Peter Høeg "Preili Smilla lumetaju"

Lubasin juba mõni aeg tagasi siin, et võtan kohe järgmisena Peter Høegi "Preili Smilla lumetaju" ette, aga nagu alati tuli midagi muud (loe: palju muid raamatuid) ette. Minategelane Smilla on Gröönimaal sündinud, ema poolt inuit ja isa poolt taanlane. Gröönimaal veedetud lapsepõlvest on ta kaasa saanud erakordselt arenenud lumetaju. Temaga Kopenhaagenis samas majas elav grööni poiss Esajas leitakse ühel päeval katuselt allakukkununa. Oma lumetaju tõttu ei usu Smilla ametlikku versiooni õnnetusjuhtumist ja asub omal käel poisi minevikust saladusele lahendust otsima. See viib ta kohtumiseni paljude inimestega, ohtlike olukordeni ja lõpuks ka otsesesse surmaohtu, kui ta saladusele liiga lähedale jõuab.

Kõlab nagu põneviku kirjeldus, kuid ometi ei ole raamat seda. Høegi teost ongi raske klassifitseerida, seda on nimetatud nii krimkaks kui põnevikuks kui psühholoogiliseks romaaniks. Minu arvates ei ole ta ükski neist.

Smilla on muidugi supernaine – kõik see, millega ta hakkama saab ja mida ta oskab ja suudab, pole kuigivõrd reaalne. Usutavaks kirjanik teda siiski kirjutada ei suutnud. Vägivalda kirjeldab autor ilma vähimagi dramaatika ja kireta, kõrvalseisjana, nagu ei juhtuks see üldse siin ja praegu. Just nagu ei toimuks see päriselt. Mul võttis mõnda aega, et aru saada, et jah, see oligi päris kaklus, mida ennist kirjeldati ja et jah, osalised saidki kõvasti haiget ning jah, ninaluu purunemine on ikka üks valus asi. Selline ongi kogu raamatu stiil – kirjeldav, aeglane, kiretu. Samas sündmused ja uued tegelased muudkui lippavad üksteise järel ja vahel. Lõpuks selgub, et enam-vähem kõik raamatus ette tulevad tegelased on seotud omavahel ja ka selle saladusega, mis raamatu lõpus lahendatud saab. Küll aga jätab autor lahti kõik muud otsad.

Vahele on pikitud teadmisi Gröönimaast, jääst, lumest ja matemaatikast. Autor ei olevat kunagi ise Gröönimaal käinud, aga eeltöö on muljetavaldav. Gröönimaa ja gröönlaste kohta tean ma peale raamatu lõpetamist palju (eriti arvestades asjaolu, et enne ei teadnud ma neist suurt midagi:)).

Tõlkinud Arvo Alas

Teised kirjutavad:
EPL
Postimees
Postimees 2
SLÕL’i intervjuu tõlkijaga
Kaneelikaru meelitused
Tõnise lugemispäevik
Väike Raamatutuba

J.R.R. Tolkien "Tales from the Perilous Realm"

"Tales from the Perilous Realm" on kogumik J.R.R. Tolkieni kirjapandud algupäraseid muinasjutte. Kolm raamatus olevast jutust (Smith of Wootton Major, Leaf by Niggle ja Farmer Giles of Ham) on eesti keeles ilmunud juba 1993 aastal Krista Kaera tõlkes Edgar Valteri illustratsioonidega. Kas ma peangi lisama, et eestikeelne teos on mul olemas ja üsnagi kapsaks loetud. Ingliskeelse väljaande ostsin seetõttu, et seal on lisaks kolmele tõlgitud jutule ka "The Adventures of Tom Bombadil" sees.

Tom Bombadil on Tolkieni maailmas üks väga salapärane olend - kes ta täpselt on ja kust ta tulnud on, pole pikemalt lahti kirjutatud. Seetõttu lootsin midagi tema kohta rohkemat teada saada. Oleks muidugi võinud kodutööd teha - tegemist on kogumikuga lauludest ja luuletustest, millele nimi on valitud kõige tuntuma laulu järgi. Tom Bombadilist rohkem teada ei saanud, küll aga kinnitust, et Tolkien on suurepärane laulukirjutaja.

Ülejäänud kolm juttu tekitasid taas ohhoo-elamuse. Kuigi viimati lugesin neid eesti keeles alles mõni aasta tagasi, oli tunne, nagu loeksin täitsa uusi lugusid. Eriti jutus "Smith of Wootton Major" oli pikki lõike, mille kohta mul tekkis kuri kahtlus, et need on eestikeelses väljaandes tõlkimata jäetud. Mida nad muidugi ei olnud, kontrollisin üle.

„Farmer Giles of Ham” on lõbus jutustus sellest, kuidas paksust ja ebasangarlikust talumehest võib saada kuningas, kui tal on piisavalt julgust, pealehakkamist ja head õnne. „Leaf by Niggle” on selles kogumikus ehk kõige filosoofilisem jutt. Mäletan, et noorusajal see mulle eriti ei imponeerinud. Niggle on äpardunud kunstnik, kes läheb viimasele pikale reisile, jõudmata lõpule viia oma elutööd - maali puust, mille iga leheke peab olema täiuslik. „Smith of Wootton Major” on tõeliselt ilus ja poeetiline lugu inimestest ja haldjatest, tarkusest, uhkusest, loobumisest ja (haldja)võimust.

