Selgub, et on olemas paralleelreaalsused, kus ühes sellises sõidavad 17. sajandi Inglismaal rongid ja tossavad esimesed tehasekorstnad ning võitlus toimub pigem progressikummardajate (Cromwelli ümarpead) ja vanameelsete (kuninga kavalerid) vahel. Kuninga armeed juhib Prints Rupert, kes on ka raamatu peategelane. Muidugi ei puudu kaunis kangelanna, kes tüüpiliselt on allaheitlik ja armastuse nimel kõigeks valmis neidis. Minevikku tuntakse läbi Suure Ajaloolase kirjutiste, kelleks ei ole keegi muu kui Shakespeare ise. Et siis kõik tema draamad on (selles reaalsuses) tegelikult sündinud sündmuste kirjeldused. Nii et juba teose pealkirja järgi võib taiplikum lugeja arvata, kellega tal kohtuda tuleb. Muidugi haldjakuninga ja -kuninganna Oberoni ja Titaniaga, aga ka üksikul saarel viibivate haldjas Arieli ja koletis Calibaniga. (Vedas, et olen mõlemat Shakespeare'i näidendit teatris näinud). Sest progressi küüsist saab maailma päästa vaid Prospero saua abil, mida peategelane Rupert otsima läheb.
Üldiselt kulges teose tegevus etteaimatava muinasjutule kohase süžee järgi, mis ei pakkunud mitte mingeid üllatusi. Pealiini kõrval oli siiski ka sügavam mõte, mis räägib looduse ja maa kurnamisest, hoolimatusest ja mineviku unustamisest. Selle kõige põhjuseks on progress ja protestantlik maailmanägemise viis, kus teadus ja tehnoloogia kõige kõrgemale pjedestaalile on tõstetud. Aga see sügavam mõte on päris hoolikalt ära peidetud, nii et pealiskaudsem lugeja võib sellest täiesti vabalt mööda vaadata.
Tõlkinud Eva Luts
Teised kirjutavad:
Indrek Hargla, Sirp
Ja väga lõbus repliik Priidu Beierilt, mis näitab ilmselgelt vaid seda, et Beier pole Hargla arvustuse aluseks olnud raamatut lugenud ja ei ole arvustuse mõttest mitte midagi aru saanud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar