esmaspäev, 17. veebruar 2020

Annika Lõhmus “Passist reispassini”

Annika Lõhmuse “Passist reispassini” on tõeliselt praktiline reisiabiline. Annika Lõhmus on laulja Eesti Filharmoonia Kammerkooris, mis on üks enamreisivaid kollektiive Eestis. Seetõttu on temal ja ta kolleegidel varuks suur hulk praktilisi nõuandeid ja tähelepanekuid, kuidas üht reisi mugavamaks ja sujuvamaks muuta.

Siin on nõuandeid reisivale vanemale, soovitusi, kuidas valida kohvrit, mida teha enne reisi, kuidas pakkida. Nippe, mis aitavad vähema närvikuluga lennujaamades ja lennukites hakkama saada. Soovitusi, kuidas käituda võõras kultuuris, kuidas mitte ära eksida, milliseid rakendusi kasutada ja kuidas toime tulla erinevate veevärgisüsteemidega.

Autor ütleb, et eelkõige on see käsiraamat mõeldud nn "tsiviliseeritud tavareisijale", aga kui sa arvad, et oled juba niigi palju reisinud ja tead kõike täpselt, siis sellest raamatust võid ikkagi leida mõne nipi, mida sa varem ei teadnud.

Asjalikku teksti toovad vaheldust toredad ja humoorikad vahepalad muusikute reisiseiklustest ja äpardustest. Kasvõi selline tore soovitus: kui reisid väga tihti, siis selgita vahel ikka lastele, mis tööd sa tegelikult teed. Muidu võib juhtuda nii nagu ühel lauljal, kelle väike poeg rääkis lasteaias, et tema isa töötab lennujaamas.

Teised kirjutavad:
Lugemispäevik
Brixie blogi

esmaspäev, 10. veebruar 2020

Alice Hoffman "Igapäevane nõiakunst"

Alice Hoffmani "Igapäevane nõiakunst" ei olnud üldse midagi sellist,  mida ma sellelt ootasin. Olin ette kujutanud mingit kaasaegset nõiajanti, kus noored tüdrukud nõiaraamatuid loevad ja valesid asju välja kutsudes kaost tekitavad. Siin ei olnud mingeid nõiaraamatuid, küll aga ebatavaline perekond, mille naised olid kaunid ja eriliste võimetega.

Kusagil nimetati seda maagiliseks realismiks Ameerika Ühendriikide moodi. Selles mõttes võib nõustuda, et maagia on siin realismi osa, keegi ei imesta, et see on olemas, ega pea seda üleloomulikuks. Mis ei takista inimestel muidugi neid, keda nad arvad seda maagiat kasutada oskavat, põlgavat ja kartvat.

Sally ja Gillian on orbudena üles kasvanud oma tädide sünges majas. Nad on olnud terve lapsepõlve tõrjutud, sellest pääsemiseks üks õde põgeneb ja teine abiellub. Aga kuna Sally ei taha oma lastele samasugust äratõugatu saatust nagu omale, kolib ka tema tädide juurest kaugele. Kuid hoolimata sellest, kui väga Sally ei tahaks seda kõike kõrvale jätta, on ka tema kaks tütart Owensite järeltulijad.

Selles raamatus on kõik üleelusuurune – pärast abikaasa surma ei räägi naine terve aasta, sirel hakkab juulikuus õitsema ja muudkui kasvab ja kasvab lopsakamaks, tunded, armastus ja vihkamine tõusevad kõrgustesse, armumine muudab nii tuliseks, et varrukaotsad kõrbevad, ning kui armutakse, siis ikka täielikult ja põhjalikult, nii et mitte midagi muud ümberringi ei ole olemaski.

Lõpuks räägib see raamat ikkagi perekonnast, sidemest, mis valitseb õdede vahel (neid on siin kolm paari!), mida ükski väljast tulnu murda ei suuda. Hoolimata dramaatilisusest ja liialdustest, või ehk just nende pärast, on see realistlik raamat. Inimesed on ikka inimesed, mitte mingid üleloomulikud olendid, kuigi neil kõigil on oma imelikud kiiksud. Aga kellel neid ei oleks.
Kui naisel on mure, peaks ta alati kandma kaitseks sinist. Siniseid kingi või sinist kleiti. Rästa muna värvi sviitrit või taevavärvi salli. Peenikest atlasspaela, mis on põimitud läbi kombinee valge äärepitsi. Ükskõik milline neist ajab asja ära. Aga kui küünal põleb sinise leegiga, on lugu sootuks teine, see ei ennusta midagi head, see tähendab, et sinu majas on vaim. Ja kui küünalt süüdates peaks leek iga kord võbisema ja siis tugevamaks muutuma, on vaim end sisse sättimas. See on laotumas mööblile ja põrandalaudadele, see vallutab puhveteid ja kappe ja logistab peagi aknaid ja uksi. (lk 95)
Tõlkinud Pille Runtal

Teised kirjutavad:
Raamatumaailmas
Koduperenaine. Ilma meeleheiteta
Heleni kirjanurk
Hyperebaaktiivne
Reaktor

esmaspäev, 3. veebruar 2020

Meg Lukens Noonan "Ühe mantli lugu"

Meg Lukens Noonani "Ühe mantli lugu" on just see, mida pealkiri ütleb – ühe mantli valmistamise lugu. Aga millise mantli! See maksis 50 000 dollarit, oli tehtud täielikult käsitsi ja kõige parematest ja kallimatest materjalidest, mida leida võis.

Autor sattus ühele kodulehele, mida pidas austraallane John H. Cutler, kes elas Sydneys ja oli neljandat põlve rätsep. Kogu koduleht oli pühendatud üheleainsale mantlile, mille Cutler oli oma ammusele kliendile valmistanud. Mantli kangas oli kootud vikunja härmalõnga-taolisest villast – maailma kõige kallimast kangast. Voodriks oli ühe Firenze kuulsa disaineri loodud parim Itaalia siid. Nööbid olid ühes Inglise 150 aasta vanuses nööbifirmas India vesipühvli sarvest käsitsi valmistatud. Mantli sees oli 18-karaadine kullast plaadike, mille oli käsitsi graveerinud sama meister, kellelt Briti kuninglik perekond oli tellinud prints Charlesi pitsarsõrmuse ja printsess Diana pulmakutsed. Ja tagatipuks oli see algusest peale käsitsi õmmeldud, piste piste haaval.

