pühapäev, 19. märts 2017

Jeanette Winterson "Sel pikal ajal"

Jeanette Wintersoni "Sel pikal ajal" on avaraamat uuele sarjale, kus nimekad kirjanikud tõlgendavad Shakespeare'i teoseid tänapäevases võtmes. Winterson valis "Talvemuinasjutu".

Raamatu alguses on toodud Shakespeare'i originaalteose lühiülevaade. Siinkohal eriti-lühike-ülevaade:

Polixenes, Böömimaa kuningas on külas oma sõbral Sitsiilia kuningal Leontesel. Leontes usub, et Polixenel ja tema lapseootel naisel Hermionel on suhe ja et sündiv laps ei ole tema oma. Ta laseb lapse kaugesse paika viia ja saatuse hooleks jätta. Perdita leiab vaene karjus ja kasvatab ta üles.

Kuusteist aastat hiljem on prints Florizel, Polixenese poeg Perditasse armunud, kuid Polixenes keelab neil suhelda. Aga selgub tõde Perdita sünnipära kohta ja kõik sõidavad Sitsiiliasse, kus toimub üleüldine leppimine.

Väga segane värk, ma pidin selle kaks korda üle lugema, et mingit sotti saada. Pole ime, et "Talvemuinasjutt" praegusel ajal eriti populaarne ei ole. Kuid Wintersoni jaoks on just see Shakespeare'i näidend olnud kõige olulisem. See on näidend leidlapsest. Ja seda on ka Winterson. Ta kirjutab nii: "See on näidend andestusest ja maailmast võimalike tulevikega – ja sellest, kuidas andestus ja tulevik on mõlemat pidi teineteisega seotud. Aeg on tagasipööratav." (lk 248)

"Sel pikal ajal" järgib originaali süžeed ja ka nimed on originaalist, kuningas Leontesest on saanud Leo Kaiser, Polixene on Xeno ja Perdita on Perdita. Sellegipoolest on see väga kaasaegne lugu. Esimese osa tegevus toimub kuusteist aastat tagasi ja viimase osa oma siin ja praegu, arvutimängude ja mobiiltelefonide ajal.

Siin on tegemist armukolmnurgaga, kuhu kuuluvad naine ja kaks meest, kellest üks on gay. Kõik kolm armastavad üksteist. Mulle meeldib, kuidas Winterson käsitleb homoseksualismi – see on sama tavaline asi nagu näiteks autoga sõitmine, mitte kelleski ei teki ühtegi küsimust. Leo armukadedus ja viha tundub irratsionaalne – ükski fakt ei pane teda oma arvamust muutma. (Oh mis iroonia praegusel tõejärgsel ajal, kuigi ma ei usu, et Winterson kirjutades just seda silmas pidas). Kui originaalis oli Delfi oraakel, kes talle ütles, et ta on valel teel ja tema naine ja sõber on süüta, siis uusversioonis oli selleks DNA-test, mida Leo ei uskunud. Minu jaoks ei tundu see kõik loogiline, aga ilma Leo hulluseta ei oleks ju lugu. Pealegi oskab Winterson selle siiski usutavaks kirjutada.

Sulle võib mitte meeldida, mida Winterson kirjutab, aga sa naudid kõige täiega seda, kuidas ta kirjutab. Seda teost lugedes tuli mulle jälle meelde, kui väga ma tema kirjutatut armastan. Vahel loen lõike uuesti üle – puhtalt nautimiseks.

Imeline oli Perdita ja Zeli armumise kirjeldus. Napi dialoogi ping-pong tüdruku ja poisi vahel, nende mõtted, ka vaid paari sõnaga toodud, aga lugedes sa lausa füüsiliselt tunned nende tunnete arenemist.
Ta pani sõrme poisi huultele. Siis kallutas end ettepoole ja suudles Zeli. Zel ei olnud esimene poiss, keda ta oli suudelnud, aga tundus, nagu oleks. Poisil oli krevettide ja laimi maitse. Zel puudutas õrnalt tüdruku juukseid, justkui too oleks maganud ja tema poleks tahtnud tüdrukut äratada. Ta ei tahtnud, et see unenägu lõppeks.  
Mõnikord ei loe see midagi, et enne praegust aega üldse mingi aeg oli. Mõnikord ei loe see midagi, et on öö või päev, või nüüd või siis. Mõnikord piisab sellest, kui sina oled. Mitte et aeg jääks seisma või see poleks alanud. See ongi aeg. Sina oled siin. Selles kinnipüütud hetkes, mis avaneb eluaega. (lk 158)
Olin kartnud, et ei suuda raamatusse sisse elada, sest elan parasjagu Robin Hobbi maailmas ja ei kavatse sealt veel niipea lahkuda. Aga kartus osutus asjatuks – Winterson haaras esimesest leheküljest ja ei lasknud kuni lõpuni lahti.

Tõlkinud Mihkel Mõisnik

Teised kirjutavad:
Sõber raamat

Tänan Varrakut raamatu eest

kolmapäev, 15. märts 2017

2016. aasta kokkuvõte


Traditsioonile vastavalt kirjutab Bukahoolik oma mulluse aasta lugemistest kolm kuud pärast aasta lõppu (siis kui hästi läheb). Seekord pole mingi erand. Teate, ega see raamatutest kirjutamine pole midagi nii lihtne, see võtab aega, peab keskenduma ja tuleb mõelda – oma peaga! – ja siis need segased mõtted kuidagi kirja saada. Ma tegelikult hirmasti tahan kirjutada, aga see valge ekraan ... kohe kuidagi ei aita ree peale saada.

Aasta 2016 – 82 loetud raamatut ja LOOT väljakutse, mis sai – patuga pooleks – ära tehtud. Tegin omale aasta alguses isikliku väljakutse – LOOT ehk Loen Oma Olemasolevaid Teoseid ja võtsin eesmärgiks lugeda läbi 40 juba riiulis olevat teost. Patuga pooleks sellepärast, et sain küll aasta viimastel päevadel 40 täis, aga 9 teost olid Neil Gaimani Humble Bundle valikust, kus mõned olid koomiksid ja enamik üsna lühikesed. Kahest kategooriast – Maalehe sari ja Eesti Mälu sari aga ei lugenud ühtegi. See-eest leidsin mitu teost, mida muidu ilmselt poleks ette võtnud, näiteks Gogoli jutustused ja Villem Grünthal-Ridala "Valitud värsid", mis juba neli aastat tagasi pooleli jäi. Samuti Enn Vetemaa "Minu väga magus elu ehk Martsipanimeister" ja "Eesti näkiliste välimääraja"ning James Krüssi lasteraamatud.

Sel aastal võtan LOOTi uuesti ette, sest lugemata teoste nimekiri ei vähenenenud, vaid hoopis suurenes. Olen viimase kahe kuu jooksul soetanud omale 60 uut raamatut! Suurem osa on küll e-raamatud (44) ja neist omakorda 29 tasuta teost Amazonist (peamiselt ulme ja klassika), aga just ostsin ka 7 paberraamatut ja Raamatuvahetusest olen ka mõned soetanud. Raamatuvahetuse puhul on tore, et seal tuleb raamatuid vastu ka anda, kuigi ega neid teoseid mul nii palju polegi, millest lahkuda raatsiks. Aga selle aasta LOOTist täpsemalt allpool.

Ilmselt ka tänu keskendumisele olemasolevatele teostele ei lugenud mullu just eriti palju uudiskirjandust. Kui alustuseks nimetada 2016. aastal ilmunud raamatud, siis tooksin esile järgmised:

Peter Ackroyd "London. Lühibiograafia" - tegelikult täitsa pikk ja põhjalik, aga Londoni-sugust linna on ikkagi päris keeruline 524 leheküljele ära mahutada.

Kai Aareleid "Linnade põletamine" - Tartu ja 50ndad, suureks kasvamise ja lahku elatud elude lugu.

John G. Neihard "Black Elk jutustab" - ajalugu, indiaani kultuur ja religioon, poeetiline jutustus, vaimne juhatus – nagu teile meeldib!

Kätlin Kaldmaa "Halb tüdruk on jumala hea olla" - lasteraamat, mis sobib suurepäraselt ka lapsepõlve järele nostalgitsevale täiskasvanule.

Giulia Enders "Võluv soolestik" - Pärast raamatu läbilugemist ma ei imestanud enam, miks see nii pikalt edetabelite esiotsas püsis. Raamat on huvitavalt kirjutatud, arusaadav ka võhikule, samas ei ole asju tehtud ka liiga lihtsaks. Tõepoolest sai palju targemaks.

Ja nüüd teistest ka:

Vincent Schiavelli "Palju ilusaid asju" - Soe ja humoorikas sissevaade Sitsiilia ellu ja toidukultuuri.

Dervla Murphy "Täie hooga" - hoogne ja autentne kirjeldus ühe naise jalgrattamatkast Iirimaalt Indiasse 1960-ndatel.

Neil Gaiman "How the Marquis Got His Goat Back" - nüüd on "Neverwhere" ka eesti keeles ilmunud ("Eikusagi" nime all) ja sisaldab ka samas maailmas toimuvat lühijuttu. Mul oli väga hea meel uuesti sellesse maailma sukelduda. Ja muidugi lugesin ka eestikeelse versiooni üle.

Valdur Mikita "Lindvistika" - Mikitat tuleb ikka lugeda. Juba selle jaoks, et oma maailmataju avardada. Kui esimene teos rääkis peamiselt keelest, teine kultuurist, siis "Lindvistika" räägib eestlaseks olemisest.

Andy Weir "The Martian" - Marsi vallutamise ja ellujäämise lugu, mis ei ole suur mitte kirjandusliku peenuse, vaid seikluste ja põnevuse poolest.

Ray Bradbury "Fahrenheit 451" - hoiatusromaan ja armastuskiri raamatuarmastajatele.

Sofka Zinovjeff "Punane printsess" - Ütleks, et mullune parim elamus. Põnev ja kaasahaarav, eriti kui teid huvitab ajalugu ja elulood. Sofka pani kirja oma vanaema eluloo, aga tema vanaema oli Vene printsess, kes kõigi elukeeriste käigus lõpuks kommunistiks hakkas.

Benjamin Prado "Lumes on tühjus" - Väike ja elegantne jutt, mis juba algab intrigeerivalt. Edasi hargneb lahti põnevus- või krimilugu, mida võib aga võtta hoopis kui müsteeriumi või väikest uurimust inimhingede sügavamatest soppidest.

Margaret Craven "Öökull huikas mind"- Klišeelikult võiks öelda, et see on raamat elu põhiväärtustest, kaduvusest ja samas püsivusest. Ühteaegu lihtne ja keeruline, just nagu elu ise.

Angela Carter "Verine kamber" - Muinasjutud ja feminism ... mmm

Olga Tokarczuk "Päeva maja, öö maja" - Saab teada, kuidas on olla seen või kuidas on olla, kui maailmalõpp on ära olnud.

Fuchsia Dunlop "Haiuim ja Sichuani pipar" - Magushapu söömismeenutus Hiinast, koos retseptidega. Põhiline on siiski Hiina inimeste, elu-olu ja kultuuri kujutamine läbi toiduprisma. Mis on põnev, ebatavaline ja ajuti ka ehmatav. Aga kui üks inglanna sai Hiinas kõige söömisega hakkama, siis ehk saab igaüks.

Tommi Kinnunen "Nelja tee rist" - Soome perekonnalugu, mis hargneb läbi aastakümnete ja mida hoiab koos maja, mis asub nelja tee ristil.

Susanna Clarke "Jonathan Strange ja härra Norrell" - Susanna Clarke'i triloogia kuulub kahtlemata fantaasiakirjanduse varamusse. Tegevus toimub 19. sajandi alguse Inglismaal, kus tavapäraste isikute kõrval eksisteerivad ka võlurid ja haldjad.

Alan Bradley "Piruka magus põhi" ja "Mõrv ei ole lapsemäng" - Bradley krimiromaanid olid üllatus – ma ei ole kaasaegse nordic noiri ja sarimõrvarite armastaja, aga need olid just sellised "vana hea Inglismaa" tüüpi krimkad, mis mulle meeldivad.


Sel aastal organiseerin oma Loen Oma Olemasolevad Teoseid ehk LOOT nimekirja teisel viisil, loen läbi igast raamaturiiulist ühe teose. Riiuleid on mul 28 (need on siis riiulivahed), eraldi riiuliks loen veel e-lugerit, ehk kokku 29. Mõnest riiulist tuleb läbi lugeda kaks raamatut, sest eesmärgiks võtan taas 40. Kusjuures mõnel riiulil ongi lugemata vaid üks raamat. Ma juba kujutan ette seda mõnu, kui seisan riiuli ees ja valin raamatuselgade järgi järgmiseks loetavat raamatut. Tõmban ühe välja, lehitsen ja panen tagasi, lõpuks otsustan mingi sisetunde ajel, et võtan just selle teose. Ja muidugi kvalifitseeruvad ka eelmisel aastal ostetud raamatud :)

esmaspäev, 13. märts 2017

Pudinaid 8

Valdur Mikita "Lindvistika"
Valdur Mikita trioloogia kolmas osa. Kui esimene – Metsik Lingvistika – oli tõeliselt uudne ja raputav kogemus, siis kolmas kõnnib sissetallatud radu, pealegi on Mikitast vahepeal superstaar saanud ja tema arvamusi ja loenguid internet täis. Mis ei tähenda, et "Lindvistika" oleks eelmistest teostest kuidagi viletsam. Nagu ta ise ütles: kui esimene teos rääkis peamiselt keelest, teine kultuurist, siis "Lindvistika" räägib eestlaseks olemisest.

Benjamin Prado "Lumes on tühjus"
Väike ja elegantne jutt, mis juba algab intrigeerivalt:
Alles äsja oli vihma sadanud ja linnas valitses veel niiske tänavasillutise ning lämmatava kuumuse isevärki segu, kui üks meist kolmest läks umbes poole kaheteistkümne paiku öösel kodust välja, et tappa Laura Salinas. Praegu ei oska te veel aimata tapja nime ega ka seda, kes neist kolmest olen mina. Kuidas ma seda teen? Väga lihtsalt, ma räägin teile kõigest, mis juhtus, kolmandas isikus ja seega, kui ma ütlen „Iker Orbáiz pani suitsu põlema”, „Ángel Biedma jäi uuesti mõtlema, mida tema mõrvahetkel tegi” või „Alcaén Sánchez oleks oma elu andnud, et seda maja osta”, ei saa te kuidagi kindlad olla, kas ma räägin teile kahest ülejäänust või tegelikult iseendast.
Edasi hargneb lahti põnevus- või krimilugu, mida võib aga võtta hoopis kui müsteeriumi või väikest uurimust inimhingede sügavamatest soppidest.

Margaret Craven "Öökull huikas mind"
Pärast Black Elki tahtsin selle ammuloetud raamatu üle lugeda. Klišeelikult võiks öelda, et see on raamat elu põhiväärtustest, kaduvusest ja samas püsivusest. Teos räägib ilukirjanduslikus vormis Kanadas British Columbias elava indiaanihõimu igapäevasest elust, tegevus toimub 1950ndatel. Lugesin seda nii umbes kakskümmend aastat tagasi ja mäletasin vaid seda, et seal oli tegelane, kes elas jõe peal parvel ja kes ei olnud elus oma pikka aluspesu seljast ära võtnud. Oli rõõm Billiga taaskohtuda. Iseenesest on teos lihtne – surmavalt haige kirikuõpetaja saadetakse pärapõrgusse indiaani külla, kuhu pääseb ainult paadiga ja kus elatakse üsna lihtsat ja kaasaja maailma hüvedest ja pahedest rikkumata elu. Õpetaja läheb sinna indiaanlasi õpetama, kuid pigem on hoopis tema ise see, kes õpib indiaanlastelt, kuidas elada.

Angela Carter "Verine kamber" 
Muinasjutud ja feminism koos kõlab ehk mõnele hirmuäratavalt. Carter on ümber jutustanud mitu tuntud muinasjuttu, kusjuures iga jutt on täiesti eri stiilis. Väga lõbus frivoolne kelmiromaan oli tehtud Saabastega kassist, samas kui Sinihabe – mida on ju teisedki samas võtmes ümber jutustanud – oli painava õhustikuga. Veelgi enam oli seda Kaunitar ja koletis, mis pööras originaalist päris kaugele. Juba kaanepilt on intrigeeriv. Seda võib kohe kauemaks vaatama jääda.

Olga Tokarczuk "Päeva maja, öö maja" 
Sarnaselt tema eelmisele eestindusele koosneb "Päeva maja, öö maja" omavahel lõdvalt seotud juttudest eri inimeste kohta. Peamiselt keskendub autor ühe Saksa piiri ääres asuva Poola küla elanikele. Õhkkond on tume ja salapärane. Inimesed on põnevad, igaüks on omamoodi ja saab teada, kuidas on olla seen.

Tommi Kinnunen "Nelja tee rist" 
Nelja tee ristil asub maja, kus elasid Maria ja Lahja ja Kaarina. Mõnedel neist olid ka mehed. Minu jaoks oli kõige olulisem tegelane aga Onni, kelle elu traagika oli nii õrnalt lahti kirjutatud, et torkis otse südamesse. Aga naised on siin majas tugevad. Kõik algab Mariast, kes üksikemana eelmise sajandi alguse Soomes hakkama peab saama. Aga ta on ämmaemand ja need on vintsket sorti tegelased. Raamatu tegevus jälgib pere naiste elu – Maria, tema tütre Lahja ja lõpuks Lahja pojanaise Kaarina elu, kes kõik samas majas oma elu elavad. Need on omavahel seotud ja samas ka nii eraldi.

Tiit Kändler "Köögifüüsika"
Ma ootasin pealkirja järgi hoopis midagi muud. Seda, kuidas ained toiduvalmistamisel muunduvad. Aga see on äkki hoopis köögikeemia? Kändler kirjutab igasugu asjadest, natuke siit ja natuke sealt. Ajaloost ja metallide kasutamisest pottide ja pannide valmistamisel, hügieenist, mahetoidust, kalast ja toiduvalmistamise tulevikust. Mahekasvatuse pooldajatel ja GMO vastastel ei ole seda raamatut küll mõtet lugeda, kui nad just vihastada ei taha. Sest seitse miljardit inimest on ju vaja ära toita ja geenmuundatud toit on ainus reaalne võimalus. Pealegi on inimesed taimi ja loomi geenmuundanud juba iidsetest aegadest peale. Mis see sordiaretus siis veel on? Või vaadake kokkerspanjelit ja mõelge, et kunagi oli tegemist hundiga.

Aldous Huxley "Hea uus ilm"
Mitte et ma oleksin utoopiate/düstoopiate fänn. Selline tugev hoiatussõnum, et vaadake, kuhu teie teod meid viivad, on ... noh jah. Mitte kellelegi ei meeldi, kui neid hurjutatakse nende tegude või tegematajätmiste eest. Ja veel enam, kui neid ähvardatakse tule ja tõrvaga, kui nad ei käitu just nii, nagu hurjutaja õigeks peab. Ma tean küll, et sellist kirjandust ei saa taandada pelgalt autori isikliku arvamuse pealesurumiseks, aga hoiatus on see nii või teisiti. Ideaalne maailm, kus igal inimesel on oma roll täita ja selle eest hoolitsetakse juba enne sündi, et ta oleks rahul oma kohaga ühiskonnas. Kuni ilmub üks mees, kes ootamatult ei käitu vastavalt hoolsasti programmeeritud normidele. Kes hakkab tahtma midagi muud, kahtlema ja kõhklema. Sellised on teatavasti suur oht ühiskondadele, mis põhinevad alamate teadmatusel ja totalitarismil.

Jonas Jonasson "Mõrtsuk Anders ja tema sõbrad"
Kui Jonassoni esimene teos "Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus" oli täiesti uus ja värskendav nähtus, siis kolmas samas stiilis teos enam samasugust vaimustust ei ärata. Muidugi on siin ka tuntav autori sotsiaalkriitiline noot, aga kui Saja-aastane oli laia ajaloolise ja üleilmse haardega, siis Mõrtsuk Anders Rootsist kaugemale ei jõua. Jonasson tegeleb ikka samade teemadega – usk ja religioon, üksikisiku roll ajaloos ja kuivõrd üks inimene midagi muuta saab, inimeste ahnus ja saamahimu. Aga alati on tal olemas valguskiir pimeda tunneli lõpus.

Enn Vetemaa "Minu väga magus elu ehk Martsipanimeister"
Tore lugu väga püüdlikust ja ühiskonnatruust mehest, kes liigub läbi elu nagu nuga läbi või. Väikese poisina saab minajutustaja teada, et tema isa oli kadunud maiustustemeister Stude, kes on pärandanud talle oma martsipani valmistamise vahendid. Sealt edasi püüdleb mees martsipanikunstis täiuslikkuse poole. Pärastsõjaaegne Eesti polnud selle jaoks just parim koht, kuid järjekindlus viib sihile. Kuigi seda raamatut ette võttes ei osanud ma midagi oodata, siis osutus lugemine väga nauditavaks. Vetemaa on iroonia ja satiiri meister ja "Minu väga magus elu" pole siin mingi erand. 

pühapäev, 12. märts 2017

Piret Õunapuu "101 Eesti vana aja asja"

Ema lehitses Piret Õunapuu "101 Eesti vana aja asja" läbi ja küsis, et mis on selle raamatu mõte. Siin on kirjutatud igasugu erinevatest asjadest ja mis on teose uudisväärtus? Mitte midagi mida ta juba poleks teadnud.

