John G. Neihardt "Black Elk jutustab"

Eesti keeles ei ole eriti palju Ameerika põliselanikest kirjutatud raamatuid ilmunud. Samas võin kohe peast lugeda päris mitu - nii teabekirjanduse kui ka seiklusjuttude vallast. Kõik algas muidugi lapsepõlvest - ilmselt oli see "Suure karu pojad", mis minus kustumatu indiaani-armastuse tekitas. Sellele järgnesid Cooperi Nahksuka jutud ja Anna Jürgeni "Sinine lind". Omar Volmeri "Tomahookide aeg", Eva Lipsi "Indiaaniraamat" ja Miloslav Stingli "Indiaanlased ilma tomahookideta"  lisasid seiklustele taustajuttu. Mäletan, kuidas avastasin vanemate raamaturiiulist Dee Browni "Mata mu süda Wounded Knees" ja suurest rõõmust kilkasin. Naabritüdruk tuli pärast küsima, et mida sa siin üksi kisasid, ma salgasin lõpuni, et ta kuulis valesti, sest tundus väga imelik olla ülevoolavalt rõõmus mingi populaarteadusliku raamatu pärast. Otsisin nüüd raamatu üle pika aja üles, no päris kapsaks loetud teine. Hilisemast ajast olen lugenud Jake Page'i "Suure vaimu rüpes", Kärgatava Kõu "Ühe indiaanlase autobiograafia"ja Hasso Krulli tõlgitud Winnebago triksterilugusid.

John G. Neihardti "Black Elk jutustab" on seega tänuväärt lisa eestikeelsesse indiaani-kirjandusse. Raamat ilmus esmakordselt 1932. aastal ja kadus tükiks ajaks unustusehõlma, kuni 1960ndatel aastel müstikaotsijad selle uuesti avastasid. Teose pani kirja Ameerika luuletaja, kirjanik ja kriitik John G. Neihardt. Ta kohtus 1930ndatel Nicholas Black Elkiga, kes talle oma loo jutustas. Raamatus on mitu eessõna ja lisa, mis annavad ülevaate teose saamisloost ja kust saab teada ka seda, et kirjapandut ei saa võtta kui täiesti autentset üleskirjutust. Neihardt lisas loole ka oma vaatenurga, kasvõi juba sellega, mida ta pidas oluliseks üles märkida ja mida mitte. Samuti sai vana mehe lihtsast jutustusest suuresõnaline ja poeetiline lausa eepiliste mõõtmetega lugu.

Black Elk (1863–1950) oli lakota teadmamees (lakotad on üks siuu hõimudest), kes osales viimastes suurtes indiaanisõdades, muuhulgas oli seotud vaimude tantsuga, mis viis Istuva Sõnni tapmiseni, nägi oma silmaga Wounded Knee tapatalgu tagajärgi ja sõitis Buffalo Billi tsirkusega ringi Euroopas.
Tema jutustus keskendub siiski peamisele, milleks on oma suure nägemuse edasiandmine ja indiaani kultuuri ja religiooni tutvustamine.

Black Elki elas oma hõimu inimeste tavalist elu, nägi selle lõplikku kokkuvarisemist, aga juba varjasest noorusest oli ta elanud ka maailmas, mille väärtused on kõrgemad kui toit ja peavari. Neihardt ütleb, et vaieldamatu selgeltnägijana kehastas Black Elk tasandikuindiaanlaste teadvust täielikumalt kui keegi teine, keda ta teadis. Seega hõlmab Black Elki jutustus ühest küljest indiaanlaste igapäevaelu suurte ajaloosündmuste taustal ja teisest küljest "kõikjal olevat elu, mis on püha". Üheksa-aastasena sai ta oma esimese suure nägemuse. Huvitav on see, et isegi maailmas, kus meie praeguse ajaga võrreldes olid nägemused ja üleloomulikud seigad elu normaalne osa, ei julgenud ta oma nägemustest pikka aega mitte kellelegi rääkida kartuses, et teda peetakse rumalaks lapseks või hulluks. Niisiis vahelduvad tema jutustuses teises maailmas toimuvad nägemused siin maailmas juhtuvaga.

See, mis siin maailmas juhtub, on kurb. Väga tihti kordab ta, et me ei tahtnud ju muud, kui omal maal elada ja ringi rännata, kuid valgetele see ei sobinud.