See tekitas autoris huvi, nii et ta hakkas uurima, mida õieti tähendab "eritellimusel tehtud" ja sellest uurimusest sai seesama raamat. Noonan käis Peruu mägedes vaatamas, kuidas vikunjadelt villa pügati, ta rääkis Stefano Ricciga, kes oli Cutlerile saatnud voodriks siidi, mida tehti käsitsi ja millest ta muidu luksklassi lipse valmistas, ta kõndis ringi Inglismaa kangavabrikutes, kus siiani kasutati 19. sajandist pärit kangastelgi ja kõige lõpuks kohtus Keith Lambertiga, kellele see mantel oli tehtud.

See raamat on tõepoolest ühe mantli teekond villast kuni selle kandjani koos ajaloo ja kõike seda ümbritseva maailmaga. Maailmaga, mida pole ilmselt enam kauaks. Massikultuur ja masstootmine trügib peale, käsitööoskused aga vajuvad unustusse, sest noored ei ole enam huvitatud aastaid õppima ja harjutama, praegu tahetakse saada kõike ja kohe. Samas on olemas hulk inimesi, kes on nõus ootama ja maksma, et panna selga midagi, mis on tõeliselt unikaalne ja tõeliselt luksuslik.

Noonan kirjutab huvitavalt, teeb ekskursse ajalukku ja kohtub põnevate inimeste ning kurioosumitega. Võtkem näiteks nööbid. Käsitsi loomasarvest nööpide valmistamise kunst on hääbumas. Praegu toodetakse umbes kaks kolmandikku maailma nööbitoodangust Hiinas Qiaotous. Keegi ei tea täpselt, kus või millal esimesed nööbid valmistati. Euroopa rõivamoodi ilmusid nööpaugud alles 13. sajandil. Tänu nööpaugule sai riietest midagi enamat kui lihtsalt ümber keha mässitud kangas. Tänu nööpidele sai hakata rõivaid keha järgi õmblema.

Muutused rõivamoes peegeldasid muutusi ühiskonnas. Ajaloolane Lynn White leiab, et nööbid aitasid kaasa laste suremuse drastilisele vähenemisele keskajal ning tõid kaasa muutuse vanemate suhtumises lastesse. Mõned ajaloolased väidavad, et tol ajal ei pööranud vanemad väga väikestele lastele eriti tähelepanu sellepärast, et kui laps sureks – ja seda tuli sageli ette  –, oleks muidu hingevalu liiga suur. White'i väitel aitasid nööpaugud koos kudumise ja algeliste kütteseadmetega rohkematel väikelastel ellu jääda ning aitasid nii kaasa lastesse nüüdisaegse suhtumise kujundamisele. (lk 190)

Tõlkinud Mari Arumäe, Katrin Kiik

Teised kirjutavad:
Kiiksu lugemisarhiiv
ERR
Postimees

teisipäev, 28. jaanuar 2020

Hendrik Groen "Salapäevik", "Kuniks elu" ning "Ela ja lase elada"

Hendrik Groen on hollandi kirjanik, kes kirjutab pseudonüümi all. Eesti keeles on ilmunud kolm raamatut: "Salapäevik, Hendrik Groen, 83 ¼ aastat vana", "Kuniks elu. Uus salapäevik. Hendrik Groen, 85 aastat vana" ning "Ela ja lase elada".

Salapäevikus” ja selle järjes „Kuniks elu”pajatab 83-aastane vanapapi oma elust vanadekodus. Kuigi vahepeal natuke nagu venib, on tegu mõnusalt humoorika looga, kus on nii kurbust – selles vanuses tuleb ette nii haigusi kui ka surma – kui ka rõõmu, kui vanurid loovad klubi Vakumisu ehk Vanad, kuid mitte surnud ja hakkavad kõiksugu põnevaid asju korda saatma, oma võimete piires muidugi. Lisaks arutab Hendrik maailmas toimuva üle ja eriti muidugi kõige selle üle, mis vananemist puudutab. See on päris vaimukas.
Proua Aupers on uusasukas. Ta loeb igal hommikul kohvilauas kõik lehe surmakuulutused ette. Huvitav, kes talle esimesena midagi öelda julgeb. Mitte kõik ei taha, et nende päev nii rõõmsas toonis algaks. 
Uurimused on näidanud, et 80-aastaselt ollakse õnnelikum kui neljakümneselt, mil õnn on kõige madalamas seisus. Siis on korraga muret nii oma vanemate kui ka laste pärast, lisaks veel stress töö juures. Nii leiab üks 80-aastane professor. Ta teab, millest räägib.
 *
Kreekas on pangaautomaadid tühjad ja pankrot ähvardamas. Kõigis ajalehtedes soovitatakse inimestel, kes sinna puhkusele lähevad, sularaha kaasa võtta. Kujutan ette, et kõik Bulgaaria taskuvargad on samuti planeerinud tööalase reisi Kreekasse. Kunagi varem pole Kreeka poetänavatel nii palju raha pahaaimamatult ringi liikunud.
Seda raamatut võiksid lugeda kõik, kellel on kõrges eas vanemad, sest läbi mõnusa huumori räägib ta just sellest, kuidas on vana olla. Samas ei tarvitse selline humor igaühele meeltmööda olla, aga see on ju nii igasuguse naljategemisega.

Samasuguse musta huumori kaudu lahkab Hendrik Groen praeguse elu valupunkte ka raamatus "Ela ja lase elada". Selle teose suur teema on matusekorraldus Hollandis. Aga ei tasu end ehmatada lasta, see pole üldse morbiidne raamat. Iroonia ja huumoriga vaatleb Arthur oma elu ja ümbritsevat. Kui ta on saanud 50 aastat vanaks ja kaubelnud välja kenakese koondamishüvitise, hakkab oma igavast elust ja abikaasast tüdinud Arthur plaanima suurt avantüüri, sest kes ei tahaks omaenda matusel külaline olla?

