased. Ja muidugi, selleks et kirjutada head krimkat, tuleb lihtsalt alustada kirjutamist!

Festivali pildialbum

kolmapäev, 10. mai 2017

Robin Hobb "Tawny Man" triloogia


Juhtus nii, et lugesin Robin Hobbi esimest, „Farseer'ite“ triloogiat viis aastat tagasi ja jätkasin sel aastal „Tawny Mani“ triloogiaga. Ma pole vist eales ühtegi raamatut nii kiiresti lugenud. Kui esimese osa („Fool's Errand“) lugemine võttis aega tavapäraselt (25 päeva), mis tähendas, et vahepeal elasin muud elu ka, siis 736 lk „Golden Fooli“ lugesin läbi seitsme päevaga ja 928 lk „Fool's Fate“ 13 päevaga. Mina, kes ma piisavat und väga tähtsaks pean, avastasin end kell pool kaks öösel raamatut lugemas. Tegelikult elasingi täielikult sisse kusagil esimese osa lõpus. Robin Hobbil võtab auru ülessaamine aega, sama juhtus ka „Farseer'ite“ triloogias, aga siis kui käima läheb, enam pidama ei saa.

Hobbi loodud maailm on nagu skill-pillar, mis tõmbab kasutajat enda poole ja kui hoolikas ei ole, on võimalik ennast sellesse täielikult ära kaotada. Robin Hobbi raamatutel on minu jaoks samasugune tõmme – mida rohkem ennast neisse mässida, seda suuremaks ahvatlus läheb. Edasi juhtus nii, et lugesin uuesti läbi „Farseer'ite“ triloogia, seejärel mõtlesin, et lehisen „Tawny Manis“ natuke huvitamaid kohti, mis lõppes sellega, et lugesin ka need kolm raamatut teist korda läbi. Seejärel võtsin ette "Fitz and the Fool" raamatud. Kuna sain esimesed kaks raamatut läbi 20 päeva enne viimase osa ilmumist, mõtlesin, et nüüd on hea teha vaheaeg ja lugeda näiteks midagi muud või üleüldse pisut elu elada. Pidasin vastu viis päeva ja asusin „Fitz and the Fooli“ üle lugema. Aga kui päris aus olla, siis hetkeks tundsin, et olen väsinud. Pidevast kaasaelamisest ja erutusseisundist. Sest Hobbi maailm ei ole enamjaolt rahulik kulgemine, seal ikka juhtub kogu aeg midagi, millele kaasa elada ja mille pärast kurvastada või rõõmustada.

Hobb kirjutab pikalt ja laialt, kindlasti oleks saanud ligi 2000 lk triloogiat kõvasti lühemaks teha, ilma et tervik kannatada oleks saanud. Väga palju on sellist, mis ei vii tegevust edasi. Aga me anname selle talle andeks. Sest tema maailm on selline, kus tahaks rohkem sees olla ja pikad kirjeldused, kuidas jahiseltskond liikuma hakkab või peategelase enesehaletsuslikud mõtisklused või lihtsad dialoogid võimaldavad nii maailma kui ka tegelasi avardada ning kauem nautida. Lisaks saab palju teada sellest, mida ja kuidas keegi kusagil sõi ja milliseid riideid kandis. Söök on Hobbile väga oluline. Ja juuakse kannude kaupa teed.

Praeguseks olete juba aru saanud, et minu puhul on tegemist lootusetu juhtumiga ja mingit tasakaalustatud arvustust siit loota ei ole. Tegelikult pole üldse mingit arvustust loota, aga see-eest panin kirja igasuguseid mõtteid. Kui te Hobbi maailma alles sisenete, siis palun ärge siit enam edasi lugege. Liiga palju spoilereid, mis võivad avastamisrõõmu rikkuda.

pühapäev, 2. aprill 2017

Steven Rowley "Lily ja kaheksajalg"

Kuigi Steven Rowley raamatu"Lily ja kaheksajalg" pealkirja ja kaanepildi järgi võiks arvata, et tegemist on lasteraamatuga, siis nii see ei ole. Tegemist on üdini liigutava looga armastusest ja kaotusvalust. Ning asjaolu, et osalistest üks on gay ja teine koer, ei oma mingit tähtsust.