Autor kirjutab, et raamatu eesmärk on meelde tuletada asju, mis kunagi olid igapäevased. Need aitavad meelde tuletada, kuidas meie esivanemad elasid ja mida ning miks nad tegid ja mõtlesid. No vot, minu ema jaoks on need asjad ka praegu igapäevased, mis sest et viimati elas ta maal talus aastakümneid tagasi.

Siin tulebki põlvkondade erinevus mängu, sest minu jaoks olid mõned asjad tundmatud, kuigi mitte väga palju. Samas kardan, et minu tütre jaoks oleks sellel teosel päris suur uudisväärtus. Mitte et ma saaks teda kuidagi seda lugema panna. Milleks lugeda vanadest ja igavatest asjadest, millega nüüdsel ajal enam midagi peale pole hakata? 101 asja hulka kuuluvad näiteks kohvikann, vikat, sõba, lapsetool, korras talu, pross, õlu, pügalpulk, seppel ja kosjaviin.

Kuna käisin raamatu lugemise ajal uues Eesti Rahva Muuseumis, siis olin väga rõõmus, et olin raamatut lugenud. Need kaks täiendavad teineteist suurepäraselt, nii et soovitan muuseumikülastus ja raamat ühele ajale sättida. Küll mul oli hea meel klaasi taga asuvas tumedas puuoksas Tõnn ära tunda. Krattidest ma teadsin küll, aga Tõnn oli minu jaoks uudis – see oli peamiselt Lääne-Eestis kasutatud koduhaldjas, mis hoolega ära peideti ja võõrastele ei näidatud. Kui asjad läksid halvasti, tuli talle meelehead viia, et olukorda parandada. Ja kui asjad läksid hästi, tuli talle meelehead viia, et ikka samamoodi edasi kulgeks. Selline koduvaim siis.

Teised kirjutavad:
Lugemiselamused
etv
Martinsoni raamatublogi
Õpetajate leht

pühapäev, 5. märts 2017

Valdur Mikita "Lindvistika"

Ükski kultuur pole suur iseenesest, vaid see tuleb suureks mõelda – see on nägemus, millest ei tohiks kunagi loobuda. Müüt ongi kultuuri selgroog. (lk 46)


laupäev, 4. märts 2017

Ray Bradbury "Fahrenheit 451"

Ray Bradbury "Fahrenheit 451" on raamat ajast, mil raamatud ja lugemine on saanud kuriteoks. Kuidas see juhtus? Selline asi ei saanud juhtuda nii, et ühel heal päeval tegi valitsus otsuse, protsess oli ikkagi pikem. Eelkõige inimesed ise – nad ei lugenud enam raamatuid, meelelahutus oli tähtsam ja seda pakuti ekraanide vahendusel. Adrenaliini sai koguda autodega kiirteedel kihutades ja et niimoodi pidevalt palju inimesi surma sai, oli lihtsalt igapäevane paratamatus. Nii juhtuski, et raamatutes sisalduvat hakati pidama ohtlikuks – nende lugemine paneb inimesed oma peaga mõtlema ja küsimusi esitama. Aga siis ei ole nad enam rahul sellega, mida neile eluks pakutakse.

Bradbury oli mõelnud, et mis siis juhtub, kui kõik areneb samas suunas edasi, nagu ta nägi seda arenevat. Raamatute asemel kiire meeleahutus ekraanide vahendusel. Ja teos on kirjutatud 1953. aastal. Ühest küljest tundub, et teema on tänapäeval veelgi aktuaalsem, teisalt muutub maailm viisil, mida keegi ette ei oska näha.

Fahrenheit 451 on temperatuur, mille juures raamatud süttivad. Kas see ka tegelikult nii on, ei tea, sest Bradbury olla helistanud esimesse ettejuhtuvasse tuletõrjedepoosse ja küsinud, millisel temperatuuril raamatud põlevad. Keegi vastas, et 451 Fahrenheiti. Ta ei kontrollinud seda kunagi üle.

Mul on tunne, et pean raamatu veel kord ette võtma, et aru saada, mis temas nii ikoonilist oli. Jah, tegemist on armastuskirjaga raamatuarmastajatele, aga mulle ei meeldi eriti hoiatusromaanid.

Soovitan kuulata ka Neil Gaimani novelli "The Man Who Forgot Ray Bradbury", mille Gaiman kirjutas Bradburyle 91 sünnipäeva kingituseks ja mille autor ise ette loeb. Lisaks võib vaadata Ralph Steadmani illustratsioone teose 50nda aastapäeva väljalaskele.

Teised kirjutavad:
kultuur.err
Veerand loetud lugudest
Sehkendaja
Kiiksu lugemisarhiiv
Paber ja Pliiats
Siiliste raamaturiiul
Tütarlaps linnast
Ulmekirjanduse baas
Brainpickings (Neil Gaimani mõtted teosest)

reede, 3. märts 2017

Villem Grünthal-Ridala "Valitud värsid"

Keskkooli kümnendas klassis kirjutasin Villem Grünthal-Ridala kohta uurimustöö. Mitte et see miski asi oleks olnud, aga vähemasti lugesin tema luuletusi hulganisti. Ehk see raamatuke jäi mulle silma just nostalgia pärast. Alustasin lugemist neli aastat tagasi, nüüd viisin lõpule. Sest teda pole teps mitte lihtne lugeda, kuna see keel - seal on murdesõnu ja keeleuuendust. Ehk tahaks lugeda ja rütmi tabada, aga pead iga kolmandat sõna teose lõpus olevast sõnastikust järgi vaatama, mis katkestab luuletuse voo.

"Kevade tunne" aga on siiamaani minu suureks lemmikuks jäänud ja sobib täpselt praegusesse aega.

Kevade tunne

    Midagi helendab, helgib ja tuikab
      kaugete kinkude takka,
      kaugete metsade takka
    midagi kutsub ja hüüab ja huikab.
 
    Taevas sätendab, särab ja selgub
      õilmetes, aasade kohal,
      õitsval, lõhnaval luhal
    tundmatut puhmastes huljub ja pelgub.
 
    Midagi helendab, helgib ja tuikab
      kaugete kinkude takka,
      kaugete metsade takka
    midagi kutsub ja hüüab ja huikab.
 
    Südames midagi salaja tärkab,
      paisuvat, vallale püüdvat,
      midagi õrnasti hüüdvat
    hellana hinge helama ärkab.

pühapäev, 26. veebruar 2017

Ma ei maga, ma ei söö ja ma ei taha teha tööd

Kunagi mitu aastat tagasi ühel Apollo raamatuklubi koosviibimisel, kus arutati ulmekirjanduse üle, teatas Krista Kaer Robin Hobbi “Salamõrtsuka triloogialeviidates, et ta oli sõpradel külas, ja mõtles, et miks ta ometi ei ole kodus ja ei loe Robin Hobbi Salamõrtsukat. Siis tundus see mõte mulle kuidagi … lugupidamatu. Sõpradega koos olla on ju ometi väga tore.

