Praegu tunnen, et müütidele ja muinasjuttudele tuleb veidikeseks ajaks joon alla tõmmata ja lugeda näiteks mõnda krimkat. Kuigi krimka tegelikult ei erine liiga palju muinasjutust. Aga tegelikult ma tean juba, mis järgmisena tuleb – Heiki Pärdi "Eesti argielu", sest selle laenasin oma sõbrannalt ja ei ole viisakas seda liiga kaua oma käes hoida. Kui järele mõelda, siis on see "Eesti vanarahva peldikuraamat" (nagu üks mu tuttav seda nimetas) ilmselt parim raamat maa peale tagasi tulekuks.
Aga kõigepealt tõmban siiski muinasjuttudele joone alla. Margaret Atwoodi "Nõiasigidik"on sarjast Hogart Shakespeare, kus tuntud kirjanikud Shakespeare'i tänapäevastavad. Margaret Atwood valis oma ümberjutustuseks "Tormi".
Kui raamatu lõpust originaali sünopsist lugesin, siis osutus see täiesti segaseks ja jaburaks. Ma olen "Tormi" ka teatris näinud, aga lühiülevaate alusel pole sellel näidendil küll saba ega sarvi. Nii et oli väga põnev teada saada, mida Atwood sellega teinud oli.
Atwood ei lähe Shakespeare'ist väga kaugele. Shakespeare'i näidendit lahatakse selles teoses risti ja põiki, nii et viimasel leheküljel on ka lugeja "Tormi" eri tõlgenduste ekspert. Asi on selles, et peategelane Felix töötab vanglas kirjanduse õpetajana ja lavastab seal koos vangidega "Tormi". Õppetundide osana arutavad nad tegelasi ja nende motiive üksipulgi.
Selle sarja puhul on süžee käik ja lõpplahendus ju ette teada, aga põnevust kruvib see, et ei ole võimalik teada, kuidas konkreetne autor oma loo lahendab. Äkki ta keerab ikkagi kõik pea peale ja õnnelikust lõpust saab midagi muud? Atwood hoiab pinget, sest asju, mis võivad selles loos viltu minna, on palju.
Näidendi läbiv teema on kättemaks. Kuidas inimene seda elus hoiab, hoolega tuld alla teeb ja õrnalt silitab. Tekkis seos Vahur Afanasjevi "Serafima ja Bogdaniga", kuigi "Nõiasigidik" on loomulikult hoopis teistsugune teos kui Afanasjevi oma. Teose motoks on: "Kindel on see, et inimene, kes püüdleb kättemaksu, hoiab haljad omaenda haavad, mis muidu paraneksid ja saaksid terveks." (Sir Francis Bacon "Kättemaksust"). Jah, selline pikaajaline kättemaksu haudumine muudab ju inimest. Ja mis jääb järele siis, kui see ükskord täide on viidud? Suur tühi koht, mida on vaja uuesti täita, aga millega? Kuidas sellest eluga välja tulla?
Niisiis pani see raamat mind selliste asjade üle mõtlema, millest aga ei tohiks teha järeldust, et tegemist on sünge raamatuga. Kaugel sellest, "Nõiasigidik" on teravmeelne, põnev, kohati naljakas, samas tegeleb teemadega nagu üksildus ja petlikud illusioonid. Felixi enda elu on lahutamatult seotud Shakespeare'i "Tormiga", ta elab seda, ta lavastab seda ja see lavastab teda ennast.
Siin on lahedaid nükkeid, näiteks ei luba Felix kasutada oma õpilastel muid vandesõnu kui käsilolevast näidendist. Nii areneb vangide vahel hulganisti selliseid toredaid vestlusi:
"Sa oled üks va kuritõbine kommunist," ütleb MaoSilm.
"Keri sinna kohta, tähniline värdjas," sõnab Punane Koiott.
"Ei mingit hoorapoja ülbamist, me oleme meeskond," ütleb Koivamees.
(lk 145)
Lisaks on raamatus veel pisut tahtmatut koomikat kirjavigade näol, näiteks nuttis keegi luksudes valgesse taskurätikusse, mis oli suur nagu laudnina (lk 41).
Varem on selles sarjas eesti keeles ilmunud: Jeanette Wintersoni "Sel pikal ajal" (Talvemuinasjutt), Howard Jacobsoni "Shylock on mu nimi" (Veneetsia kaupmees) ja Anne Tyleri "Hapu tüdruk" (Tõrksa taltsutus).
Ja tulekul on veel "Othello" Tracy Chevalierilt, "Kuningas Lear" Edward St. Aubynilt ja "Macbeth" Jo Nesbolt. Loodan, et Varrak ikka jätkab selle sarja tõlkimist. Need tõotavad olla väga põnevad.
Teised kirjutavad:
Jaan Martinson
Sõber raamat
Linda Järve
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar