pühapäev, 25. jaanuar 2009

Aino Kallas "Reigi õpetaja"

EPL Eesti lugude sarjas ilmunud Aino Kallase "Reigi õpetaja" oli minu esimene kokkupuude Aino Kallasega. Ei ole ma ka samanimelist filmi ega teatrietendust näinud. Nii et täitsa puhas leht. 17 sajandil toimuv tegevus, arhailine keel Tuglase tõlkes, tohutul hulgal ilukõnelisi mõtteid ja targutavaid dialooge, kõik see läbi Reigi kirikuõpetaja Paul Lempeliuse mõttemaailma. Mind jättis see lugu üsnagi ükskõikseks, sarnaseid lugusid õnnetust armastusest ja karistusest on kirjutatud küll ja küll.

Raamatus on lisaks "Reigi õpetajale" trükitud ka Kallase teine jutustus "Püha jõe kättemaks". See räägib talupoegade seas levinud ebausust, et Võhandu jõgi on püha ja seda ei tohi kuidagi pahandada. Kohalik mõisnik sellest ei hooli ja laseb jõele veski ehitada, milleks kutsub kohale tunnustatud veskimeistri Saksamaalt. Meister talupoegade ebausust küll midagi ei pea, kuid peab lõpuks siiski jõele ja selle vägevusele alla vanduma. Eelkõige ongi see teos meistri võitlusest jõe väega, sellest kuidas hoolimata meistri uskmatusest sidus jõgi teda endaga ja lahti ei lasknud. Jutustus meenutas mulle millegipärast Jeremias Gotthelfi "Musta ämblikku", ilmselt sarnase stiili, ebausu ja kristliku teadmise põrkumise ja pideva ohu etteaimduse tõttu.

Raamatu lõpul pikas järelsõnas on üksikasjalikult kirjas mõlema jutustuse ajalooline tagapõhi, nii palju kui seda ajalooürikute järgi taastada andis. See oli nagu veel üks lugu, variatsioon samadel teemadel.

Teised kirjutavad:
Sehkendaja

6 kommentaari:

  1. Kallas on jah natuke liiga ilustav. literatuurne. Aga ikkagi väga ja väga loetav. Kõitev isiksus.
    Ja Võhandu jõe kättemaks tuleks lausa Eesti ökokirjanduse top 10 kanda. Terve ja looduspärane talupojamõistus võidutsmas tehnilise progressi ja intellekti üle.

    VastaKustuta
  2. Ja Reigi õpsi juurde võiks lugeda Barbara von Tiesenhusenit, see kannab vist Kallasel sama nime, ja sinna otsa Maimu Bergi samade tegelastega jutustust.

    "Vend, vesi on külm". Geniaalne lause, kahju, et seda tsitaati nii vähe tuntakse.

    VastaKustuta
  3. "Püha jõe kättemaks" oli tõepoolest väga loetav. Minu maitsele eriti sobilik - juba teose üldine õhkkond on selline müstiline, sünge ja eelaimdusi täis. Jõgi on naine ja seetõttu võib ta ka rahulikult õiget aega oodata, et tõeliselt kätte maksta. Mingid uskmatud mehed tema vastu küll ei saa. Jõgi seob nad endaga niimoodi, et nad ise seda ei taipagi, enne kui juba hilja.

    VastaKustuta
  4. Mulle meeldisid Kallase päevikud (aga päevikud meeldivad mulle niisama ka - päevikud ja kiriromaanid). Need olid kohati väga äratutavate mõtetega. 10 aastat tagasi lugesin tema abielueelset aega (veidi juba ka abielu), 5 aastat tagasi aga uuesti neid kohti, kus ta lapsi saama hakkab.

    VastaKustuta
  5. Mulle "Reigi õpetaja" meeldis, nauditav oli see just oma eripärase keele poolest. Algul kätte võttes tekkis muidugi küsimus, et mis see siis on. Kuid jah, kui teos oleks olnud umbes viis korda mahukam, siis võib-olla oleks jäänud riiulile seisma. "Püha jõe kättemaks" oli minu jaoks aga eelkõige hariv, sest see sama jõgi asub siin Võrumaal, kus ma pole kuigi kaua elanud ja millest varem suurt ei teadnud.
    Kunagi olen lugenud Kai Laitise kirjutatud Aino Kallase biograafiat, huvitav oli. Mulle meeldis ka Aino Kallasest tehtud film. Üldse tundub mulle, et Kallas isiksusena on põnevam kui kõik tema raamatud.

    VastaKustuta
  6. ... tohutul hulgal ilukõnelisi mõtteid ja targutavaid dialooge, kõik see läbi Reigi kirikuõpetaja Paul Lempeliuse mõttemaailma...

    Just see tänapäevasest erinev keel ja mõttemaailm teebki selle romaani kõitvaks ju !

    VastaKustuta