"Salapäeviku" on tõlkinud Katrin Kern,
"Kuniks elu" ning "Ela ja lase elada" Kaari Antzon.

Teised kirjutavad:
Salapäevik:
Lugemiselamused
kultuuritarbija60+
Vahel ma kirjutan ka
Lugemissoovituse blog
Manni lugemisblogi
Raamaturiiulike
Katkend
ERR järjejutt

Kuniks elu:
Manni lugemisblogi
ERR järjejutt
Katkend

Ela ja lase elada:
Vahel ma kirjutan ka
Loetu kaja
ERR järjejutt
Katkend

pühapäev, 19. jaanuar 2020

Triinu Meres “Kuigi sa proovid olla hea”

Triinu Merese raamatus “Kuigi sa proovid olla hea” on kolm juttu, mille tegevus toimub Kuuevalla kuningriigis. "Sulavesi ja vereside" ilmus esimest korda 10. Täheajas 2012. aastal ja siis meeldis see mulle üsna hästi. Meeldis ka üle lugedes. Ka järgmine lugu, "Nagu nuga vööl", on varem ilmunud. Viimane, nimilugu, on kõige pikem ja andis lausa lühiromaani mõõdu välja.

Meres tegeleb ka selles raamatus valikute ja vabaduse küsimusega. Kuuevalla naised otsustavad ise oma elu üle, aga nad ei pääse keskaegse maailma valitsejate intriigidest ja igal valikul on tagajärg. See kõik on kirja pandud mõnusas arhailises keeles, poeetiliste looduskirjeldustega ja autori viis lugu jutustada tekitab tugeva kohalolekutunde. Nimijutustuses on kasutatud huvitavat lahendust – sellel on kaks lõppu. Nii et lugeja võib lausa valida, kumb talle rohkem meeldib. Mulle meeldis teine variant.
Aga sügised on pikad, ja kui talvel ei tule külma ning jõed püsivad lahti, kui naise kaasa ratsutab ühest suurest maalossist ja linnaparuni majast teise, sõlmib suhteid ning tutvustab ennast Lõunavalla pärija mehena, ja kui Leitar naeratab nii sageli, nii enesekindlalt, ning Anno on lihast ja verest naine, kelle süda ei ole kuninga tütreks olemise tõttu sugugi mustaks troonipuuks muutunud – siis ei peaks keegi imestama, et mees, kes armastab naistes okkaid ning iseloomu, ja naine, kes armastab avalaid nägusid ning lõbusaid, hooleta inimesi, ükskord pärast küünarvarte surumist ja embamist käed pisut kauem kokku jätavad. Lasevad ka pilkudel mitu pikka hetke teineteises püsida.

Teised kirjutavad:
Kirjanduslik päevaraamat
Sirgeldaja
Loterii
Sirp
Reaktor
Ulmekirjanduse baas
Apollo raamatuportaal
Katkend

neljapäev, 9. jaanuar 2020

Alberto Mussa „Qāfi mõistatus”

Alberto Mussa „Qāfi mõistatuse” juures intrigeeris mind asjaolu, et autor on brasiillane, aga kirjutab araabia luulest. Tuleb välja, et tema juured ulatuvad Lähis-Idasse, ta on õppinud matemaatikat ja lingvistikat ning tõlkinud islamieelset araabia luulet. Need kolm asja annavad päris täpselt aimu, mida raamatust oodata, kuigi mitte midagi sellist ma sealt tegelikult üldsegi loota ei leidnud.

Raamatu tutvustuses öeldakse, et "saladustest, labürintidest, ennustustest ja mõttemängudest pulbitsev „Qāfi mõistatus” (2004) teeb vaimuka kummarduse araabia kultuuripärandile. Kuid eelkõige on see ülistuslaul keelele, kirjale ja luulele." Ühest küljest väga täpne, teisest küljest ei ütle teose kohta mitte kõige vähematki.

Nii saab iga lugeja lasta end kanda sõnade voolust, teha koos autoriga uperpalle, eriti mitte millestki aru saada ja ometi nautida kirjapandut.

See tundub olevat väga kaasaegne raamat. Kuigi ma ei ole kindel, kas selline väide üldse midagi tähendab. Igal juhul ei ole see mingi lineaarne jutustus, siin pole isegi mingit õiget lugu, rääkimata konkreetsest algusest või lõpust. Nii ma nägin sellega vaeva, püüdsin aru saada, kes parasjagu tegutseb, mida ta teeb ja mispärast. Kusagil teose teise poole peal hakkas juba looma, eriti pärast seda, kui loobusin mõtte tagaajamisest ja lasin end lihtsalt vooluga kanda. Ei, mõte on siin kindlasti olemas ja lõpuks saab isegi mõne vastuse.

„Qāfi mõistatuse” täielikuks nautimiseks kuluvad ilmselt ära suuremad teadmised araabia kultuurist, legendidest, ajaloost, keelest ja muust. Aga igatahes ei ole see raskepärane tekst ja lugejat üllatatakse kogu aeg. Lõdvaks ei tohi lasta, aga siis on auhinnaks toredad väikesed torked. Juhuslikult valitud lõik:
Ibn Hind kutsus seepeale enda juurde Bakri hõimu saadiku. Harit ibn Hilliza tuli nii pikas tuunikas, et see pühkis maad, ja sel olid nii pikad varrukad, et need katsid tema sõrmed. Nägu ja pea olid mähitud turbanisse, kust paistsid ainult kaks tarka silma. Sest Harit oli omal ajal Bakri klanni kõige targem mees. 
Õukond taandus kahte lehte. Harit tõlgendas seda kui talle osaks saanud loomulikku austusavaldust. Ta eksis, uudis sellest, et ta on nakatunud leeprasse, oli juba jõudnud levida. (lk 124)
Poeet, või oli see sõdalane, või mõlemat korraga, rändab ringi ja otsib üht naist, võitleb tema nimel, aga ei saa teda ikkagi omale. Samal ajal otsib keegi (seesama poeet, või oli see keegi teine? Polegi tähtis) Dzadahi silma ehk ajamasinat, mis tegelikult võib olla hoopis džinn. Vahepeal saab teada, kuidas tekkis kõhutants ja kuidas on see seotud sellega, et mehed omale võimu haarasid, kes olid tegelikult Ali Baba nelikümmend röövlit ja et tõeline Šeherezad oli tegelikult, ja on siiani, naissoost džinn ning et hoopis Aladin oli see, kes talle jutte vestis.

