Elin Toona Gottschalk "Pagulusse"

Võib öelda, et Elin Toona Gottschalki "Pagulusse" on tüüpiline lugu ühe Eesti pagulaspere saatusest teise maailmasõja ajal ja järel. Samas ei ole ühegi inimese elu teisele sarnane ja Elin Toona on elanud väga huvitava elu ja osanud selle kirja panna viisil, mis paneb kaasa elama ja poeb naha alla. "Pagulusse" on eelkõige lugu põgenemisest ja elust pärast. Elin oli seitsmeaastane, kui ta ema Liki otsustas koos tema ja vanaema Ellaga Haapsalust põgeneda. Paadi- ja laevasõit üle Läänemere, elukoha otsingud sõjast räsitud Saksamaal ja lõpuks maandumine põgenikelaagrisse. Näitlejast ema ja kunstnikust vanaema polnud kumbki kuigi ratsionaalse mõtlemisega, seega ei läinud neil mitte midagi libedalt. Samas oli ema Liki sihikindlus oma pere päästmisel muljetavaldav.

Kui Liki saab tööpakkumise Inglismaale, pääsevad ka Elin koos vanaemaga lõpuks põgenikelaagrist minema, aga elu Inglismaal pole mitte midagi sellist, nagu nad ette olid kujutlenud. See ei olnud õlgkatustega külamajakeste ja parditiikidega "Hardymaa", vaid hoopis räpane ja vilets Põhja-Inglismaa, kus "neetud välismaalasi" koheldi kui kirjaoskamatuid ja hoiatati, et nad ei tikuks oma seisusest kõrgemale, hoolimata sellest, et enamik neist olid professionaalid.

Kes on lugenud Elin Toona varasemaid raamatuid, see on paljude seikadega juba kursis. Mina olen lugenud Ellat, seega laias laastus olin tegevustiku arengu ja mitme dramaatilise pöördega kursis. Siin aga kirjeldab ta palju põhjalikumalt elu põgenikelaagris ja Inglismaal. "Pagulusse" on väga elav raamat, siin on helisid, lõhnu ja maitseid.

Põnev oli lugeda ka raamatu viimast peatükki, kus Elin Toona kirjeldab oma esimest sõjajärgset Eestis käiku 1990. aastal. See oli suur kultuurišokk, kus venelastest müüjad tema peale poes karjusid, kui ta püüdis neilt midagi eesti keeles küsida, kus restorani sai ainult kutsetega, kus naeratamine oli märgiks, et sa pole usaldusväärne ja Haapsalu külastamiseks läks vaja luba. Kas tõesti oli see kõik niimoodi? Tuleb välja, et ma olen edukalt selle aja oma mälust kustutanud või ehk oli see kõik toona nii normaalne, et ei osanudki sellistes asjades midagi imelikku näha?

"Pagulusse" pani mind mõtlema mäletamise ja mälu üle. Mina küll ei mäleta oma lapsepõlvest eriti palju. On mingid pildid ja juhtumused, aga sellest ei ole võimalik mingit seostatud narratiivi tekitada. Ma ei ole muidugi elanud üle nii dramaatilisi sündmusi nagu autor. Epiloogis ta kirjutabki, et peab seda raamatut nimetama "faktsiooniks" – lõiminguks faktidest ja fiktsioonist, sellest mida ta silmad nägid ja ta meeled tajusid põimituna kujutlustega ajast ja kohast (lk 454). Elin Toona ei ole lihtsalt mälestustekirjutaja, ta on kirjanik. Mistõttu "Pagulusse" on suure üldistusjõuga võimas teos.

Tõlkinud Kersti Unt

Teised kirjutavad:
Lugemiselamused
Laiapea
Anne Valmas, Sirp
Made Luiga, Sirp
Siiliste raamaturiiul
Sehkendaja

Loterii

Tänan Varraku kirjastust raamatu eest.