Olin tööl ja mõtlesin terve päeva, et miks ma ometi ei ole kodus ega loe raamatut. Läksin trenni ja mõtlesin, et miks ma ei ole juba kodus ega loe raamatut. Tulin koju ja … istusin arvuti taha tööd tegema. Pärast kolme lauset võtsin raamatu ja hakkasin lugema.

Veetsin sõpradega toreda õhtu, aga niipea kui olin uksest välja astunud, ei jõudnud ära oodata, millal koju jõuan.

Käisin kinos “Novembrit” vaatamas. Vaatasin seda ilusat hunti ja mõtlesin, ahhaa – Nighteyes/Öösilm!

Mõned arvasid ehk juba ära – raamatuks on Robin Hobbi “Tawny Man” triloogia, mis on järg tema “Salamõrtsuka triloogiale”. Läks vaid viis aastat pärast "Salamõrtsuka" lugemist. Aga siis ei olnud mul veel e-lugerit ja raamatute hankimine tundus nii keeruline ja nii see aeg läks. Nüüd oli nii, et kui olin esimese raamatuga lõpule jõudnud, siis viimasel lehel pakkus Amazon – siin on sarja järgmine osa, kas tahad osta? Vajutasin nupule Buy ja kolme sekundi pärast oli raamat kohal. No mis ma siis ikka tegin – asusin kohe edasi lugema, mis sest et töö ja tähtaeg ootas.

Ja seekord ma tõepoolest “ei maga ja ei söö”, sest mulle niivõrd meeldib olla selle raamatu maailmas. Nüüd juhtus täpselt see, mida olin kartnud – et kaon ülepeakaela raamatu maailma. Aga ma ei ole selle üle üldse õnnetu – seal on väga tore olla. Kui vaid neid muid kohustusi nii palju ei oleks.

neljapäev, 23. veebruar 2017

Susanna Clarke "Jonathan Strange ja härra Norrell"

Susanna Clarke'i 2004. aastal ilmunud triloogia "Jonathan Strange ja härra Norrell" kuulub kahtlemata fantaasiakirjanduse varamusse. Tegevus toimub 19. sajandi alguse Napoleoni sõdade aegsel Inglismaal, kus tavapäraste isikute kõrval eksisteerivad ka võlurid ja haldjad. Ainult et selleks ajaks - aastaks 1806 - tegelevad võlurid peamiselt teoreetiliste arutelude ja raamatute uurimise ning kirjutamisega. Päriselt ei oska neist keegi enam võluda. Kuni ilmub välja eraklik härra Norrell, kes kavalalt tegutsedes elimineerib kõik teised võlurid aktiivsest tegevusest ja saab seega Suurbritannia ainukeseks võluriks. Tema abi vajab peaminister, kelle surnud naise ta ellu tagasi toob. Alles pärast selgub, millise hinnaga.

Hiljem ilmub välja ka teine võlur - härra Jonathan Strange, kes on igas mõttes erakliku ja kitsi Norrelli vastand. Pika puiklemise peale nõustub Norrell Strange'i õpetama, kuni see oma teed tahab minna. Strange osaleb aktiivselt Wellingtoni lahingutes Hispaanias ja aitab inglaste armeel võiduka lõpuni jõuda. Vahendid on päris teravmeelsed. Näiteks tõstis ta linna, kus inglased parasjagu laagris olid ja mida ootamatult vaenuväed rünnata ähvardasid, teise kohta. Lõuna-Ameerikasse, kui täpne olla. Aga võluväe kasutamisel tuleb olla ettevaatlik, sest abiks kutsutud haldjad on riukaliku meelega.

Clarke kirjutab mõnusalt vanamoodsas keeles ja stiilis, mida kasutasid tolleaegsed Briti kirjanikud, näiteks Jane Austen, ja kujutab teravmeelselt erinevaid inglise tüpaaže. Raamat rullub lahti aeglaselt, kärtsu ja mürtsu on vähe ning pinge kruvib ka tasapisi ülespoole. Ta kasutab palju autoripositsiooni ja vaimukaid joonealuseid märkusi. Mõne jaoks on selline stiil kindlasti igav ja tüütu, väga palju on targutamist, lobisemist ja niisama heietamist, mis ei vii tegevust edasi. Samas võib teost lugeda just nende heietamiste pärast, need on mõnusalt humoorikad ja torgivad inglaste eneseteadvuses.

Tõlkinud Hana Arras

Teised kirjutavad:
Tõnise lugemispäevik
loterii
Ekspress
Kiiksu lugemisarhiiv
Vetikavabrik
Ulmekirjanduse baas

laupäev, 4. veebruar 2017

Giulia Enders "Võluv soolestik"

Pärast Giulia Endersi "Võluva soolestiku" läbilugemist ma ei imestanud enam, miks see nii pikalt edetabelite esiotsas püsis. Raamat on huvitavalt kirjutatud, mõnusas humoorikas stiilis (Me sööme haudvaikuses pisikese torditüki, lootes, et keegi ei näe, ja kõhus käib kisa: "TOOOOOORTI ANTAKSE!"), arusaadav ka võhikule, samas ei ole asju tehtud ka liiga lihtsaks. Tõepoolest sai palju targemaks.

Enders tegeleb inimese sisemaailmaga, täpsemalt soolestiku, seedimise ja muude taoliste enamasti alahinnatud protsessidega. Alles viimasel ajal on hakatud tegema teadusuuringuid, mis tõestavad, kui määratult suurt osa mängib inimese organismis selle sooletegevus. Soolestiku valduses on terve autopargi täis erinevaid signaalaineid, närvide isolatsioonimaterjale ja ühendusteid. On ainult üks elund, mis sellele mitmekülgsusele vastu saab - aju.

Meie soolebakterid mõjutavad kogu meie keha, kuni tunnete ja käitumiseni välja. Selge see, et kui sul kõht valutab, siis ei tule teravast mõtlemisest suurt midagi välja, või kui sa kõhulahtisusega poti peal istud, siis ei saa samal ajal näiteks ooperietendust nautida, aga on ka näidatud, et on seos ärritunud soole sündroomi ja depressiooni vahel. Soolestiku olukord mõjutab meie tundeid ja soolebakterid võivad meid paksuks teha. Selgub, et väljend "kõhutunde najal tehtud otsused" ei ole mitte metafoor, vaid just nii ongi.

Eriti põnev on ürgloom toksoplasma, mis paljuneb kasside soolestikus ja võib kasutada inimest vaheperemehena järgmise kassi juurde liikumiseks. Toksoplasma ei tekita inimesele üldiselt mingeid vaevusi ja enamasti istub meie ajus uinunud olekus. Aga toksoplasma võib mõjutada aju hirmu-, haistmis- ja käitumiskeskusi. Nakatanud inimestel on suurem tõenäosus sattuda õnnetustesse, sooritada enesetapp või põdeda skisofreeniat.

