teisipäev, 10. oktoober 2017

Loone Ots "Kuulsad ja naljakad eestlased"

Loone Ots pani kirja 250 tõestisündinud lugu, mis on juhtunud Eesti tuntud inimestega. "Kuulsad ja naljakad eestlased" katab üsnagi pika ajavahemiku – alates Simon Wanradti patuelust 16. sajandil kuni käesoleva aastani (2017) välja, kus isa Vello Salo lööb ristilöödu kinni. Ka teosesse valitud kuulsad ja naljakad on igasugu elualade pealt. Kuigi rangelt võttes polnud ei Wanradt ega paljud teised 18-19 sajandi tegelastest ju eestlased, siis Eestimaaga seotud olid nad igal juhul.

Lood on kirjas tegelaste nimede järgi tähestikulises järjekorras, mis järjest lugemisel tekitab segadust, sest pead pidevalt hüppama ajas päris pikalt edasi ja tagasi. Ots paneb tänuväärselt kirja ka aastaarve, aga mitte alati. Kuigi üldiselt on kirjelduse järgi ajastut võimalik ära arvata. Tihti pole ta pidanud vajalikuks täpsustavaid aastaarve lisada juhul, kui tegemist on viimase aja tuntud eestlastega. Mis on natuke riskantne, kuna mina tean küll, kes on näiteks Hardi Tiidus, Mati Unt ja Ants Antson, aga ma pole üldse kindel, et noorem põlvkond neid kõiki teab. Aga nõukaaeg on ammendamatu jaburuste varasalv ja seega pärineb just selles ajast palju toredaid lugusid.

Teose sihtgrupp ongi ilmselt kesk- ja vanemaealiste põlvkond. Sellised lood lähevad korda tegelikult ju ainult siis, kui sul on mingigi seos inimestega, kes neis toimetavad. Naljakaid juhtumeid, mis toimuvad täiesti tundmatute inimestega, võib ju ka lugeda, aga sellest ei teki samasugust tähendust, kui lugeda kellegi kohta, keda sa tead, oled teleekraanil näinud või kellest oled lugenud. Mitte kõik inimesed polnud mulle tuttavad ning vanemate ja vähemtuntud tegelaste puhul on autor ka lühikese tutvustuse kirja pannud, mis on väga hea.

Ei tohi lasta end eksitada pealkirjast, mitte kõik lood pole naljakad. Paljud on suisa traagilised, sest on toimunud kas sõja või küüditamise käigus. Samas avavad sellised lood nende inimeste senitundmatuid tahke. Jutud on ebaühtlased, nii pikkuse kui ka olemuse poolest. Mõni pani turtsatama, mõni õlgu kehitama. Aga see on tegelikult täitsa ok, sest tõenäoliselt mõjuvad lood eri lugejatele erinevalt.

Arvan, et see raamat võiks olla hea kingitus emale ja vanaemale, kuigi kujundusega oleks võinud pisut rohkem vaeva näha.

Maitse saab suhu Rahva Raamatu blogist ja Elutargast (1, 2, 3), kus on terve hulk juhtumisi ära toodud.

Tänan raamatu eest Rahva Raamatut.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar