Bukahooliku märkmed

Marsha Mehran "Granaatõunasupp"

2012-01-22T17:32:00.000+02:00

Marsha Mehrani "Granaatõunasupp" ehk "romaan retseptidega" viib lugeja idamaiste vürtside järgi lõhnavasse kööki, õllehaisusesse Iiri pubisse, tuule- ja mererohulõhnalisse mereranda.

Kolm Iraanist pärist õde ilmuvad ühte pisikesse Iiri väikelinna ja avavad seal kohviku, kus pakuvad lõunamaised toite. Väikelinn lööb kihama, segunevad hirm uue ja võõra ees ja armastus maitsvate toitude vastu. Siin on väikelinnale kohustuslikud heasüdamlik kirikuõpetaja, õel klatšimoor ja rahaahne pubipidaja, kes kogu linna enda omaks peab. Karakterid on pisut üheülbalised, klišeelikud isegi. Raamatu lõpuks saavad halvad teenitud karistuse või kasvavad ümber ja kahetsevad. Head saavad õnnelikuks. Ega peale kolme õe autor kellegi teise hingeelu ei avagi, kõik ülejäänud tegelased on vaid statistid, kes toetavad jutustust.

Jutustuseks on põgenemine revolutsioonikeerises kodumaalt (see toimus 1979. aastal), hakkamasaamine uues, kohati vaenulikus ja võõras keskkonnas. Aga raamatu peamiseks võluks on toidud. Lisaks üksikasjalikele retseptidele on nende tegemist ka kirjeldatud. Armastusega. Neid toite võib lausa haista, nii elavalt on Mehran kirjeldanud maitseainete aroome ja nende mõju. Siin on natuke maagilist realismi, aga vaid õige pisut, ja see sobib siia.

Tõlkinud Hille Saluäär.

Teised kirjutavad:
Segane maailm
Raamatuklubi
Õhtulehe raamatublogi

Marii Karell "Tiina Toometi loomalood"

2012-01-18T16:07:00.000+02:00

Loomaarst Tiina Toomet ja tema ema, kosmeetik Inna Tarmak, on üles jutustanud hulga lugusid loomadest, enamasti ikka nendest, kellega elu jooksul kokku on puututud. Kui Tiina Toometi elukutset arvestades ei tule mingi üllatusena, et tal ka isiklikus elus loomadega palju kokkupuuteid on, siis Inna Tarmaku suurest loomaarmastusest kuulsin mina esimest korda. Selgub, et lisaks mitmetele koertele, keda ta ise hoole ja armastusega pidanud on, on ta ka lugematul arvul koeri ja kasse tänavalt elule päästnud. Eriti humoorikad on jutustused, kuidas proua kübaraga ja kõpskontsadel Mustamäe vahel oma kadunud koera taga ajab või kuidas ta uuele kutsikaomanikule annab kaasa toitmisjuhised:

Munahüüve
Ühe muna sisse lõigata 2-3 seibi Doktori- või Lastevorsti (mitte lihtsalt keeduvorsti!). Lisada riivitud toores porgandit ja piima. Praadida.

Juurviljasupp peeneks hakitud lihaga
Juurviljadest võib anda kõike, ainult herneid mitte ja kapsast, kaalikat vähe. Supp peab olema võrdlemisi paks, mitte eriti vedel, muidu läheb koera kõht suureks. Supi sisse esialgu lisada üks teelusikas kondijahu, kui vanemaks saab, siis üks dessertlusikatäis. Supp ei tohi olla eriti tuline ega soolane, vaid paraja soolasusega ja soe. Võimalikult vähe kartuleid anda, rohkem juurvilju, muidu läheb kutsikas liiga paksuks. (lk 33).

Kõige rohkem on raamatus juttu ikka koertest, natuke kassidest ka. Tiina Toomet kirjeldab mõnuga, kuidas nad lapsepõlves oma loomi kasvatasid - see käis täiesti vastu kõigile praegustele soovitustele, ohkab ta nüüd ise. Lisaks kirjeldab Toomet loomaarsti töö igapäeva. Minusugusel algajal koeraomanikul oli eriti huvitav lugeda, kuidas lemmikloomi alles paarkümmend aastat tagasi raviti. Sel ajal oli lemmikloomade ravi meil alles lapsekingades. Praegusel ajal nii iseenestestmõistetavad uuringud, vaktsineerimised, isegi vereanalüüside tegemine oli toona suisa võimatu. Muuhulgas jagab loomaarst ka soovitusi ja nõuandeid.

Perrist kasvas laikataoline koer, kes oli jumal teab kust pärit, aga väga intelligentne. Söötsin teda ainsate käepäraste asjadega, milleks tol ajal olid nurgapealsest poest saadud suitsukalad ja sepik. Kirjutasin ise samal ajal koerte söötmisest Eesti Naisele artikleid ja otsisin infot Saksa ajakirjadest, kus soovitati dogile päevas anda mitu kilo liha! Mul on siiani piinlik, et selle pikemalt mõtlemata eesti keelde ümber kirjutasin. Esiteks pole see üldse loogiline ja teiseks kõlas tolleaegses viletsuses eriti veidralt. (lk 78)

Teised kirjutavad:

Keskraamatukogu
EPL

Mick O'Hare (toim) "Kas jääkarud tunnevad üksindust?"

2012-01-15T21:23:00.000+02:00

Kas tuvid higistavad? Kas koer teab, et ta on koer, või arvab, et on hoopis silmapaistev inimene? Kui palju rattas jooksvaid hamstreid oleks vaja, et toota energiat maja või vabriku jaoks? Kas ämblikud joovad vett? Kui suur on suurim võimalik veepiisk? Kuidas teevad hambapastatootjad hambapastasse triibud? Miks on rakud inimkehas koos, selmet lihtsalt laiali laguneda?

Küsimused ja vastused igasuguste asjade kohta, mille on esitanud Briti teadusajakirja New Scientist lugejad ja millele vastused on saatnud teised lugejad. Saab targemaks ja vahepeal saab end päris lollina tunda. Inimeste uudishimu on piiritu, aga mõnede küsimuste küsimise jaoks peab olema piisavalt tarkust või siis vastav meeleseisund. Näiteks küsimus: "Miks on keedetud või küpsetatud toidul värskelt valminuna teine maitse kui siis, kui toit on jahtunud?" Või "Kui juhtuks kõige hullem ja keegi peaks sööma omaenese kehaosi, missugused osad (välja arvatud organid) oleksid kõige toitaainerikkamad? Küüned? Juuksed? Kõrvavaha?" Vastused on küsimuse väärilised. Selgub, et küüned ja kõrvavaha on peaaegu seedimatud, kui neid just tükk aega kiirkeetjas ei keeda. Mõned keha jääkproduktidest siiski sisaldavad toitained. Üldiselt on vastused küsimustele ikka tõsised, kuigi kerge huumor kulub mõnikord ära.

R. Ward küsis: "Loomade ja taimede geneetiline esivanem on ühine. Nii peaksid taimetoitlased, kes keelduvad eetilistel põhjustel liha söömast, võib-olla vältima kõike, mis sisaldab DNAd. Kas see oleks teostatav? Kas keegi võiks soovitada menüüd?"

Vastuseid on mitu, soovitatakse täielikult sünteesitud toitu, või siis rooga küpsetatud retroviirustest, mis on asetatud puhastatud tärklisest kreekeritele, praetud kelle tahes puhastatud rasvas ning maitsestatud soola ja äädikaga. Kange alkohol sobib ka. Siis selgub veel, et üks kuupmeeter Kuu pinnast sisaldab küllaldasel hulgal vajalikke elemente, et valmistada juustuburger, portsjon friikartuleid ja kihisev jook. Selles ei oleks DNAd, kuid see võib minna veidi kalliks. Neljas vastaja aga soovitab malahhiitburgerit.

Retsept on ka antud:
Nelja malahhiitburgeri jaoks läheb vaja:
neli viilu Walesi paekivi
1 kilo malahhiiti
Lõhesta paekivitükid pooleks. Purusta malahhiit sepavasaraga. Jaga malahhiit võrdselt neljale paekiviviilule ja kata ülejäänud neljaga. Küpseta 1200 C juures 12 tundi, mille järel peaks malahhiit olema kihisev ja kena rohekat tooni. Jahuta ja söö. Sobib imehästi piknikule, kuna selle võib valmis teha juba sajand varem. Maitse poolest kuiv ja sõmer. (lk 14)

Keegi on tahtnud teada, kui palju lima toodab nina ühe keskmise nohu jooksul ja kas selle väljanuuskamine tähendab seda, et ta kaotab oluliselt kaalust. Selgub, et keskmiselt toodab nina u 240 ml lima päevas, aga suurem osa sellest voolab tavaliselt kurgust alla ja töödeldakse keha ümber.

Tõlkinud Tuuli Vunk

Mario Vargas Llosa "Kirjad noorele romaanikirjanikule"

2012-01-10T17:54:00.000+02:00

Kuidas kirjutatakse romaani? Mis on oluline ja mis teeb romaanist romaani? Milliseid võtteid kasutavad kirjanikud oma teoste elamapanekuks? Kust pärinevad romaanides jutustatud lood? Mario Vargas Llosa kirjutab "Kirjades noorele romaanikirjanikule" oma teooriast kirjaniku kutsumuse kohta ning romaanikirjaniku teemade päritolu ja romaani veenmisjõu kohta.

Ega neid võtteid nii palju ei olegi. See-eest varieerib iga kirjanik neid kordumatult, et saaks tekkida kordumatu teos. Peamised vahendid ja tehnikad, mida kirjanikud oma romaanide ülesehitamiseks kasutavad, on:
jutustaja
ruumiline vaatepunkt
ajaline vaatepunkt
reaalsuse tase
vaatepunkti muutus
matrjoška
varjatud teave
ühendatud anumad

Llosa analüüsib neid võtteid tuntud romaanikirjanike näidete varal. Marques, Kafka, Melville, Flaubert on kõik meisterlikult kasutanud eelnimetatud vahendeid. Iga romaan põhineb autori isiklikul elul, kuigi tihtipeale pole see seos kuigi nähtav. Ja Llosa ei räägi siin praegu nii lokkavast eluloo- või mälukirjandusest. Aga loogiline ju - ükski autor ei saa romaani kirjutades omaenda elukogemustest, läbielamistest või kasvõi lapsepõlvest pärit teadvustamata hirmudest üle ega ümber. Nii ongi iga romaan osa selle autori elust.

Romaanikirjanik ei vali oma teemasid, need valivad teda. Ta kirjutab teatud ainetel, sest ta kogeb teatud asju. Teema valikul on kirjaniku vabadus suhteline ja võib olla isegi olematu. Igal juhul on see võrreldamatult väiksem kui kõige selle puhul, mis puudutab kirjandusteose vormi, kus, mulle näib, on kirjaniku vabadus - vastutus - täielik. (lk 15)

Tõlkinud Ott Ojamets

Teised kirjutavad:
Lembit Liivak, Sirp
loterii
Loos on asju
Tsitaate
Lugemik

Madis Jürgen "Kõik puha omad joped"

2012-01-08T11:25:00.000+02:00

Madis Jürgeni reportaažid Eesti Ekspressis on alati osutunud huvitavaks lugemiseks. Selles teoses on kokku kogutud paremik ja kuigi nii mõnedki lood on kirjutatud juba kolmteist aastat tagasi, ei ole nad kaotanud ei väärtust ega ajakohasust. Sest Madis Jürgen toob portreteeritavad lugejale lähedale ja nii ongi nad kõik puha omad joped. Jürgen ei sea end kellestki paremaks või halvemaks ja nii näitab ta meie elu selle täies eheduses. Mees, kes on viimased kakskümmend aastat elanud koopas, nüüd küll juba soojakus, mille vald talle muretses. Seiu, kes kuulutas tuhandeaastast rahuriiki, Lubja Vaike, kes ehitas metsa sisse "häärbereid". Aga ka Peeter Olesk, kes külalistele õhtusööke vaaritab või helilooja Urmas Sisask, kes neljapäeva õhtuti tantsimas käib ja seejärel kuni hommikuni muusikat loob.

Jürgen kirjutab sooja kaasaelamisega, milles ka pisike iroonianoot sees. Ja hoolimata sellest, et tema kirjeldatavad inimesed teevad asju, mida ükski "korralik" inimene normaalseks ei pea, jääb tunne, et just niimoodi need asjad käima peaksidki. Et tegelikult on niimoodi õige ja hea. Ja et mina ise elan oma tillukeses turvalises onnikeses ja olen jäänud ilma nii paljust, mida maailmal tegelikult pakkuda on.

Absoluutselt soovitatav kirjandus kõigile, kes igapäevasest ajakirjanduslikust sopaloopimisest ja negatiivsetest uudistest küllastunud.

Teised kirjutavad:
Raamatuklubi
Tallinna Keskraamatukogu
Lugemissoovitus
Raamatumaailm
Lääne-Virumaa Keskraamatukogu
MMX
Õhtulehe raamatublogi

Tiit Aleksejev "Kindel linn"

2012-01-06T09:17:00.000+02:00

Kõik, mida kirjutasin poolelioleva trioloogia esimese osa "Palveränd" kohta, kehtib ka siin. Samasugune meditatiivne keelekasutus, nägemused ja unenäod, kuid seekord veelgi lühemalt, veelgi napimalt, veelgi täpsemalt. Tegevus toimub alistatud Antiookias vaid kümne päeva jooksul. Uskmatutega lüüakse üks suur lahing, aga enamik aega kulub ülikute omavahelisele rivaalitsemisele ja peentele strateegiamängudele. Samal ajal peab palverändurite armee endal ümberpiiratud linnas kuidagimoodi elu sees hoidma.

Tundsin teravat puudust esimesest osast, sest selle lugemisest on möödas juba kaks ja pool aastat. Kuid ilmsesti teise osa ilmumise tõttu oli see raamatukogust välja laenutatud. Seetõttu oli algus veidi vaevaline, ülikute ja palverännul osalevate rahvaste omavahelised suhted ja intriigid olid kõik meelest läinud, samuti asjaolud, kuidas täpselt Antiookia ikka ära võeti. Aga veidi aja pärast see enam ei seganud ja sai asuda nautima Aleksejevi täpset ja nappi keelt.

Ja seal me seisame, jääraku serval, uskmatute ootel.
Vaenlane koondab ridu, on näha, kuidas vibumehed positsiooni sisse võtavad ja kuidas käskjalad kahe ründeliini vahel jooksevad.
Valjenev kõmin, vankuv maailm viimsepäevale vastu minemas.
Maailm, mis langeb, mis elab oma viimaseid päevi.
Mis langeb tühjusesse ega tea, kui kauaks.
Aeg jõuab kätte, peatub korraks ja möödub, variseb liivana jäärakusse. Sinna, kuhu me võib-olla kõik peagi variseme. Ja sealt saab alguse teistsugune aeg, saavad alguse ülestõusmise ja taevaminemise päevad.
Normannid seisavad, kilbiotsad maasse löödud, mõõgad vahedaks ihutud, odad surumiseks valmis.
Meile on määratud püsida või langeda.
Üheskoos, kolmekordse lõngana.
Sädelus me pea kohal, väga selge taeva all. (lk 95)

Teised kirjutavad:

loterii
Tallinna Keskraamatukogu
"Uus raamat" Klassikaraadios
Intervjuu autoriga, EPL
Ekspress
EPL, Jan Kaus
Õhtulehe raamatublogi

Andrei Hvostov "Sillamäe passioon"

2012-01-04T17:26:00.000+02:00

Andrei Hvostovi "Sillamäe passioon"on autori sissejuhatuse järgi reisikiri. Reisikiri minevikku, tema nõukogude aja lapsepõlve Sillamäel, "kinnises linnas".

Siit ei kuma läbi kõige vähematki nõukanostalgiat. Hvostovi meelest oleks selline paik nagu Sillamäe pidanud olemata. Ja tõepoolest, kui ta kirjeldab kogu süsteemi jõhkrust ja absurdsust, tuleb temaga nõustuda. Ometi langes ka minu lapsepõlv aega, mida Hvostov kirjeldab, kuigi ta on minust mõnevõrra vanem. Tundsin ära kõik need pioneeriasjanduse tobedused, kooli survemehhanismid ja ühiskondliku surutise õhkkonna. Ometi ei ole ma kunagi omaenda lapsepõlvele niimoodi mõelnud. Saades aru, et kõik on tobe, oli see ometi ka huvitav ja põnev. Ja teisalt - kuna tühjad poed, pikad järjekorrad, tigedad poemüüjad ja loosungid olid tollal osa kõigi elust, siis mina ei osanud mõeldagi, et teisiti saab ka. Teisiti lihtsalt ei olnud. Palju, millest Hvostov kirjutab, tuleb tuttav ette, aga see on kirja pandud sellisest vaatenurgast, millele ise pole kunagi tulnud. Samas niimoodi raamatust lugedes leiad, et kõik just nii oligi.

Olen Hvostovi hoolimata tema venepärasest nimest alati eestlaseks pidanud. Isegi ei tea, kust selline arvamus tulnud on. Raamatut lugedes aga tekkis segadus - kelleks ta siis ikkagi end ise peab? Venelasest isa ja eestlasest ema laps, kes elas Sillamäel vene keele sees. Ometi kirjeldab ta kogu raamatu vältel eesti ja vene keelt kõnelejate omavahelist hõõrumist. Aga lk 238 ütleb ta selge sõnaga välja, et on eestlane. Paraku. (Ja ma ei tea, miks just "paraku".)

Nagu näha, ei oska ma selle teose kohta midagi mõistlikku kirjutada. Millegipärast ongi kõige raskem kirjutada raamatutest, mis täitsa külmaks jätavad (neist, mis ei meeldi, on väga lihtne kirjutada) või nendest, mis panevad kaasa mõtlema või omaenese eluga võrdlusi tegema. Hvostovi raamat kuulub viimaste hulka. Lugemise ajal tekkis nii palju mõtteid - oh kus nüüd kirjutaks! - aga kirjapanemise ajal ei ole enam mitte midagi. Igatahes väärib "Sillamäe passioon" lugemist. Mõtlesin, et peaks seda oma tütrele soovitama, saaks tema kah natuke aimu, milline ema lapsepõlv oli. Aga kardetavasti tunduks see raamat talle igav. Samast ajast tulnutele aga pakub "Sillamäe passioon" ühest küljest äratundmist, kuid teiselt poolt ka hoopis teistsugu pilku aega, mis oli ju alles hiljuti.

Petrone Prindi kogutud lingid

John Steinbeck

2012-01-02T22:02:00.000+02:00

"Karbitänav"
Tegin Steinbeckiga esmakordselt tutvust 1991. aastal USAs, kui telekast tulid ärevad uudised riigipöördest Nõukogude Liidus ja korra näidati isegi Savisaart ja Meri. Aga peagi vahetusid need palju tähtsamate uudiste vastu, nagu kohalike õpetajate streik ja koolibussi avarii. Telefoniliinid olid umbes, helistada polnud võimalik ei Tartusse isale ega Helsingisse õele. Tulevik paistis hägune. Mina aga nautisin vanatädi välis-eesti raamatukogu ja muudkui lugesin ja lugesin. Muuhulgas lugesin esimest ja ainukest korda läbi "Tuulest viidud". Aga sügava mulje jättis mulle "Karbitänav". Need kaks ongi meelde jäänud, kuigi lugesin kindlasti palju rohkem. "Karbitänava" esimesest lugemisest jäi meelde teravmeelne viis joogipoolise hankimiseks, kus Eddie valas baarileti alusesse kanistrisse kokku kõik klientide klaasipõhjad. Ja mingi kvaliteet, või tunne, kustsaadik olen teadnud, et John Steinbeck on üks pagana hea kirjanik.
"Karbitänav" kuulub Steinbecki plusspoolele. Mitte selles mõttes, et ta oleks teistest teostest kuidagi parem, vaid et see on positiivne, humoorikas ja maagilinegi.
Tõlkinud Kalevi Kvell.

"Hiirtest ja inimestest" on ka väike raamat, kuid kuulub miinuspoolele. See on jutustus unistustest ja armastusest. Vist ikka armastusest, mitte lihtsalt sõprusest kahe mehe vahel. George ja Lennie rändavad Californias Suure Depressiooni ajal tööotsingul ühest farmist teise. Aga nad ei ole tavalised
hooajatöölised, neil on unistus. Unistus päris oma majast, paarist aakrist maast, kohast kus mitte keegi neid ei käsuta ja kus Lennie saaks küülikuid kasvatada. Ühel hetkel tundub, et unistusel on määratud täituda, kuid see on siiski vaid meelepete. Õnnelikku lõppu pole ette nähtud.
Tõlkinud Udo Uibo.

"Me tusameele talv"
Olin jõudnud viienda peatükini, kui mõtlesin, et fantasy ja krimi on küll toredad lugeda, aga Kirjanduse vastu nad siiski ei saa. Steinbeck kahtlemata on suur kirjandus, see on midagi, mis pärast läbilugemist peaks sind tegema paremaks inimeseks, või targemaks, või vähemasti panema mõtlema. Suur kirjandus ei pea olema midagi keerulist ja rasket, millest end tahtejõuga läbi närida. "Me tusameele talv" on suur kirjandus.

Ethan Allen Hawley töötab itaallasest omaniku juures poemüüjana. Tema naine ja lapsed ei ole rahul ei tema positsiooni ega sissetulekutega. Sest nii pood kui tegelikult kogu kvartal kuulus alles hiljuti Hawley'de perekonnale, kuid Ethani isa kaotas nende varanduse, millele Ethan oma viletsate finantstehingutega viimase põntsu pani. Ise on ta eluga rahul, kuid naine sooviks "pead kõrgemal hoida". Vaalapüüdjate perekonna järeltulijana on Ethan uhke ja põhimõttekindel mees, kes ei valeta, varasta ega võta altkäemaksu. Tal on linnas siiski mingi positsioon, mida näiteks "makaroonist" poepidajal ei ole, kuigi tollel on jälle raha. Ühe vestluse käigus pahvatab Ethan poepidajale, et "sina oled sisserändaja, meie pere on siin elanud juba kakssada aastat!" Ometi, poepidaja Sitsiilia perekonna mitmetuhande aastase ajaloo vastu ei ole tal siiski midagi panna.

Kuid pikapeale hakkab ta kaaskondlaste vihjete mõjul järgi mõtlema, kas siiski poleks mingit võimalust olukorda muuta. Ei, raha ta ei vaja, selle järele pole tal mingit huvi, kuid raha on vahend, mis võimaldab tõsta nende positsiooni linnas, avab uksed. Nii mõtlebki ta välja plaani, mis ei saa ebaõnnestuda. Kuid keegi ei saa tõsta oma heaolu ilma, et see toimuks teiste arvelt. Igaüks peab oma tegude tagajärgede eest vastutama. Küsimus on valikutes ja meie otsuste tagajärgedes. Sest kui ta lõpuks poe omanikuks saab, ei too see üldsegi õnne ja rahulolu.
Tõlkinud Harald Rajamets.

Teised kirjutavad:
Hiirtest ja inimestest
Raikküla raamatukogu, Tallinna Keskraamatukogu, südamelähedaselt
Me tusameele talv
Danzumees, Kriteerium, Roheline värav

Loetud raamatute nimekiri: 2012 (täiendamisel)

2012-01-01T22:32:00.001+02:00

Marsha Mehran, Granaatõunasupp
John Steinbeck, Kirelõõm
Patrick Süskind, Kontrabass. Tuvi
John Steinbeck, Teekond Charley'ga
Christopher Milne, Võlutud paigad
Andrus Kivirähk, Kevadine Luts
Alan Alexander Milne, Karupoeg Puhh
Paul Heyse, Jorinde

Pudinaid 2

2011-12-30T21:12:00.000+02:00

Lühiülevaade osa 2.

74. Rein Veidemann "101 Eesti kirjandusteost"
Veidemanni kogumik Eesti tähtsaimatest kirjandusteostest, kus leidus nii üllatavat kui ka ootuspärast. Pean tunnistama, et suurt osa eelmisel sajandil kirjutatud teostest ma ei tunne üldse, paljudest pole isegi mitte kuulnud. Ühtegi tundmatut autorit küll õnneks ette ei tulnud. Aga artikkel Juhan Liivist pani mind otsima tema luulekogu, sest no kohe üldse ei mäletanud, aga Veidemann kirjutab nii sisendusjõuliselt. Muide, kuulake kindlasti ka Ööülikooli loengut Juhan Liiv ja tühi väli. Väga huvitav ja avab Liivist hoopis teistsuguseid tahke, kui harjunud oleme (et Liiv oli vaene ja hull). Taastutvus Liiviga oli väga põnev.