Tõlkinud Leenu Nigu

Teised kirjutavad:
Sõber Raamat
Kruusatee
Loe katkendit

Tänan raamatu eest Varraku kirjastust.

kolmapäev, 1. jaanuar 2020

Loetud raamatute nimekiri 2020 (täiendamisel)

  1. Clarice Lispector, Metsiku südame ligi
  2. J. K. Rowling, Harry Potter ja tarkade kivi
  3. J. K. Rowling, Harry Potter ja saladuste kamber
  4. J. K. Rowling, Harry Potter ja Azkabani vang
  5. J. K. Rowling, Harry Potter ja tulepeeker
  6. J. K. Rowling, Harry Potter ja Fööniksi ordu
  7. J. K. Rowling, Harry Potter ja segavereline prints
  8. J. K. Rowling, Harry Potter ja surma vägised
  9. J. K. Rowling, Tales of Beedle the Bard
  10. J. K. Rowling, Lendluudpall läbi aegade
  11. J. K. Rowling, Fantastilised elukad ja kust neid leida
  12. J. K. Rowling, John Tiffany, Jack Thorne, Harry Potter ja äraneetud laps
  13. Nancy Mitford, Armastust otsimas
  14. Jane Austen, Mõistus ja tunded
  15. Claudia Pineiro, Betty Boop
  16. Alice Hoffman, Igapäevane nõiakunst
  17. Meg Lukens Noonan, Ühe mantli lugu
  18. Evelyn Waugh, Tagasi Bridesheadi
  19. Evelyn Waugh, Allakäik ja langus
  20. Tove Jansson, Nähtamatu laps ja teisi jutte
  21. Henriikka Tavi, Lootus
  22. Anaïs Nin, Henry ja June (audio)
  23. Jaan Aru, Ajust ja arust
  24. Kuldlootos 1
  25. Leonard Mlodinow, Nõtkelt

laupäev, 28. detsember 2019

Kairi Look "Piia Präänik ja bandiidid"

Mul ei ole ammu enam lasteraamatuealisi lapsi ja sellest on tuline kahju, sest praegu ilmub nii imelisi lasteraamatuid. Teisest küljest muidugi on see väga hea, sest ma läheksin ja ostaksin kõik need raamatud ära ja siis peaksin küll suuremasse korterisse kolima, juba praegu ei ole raamatuid kuhugi panna. Ma omale ei raatsi viimasel ajal eriti raamatuid osta, aga neid kauneid lasteraamatuid ostaksin küll. Kolmandast küljest ei ole ju täiskasvanul sobilik ainult iseenda rõõmuks lasteraamatuid lugeda, igaüks peab ometi leidma oma vanuseklassile sobiliku kirjanduse! Nii ma siis käin ja lehitsen neid raamatupoes (nii harva, kui ma seal käia püüan). Neljandast küljest, unustage ära. Häid raamatuid võivad kõik lugeda. Kairi Looki "Piia Präänik ja bandiidid" on just selline hea raamat.

Kairi Look on kõige säravam ja elurõõmsam Eesti lastekirjanik, keda ma tean. Alati heatujuline, naeratav ja päikeseline. Sellised on ka tema raamatud. Piia Präänik seikleb juba teises raamatus. Esimest, "Piia Präänik kolib sisse" tasub samuti lugeda, juhul, kui te seda juba teinud ei ole. Aga seda ei pea tingimata enne bandiidiraamatu lugemist tegema, võib ka pärast.
See juhtus veebruaris, enne vastlapäeva. Oli nii külm, et isegi lumekakud läksid puuõõnde sooja. Maja taga lõdises kuuskümmend lumememme ja ootas sula, et ujuda lõunasse. Õue minnes jäätusid silmamunad. Jääkarud saatsid kaastundeavalduse
ja konserve. Ameerika president ütles raadios, et näete, könnid, mingit kliimasoojenemist pole. Isegi suusatajad ei teinud pakasega trenni, vaid mossitasid kodus ja tüütasid naist. Aga Piiat ja vanaisa külm ei seganud. Nad istusid köögis ja värvisid mune.
„Ja üldsegi, kes ütles, et mune värvitakse ainult lihavõtete ajal?” kostis vanaisa.
„Kas president?” küsis Piia.
„Ei, tema valvab, et ministrid vempe ei teeks. Viisteist kelmi, kõik hauvad pahandusi.” Vanaisa ajas keele suust välja ja maalis munale konna. See tuli natuke peaministri nägu.
Ja see on alles kõige esimene lehekülg! Siia juurde Ulla Saare superlahedad pildid ja seiklus lähebki lahti. Sobib kõigile vanustele.

Teised kirjutavad:
Lugemissoovituse blog
Lugege kaht esimest peatükki
Intervjuu autoriga

neljapäev, 26. detsember 2019

Delia Owens "Kus laulavad langustid"

Delia Owensi "Kus laulavad langustid" tegevus toimub 1950ndatel Ameerika Ühendriikides Põhja-Carolinas. Enne lugema asumist vaatasin üle, mida Amazonis selle raamatu kohta arvatakse. Positiivseid ma lugema ei hakanud, need on igavad, aga negatiivsed see-eest annavad palju rohkem teavet. Peale selle, et süžee olevat ettearvatav, igav ja tegevus ebausutav, pahandasid lugejad selle üle, et autor pole ise ilmselt sealkandis üldse käinud, sest on tegelaste suhu pannud täiesti vale dialekti, ja tol ajal (1940ndatel) ei pannud mitte keegi oma poegadele nimeks Tate või Chase.