Ma nüüd vist esimest korda selle blogi ajaloos refereerin kirjastuse teksti. Aga see on nii täpselt kirja pandud ja just samamoodi ütleks ma ise:

"Niipea kui lugeja “Lily ja kaheksajala” avab, ootab teda ees unustamatu teekond. Selle romaani võlu ilmneb lugemise käigus ja sestap laseme lugejal endal seda maailma avastada ega reeda liiga palju üksikasju. Lugu räägib ühest kallist olendist: sellest, keda usaldad, kelleta ei suuda elada. Ted Flaski jaoks on selleks kalliks olendiks tema vananev kaaslane Lily, kes on juhtumisi koer. “Lily ja kaheksajalg” tuletab meile meelde, mis tunne on palavalt armastada, kui raskeks võib osutuda minnalaskmine ning kuidas meie elu suurimaks võitluseks ongi võitlus nende nimel, kes on meile kallid."

Võib olla, et kuna olen ka ise viimasel ajal palju tegelenud sarnaste mõtetega – mida raamatus nimetatakse varaseks leinamiseks – olen sellele teosele eriti vastuvõtlik. Kui su koer hakkab jääma vanaks ja järjest haigemaks, siis, kuigi ei taha, mõtled paratamatult, et ühel päeval teda enam ei ole. Usun, et kõik, kellel on olnud koduloom ja kes on ta kaotanud, teavad, mida tähendab kaotusvalu. Ja sellest ei pääse mitte ükski koeraomanik. Me ju kõik teame seda, aga teadmine ei muuda valu väiksemaks, kui lahkumise aeg käes on. Ted Rowley on oma valust kirjutanud raamatu, mis on ilus ja liigutav ja läheb südamesse. Ted nutab ja sina nutad koos temaga. Ma ei tea, kuivõrd raamat puudutab inimesi, kellel omal kodulooma ei ole. Kuidas raamat mind haaras, annab ehk kõige paremini edasi, et raamatut lugedes ja koos autoriga Lily üle kurvastades avastasin alles kell 11 õhtul, et olin oma koerale täiesti unustanud süüa anda.

Sellega seoses meenub mulle, et ükskord ammu, kui ma ühele minusse armunud noormehele rääkisin midagi sellest, kuidas ma oma koera armastan, ta solvus südamepõhjani – kuidas ma tema armastust minu vastu võrdlen armastusega mingi koera vastu! Millest mina jälle üldsegi aru ei saanud, et esiteks ma ei võrrelnud neid ja teiseks, et miks need kaks siis võrreldavad ei ole. Rääkisin sõbrannale ja tema asus ka noormehe poolele. No ma jäin oma eriarvamusele. Järeldada võib vaid ehk seda, et inimesi on igasuguseid.

Tõlkinud Marge Paal

Teised kirjutavad:

pühapäev, 19. märts 2017

Jeanette Winterson "Sel pikal ajal"

Jeanette Wintersoni "Sel pikal ajal" on avaraamat uuele sarjale, kus nimekad kirjanikud tõlgendavad Shakespeare'i teoseid tänapäevases võtmes. Winterson valis "Talvemuinasjutu".

Raamatu alguses on toodud Shakespeare'i originaalteose lühiülevaade. Siinkohal eriti-lühike-ülevaade:

Polixenes, Böömimaa kuningas on külas oma sõbral Sitsiilia kuningal Leontesel. Leontes usub, et Polixenel ja tema lapseootel naisel Hermionel on suhe ja et sündiv laps ei ole tema oma. Ta laseb lapse kaugesse paika viia ja saatuse hooleks jätta. Perdita leiab vaene karjus ja kasvatab ta üles.

Kuusteist aastat hiljem on prints Florizel, Polixenese poeg Perditasse armunud, kuid Polixenes keelab neil suhelda. Aga selgub tõde Perdita sünnipära kohta ja kõik sõidavad Sitsiiliasse, kus toimub üleüldine leppimine.