75. Juhani Aho "Üksi"

Mida ma küll teeksin ilma Loomingu Raamatukoguta? Viimasel ajal on tööreisid nii igapäevaseks muutunud, et polegi enam meeles õhtul raamatut kotti pista. Õnneks on lennujaamas R-kiosk ja õnneks leidus seal Juhani Aho "Üksi". Päris kindasti ei oleks ma seda raamatut muidu ostnud ega lugenud. Ma teen heameelega rohkem tutvust Soome kirjanikega, kuigi enamasti neid eriti tihti ette ei juhtu. "Üksi" põhineb autobiograafilisel ainestikul, Aho oli armunud Aino Järnefelti, kellest hiljem sai Sibeliuse abikaasa. Sisuliselt on terve raamat täis vanema mehe õhkamisi noore tüdruku järele. Õnneks on raamat mitte eriti paks ja lõpus on teose tõlkija Ants Paikre kirjutatud pikk ülevaade Aho elust, mida on ehk kasulik enne teosega alustamist läbi lugeda. Mina igatahes nii tegin.

76. Anna Gavalda "Näpatud tunnid"
Kena kerge pealelõunane lugemine. Esmatutvus Anna Gavaldaga on paljutõotav. Suures trükikirjas, laiade reavahedega tekst läheb ruttu-ruttu ja jätab meeldivalt helge tunde järele. Kolm venda-õde põgenevad sugulase pulmapeolt, et külastada oma neljandat venda. Nad kõik on täiskasvanud, igaühel oma abikaasad, lapsed või muu igapäevaelu taak kaasas. Aga nüüd nad põgenevad, näppavad oma tõsisest täiskasvanuelust poolteist päeva, et lihtsalt olla koos ja nautida elu. Ilus.
Tõlkinud Pille Kruus

79. Andres Ehin "Igavik vannitoas"
Autori enda poolt koostatud valikkogu. Paremad palad kõigist seni ilmunud luulekogudest 1968 - 2008. Lisaks on luuletuste vahel "pastapliiatsiga sirgeldatud ajuvabad pildikesed".

OLUPOLIITILINE
olid korra olukorrad
kilakorrad kolakorrad
ulukorrad elukorrad
alakorrad ilukorrad
ilakorrad pilakorrad
salakorrad halakorrad
ulakorrad pulakorrad

kõik need lugematud korrad
olid kokku olukorrad
1976
(lk 79)

*
PIMEDUSEAUK
nii hirmus
on see väike pimeduseauk
see hiirehamba suurune põhjatus
judiseb läbi mu selja
2007
(lk 158)

80. Charles M. Schulz "Hold the fort, Snoopy!"
Snoopy ja Peanutside sõpradele sobilik. Mina isiklikult ei ole kunagi eriline Snoopy fänn olnud, pole minu huumoritassike.

81. Horace Walpole "Otranto loss"
Õuduskirjanduse klassika ja kõigi gooti romaanide esiisa, ilmus 1764. aastal. Üleliia õudne just ei ole, aga salapärased maa-alused käigud, kummitused ja seletamatud juhtumused on täiesti olemas. Õnnetud armunud, ennastsalgavad ja jumalakartlikud abielunaised ka. Rääkimata pahelisest vürstist ning kaunist ja vaprast noormehest. Ei puudu ka suguvõsa needus.
Tõlkinud Indra Feldman.

83. Tomas Tranströmer "Suur on mõistatus. Mälestused seiravad mind"
Väga sobilikult oli mul Tranströmeri teos kodus olemas juba enne seda, kui ta Nobeli preemia sai. Räägivad, et ta on üks edukamaid Rootsi luuletajaid kogu maailmas. Et kui tõlkeluule enamasti ei lähe peale üheski riigis, siis Tranströmeril on austajaid igal pool. Ausalt, mina ei saa aru, miks. Vähemasti selle LRi kogu järgi, kuhu on kogutud peamiselt haikud. Need ei öelnud mulle mitte midagi. Teine osa raamatust "Mälestused seiravad mind" on Tranströmeri mälupildikesed lapsepõlvest, mis olid kõvasti huvitavamad. Siin on küll tunda, et need on kirja pannud poeet. Väga väheste sõnadega on mõte ja tunne edasi antud.
Tõlkinud Tõnis Arnover ja Lennart-Hans Jürgenson

85. M. C. Beaton "Agatha Raisin ja nurjatu loomaarst"
Lisaks Hamish Macbethi Šotimaal toimuvate krimilugude sarjale on M. C. Beaton loonud ka teise "detektiivi" - endise suhtekorraldaja, keskealise Agatha Raisini, kes kolis suurest linnast Cotswoldsi alevikku Inglismaal ja kes üritab meeleheitlikult oma naabrimeest võrgutada. Võrgutamise vahepeal lahendab ta muuseas ka mõrva, sellesama naabrimehe kaasabil. Ega sellest raamatust midagi mäletada ei olegi, täpipealt nagu teisedki Beatoni teosed, võimaldab kanduda paariks tunniks muinasjutumaale, aga mingit püsivamat mõju või tähtsust tal küll ei ole.
Tõlkinud Ragne Kepler

86. Tony Hillerman "Must tuul" ja "Esimene kotkas"
Nende krimkade tegevus toimub Ameerika Ühendriikides navaho ja hopi reservaatides. Peategelane politseinik Jim Chee on navaho indiaanlane, kes teeb oma igapäevast rasket tööd reservaadis korda hoides ja kes muuhulgas avastab ja lahendab ka suuremaid kuritegusid. Lisaks krimiloole on siin palju juttu indiaanlaste uskumustest ja nende praegusest elust. Sellised lisandväärtusega krimilood.
Tõlkinud Matti Piirimaa (Esimene kotkas) ja Malle Klaassen (Must tuul).

93. Margus Tamm "Unesnõiduja"
Oleksin oodanud rohkem puänte, aga need ei ole novellid, lihtsalt jutustused. Mõni on päris teravmeelne. Ja mõni naljakas. Positiivne, et üsnagi varieeruvad. Ei pea lugema tervet raamatutäit lühijutte, mis kõik ühesugused. Siin on igasuguseid teemasid. Lugege ka.

Pudinaid 1

2011-12-29T20:54:00.000+02:00

Vastu tulles lugejate soovidele teen oma loetust ülevaate. Kahes osas. Kuna on selge, et pikemate juttude tarvis mul jaksu ei jätku, siis annan siin postis ja järgmises lühiülevaate raamatutest, mida hiljuti lugenud olen.

Daniel Kehlmann "Maailma mõõtmine"

Kui paljusid võiks huvitada lugeda raamatut kahe teadlase - matemaatiku ja loodusuurija kohta? Ometi on Daniel Kehlmanni teost "Maailma mõõtmine" müüdud autori kodumaal Saksamaal üle 1,5 miljoni eksemplari ja see on tõlgitud enam kui neljakümnesse keelde. Tegemist on kahe suure Saksa teadlase matemaatik Carl Friedrich Gaussi ja loodusuurija Alexander von Humboldti fiktiivse elulooga. Hea. Huvitav. Hästi kirjutatud. Nagu päris.
Tõlkinud Kristel Kaljund

14. Rainer Maria Rilke "Armastusest"
Rilke ei olegi ainult luuletaja. Siin raamatus on tema novellid ja visandid, mis jutustavad armastusest. Rilke kirjutas need üsna noorelt. Meenusid Zola ja Baudelaire. Aga seda ilmsesti üksnes Prantsusmaa ja ajastu tõttu. Erilist elamust ei jätnud ja midagi meelde ka ei jäänud.
Tõlkinud Tiiu Relve

32. Marguerite Duras "Armuke"
Poeetiline lugu noore tüdruku ja Hiina noormehe armastusest, ühiskonna mitmepalgelisusest, perekonna taagast ja hullumeelsusest. Tegevus toimub 20-ndate Vietnamis ja põhineb autori elul.
Tõlkinud Malle Talvet

33. Ulvi Mustmaa "Saldejums. Läti lood"
Kui on soovi Läti kohta rohkem teada saada, siis lugege. Lobe jutt, natuke isegi liiga lobe, aga peamise saab selgeks.

35. Randy Pausch "Viimane loeng"
Carnegie Melloni ülikooli arvutiteaduste professoril Randy Pauschil paluti pidada loeng sarjas "Viimane loeng". Aga tema jaoks oligi see viimane loeng, sest tal oli diagnoositud surmav vähktõbi. Raamat ongi kirjeldus sellest, kuidas ta loenguks ette valmistus, samal ajal haigusega võideldes. Tema viimane loeng ei rääkinud siiski surmast, vaid hoopis elust, kuidas oma unistusi täide viia, kuidas väärtustada seda, mis sul on, kuidas elada oma elu. Väga ameerikalik teos. Hurraa, elagu elu, kõik on võimalik ja nii edasi. Ainult positiivsus ja ei mingit halamist. Ehk võiks seda nimetada ka intelligentsete inimeste eneseabiõpikuks. Kuna ta sellisena mõeldud ei olnud. Vist.
Tõlkinud Martin Väli

36. Georges Perec "Ruumiliigid"

Otsustasin anda Perecile veel ühe võimaluse. Tema "Mõelda/liigitada ja teisi tekste" jäi mulle pehmelt öeldes arusaamatuks. Õigesti tegin. Ehk on asi selles, et erinevalt "Mõelda/liigitadast" on "Ruumiliigid" terviklik teos, mis räägib... ruumiliikidest. Perec liigub siin väiksemalt suuremale. Esiteks on tal paberileht, mis jääbki kõigi teiste ruumide mõõduks. Kõige isiklikum ruumiliik on voodi, edasi tuleb tuba, kuni lõpuks jõuab Perec ilmaruumini. Võib tähele panna, et mida suurema ruumini autor liigub, seda vähem tal selle kohta öelda on.

Tõlkinud Anti Saar

37. Stephen Baker "Kuidas elada koos närvilise koeraga"

Üldiselt on soovitatav seada oma elu ja tegemised nii, et koeral oleks võimalikult vähe võimalusi närviliseks muutuda. Näiteks koera jalutama õpetamine. On kõige parem, kui teie lemmik õpib jääma teie vasaku põlve lähedale ega vaheta oma lõbuks poolt. Ärge kunagi lubage koeral kõndida teist paremal, Teie enda ülesanne on alati just temast paremal kõndida. Te võite õppimisprotsessi kiirendada, hoidudes tema ligi. Kui tunnete, et koer tahab ringi vaadata, vaadake ringi koos temaga. Kui ta tahab minna üle tänava, minge üle tänava. Kandke hoolt, et jääksite iga tuletõrjehüdrandi, puu või teise koera juures täiesti seisma. (lk 25)
Sellist sorti huumor ei ole ikka päris minu jaoks. Enamasti muigama ei pannud. Kindlasti maitse asi.
Tõlkinud Triin Tael

41. Daniel Kehlmann "Kuulsus"

Üheksa novelli, mis ühel hetkel omavahel põimuma hakkavad, küsimus meie elu reaalsusest või väljamõeldusest. Novell kuulsa krimikirjaniku kaotsiminekust Kasahstanis mõjus õõvastavalt, sest see mõjus vägagi realistlikult, võib vabalt uskuda, et midagi sellist võiks kellegagi ühel heal päeval juhtuda. Algul üsna realistlikuna tunduvad novellidesse imbuvad vähehaaval üleloomulikud elemendid ja kõige lõpus võetakse asi kokku. Hää.
Tõlkinud Kristel Kaljund

47. Mati Unt "Öös on asju"
Masendav, ei mingit lootuskiirt selles maailmas. Lennart Meri ja tema "vanamutid" oli lõbus, elekter on saatanast ja kaktused vajavad sooja.

65. Andrus Kivirähk "Vombat"
Kivirähu näidendite kogumik. Nüüd pole enam teatrisse vaja minnagi.

70. Hugleikur Dagsson "Kas nende asjade üle tohib naerda?"
Ilmselt siis tohib. Laste, vanurite, invaliidide, seksi, surma, pedofiilia, intsesti, kehamahlade, abielurikkumise ja muu kohta. Karikatuuride vormis. Mõni pilt oli naljakas küll, tegelikult ikka mitu pilti.
Paar näidist leiab siit.
Tõlkinud Henrik Roonemaa

Charles de Lint "Kusagil lennata"

2011-12-26T13:26:00.000+02:00

Ei tea miks ma arvasin, et ainult Gaiman kirjutab selliseid raamatuid. Vähese lugemise viga kindlasti. Charles de Linti "Kusagil lennata" algus tundus liiga palju "Ameerika jumalate" moodi. Ainult et ei haaranud kaasa, nii et pidin raamatu peaaegu pooleli jätma. Mingit selget sõnastatavat põhjust nagu ei oleks. Lihtsalt ei olnud huvitav. Kuigi intrigeerivat ju nagu oli. Hank, kes sarnaselt Shadow'le tegutses ühiskonna piirialadel, öine vahejuhtum külmasilmalise mõrvariga ja ei tea kust ilmunud elupäästjad kahe tüdruku näol.

Alles kusagil teise kolmandiku peal hakkas tekst jooksma ja siis ei olnud enam mingit Gaimanit. "Kusagil lennata" on lihtsam, seda võiks pigem lasteraamatuks lugeda (young adult kategooria siis ilmselt) ja tal on oma selgesõnaline moraal. Ei mingit seksi ning vägivalda, mis on küll olemas, ei kirjeldata üksikasjalikult, pigem näidatakse selle tagajärgi. Suur osa mahust läheb kirjeldamisele, kuidas inimesed millestki aru ei saa, kuigi lugejale on muidugi kõik ammu selge. Ühest küljest on see muidugi loogiline, sest lugejad said autorilt palju rohkem infot kui peategelased, teisalt aga muutis teose väheke venivaks.

Kui aga esimesest kolmandikust kuidagi üle saada, siis kerib end lahti omanäoline maailm, mis elab meie kõrval ja kus toimuvad ASJAD. De Lint harutab siin lahti Ameerika indiaanlaste müüdid. Siis kui ilm oli alles noor, tõmbas Kaaren meie maailma oma potist välja. Aga siis ilmus Koiott, kes kõik segi pööras ja muuhulgas oma tegevusega inimesed lõi. Kaaren ja Koiott on korraga nii inimene kui ka loom, müütilised esiinimesed, kes on maailmas kõndinud selle algusest saadik. Lisaks neile on veel terve plejaad loominimesi, kellest mõned on pärit maailma algusaegadest, nagu jutuvestja Jack Hakk või Varesetüdrukud, aga paljud on sündinud hiljem. Kogu madin käib ümber Kaarna poti, mille ta on ära kaotanud, aga mida Koiott tahab üles leida, sest ta tahab oma kunagist tegu heastada ja maailma tagasi pöörata selliseks, nagu see kunagi oli, enne kui ta selle ära segas. Aga potti jahivad ka külmaverelised ja julmad Käod, kellel on hoopis oma plaan. Kõige selle algasukate sõja vahele on sattunud paar tavalist inimest, kellel aga lõpptulemuses suur osa täita.

Mulle meeldis, et teose tegelased on loomulikud, kõigi oma inimlike käitumisviisidega. Ehk on de Linti inimesed liiga head, hoolivad ja ligimesearmastajad. Ainukesed loomuomaselt kurjad tegelased olid Käod, kelle jaoks õigel ja valel ei ole mingit tähendust. Kaaren ja Koiott on väheke ambivalentsemad, aga ülejäänud tegelased kiirgavad headust, mis ei takista neil küll vigu tegemast ja nende eest vastutamast ning tagajärgede pärast kannatamast.
Tõlkinud Pille Runtal

Teised kirjutavad:

Arto Paasilinna "Ulguv mölder"

2011-12-20T19:48:00.000+02:00

Arto Paasilinna "Ulguv mölder" on ajatu lugu sellest, kuidas ühiskond endast erinevaid ei salli. Väga kurb lugu. Algus on küll päris humoorikas, aga kerib lehekülg-lehekülje kaupa traagilise lõpuni.

Soome maakohta saabub lõuna poolt mees, kes ostab ära juba pikalt tühjana seisnud veski. Mees rühmab veski kallal tööd teha ja varsti saab hakata ka ümberkaudsetele elanike vilja jahvatama. Elanikud kiidavad uue möldri esialgu heaks. Kõik oleks ju tore, aga mölder on vähe isevärki - talle meeldib loomi-linde ja teisi inimesi järele teha ning mõnikord öösiti ta ulub. No kas siis korralik inimeseloom selliseid narritempe teeb! Mölder on lisaks ka vähe tulise loomuga, nii satub ta vältimatult konflikti teiste elanikega. Aga konservatiivne külaühiskond ei saa leppida kellegagi, kes erineb. Iseseisev ja -mõtlev mölder jällegi ei saa ennast painutada teiste tahtmise järgi. Nii on ootamas vältimatult traagiline lõpp. Paasilinna kirjutab hooga ja huumoriga, mis ei muuda teost vähem nukraks, küll aga illustreerib inimlikku väiklust, kadedust ja rumalust.

Arst pani ajakirjanumbri kõrvale. "Teie diagnoos on mul selge. Te olete vaimuhaige mees, maniakaaldepressiivne isik, kelle vaimuhaiguse pildiga kaasneb veel närvinõrkus ja neurasteenia. See kõik tuleb sõjapsühhoosist."

Vahepeal puhastas arst jälle prille. "Ma mõistan teid. Teil on kindlasti olnud väga raske. Siin paberites on kirjutatud, et te ulgusite, eriti talvel ja öösiti. Siis olete seal veel loomi matkinud... neid asju on vaja veel selgitada, eriti ulgumiskalduvust."

Arst päris sanitaride käest, kas patsient on haiglas ulgunud."Ei seda põle küll kuulda old. Aga me tuleme kohe ütlema, kui ta pihta hakkab.""Las aga ulub. See on ometi koht, kus häält võib teha."

Huttuse poole pöördudes lausus arst: "Nagu te kuulsite, saate eriloa siin ulguda. Ma loodan siiski, et te ei tee seda öösel. See võib teistes paitsentides rahutust tekitada."

Huttunen vastas pahuralt: "Siin ma küll ei ulu." (lk 51)

Tõlkinud Sirje Ruutsoo

Julie Powell "Julie ja Julia"

2011-12-15T21:30:00.000+02:00

Eneseleidmiskriisis vaevlev ameeriklanna Julie Powell leiab ema riiulilt Julia Childi kokaraamatu "Mastering the Art of French Cooking" ja asjalood kujunevad niimoodi, et ta otsustab ühe aasta jooksul läbi teha kõik selle raamatu retseptid, mida on üle viiesaja. Et põnevam oleks, paneb ta kõik selle ka blogisse kirja. Internet on teadagi võim ja vaikselt leiab ta omale hulga lugejaid, siis avastavad ta ajakirjanikud ja televisioon ja lõpuks ka kirjastajad. Mille tagajärjel "Julie ja Julia" ilmuski. Eestlasest võhikule teadmiseks, Julia Child oli Ameerikas väga tuntud kokk, tema 1963. aastal ilmunud raamat oli olemas igal koduperenaisel, tema telesaateid vaadati. Tõeline staarkokk, võiks öelda, kuigi selle sõnaga on Eestis teatavatel põhjustel natuke halvasti.

Julie Powell teab, kuidas on vaja kirjutada raamatut, mis müüb. Või siis teab seda tema kirjastaja. No mis te arvate? Seks muidugi! Ja vandesõnad. Kuigi raamat on söögitegemisest, siis toitu on seal vähevõitu. Ta ei kirjelda eriti, mismoodi tema valmistatud toidud maitsesid, kuidas ta neid tegi, kuidas ta end selle juures tundis. Ei mingeid retsepte. On muidugi hulganisti kirjeldusi untsuläinud toidutegudest, kuid siit ei kuma läbi armastust toidutegemise vastu. Pigem tundub, et see oli Julie jaoks äriprojekt. Aga seda ta tegelikult ei varjagi, sest teha läbi 524 retsepti 365 päeva jooksul ei saa olla kuidagi mõnus ja nauditav kokkamise rõõm.

Minu jaoks on alati olnud naljakas ameeriklaste vastumeelsus igasugu tarretatud asjade suhtes. Justin Petronel on "Minu Eestis" vaimustav kirjeldus esmakohtumisest süldiga. Juliel on aga oma kokaraamatus terve peatükk tarrendeid. Esimene katsumus on Oeufs en Gelée on maakeeli munad tarrendis.
Ma arvan, ma võin vist julgesti öelda, et mitte keegi - ei mina ise ega blogi lugejad ega kindlasti mitte Eric - ei mõelnud tarrendis munadele, kui otsustasime alustada seda kulinaarset rännakut. Ja hea on, sest tarrendis munad panevad hirmust võdisema ka kõige tugevamad südamed.
...
Tänupühaeine alustamisel Oeufs en Gelée'ga on see hea omadus, et edaspidi maitseb kõik sellega võrreldes kuradima hästi, ja selleks ajaks, kui olime end läbi närinud oivalisest krõbedast ja mahlasest hanest, vahustatud pardimaksaga täidetud mustadest ploomidest, kastanitega kapsast, türgi ubadest ja koorekastmes sibulatest, oli tarrend juba enam-vähem unustatud. (lk 120)

Siis olid veel Volailles an Aspic, ehk tarretatud kanamaks, mille kohta Powell kirjutab, et see maitses üllatavalt mittevastikult, aga milleks süüa kanamaksasid külmalt koos tarretisega, kui neid võiks süüa kuumalt ja ilma tarretiseta? (lk 127)

Lisaks pidevale vaimutsemisele seksi ja oma vastiku töökoha teemal joob peategelane kogu aeg alkoholi. Ei lähe mööda õhtutki, kui ei segata kokteile või ei jooda gimleteid (mis iganes need siis ka poleks). Kokkuvõttes, film oli parem.
Tõlkinud Karin Riba

Teised kirjutavad:
Indigoaalane

Anna-Maria Penu "Kes kardab Aafrikat?"

2011-12-12T15:18:00.001+02:00

Anna-Maria Penu sõitis Aafrikasse Uganda pealinna ajalehetoimetusse tasustamata praktikanditööle. Miks? Sellele ta kogu romaani käigus vastust otsibki, algul on see talle endalegi ebaselge. Kõigepealt on hirm selle värvilise, tolmuse ja kärarikka linna ees, kuhu peategelane maabub. Uganda pealinn Kampala on kõike seda, mida Euroopa korralikud ja vaoshoitud linnad ei ole. Aafrika värvid ja lõhnad on tajutavad, pilt värvilisest, tolmusest ja lärmakast linnatänavast tuleb kergesti silme ette, seda autor oskab. Edasi tulevad kirjeldused tööst kohaliku ajalehetoimetuse uudisteosakonnas, raskevõitu kohanemine hoopis teistsuguse - konservatiivse, homofoobse, meestekeskse - keskkonnaga.

Millegipärast on peategelases hirmus maailmaparandamise valu. Tal on vaja igal hetkel võidelda geide või naiste õiguste eest, täpsemalt ta küll üritab konservatiivseid ugandalasi ümber pöörata. Milline tegevus on otse loomulikult nurjumisele määratud. Kahtlane tegelane oli Ernesto, kes saabus koos peategelasega Ugandasse, aga kes hiljem ilmub vaid üksikutest kohtades. Kes ta selline on ja mida ta Ugandas teeb? Täiesti arusaamatu. Ehk on see tegelane vajalik raamatu teises osas, vastasel juhul on Ernesto sisse toodud kui täiesti tarbetu lisand.

Loterii kirjutas, et romaani oli vähevõitu, pean nõustuma. Kui ei oleks sealtsamast saanud meeldetuletust, et tegemist on reisiROMAANIGA, kus peategelane ja autor peaksid olema kaks erinevat isikut, oleksin siin kirjutanud Anna-Maria Penu tegemistest. Teoses on tegelane, kes kannab samuti nime Anna-Maria Penu, seda tuleb endale pidevalt meelde tuletada. Muidu tuleks seda lugeda kui järjekordset Minu ... raamatut. Teos on kirjutatud ajakirjanduslikus stiilis, nagu üks suur reportaaž Ugandast. Mis ei ole tegelikult negatiivne; siin on linnamelu, inimestevahelisi suhteid, tööpäevad ajalehetoimetuses, vestlusi poliitikutega, väljasõite linna lähedale, kohalikku ajalugu, kultuuri ja uskumusi. Siin on killukesi Aafrikast, nagu peategelane seda kogeb. Mina pole Aafrikas käinud, kuid arvan, et igaühel on oma Aafrika ja seega ka igal raamatulugejal oma "Kes kardab Aafrikat?". Minu jaoks tõi Penu raamat Aafrika sammukese lähemale ja huvitaval kombel hajutas pisut ka hirmu, mille ma raamatut lugedes avastasin enda sees olevat.

"Kes see mees oli?" uurin Flavialt.
"Sa ei tea, kes see oli?"
"Ei, Flavia, ei, ma ei tea! Kust ma peaksin seda teadma!" plahvatan.
"Mitte keegi ei ole meid tutvustanud, mitte keegi ei öelnud mulle ka enne, mida me kell kümme hommikul suure saladuskatte all ühte tumedasse autosse tegema läheme... ja ma ei saa üldse aru, miks te arvate, et ma tean asju lihtsalt niisama, lihtsalt ilma, et keegi mulle neist räägiks, neid selgitaks, inimeste nimesid, tööülesandeid, asjade ajamise korda... ja kui ma ei tea, sest taevast need teadmised mulle pähe ei kuku, siis vaatate te mind nagu viimset totakat ja mul on sellest kõrini..."
"Kuule, sa oled vihasena nii naljakas," puhkeb raadiotüdruk koos Flaviaga lõkerdama. "See oli ju parlamendiliige doktor Lulume Bayigga," lisab ta siis ja nad mõlemad riputavad end mulle lepituseks käevangu. (lk 123)

Väikese lisaväärtuse loovad ka Piia Põdersalu Harrise illustratsioonid. Kaanepilt on lausa suurepärane. Illustratsioonid on täiskasvanute raamatutes viimasel ajal nii haruldane nähe, seda enam.

Tänan Petrone Prindi kirjastust mulle raamatu saatmise eest.

Petrone Prindi kogutud lingid

Loone Ots "Eesti kroonil kroonitud"

2011-12-08T09:29:00.000+02:00

Ootasin raamatut Eesti krooni ajaloost, kroonide kujundajatest, Eesti Pangast, meie nüüdseks kadunud rahasüsteemist ja muust sellisest. Selle asemel on Loone Otsa "Eesti kroonil kroonitud" hoopis raamat inimestest ja objektidest, keda meie kroonidel kujutatud. Raamatu esimeses osas räägitakse kroonidest enne 1941. aastat. Tolleaegsetel kroonidel oli tuntud inimeste asemel kujutatud hoopis kalurit, lamburit, paepealset, seppa ja eesti neiut. Iga rahatähe kohta on poeetiline kirjeldus pildi sümbolistlikust taustast, näpuotsaga ajalugu, põigatakse mütoloogiassegi. Kümnekroonisel oleva eesti neiu kohta on pikk analüüs neiu sümbolistlikust tähendusest ja sellest, kuidas kunstnik Günther Reindorff on tema vöö valesti joonistanud.

Uue iseseisvusaja kroonidel on juba konkreetsed isikud ja igaühe kohta leidub raamatus peatükk tema tähendusest Eestile. Kroonidest on toodud nii esimesed kui ka uuemad trükid, mis näiteks viiesajakroonisel üksteisest päris palju erinevad. Ainuke kunstnik, kellest on pikem artikkel, ongi Günther Reindorff, uute kroonide kujundajast Vladimir Taigerist ja Rihet-Urmas Ploomipuust on küll pisut juttu, kuid ikka häbematult vähe.

Ilus kinkeraamat, mitte just päris see, mida ootasin, kuid mälestusena riiulil siiski omal kohal. Et kui tuleb tahtmine ükspäev vaadata, millised need ilusad kroonid välja nägid ja meenutada kauneid noorusaegu, mil veel paberrahadega maksta sai ega pidanud müntidega jändama.

Jake Page "Suure vaimu rüpes"

2011-12-05T22:45:00.000+02:00

Jake Page'i "Suure vaimu rüpes" on alapealkirja kohaselt Ameerika indiaanlaste 20 000-aastane ajalugu. Tegelikult kirjutab Page ainult Ameerika Ühendriikide pinnal elanud/elavate indiaanlaste ajaloost. Lõviosa teosest on pühendatud viimasele paarisajale aastale, nii et alapealkiri on mitmes mõttes eksitav.

Eesti keeles on varem ilmunud paar populaarteaduslikku raamatut indiaanlaste ajaloost: Dee Browni "Mata mu süda Wounded Knees" ja meie Omar Volmeri "Tomahookide aeg" ja veel mõned. Omal ajal olen kõik eesti keeles kättesaadavad indiaanlastest kirjutavad teosed läbi lugenud, millest muist muidugi praeguseks meelest läinud. Browni raamat oli kirjutatud 1970 ja Volmeri oma 1980 aastal. Seega viimase 40 aasta arengutest ei olegi eesti keeles midagi ilmunund. Vahepeal on uuendatud ka Ameerika mandri asustamise aega, mis on viimaste arheoloogiliste leidude kohaselt varasem, kui arvati. Page'i mahukas raamat on seega tänuväärseks täienduseks ja meeldetuletuseks.

Enamasti prevaleerib arvamus, et loodusrahvad kuidagi eriliselt looduse ja üksteisega kooskõlas elavad. See pole päris nii, ka Ameerika põlisasukad on loodust omatahtsi ümber korraldanud ja omavahelised suhted ei olnud ka enne valgete tulekut üleliia sõbralikud. Page puudutab ka kannibalismi teemat, kuid rõhutab, et see oli siiski ainult rituaalne. Kui üldiselt peetakse valgeid kolonialiste julmadeks anastajateks ja indiaanlasi süütuteks kannatajateks, siis ka see ei olnud nii must-valge. Näiteks sain nüüd lõpuks aru, miks Cooperi Nahksuka juttudes irokeesid kõige kurja kehastuseks olid. Nad olidki selline sõjakas hõim, kes kogu aeg kellegagi sõdis. Kõik see ei vähenda muidugi kogu Ameerika vallutamise ja vallutajate tegevuse koletust.

1851. aastal selgitas uue osariigi (California) kuberner John McDougall seadusandlikule kogule: "Tuleb loota, et rassidevahelist hävitussõda jätkatakse, kuni indiaanlaste rass välja sureb... ei mingi inimlik vägi ega tarkus suuda selle rassi paratamatut ettemääratust ära hoida." Et selle ettemääratuse teokssaamine mingil viisil ei aeglustuks, lubati lahkelt, et iga valge mees võib osariigi kulul kokku kutsuda korravalvekomitee, mis otsiks ja tapaks indiaanlasi, vaigistades nõnda oletatavaid indiaanlaste ülestõuse. (lk 281)

Iseloomulik on šoniide pealiku Tecumseh ja kindral Harrisoni kohtumine: Hiljem istusid nad indiaanlaste laagris pingile, et omavahel aru pidada. Tecumseh nihkus kindralile üha lähemale, surudes teda pingiotsa poole. Lõpuks oli Harrison pingilt kukkumas ja tegi selle pahaselt teatavaks. Tecumseh hakkas naerma ja ütles, et ameeriklased käituvad indiaanlastega just samamoodi. (lk 251)

Viriseda tahaks tõlke üle, mis on vähe konarlik. Näiteks trickster, mis ühes lõigus on petis, teises trikitaja ja vähe hiljem juba tembutaja. Jaan Kaplinski on selle "Suve tagasitoomise" järelsõnas tembumeheks tõlkinud, Hasso Krull aga lihtsalt triksteriks.

Tõlkinud Matti Piirimaa.

Teised kirjutavad:

Hasso Krull, Sirp

Ahto Muld, Keskus

Jenny Erpenbeck "Vana laps ja teisi jutte" Nora Ikstena "Neitsi õpetus"

2011-12-02T15:53:00.000+02:00

Ma ikka kangelaslikult loen raamatuid, millest midagi aru ei saa. Lootus, et kui ma neid piisavalt palju loen, siis äkki ükspäev hakkan saama, ei ole veel otsi andnud. Näiteks Jenny Erpenbecki "Vana laps ja teisi jutte". Saksa autori lühijutud, mis on tiined sümbolitest ja allhoovustest ja kus iga asi midagi tähendab. Selles mõttes oli Peeter Helme väga kena järelsõna tõeliseks abiks, teisalt ei olnud see siiski raamat, millesse tahaks uuesti süveneda.

Või siis lätlanna Nora Ikstena "Neitsi õpetus". Teose tutvustus "Läti XX sajandi ajaloo poeetiline kujutus läbi kolme põlvkonna naiste saatuse ja paljude metafooride" ei ütle raamatu sisu kohta tegelikult kõige vähematki. Poeetiline, jah, pikitud liivi keelega, mis on eestlasele üsnagi arusaadav, ja mis kogu teose erilise linnulaululiku hõngu annab. Räägib kolme naise elust, kes omavahel otseste sidemete kaudu suguluses on, ja veel mõnest nendega seotud naisest ja mehest. Läti nimed kippusid omavahel segamini minema, ja vahel ei teadnudki täpselt, millise põlvkonna naisest parasjagu jutt käib. Ka see teos on tulvil vihjeid ja metafoore. Päike vägistab neitsi ojakaldal metsa sees. Hiljem teeb sedasama üks mees kibuvisapõõsa juures. Mida neitsi sellest siis õpib? Ohh, ma parem rohkem ei kirjuta.

Tõlkinud Sigrid Reili (Vana laps) ja Kalev Kalkun (Neitsi õpetus).

Teised kirjutavad:
Esimene armastus
Nädala autor
Lugemik
Sirp

Indrek Hargla "Apteeker Melchior ja timuka tütar"

2011-11-29T21:05:00.000+02:00

Indrek Hargla Tallinna kriminaalromaanide sarja kolmandas ja kõige tüsedamas teoses "Apteeker Melchior ja timuka tütar" on kõige enam juttu timukast ja keskaegseteset tapmis- ja piinamiskommetest. Saame teada täpselt, mida ja kui palju raad timukale selle töö eest maksma pidi, millised olid timuka privileegid ja õigused, kohustused muidugi ka. Kohustuste hulka kuulusid lisaks erinevatel viisidel tapmisse ka tunnistuse väljameelitamise eesmärgil piinamine. Millisel kohal ta tolleaegses ühiskonnas asus ja kuidas temasse suhtusid teised linnakodanikud ning kuidas ta ise oma töösse suhtus. Vahepeal oli natuke isegi igav ja tekkis tunne, et loed mõnda keskajateemalist populaarteaduslikku raamatut. Aga muidugi ei puudu siit mõrv ja isegi mitu. Timuka tütar näeb pealt, kuidas tapetakse ühte meest. Hiljem selgub, et mees jääb siiski elama, kuid on kaotanud oma mälu. Noormees Steffen aga on nii võluv, et suudab ära meelitada ka tema eest hoolitsenud noore munga, rääkimata siis noorest timuka tütrest.

Teised kirjutavad:
Katkend romaanist
Klassikaraadios "Uus raamat", EPL, Jürgen Rooste, Need Read, Iibise pesast, Õhtulehe raamatublogi, Thrash can dance, Sehkendaja, loterii, Liivametsa Lugemised

Suve tagasitoomine. Põhja-Ameerika indiaanlaste muinasjutte

2011-11-27T20:23:00.000+02:00

Selles kogumikus on peamiselt algonkini indiaanlaste pärimused. Võrreldes teiste loodusrahvaste muinasjuttudega on valik üsnagi ilus ja kena. Tapmist ja tagaajamist vähem, moraali rohkem. Ei maksa mammonat taga ajada, oma vanemaid peab austama, armastuse jõul saab üle igast mäest, julgust peab ainult jätkuma. Päris huvitav oli jutt "Tuhkatriinu", kus euroopa keskaegne muinasjutt oli kohalikesse oludesse üle kantud. Printsi asemel oli suur pealik, kes oskas end nähtamatuks teha ja kes võttis Tuhkatriinu naiseks, sest see oli ainus, kes ei valetanud. Tiiu Allikvee illustratsioonid tõid lapsepõlvest meelde multifilmi, mis oli tehtud indiaanlaste pärimuste põhjal ja kus oli kasutatud nende traditsioonilist joonistusstiili. See oli üks hirmus multifilm, aga kes selle tegi ja mis ta nimi oli, ei mäleta enam.

Koostaja ja tõlkija Jaan Kaplinski räägib Ööülikoolis muinasjuttudest ja puudutab ka ühte, mis selles raamatukeses ära on toodud.

M. C. Beaton "Vembumehe surm"

2011-11-25T20:09:00.001+02:00

Beaton on mõnus. Tegeliku eluga ei ole tema krimkadel mitte midagi pistmist. Ja see on hea. Ega siis krimkat ei loeta ju selleks, et oma argielu pikendada või sellepärast, et teada saada, kes kelle maha koksas. Siin on tähtis kõik muu - õhkkond ja tegelaste omavahelised suhted ja nägelused. Põhjamaade masendavad ja inimloomuse kurjemaid tahke lahkavad kriminaalromaane mina lugeda ei taha. Milleks? Krimka peab olema puhas meelelahutus, võimalus end muinasjutumaale kanda. "Vembumehe surm" on isegi Beatoni standardite järgi eluvõõras. Mul on alati tegu, et aru saada, mis ajal tema krimkade tegevus toimub, sest tunne on, kui oleks läinud ajas tagasi Christie juurde, kus õhtusöögiks riietuti ümber. Aga siis mainitakse nagu muuseas sülearvuteid, mis tunduvad teose raamis täieliku anakronismina. Vembumees on rikas vanamees, kes armastab vempe visata. Selliseid, et külalisele kukub kapist luukere pähe või katab WC-poti kilega või õmbleb oma tütre pidžaama varrukad ja sääred kokku. Ta kutsub oma perekonna kokku väites, et on suremas. Suremas ta küll ei ole, tahab lihtsalt oma perekonnaga nalja teha. Kuigi keegi teda eriti ei salli, tulevad kõik kohale lootusega tema rikkast pärandusest midagi omale saada. Nojah, lõpuks on ta ikkagi surnud ja konstaabel Hamish Macbeth peab tema pere hulgast mõrvari leidma. Lahendus on üsna trafaretne ja mitte eriti elegantne. Aga noh, ega ma sellepärast siis lugenud (vt algust).

Tõlkinud Ragne Kepler.

Teised kirjutavad:
loterii

Käisin raamatukogus

2011-11-15T20:57:00.001+02:00

Parem ei vabanda, miks blogis mõnda aega vaikus valitsenud. Igal asjal saab üks hetk aeg otsa, aga no ehk tuleb tagasi ka. Tahtmine kirjutada, ma mõtlen. Tahtmine lugeda on siiski endiselt olemas. Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada. Käisin täna raamatukogus. Tegelikult tahtsin Tiit Aleksejevi "Kindlat linna", mis oli pühapäevase seisuga kohalikus raamatukogus täitsa saadaval. Paar päeva varem olid estris kõik veel "töötluses" ja kui ma siis uuesti vaatasin, juba välja laenutatud. Aga muidugi, selleks ajaks kui ma õhtul pärast tööd raamatukokku jõudsin, oli keegi juba ette jõudnud. Ja järjekorda panna siinmail ei saa, nii et tuleb jälle hakata esterit jälgima. Mis on viimane asi, mida mulle teha meeldiks. Täna avas see mul ühte raamatut üle 10 minuti! Sest ega ühe klikiga ei saa ju teada, kas otsitud raamat ka soovitud raamatukogus olemas on, selleks peab tegema vähemalt kolm klikki. Ja igaühe puhul mitu minutit ootama.

Niisiis, võtsin Aleksejevi uue teose asemel midagi muud - neli krimkat (Tony Hillerman ja M.C. Beaton) ja ühe fantasy (de Lint). Ning tundsin end täpselt nagu tundlev mutike, kellesuguste peale raha kulutamise pärast herr kultuuriminister viimasel ajal kuri on olnud. Seega, lisasin oma valikule ka uudiskirjanduse riiulilt leitud Margus Tamme "Unesnõiduja". Nüüd võis rahuliku südamega raamatukoguhoidja leti juurde suunduda. Et ka midagi "korralikku" juurde.

Piilusin ka seda riiulit, kus hiljuti tagasi toodud raamatud riiulitesse tagasi panekut ootavad. Seal oli krimkasid, paar Sandra Browni ja muid kenade naisepiltidega raamatuid, mille autoritest ma kunagi kuulnudki ei ole. Hesse "Stepihunt" ja Andrus Kivirähk jäi ka silma. Aga Valdur Mikita "Teoreemi" meie linnajao raamatukogudes ei ole.

Dagmar Lamp ja Epp Petrone "Meestest, lihtsalt" Dagmar Lamp "Naistest, lihtsalt"

2011-11-06T20:06:00.000+02:00

Novot, oma tarkusest ei oleks ma neid raamatuid kunagi ette võtnud. Aga kuna kirjastus nad kenasti mulle postkasti saatis, siis tundsin nagu kohustust nad ikka läbi lugeda ja puhkusereis tundus selle jaoks just sobiv aeg. "Meestest, lihtsalt" on lühijutud eri meestest ja "Naistest, lihtsalt" siis vastavalt naistest. Lihtne, kas pole? Mida rohkem lugesin, seda enam tundsin, et ma pole üldse selle raamatu sihtgrupp. Peategelased olid tüüpiliselt varastes kahekümnendates, sekka ka mõned vanemad või nooremad. Kogu see tohutu veinijoomine, pidupanemine, juhuslikud suhted, mahajätmiste ja uute tutvuste üle ahastamine või rõõmustamine tunduvad hetkel kõik väga kauged teemad. Et kõike seda juba nähtud-kogetud küll. (Nüüd ma vist kõlasin küll nagu mõni vanaema). Aga oma hilisteismelisele tütrele võiks neid lugeda anda küll, talle võiks need lood ehk rohkem korda minna. Igasugu imelikke inimesi on neis raamatutes portreteeritud. Kui "Meestest, lihtsalt" on juba pealkirja järgi jutud meestest, siis "Naistest, lihtsalt" rääkis ka suures osas meestest. Või lesbisuhetest. Üks gei tuli ka kahe raamatu peale ära. Tundus, et teine raamat (Naistest) on väheke paremini kirja pandud, väheke küpsem, väheke arenenum. Aga muidugi on ühel naisel naistega lihtsam suhestuda ja mõningaid teoses kirjeldatud tüüpe tean ka mina. Kuigi Janesugustega pole mul siiani küll tulnud kokku puutuda, ja loodan et seda kunagi ei juhtu ka. Kas sellised inimesed on päriselt olemas? Kes hindavad inimesi AINULT raha alusel? Meestega on selles mõttes raskem, nagu eespool kirjutasin, enamik kirjeldatud meestest ja olukordadest jäid kaugeks.

Petrone Prindi kogutud lingid:
Naistest, lihtsalt
Meestest, lihtsalt

Daniel Pennac "Nagu romaan"

2011-10-01T21:48:00.000+03:00

Daniel Pennaci õhuke raamatuke "Nagu romaan" on pühendatud lugemisele ja sellele, miks tänapäeva lapsed enam ei loe ja mida teha, et neid lugemist armastama panna.

Olin jõudnud kahekümne esimese leheküljeni, kui hüüatasin: "Appi, kui hea raamat!" Kuni sinnani oli kogu tekst olnud puhas kuld. No kuidas ta teadis? Pole mingit vahet Prantsusmaal ja Eestil, kapitalistlikul või nõukogude minevikul - me mõtleme täpselt ühtemoodi. Meie lapsepõlv oli täpselt samasugune ja me kasvatame oma lapsi ühtemoodi.

Peamine viga, mida teevad vanemad, kes on pärit põlvkonnast, ajast, keskkonnast või perest, kus lugemist kiputi pigem takistama, on lastele lugemise peale sundimine. Sest me lihtsalt ei saa aru, miks nad lugeda ei taha, kui meie ometi omal ajal seiklusi lausa neelasime. Mäletan küll, kui mu oma laps teatas, et kohustusliku kirjandusena loetud "Kolm musketäri" oli niiii igav, rääkimata siis "Kevadest". Nii me siis sunnime neid lugema, lootuses, et nad sealt lõpuks ikka midagi leiavad, sest lugeda tuleb, lugema peab! Ja kui nad seda ikkagi ei tee, kasutame jõuvõtteid, keelame näiteks telekavaatamise.

“Jääb siis nii, mingit telekavaatamist ei tule!”
Sooh! Jah…
Jah… Televisioon on ülendatud preemiaks… ja sellest tulenevalt lugemine alandatud teoorjuseks… Ja selle oleme me ise välja mõelnud… (lk 44)

Vot nii, ja seda kõike heas usus, et teeme midagi õigesti. Aga mida siis ikkagi teha? Retsept on tegelikult lihtne, tuleb anda neile tagasi lugemise rõõm. Lugemine ei ole kohustus, lugemine on ainult lugeja ja autori vaheline isiklik asi, kellegil teisel pole sinna asja, eriti kirjandusõpetajatel. Ning vastu nõuda ei tohi mitte midagi. Mitte kui midagi. (lk 113) Selle näitlikustamiseks on Pennac koostanud lugeja õigused, millest igaühe ta raamatus pikemalt lahti kirjutab. Olgu nad siinkohal veelkord välja toodud:

1. Õigus mitte lugeda
2. Õigus lehekülgi vahele jätta
3. Õigus raamat pooleli jätta
4. Õigus üle lugeda
5. Õigus lugeda mida ignes
6. Õigus bovarismile
7. Õigus lugeda kus iganes
8. Õigus sirvida
9. Õigus lugeda valjusti
10. Õigus vaikida

Veel üks teema on aeg. Kust küll leida aega lugemise jaoks? Kuigi see näib tõsise probleemina, tuleb välja, et mingit probleemi tegelikult polegi. Sest niipea, kui tekib küsimus, kust võtta aeg lugemise jaoks, on selge, et tõelist himu lugeda ei olegi. Sest kui asja lähemalt vaadata, siis mitte kellelgi pole kunagi lugemiseks aega. Ei lastel ega teismelistel ega suurtel. Lugemine on elu järeleandmatuis kammitsais.

...

Kuid miks on nii, et see naine, kes käib tööl, teeb sisseoste, kasvatab lapsi, sõidab autoga, armastab kolme meest, käib korrapäraselt hambaarsti juures ja kolib järgmisel nädalal uude korterisse, leiab lugemiseks aega, aga see karske heal järjel poissmees ei leia?

Lugemise aeg on alati varastatud aeg. (Muide just niisamuti nagu kirjutamise aeg või armastamise aeg.)
Varastatud, aga kellelt?
Öelgem: kohuselt elada.
Küllap just sel põhjusel ongi metroo – nimetatud kohustuse kale sümbol – osutunud maailma suurimaks raamatukoguks.

Lugemise aeg, nagu ka armastamise oma, avardab elamise aega.
Kes riskiks armastada, kui peaksime armastust vaatlema oma ajakavast lähtuvalt? Kellel on aega armunud olla? Ja kas sellegipoolest on nähtud mõnd armunut, kes armastamiseks aega ei leia?
Mul pole kunagi lugemiseks aega olnud, kuid mitte miski pole mind kunagi takistanud lõpuni lugemast romaani, mis mulle on meeldinud.
Lugemine ei sõltu ühiskondliku aja korrastatusest, vaid on – nagu armastuski – olemisviis.
Küsimus pole selles, kas mul on aega lugeda või ei (aega, mida keegi mulle, muide, anda ei kavatse), vaid selles, kas ma pakun endale lugejaks olemise rõõmu või ei. (lk 111)

Jah, tean juba ammu, et kogu mu lugemisele kulutatud aeg on elult varastatud aeg ja raamatutele kulutatud raha muudelt kohustustelt varastatud raha. Aga mis oleks alternatiiv? Ääretu kurbus, üksindus üksinduse sees on olla kõrvale jäetud raamatutest - kaasa arvatud neist, milleta vabalt toime tuleme (lk 137).

Tõlkinud Anti Saar

Teised kirjutavad:
Varraku blogi
Lihtsalt ise
Blogistaja
Sehkendaja
Privatedisco
Lääne-Virumaa Keskraamatukogu
Klassikaraadio
Nõudmiseni

Jürgen Rooste "Rõõm ühest koledast päevast"

2011-09-29T22:33:00.001+03:00

Luban, et see on viimane Jürgen Rooste postitus. Vähemasti sel kuul. Seda enam, et 2003 ilmunud kogust "Rõõm ühest koledast päevast" ei leidnud ühtegi luuletust, mida oleks tahtnud üles kirjutada. Ometi tundus lugedes, et seda kogu on kõige mõnusam lugeda. Lugesin Rooste luulet uuemast varasemani ja "Rõõm ühest koledast päevast" oli seega viimane. Noor peoloom, kes käib ööklubides ja kellel on tüdrukuid, kelle reisi ja peput silitada. Hiljem tulevad naine ja lapsed, siin neid veel ei ole. Siin joob luuletaja veel viina ja martiinit, hiljem jääb ainult õlu. Tegelikult tore kogu, selline räuskav ja kohati kurvameelsusse laskuv.

*
noh vanaisad
on meil kõigil
toredad targad mehed

kahju et
lapselastele miskit
külge ei hakand

Paar varasemat luuletust

Teised kirjutavad:
loterii

Jürgen Rooste "Ilusaks inimeseks"

2011-09-23T21:48:00.000+03:00

Igavikku otsida II
tüüpiline mees
tüüüüpiline
ilus aga loll

karvadest kaetud ja kirgedest aetud
siginend su uksele purjuspäi ja südaöösi
sisemiselt ilus nagu ingel - ärh hooli mu
joodikukestast ja noorpoeedina kafatuist-punetavist palgeist

ma usun armastuse sisse ja sinusse
eriti tundidel
tiksuvail varaomikusil
lendun või kuule-kuujuustukerale et pääseda
su imelisile huulile
pimedus me ümber on põimunud
soekuum pimedus

igavikust pole pääsu - me oleme nii ilusad
et meid jäädvustatakse kõigi unenägude seintele kallis

armasta ja hoia täna oma eesti meest
sest homses võibolla pole meil seda aega
pole epiteeti 'eesti' pole mõtteid ja sõnu teineteise tarvis
ainus olemise viis on identiteedikriis

tüdruk me vältame võibolla vaid hetke aga
see on imelisim omasuguste sääs ja selle pärast tasuks
surragi - kasvõi kärpsena-kärblasena tühisena
kasvõi universumi isetu toorainena
jumala plastiliinipallina

olles vaid korra mainind sind oma lollis luuletuses
olen ma juba aegade parim poeet - keegi veel
pole suutnud talletada taolist ilu

keegi veel

*
Kas sa armastad mind igaviku ääreni
Milleks on vaja luulet

Raamat-plaat, kus lisaks teksti lugemisele seda ka plaadi pealt kuulata saab. Pigem siiski CD-plaat, millel on tavalisest paksem plaadivihik kaasas. Plaadi ja raamatu tekstid täielikult ei kattu. Plaadi kuulamine on kohati küll veidike massohistlik kogemus. Eriti muusikalise kuulmisega inimesele. Eriti kümneminutiline "Ingel"

"Kas sa armastad mind igaviku ääreni" on siiski sisendusjõuline ja kõigi teiste lauludega (luuletuste, värsside, kraaksudega?) võrreldes hoopis teistsuguse meeleoluga.

Teised kirjutavad:
Sirp, Igor Garšnek
EPL, fs
EPL, Aapo Ilves

Jürgen Rooste "Tavaline eesti idioot"

2011-09-21T21:55:00.000+03:00

1.
olen eestlane
ja evin sissekirjutust
taanilinna südame serval

aga enne veel
kui kell tiksub pensionit
tiksub mu süda omadega ühele poolele

siis saab hinge
tiivuline kere teada
mis kaalub mu vaimline perse

kuidas kuram küll ta selle
pekipatsaka sinna üles
tirida kavatseb

seda nalja tahaks näha
lk 41

8
jõuan tagasi koju
mu koer on vahepeal rääkima õppinud
puhtast igavusest
et keegi temaga ei tegele
naine on niigi me lastega jännis

koer räägib mulle et
tal on tunne et ta peab
tegema midagi enda jaoks
et ta tunneks end täisväärtusliku ja tähtsana

siiamaani oli ta nagu maetud koju korteriseinte vahele
vaid harva telekat vaadates tundis
et saab natuke õhtku
see pidi teda hulluks ajama
nüüd aga helistab ta aeg-ajalt
automaatvastuvõtjatele ja jätab
luulelisi teateid nagu:

ajahämust kerkib hõllandusi
pilvepihk on tumm
metsaserval kurblik susi
ülal katkend taevakumm

istume taga köögilaua ääres
mina laua taga taburetil
tema põrandal

joon rohelist teed suhkruga
kuskil mängib blondie "broken glass" (demo)
mõlen et kui läheks teise tuppa
ja küsiks naiselt et kas tema ka
on viimasel ajal koeraga kõnelnud
aga kuidagi kõhe hakkab

koer küsib mult et kas ma tean
veel kedagi kel oleks automaatvastuvõtja
lk 99

Teised kirjutavad:
Nädala autor
Vikerkaar, Maarja Kangro
EPL, intervjuu autoriga
Sirp, Jan Kaus

Jürgen Rooste "21. sajandi armastusluule"

2011-09-18T21:02:00.000+03:00

Unelaul
väikesed lapsed kõik magavad juba
minagi magada tahaks
hämar mu sees ja hämar on tuba
aga und ei tule ja viina on veel
ja on veel

kuu väljas teeskleb et on suur kollane lamp
libahundid ei liigu ei ulu
(aga libainimesed küll
võikad inimnahad üll)
on hingede aeg ja pühapäe õdak
(aeg nii aeglaselt kulub -
teel on ta tontide kamp)

tuul tirib asju ja
kiisu on vist kusagil kiimas
kuigi on külm
ta rajad on viimas (me jäledas kliimas)

tänav ei maga ka veel - ta on linna veen

mu laste ema on köögis ja askeldab alles
unustin ennist - ehh - nõud
ta peseb raevukalt - kolistades
et ma kuuleks kui kasutu olen
(mis õud!)

tuul kiisu autod ja kõvasti
tuuut-tuuut-tuuut-tuuut
kusagil pidu on veel ja keegi me majast
sinna on teel

minagi tahan nüüd magama jääda
a kuis ma saan kui toda viina ju jagub
seintel väreleb varje
prigiseb pirnis hõõgniit
(telest kummitub elm street - mõtted annavad hagu)

väiksed lapsed kõik magavad juba
kui jumal annab
kui jumal lubab - vaiki on tuba

inglidki valvavad
neil on seks luba
lk 26

*
...
ma tahtsin selle luuletusega öelda
et neil kes ütlevad
et luuletada on niiii kerge
et igaüks oskab nii nagu mina
on pagana õigus
AGA MIKS KURAT NAD SEDA SIIS EI TEE
lk 47

Teised kirjutavad:
Virtuaalkass
Postimees
EPL

Jürgen Rooste "Kuidas tappa laulurästikut"

2011-09-16T20:51:00.000+03:00

Kõnelda oma liha asjust
jah ainult jumal
ei hoia veel lampide päält kokku
tema kosmilises kuningriigis
miljardeid hõõglampe on töös
et oleks vähe valgem
ses igavikuöös

tegi inglid
et oleks seltsi

tegi inimesed
aga näe
inimesed on tujukad ja tiirased
ja tahtsid käia oma teed

ja vaata inglid
nendegi ihu kiskus madalale
inimeste poole
aga polnud jumal neile
andnud muud võimet
kui mõelda kõrgemaist asjust
polnud nemad mõeldud aednikuks
inimese moodi näppupidi mulda
või kauplema kaupu ja koguma kulda

eks seetõttu
ongi selle ilma vürst
suurim hedonismi ja süümepiinade filosoof
kes küünlaga päevavalgel
seesinatsel elulaadal
me seast inimest otsib

aga klähvivad vaid küla koerad
vahel langeb mõni professor või poeet

mõni üllas noor daam isegi
aga sellestki on talle lusti
ja vaimuseltsi
vaid väheks

sest nemad tahavad lõppeks ikka
kõnelda oma lihtsa liha asjust
ja kõigest mis kõvasti
hoiab neid maa ligi

olgu issand neile armuline
kuid mina ei saa jätta proovimata

olgu issand meile armuline
kui me ei saa jätta proovimata
mis maitsega on need
keeelatud huuled
                         hullatud keeled
ja kuidas tundub elu
elu ise kõigis oma avaldusis
siin kosmosekolkas
kus öösi kustuvad tuled

aina rohkem ja rohkem

ainult mitte tema omad
lk 8

Kohvikupoeet uue aastatuhande
esimese kümnendi lõpul
värssi veeretama end
       kohvikuterassil sätin
kõik kes mööduvad ent
       peavad mind vist pätiks

ees on päikeseprillid
       pääs on kole rätik
kurjalt vahivad mind
       kained vanaätid

vastu hommikuse päikse
        juhmi sära
esimese toobi õlut
        olen rüüband ära

luuletungi lisab
        linna masinate kära
naaberlaua joodikute
        rõõmsameelne plära

kirjutaks ma armastusest
       otse suurest tungist
kuid see tunne pole ajand
       minu hinge pungi

hoopis lihtsaist asjust
       olen täna pungil
valla päästnud oma
       sisemise pungi

mõni üleb - äähh
       mis on see õllevahuluule
mina ütlen -
       ohtlik nagu kevadtuuled

enne neid ei märka
       kui on tõmmanud su läbi
pärast peida rahva eest
       oma tatist häbi
lk 22

*
eesti naise ilu
on legendaarne ja ärakiitmatu
eriti kui temaga koos ei pea elama
saab temast uneleda ja
kõiksugu omadusi ja iseloomujooni
külge mõelda

pärisnaistega on muidugi raskem
aga ega piibliski öelda
et kerge peab olema
põhiseadusest ka ei leia seda kohta
lk 47

Üks asi millele mõtlema hakkasin päev
pääle mu vanatädi surma
kas tahate teada
miks eestlased erilised on
tahate ma räägin
nad elavad terve elu otsa
üksteise kõrval
suutmata öelda et nad
armastavad
ja kui üks neist sureb
helistavad nad oma lähedastele
ja nutavad toru otsas
oma hääletut nuttu
ja tahavad öelda
et armastavad
aga ei suuda
nad elavad viiskümmend aastat
või enamgi
võõra võimu all
ja kirjutavad ikka
oma napakas keeles luuletusi
sellepärast on nad eestlased
sellepärast ma neid armastangi
isegi kui vahel väga
vihkan
lk 69

Jürgen Rooste kui laulev luuletaja on mulle juba mõni aeg tagasi silma (või kõrva) jäänud. Viimase piisa andis plaat "Eesti keel nagu nuga", kus ta kolme oma luuletust ette kandis. Võtsin raamatukogu riiulilt kõik Rooste luulekogud, mis seal leidusid. Wikipedia andmetel on Roostel ilmunud kaheksa luulekogu, niisiis kolme esimest kogu meie raamatukogus ei leidunud. Kuigi olen endiselt arvamuselt, et luule lugemine on vaev ja viletsus, kuulata on palju parem, siis seda kogu lugesin paar korda ja panin siia kirja mõned, mida ka hiljem tahaksin üle lugeda.

Teised kirjutavad:
Lugemissoovituse blog
Luuleleid
Nädala autor
Kirjandus ja Keel
Klassikaraadio
Sirp
EPL, Tiit Kändler

Olavi Ruitlane "Naine"

2011-09-13T21:30:00.000+03:00

Niisiis... Olavi Ruitlase "Naine". Olen juba poolteist aastat hoogu võtnud, et sellest kirjutada. Paar korda olen mustandi üle vaadanud ja siis jällegi sinnapaika jätnud. Panen need mõningad mõtted siin nüüd ikkagi üles, saab raamatu lauanukalt lõpuks riiulisse tagasi panna. Praeguseks on esialgsed radikaalsed emotsioonid väheke maha käinud ja kustutasin mõned varasemad mõtteavaldused.

Ma ei saa öelda, et see raamat mulle meeldis. Peamiselt häiris tõsielutaak raamatu taga. Kui võtta teost puhta fiktsioonina, siis oleks ta naljakas ühe-õhtu lugemine, mille võib kiiresti ära unustada. Sest nalja ju saab - klamüüdia peatükk oma puändiga ja Naisega kalalkäik näiteks. Aga kogu raamatule paneb pitseri teadmine, et ta on - siiski-siiski - elust maha kirjutatud.

On räägitud üldistuse tekkimisest ja kõikehõlmavusest, aga ei suutnud mina näha Naise taga "üldist" naist ega Mehe taga mingit üldistust. Naise kujusse on üldse kokku kirjutatud kogu Ruitlase viha ja kibestumine kellegi vastu. Tegelikult on see tragikoomiline, kuidas ta on kogu oma viha ühe naise vastu valanud Naise tegelaskujusse, kellel ei leidunud ju mitte ühtegi positiivset omadust. Sellist inimest ju tegelikult olemas ei ole, see on mingi Ruitlase kõverpeegel ja meie saame Naist näha vaid läbi Ruitlase silmade. Peab küll tunnistama, et vastukaaluks polnud meespeategelanegi mingi kaunishing, pigem luuser, ringihooraja ja joodik.

Ma pole kunagi võtnud seisukohta vaidluses kunstniku õigus oma loodule versus inimese privaatsus. Kui kuulan ühe poole argumente, olen nõus, jah just nii see peab olema. Siis kuulan teist poolt ja leian, et tõepoolest, tal on täielik õigus. Ei tahaks ise olla ei ühel ega teisel poolel. Kui Apollo raamatuklubis pidi Ruitlane mitu korda lausuma, et ta ei kirjutanud seda raamatut oma elu pealt maha, siis ega keegi teda ju ei uskunud. Selge see, tema ei saagi ju muud öelda.

Tuleb välja, et oskasin seekord vaid autori isikust ja mitte raamatust endast kirjutada. Tegelikult arvan, et Ruitlane on tore mees, meil on mõned ühised tuttavadki, ja tema "Kroonul" polnud viga midagi. Aga noh, kes meist täiuslik on.

Teised kirjutavad:

Ekspress
Kaupo Meiel
Tuleb
Kirjanduse ja keele ajaveeb
Kalev Kesküla, Vikerkaar
Leka
Intervjuu Ekspressis
Südamelähedaselt
Tallinna Keskraamatukogu
Tarmo Teder, Looming
Kiiksu lugemisarhiiv

Neil Gaiman "Tähetolm"

2011-09-08T21:45:00.000+03:00

Pärast väikest vaheaega Neil Gaimanit lugedes tuli hirmus isu "Stardust" uuesti üle lugeda. Kuna vahepeal oli raamat eesti keelde tõlgitud (tõlkija Sash Uusjärv), siis otsustasin maakeelse versiooni kasuks. Olen seda ka varem märganud, et eestikeelne versioon tundub võõrkeelse originaaliga võrreldes palju lihtsam ja lapselikum. Sest "Tähetolm" on ikkagi muinasjutt, kuigi mitte just kõige väiksemate jaoks mõeldud. Ühest küljest päris muinasjutt, seal on nii kurjad nõiad, head haldjad kui ka positiivne kangelane. Teisest küljest on romaanis vägivalda ja seksistseen ja ka üks f-tähega sõna, mis küll väga pisikeses kirjas. Tõlkele midagi ette heita ei saa, ega ma muidugi ei hakanud seda originaaliga võrdlema, aga ühtegi sellist asja, mis silma oleks kriipinud, küll ette ei tulnud. Huvitav vaste oli kärvamets, inglise keeles serewood.

"Tähetolm" on niisiis muinasjutt, kus armunud noormees Tristran Thorn läheb haldjamaale oma armastatule taevast langenud tähte tooma. Tee peal satub ta mitmesugustesse eluohtlikesse seiklustesse, kohtub erinevate põnevate tegelastega, leiab, kaotab ja taasleiab oma tähe ning lõpuks peab valima, millisel teel jätkata.

Mulle meeldisid eriti Tormikantsi vendade mõnusalt soojad perekondlikud suhted. Sest see näitab ju ometi perekonna kokkukuuluvust, kui omaenda vendade poolt mõrvatud vennad rändavad vaimudena nendega koos ja veel elusolevate vendade tegudel silma peal hoiavad. Vend, kes esimesena leiab kindluse võtmed, mille nende isa surres taevasse oli lennutanud, saab kantsi uueks isandaks. Võtmed on aga tähe käes. Seega läheb lahti jaht. Ühes õiges muinasloos peab olema ka kuri nõid ja "Tähetolmus" on neid kogunisti mitu. Ka Lilimite õeskonna liikmed jälitavad langenud tähte, sest tema abil saavad nad jälle tagasi oma nooruse.

Gaiman segab omaenda vohava fantaasia traditsiooniliste muinasjuttude ja müütide elementidega ja tulemuseks on suurepärased lood, mis ühest küljest on nagu tuttavlikud, kuid siiski ei korda neid. Seitsmepenikoormasaapad ja lendav laev saavad siin täitsa uue kuju.

"Ehk kõneled mulle, mis asju sa ajad?" küsis väike karvane mehike, kui nad maas istusid ja teed jõid.
Tristran mõtles hetke ja ütles siis: "Ma tulen Müürikülast, kus elab noor neiu nimega Victoria Forrester, kellele pole naiste seas võrdset, ja temale, ning ainuüksi temale, olen ma kinkinud oma südame. Ta nägu..."
"Tavaline komplekt?" küsis väike olend. "Silmad? Nosu? Ammad? Nigu ikka?"
"Muidugi."
"Noh, siis võib sellest osast üle üpata," sõnas väike karvane mees. "Ma usun, et kõik on nigu sa ütled. Mis totulotu asja see noor daame on su tegema pand?"
Tristran asetas puust teetassi rohule ja tõusis solvunult.
"Mis paneb sind arvama," küsis ta häälel, mis oli tema arvates tulvil kõrkust ja põlgust, "et mu armsaim daam saatis mu teele mingi totra ülesandega?"
Väike mees vaatas oma süsimustade silmahelmestega tema poole üles. "Sest see on ainumas põhjus, mis siukse nolgatsi nõnna lolliks ajab, et üle Haldjamaa raja tulla. Ainuksed, kes teie maadelt seiepoole tulevad, on laulikud, armunud ja ullpead. Ja laulumehe moodi sa jüsku ei paista, vaid oled - andeks mu sõnad, poiss, kuid see on tõsi - sama arilik kui leivapuru. Nõnna et see piab olema armastus, ma arvan."
"Sest," teatas Tristran, "igal armunul on hullumeelse süda ja lauliku meel." (lk 78)

Ja siis on mul veel üks rõõmusõnum kirja panna. Minu kaasaegne teismeline, kes vastavalt kaasaegsete teismeliste kommetele raamatuid ei loe, sest need on igavad, pikad ja tüütud, ja raamatu lugemise ajal ei saa ju facebookis hängida, on lugenud ühe soojaga läbi kaks Gaimanit ("Graveyard book" ja "Tähetolm"). Ma olen küll varemgi talle lauanurgale omaarust põnevaid raamatuid poetanud, aga siiani ei midagi. "Kääbik" loeti läbi näiteks ainult sellepärast, et see oli kooli kohustusliku kirjanduse nimekirjas. Kommentaar oli, et väga hea raamat ja et film ei ole üldse raamatu moodi ja raamat on kõvasti parem. Järgmisena lubas ette võtta "Viimase ükssarviku", kohe kui Vampiiripäevikute kaks osa läbi on loetud. Nii et lootust veel on!

Teised kirjutavad:
Autori koduleht
Päevik, Lugemispäevik
Never judge a book...
Ulmekirjanduse Baas
Mareki asjad
Nädala autor
loterii
Segane maailm

Robert van Gulik "Hiina labürindimõrvad"

2011-09-04T08:16:00.000+03:00

Robert van Guliku "Hiina labürindimõrvad" on eriline selle poolest, et see on esimene Kohtunik Di kriminaaljutt, mille van Gulik kirja pani. Võib ju olla, et mulle ainult tundus, kuid Labürindimõrvad oli palju tihedam ja teaberikkam tekst kui need hilisemad. Van Gulik kasutas oma Vana-Hiina kriminaaljuttude süžee loomisel autentseid allikaid ja need on ootamatult moodsad. Nagu ikka, peab kohtunik Di lahendama kolm mõistatust, ja lisaks tegelema piiriäärse linna oma võimusesse haaranud riigireeturi paljastamise ja linna vallutamise vandenõu nurjamisega. Esiteks on kadunud testamendi juhtum, kus osaliseks on kaunis maal ja salapärane labürint. Teiseks peab ta lahendama auväärt linnakodaniku surma saladuse, kes tapeti siis, kui ta oli ihuüksi lukustatud ruumis, kuhu kellelgil teisel ei saanud sissepääsu olla. Lisaks on romaanis tegemist ka väärastunud ihadega (see oli see moodne osa).

Üksikasjalikult kirjeldadatakse kohtu atribuutikat ja kogu selle suure masinavärgi haldamist. Samuti käis Hiina vanade kriminaaljuttude hulka kindlasti kogu kohtuprotsessi kirjeldamine, seega kirjeldab ka van Gulik kohtuniku tegevust nii kohtusaalis kui ka pärast seda. Pärast seda aga toimus kurjategijate hukkamine ja seda kirjeldab van Gulik päris üksikasjalikult. Sest ega 8. sajandi Hiina kohtusüsteem polnud selline nagu meil praegu. Kohtualust ei saanud enne süüdi mõista, kui ta oli oma teo üles tunnistanud, ükskõik kui kindlad asitõendid tema vastu olid. Ülestunnistuse saamiseks kasutati kohtus ka piinamist. Ja karistused olid julmad. Kohtunik aga pidi kogu protsessi algusest lõpuni läbi tegema ja seega ka hukkamiste juures viibima.

Van Gulik poetab siia-sinna vihjeid ja mõned neist olid üsna läbinähtavad. Ma näiteks arvasin peaaegu ära, kes auväärse linnakodaniku tappis. Oleks ma viitsinud natuke tagasi lehitseda ja paar fakti üle vaadata, oleksin ka päriselt ära arvanud. Hilisemates romaanides autor enam nii selgeid vihjeid ei jäta. Aga võimaliku mõrtsuka äraarvamine pole muidugi kriminaalromaani puhul peamine. Peamine on ikka õhkkond ja mõnusad tegelaskujud ja huvitav keskkond.

Tõlkinud Kersti Unt

Teised kirjutavad:
Õhtulehe raamatublogi

Google teab!

2011-09-01T20:06:00.001+03:00

Luuletaja saladus paljastatud! Jürgen Rooste on murutraktor!

Vaata otsingu „rõõm ühest koledast päevast jürgen rooste“ tulemusi „ muruniidukite ja murutraktorite“ hulgast ja võrdle hindu! Võida aega ja raha ning leia ...

Klõpsa pildil, et paremini näha.

Yrsa Sigurðardóttir "Kolmas märk"

2011-08-31T15:25:00.002+03:00

Yrsa Sigurðardóttiri "Kolmas märk" viib lugeja Islandi kaugesse ajalukku, tegeleb piinamiste, nõidumiste ja nõiaraamatutega. Peategelane Thora Gudmundsdottir on lahutatud jurist, kes palgatakse saksa keele oskajana ühe Islandi ülikoolis õppinud saksa noormehe surma uurima. Tema partneriks on keskealine ilma ühegi huumorivälgatuseta saksa mees, endine kriminaalpolitseinik. Ei pääse ka see romaan peategelaste omavaheliste suhete arengust, mis algsest teineteisemõistmatusest üsna etteaimatavalt voodisse jõuab. Niisiis on "Kolmas märk" kirjutatud krimikirjanduse tüüpilisi malle järgides. Siin pole küll ühte hiilgavat detektiivi, kuid see-eest tandem mehest ja naisest, kus mees muidugi algul naisesse üleolevalt suhtub. Politsei on üldiselt juhm ja ei saa millestki midagi aru. Järgmine kohustuslik element on peategelase keeruline pereelu: lahutatud abikaasa, kellega suhe on endiselt terav, kuueteistaastane poeg kõigi oma teismelise-vaevadega ja kuueaastane tütar. Autor paistab teismeliste käitumisega üsna tuttav olevat. See-eest stseen Thora poja pruudi vanematekodus küll erilise mõistlikkusega ei hiilanud. Selliseid inimesi leiab küllap ainult raamatutest või filmidest.

Eelnevast ei maksa arvata, et "Kolmas märk" on tüütu ja igav ja etteaimatav. Sest siin on midagi veel - õhkkond. Islandi talv, praktilise islandlanna sulejoped versus saksa snoobi lakk-kingad. Peamine intriig aga on seotud keskaja ja nõidumisega. Mõrvatud üliõpilane nimelt tegeles keskaegse nõiajahi uurimisega ja oli enda ümber kogunud seltskonna noori, kellega omavahel siis vanu kombeid elustati. Mõrva lahendamiseks peavad uurijad sukelduma Islandi kaugesse ajalukku, kus olid nõiad ja loitsud ja piinamised. Keskseks tegelaseks muutub keskaja populaarseim teos, inkvisitsiooni käsiraamat "Nõiahaamer". Teisalt ei ole vaja karta, et raamat on täis õudusi, piinamiste ja teiste jälkuste kirjeldusi või muud taolist. Kõik see on loos olemas, kuid taustal ja ühegi vastikuse päris otsese kirjeldamiseni Yrsa Sigurðardóttir ei lasku, sama käib ka seksisteenide kohta. Antakse ainult vihjeid, edasi tuleb igal lugejal oma kujutlusvõimet rakendada.

Tryggvit ei jahmatanud mitte koridori põrandale kukkunud raamaturiiul ega neljakäpukil raamatukuhjal roomav dekaan. Veidi eemal, alkoovis asuvast printerikapist poolenisti väljas, lebas laip. Tryggvi tundis, kuidas kõhus keerama hakkas. Mis asjad, taevas halasta, tal silmade ees olid? Kas rinna peale oli midagi joonistatud? Ja keel - mis sellel viga oli? Naised piilusid Tryggvi selja selja tagant koridori ja ta tundis, kuidas nad teda särgist sikutasid. Ta püüdis asjatult end nende haardest vabastada. Dekaan sirutas abi paludes käe välja. Tundus, et mees on õudusest täiesti aru kaotanud. Ta oli näost tuhakarva hall ja hoidis kätt südame kohal. Siis vajus ta külili. (lk 11)

Tõlkinud Askur Alas

Teised kirjutavad:
Sehkendaja
Industrial Snowflake
Õhtulehe raamatublogi
Keskus
EPL

Maire Aunaste "Mitte ainult meestest"

2011-08-27T18:42:00.002+03:00

Pean muidugi tunnistama, et sellist sorti isiklikel mälestustel põhinevaid raamatuid loen harva. Teisalt oli Maire Aunaste teoseid kiidetud, just nende kirjandusliku väärtuse tõttu. Ja mis ma ikka vabandan, ega raamatul "Mitte ainult meestest" ju midagi viga ei olnud. Ainult et natuke igavaks jäi. Sain aru, et mind siiski ei huvita eriti võõraste inimeste mured ja rõõmud.