Noh, mõtlesin, kõik see läheb ju tõlkes kenasti kaduma. Ilmselt pahandaks iga võrokene, kui Võrumaal toimuvas romaanis räägiksid tegelased äkki näiteks Hiiu murrakus, aga ükski välismaalane ei teeks mitte mingi vahet. Julgen arvata, et enamik Eesti lugejatest ei tea Põhja-Carolina elu-olust eelmise sajandi 50ndatel mitte kõige vähematki, siis on Delia Owensi pakutav meile täiesti autentne. Nii et võis lugema asuda küll.

Üle pika aja ei pidanud ma kusagil kolmandiku peal lugemist katkestama ja vaatama tiitellehe pöördelt, kas raamatul ikka toimetaja on. Enamasti on. Ja siis imestama, et mida ta ometi tegi, kui täiesti silmnähtavaid apse pole suutnud korda teha. Seda on kahjuks viimaste lugemiste ajal liigagi tihti ette tulnud. Tõtt-öelda ma ikka vaatasin seekord ka (tõlkija Bibi Raid, toimetaja René Tendermann), aga selleks, et keda kiita suurepärase tõlke eest, millele ei olnud kohe mitte midagi ette heita.

Kya Clarke on sündinud padural ja peab juba alates kuuendast eluaastast peaaegu üksi hakkama saama. Ta elab ihuüksi oma majakeses ja kuigi ta saab mõnedelt inimestelt veidi abi, siis lähedalasuva linnakese elanike silmis on ta täielik rämps, kellest tuleb kauge kaarega mööda käia. Nii õpib ta ennast inimeste eest peitma ja suhtlema hoopis lindudega. Lõpuks lähevad asjad nii, nagu nad ikka lähevad, kui noored mehed ja naised kokku saavad. Aga lapsepõlves kogetu mõjutab meid ikka edasi.

"Kus laulavad langustid" peaks sobima laiale lugejaskonnale. Siin on mõrvalugu, kohtuprotsessi kirjeldus, palju kaunist loodust, täiskasvanuks saamise lugu ja muidugi armastuslugu. Et nagu igaühele midagi. Aga see ei ole hoiatusena mõeldud, siin teoses on eri osad orgaaniliselt seotud ja üks ei domineeri teise üle. Tegevuse ebausutavuse koha pealt võiks muidugi mõndagi öelda, aga kuulge, tegemist on ilukirjandusega, pealegi ei ole see siin raamatus peamine. Delia Owens on zooloog ja teoses on palju imelist, väga usutavat loodust. Ja see kõik on nii kaunilt kirja pandud. Alustuseks kohtusin sellise sõnaga nagu "padur". Padura kohta võib öelda ka "lodu" või "marš", aga need ei kõla pooltki nii kenasti. Ja siis meenus veel "polder", mis, tuleb välja, on padur pärast kuivendamist. Nii palju uusi sõnu!

"Kus laulavad langustid" on üks ütlemata ilus raamat, ilusas eesti keeles, täis kaunist loodust ja usku, et kuigi me ei saa oma minevikku enda küljest maha raputada, on asju, mida on siiski võimalik selja taha jätta.

Tõlkinud Bibi Raid

Teised kirjutavad:
Loe katkendit
Mariann
Sehkendamine

Tänan raamatu eest Rahva Raamatut.

laupäev, 30. november 2019

Winifred Watson “Preili Pettigrew' võrratu päev”

Winifred Watsoni “Preili Pettigrew' võrratu päev” on tõeline pisike pärl, mis tuju kohe paremaks teeb. Raamat avaldati esimest korda 1938. aastal ja seega on 30ndatel toimuv tegevustik vägagi autentne.

40aastane preili Pettigrew otsib meeleheitlikult koduõpetajana tööd. Korteriperemees ähvardab ta välja tõsta, kui ta kohe üüri ära ei maksa. Kui tööbüroos aadressid segi aetakse, satub ta noore lauljanna koju, kus talle ootamatult hoopis teistsugune maailm avaneb. Miss LaFosse on kimpus kahe armukesega, juuakse alkoholi, suitsetatakse ja tarvitatakse koguni narkootikume. Preili Pettigrew on šokeeritud, aga ka põnevil.

Ta kistakse suurilmadaamide ja nende kavaleride suhetepuntrasse ning lahti läheb seiklus, millest ta siiani unistadagi ei olnud osanud. Kogu tegevus toimub ühe ööpäeva jooksul, nii et see on üsna kiire tempoga lugu. Aga see-eest oi kui võluv.

Selgub, et meis kõigis on peidus varjatud võimeid ja igaüks väärib veidike õnne, olgu see või ainult üheks ööpäevaks.

Tõlkinud Sirle Parsley

Teised kirjutavad:
Eklektilised lugemiselamused
Sehkendaja

kolmapäev, 20. november 2019

Naomi Novik “Välja juuritud”

Naomi Noviku “Välja juuritud” on fantaasiaromaan, mis põhineb slaavi mütoloogial. Ehk on see raamat sobivam nooremapoolsemale lugejale, aga kindlasti kõigile, kes armastavad muinasjutte. Minule igatahes sobis väga hästi ja üle pika aja hoidis just see raamat mind öösiti üleval ega lasknud õigel ajal magama minema. Novik on originaalsel moel seganud slaavi mütoloogia nõiakunsti ja keskaegsete kuningate omavaheliste võitlustega.

Külatüdruk Agnieszka satub võluri nimega Lohe õpilaseks ja avastab endas nõiavõimed. Võlur kaitseb inimesi metsa eest. Romaani kõige põnevam tegelane ongi mets – selles mitte ei ela kurjad olendid, vaid mets ise ongi kurjus. Võluri ja Agnieszka omavahelised suhted meenutasid mulle Diana Wynne Jonesi "Howli liikuvat kindlust" ja ma pole ainuke, nagu internetist avastasin. Aga õnneks ei ole see romaani kandev telg, sest kurjus, millega võidelda, liigub muudkui lähemale ning Agnieszka ja võlur peavad viimase välja panema. Kuid valitseja lossis käivad intriigid omasoodu. Nii et võidelda tuleb mitte ainult kurjusejõudude, vaid ka inimestega.