Väga segane värk, ma pidin selle kaks korda üle lugema, et mingit sotti saada. Pole ime, et "Talvemuinasjutt" praegusel ajal eriti populaarne ei ole. Kuid Wintersoni jaoks on just see Shakespeare'i näidend olnud kõige olulisem. See on näidend leidlapsest. Ja seda on ka Winterson. Ta kirjutab nii: "See on näidend andestusest ja maailmast võimalike tulevikega – ja sellest, kuidas andestus ja tulevik on mõlemat pidi teineteisega seotud. Aeg on tagasipööratav." (lk 248)

"Sel pikal ajal" järgib originaali süžeed ja ka nimed on originaalist, kuningas Leontesest on saanud Leo Kaiser, Polixene on Xeno ja Perdita on Perdita. Sellegipoolest on see väga kaasaegne lugu. Esimese osa tegevus toimub kuusteist aastat tagasi ja viimase osa oma siin ja praegu, arvutimängude ja mobiiltelefonide ajal.

Siin on tegemist armukolmnurgaga, kuhu kuuluvad naine ja kaks meest, kellest üks on gay. Kõik kolm armastavad üksteist. Mulle meeldib, kuidas Winterson käsitleb homoseksualismi – see on sama tavaline asi nagu näiteks autoga sõitmine, mitte kelleski ei teki ühtegi küsimust. Leo armukadedus ja viha tundub irratsionaalne – ükski fakt ei pane teda oma arvamust muutma. (Oh mis iroonia praegusel tõejärgsel ajal, kuigi ma ei usu, et Winterson kirjutades just seda silmas pidas). Kui originaalis oli Delfi oraakel, kes talle ütles, et ta on valel teel ja tema naine ja sõber on süüta, siis uusversioonis oli selleks DNA-test, mida Leo ei uskunud. Minu jaoks ei tundu see kõik loogiline, aga ilma Leo hulluseta ei oleks ju lugu. Pealegi oskab Winterson selle siiski usutavaks kirjutada.

Sulle võib mitte meeldida, mida Winterson kirjutab, aga sa naudid kõige täiega seda, kuidas ta kirjutab. Seda teost lugedes tuli mulle jälle meelde, kui väga ma tema kirjutatut armastan. Vahel loen lõike uuesti üle – puhtalt nautimiseks.

Imeline oli Perdita ja Zeli armumise kirjeldus. Napi dialoogi ping-pong tüdruku ja poisi vahel, nende mõtted, ka vaid paari sõnaga toodud, aga lugedes sa lausa füüsiliselt tunned nende tunnete arenemist.
Ta pani sõrme poisi huultele. Siis kallutas end ettepoole ja suudles Zeli. Zel ei olnud esimene poiss, keda ta oli suudelnud, aga tundus, nagu oleks. Poisil oli krevettide ja laimi maitse. Zel puudutas õrnalt tüdruku juukseid, justkui too oleks maganud ja tema poleks tahtnud tüdrukut äratada. Ta ei tahtnud, et see unenägu lõppeks.  
Mõnikord ei loe see midagi, et enne praegust aega üldse mingi aeg oli. Mõnikord ei loe see midagi, et on öö või päev, või nüüd või siis. Mõnikord piisab sellest, kui sina oled. Mitte et aeg jääks seisma või see poleks alanud. See ongi aeg. Sina oled siin. Selles kinnipüütud hetkes, mis avaneb eluaega. (lk 158)
Olin kartnud, et ei suuda raamatusse sisse elada, sest elan parasjagu Robin Hobbi maailmas ja ei kavatse sealt veel niipea lahkuda. Aga kartus osutus asjatuks – Winterson haaras esimesest leheküljest ja ei lasknud kuni lõpuni lahti.