Aunaste kirjutab oma lapsepõlvest karmide vanemate kodus ja õpinguaastatest ja muidugi oma meestest. Sellest, kuidas tahtejõud viib sihile - mis sest, et 7 aastat hiljem, kuid televisiooni tööle ta siiski sai. Niikaua kuni ta kirjeldas seda ajastut - läbi oma koolide, tuttavate ja tegevuste, oli huvitav lugeda. Inimesi kirjeldada oskab Aunaste suurepäraselt. Tal on silma situatsioonikoomikale ja jutt jookseb kenasti. Lõpp aga oleks võinud küll palju lühem olla. "Reisile sinuga" saatesarja tegemine jääb praeguseks täpselt nii kaugele minevikku, et enam huvitav ei ole, kuid ajalookroonikalikku väärtust ka veel mitte. Ning igasugused heietused mineviku ja tuleviku teemadel on tüütud.

Teised kirjutavad:
Katkend teosest
Sehkendaja
Kärt Hellerma, EPL
Valgus
Oli, mis oli

Neil Gaiman "Fragile Things"

2011-08-24T21:08:00.002+03:00

"Fragile Things" oli viimane Neil Gaimani raamatutest minu riiulil, mis seni veel järge ootas. Viimati sain tema lühijuttudest mürgituse ja võttis mõne aja, enne kui Gaimani teise lühijutukogumiku kätte julgesin võtta. Seekord ei olnud pooltki nii hull. Ilmselt on kogumiku jutud omavahel palju sarnasemad kui "Smoke and Mirrorsis" või on lihtsalt tähtede seis teine. Jällegi oli huvitav lugeda iga jutu kohta lühikest sissejuhatust, et mis asjaoludel see kirja sai pandud.

Nobody is going to like everything, nagu Gaiman ise sissejuhatuses märgib, ja paar juttu olid küll sellised, mille oleks võinud vabalt vahele jätta. "Strange little girls" on imelik kollektsioon pisikestest nupukestest, millel polnud saba ega sarvi. "Diseasemaker's Croup" on peatükk väljamõeldud haiguste raamatust. Sellest tekstist ei saanud ma ausalt öeldes mõhkugi aru ega tundunud see ka nii huvitav, et sõnaraamatu abil sellest läbi närima hakata. Kusjuures kardan, et sõnaraamat poleks siin suurt aidanud. Diseasemaker's croup on väljamõeldud haiguste väljamõtlemise väljamõeldud haigus. Täpselt nii ja edasi ka. Rosinaks aga on kogumiku viimane jutt - "The Monarch of the Glen", "Ameerika jumalate" lühiromaan (novella), kus tegevus toimub ligi kaks aastat pärast romaani tegevuse lõppu. Shadow on jõudnud Šotimaale ja saab ühe tööotsa, mis aga ei osutu üldsegi selleks, mis ta alguses näis.

Igatahes tekkis tohutu tahtmine "Stardust" uuesti üle lugeda. Ja pikisilmi Gaimani järgmist raamatut ootama jääda.

Teised kirjutavad:
Mareki asjad
Baas

Mart Laar "101 Eesti ajaloo suursündmust"

2011-08-22T21:45:00.000+03:00

Kuulun kahjuks või õnneks sellesse põlvkonda, kelle ajalooalane haridus üsna lünklikuks jäi. Minu keskkooliaeg langes suurte muutuste aega ja ajalooprogramme muudeti igal aastal. Nii õppisime kolm aastat järjest Eesti vanemat ajalugu. Võin iga kell Ümera lahingust jutustada (1210!), aga kõik see, mis juhtus pärast rahvuslikku ärkamisaega, on kahtlane. Ja ega need ajalootunnid nüüd just eriti inspireerivad ka polnud. Siis on selline raamat, kus olulisemad sündmused kronoloogilises järjekorras üles loetud, vägagi kasulik lugemine. Mart Laari "101 Eesti ajaloo suursündmust" just seda teeb.

Miks just need ja mitte mõned teised sündmused, on muidugi jälle vaidluskoht, aga las teised vaidlevad. Sarnaselt sarja järgmisele raamatule, ühe teise Mardi "101 Eesti popmuusika albumile", kuulub viimasele ajale palju suurem rõhk, kui vanemale ajaloole. Ligi pooled kirjeldatud sündmustest toimuvad pärast 20. sajandi algust. Lahingute kirjeldused olid ka vähe tüütud. Ei ole mina sõjajaloo huviline, kuigi paraku koosnebki ajaloolaste kirjapandud ajalugu peamiselt lahingute ja sõdade kirjeldustest. Mitmes kohas spekuleerib Laar, et mis kõik oleks saanud, kui oleks juhtunud hoopis naa, aga mitte nii. Aga üldiselt on ta siiski suhteliselt neutraalne. Taasiseseisvumispäeva paiku sobivalt patriootlik lugemine.

Teised kirjutavad:
Andrei Hvostov, Ekspress
Marek Kahro mõtteait
Ahto Muld

Robin Hobb "Farseer'ite" triloogia

2011-07-26T11:07:00.021+03:00

Robin Hobbi "Salamõrtsuka" triloogia alustamist lükkasin pikalt edasi. Esiteks oli seda soojalt soovitatud ja kõvasti kiidetud. Teades oma sisseelamisvõimet, kartsin, et upun järjekordselt ühe autori maailma ja ei saa sealt enne välja kui kõik teosed loetud. Ja Hobb on kirjutanud kümneid raamatuid! Teisalt kartsin aga pettuda, nagu juhtus Martini "Jää ja tule lauluga". Martiniga on Hobbil palju ühist. Kuuluvad mõlemad sarjad liiki "mõõga ja mantli lood keskaegse fantaasiamaailma kuningakodades". Ehk siis paleeintriigid, kuningad ja kuningannad, sohipojad, salamõrtsukad, sõjad ja vaenlased.

"Salamõrtsuka" maailmas puuduvad lohed, päkapikud jm taolised, kuid on olemas müütilised Elderlingid. Samuti on olemas vaist ja taid, millest esimene annab võime suhelda mõtte jõul loomadega ja teine inimestega, lihtsustatult öeldes. Veel on seal punalaevnikest vaenlased, kes kuningriigi maid ja inimesi julmalt rüüstavad. Kõige enam on aga paleeintriige. Peategelane on troonipärija sohipoeg, kes elab küll palees, kuid pole õieti ei kuningapere liige ega seisa ka väljaspool seda. Veel on seal noorem vend, kes ise trooni ihkab, vana ja haige kuningas, kaunid naised ja suur armastus. Kõik elemendid on nagu olemas ja kokku on Hobb kirjutanud üsna kaasakiskuva loo. Aga jällegi, ei ole mul seda millegagi võrrelda. Martin jättis mu külmaks ja rohkem ma sellist mõõga ja mantli fantaasiamaailma lugenud ei olegi. Tolkien siia maailma ju ei kuulu. Aa, Eragoni küll lugesin, kuid see, khmm, pole võrreldav.

Farseer'ite triloogia peategelane FitzChivalry Farseer on troonipärija Chivalry sohipoeg, kelle tõttu tema isa troonist loobub. Ta tuuakse kuueaastasena lossi ja sealt edasi on ta osaline palee elus ja intriigides. Kuningas koolitab temast omale salamõrtsuka. Samal ajal ründavad Kuue Hertsogkonna piire Punalaevnikud, kes ei soovi vallutada ega vange võtta, vaid ainult hävitada. Sellest hullem on vaid sepistamine, kus ohvritelt võetakse võime tunneteks, nii et need mööda maad ringi rändavad, tapavad ja hävitavad, sest ainus, mida nad tunnevad, on nälg. Lõpuks muutub kogu olukord riigis nii tõsiseks, et troonipärija Verity suundub lootusetuna näivale retkele müütilisi Elderlinge otsima. Sest pärimus räägib, et viimati, kui võõrad nende riiki ohustasid, küsis ja sai kuningas Wisdom neilt abi. Olukorra kasutab kohe ära kuninga noorim poeg Regal, kes hukutab vana kuninga ja ise võimu haarab.

Esimeses osas "Salamõrtsuka õpilane" kirjeldab Hobb peategelase lapsepõlve ja suurekasvamist, teises osas "Kuninglik salamõrtsukas" oht süveneb ja jätkuvad paleeintriigid, mis tipnevad õukonna kogu senise elu kokkuvarisemisega. Kolmas osa "Assassin's Quest" (Salamõrtsuka otsinguretk?) tõmbab otsad kokku, kuid oi kui kaua selleks läheb. Kolmas osa on üks suur rännak ja kuigi Hobb kirjutab suurepäraselt, miska igav ei ole, muutub see ometi lõpuks väheke tüütuks. Peategelane muudkui rändab ja rändab ja vahepeal kiputakse mitmel erineval moel tema elu kallale, tema kaasteelised muutuvad, aga sisu on ikka sama - liikumine eesmärgi poole. Põnevus püsib ja peategelane on mitu korda surma veere peal, aga ometi tead, et vastavalt žanri reeglitele ei saa peategelane surra ja seega peab ta igast katsumusest välja tulema. Pealegi on tegemist minajutustusega. Kolmas osa oleks võinud kõvasti lühem olla, sest lõpp, kus viletsusest välja tullakse, otsad sõlmitakse ja kurjus võidetakse, hõlmab raamatust vaid tühised mõnikümmend lehekülge.

Ja kui ma veel viimase osa keskpaigas olin kindel, et saan lõpetades raamatu kenasti kõrvale panna ja eluga edasi minna, siis viimast lehte pöörates selgus, et tahan ikkagi edasi lugeda. Hobb on suurepärane jutustaja ja on loonud peategelase FitzChivalry näol suurepärase karakteri. Meil ei ole tegemist võitmatu kangelasega, kes ei tunne hirmu ega valu. Tunneb ja kuidas veel. Ta ei ole ise üldse rahul osaga, mis saatus talle määranud on ja ei tunne end kuigivõrd kangelasena. Tal kõhkleb ja kahtleb, kardab ja teeb valesid otsuseid. Aga kuna ta on peategelane, siis jääb ta muidugi alati ellu. Ka kõigil teistel olulistel tegelastel on hästi väljajoonistatud karakterid. Arvan, et oma osa mängib see, et Robin Hobb on naine, kes kirjutab meestegelase isikus. Mispärast see teos teiste sarnaste hulgast nii erinevana esile kerkibki.

Tõlkinud Kaaren Kaer

Teised kirjutavad:
Fantaasiajuttude muljed
Raamatumaailm
Ulmekirjanduse Baas
loterii

Kirill Jeskov "Viimane sõrmusekandja"

2011-07-23T14:07:00.001+03:00

Ajalugu kirjutavad võitjad. Ja valivad selleks oma vahendid, mis ei ole just alati tegeliku asjade käiguga kooskõlas. Aga mida on rääkida kaotajatel? Selgub, et "Sõrmuste isanda" kõige kurjuse kehastuse Sauroni Mordor on tegelikult valgustatud riik haldjate ja võlurite võimu all oleva tagurliku Keskmaa kõrval. Kuna võitjatele oli tarvis igas mõttes oma vastased allutada, tegid nad seda ajalugu moonutades. Lõunarahvast orokueenidest, kellel oli pilukil silmad, said metsikud koletised orkid, heatathtlikest ja osavatest meistrimeestest trollidest aga eriti juhmid olevused. Sauron oli vaid ilma erilise võimuta kuningas, sest Mordorit juhtis tegelikult valitud parlament, Sauron langes Pelennori väljade lahingus teiste seas, aga kuna ta oli reamehe riietuses, siis teda ära ei tuntudki.

Raamatu tegevus toimub vahetult pärast Sõrmuste sõja lõppu, kus eri huvigrupid oma asju ajavad. Sekka antakse ülevaade ka lõunapoolsete maade - Khandi ja Umbari - ajaloost. Hoopis haldjad ja Gondori sõjamehed on need koletised, kes Mordori rahulikke elanikke rüüstavad ja tapavad ning pealegi tahavad haldjad Keskmaad oma võimu all hoida. Selle pärast nad Mordori vastu sõtta läksidki, sest need olid oma ülikoolide ja teadusliku tegevusega jõudnud juba nii kaugele, et oleksid varsti suutnud iseseisvalt haldjate ülemvõimu ohustada.

Suur osa teose algusest kulub Pelennori väljade lahingu taktika ja käigu kirjeldamisele ja siis läheb edasi eri osapoolte salateenistuste spioonimängudega. Need on aga nii peened ja nii paljude osapooltega, et vägisi kipub vahepeal järg kaduma. Päris põnevaks läheb alles raamatu lõpupoole, kus konflikt haldjate ja mordorlaste vahel kulmineerub ning kõigi osapoolte sepitsused kokku jooksevad ja lõpplahenduseni jõuavad.

Millegipärast on vene autorite kirjutatud alternatiivfantaasiad eksimatult venepärased. Zotovi põrgu oli venelaste põrgu ja Jeskovi Keskmaa on venelaste Keskmaa. Kui Tolkienil oli meie omast selgelt eraldiseisev maailm, siis Jeskovi Keskmaa näeb üsna meie maailma eelkäija moodi välja. Kääbikuid mainitakse vaid ühe korra möödaminnes ja päkapikud on pigem mingid müütilised koopaolendid kui reaalsed tegelased. Umbari salateenistuse liikmed kannavad nimesid nagu Jacuzzi ja Makarioni. Nuusutatakse koknarit. Jeskov pillab teksti vahele üldtuntud väljendeid, näiteks lk 308: Tead, kuidas Umbaris öeldakse: "Ainsam lõi inimesed tugevateks ja nõrkadeks, aga arbaleti väljamõtleja tegi nad võrdseteks". No hea küll, aga kui mägilased söövad hatšapurit ja küpsetavad šašlõkki, siis see oli minu arvates juba liig.

Autor on öelnud, et soovis täita lüngad, mille Tolkien oli jätnud, kui tegelikult tekitab ta ise lünki ja küsimusi juurde. Mulle meeldis Jeskovi idee kirjutada Tolkieni eepilisele ja paatoslikule maailmale vastukaaluks "kuidas asjad tegelikult olid". Esialgne hirm, et see on tehtud nii hästi, et võiks murendada minu Tolkieni illusioone, ei realiseerunud. "Viimane sõrmusekandja" on Tolkieni maailmaga tegelikult üsna lõdvalt seotud, hoolimata samas keskkonnas ja osaliselt samade tegelastega toimuvast sisust. Lugejale, kes Tolkieni maailmast midagi ei tea, ilmselt igav ja mõttetu raamat. Tolkieni fännidele ei anna see raamat kah tegelikult midagi juurde, aga ei võta ka ära. Võib lugeda, aga ei pea.

Tõlkinud Tatjana Peetersoo

Teised kirjutavad:

Nuxxbooks
Digital Nerdland
Ulmekirjanduse Baas
Avaldatud mõtted
loterii
Raamatu alguspeatükk

Repliik

2011-07-20T20:54:00.000+03:00

Bukahoolik käis Harry Potteri viimast filmi vaatamas. Aus film on, ei mingit tilulilu, vaid korralikud eriefektid vaheldumisi eepiliste mõõtudega kallistamis-stseenidega. Ja nüüd kaalub, kas hakata raamatuid uuesti lugema. Sest olgem ausad, kes see enam mäletab, mida sealt viiendast osast alates tehti. Robin Hobbi järjetriloogia oli kah parasjagu raamatukogust välja laenutatud. Ilmselgelt on just käest pandud Mati Undi "Öös on asju" mõjunud degenereerivalt, et mitte öelda muserdavalt.

Andreas Staikos "Kulinaarsed armusuhted"

2011-07-14T20:26:00.003+03:00

Kaks kreeka meest avastavad ühel heal päeval, et neil on ühine armuke. Asja muudab keerulisemaks see, et nad elavad kõrvalkorterites. Kuna kumbki pole valmis naisest loobuma, läheb lahti tõeline kulinaarne duell. Sest naine on gurmaan ja nii püüab kumbki mees teist üle trumbata üha uhkema ja erilisema lõunasöögiga oma kallimale. Kumbki teise ees edumaad ei saavuta ja nii praevad mõlemad kuni lõpplahenduseni omaenda oliiviõlis.

Kerge ja õhuline suvelugemine, kõik retseptid on lisatud, nii võib raamatu ka kokaraamatute riiulisse asetada, kui te pole eriti huvitatud armunud meeste hingevalude ja naise keha ülistuste lugemisest.

Vastased, kellest nüüd olid saanud liitlased, olid leppinud kokku, et see, kelle kord on Nanad võõrustada - see tähendab, Damoklis - helistab talle, et peab kohtumise kahe päeva võrra edasi lükkama, tuues ettekäändeks ootamatu eemaloleku Ateenast.

Selle asemel pidas Damoklis aga otstarbekaks ohverdada terve pärastlõuna, et saaks pakkuda oma armastatule maailma parimaid praekartuleid. Ta ei kavatsenud teha midagi rabavat. Ta tahtis valmistada ühe maitsvamatest, kuid samal ajal ühe tavalisematest Kreeka roogadest: küpsetatud lambakintsu kartulitega. Tähtis polnud seega "mis", vaid "kuidas". Ta oli otsustanud jahmatada Nanad kartulitega, muutes laialt levinud ja lihtsa maaubina välist kuju, mitte selle maitset. Ta pakub Nanale kartuleid, mis pole pilguga äratuntavad, ülimalt esinduslikke kartuleid, mis on lõigatud ümmargusteks, vaevalt kahe sentimeetrise läbimõõduga kuulikesteks. Kartuleid, mis libisevad tema purpursete huulte vahele ja sulavad keelel, ilma et neid peaks vaevaliselt peeneks närima. Kartuleid, mida võib klaasist rüübata, mõtles ta enesega rahul olles. (lk 89)

Ning milline rõõm on hoolimata kergemeelsest sisust leida kaante vahelt mahlakas ja elegantne eesti keel. Tõlkinud Kalle Kasemaa.

Kaari Utrio "Vasklind"

2011-07-12T21:09:00.000+03:00

Kaari Utrio "Vasklind" ilmus Sinisuka sarjas "Lemberomaan" ja selle sarja kujundus on tugev kandidaat Eesti kõigi aegade jubedaima kujunduse konkursil. Aga ei tohi end lasta sellest segada, Kaari Utrio kirjutab suurepäraseid ajaloolisi romaane, mis on küll tugevasti kaldu naiste poole. See tähendab, et ta ei kirjelda suuri sündmusi, mis muutsid maailma, vaid jutustab ajaloost läbi naiste vaatepunkti. Kaari Utrio on hariduselt ajaloolane ja väga produktiivne kirjanik, kes on kirjutanud üle kolmekümne ajaloolise romaani ja lisaks veel terve hulga ajaloolisi aimeteoseid. Tema raamatute peategelasteks on naised, kelle kaudu Utrio kujutab inimeste elu-olu ja tegevusi erinevatel ajajärkudel. Tegevus toimub enamasti Soomes või selle ümbruses. "Vasklinnu" tegevustik on aga eriti laiahaardeline, see küll algab ja lõpeb Soomes, kuid vahepeal käiakse läbi pea kogu 11. sajandi teadaolev maailm: Rootsi, Venemaa, Bütsants, Ungari, Prantsusmaa ja Inglismaa.

Terhen sünnib Soomes, kuid tema ema abiellub varsti uuesti ja nii rändab ta Rootsi. Jäänud varsti emast ilma, satub ta lõpuks Rootsi kuninga õukonda. Kuningatütar Thorgerd otsustatakse Novgorodi Vene vürsti õukonda õele külla saata ja kuningatütre mänguseltsilisena läheb kaasa ka Terhen. Sest juba tol ajal olid Euroopa kuningakojad omavahel suguluses ja Kiievi vürsti Jaroslavi abikaasa oli Rootsi kuninga Olav Sülekuninga tütar Ingegerd. Neid saatvatel laevameestel on aga omad plaanid - tüdrukud orjaks müüa ja ise lastiga jalga lasta. Natuke kohtlase ülikupoja Eiriku abiga Terhen siiski pääseb ja jõuab Novgorodi kuningatütre Thorgerdi nime all. Thorgerd ise sai laeval surma. Nüüd algab uus elu, kus teda Rootsi kuninga tütreks ja vürstinna Ingegerdi õeks peetakse. Kui Terhen neiuks kasvab, antakse ta mehele Bütsantsi ülikule ja nii jõuab ta tolleaegse maailma keskpunkti (bütsantslaste endi arvates muidugi) Konstantinoopolisse. Ämm kardab, et kaugelt põhjamaalt tuleb nahkades metslane. Selle asemel ilmub aga üks kauneimaid neiusid, keda nähtud. Terhenil on pikad helevalged juuksed ja hele nahk, mida hoolega päikese eest kaitstakse. Aga lisaks on ta pärinud oma Soome loitsijatest esivanematelt võime verd peatada ja udu tekitada.

Lemberomaan on "Vasklinnu" kohta natuke eksitav kategoriseerimine, sest suurema osa raamatust hõlmavad siiski ajaloolised seigad, segamini nii päriselt toimunud kui väljamõeldud. Armastus on muidugi olemas, aga kulub terve raamat, enne kui see lõpuks peategelase teadvusesse jõuab. Teose põhiliseks tugevuseks on ajastu kujutamine, mis vähemasti näib vägagi tõepärane. Ja kuna tegevus toimub üle kogu tolleaegse maailma, siis on eriti huvitav võrdlus eri riikide vahel. Võrreldes agraarse ja barbaarse Euroopaga oli Bütsants 11. sajandil kõrgesti arenenud riik. Samal ajal peab nii Vene vürstiriik kui frankide riik või iga suurem või pisem riigike ennast kõigist teistest paremaks ja arenenumaks, eriti muidugi mingitest kaugel idas elavatest kreeklastest. Aga põhjamaalasi ehk varjaage jätkus küll igale poole. Konstantinoopoli keisril oli varjaagidest kaitsevägi, rääkimata siis Venemaast või teistest lähematest riikidest. Nii kohtub Terhen, kellest Bütsantsis oli saanud Teodora, uuesti Eirikuga, kellest oli vahepeal saanud kuulus väejuht. Eirikuga kohtub Terhen igal pool ja üha uuesti - keskaegne maailm polnud kuigi suur.

Lihtrahva elust siit raamatust midagi teada ei saa, kuna kogu tegevus toimub kuningakodades või ülikute majades. Üldine mulje jäi, et lihtrahvas elas pideva hirmu all - naisi rööviti orjadeks ja mehed löödi lihtsalt maha, kui neid just sõjaväkke ei võetud. Eriti hull oli olukord frangi riigis, kus väljaspool kindlusemüüre tohtis liikuda vaid suure relvastatud kaaskonna saatel. Kui Terhen lõpuks Inglismaale sattus, oli ta sügavalt imestunud, et naised käivad linna peal ringi täitsa üksi, ilma katmata näo ja relvastatud saatjata. Kui Konstantinoopolis ei lubanud naistel üksi kõndida seisus, siis frangi riigis oli see lihtsalt eluohtlik. Kui nüüd järgi mõelda, siis oli kogu see maailm üsna must-valge. Sõjamehed läksid alati üksiku naise nägemisel pöördesse ja naised olid allaheitlikud ja kuulekad (aga mis neil muud üle jäi).

Naistel polnud selles maailmas mitte mingit iseotsustamise või -valimise õigust. Naine pandi noorelt mehele ja mees valiti selle järgi, kuidas see suguvõsale või riigile (valitsejate puhul) kasu võiks tuua. Naise üle otsustas tema isa või vanem õde või vend või nende puudumisel kohalik ülik. Kogu raamatu jooksul sai vaid üks naine omale ise mehe valida ja selle tagajärjed olid talle traagilised. Madalamate seisuste puhul polnud aga niigi palju valikut, sest naine oli sel ajal ka kaup - naisi rööviti ja müüdi orjaks nii röövretkedelt võõrastelt maadelt kui ka omaenda riigist. Põhjamaades 11. sajandil prostituute ei olnud, sest igal mehel oli alati valida mõni naine oma orjade või teenijate seast, ja kui neist küll sai, võis röövretkelt uued ja nooremad tuua.

"Vasklind" on eepiliste mõõtmetega. Suure osa teosest hõlmavad valitsejate omavahelised suhted ja kõik need poliitilised mängud - kes on sõber, kes vaenlane; selle jaoks antakse tütreid teistele valitsejatele mehele või poegi võõrasse õukonda kasvatada. Bütsantsi õukonna intriigid jäidki mulle lõpuks natuke segaseks. Utrio kasutab tegelikke sündmusi ja isikuid, ja lõpuks oli Bütsantsil korraga kaks keisrinnat ja üks keiser.

Tegelikult ei ava Utrio kuigi sügavalt peategelaste hingeelu. Ei mingeid psühholoogilisi analüüse tegelaste käitumise kohta või kahtlusi ja kõhklusi. Tegelased käituvad just nii nagu neid ümbritsev keskkond ette näeb. Soome tüdrukust Terhenist sai Rootsi kuningatütar ja Bütsantsi keisrinna õukondlane ja nii unustas ta isegi, kes ta kunagi oli. Küll ei unustanud seda Eirik, kes oli ainus side päris-Terheni ja Teodora vahel.

Veel tükk aega pärast raamatu lõpetamist keerles see mul peas ja tekitas uusi mõtteid. See peaks raamatu tugevust näitama küll, kui ta veel hiljem mõtteid mõjutab, mitte kohe meelest ei lenda. Ja nii ta ongi - hästi komponeeritud segu suurtest ajaloosündmustest, valitsejate sugulussuhetest, intriigidest ja poliitikast, naiste elust eri maades ja õukondades, kombed ja tavad, uue ristiusu ja vanade uskumuste omavaheline jõukatsumine ja muidugi kõiki takistusi ületav suur armastus.

Tõlkinud Andres Lepp

Teised kirjutavad:
Livia Viitol, EPL

Javier Marias "Kirjapandud elud"

2011-07-04T22:50:00.003+03:00

Kahekümne kuue autori elulood samade kaante vahel. Ja raamat on vaid 162 lk paks. Javier Marias on tutvunud omale muljetavaldanud kirjanike ja luuletajate elulugudega ja neist kokku kirjutanud lühendatud variandid kogumikus "Kirjapandud elud".

Autorite sünniaegu pole märgitud, mis algul häiris, aga hiljem tekitas hasardi, kas suudan kirjelduste järgi ajastu ära arvata. Küll on üksikasjaliselt kirjas iga autori surma kuupäev ja asjaolud. Veel tekkis huvi, kas jõuan ka sellise autorini, kelle raamatuid või vähemalt elulugu olen lugenud. No Kiplingi lastejutte olen lugenud ja Dineseni ja Doyle'i ja muidugi Wilde'i. Aga see ei häirinud, sest päris tundmatuid nimesid polnudki, kui välja arvata Madame du Deffand, kes polnud küll ise kirjanik, kuid kirjavahetuses kõigi oma aja olulisemate autoritega. Veel on alati ära märgitud, millised teised kirjanikud autorile meeldisid ja ei meeldinud (Don Quihote La Manchast ei meeldinud näiteks kellelegi, v.a. William Faulknerile) ja kes kellega läbi käis.

Marias ei ole peljanud pikantseid ja päris tülgastavaid seiku välja tuua, kuid üldiselt suhtub ta oma autoritesse mõnusa huumoriga. Samas kommenteerib ta, et järeltulevate põlvede eeliseks on nautida kirjanike loomingut ilma tüütu kohustuseta neid ennast taluda (lk 88). See märkus käis ennekõike Arthur Rimbaud' kohta, kes oli hirmuäratav pühaduseteotajast mühkam, kes pealegi ei vahetanud kunagi riideid ning haises seetõttu väljakannatamatult ja muidugi jõi vahetpidamata (lk 88).

Keegi kuskil soovitas seda raamatut koolilektüürina, et õpilasi kirjanikest rohkem huvituma panna. Ma ei kujuta ette, et mõni kooliõpilane vabatahtlikult kirjanike elulugusid loeks, aga kui kohustuslikult, siis ehk jah, pigem sellist kogumikku, kui kuiva ja igavat faktipuru. Teisalt, ise lugesin keskkooli ajal igasugu kummalisi asju, või vähemasti üritasin lugeda. Aga kohustuslik kirjandus oli ALATI igav. Hoopis teine tera oli siis, kui raamatu vabatahtlikult kätte võtsin. Kui Shakespeare'i õppisime, oli valida, kas lugeda Hamletit või Othellot. Mina siis mõõtsin ära, et Othello on lühem ja lugesin seda. Tegelikult oli päris huvitav teos, aga no... kohustuslik! Kuid kuna enamik klassikaaslasi oli Hamletit lugenud ja selle üle pikalt arutati, tekkis ka minul huvi. Nii et Hamletit lugesin vabatahtlikult ja see oli hoopis teine tera kui Othello! Ja sinna otsa lugesin veel paar Shakespeare näidendit. Tammsaarega läks umbes samamoodi, kus lõpuks kõik tema pikemad teosed vabatahtlikult läbi said loetud.

Mariase põhjal mõned küsimused, mida õpilastelt küsida võiks:

Mida vihkas Nabokov? Nimeta vähemalt kaksteist objekti.
Mis oli Isak Dineseni põhitoit?
Miks James Joyce valget veini ei joonud?
Milline oli Oscar Wilde'i käepigistus?
Miks põlgas Henry James Flaubert'i? Mida sina sellest arvad?
Mitu aastat pidasid Tolstoi ja Turgenev duelli?
Milline oli Rimbaud ja Verlaine suhe? Jutusta oma sõnadega.
Kes kuulsatest kirjanikest ütles: "Täna hommikul võtsin ära ühe koma, ja õhtupoolikul panen selle jälle tagasi."

Tõlkinud Maria Kall

Teised kirjutavad:
loterii
tavainimene
lugemik
Never Judge a Book...

"Eesti keel nagu nuga"

2011-06-21T20:13:00.001+03:00

"Eesti keel nagu nuga" on avarida Maarja Kangro luuletusest "Keelepuhtuse deklaratsioon" ja plaadi nimi, kus luule kohtub džässiga. Asja algatajaiks olid Jürgen Rooste ja Siim Aimla, kes ka teised muusikud ja poeedid kampa võtsid ja kokkuvõtteks on valmis saanud täiesti suurepärane CD-plaat. Sellist eri luuletajate muusikalist kogumikku minu teada varem Eestis ei ole ilmunud. Luuleplaate on küll varemgi tehtud, esimesena meenub muidugi Juhan Viiding ja minu mäletamist mööda on ka Indrek Hirv oma luulet viisistada lasknud.

Plaat algab Jürgen Rooste lärmav-jõulise seisukohavõtuga "Tavaline eesti idioot", kuid hiljem saab kuulda ka tema romantilisemat poolt. "Öö kui sa saad" on üks ilusaimaid laule, mida ma hiljaaegu kuulnud olen ja Eepilise Eesti Orkesti suurepärane seade toetab luuletuse udust-hämarat meeleolu. Rooste oskab oma luulet lugeda, ta võib olla räme-karjuv idioot, või tungiv-lüüriline või ka häbelik armastaja (loos Ballaad / Kesklinnalähedase aguli realism).

Asko Künnapist on mulle jäänud mulje kui keerulisest luuletajast, kellest ma midagi aru ei saa. Ühest küljest on mulje endine, teisalt koos muusikalise taustaga ehk ei olegi see arusaamine nii oluline, kuulad muusikat ja siis teises järjekorras sõnu, mis ükshaaval ju ometi midagi tähendavad:

Aknad õitsevad jääd
pakane suitseb
mina mõtlen sinust
kui pime on hinges
kas sama pime kui igaühe südames
päike sääl ei paista

kuhu on mul joosta
kõige lõpus
oled alati üksnes sina
kõige lõpus
oled sina
kui külm
on üksindus

kas sama külm
kui kuri
kuid saatmata kiri
ah, sõnad
nad ei loe

kelleks ma kipun
kõige lõpus
oled alati üksnes sina
kõige lõpus
oled sina

(Asko Künnap "Kuhu sa tõid meid")

Jaan Pehk on tuntud laulev poeet ja kui enamik teisi luuletajaid siin plaadil deklameerivad, kes rohkem, kes vähem ilmekalt, siis Pehk laulab kohe päriselt. On suurtel meestel suured teod - sa tea see tunne alles jääb kulgeb mõnusas reggae-rütmis. "Tomat" on aga ülev hümn armastusele ja kes hoolega ei kuula, ei saagi aru, kelle või mille vastu.

Karl Martin Sinijärvelt on plaadil vaid üks lihtne lugu "Jälle mõtlen sinust", mis ehk kõige rohkem lihtsalt etlemisena, mitte niivõrd muusikana kõlab.

fs on jällegi hirmutavalt tõsine ja terav. Tema "Vaesus" tõi silme ette Andrei Ivanovi "Tuha", meeleolu oli niivõrd sarnane.

Kuid kõige suurema üllatuse valmistas Tuuli Taul, "Mees vastasmajast" tõusis oma kvaliteedilt üle teiste selle plaadi lugude, just selle kaudu, kuidas muusika, tekst ja laul omavahel kokku kõlasid. Taul just päris ei laula, kuid iga sõna ja takt läheb täpselt muusikasse ja on tunda, kuidas muusikud ja luuletaja omavahel suhtlevad. Kõik kokku mõjub äärmiselt sugestiivselt.

Maarja Kangrost on seni jäänud mulje kui üsna mehelikust luuletajast, mis on üsnagi vastuolus tema vägagi naiseliku välimusega. "Keelepuhtuse deklaratsioon" on tõeline manifest, eriti koos jõulise muusikalise taustaga. Kerge on kujutleda luuletajat jalad harkis, rusikas püsti, barrikaadidel seda etlemas.

Kui mõne loo puhul muusikute pillid vaid toetavad luulet, annavad aktsendid ja suunavad meeleolu, siis teistel on jälle korralikud meloodiad ja seaded. Kuulad ja imestad, kuidas muusika luuletuse ja luuletajaga orgaaniliselt kokku sobib, nagu oleks see algusest peale niimoodi mõeldud ja teisiti ei saakski. "Eesti keel nagu nuga" ei sobi hästi taustal kuulamiseks, et samal ajal midagi muud teha. Kisub tähelepanu endale.

Delta Klassikaraadios (Aimla ja Rooste räägivad plaadist, lisaks saab kuulata Rooste "Öö kui sa saad")

Bernard Beckett "Loomine"

2011-06-19T17:05:00.002+03:00

Bernard Becketti "Loomist" soovitati, et nii teistmoodi ulme ja nii mõtlemapanev. Mul kahjuks pole eriti millegagi võrrelda, sest loen ulmet vaid näpuotsaga. Siin õnneks ei toimu tegevus teisel planeedil, ei kimata kosmoselaevadega ringi ega võidelda tulnukatega. Tegevust kui sellist ei toimugi. On õpilane, Anaximandros, kes astub Akadeemia ette viietunniseks eksamiks. Selle viie tunni jooksul kannab ta ette kõik, mida ta on õppinud Aadam Forde kohta, kes on selles utoopilises ühiskonnas märgilise tähendusega isik. Ta räägib ka ajaloost, kuidas nende suletud riik maa peal alguse sai. Ja kuidas Aadam selle käiku pööras.

Ei oska eriti midagi arvata, sest mul puudub pagas sellise kirjanduse hindamiseks. Samas ei olegi see nagu päris ulme (seda siis minu kitsa liigituse kohaselt, kus ulme tähendab teisi planeete ja lendavaid kosmoselaevu :)), Beckett tegeleb siin muude, filosoofilisevõitu probleemidega. Tehisintellekti võime olla üle oma loojast, inimintellektist. Vägivaldse ja ühtsele juhtimisele allutatud ühiskonna võimalikkus ja võimatus. See on nagu hoiatusromaan, mis võib juhtuda, kui me hoolega ette ei vaata. Minu häda selliste teostega on, et ma ei suuda pikalt jälgida filosoofilisi ja tehnilisi vestlusi aju piiratusest või piiramatusest ja igasugusest muust taolisest. Ühel hetkel kaob vältimatult järg käest ja sõnad on küll kirjas, kuid ei ütle suurt midagi.

Kohe pärast lugemist sattusin täiesti juhuslikult lugema tehnoloogilisest singulaarsusest ja kohe loksusid asjad paika. Ah et sellest siis jutt oligi.

Tõlkinud Kristjan Jaak Kangur

Teised kirjutavad:
Anonüümsed jutud
Avaldatud mõtted
loterii
Segane maailm
Ulmekirjanduse baas

Charles P. Mountford "Unenägude aegadest"

2011-06-17T16:06:00.001+03:00

Erinevalt Tšiili ja Tšuktši muinasjuttude kogumikust on siin tegemist pigem Austraalia pärismaalaste eri hõimude lugude ümberjutustustega. Nii on, et mõne asja, looma või linnu teket antakse edasi erinevate lugude kaudu. Kuigi ka siin on küllaga tapmist ja tagaajamist, jääb üldmulje pigem rahulik ja kena.

Jinini surm
Kui maailm veel noor oli, polnud seal surma. Selle õnnetuse tõid ilmale naisterahva Bima ja tema armukese Japara pahateod.
Bimal oli poeg Jinini, keda Bima mees Purukupali väga hoidis. Igal hommikul toitu korjama minnes võttis Bima Jinini endaga kaasa ja igal õhtul tõi Bima korjatud toidu ja armastavale isale tagasi tema poja.
Poissmees Japara, kes samas laagris elas, käis muudkui Bima kannul ja keelitas teda Jininit puu varju jätma, kuniks naine temaga võsas ära käib. Nende armulugu oli kestnud juba mõnda aega, kuni ühel väga kuumal päeval Bima oma armukesega liiga kauaks ära jäi. Kui ema tagasi pöördus, nägi ta ehmatades, et puu vari oli kõrvale nihkunud ja Jinini lamas lõõskava päikese käes surnuna.
Kui isa õnnetusest teada sai, läks ta vihast ja murest meeletuks, Ta karistas oma naist karmilt hooletuse pärast, võttis siis Jinini surnukeha kätele, läks merre ja uputas enda ära. Ühtlasi andis ta käsu, et kuna tema poeg suri, siis peavad kõik olendid surema ega tohi enam iialgi ellu ärgata. Ja nii on see jäänudki ennemuistsest ajast siiamaani. (lk 12)

Lugu läheb edasi, Japarast sai kuumees, kelle näos Purukupali löödud haavad on siiamaani näha, Bima aga muudeti koovitajaks.

Mopaditid ja mustad kakaduud
Hirm surnute hingede ees ja elavate soov neile meeldida on aluseks paljudele põlisasukate müütidele ja keerulistele matusekommetele.
Melville'i saare elanikud usuvad, et surnute hinged, mopaditid, elavad suletud kogukondadena. Nad on põlisasukate moodi, aga neil pole keha ning nad on ainult endiste inimeste ähmased kujutised. Ükski elav inimene pole mopaditit kunagi näinudki, sest nad on päeval nähtamatud, kuupaistel valged ja pimedas mustad.
Äsja surnud inimese hing seisab haua ääres kuni matusetalituse lõppemiseni. Siis alustab ta pikka lendu oma tulevasse kodusse kiljuvate mustade kakaduude parve saatel, kes hoiatavad põlisasukate taeva elanikke, et uus hing on teel.
Endisest maisest kestast hoolimata muudetakse mopaditi nooreks, hea tervise ja rahuliku loomuga olevuseks, sest uues kodus peab igaüks olema terve ja õnnelik ning elama teistega leplikult. (lk 98)

Tõlkinud Boris Kabur.

Urmas Laansoo "Retk taimede maailma"

2011-06-14T22:07:00.000+03:00

Urmas Laansoo "Retk taimede maailma" on autori subjektiivne valik maailmas leiduvatest taimedest. Raamat on jaotatud kolme ossa. Kõigepealt koduaia lemmikud, siis tubased pilgupüüdjad ja lõpuks rohelised sõbrad laiast maailmast. Siin on kenasti kõrvuti meie oma kodused kuused ja eksootilised palmid. Saame teada igasugu põnevaid asju, kuid suurem osa teksti on natuke kuiv kirjeldus, kus mingi taim enamasti kasvab, milline ta välja näeb ja kuidas ja kus teda tavaliselt kasvatatakse. Üldjuhul annab autor ka soovitusi, kuidas üht või teist taime meie oludes kas siis toas potis või õues kasvatada.

Laansoo räägib taimedest alati kui isikutest, taim ei ole mingi "see" vaid täieõiguslik "tema". Ja kui toredad nimed neil veel on! Eriti toredad nimed on palmidele pandud: Teeba dummpalm (kutsutakse ka piparkoogipalmiks, sest seemnetel on piparkooki meenutav maitse), torkpalm, puhev pudelpalm (sobib kasvatamiseks ka toapalmina), hääbuv pudelpalm (sest seda on kogu maailmas säilinud vaid üks isend, kellega autoril on olnud õnn suhelda Mauritiusel), paksmagupalm, nipapalm, juurekas kurgpalm (sellel palmil on kurgjuured), tondipalm (sest tema valged viljad mõjuvad pimedal ajal õudust tekitavalt) jne.

Loetav raamat nii taimevõhikule, kes toas vaid kaktusi ja sõnajalgu kasvatab - saab hulganisti uusi teadmisi ja ehk ka innustust mõne põnevama taime tuppa toomiseks. Aga loetav ka paadunud rohenäpule, sest nii palju taimi on ju maailmas, mida võiks veel oma aeda istutada.

Kõrvalise teemana pean veel märkima, et sain raamatu Varraku poest 3 euroga, kuna raamat oli defektiga. Hoolikal uurimisel ei suutnud tuvastada muud defekti kui ühe õige pisut kortsus nurga. Olen hullemaidki raamatuid täishinnaga müügil näinud. Küll aga oli raamatu sisse löödud tempel "Defektiga raamat" ja esikaanele kleebitud kleebis, mis kuidagi maha ei tulnud ja jättis koleda liimijälje täpselt hr Laansoo strateegiliste kehaosade peale. Kinkimiseks igatahes ei kõlba. Niisiis, kuigi mul on muidugi hea meel, et raamatu nii odavalt sain, tuleneb "defekt" pigem poe tegevusest kui millestki muust.

Sisuülevaade

Koka-raamat 1331 söögi-valmistamise õpetusega (1900) ja Kodune Kokk (1913)

2011-06-04T22:04:00.001+03:00

Veidi aega tagasi juba kiitlesin, kuidas ma lisaks raamatute lugemisele neid ka restaureerin. Aega küll võttis, aga pea aasta pärast kursusel käimist lõpetasin kaks pooleliolevat tööd lõpuks ära. Need, mille pärast ma sinna kursusele üldse läksingi. Seekord ei tahtnud üldse nii libedalt minna, sest juhendajat ei olnud enam käepärast ja tuli toetuda vaid oma märkmetele. Alles nüüd avastasin, et eeslehed läksid ikkagi vahetusse. Tagantjärgi ei saa ma tõesti enam aru, kuidas võisin arvata, et pruunide kaantega raamatu eeslehed peaksid olema hallid ja hõbedaste kaantega raamatu omad pruunid. Kuid kaanetamise hetkel tundus kõik täiesti loogiline. Aga lõppkokkuvõttes pole hullu midagi ja loodetavasti püsivad raamatud veel niikaua, et saan need oma lastelastele pärandada, nii nagu ise sain need oma vanaemalt.

Koka-raamat 1331 söögi-valmistamise õpetusega / Väljaandja Jaan Koor, tegelik kokk (1900).

19. sajandi lõpus ja 20. sajandi esimesel kümnendil kokaametit pidanud Jaan Koor oli viljakaim eestlasest autor, kelle esimene kokaraamat ilmus 1888. ja viimane 1908. aastal. J. Koor täiustas üha oma raamatuid: kui esimene teos sisaldas ainult 482 õpetust, siis järgnevad on juba üle tuhande retseptiga. Temast on vähe teada. Oma raamatu tiitellehel tituleerib ta ennast õppinud kokaks, andmeid nopib raamatute eessõnadest. Nii kirjutab ta 1904. aastal, et on juba 29 aastat köögis tööd teinud.

Kodune kokk. Välja andnud "Teaduse" kirjastus (1913?).

Tulus majapidamise ja kokaraamat. Lihtsad, odawad, maitswad toidud ja piduroad.
Hannoveri kokakoolis läbi proovitud ja Amsterdamis, Hannoveris ja Leipzigis esimeste auhindadega kroonitud õpperaamat.

Ei midagi uut siin päikese all! Raamat algab sõnadega:
Pereema amet ei ole nüüdsel ajal sugugi kerge, väljaminekud kipuvad vägise sissetulekutest kõrgemale tõusma. Mõistlik majapidamine aga nõuab igas asjas tasakaalu. Teiselt poole näeme jälle, et meie aja naisterahvad suuremalt osalt sugugi selleks ette valmistatud ei ole, et iseseisvalt majapidamist juhtida. Ema poolt ära hellitatud, kes tütre eest kõik igapäevase elu mured ja viletsused eemal hoidnud, puudub noorel naisterahval tema tulevastest pereema kohustustest asjakohane arusaamine.

Ja alustatakse kohe rahalisest küljest - kuidas eelarvet kokku seada, arveid maksta, invetuuri läbi viia ja kokku hoida. Milline peab olema tagavara, kelder ja sahver, milliseid nõusid on tarvis ja kuidas neid puhastada.

Jaan Koori raamatust ka isutekitajaks väikene õpetus, mille olen ise järgi teinud. Tegin küll pool kogusest, sest selle raamatu kogused on ikka korralikule taluperele mõeldud. Enamik koogiretsepte algab nii: Pandakse kausi sisse 1 nael tuhksuhkrut, 10 terwet muna ja 2 muna kollast ning õerutakse puulusikaga arwata tund aega ühele poole.
Soola lisatakse selles raamatus aru järele ja suhkrut mao järele.

Hapukapstapiruk
Kõigepealt pärmitainas, mille valmistamine pole saja aastaga üldsegi muutunud. Toop rõõska piima, natukene soola ja veerand naela võid tehakse kastruli sees vähe soojaks, kallatakse kausi sisse, pandakse sinna juures 5 kop. eest press-pärmi ja segatakse, kuni pärm sulab. Nüüd lisatakse sinna juurde nii palju Moskwa ehk teist nisupüüli jahu, et sitke tainas saab.

Teiseks hapud kapstad piruki tarvis, mille tarvis tarvilik jagu häid särvkapstaid leotatakse vett vahetades mõni tund, pigistatakse siis kuivaks ja raiutakse peenikeseks. Nüüd keedetakse mõni peenikeseks lõigatud sibul sea rasva ehk paastu õliga läbi, lisatakse kapstad, peenikest pipart ja soola juurde, kaetakse kaanega kinni ja autakse pikkamesi pehmeks. Siis lisatakse veel sinna juurde mõni keedetud, kooritud ja peenikeseks lõigatud muna ja natukene nisupüüli jahu, kui ehk kuiv on, siis ka vett ehk rammuleent juurde lisada.

Kolmandaks tuleb hapu kapsta piruk kokku panna. Tainas tuleb rullida plaadi suuruseks nelinurgaks, selle keskele plaadi pikkune ja poole plaadi laiune kord kapstaid panna, ääred munaga teha ja lüüa üle kapsaste ja pealt munaga määrida. Küpsetatakse pikkamesi prae ehk leiva ahjus valmis. Siis lõigatakse ilusateks tükkideks ja söödakse kuumalt.

Kuna tainast oli veel, tegin ka õuna pirukid. Õunaviiludele segada juurde peenikest suhkrut, peenikeseks tõugatud kaneeli ja nelgi pulbrit ja vähe sula võid. Tainatükid rullitakse õhukeseks, pandakse iga tüki pääle hää jagu neid õunu, lüüakse siis see tainas üle nende õunade, määritakse päält toore munaga ja küpsetatakse praadi- ehk leiwa-ahjus pikkamisi pruuniks ja küpseks.

Maitsesid nagu ühed korralikud pärmitaignapirukad kunagi. Mulle tulid vanaema tehtud piirakud meelde.

Igaks juhuks vabandan ette ja taha oma eriliselt viletsate fotografeerimisoskuste tõttu. Palun kergemat karistust.

Rein Raud "Ratsanik Melchior"

2011-05-18T22:00:00.000+03:00

Rein Raua "Ratsanik Melchior" liigitub tagakaane lühitutvustuse järgi "seni peamiselt luuletajana tuntud noore autori seiklusjutuks", mis on mõeldud keskmisele ja vanemale koolieale. See selgitab ka kummalised joonealused märkused. Milleks küll on peetud vajalikuks joone all selgitada, mis on alkeemia, maagia ja astroloogia? Kui ometi on kõik praegusaja noored Harry Potteri ja muude teoste kaudu kõige sellega tuttavad. Ilmumisaastat vaadates sai asi selgeks, aasta oli siis 1990, mis teeb ootamatult juba 20 aastat.

Igavesti laheda seiklusjutu on Rein Raud kirja pannud. Noor krahv Melchior saab vanaisalt päranduseks sadula, pasuna ja sule, millega ta midagi kasulikku peale ei oska hakata. Kui tema loss vallutatakse ja isa tapetakse ning ta ise tagaotsitavaks kuulutatakse, algavad seiklused. Melchior saab kaaslaseks skolaar Alexiuse ja munk Balthasari, kellega koos kurja võitma asutakse. Sest kõige taga on tegelikult kuri jõud, kes raamatus isikustatud kujul esineb.