Siin on kuhjaga võitlusi ja nõiasõnu, kapaga huumorit, pisut armastust ja kõvasti mõnusat – ja sünget – müstikat. Originaalne, kaasakiskuv, põnev. Ja kui keegi kaanepildi järgi mida arvab, siis kindlasti ei ole see mingi noorte tüdrukute eneseavastamislugu.

Tõlkinud Epp Aareleid

Teised kirjutavad:
Lugemissoovituse blog
Lugemiselamused
Raamatumoori blogi
Raamatuid siit ja sealt
Lugemine on põgenemine...
Vahel ma kirjutan ka
Loterii
Postimees Raamatud
Reaktor
Ulmekirjanduse baas

esmaspäev, 11. november 2019

Juliane Koepcke "Kui ma taevast kukkusin"

Sattusin kunagi ammu televiisorist vaatama filmi, milles üks tüdruk oli lennuõnnetuses ainukesena ellu jäänud ja otsis päevade kaupa teed džunglist välja. Eriti elavalt jäid meelde vaglad, keda pärast pääsemist tema naha alt välja kougiti. Kui nägin, et eesti keelde on tõlgitud Juliane Koepcke "Kui ma taevast kukkusin", hakkasin kohe kahtlustama, et tegu võib olla sama tüdrukuga. Nii oligi.

Saksa bioloogide laps Juliane sündis ja kasvas üle Peruus. Kaks aastat elas ta keset Amazonase džunglit, kus tema vanemad uurimistööd tegid.

Saatuslikul 1971. aasta 24. detsembril astus 17-aastane Juliane koos emaga Lansa lennuki pardale, et jõuda kiiremini jõuludeks isa juurde, kes neid nende vihmametsa kodus ootas. Sõit Limast Pucallpasse pidi võtma vaid tunni. Lennuk sõitis äikesetormi, purunes ja kukkus keset vihmametsa alla.

Ainukesena jäi ellu Juliane, kes liikus üksteist päeva mööda jõge, söögiks vaid pakk kummikomme. Bioloogide lapsena teadis ta vihmametsast piisavalt ega kartnud seda. Samas on seal ohte ja ebameeldivusi piisavalt ja need ei ole mitte verejanulised jaaguarid ja kaimanid, vaid pigem maod ja putukad. Öösel piinasid teda sääsed, kärbsed munesid tema haavadesse, kus neist vaglad arenesid, vihma käes oli külm ja päeval kõrvetas päike ta selja katki. Aga elutahe oli nii suur, et päev-päevalt liikus ta siiski edasi, kuni jõudiski lõpuks inimesteni.

Lennuki allakukkumise ja Juliane pääsemise lugu võtab niigi õhukesest raamatust vaid osa. Ta kirjeldab siiski üksikasjalikult, mida ta nägi ja tundis ning lükkab ümber hulga valearvamusi, mis sellest ajast on tema kohta maailmas laiali pääsenud. Mismoodi üldse on võimalik kolme kilomeetri kõrguselt metsa kukkudes ellu jääda? Ja arvestades asjaolusid nii väikeste vigastustega?

Meedia suhtes on autor väga kriitiline. Juba päris alguses piirasid ajakirjanikud teda nii päeval kui ka öösel ega andnud rahu ka tükk aega pärast õnnetust. Kuna nad tema enda käest algul liiga palju teada ei saanud, siis kirjutasid ajakirjanikud seda, mis nende arvates paremini müüs. Nii juhtuski, et Koepcke vältis igasugust meediat pikki aastaid, kuni lõpuks andis 1998. aastal nõusoleku Werner Herzogile temast dokumentaalfilm teha ja alles 40 aastat pärast õnnetust pani oma loo ise kirja. Mingil hetkel tekkis kuulujutt, et Juliane Koepcke on USAs surma saanud ja nii pidi ta ükskord lausa passi näitama, sest inimesed ei uskunud, et ta elus võib olla. Jah, kui meedias midagi kirjutatakse, siis nii see ju on ja isegi elusa inimesega kohtumine ei pane meelt muutma.

Ta kirjeldab raamatus oma üleskasvamist Peruus ja suure soojusega kirjutab oma vanematest, kes olid pühendunud teineteisele ja loodusele. Jutustus isast, kes 1946. aastal jalgsi Saksamaalt Peruusse kõndis, vääriks lausa omaette raamatut. Isa teekond võttis sõjast laastatud Euroopas terve aasta ja kui ta lõpuks laevaga Brasiiliasse jõudis, kulus teine veel, et kontinendi teisele küljele saada. Pole ime, kust tütar oma tahtejõu sai.

Pärast õnnetust läks elu edasi, kuigi nüüd juba ilma emata. Koepckest sai samuti bioloog ja ta on pühendunud oma vanemate alustatud looduskaitsetegevuste edasiviimisele. Mis ei ole Peruu bürokraatiat arvestades kuigi lihtne. Aga lootus ei kustu.

Seega ei ole see raamat vaid üks lennuõnnetusest õnneliku pääsemise lugu. See räägib Peruu loodusest ja inimestest, looduse kaitsest, meedia halastamatusest. See räägib süütundest ja leinaga hakkamasaamisest, kõigest hoolimata eluga edasi minemisest.

Algul viidatud Itaalia autori filmi suhtes on autor üsnagi kriitiline, kuigi laias laastus annab see loo edasi. Selles kasutati isegi samu inimesi, kellega ta päriselt oma pääsemise ajal kokku puutus. Film on muide Youtube'is täiesti saadaval, otsingufraasiga "Juliane Koepcke vesves LANSA Flight 508", samuti leidub seal Werner Herzogi tehtud dokumentaalfilm "Wings of Hope". Sellest kirjutab Kopecke hoopis soojemate tunnetega.