Tõlkinud Mihkel Mõisnik

Teised kirjutavad:
Sõber raamat
Rabarberibulvar
Lugemispäevik

Tänan Varrakut raamatu eest

kolmapäev, 15. märts 2017

2016. aasta kokkuvõte


Traditsioonile vastavalt kirjutab Bukahoolik oma mulluse aasta lugemistest kolm kuud pärast aasta lõppu (siis kui hästi läheb). Seekord pole mingi erand. Teate, ega see raamatutest kirjutamine pole midagi nii lihtne, see võtab aega, peab keskenduma ja tuleb mõelda – oma peaga! – ja siis need segased mõtted kuidagi kirja saada. Ma tegelikult hirmasti tahan kirjutada, aga see valge ekraan ... kohe kuidagi ei aita ree peale saada.

Aasta 2016 – 82 loetud raamatut ja LOOT väljakutse, mis sai – patuga pooleks – ära tehtud. Tegin omale aasta alguses isikliku väljakutse – LOOT ehk Loen Oma Olemasolevaid Teoseid ja võtsin eesmärgiks lugeda läbi 40 juba riiulis olevat teost. Patuga pooleks sellepärast, et sain küll aasta viimastel päevadel 40 täis, aga 9 teost olid Neil Gaimani Humble Bundle valikust, kus mõned olid koomiksid ja enamik üsna lühikesed. Kahest kategooriast – Maalehe sari ja Eesti Mälu sari aga ei lugenud ühtegi. See-eest leidsin mitu teost, mida muidu ilmselt poleks ette võtnud, näiteks Gogoli jutustused ja Villem Grünthal-Ridala "Valitud värsid", mis juba neli aastat tagasi pooleli jäi. Samuti Enn Vetemaa "Minu väga magus elu ehk Martsipanimeister" ja "Eesti näkiliste välimääraja"ning James Krüssi lasteraamatud.

Sel aastal võtan LOOTi uuesti ette, sest lugemata teoste nimekiri ei vähenenenud, vaid hoopis suurenes. Olen viimase kahe kuu jooksul soetanud omale 60 uut raamatut! Suurem osa on küll e-raamatud (44) ja neist omakorda 29 tasuta teost Amazonist (peamiselt ulme ja klassika), aga just ostsin ka 7 paberraamatut ja Raamatuvahetusest olen ka mõned soetanud. Raamatuvahetuse puhul on tore, et seal tuleb raamatuid vastu ka anda, kuigi ega neid teoseid mul nii palju polegi, millest lahkuda raatsiks. Aga selle aasta LOOTist täpsemalt allpool.

Ilmselt ka tänu keskendumisele olemasolevatele teostele ei lugenud mullu just eriti palju uudiskirjandust. Kui alustuseks nimetada 2016. aastal ilmunud raamatud, siis tooksin esile järgmised:

Peter Ackroyd "London. Lühibiograafia" - tegelikult täitsa pikk ja põhjalik, aga Londoni-sugust linna on ikkagi päris keeruline 524 leheküljele ära mahutada.

Kai Aareleid "Linnade põletamine" - Tartu ja 50ndad, suureks kasvamise ja lahku elatud elude lugu.

John G. Neihard "Black Elk jutustab" - ajalugu, indiaani kultuur ja religioon, poeetiline jutustus, vaimne juhatus – nagu teile meeldib!

Kätlin Kaldmaa "Halb tüdruk on jumala hea olla" - lasteraamat, mis sobib suurepäraselt ka lapsepõlve järele nostalgitsevale täiskasvanule.

Giulia Enders "Võluv soolestik" - Pärast raamatu läbilugemist ma ei imestanud enam, miks see nii pikalt edetabelite esiotsas püsis. Raamat on huvitavalt kirjutatud, arusaadav ka võhikule, samas ei ole asju tehtud ka liiga lihtsaks. Tõepoolest sai palju targemaks.

Ja nüüd teistest ka:

Vincent Schiavelli "Palju ilusaid asju" - Soe ja humoorikas sissevaade Sitsiilia ellu ja toidukultuuri.

Dervla Murphy "Täie hooga" - hoogne ja autentne kirjeldus ühe naise jalgrattamatkast Iirimaalt Indiasse 1960-ndatel.