Igale poole, kuhu me läksime, tulid sõdurid meid tapma ja see oli kõik meie enda maa. See oli meie oma maa juba siis, kui wasichud tegid Red Cloudiga lepingu, mis ütles, et see saab olema meie maa nii kaua, kui rohi kasvab ja vesi voolab. See oli ainult kaheksa talve varem ja nad ajasid meid nüüd taga sest meie mäletasime ja nemad olid unustanud (lk. 118).

Seda teost võib ilmselt lugeda mitut moodi - kui ajaloolist dokumenti, kus sündmustes osaleja oma mälestusi edasi annab, ühe kaduva maailma kirjeldust, ühe religiooni ja uskumuste ülevaadet või kui abivahendit ja vaimset juhatust omaenda müstikaotsingutele. 1972. aasta väljaannet müüdi lausa järgmise sissejuhatusega: "Raamat legendist, isiklikust nägemusest, mille kõrval LSD-retk kahvatub."! Mõtlen, et kui ma oleksin seda raamatut lugenud teismeeas, koos Dee Browni teosega "Mata mu süda Wounded Knees", kuidas see oleks siis võinud mind mõjutada. Praegu lugesin seda pigem kui ajaloolist dokumenti, aga vastuvõtlikus eas lugejale on teosel palju rohkemat pakkuda. Just nimelt noorele, kes alles otsib viisi, kuidas maailmas hakkama saada. Lugeja valib ise, millele ta suurema tähelepanu pöörab, aga siiski oli Black Elki eesmärk anda edasi oma nägemust ja tutvustada indiaanlaste kaduvat religiooni, mitte jutustada lihtsalt oma elust huvitavaid seiku.

Sa oled märganud, et kõik, mida indiaanlane teeb, on ringis, ja see on sellepärast, et Maailma Vägi töötab alati ringidena ja kõik asjad püüavad olla ümmargused. Vanadel aegadel, kui me olime tugevad ja õnnelikud inimesed, tuli kogu meie vägi meile rahva pühast sõõrist ja nii kaua, kui sõõr oli terve, inimesed edenesid. Õitsev puu oli sõõri elav keskpunkt ja nelja ilmakaare ring toitis seda. Ida andis rahu ja valgust, lõuna andis soojust, lääs andis vihma ja põhi oma külma ja võimsa tuulega andis tugevust ja kannatust. See teadmine tuli meile välisest maailmast koos meie religiooniga. Kõik, mida Maailma Vägi teeb, tehakse ringis. Taevas on ümmargune ja ma olen kuulnud, et maa on ümmargune nagu pall ja nii ka kõik tähed. Tuul keerleb, kui ta vägi kõige suurem on. Linnud teevad oma pesi ringidena, sest neil on sama religioon nagu meil. Päike tõuseb ja loojub jällegi ringis. Kuu teeb sedasama ja mõlemad on ümmargused. Isegi aastaajad moodustavad oma vaheldumises suure ringi ja tulevad alati uuesti tagasi sinna, kus nad olid. Inimese elu on ring lapsepõlvest lapsepõlveni ja nõnda on see kõiges, kus vägi liigub. Meie tipid olid ümmargused nagu lindude pesad ja nad olid alati asetatud ringi, rahva sõõri, paljude pesade pesasse, mille Suur Vaim mõtles meile kohaks, kus oma lapsi haududa.
Kuid wasichud on pannud meid nendesse nelinurksetesse kastidesse. Meie vägi on läinud ja me oleme suremas, sest väge ei ole meis enam. Sa võid vaadata meie poisse, et näha, kuidas meiega lood on. Kui me elasime ringi väe järgi, nõnda nagu me pidime, olid poisid kaheteist või kolmeteist aasta vanuses mehed. Aga nüüd võtab küpsemine neil tunduvalt kauem aega.
Hüva, see on, nagu on. Me oleme sõjavangid sel ajal, kui me siin ootame. Aga on olemas teine maailm. (lk 157)

Arvan, et loen teose mõne aja pärast uuesti üle. Esimesel lugemisel tundus mulle huvitavam just aja- ja elulooline osa, kuid selle teose sisu ja eesmärk on muus. Ma ei tea, kuidas teiega on, kuid mina kipun raamatuid ikka kiiruga lugema, et teada saada, mis edasi tuleb. Teist korda lugedes on lihtsam keskenduda, peatuda ja mõtiskleda Black Elki suure nägemuse ja selle tähenduse üle.

Tõlkinud Tõnu Ülemaante

Teised kirjutavad:
Raamatumoori blogi
Kirjandusministeerium
Kuku raadio nädala raamat

Täna Varrakut raamatu eest.