Tõlkinud Lauri Liiders

Teised kirjutavad:
Lugemispäevik

Tänan raamatu eest Rahva Raamatut.

pühapäev, 13. oktoober 2019

Villu Zirnask "Eesti panganduse ja kindlustuse 100 aastat"

Villu Zirnask alustab "Eesti panganduse ja kindlustuse 100 aastat" palju kaugemast ajast. 1858. aastal hakkas Tartus tegutsema St. Antoni gildi laenukassa – esimene krediidiühistu Eestis ja ka Vene impeeriumis, kuid see polnud veel eestlaste pank. Veel tükk aega pidid meistrid ja väikekaupmehed pöörduma krediidi saamiseks suurkaupmeeste poole, mis polnud mõistagi kuigi odav tegevus. Talurahva laenuvajadust aga rahuldasid 18. sajandi teisel poolel magasiaidad, kust sai teraviljalaenu. Kaubandus-tööstuskassasid ja hoiu-laenuühistuid hakati hoogsamalt asutama 1870ndatel. Laenude tagatiseks antud ehitisi sai aga kindlustada "vastastikku tulekinnituse seltsides", millest esimesed loodi 1852. aastal Eestimaal ja 1863. aastal Liivimaal.

Eestlaste esimese päris oma panga rajamiseni jõuti 1902. aastal Tartus, kui asutati Eesti Laenu Hoiu-Ühisus. Täielikult Eesti kapitalil põhinev kindlustusselts sündis samuti Tartus – 1907. aastal rajati Eesti Vastastikune Tulekinnituse Selts.

Esimese Eesti Vabariigi ajal arenesid pangandus ja kindlustus edasi, kuigi algus oli segane ja vaevaline. Eesti Pank asutati 24. veebruaril 1919. aastal ja esialgu tegutses see laialdaselt ka tavalise pangana. Puudutatakse ka kullaäri Nõukogude Venemaaga, pankrotte ja skandaale.

Okupatsioonide ajale pühendab Zirnask vaid paarkümmend lehekülge, aga ega sellest ajast väga palju kirjutada ju pole. Suurema osa nõukogude ajast tegutses Eestis kolm panka – NSV Liidu Riigipank, NSV Liidu Ehituspank ja Riiklikud Tööhoiukassad ning kindlustust pakkus Eesti Riiklik Kindlustus.

Üle poole raamatust käsitleb uut iseseisvusaega. See on muidugi kõige põnevam osa, sest seda aega paljud juba mäletavad. Tartu Kommertspank, Sotsiaalpank, Põhja-Eesti Aktsiapank, Eesti Maapank – nende 90ndatel kokkuvarisemise mõju ulatub veel siiamaani.

Nuriseda tahan selle üle, et kindlustusest oli väga vähe juttu. Selge see, et võrreldes pankadega ei ole see pooltki nii põnev teema, aga pealkirjas oli ju lubatud. Zirnask vabandab lõppsõnas, et kuigi uuel iseseisvusajal on kindlustusalal toimunud küll hulgaliselt seltside liitumisi ja omanikevahetusi, konkurentsivõtluse õhinas on ette tulnud ülepingutamist, isegi mõned pankrotid, aga pangandusega võrreldavaid draamasid pole kindlustuses seni ette tulnud (lk 193).  Kui Peeter Raidla "Tagasi vanasse maailma" välja jätta, siis ei ole Eesti kindlustuse ajaloost ju mitte ühtegi raamatut kirjutatud. Ma ei tea, ehk pakub väike ülevaade Eesti kindlustusfirmadest ja nende ühinemistest-omanikest tõepoolest huvi ainult minusugustele. Olen laias laastus poole oma tööelust töötanud panganduses ja teise poole kindlustuses ja tahtsin tõesti sellest raamatust rohkem just kindlustuse kohta teada saada.

Ka raamatus pikalt käsitletud Hoiupanga Daiwa-afääri ja sellel järgnenud ühinemise ajal Hansapangaga töötasin Hoiupangas. Mida Zirnask ei maini, on nende kahe panga täesti erinevad töökultuurid. Mäletan, kui tuli uudis ühinemise kohta, valitses majas leinameeleolu. Siis teatati, et ühinemist ikka ei tule. Kõik rõõmustasid. Varsti aga selgus, et me siiski polnud pääsenud. Ma ei tea, mida Hansapanga töötajad tol ajal mõtlesid, aga arvata on, et ka nemad selle ühinemise üle ei rõõmustanud.

Samal ajal ühinesid ka Tallinna Pank ja Ühispank. Pärast ühinemise väljakuulutamist kästi töötajatel telefonile vastata: "Hansa-Hoiu ühinenud pank". Kiiruga öeldes kõlas see rohkem nagu "Hansa-Hoiu-Ühispank" ja kliendid ei saanud üldse aru, kuhu nad helistavad. Mõni lõpetas viisakalt kõne: "Vabandust, ma vist eksisin numbriga, Ühispanka ma küll ei tahtnud."

Tänan raamatu eest Postimehe kirjastust.

reede, 19. juuli 2019

Cornelius Hasselblatt "Eesti kirjanduse 100 aastat"

Cornelius Hasselblatti "Eesti kirjanduse 100 aastat" algab 1917 Siuru luuleplahvatusega ja lõpeb 2017. aastal Rein Raua "Kella ja haamriga". Selle vahele mahub 214 lehekülge üsna eripalgelist kirjandust, kõik eesti oma.

Selge see, et 214 leheküljele ei ole võimalik mahutada kogu eesti kirjanike leksikoni, aga mulle tundus autorite valik väheke subjektiivne. Või noh, kui järele mõelda, siis teisiti ei oleks saanud seda raamatut kirjutadagi. See peabki subjektiivne olema. Aga lubage mulle siiski väikene torin.