Neil Gaiman "How the Marquis Got His Goat Back" - nüüd on "Neverwhere" ka eesti keeles ilmunud ("Eikusagi" nime all) ja sisaldab ka samas maailmas toimuvat lühijuttu. Mul oli väga hea meel uuesti sellesse maailma sukelduda. Ja muidugi lugesin ka eestikeelse versiooni üle.

Valdur Mikita "Lindvistika" - Mikitat tuleb ikka lugeda. Juba selle jaoks, et oma maailmataju avardada. Kui esimene teos rääkis peamiselt keelest, teine kultuurist, siis "Lindvistika" räägib eestlaseks olemisest.

Andy Weir "The Martian" - Marsi vallutamise ja ellujäämise lugu, mis ei ole suur mitte kirjandusliku peenuse, vaid seikluste ja põnevuse poolest.

Ray Bradbury "Fahrenheit 451" - hoiatusromaan ja armastuskiri raamatuarmastajatele.

Sofka Zinovjeff "Punane printsess" - Ütleks, et mullune parim elamus. Põnev ja kaasahaarav, eriti kui teid huvitab ajalugu ja elulood. Sofka pani kirja oma vanaema eluloo, aga tema vanaema oli Vene printsess, kes kõigi elukeeriste käigus lõpuks kommunistiks hakkas.

Benjamin Prado "Lumes on tühjus" - Väike ja elegantne jutt, mis juba algab intrigeerivalt. Edasi hargneb lahti põnevus- või krimilugu, mida võib aga võtta hoopis kui müsteeriumi või väikest uurimust inimhingede sügavamatest soppidest.

Margaret Craven "Öökull huikas mind"- Klišeelikult võiks öelda, et see on raamat elu põhiväärtustest, kaduvusest ja samas püsivusest. Ühteaegu lihtne ja keeruline, just nagu elu ise.

Angela Carter "Verine kamber" - Muinasjutud ja feminism ... mmm

Olga Tokarczuk "Päeva maja, öö maja" - Saab teada, kuidas on olla seen või kuidas on olla, kui maailmalõpp on ära olnud.

Fuchsia Dunlop "Haiuim ja Sichuani pipar" - Magushapu söömismeenutus Hiinast, koos retseptidega. Põhiline on siiski Hiina inimeste, elu-olu ja kultuuri kujutamine läbi toiduprisma. Mis on põnev, ebatavaline ja ajuti ka ehmatav. Aga kui üks inglanna sai Hiinas kõige söömisega hakkama, siis ehk saab igaüks.

Tommi Kinnunen "Nelja tee rist" - Soome perekonnalugu, mis hargneb läbi aastakümnete ja mida hoiab koos maja, mis asub nelja tee ristil.

Susanna Clarke "Jonathan Strange ja härra Norrell" - Susanna Clarke'i triloogia kuulub kahtlemata fantaasiakirjanduse varamusse. Tegevus toimub 19. sajandi alguse Inglismaal, kus tavapäraste isikute kõrval eksisteerivad ka võlurid ja haldjad.

Alan Bradley "Piruka magus põhi" ja "Mõrv ei ole lapsemäng" - Bradley krimiromaanid olid üllatus – ma ei ole kaasaegse nordic noiri ja sarimõrvarite armastaja, aga need olid just sellised "vana hea Inglismaa" tüüpi krimkad, mis mulle meeldivad.


Sel aastal organiseerin oma Loen Oma Olemasolevad Teoseid ehk LOOT nimekirja teisel viisil, loen läbi igast raamaturiiulist ühe teose. Riiuleid on mul 28 (need on siis riiulivahed), eraldi riiuliks loen veel e-lugerit, ehk kokku 29. Mõnest riiulist tuleb läbi lugeda kaks raamatut, sest eesmärgiks võtan taas 40. Kusjuures mõnel riiulil ongi lugemata vaid üks raamat. Ma juba kujutan ette seda mõnu, kui seisan riiuli ees ja valin raamatuselgade järgi järgmiseks loetavat raamatut. Tõmban ühe välja, lehitsen ja panen tagasi, lõpuks otsustan mingi sisetunde ajel, et võtan just selle teose. Ja muidugi kvalifitseeruvad ka eelmisel aastal ostetud raamatud :)