kolmapäev, 29. aprill 2020

Olav Osolin "Minu esimene elu"

Olav Osolinist ei teadnud ma ausalt öeldes enne midagi muud, kui et ta oli näosaate žüriis ja kirjutab Facebookis väga muhedaid ja informatiivseid jutukesi. Seega mingi eelhäälestus mul tema raamatut "Minu esimene elu" lugema hakates oli, aga üsna pisikene. Kõigepealt sain üllatuse osaliseks, kui sain teada, et autor on 66 aastat vana. Miskipärast olid tema väljaütlemised mulle väheke noorema mehe mulje jätnud. Aga see tähendab, et tal on igal juhul, millest kirjutada.

Alustab ta traditsiooniliselt algusest, ehk oma sünnist, ja jõuab välja Eesti iseseisvumisaega. Oma ema, vanaema ja õde meenutab ta suure südamlikkusega ja oskab mitte eriti suurest hulgast seikadest kena lapsepõlveloo kirja panna.
Mu tädi Ilmi ikka meenutab, et kui nad tassisid [aastal 1944] oma kompse uude kodusse, mille aknad olid laudadega kinni löödud, tervitas neid läbi köögiseina heleda poisihääle esitatud "Suur ja lai on maa, mis on mu kodu...", mis ei tahtnud kuidagi lõppeda. Selle peale arvas vanaema, et ju nad on sattunud elama tõsimeelsete kommunistide kõrvale, mistõttu ta käskis oma kolmel tütrel naabrilaste eest õues suu kinni hoida. Hiljem, kui naaberkorteri asunikega oli juba tasapisi sõbraks saadud, selgus, et korter 6 pere oli omakorda peljanud, et äkki on uued tulijad miskid kagebešnikud ja igaks juhuks kamandati perepoeg kööki laulma. Nii tuligi hilisemal kuulsal vähikirurgil ja tervishoiuministril Väino Rätsepal üürata täiest kõrist koolis õpitud Dunajevski laulu, näitamaks, et korter 6 perekond kulgeb kindlal nõukogulikul kursil. Tänasel päeval ajab seesugune stoori inimesed muigama, aga tol ajal oli Stalin veel elus ja targem oli karta kui kahetseda. (lk 14) 
Aga kogu raamat on muhe ja humoorikas lugemine. Ka informatiivne. Ta kirjeldab nõuka-aja noore igapäevast võitlust noortepärase ja popi elu eest. Kust saada moodsaid riideid? Kust saada muusikat ja millega seda kuulata? Kust leida infot Lääne muusika ja muusikute kohta? Saab teada, et Osolin on olnud lisaks kõigele muule muusik, sportlane ja vabariigi kõige popim diskor. Lisaks saab põhjalikumalt teada nii mõnestki märgilisest sündmusest, kus autor ise täiel rinnal osales: 1980. aasta Olümpia purjeregatt, sama aasta käest läinud jalkamäng koos Propelleri kontserdiga, Reklaamiklubi saade ja muud praeguseks juba unustusehõlma vajunud üritused.

Nii mõnegi kaastöölise/teelise kohta on tal üsna kriitilisi arvamusi. Aga ka siin paneb ta selle kõik kirja oma muhedal-mahedal viisil. Osolin on muidugi mees, kes valdab suurepäraselt kunsti teine nii peenelt heasse kohta saata, et see läheb hea meelega. Eneseusu ja -kindlusega tal samuti probleeme ei ole, no vaadake kasvõi raamatu kaant. Või siis koht, kus ta kirjutab, et otsustas oma naissuhetest raamatus mitte rääkida. Põhjusel, et siis paneks ta nad ebameeldivasse olukorda, kuna nende nüüdsed kallimad saaksid teada, millise lontrusega nende armas kaasa on kurameerinud. Sellist väidet saab vast esitada ainult eneses üsna kindel olev meesterahvas. Samas ei tõsta ta ennast raamatus sel viisil esile, mainib ainult siin või seal nagu muuseas, et tegelikult oli ikka popp poiss.

Kui ma nüüd raamatu peale tagasi mõtlen, tuleb esimesena meelde lause "Nii kaua kui ma mäletan, on mul alati raha olnud." Ei ole ju eriti meeldejääv väide, aga miskipärast kinnistus just minu ajusse. (Kardan, et nüüd ka teiste omadesse :)) Aga tõsi ta on, et Osolin oskas võimalusi ära kasutada ja rühkis kindlal sammul edu poole. Ta on kenasti kirja pannud ka need mitte eriti silmapaistvad perioodid, mil ta näiteks tõlkis raadio jaoks TASSi välisuudiseid, mis olid ikka täielik jama.

Lõpetuseks veel üks näide tolle aja absurduse kohta:

Vastselt abiellununa oli vaja leida elukoht. Selleks soovitas tädimees, et tuleks võtta ühendust ENSV Ministrite Nõukogu aseesimehe Arnold Greeniga, siis selgus, et Osolini äi oli Greeni omaaegne tuttav ja niimoodi potsataski ühel päeval Osolini postkasti dokument, et talle on eraldatud kahetoalise kooperatiivkorteri ostuluba. Nüüd tundub väga imelik, et oma raha eest sai korterit osta vaid peaministri loal läbi sugulastest-tuttavatest vahendajate. Aga olid sellised ajad.


Teised kirjutavad:
Andres Laiapea
Viljandi Linnaraamatukogu
Loetu Kaja
Apollo raamatuportaal

Tänan raamatu eest Varraku kirjastust.