Elizabeth Gilbert "Big Magic: Creative Living Beyond Fear"

Elizabeth Gilberti "Big Magic: Creative Living Beyond Fear" ilmus eesti keeles 2016. aastal nimega "Suur võluvägi. Hirmudest vaba loominguline elu".

Elizabeth Gilbert (jah, seesama, kes kirjutas "Söö, palveta, armasta") julgustab kõiki elama loomingulist elu. Ta kirjeldab omaenda loomeprotsessi ja ütleb, et kui sa oled elus, siis sa oled loominguline inimene. Seega tuleb ainult peale hakata. Soovitavalt kohe praegu. Suurepärane raamat kõigile neile, kes kahtlevad ja kõhklevad, ei leia aega või julgust, et teha midagi, mida nad tegelikult tahaksid teha.

Alustuseks toob Gilbert nimekirja hirmudest, mis võivad takistada elamast loomingulist elu. Ja see nimekiri on hirmuäratav. Ma olen ühel või teisel ajal oma elust mõelnud igaühe peale neist. Vabastav on aga teada saada, et ma ei olegi oma hirmudes unikaalne.

• You’re afraid you have no talent. 
• You’re afraid you’ll be rejected or criticized or ridiculed or misunderstood or—worst of all—ignored.
• You’re afraid there’s no market for your creativity, and therefore no point in pursuing it. 
• You’re afraid somebody else already did it better. 
• You’re afraid everybody else already did it better. 
• You’re afraid somebody will steal your ideas, so it’s safer to keep them hidden forever in the dark. 
• You’re afraid you won’t be taken seriously. 
• You’re afraid your work isn’t politically, emotionally, or artistically important enough to change anyone’s life. 
• You’re afraid your dreams are embarrassing. 
• You’re afraid that someday you’ll look back on your creative endeavors as having been a giant waste of time, effort, and money. 
• You’re afraid you don’t have the right kind of discipline. 
• You’re afraid you don’t have the right kind of work space, or financial freedom, or empty hours in which to focus on invention or exploration. 
• You’re afraid you don’t have the right kind of training or degree. 
• You’re afraid of being exposed as a hack, or a fool, or a dilettante, or a narcissist. 
• You’re afraid of upsetting your family with what you may reveal. 
• You’re afraid of what your peers and coworkers will say if you express your personal truth aloud.
• You’re afraid of unleashing your innermost demons, and you really don’t want to encounter your innermost demons. 
• You’re afraid you neglected your creativity for so long that now you can never get it back. 
• You’re afraid you’re too old to start. 
• You’re afraid you’re too young to start. 

Hea uudis on see, et kõik need on vaid hirmud ja hirmudel ei tohi lasta oma elu segada. Niisiis, kuidas alustada?

Nojah, tuleb vaid peale hakata. Ei tasu oodata, et ühel päeval on sul piisavalt vaba aega, et tegeleda ainult loominguga. Mitte kellelgi ei ole piisavalt vaba aega, et tegeleda ainult loominguga. Isegi Herman Melville'il ei olnud, aga ometi ta kirjutas "Moby Dicki". Robin Hobb on rääkinud, kuidas tema kirjutas väikeste laste kõrvalt – vannitoa põrandal, kui lapsed olid vannis, jalgpallitrennis, rulluisuplatsil, kleepuva laua taga pannkoogirestoranis, kus ta töötas.

Kuidas luua ja üle saada kõigist neist hirmudest, et sa pole piisavalt originaalne?

Tuleb lihtsalt öelda ja jagada seda, mida sa tahad öelda ja jagada ning teha seda kogu südamega. Kui see on piisavalt autentne, siis on see ka originaalne. Loo, mida iganes sa tahad luua – ja lase sel olla üdini mittetäiuslik, sest on ülimalt tõenäoline, et keegi ei pane seda isegi tähele. Ja see on suurepärane. Tuleb aru saada, et täiuslikkuse tagaajamine on ajaraisk, sest mitte ükski asi ei pääse kriitikast. Pole vahet, kui mitu tundi sa kulutasid millegi veatuks lihvimisele, keegi leiab ikka selles mõne vea.

Recognizing this reality—that the reaction doesn’t belong to you—is the only sane way to create. If people enjoy what you’ve created, terrific. If people ignore what you’ve created, too bad. If people misunderstand what you’ve created, don’t sweat it. And what if people absolutely hate what you’ve created? What if people attack you with savage vitriol, and insult your intelligence, and malign your motives, and drag your good name through the mud? Just smile sweetly and suggest—as politely as you possibly can—that they go make their own fucking art. Then stubbornly continue making yours.

Ja loomine peab olema fun. Tähendab, muidugi on loomine raske töö, kuid see ei pea olema valu ja piin. Aga Gilbert hoiatab ka, et ei tohi kaotada julgust sel hetkel, kui asi ei ole enam lihtne ja mõnus. Sest mis hetk see on? See on hetk, kus alles hakkab huvitavaks minema.

Kellele seda vaja on?

Loomulikult sulle endale. Me kõik vajame midagi, mis viib meid nii kaugele endast eemale, et me unustame süüa, unustame pissida, unustame muru niita, unustame oma vaenlasi vihata, unustame oma ebakindlust haududa.

By completely absorbing our attention for a short and magical spell, it can relieve us temporarily from the dreadful burden of being who we are. Best of all, at the end of your creative adventure, you have a souvenir—something that you made, something to remind you forever of your brief but transformative encounter with inspiration.

Ja mis kõige suurem kergendus – tulemus ei ole oluline. Oluline on see, et sa lood.

“You are worthy, dear one, regardless of the outcome. You will keep making your work, regardless of the outcome. You will keep sharing your work, regardless of the outcome. You were born to create, regardless of the outcome. You will never lose trust in the creative process, even when you don’t understand the outcome.”

Teised kirjutavad:
Kruusatee
Rändaja
Õhtuleht
Loterii