Kui autor on eesmärgiks võtnud anda ülevaade kirjandusrühmitustest ja autoritest, kes eesti kirjandust edasi kandsid või miskitpidi muutsid, siis just uuemast ajast jäid mõned minu arvates olulised asjad märkimata. Näiteks Petronede "Minu ..." sari lõi aluse praeguseni kestvale reisi- ja elamisraamatute buumile. Mihkel Raua "Musta pori näkku" aga oli esimene rock'n'roll teos, millel olid ka muljetavaldavad müüginumbrid. Või ei ole need piisavalt "kirjandus"? Kui me räägime eesti kirjandusest laiemalt, ja Hasselblatt seda kindlasti teeb, siis igal juhul kuuluvad ka sellised teosed eesti kirjandust mõjutanud teoste hulka. See ei ole küll ilukirjandus, aga ometi pälvisid äramärkimist Valdur Mikita ja Tõnu Õnnepalu, kes ka rangelt võttes ilukirjandust ei kirjuta. Kuigi nad mõlemad kirjutavad muidugi väga ilusalt.

Kes siis on Hasselblatti järgi viimase saja aasta kõige olulisemad eesti kirjanikud? Kui võtta aluseks raamatus äramainimiste hulk, siis järgmised nimed:

Aadu Hint, Bernard Kangro, Jaan Kaplinski, Jaan Kross, Viivi Luik, Karl Ristikivi, Paul-Eerik Rummo, Hando Runnel, Johannes Semper, Gustav Suits, A. H. Tammsaare, Mats Traat, Friedebert Tuglas, Marie Under, Mati Unt, Arvo Valton, Henrik Visnapuu.

Päris huvitav nimekiri, kas pole.

Viivi Luigele on pühendatud koguni eraldi peatükk ("Pöördeline 1985. aasta"). Siis ilmus tema "Seitsmes rahukevad". Luige teine romaan, "Ajaloo ilu" ilmus 1991. aastal, mõni nädal pärast Eesti iseseisvuse taastamist. Need kaks romaani tähistavad oma nimetamisväärsete ilmumisaegade ja mitte vähem märkimisväärsete teemade tõttu hästi eesti kirjanduse riikliku lõa otsas talutamise lõppu. (lk 166)

Lastekirjandust käsitleb Hasselblatt eraldi ja lühidalt alles teose lõpuotsas ja žanrikirjandusest (ulme, fantaasia, krimi) toob välja vaid mõned autorid. Neist mõlemast saaks kindlasti kirjutada eraldi vähemalt sama paksu raamatu, nii et sellekohane kriitika, mis kõik seal oleks veel võinud olla, on esiteks igal lugejal erinev ja teiseks, arvestades teose formaati, ka pisut ülekohtune.

Lk 218 toob autor välja, et 1638-2000 ilmus Eestis 4132 luulekogu 933 autorilt. Ainult 20. sajandi viimasel kümnendil on debüteerinud üle 200 luuletaja. See on muljetavaldav hulk ja ainuüksi luulet.

Eesti kirjandusse kuulub loomulikult ka paguluses kirjutatu, selle kohta on eraldi peatükk.

Raamatu lõpuots on pisut eklektiline, mis on ilmselt paratamatu, kuna ka uuema aja kirjanduselu just selline on, killustunud ja laialivalguv. Viimasele peatükile, mis tegeleb aastatega 2008-2017, on ta pannud tabava pealkirja "Lugeja uppumine".

Mulle tundub, et oli väga õige, et selle raamatu kirjutas välismaalane. Olgugi et estofiil, vaatab sakslane Hasselblatt siia veidi teistsuguse pilguga. Nii rehabiliteerib ta paljud omal ajal punaseks tembeldatud autorid. Tuleb välja, et Aadu Hint, Erni Krusten ja Rudolf Sirge kirjutasid teoseid, mis oma olemuselt olid siiski vana realism, mis oli 19. sajandi lõpust alates eesti kirjanduses kanda kinnitanud ning mida mõni autor siin-seal katsus sotsialistlikuks võõbata. Sest aeg-ajalt paatosega liialdamine või punaste pritsmetega ülevõõpamine ei tee sellest veel sotsialistlikku realismi. (lk 107)

Igatahes oli teost huvitav lugeda. See ei olnud mingi kuiv nimede, kuupäevade ja teoste rida ning hoolimata väikesest mahust kirjeldas ja tutvustas autor aukartustäratavat hulka autoreid ja teoseid. Siin on väikesi tekstinäiteid ja hulk fotosid. Kõigile, kes ei jaksa sama autori poolt kirjutatud "Eesti kirjanduse ajalugu" läbi lugeda, annab see väike raamat hea ülevaate eesti kirjandusest, toob välja olulisemad autorid, teosed ja ajaloolised sõlmpunktid. Informatiivsusele lisaks on teost aga ka lihtsalt hea lugeda.

Tänan Postimehe kirjastust raamatu eest.

esmaspäev, 4. veebruar 2019

Daniel Galera "Verest nõretav habe"

Kuigi Daniel Galera raamatu "Verest nõretav habetegevus toimub Brasiilias siin ja praegu, on sellest hoolimata Ladina-Ameerika kirjandusel mingi ajatuse või minevikuhõngu pitser peal. Üks mees läheb pisikesse rannikulinna üksi elama. Ta veedab seal rahulikult oma päevi ja püüab uurida, mis juhtus tema vanaisaga, kes väidetavalt siin kunagi tapeti. Keegi talle midagi ei räägi, aga vaikselt hakkab ta enda vastu vaenulikkust tajuma.

See on kulgemise raamat, nimetu peategelane veedab koos oma surnud isa koeraga päevi mere ääres, naised tulevad ja lähevad, päevad veerevad ja isegi pikem seiklus metsas, kus ta peaaegu elukesest ilma pidi jääma, ei muuda teose aeglast rütmi. Kui raamatu viimane lause oli kõlanud, siis mõtlesin, et mis mõttes – kas see oli siis kõik? Aga kus on lõpp? Lugesin viimase peatüki uuesti läbi ja selgus, et Galera on väga kavalalt kogu raamatu võtme päris viimasele leheküljele jätnud. Hea.

Tõlkinud Mele Pesti

Teised kirjutavad:
Katkend
Tõlkija intervjuu autoriga
Loterii