Enamik inimesi arvab, et soolestik saab äärmisel juhul hakkama tualetis käimisega, muul ajal aga ripub niisama jõude. Õigupoolest ei teata ühtegi soolestiku erioskust ja soolestikku peetakse pigem häbiasjaks. Seda müüti tahabki Enders murda, ta kirjutab paljudest põnevatest asjadest, nagu tualetis käimisest, allergiatest ja toidutalumatusest, elunditest, mis toitu transpordivad (siinkohal alustab ta silmadest), oksendamisest, mikroobidest, parasiitidest ja veel paljust muust.  Tuleb välja et tualetis käimine on meistritöö ja me peaksime selle eest oma soolestiku üle uhke olema.

Raamatus pole ainult ülevaade meie keha toimimisest, Enders annab ka nõu, kuidas oma soolestikuga paremini läbi saada – kuidas end kaitsta salmonellabakteri eest, kuidas on õige potil käia, mida oksendamise vastu ette võtta, kuidas on kõige õigem käituda kõhukinnisuse korral, peatub lühidalt toitumisel.

Mulle isiklikult andis raamatu puhul "lisaväärtuse" asjaolu, et kuulasin seda Elisa raamatus. Mistap eesti keeles ette loetud ladinakeelsed nimetused olid täiesti hoomamatud ja ootamatult ilmusid muidu arusaadava jutu sisse sellised väljendid nagu esmaspäev koli, laupäev piimhape ja teisipäev-rakud (E-coli, L-piimhape ja T-rakud). Ja siis olid veel eriti lõbusad tegelased: sool-erakud (soolerakud).

Tõlkinud Kadri Metsma

Teised kirjutavad:
Mis loeb?
Elutark
Elutark 2
Triinu raamatud
Sauga raamatukogu

reede, 3. veebruar 2017

Kätlin Kaldmaa "Halb tüdruk on jumala hea olla"

Kätlin Kaldmaa "Halb tüdruk on jumala hea olla" on lasteraamat, mis sobib suurepäraselt ka lapsepõlve järele nostalgitsevale täiskasvanule. Peategelane Li on 11-aastane tüdruk, kes kasvab koos õe ja vennaga maal külas. Need olid ajad, kus lapsed elasid kogu oma vaba aja õues, sest kujutate ette – televiisoris tuli lastesaateid õhtuti pool tundi ja pühapäeva hommikul oli film. Ja kõik! Arvutitest ja mobiiltelefonidest polnud keegi siis veel kuulnudki. Aga lastel oli tegemist küllaga, igav neil igatahes ei olnud. Mõnel korral juhtus natuke hirmsaid lugusid ka, näiteks siis, kui noorem vend Sass terava kööginoaga vanemaid õdesid taga ajas. Või kui ta läbi jää vajus. Või kui õde Lotta puu otsast alla kukkus. Vanemad ei saa sellistest asjadest üldjuhul midagi teada. Polegi vaja, nemad niikuinii aru ei saa. Pealegi said kõik Olukorrad laste poolt kenasti ära lahendatud. Vägisi tuleb pähe võrdlus Bullerby lastega. Hoolimata kõigest turvaline ja soe maailm, kus seiklused käivad asja juurde ja kus halb tüdruk on jumala hea olla.

Tegevus toimub 80ndatel, seega on õiges vanuses täiskasvanutel rõõmsat äratundmist küllaga. Tegelikult ei ole kusagil öeldud, millal tegevus toimub, aga tegin deduktiivse järelduse autori vanust arvestades. Lastele aga on need lood alati seiklusteks valmis tüdrukust kindlasti põnevad ja eriti lahe on stiil – Kaldmaa kirjutab just nii, nagu üks 11-aastane võiks kirjutada.
Korraga kostab selja tagant krabinat. Lotta on suurest igavusest puu otsa roninud. Ronib nii kõrgele kui kannatab ja hakkab kiikuma. Puuladvas kiikuma või puuladvaga kiikuma, kuidas seda ütlema peaks, kujutage pilti. Endal tuleb õnnelik nägu pähe. /.../ Ma ütlen teile, see on täiesti isevärki tunne. See, kui oled roninud nii kõrgele, kui ronida annab, ja kui sa siis seal ladvas viibutades hoo sisse saad ja see latv liikuma hakkab. Sest vaadake, see ei ole mingi tavaline kiik, mis käib edasi ja tagasi. Oo ei. See on selline kiik, mis inimeste seadustele ei allu. See käib natuke edasi ja tagasi, aga rohkem käib see ringi ümber iseoma telje ja puu telg on teadagi juurikas. Kui rohkem kallutada julgeda, siis saab suurema hoo. Liikumine käib üsna üpris ennustamatut trajektoori pidi.
Teised kirjutavad:
Vooremaa
Eesti Lastekirjanduse Keskus
Istu mu pingile ...
Lastekas
Sirp
Lugemine on ...
Lugemissoovituse blog

kolmapäev, 1. veebruar 2017

Charles Bukowski "Naised"

Alustasin oma 2017. aasta LOOTi (Loen Oma Olemasolevaid Teoseid) esimese raamaturiiuli kõige ülemise riiuliga. Kuna seal vaatasid vastu peamiselt Jane Austen ja Margaret Atwood, siis valisin vahelduseks hoopis Charles Bukowski "Naised". Ma pole tema loominguga tuttav, aga ikkagi klassik, nii et tundus igatepidi sobilik. Midagi muud mul temalt ka kodus ei ole. Novot, ja nii ma siis nägin terve jaanuarikuu sellega vaeva. Lükkasin muudkui raamatu taas-kättevõtmist edasi ja tegin selle asemel igasugu muid asju. Huvitaval kombel ei olnud lugedes viga midagi, aga ainult niikaua, kuni käest ära panin. Raamatus tegeldakse põhiliselt joomise, keppimise ja oksendamisega. Just sellises järjekorras. Iga paari lehekülje järjel on uus kepp, enamasti ka uue naisega. Vähemalt ei ole tegemist mingi sotsrealismiga, ehk korrapäraselt käiakse duši all ka.

Eestis kütab kirgi Kaur Kenderi kohtuasi ja oli väga valgustuslik lugeda Rein Raua tunnistust kohtus. Mis pani mind mõtlema oma parasjagu poolelioleva "Naiste" peale ja nüüd proovin seda teost naiivsel viisil ja mitte eriti tõsiselt samas kontekstis analüüsida. Alustan sellest, et mina defineeriksin "Naised" transgressiivse tekstina.

Raud: "Transgressiivne tähendab piire ületav või mingisuguseid normaalseid piiranguid ületav. Transgressiivne on nii-öelda normidest väljuv. Transgressiivne kirjandus, see on selline kirjandusliik, mille eesmärk ei ole tekitada lugejas mitte esteetilist naudingut või positiivseid elamusi, vaid vastupidi, tekitada temas õõva, ebamugavustunnet, õudust ja asetada teda inimesena ja kirjanduse lugejana sellisesse vastikusse olukorda, aga selle eesmärk, tagumine eesmärk ei ole inimestele mitte ebameeldivusi valmistada, vaid pigem nende enda inimlikkust niisugusesse kriitilisse positsiooni seada, kus nad peavad näiteks ka endale ebamugavaid küsimusi esitama."

Niipalju kui ma tema kohta lugenud olen, siis kirjutas Bukowski suuresti omaenda elust. Ma üldse ei usu, et tema eesmärk oli oma raamatutega kelleski esteetilist naudingut tekitada. Minus see raamat kindlasti mingit naudingut ei tekitanud. Piire ületav on teos kindlasti ka, sest 1978 aasta, mil see ilmus, ei olnud meie ajast vabameelsem ja keskealine õllekõhuga joodik, kelle ees kümned naised nagu loogu langevad, ei ole kindlasti normaalne. Ehk kas see ongi see koht, kus (nais)lugeja peab endale esitama ebamugava küsimuse, miks nad seda ometi teevad? Ja kas mina teeksin sedasama? Või siis parem mitte küsida.

Järgmine küsimus, kas tegemist on pornograafiaga. Tsiteerin jälle Rauda:

"Pornograafilise teksti eesmärk on tekitada lugejas seksuaalset erutust või siis vaatajas, vastuvõtjas. Mida rohkem kirjanduslikkust tekstis on, seda vähem on ta pornograafiline, näiteks, kui meil on karakterid, kellel on iseloom, kes räägivad mingisugusel erilisel, spetsiifilisel viisil, siis see takistab selle pornograafilise funktsiooni teostumist, mitte ei toeta seda."

Siin muutub oluliseks küsimus, mis on teose eesmärk. "Naised" on ilmselgelt kirjanduslik tekst ja see ongi põhjus, miks ma seda üldse lugeda sain. Vastavalt Raua definitsioonile ei ole "Naised" pornograafiline tekst, sest seksuaalset erutust tema kepikirjeldused igatahes ei tekita. (Kuigi ma ei saa siin muidugi kõigi eest rääkida). Teisalt ei ole need ka üldjuhul õõvastavad ega õudsed, vaid lihtsalt sellised naturalistlikud. Raua järgi välistavad need kaks üksteist, ehk korraga ei saa olla nii kirjanduslik kui ka pornograafiline.

Bukowski raamatus on karakterid, alustades muidugi minategelase Hank Chinaskiga, kellel on vägagi selge eristuv iseloom. Chinaski on joodik, kes on ootamatult luuletajana kuulsaks saanud. Tema elu täidab joomine ja kirjutamine. Raamat algab sellega, et peategelane sedastab, kuidas ta on 4 aastat naisteta olnud. Arvestades järgnevat väga tihedat naiste vaheldumist tema elus, tundub see väheke imelik. Mis siis nüüd äkki muutus? Chinaski imestab ka ise selle üle, et oma õllekõhu, joomise ja kuuekümnele ligineva vanusega nii palju noori naisi ligi meelitab. Kõik, kellega ta tuttavaks saab, tahavad temaga magada. Vaid kahega see ei õnnestunud. Tuleb tõele au anda, et Bukowski naistegelased, kuigi neid on palju, on siiski igaüks oma iseloomuliku karakteri ja välimusega. Kõige põnevam oli Lydia, see esimene, kes 4 aastat kestnud üksinduse lõpetas. Uus kepp, enamasti uue naisega, toimub iga paari lehekülje tagant. Siinkohal on paslik tsiteerida jällegi protokolli:

"Kaitsja: Kas rohke seksuaalvahekordade kirjeldamine iseenesest võib olla kirjandusliku taotlusega?
Raud: Muidugi võib. Kõik võib olla kirjandusliku taotlusega."

Mis siis ikkagi oli Bukowski kirjanduslik taotlus? Bukowski alter ego Chinaski ütleb, et ta ei oska kirjutada naistest abstraktselt, nii nagu meestest. Selleks, et seda teha – aga ta on ju kirjanik! – peab ta naisi tundma ja siis kirjutab elu pealt maha. "Et naisi mõista, pidin ma nendega koos olema, neid proovima, muidu neist sotti ei saanud." Seega, kui selline raske töö juba ükskord ette võtta, on lihtsam kõik naised ühte raamatusse panna, siis on see töö tehtud ja võib uute kallale asuda. Kuna "Naised" on ainuke teos, mida ma Bukowskilt olen lugenud, ei oska ma isegi arvata, kas selline mõte on õige ja kui palju tema teistes raamatutes naistest juttu on, aga huvitav tundub idee sellegipoolest.

Analüüsi lõpuks on koorunud välja järgmine: Charles Bukowski "Naised" on kirjandus, mis ei ole pornograafiline, küll aga võib olla transgressiivne.

Tõlkinud Peeter Sauter

Teised kirjutavad:
Kohustuslikult vabatahtlik kirjandus
Päikesejänku ja 100 raamatut
Tsitaate
Katkeid

teisipäev, 31. jaanuar 2017

Alan Bradley "Piruka magus põhi" ja "Mõrv ei ole lapsemäng"

Alan Bradley krimiromaanid (eesti keeles on seni ilmunud "Piruka magus põhi" ja"Mõrv ei ole lapsemäng") olid tore üllatus – mõnusa õhustikuga vana kooli krimkad. Ma ei ole eriti suur kaasaegse nordic noiri ja sarimõrvarite armastaja. Kui täpne olla, siis ma ei salli neid silmaotsastki. Bradley raamatute tegevus toimub aga 1950ndatel Inglismaal suures maamõisas, kus jõukas pereisa kasvatab kolme tütart. Ega ta neid suurt muidugi ei kasvata, rohkem huvitab isa tema margikogu. Tütred kasvavad üsna omapäi, iseäranis peategelane – 11-aastane Flavia de Luce. Flaviat võiks nimetada hulluks teadlaseks – üle kõige armastab ta oma keemialaboratooriumi, kus eri ainetega katseid teeb ja oskab kokku segada ka mürke. Mida muuhulgas vanemale tüütule õele huulepulga sisse segada. Ja siis asjade kulgu tähelepanelikult jälgida ja päevikusse märkmeid teha.

Niisiis on detektiiviks 11-aastane tüdruk, mis ühest küljest annab talle ligipääsu inimeste juurde, kes politseile midagi ei räägi, küll aga väikesele tüdrukule. Aga teisest küljest muidugi ei võeta väikest tüdrukut suurte maailmas kuigi tõsiselt. Oma nina igale poole toppides satub ta ka eluohtlikesse olukordadesse, aga lõpuks aitab ikkagi mõrvari välja selgitada.

Mulle meeldisid Bradley krimkad just nimelt nende õhustiku pärast – vana hea Inglismaa, mis 50ndatel on veel mõnusalt vanamoodne. Kuna autor on praegu 70ndates, siis oskab ta seda aega üsnagi tõetruult edasi anda. Flavia ei ole 11-aastase kohta küll eriti usutav, aga see ei ole oluline, sest millal enne on krimkades detektiivi usutavus üleliia oluline olnud? Peaasi, et saab müsteeriumile kaasa mõelda, eriti soovitatavalt kaugemas minevikus ja võõral maal.

Ootan põnevusega Flavia de Luce sarja järgmisi osasid.

Tõlkinud Bibi Raid

Teised kirjutavad:
Juuli raamaturiiul
Lugemissoovituse blog
Sõber raamat
Mariann

neljapäev, 26. jaanuar 2017

Sofka Zinovjeff "Punane printsess"

Tõsielul põhinevad ja ajaloolised raamatud võivad hoolimata põnevast sisust teinekord üsna igavalt kirja pandud olla. Saad küll oma info kätte, aga lugemine edeneb vaevaliselt. Sofka Zinovjeffi "Punane printsess" ei ole kohe kindlasti selline raamat. Lugesin seda kui põnevikku ja ei jõudnud ära oodata, millal uuesti kätte saan võtta.

Vanaema andis Sofka Zinovjeffile oma päeviku, mis oli valmistatud 150 aastat tagasi tema vana-vana-vanaema jaoks. Need leheküljed olid mõeldud Peterburi privilegeeritud preili naiselike mõtiskluste tarvis: kaarikusõidud mööda Nevski prospekti, armusaladused, seltskondlike teeõhtute intriigid ja paleeballid, seenelkäigud kasemetsas, perekonnaskandaalid, reisid välismaale tervisevetele, võib-olla juthumisi isegi mõni duell. Sellise elu keskele sündis 1907. aastal autori vanaema Sofka ehk vürstinna Sofia Dolgorukaja. Kuid 1940. aastaks, kui ta hakkas raamatut päevikuna kasutama, oli nii tema ise kui ka olud dramaatiliselt muutnud – temast oli saanud Briti kodanik proua Sofka Skipwith ja maailmas käis sõda. (lk 18)

Päevik kannustas Zinovjeffi oma vanaema elu põhjalikumalt uurima ja ta pani selle "Punases printsessis" ääretult haaravalt kirja. Oli ta ju oma nimegi vanaemalt saanud. Autor tegi väga põhjalikku uurimistööd – ta käis nii Peterburis kui ka Krimmis esivanemate elukohti vaatamas ja rääkis paljude inimestega, nii oma sugulaste kui ka teistega, kes vanaema olid tundnud. Kusjuures ta isapoolsed sugulased olid Sofka suhtes üsna vaenulikult meelestatud ja head sõna tema kohta öelda ei olnud. Jättis lapsed maha, selleks et teiste meestega ringi lasta ja kommunismi levitada! Zinovjeff proovib siiski vaadata eelarvamuste taha. Ta kirjutab põhjalikult ka Sofka vanematest, kes samuti ei olnud kuigi konventsionaalsed inimesed. Muuhulgas mängib rolli ka Volkonskite pere, kelle Eestis asuv Keila-Joa mõis osutus Sofka isa jaoks päästerõngaks Venemaalt pagemisel (soovitan lugeda ka Sergei Volkonski mälestusi).

Dolgorukide perekond kuulus Venemaa kõige kõrgemasse klassi ja oli päratu rikas. 1919. aastal põgenes Sofka koos vanaema Olgaga Inglismaale. Nad asusid esialgu elama Londonisse, kus Olga juurde asus elama veel emata jäänud lapselaps, kellega koos saabusid ka lapsehoidja ja guvernant. Majas elasid kokk, toatüdruk, koduabiline ja Olga isiklik hooldaja. Olga, kes ei osanud isegi oma saapaid ise kinni nöörida, oli veendunud, et tegemist on "rangeima kokkuhoiuga". Jah, läks tarvis seitset inimest, et hoolitseda kolme naissoost Dolgoruki eest vanuses kuuskümmend üheksa, kaksteist ja neli. (lk 117).

Sofka juhtum polnud tüüpiline privileegid kaotanud vürstitari või kodumaast ilmajäänu pagulase lugu. Ta oli kommunismi eest pageja, kes võttis omaks oma eeldatava vaenlase filosoofia. Autor kirjeldab oma vanaema tormilist elu nauditavate üksikasjadega, samas on kogu aeg ka suurem pilt selja taga. Sest elas ta ju tormilistel aegadel, mil kõik muutus ja siis muutus veel kord ja siis veel. Sofka oli väga vastuoluline isik, sest tõepoolest – Vene vürstitari ühinemine kommunistliku parteiga? Vangilaager Prantsusmaal II Maailmasõja ajal, sõprus Lawrence Olivieriga, lugematud armulood, astumine kommunistlikkusse parteisse, pidev ringireisimine – suurem osa tema elust pidi ta silmitsi seisma ebastabiilsuse, muutuste, kaotuste ja hirmuga. Kuni lõpuks seadis end 54-aastaselt sisse Cornwalli, kuhu jäi elu lõpuni paigale.

Tõlkinud Brigitta Davidjants

Teised kirjutavad:
Ekspress
Kiiksu lugemisarhiiv
Istu mu pingile...

teisipäev, 24. jaanuar 2017

Enn Vetemaa "Eesti näkiliste välimääraja"

Enn Vetemaa "Eesti näkiliste välimääraja" oli omal ajal vist ikooniline teos. Pealtnäha lihtne ja lõbus raamatuke, aga teades tolleaegseid olusid (esmatrükk ilmus 1983. aastal), siis kaldun arvama, et teosesse on peidetud hulganisti vihjeid ja kriitikat valitseva korra vastu. Praegu on lõbus lugeda, kuidas naiadoloogia kommunismiehitaja tööplaani sobituma peaks. Teos on kirjutatud tõsises teadusliku välimääraja stiilis, siit saab teada nii näkiliste süstemaatilise liigituse kui ka vahendid, mida näkiuurija ehk naiadoloog uurimistööks kasutama peab. Ennekõike on naiadoloogia väliteadus - kõige tähtsam on näkiliste pidev vaatlemine ja tundmaõppimine looduses. Vaatluse korralikuks läbiviimiseks ja talletamiseks peavad tingimata kaasas olema märkmik, pliiats, nuga selle teritamiseks ja välimääraja. Määraja, märkmike ja muu kirjanduse paigutamiseks on väga otstarbekas üle õla kantav välitasku. Pikemail matkadel kanname kaasas ka seljakotti, kuhu piagutame kompassi, ujumislestad, fotokaamera, toidukraami jne. (lk 13).

Ei ole vaja karta, et näkid kuidagi ohtlikud oleksid, see on kõik absurdne vananaistejutt. Suuremas osas on näkid kartlikud, malbed ja õrnad olendid, kes igatsevad inimestega häid kontakte luua, kuid tihtipeale osutuvad sellekski liiga pelglikuks.

Selliste teadmistega varustatult saab algaja näkiuurija vaatlustele asuda. Kõige tähtsamaks näkkide käitumise juures tuleb pidada peibutuspoose (peibutustegevust). Põhiliselt just nende järgi ongi näkilised sugukondadeks jagatud. Kaunisjuuslaste ja peakratslaste sugukonnad ehitavad oma peibutuskunsti usule kauniste juuksekiharate mõjust inimhingele. Pesurid on peibutuslikuks tööprotsessiks valinud aga pesemise. Röökurlased rajavad oma lootused kaunile lauluhäälele, samas kui paljastisslastele on elu, armastuse ja tervise sümboliks katmata piimanäärmed.

Vetemaa tugineb välimääraja koostamisel paljuski M. J. Eiseni "Näkiraamatule" ja muudele vanarahva juttudele. Paljud kokkusaamiste kirjeldused on raamatus ära toodud. Aga samuti käsitletakse näkifüüsikat, nagu metamorfoose ja autor pole peljanud välimäärajas ka hulga valemeid ära tuua.