Teine ohhoo-elamus tekkis Raamatukoi poes 1993 a eestikeelse väljaande hinda nähes - 230 krooni! Ja mina sain ingliskeelse raamatu Stockholmi raamatupoes tasuta muu kauba peale.

Teised kirjutavad:

Baas

Nick Hornby "Speaking with the Angel"

Nick Hornby "Speaking with the Angel" on kollektsioon erinevate autorite lühijutte, mis kokku pandud heategevuslikul eesmärgil - autistlike laste ravi parandamiseks Suurbritannias. Kuna ma üldiselt loen rohkem ajaloolist kirjandust ja ammusurnud kirjanike teoseid, mõtlesin, et vahelduseks peaks tutvuma ka kaasaegse lühiproosaga. Pealegi kui raamat maksis vaid SEK 20.
Kogumikku tutvustatakse kui "Nick Hornby poolt koostatud sädelevat kollektsiooni uhiuutest, originaalsetest novellidest kaheteistkümne kaasaja kõige põnevama, innovatiivsema ja huvitavama kirjaniku sulest". Autoritest on esindatud muuhulgas Helen Fielding, Irvine Welsh, Colin Firth, Zadie Smith, et nimetada neid, kelle nimed ka mulle tuttavad.
Kõik lood olid kirjutatud minavormis. Huvitav oli, et enamus meesautoritest valisid minategelaseks naise ja vastupidi. Ühe jutu peategelaseks oli hea vaheldusena koer. Jällegi tekkis mul puändiprobleem - loed ja loed, aga jutul pole ei saba ega sarvi. Üks hetk saab lehekülgede arv täis ja lugu otsa, aga mida sellega siis öelda taheti, jääbki selgusetuks. Kuigi iga jutt oli kirjutatud erineva autori poolt, muutus raamat poole pealt tüütuks. Natuke päästis eelviimane, Irvine Welshi novell "Catholic Guilt (You Know You Love It)" - hoiatuseks homofoobidele, millise karistuse Peetrus nende jaoks peale surma välja on mõelnud. Heaks üllatuseks oli Colin Firthi lugu "The Department of Nothing" - ma ei teadnudki, et ta lisaks näitlemisele ka raamatuid kirjutab. Samas Zadie Smithi novell ("I´m the Only One") valmistas erilise pettumuse, kuna tema "Valged hambad" oli tõesti särav ja põnev lugemine ja seega ootasin palju enamat.
Kokkuvõtteks arvan, et oleksin võinud vabalt oma tutvuse kaasaegse Briti novelliga ka tegemata jätta - kaotanud poleks küll midagi.

Darra Goldstein "The Georgian Feast"

Gruusia rahvustoitude kokaraamat... ja ameeriklasest autor? Tundub natuke kahtlane kombinatsioon, aga kuna amazon.com lugejad seda raamatut väga kiitsid, tellisin ka omale. Darra Goldsteini "The Georgian Feast: The Vibrant Culture and Savory Food of the Republic of Georgia" ei ole pelgalt kokaraamat, tubli poole mahust moodustab ülevaade Gruusia ajaloost ja (toidu)kultuurist. Lisaks on toodud enamkasutatavate toidu- ja maitseainete ning muidugi veinide tutvustus. Palju kasu on gruusiakeelsete nimetuste äratoomisest, seda nii toitude kui ainete osas. Raamatu lõpus on ka soovitatud kirjanduse loetelu, nii toidu kui maa kohta.

Autor on raamatu kirjutamisel teinud ära suure töö. Esiteks käis ta ise kohal ja proovis kõik oma silma ja käega järgi. Goldstein viibis Gruusias juba 1989 aastal ja teose esimene trükk ilmus 1993 aastal. Seega on ajaloo osa praeguseks natuke puudulik. Toitudest pilte ei ole, samas on kasutatud palju fotosid arhiividest. Ma kardan küll, et keskmisele Ameerika lugejale jääb neist mulje, et Gruusias elatakse siiani onnikestes ja vilja jahvatatakse käsikiviga.

Retsepte on üle saja ja kõik nad on pikad ja põhjalikud. Muidugi on lõivu makstud toiduainete asendamise ja kohandamise pealt. Sest raamat on siiski kirjutatud Ameerika lugejale, kes kasutab uhmri asemel köögikombaini ja kellel pole kusagilt võtta õiget Gruusia juustu või tkemali-ploome. Muide, uhmri asemel köögikombaini ma siiski kasutada ei soovita - maitsetulemus saab hoopis teistsugune. Olles tutvunud nii Gruusia söökidega kohapeal kui kohalike kokaraamatutega, julgen öelda, et sellest raamatust saab hea ülevaate Gruusia toitudest ja niivõrd kui üldse rahvustoite võõral maal järgi teha saab, on need autentsed. Olen ise jõudnud paari retsepti proovida ja need töötasid küll.

Autori koduleht

Raamatu piiratud eelvaade

PS. Mina ei poolda Gruusia nimetamist eesti keeles Georgiaks. Üks võõrkeelne nimetus asendatakse teise võõrkeelega. Samuti pole ma kohanud ühtegi grusiini, keda oma maa Gruusiaks nimetamine oleks häirinud. Kui me nii väga tahame poliitiliselt korrektsed olla, tuleks seda maad nimetada nii nagu nemad ise end kutsuvad - Sakharthvelo.