Muidugi on siin seikluskirjanduse klišeesid ja imelisi pääsemisi, kuid kõik on kirjas hoogsal ja lahedal moel. Teksti on pikitud ka filosoofilised vestlused, mis ehk mõne noorema lugeja lõike vahele jätma sunnivad, kuid tegelikult ei ole kuigi pikad ega igavad.

Tegevuse toimumispaik on äratuntavalt endisaegne Eestimaa, siin on Linn ja Kindlus ja Klooster ning Ülikoolilinn, mis asub Linnast lõuna pool. Teisalt ei suutnud ma kuidagi täpsemat toimumisaega määratleda - Liivi sõja aeg (mil Bornhöhe "Vürst Gabrieli" tegevus toimus) ei saanud see olla, sest Ülikool oli juba olemas, samas viitab Linna ja Kloostri vastasseis ja iseseisvate krahvide olemasolu pigem hiliskeskajale. Romaani seisukohalt vahet pole - tegevus toimub millalgi hobukaarikute, mõõkade ja röövlite ajastul, kus ratsutatakse hobustel, röövitakse ja päästetakse kauneid neide, käiakse jahil ja ööbitakse teeäärsetes kõrtsides. Loo lõpus ei puudu ka väike moraal ja hoiatus järeltulevatele põlvedele - kuri ei kao kuhugi, ta vaid vahetab ajutiselt asukohta ja elutseb seal niikaua, kuni tal elutseda lastakse.

Lugesin nüüd teiste arvustusi ka ja selgub, et historic fantasy hoopis. Nojah, mõned fantasy elemendid ju on, needsamad sulg ja pasun, millel abil kuri võidetakse ning Loss, kus kõige kurja juur Kaksikvend elas. Mina lugesin seda pigem kui seikluslikku muinasjuttu, mistap ei otsinudki raamatust sügavat filosoofiat või lõpuni väljaarendatud maailma.

Mitte ei saanud mööda vaadata ka "Ratsanik Melchiori" peategelase ja Indrek Hargla "Vana Tallinna kriminaalromaanide" peategelase nimede sarnasusele. Kui Raud kirjeldas Linna, siis kõlas see peaaegu samamoodi, nagu oleks seal apteeker Melchior ringi kõndinud, mitte ratsanik oma kaaslastega. Kas me kujutamegi keskaegset linna niivõrd ühetaoliselt ja universaalsena ette, et vahet pole, millise autori tegelased seal ringi kõnnivad, või on üks teiselt šnitti võtnud?

Teised kirjutavad:
Baas
Sehkendaja

Agatha Christie "Saladuslik reisija"

2011-05-15T11:11:00.001+03:00

Ei pea iga raamatut eesti keelde tõlkima. Isegi siis, kui kaanele on kirjutatud Agatha Christie. Üks tema allapoole taset teostest on "Saatuse tagauks" ja teine on "Saladuslik reisija". Sir Nye satub lennujaamas kokku ühe noore daamiga, kes palub tema passi ja keepi, et üle piiri saada, sest muidu ta tapetaks. Sir Nye on pärast pisukest järelemõtlemist nõus. Siis üritatakse teda kaks korda autoga alla ajada. Hiljem selgub, et preili näol on tegemist tunnustatud spiooniga, kes koos paari Suurbritannia eliiti kuuluva mehega üritab maailma päästa. Sest käimas on ülemaailmne vandenõu, pead on tõstnud uusnatsism, kuskilt hangitakse relvi, noored on tänaval ja mõnel pool Lõuna-Ameerikas juba võimgi üle võetud. Keegi teadlane on välja töötanud võimaluse, kuidas inimesed igaveseks "ilusaks ja heaks" teha, aga siis kõik oma töö tulemused hävitanud. Käiakse Saksa mägilossis kohtumas ülekaalulise matrooniga, kellel on isiklik kaardivägi ja kus Hitleri nime au sees peetakse, muudkui arutletakse ei tea mille üle ja mingit normaalset tegevust ei toimu, rääkimata siis mõnest vabastavast mõrvast või vähemasti juveelivargusest.

Žanrilt võiks seda romaani pigem ulmeks pidada - nägemus teistsugusest tulevikust. Siin puudub Christile muidu nii omane selgus ja seostatus. Otsad jäävad lahtiseks, lõpplahendusel eelnevaga olulist seost ei ole. Muu tegevusega täiesti haakumatu on Sir Nye mõrvakatsed raamatu alguses, sest raamatust ei selgu, kes üldse oleksid pidanud tahtma teda tappa ja mingit loogilist tegevusest tulenevat selgitust sellele ka polnud. Puänti ka polnud. Sest lõpplahendust ei saa mitte kuidagi ootamatuks ega isegi mitte huvitavaks pidada. Kahju muidugi.

Tõlkinud Vello Lään

Teised kirjutavad:
loterii
Õhtulehe raamatublogi

Käia poes või mitte käia poes? Vol 2

2011-04-21T21:19:00.000+03:00

Miks see raamatusõltlase elu nii raske peab olema? Sain just ühe triloogia läbi ja nagu kartsin, tuleb nüüd järje-triloogia ette võtta. Sest hea triloogia oli ja tahaks teada, mis edasi saab. Õnneks on need raamatukogu väliskirjanduse osakonnas olemas. Aga niimoodi ei vähene kuidagi kodus olevate lugemata raamatute nimekiri.

Loen igal vabal hetkel, aga lugemata raamatute virn ei vähene, hoopis suureneb. Sest kogu aeg on ümberringi nii palju ahvatlusi. Igal hetkel teeb mõni pood või kirjastus sooduskampaaniat ja kuigi olen muutunud võrreldes varasemaga väga valivaks, on seda siiski liiga palju. Teen nimekirju, tõmban kõva südamega mitu raamatut maha, aga ikka jääb nii palju järele. Tean, et kodus riiulitel ja lauanurkadel kuhjuvad lugemata raamatute virnad, aga uued pakutavad on ju ometi vähemalt sama head ja väärt läbilugemist ja kodus omamist.

See on huvitav teema ja autasustatud kirjanik, ma ei tea ju eelmise sajandi Hiinast mitte midagi, need jälle aga tunnustatud Eesti autorid, kelle loominguga peaks paremini kursis olema. Hmm, seda raamatut olen juba lugenud, aga selline ajatu teema peaks kodus ikka olemas olema, ehk on tulevikus vaja teadmisi värskendada. Hea küll, selle tõmban maha, kohalikus raamatukogus olemas ja hetkel täitsa saadaval. Või ikka ei tõmba? Maksab ainult 3.20 ja nii mõnus on võtta kätte uus ja lõhnav raamat, päris oma. Nii, laps juba ammu nõuab Kingi õudukat, selle hea hinnaga raamatu võib talle ju osta, vast ikka hakkab lugema.

Varsti kolivad kõik raamatud elektroonilistesse vahenditesse, kellele neid paberraamatuid siis enam vaja on? Lapsele need vaevalt korda lähevad. Ostan sama raha eest talle parem jäätist. Ja milleks ma neid üldse loen? Teeks hoopis midagi kasulikku selle asemel.

Winnebago triksterilood. Vembuvana. Jänes.

2011-04-09T20:56:00.000+03:00

Mis ma ikka oskan Winnebago lugude kohta kirjutada. Winnebago indiaanlaste triksterilood jutustas Paul Radinile seesama Sam Blowsnake, ehk Kärgatav Kõu, kelle autobiograafia Hasso Krull hiljuti eesti keelde tõlkis. Tegelasteks on Vembuvana ja siis Jänes, kes mõlemad on müütilised olendid, madistavad maa peal ringi ja keda pidevalt vaevab nälg, ohjeldamatu rännukihk ja suguiha.

Hasso Krulli eestinduses on neid tore lugeda, ta on tõlkimisel kasutanud samu võtteid, mida eesti muistendite jutustamisel on kasutatud, kuid sellegipoolest ei kõla need lood liiga eestipäraselt. Tegelikult on kirjapildis ja jutustamise viisis Kärgatava Kõu autobiograafiaga märgatav sarnasus. Mulle hirmsasti meeldis, et iga loo kohta on kommentaarid, mis kenasti ära seletavad, mida miski tähendab, et milline lugu on tüüpiline loomismüüt ja milline seletusmuistend, seletab lahti metafoore ja kuidas Vembuvana oma tegevusega kõiki winnebagode kombeid rikub. Ma tsiteerima ei hakka, nõrganärvilistele käib äkki närvidele. (Üks lõik leidub siin).

Teised kirjutavad:
Kohustuslikult vabatahtlik kirjandus
loterii
Intervjuu tõlkijaga

Justin Petrone "Minu Eesti 2"

2011-04-02T19:02:00.000+03:00

Jätkuvad Justin Petrone Eesti-elamused, millest osa ühes raamatus juba kirjas.

Raamat algab seal, kus esimene lõppes. Justini Eesti hulka kuulub ka depresiivne Oslo, suurlinlik Stockholm ja õllehämune Kopenhaagen. Need tunduvad Eesti-raamatus küll võõrkehana, kuid raamatu kontseptsiooni järgi siiski mitte. Minu Eesti 2 hõlmab vaid lühikest ajavahemikku 2003. aastal, üheksat kuud, mil Petroned oma esimest last ootasid. Alapealkirjaks on "Mida sa tahad?", seega jätkuvad ka noormehe eksistentsialistlikud probleemid, mis üldse mitte üllatavalt raamatu kulminatsiooniks vastuse saavad.

Raamatu tegevus toimub 2003. aastal, seega vaid kaheksa aastat tagasi, aga kui palju selle lühikese aja jooksul juba muutunud on! Kõigepealt ei ole meil enam Eesti-Läti piiri, millest pildi tegemiseks salaja üle hüpata, õige ehitus- ja arendustegevus polnud veel hoogu sisse saanud ja seega oli Justini ema lause: "Viie aasta pärast on see kõik teistmoodi" ju täiesti õige, kuigi tol ajal kõlas see pigem enese lohutamisena. Mõned asjad aga ei muutu, nagu libedus Tallinna tänavatel või mõned ebainimlikud ametnikud. Peatükk piletikontrolör Sirjest oli üks väheseid, mis pinget kruvida suutis. Ma absoluutselt ei poolda ilma piletita sõitmist, aga sellest, miks inimesed üksteise suhtes viisakad ja hoolivad olla ei saa, ei saa ma üldse aru. Isegi kui nad on piletikontrolörid ja tuvastanud mõne jänese. Aga nüüd on kuri Sirje igatahes "laulu sisse" pandud ja sealt enam välja ei saa. Kirjanike kasutada on ikka eriti rafineeritud kättemaksmise viis.

Väga tahaks kiita tõlkija Raivo Hoole tööd, oli tunne, kui loeksin eesti keeles kirjutatud raamatut. Oli küll selliseid kohti, kus mõningaid asju eestlase jaoks liiga pikalt selgitati, aga see pole muidugi tõlkija viga vaid pigem raamatu suunitlusest tulenev. Samast suunitlusest tuli ka see, et raamat kulges vaikselt ühest pildist teise ja vahepeal tuli lugeda, kui vähe Justin endast ja oma oskustest arvab ja kuidas ta üldse ei tea, mida ta tahab. Mis autoril hästi välja tuleb, on inimeste kirjeldamine. Epu perekond näiteks on kamp tõelisi eestlasi. Enamasti kirjeldab autor inimesi päris põhjalikult ja üsna tabavalt. Mulle väga meeldis lugeda kellegi Jüri kirjeldust ja läks pisut aega, enne kui sähvatas, kellest jutt käib.

"Sina oled vist Jeffrey," ütles kare hääl hämarast galeriinurgast, "Matsi uus inglise keele õpetaja?"

"Olen," ütlesin ma ja pöörasin end hääleallika poole. See oli pikka kasvu kiitsakas mees, just nagu Mats, aga vanem. Tal oli seljas argine tumeroheline kampsun ning jalas püksid, mis napilt suutsid varjata ta pikki kurejalgu. Kui mees valguse kätte astus, panin tähele, et ka ta nägu on Matsi moodi, ent siiski teistsugune, vanem, ning seda ehtis valge vunts ja raamisid valged punakasblondi nüansiga juuksetutid. [...]

Ta ei tundunud teab mis vana, ehkki oli pisut kentsakas, kuidas ta oma hallid juuksed oli pügada lasknud: tukk jooksis sirgelt üle lauba, kõrvadele aga langesid pikad salgud. Nii nägi ta välja nagu ristisõdade-aegne rüütel. (lk 109)

Arvasite ära, kellest jutt käib?

Minu sarja raamatuid loetakse enamasti sellepärast, et saada midagi teada teiste maade kohta. Kuna Minu Eesti ilmub ka ingliskeelsena, siis mida saavad teised teada Eesti kohta? Nad saavad teada, et Eestis on palju saari, et eestlased ei räägi ega kallista, et meil on pime, külm ja hall, et Tallinn on täis peldikuid, mida merevaatega korteriteks nimetatakse, et kõik eestlased on siniste silmadega ja joovad palju kohvi, aga mõned neist ekstsentrilised (Epp ja tema sõbrannad nimelt). Petronedel autot ei olnud, aga kui oleks olnud, oleks ilmselt saanud teada, et meil on ka ülbed autojuhid ja auklikud teed. See-eest oleme saksalikult korrektsed ja täpsed, nii et kui ühe lumetormi ajal Tallinna liikluses kaos tekib, trammid seisavad ja autod ei sõida, hõiskab Justin rõõmust - lõpuks ometi midagi, mis nende vastikult täpsust tagaajavate eestlaste korra paigast lööb.

Teised kirjutavad:
Petrone Prindi kogutud lingid

Tänan Petrone Prindi kirjastust mulle raamatu saatmise eest.

Robert van Gulik "Keisri pärl"

2011-03-21T22:38:00.000+02:00

Van Gulik on mõnus, isegi kui seekordne teos, "Keisri pärl", võistleb aegadeülese vihkamise ja väärdunud ihade poolest Hargla Rataskaevu viirastusega. Puyangi sünged saladused, mineviku vari - jõejumalanna kultus - ja väikeste inimeste suured tunded keerutavad selles mõrvaloos palju segadust üles ja kohtunik Dil pole sugugi lihtne saladuste jälile jõuda.

Kohtunik Di peab lahendama paatide võistlusest osavõtnud sõitja mõrva, millega seoses kerkib esile salapärane keisri pärl - linnumunasuurune täiuslik ese, mis sada aastat varem keisrinnal kaduma läks ja mida arvatakse uuesti välja tulnud olevat. Asja ajab segasemaks võimalik jõejumalanna sekkumine - tema kultus on siiski veel elus - ja laipu tuleb muudkui juurde. Jällegi on siin truud ja mittetruud armastajad, mitu võimalikku kahtlusalust, ja krimikirjanduse parimate traditsioonide kohane puänt piiratud ruumis.

Kohtunik Di jäi endast väljas võõrustajat jahmunult silmitsema. Siis lajatas ta aga rusikaga lauale ja hüüdis:
"Rumal inimene, ma käskisin teil tõtt rääkida! Teie aga söandate ajada mulle sihukest jama mingist keisri pärlist. Püha taevas, kui ma alles laps olin, rääkis hoidja mulle seda lugu unejutuks! Keisri pärl, või veel!"
Kohtunik sakutas vihaselt habet.
Kou võttis uuesti istet. Ta pühkis varrukaga otsaesiselt higi ja ütles siis siiralt:
"Vannun teile, Teie Ausus, et kõik on tõsi! Ambra nägi pärlit oma silmaga. See on tuvimunasuurune, võrratult ovaalne ning kaunilt valge säraga, mida nii väga on kiidetud."
"Ja mis udujuttu siis Tong Mai selle kohta rääkis, kuidas ta selle kuulsa keiserliku väärtasja endale sai?"
"Tong sai selle ühelt õnnetult vanaeidelt, kes elas tema maja lähedal. Tong aitas teda kord ja surivoodil kinkis eit talle tänutäheks selle pärli. Eidel sugulasi polnud ja nõnda võis ta Tongile paljastada kohutava iidse saladuse, mida tema perekond oli hoidnud kahe inimpõlve vältel." (lk 47)

Tõlkinud Kersti Unt

Teised kirjutavad:
Õhtulehe blogi

M.C. Beaton "Laimukirjade läkitaja surm"

2011-03-16T09:14:00.001+02:00

M.C. Beaton jätkab Agatha Christie traditsiooni ja sellepärast ta mulle meeldib. Kuigi tema krimkade süžeed ei ole kuigi usutavad ja loogilised. Aga mis siis. Mõnus ühe-õhtu-põgenemiskirjandus.

Šotimaal toimuva kriminaalromaani edasiviivaks jõuks on kohalik konstaabel Hamish Macbeth. Linnakeses on lahti läinud massiline laimukirjade levik, aga politseil pole käekirjaeksperdi kaasamiseks raha. Kuni leitakse esimene laip, laimukiri kõrval. Macbethi elu teeb keerulisemaks pealinnast kohale sõitnud neiu, kellel on kindel plaan ta ära võrgutada ja samal ajal tuleb tal tegemist teha ka kohaliku ajakirjaniku Elspethiga. Tegevus toimub 2002. aastal, kuid tunne on, nagu vähemalt 40 aastat varem. Sügavalt usklikud vanemad, kes oma tütart välja ei luba, rääkimata siis mõne poisiga suhtlemisest, endiselt nii olulised klassivahed, konservatiivsed vanapiigad, kes ei tea, mis on stringid, riietuse tähtsustamine. Ühesõnaga, Beatoni krimkad ei olegi mõeldud kuidagi praegusaja elu kajastama, kuigi mõningaid elemente nagu oleks (ajakirjanikud kasutavad sülearvuteid), ja kogu tegevus toimub sellises müütilises paralleelmaailmas, kus hea ja kurja vahekord on selge ning aeg liigub autori tahtele vastava kiirusega.

Tõlkinud Marja Liidja

Liia Merino "Läbi raskuste ilu poole"

2011-03-09T09:38:00.002+02:00

Liia Merino "Läbi raskuste ilu poole" annab ülevaate sellest, kuidas naised läbi aegade ennast ilusaks on teinud. Ajad algavad eelmise sajandi 20ndatega ja lõpevad aastal 1989. Natuke põigatakse ka varasemasse aega. Raamat on jaotatud kahte ossa, esimene hõlmab aastaid 1920-1949 ja teine 1950-1989. Need omakorda peatükkidesse teemade kaupa nagu mood, juuksehooldus, parfüümid, kehahooldus, meik. Kuna selline liigendus on üsna meelevaldne ja katab päris pikka ajavahemikku, siis on peatükid üsna hüplikud. Segamini on meie Eesti olud ja see, mis muus maailmas toimus. Loed, kuidas 50-ndatel võeti šnitti ülinaiselikest, hoolitsetud, meelelistest filmikangelannadest, näiteks Audrey Hepburnist filmis "Hommikueine Tiffany juures" (lk 94) ja mõtled, et siin Staliniaegses Eestis küll sama olla ei saanud. Aga üldiselt kirjutab autor mõlemast, toob paralleele, kuidas meil samal ajal asjad olid. Peab tunnistama, et oleme siin Eestis kogu aeg muust maailmast väheke maas olnud, aga see pole muidugi takistanud ka meil kõike kaasa tegemast, vaid väikese viivitusega.

Raamatu eesmärgist täpselt aru ei saanudki. Ajalooraamatuks oli see liiga kerge ja hüplik, ilunippide saamiseks oli vaid viimane peatükk ja niisama kerge meelelahutus see ka päris ei olnud.

Aga huvitavaid fakte ja teadmisi sealt ikka sai. Näiteks selliseid:

20ndatel oli kõige populaarsem viis oma juuste värvimiseks põline haaremisaladus henna. Juuksepigmendi muutmiseks eksperimenteeriti ka vesinikülihapendiga. Siin olid aga mürgitused kerged tulema, kuid ega see naisi eriti tagasi ei hoidnud. 30ndatel polnud võrdset plaatinablondidele soengutele, milles kristallid või briljandid sädelemas. Eks ikka Veenus-jumalanna Mae West oli selle taga.

Juuksevärve Eesti selleaegsete poodide kaubanimekirjadest ei leia. Ehk kasutati kodus vanarahvatarkust, milleks polnud muud vaja kui kaaliumpermanganaati ja destilleeritud vett. Selline vedelik pidi andma "juuste värvuse valkjaspruunist kuni tumepruunini, sest mida vähem vett, seda valkjam-pruuni värvuse ta annab. Enne tarvitamist juuksed soodaveega puhtaks pesta." Seevastu blondeerimas käidi juuksurite juures 30ndatel päris usinasti. Muidugi teati, et värvimine frisööri juures rikub juukseid, kuid keda see enne takistanud oli? (lk 37)

[II Maailmasõja ajal] Sõdurpoisid võisid ju vaenlasi tuuseldada ja kodust kaugel olla, naised ei jätnud end sööti ja rõhusid just sõja ajal tasemel välimusele. Kes tulid selle peale, et terava kivikilluga saab täitsa edukalt rasuuri teha? Eks ikka britid. Muidugi juhtus ka äpardusi, piisas, kui käsi korra ettevaatamatult (võib-olla nõrkusest) nõksatas ja oligi verenire taga, aga mis seal ikka, vähemalt üldmulje oli sile. Siis söepulgaga joon säärele, sest joonega sukad olid ikkagi väga moes. Sukki endid ju enamasti võtta polnud või kui, siis heal juhul viimane paar. Kui needki olematuks kulusid, muutus säärte värvimine aktuaalseks. Seda sa teha lasta, kuid samahästi teostada ka isetegevuslikus korras. (lk 52)

Puhtus, puhtus ja veel kord puhtus! "Käsi tuleks pesta sageli sooja vee ja seebiga, seejärel aga määrige neid kohe vesinikülihapendi, glütseriini ja odekolonni võrdsetes osades seguga." (lk 122)

Teised kirjutavad:
Elu24

Simon Majumdar "Minu maailma maitsed"

2011-03-05T17:40:00.001+02:00

Simon Majumdari "Minu maailma maitsed" on kirjeldus ühe mehe maailmarännakutest, kus ta proovis süüa võimalikult palju võimalikult erinevat ja võimalikult maitsvat toitu. India-Walesi segaperest pärit Majumdar on gurmaan, ja nagu ta kirjutab, on rohkem kui üks naine ta maha jätnud sellepärast, et ta ei suuda oma arvamust viletsa toidu või veini kohta endale hoida. Aasta jooksul käis ta kolmekümnes riigis, kus proovis kohalikku toitu koos kohalike inimestega. Sissejuhatus kõlab paljutõotavalt, kuid edasi lugemisel ind kaob.

Majumdar on väga vaimukas, viskab võrdlusi ja märkusi, kuid need tunduvad ometi punnitatuna ja eelkõige ebaoriginaalsetena. Ka ei ole see raamat, kus saaks palju teada eri maade toitudest ja toidukultuurist. See muidugi ei olnudki autori eesmärk, tema soovis kirjeldada oma isiklikke elamusi. Majumdar kirjeldab pikalt konkreetseid söömaaegu ja hulka toredaid inimesi, kellega neid pidas. Sarnase raamatu kirjutas mõned aastad varem Anthony Bourdain. Selle lugemisest on juba mõned aastad möödas, kuid mäletamise järgi oli "Koka rännakud" palju kaasahaaravam lugemine. Kuigi Majumdar on oma toitumise koha pealt väga kirglik, ei suuda ta lugejat kaasa haarata ja jätab tihti lihtsalt külmaks.

Tõlke üle on juba palju pahandatud, minu arvates pole tõlkija Kadri Mäger oma tööd lihtsalt üle lugenud. Raamat on täis konstruktsiooni- ja hooletusvigu, sõnad on küll eesti keelde ümber pandud, kuid eesti keel see siiski veel pole. Sisulise poole pealt siiski tundus, et tööd on tehtud, joonealuseid märkusi on palju, vähemasti on tõlkija uurinud, mida see või teine toit endast kujutab. Aga mida tegi toimetaja? On lauseid, millel pole saba ega sarvi ja täiesti silma karjuvaid vigu.

Kahju, et heast ideest on esmalt autori lähenemise ja seejärel viletsa tõlke ja toimetamise tõttu suurem osa kaduma läinud. Samas ei ole "Minu maailma maitsed" ka täiesti lootusetu teos, siit leiab ühe inimese subjektiivse sissevaate teiste rahvaste eluolusse, millest eriti värvikad on tema elamused Hiinas, seda nii toidu- kui ka näiteks peldikukultuuri koha pealt. Tänuväärne on autori püüd rehabiliteerida oma kodumaa toitu, nii käib ta Suurbritannia ja Iirimaa väikestes juustu- ja pirukavabrikutes, kuid ühe Iirimaa pubi lõunasöök kinnitab siiski reeglit (paneeritud kana, ahjukartul, kartulipuder (ehk tänane aedviljavalik), rasvas praetud banaan, kõrvale margariiniga kaetud saiaviilud). Veel proovib ta koeraliha, madu, kiirelt praetud rotte, et lugejatele öelda - mina olen need nüüd ära proovinud ja teie seda enam tegema ei pea. Ühe suurema elamuse saab autor aga siitsamast lähedalt Soomest, kus söödud värske kevadise keedetud kartuli ta oma reiside üheks tipphetkeks ülendab. Jah, kahju on inimestest, kes sellise asja söömiseks võõrsil käima peavad, ja hea meel iseenda üle.

Minust paremat kätt istus vanaldane meesterahvas, kes tellis leti taga olevalt kokalt toitu, mida polnud lindil. Ta ahmis selle sisse märgatava isuga ja tellis uue. See oli ilmselgelt midagi head, seega näitasin žestidega, et soovin endale sama.

Kokk vaatas mind väga kahtlevalt, kui asetas minu ette taldriku, millel oli äädikaga maitsestatud riisikuhila otsas rasvane punnis paunasarnane ollus. Pistsin selle tervelt suhu ning pidin peaaegu naabri täis oksendama, enne kui suutsin selle salvrätiku sisse poetada. Kokk huilgas naerust ja siis näitas märke, mis ilmselt tähendas ujuvat kala ja millele järgnesid masturbeerimisliigutused, mis on tuttavad igale väravavahile Suurbritannias. Hiljem näitasin Yukale oma toidust pilti. Tema naeris veel valjemini.

"Simon, sa sõid tursaspermat." (lk 81)

Nagu traditsioon nõudis, luges Pertti ette lõigu maa-andide jagamise rõõmudest ja siis hakkasime õgima. Meeldejääv söömaaeg, kus pea kõik, mis laual, oli pärit nende maalt või taevast pea kohalt. Kõige muu hea hulgas olid värsked isekasvatatud pisikesed kartulid. Pistsin neist ühe endale suhu. See oli parim kartul, mida ma eales olen saanud. Kartul ei vajanud enda kõrvale mingit soola ega võid, vaid oli magus kui maius ning tunnistan, et aeg-ajalt hiilisin laua ligi, et juurde võtta. Sõime seni, kuni meid võis laua juurest eemale veeretada, ning suundusime siis elutuppa, et juua teed ja süüa õunakooki. "Minu maailma maitsed" räägibki just sellistest hetkedest, kus istun koos inimestega, kes veel hiljaaegu olid täiesti võõrad, ent nüüd jagavad minuga oma parimat toitu. (lk 128)

Teised kirjutavad:
Love Asia
EPL, Peeter Helme
Õhtulehe blogi

Friedebert Tuglas "Õhtu taevas"

2011-03-01T08:45:00.003+02:00

Ei saa mitte näitamata jätta – kõik mu oma töö! Kõigepealt käisin Tallinna rahvaülikoolis raamatuköitmiskursusel. See 1920. aasta väljaanne tundus hea õhuke raamat käeharjutamiseks. Teda oli juba korra ümber köidetud, aga nüüdseks oli ka see köide juba vana ja narmendas. Uus tulemus ületas aga minu ootused, mis igaks juhuks polnud enne alustamist eriti kõrged.

Lugesin siis raamatu läbi ka. Kogumikus on Tuglase ekspressionistlikud novellid, mis kõik räägivad naistest ja armastusest. Naise armastusest mehe vastu siis muidugi. Väga paljusõnaliselt. Ekspressionistlik kirjandus ei ole ikka minu stiil. Ära tüütab kellegi õhkamistest lugeda. Tahaks edasiviivat tegevust. Kuigi "Suveöö unenägu" oli päris tore – kuidas karjapoiss ja teenijatüdruk lõpuks ikka teineteist leidsid.

Aino Pervik "Matlena teekond"

2011-02-20T15:33:00.002+02:00

Matlena (rõhk esimesel silbil) on Aino Perviku vaarvanaema. Vaarvanaemal on vaja minna pealinna tooma oma Krimmi sõjas kadunuks jäänud mehe surmatunnistust, sest muidu ei pane kirikuõpetaja teda vaarvanaisa Alleksiga paari, aga laps juba tulemas. Ja ilma paariminemiseta ei saa külas last saada. Sest küla ei salli selliseid asju, mis tema tavadest ja arusaamadest kõrvale kalduvad. Milles aga laps süüdi, et tema vanemate patud tema peale nuheldakse. Nii et kuigi hirm on suur, tuleb minna suurde ja võõrasse linna.

Vaarvanaema patt on nüüd paljalt paberi taga. Kui on paber, ei pane Jumalgi pahaks, vaid võtab pühasse abiellu vastu. Kui on paberiga lesknaine, siis võib uut elu õnnistada, siis saab vanem patust puhtaks ja laps on küla ees õige. Nii on küla tahtmine: et oleks paber.
Praegu on muud paberid, kuid paberid ikka. Paberi peal peaks siis olema tõde näha.
Või ta on. Küla tahtmine on näha, see ongi kogu tõde. (lk 48)

Sujuvalt vaheldub minajutustaja, kord on see Aino, kord Matlena, siis räägitakse Matlenast kolmandas isikus. Vahel ei saagi aru, kus algab Matlena mõte ja kus lõpeb autori oma. Aga see ei olegi oluline, sest teda ja tema lapsi ning lapselapsigi ühendab Matlenaga nähtamatu side. Ikka vaarvanemast põlvnevad lapselapsed, üks ja sama niit on meil peos olnud.

Aino tahaks olla sealsamas Pika Jala nurga peal, kus Matlena üles Toompeale kõndimiseks julgust kogub, et teda toetada. Peab ju olema võimalik ka tulevikust end tunda anda, mõistagi mitte lihas ja luus, vaid ikka mõttes.

Jutustus on lühike, vaevalt 70 lehekülge pisikeses formaadis. See on nagu mõtisklus elu pidevuse ja jätkuvuse üle. Selle üle, kuidas praegu on kõik nii teistmoodi ja nii palju kergem, aga kas ka lihtsam? Lisaks on see ka minevikus toimuv lugu, konkreetne asi - kirjeldus Matlena teekonnast pealinna päästva paberi järgi. Nii palju asju nii vähese sees. Lugu on isiklik, perekonnapärimus ja Pervik on selle pihtimuslikku ja poeetilisse vormi valanud. Kuid nagu autor kirjutab, siis ega ta peale ettekujutluse muud ei teagi, oli see lugu siis ülepea nõnda, nagu ta arvab, või oli see kuidagi teisiti. Oli see siis kuidas ta oli, ilus on seda nüüd lugeda.

Teised kirjutavad:
Rein Veidemann, Postimees
Peeter Helme Klassikaraadio saates "Uus raamat"
Holger Kaints, Sirp
Intervjuu autoriga, EPL
Liivametsa lugemised

Maputše, kes ronis vulkaanile

2011-02-16T15:32:00.003+02:00

Maputše, kes ronis vulkaanile, on kogumik Tšiili indiaanlaste muinasjutte.

Huh, Tšiili indiaanlaste muinasjutud on veel koledamad kui tšuktside omad. Raamatus on sobivalt märgitud, et mõeldud täiskasvanuile ja vanemale koolieale. Üks tapmine ja võõra vara kokkukrahmamine käib kogu aeg. Kahjuks ei ole eurooplaste-eelseid muinasjutte eriti säilinud ja enamiku muinasjuttude süžeed on sarnased neile, mida meiegi teame - ahjualune ja kolme venna seiklused ja printsesside päästmine lohe käest ja muu selline. Printsesside asemel on lihtsalt imeilusad indiaanineiud ja lohede asemel koledad tšerruuved, kes elavad vulkaanide otsas ja inimesi söövad. Rebasel õmmeldakse suu kinni ja siis pritsib skunk talle oma haisvat vedelikku näkku ja rebane sureb hoopis ära, lõigatakse küljest kehaosi ja isa laseb oma tütred tappa lihtsalt sellepärast, et nende mehed ülesande täitmiselt koju ei tulnud.

Rebane ja skunk
Ükskord oli nii, et rebane ja skunk läksid vulkaanile hobust otsima. Vulkaanil hakkas lund sadama. Neil oli vaevalt pool teed käidud, kui äkitselt tuli pimedus peale. Ärbeldes tegi rebane skungile ettepaneku:
"Veame õige selle peale kihla, kes meist esimesena ära külmub."
Skunk kostis:
"Küll sina juba külmud. Võitja võtab kaotajal naha maha ja saab ka hobuse endale."
Siis kaevasid nad ennast mõlemad lume sisse. Iga silmapilgu järel päris üks teiselt, kas too on juba ära külmunud.
"Kuidas käbarad käivad?" küsis rebane.
"Mis see külm ühele tervele ja tugevale loomale ikka teeb?" kostis skunk.
Natukese aja pärast päris skunk omakorda rebaselt:
"Kuidas käbarad käivad, rebane?"
"Mis ühe terve ja tugeva loomaga ikka juhtuda saab?" küsis rebane vastu.
Veidi hiljem küsis rebane uuesti:
"Kuidas käbarad käivad, skunk?"
"Mis see külm ühele tervele ja tugevale loomale ikka teeb?" kostis skunk.
Siis küsis skunk omakorda:
"Kuidas käbarad käivad, rebane?"
"Mis ühe terve ja tugeva loomaga ikka juhtuda saab?"
Rebane oligi juba külmast kange, ta hääl värises. Natuke aega hiljem küsis skunk veel üks kord:
"Kuidas läheb, reinuvader?"
Rebane ei kõssanudki. Siis läks skunk rebase juurde ja nägi, et surnud ta oligi. Ta võttis tal naha maha ja sai hobuse ka endale. Nüüd ei ela ta seal enam ammugi.
Lool lõpp. (lk 53-54)

Ja veel - olid ajad, kus muinasjutte tõlkisid tunnustatud tõlkijad ja luuletajad - näiteks Tšuktsi kogumiku Andres Ehin ja selle siin Jüri Talvet.

Rohke Debelakk "Õigus ja tõde"

2011-02-13T11:57:00.000+02:00

Olen Rohke Debelaki, Gaute Kivistiku ning Eino ja Einar Süggu talendi pikaaegne austaja. "Õigus ja tõde" koondab viieteistkümne aasta parimaid libauudiseid ja natuke veel. Kui uudistelugemine ära tüütab - ja kes see ikka jaksab kümme lehekülge järjest uudiseid lugeda - on vahele pikitud pikemad lõigud eestlaste elulaadist ja need on raamatu hea osa. Parim osa ei saa öelda, sest eelkõige on "Õigus ja tõde" ikkagi libauudisteraamat. Kuid need eestlasi tutvustavad lood on suurepärane õppematerjal igale ennast liiga tõsiselt võtvale eestlasele. Debelakk tutvustab meie traditsioonilisi rahvapille (parmupill, torupill, kivipill), laulupidude traditsiooni, vana aja reklaamvõtteid (reklaamid seoti loomade külge ja kui siis naaberküla mees looma maha lasi, sai kogu pere reklaami lugeda) ja palju muud.

Näiteks on Eestis ajast aega levinud komme, et talvel vilja ei külvata; usuti, et saak võib tulla väikene. Talvel olid eestlastel teised hobid. Võtame mujal maailmas üsna vähe levinud kombe - jääpankadel sõitmise. Kui jää jõgedel, järvedel ja merelahtedel on vähemalt poole sentimeetri paksune, lähevad tuhanded inimesed jääle ja puurivad sinna auke. Lõpuks tuulte ja teiste loodusjõudude mõjul murdub kord suurem, kord väiksem jääpank lahti ja hakkab triivima, kuhu laine loksub ja vool viib. Inimesed jääl sisustavad aega kalapüügi ja SOS-signaalide saatmisega. Lõpuks on aktsiooni kaasatud päästehelikopterid ja rannavalvepaadid, meedia teeb otseülekandeid ja rahvas sõlmib kihlveokontorites kihlvedusid, milline jääpank kui kaugele jõuab. (lk 171)

Debelaki uudiste ülesehitus on ju teada, enamasti põhineb see keelemängudel, kus sõnal või väljendil on mitu tähendust. Ka absurdihuumori sõpradele on pisut, eriti poliitikuid ja nende otsuseid puudutavates uudistes, kus libauudise saamiseks ei olegi tihtipeale palju muud tarvis, kui päris uudis ümber jutustada.

On valmimas ajuvabaduse väljaku detailplaneering.
*
Tõdvas toimus eile üle-eestiline raamatupidajate ja koerapidajate töökohtumine. 11 tundi kestnud nõupidamise vältel jõuti tõdemuseni, et raamatupidajatel ja koerapidajatel ühiseid huvisid, kokkupuutepunkte ja muresid ei ole. Järgmine kohtumine on planeeritud augustikuusse.
*
Algab varimetsa müük variisikutele
*
Et ei unuks
Rahandusministeerium tuletab meelde, et kes teisele auku kaevab, see peab maksma tulumaksu ja sotsiaalmaksu ja igal juhul siiski käibemaksu. Viimase kolme kuu jooksul on täheldatud, et auke kaevatakse, aga makse ei laeku.
*
Uus tegija laenumaastikul - hauakambrilaen.
*
Tähtpäevi
Eesti esimese ärkamisaja tuntuim trompetist Paul Haavariiv saab täna sajakiloseks.
*
Teadusevallast
Rühm teadlasi Keeniast, Poolast ja Belgiast on kindlaks teinud, et kui minna maja katusele ja hakata korstnasse karjuma, siis kutsutakse hiljemalt 15 minuti pärast politsei. Katsed kestsid kolm aastat.
*
Ilmast
Uudiste lõpuks räägime Ilmast. Ilma sündis 1967. aastal Pärnumaal Suigu külas kaluri tütrena. 1998. aastal kolis Ilma elama Tartusse ja ostis endale süüa. Alates 2005. aastast töötab Ilma Tartu san-epidemioloogia jaamas ja tema tervis on, tänu taevale, hea.

Kui millegi kallal norida, siis kujunduse üle. Tekstid on kenasti liigendatud, kastidesse jaotatud ja omavahel eristatud, vahel Andres Varustini ja Piret Räni joonistused, kuid suurem osa tekstidest on sellises kribukirjas, et minusugusele paljukasutatud silmadega lugejale valmistas see juba raskusi. Ühtlasi ei ole "Õigus ja tõde" ühekorraga läbilugemiseks, sest niimoodi tekib kiiresti küllastus, kuid paari lehekülje kaupa mekutada ja head tuju jätkub mitmeks õhtuks või hommikuks.

Teised:
Peeter Helme Klassikaraadio saates "Uus raamat"

Stig Claesson "Sina maga, mina pesen nõud"

2011-02-02T16:28:00.002+02:00

Stig Claessoni "Sina maga, mina pesen nõud" on mõnus ja muhe raamat. Ometi ei räägi Claesson siin mõnusatel ja muhedatel teemadel. Räägib hoopis üksiolemisest, vananemisest, haigusest ja surmast. Viis, kuidas kirjanik neid teemasid edasi annab, on muhe ja mõnus. Ja muhe ja mõnus on seda kõike lugeda. "Sina maga, mina pesen nõud" on üks Claessoni viimaseid romaane ja kirjutatud kolmkümmend kuus aastat pärast "Kes armastab Yngve Frejd", stiil aga pole muutunud. Samasugune voolav ja voogav tekst, ilma jutumärkideta otsekõne, palju pikki rindlauseid - just minu maitse.

Claessonile iseloomulikult (teen kaugeleulatuvaid järeldusi kahe raamatu lugemise põhjal) on siin triviaalsed argivestlused ja -tegevused. Muruniidukile ja muruniitmisele on pühendatud terve peatükk.

Mul on suurepärane muruniiduk, punakasoranž, bensiinimootori ja süütevõtmega. Lihtsa kangi abil saab paika panna soovitava niitmiskõrguse, aga kõige geniaalsem on selle muruniiduki puhul see, et ühe veelgi lihtsama kangi abil saab reguleerida niiduki kiirust. Kiire tempo pensionäride jaoks, kes on käinud matkamas, kuulunud karskusseltsi ja pole iial ka mitte salamahti suitsetanud, ja siis tempo, mis minule sobib. Aeglane inglise valss. See tempo on ette nähtud inimestele, kes on suitsetanud filtrita sigarette ja joonud ilma filtrita ja on oma põlved ära kurnanud, kuna on mõelnud rohkem naistele kui oma tervisele. Niisiis neile, kes statistliliselt võtes on surnud. See on tempo, mida mina pean hoidma. (lk 34)

Peategelane on äsja pensioniealiseks saanud mees, kes tunneb, et peaks nüüd kuidagi teisiti olema, käituma ja tundma - pensionär ju ometi. Kuigi paadunud linnamees, kolib ta elama oma lapsepõlvekoju maal, kus senini vaid suvesid veetnud ja teeb taastutvust naabrinaisega, kes hiljuti oma mehe mattis. Tekst on täis meenutusi, tervameelsusi, tsitaate ja mõtisklusi. Otseselt midagi nagu ei toimugi ja vahel on raske aru saada, kas tegevus toimub nüüd või ainult peategelase peas.

Samal päeval, kui inimesele antakse teada, et ta on pensionär, hakkab ta halvasti kuulma, arvatavasti sellepärast, et ta on juba küllalt kuulnud. (lk 99)

Tõlkinud Ülev Aaloe

Teised kirjutavad:
Kirjandus on retk tõe leidmiseks
Peeter Helme, Sirp
Anu Saluäär, Postimees
Sehkendaja

Stig Claesson "Kes armastab Yngve Frejd"

2011-02-01T09:20:00.002+02:00

Rootsi kunstniku ja kirjaniku Stig Claessoni 1968. aastal ilmunud jutustus "Kes armastab Yngve Frejd" kujunes Rootsis kultusraamatuks. Tegevus toimub 50ndate kesk-Rootsis, kus põlistalude elanikud ja omanikud ajale jalgu jääma hakkavad. Keset metsa asuvas talus elav vana kingsepp otsustab pensionile minna, sest "tema on oma töö teinud", aga peapõhjus on ikkagi see, et tööd enam ei ole, inimesed viivad oma jalanõud parandada suurde linna ja ega neid ümberkaudu enam nii palju järgi jäänud polegi. Hetkemõtte ajel paneb ta oma teeäärsele postkastile sildi Muistis. Sest kahe naabertalu eakad elanikud tunnevad, et käivad oma vanas talukohas ringi kui muistised. Silt aga meelitab talu juurest läbi astuma juhuslikke turiste muistist vaatama ja vanamehed mõtlevad välja loo lähedusse maetud viikingist. Tegelikult näitavad nad sauniku Yngve Frej vana majaaset. Naljaka sekeldamise taustal aga räägib Claesson tõsise loo talude tühjaksjäämisest, traditsioonilise elukorralduse murenemisest ja uue pealetungist. Claessoni stiil pidi teose ilmumise ajal väga uuenduslikuna näima. Lakoonilised laused, markeerimata otsekõne (kas see oli nüüd õigesti öeldud? Jutumärke ei olnud, noh), kordused.

Ei, ei mingeid uudiseid.
Pole mingit meelelahutust, mingeid uudiseid nendele unustatutele, kes on oma töö teinud.
Nad on oma töö teinud ja kõige selle hoole ja kõige selle vaeva tulemuseks on ainult vaikus. Mis loomulikult ei olnud nii mõeldud. Ja ometi on kõik just täpselt nii läinud, nagu minema pidi, asi on ainult selles, et meie metsade möödanikurahva meelest tundub see arusaamatu. Arusaamatu sellepärast, et nemad ei jõudnud teistele järele, tõrkusid mõistmast ja tõrkusid elupaika vahetamast.
Niivõrd suur on armastus mõne tündrimaa kiviste karjamaade ja ühe hektari metsa vastu, et see on võimalik. Nii suureks kasvab armastus ühe lootusetu maalapi vastu keset metsa.
Seda on raske mõista, kui te kujutlete, et siin on alati kõik nii välja näinud nagu praegu.
See pole alati nii välja näinud.
Aga praegu näeb see niimoodi välja ja selle järgi me peame ennast seadma. (lk 11)

Jutustuse Yngve Frej oli vana soldat, kes oma nime sai samanimelise kuulsa sõjalaeva järgi, kuid mütoloogias oli Yngve Frej ka viljakusjumal ja kuningasoo alusepanija. Seega on jutustuse pealkiri sümboolne küsimus oma maa kohta.

Tõlkinud Anu Saluäär

Teised kirjutavad:
Sehkendaja

Pu Songling "Libarebased ja kooljad"

2011-01-26T16:59:00.001+02:00

Hiina armu ja hirmujuttude kogu "Libarebased ja kooljad" on Pu Songling üles tähendanud 17. sajandil.

Enamasti juhtub lühijuttudega see, et hiljemalt poole raamatu pealt hakkavad need ennast kordama ja muutuvad tüütuks. Siin seda ei juhtunud. Aga ma ei lugenudki raamatut ühekorraga läbi, veetsin selle selle seltsis nii mõnegi õhtu. Huvitaval kombel oli iga uut juttu ikka huvitav lugeda, kuigi põhisüzee on neil sama. Mehe (enamasti vaese üliõpilase) juurde ilmub piltilus tütarlaps, kes mehega kohe armurõõme nautima tahab hakata. Mees on muidugi rõõmuga nõus ja veidi hiljem selgub, et naise puhul on tegu kas libarebase või kooljaga. Nüüd on kaks võimalust, kui rebane või kooljas on pahatahtlik, tahab ta meest hauda ajada, või siis on hoopis hea südamega ja sügavalt mehesse armunud. Paljudes "luiskelugudes" on õpetlik iva, et ahne ja kiimaline mees saab ikka teenitud palga (jääb ilma oma rahast või naisest või elust või kõigest korraga). Naised, kuigi iga jutu olulised tegelased, on siiski kuidagi kõrvalised, neid on vaja armurõõmude nautimiseks, majapidamise korrashoidmiseks ja laste kasvatamiseks. Lugude detailid aga varieeruvad, saab nalja ja vahel võib ka veidi õudne olla.

Kui libarebastega on enamasti asi selge, neid on nii mees- kui naissoost, kusjuures meesrebased on suurema tõenäosusega pahatahtlikud (kiusavad korralikke naisi öösiti, nii et need oma meest enam ei tahagi), siis kooljatega on asi keerulisem. Kooljariik on üsna samasugune kui maapealne, kuid mingil põhjusel iga surnu sinna kohe ei lähe, vaid jääb maa peale elavaid segama. Tihtipeale ei saa viimased arugi, et kooljas nende seltsis on. Kui kooljas on piisavalt kaua elavate seas elanud, on tal võimalus mõningase tseremoonia läbitegemisel ka päriselt elavaks saada. Kuigi kooljaga läbikäimine mõjub elavale enamasti saatuslikult - ta jääb haigeks ja võib surra. Kui inimene sureb, siis läheb ta kooljariiki, kust ta varem või hiljem uues kehas maa peale tagasi saadetakse. Mida halvem inimene, seda varem saadetakse. Enne aga kustutatakse tema mälu.

Andres Ehini suurepärane tõlge on just see, mida kogu raamatu eriti nauditavaks teeb. Siin on toredad vanamoodsad väljendid nagu kauna kandma, maja oli tübitühi või loomu poolest porilaisk.

"Oh seda rumalust küll! Igal ööl sedasamust teha... Mees ei pea sellele inimnaisegagi vastu, mis siis veel kooljatarist rääkida."
"Kuule," ütles Li omakorda, "emane rebanegi võib inimese hauda viia. Mis ime see on, et sina neile häda ei tee?"
"Mina pole sellest rebasetõust," kostis Lian, "kes inimesi õnneks võtavad, et nende arvel oma jõudu kosutada. Ilmas on sellinegi rebasetõug, kes inimestele viga ei tee, aga sääraseid kooljaid, kes inimesi ei kahjustaks, muidugi ei ole, sest nende sünge surmahingus on liiga vägev."
Üliõpilane kuulis nende juttu ja sai nüüd viimaks aru, et üks neist on tõepoolest kooljas ja teine rebane. Õnneks oli ta nendega harjunud ega kohkunud sugugi. (lk 76)

Katkendid raamatust:
Kristo Nikkolo
Musta kassi mõlgutused

Erik Sakkov "Pantokraator. Valge raamat "

2011-01-23T16:55:00.000+02:00

"Valge raamat" on Erik Sakkovi kirjapandud ansambel "Pantokraatori" lugu. Sakkov kirjeldab oma kooliaegseid tegemisi, sõpru ja bänditegemist suure soojusega. Sõpradest-bändikaaslastest kirjutab Sakkov värvikalt, kuid ei lasku kunagi õelutsemisse. Naerda oskab ta ka iseenda üle. Tahtmatult tuli pähe võrdlus Mihkel Raua poriraamatuga. Muidugi on need kaks väga erinevad raamatud ja ühisosaks ongi vaid see, et rääkisid samast ajast ja kohast ja muusikast ja ansamblitegemisest.

Väga sümpaatne on lugeda, kuidas poisid kogu hingega asja kallal olid. Hoolimata vananenud tehnikast ja pea olematutest oskustest ei antud alla ja muudkui katsetati ja harjutati.

Panto tegi kogu aeg proovi. Kui Brežnev suri, tegi Panto proovi. Kui Tšernenko suri, tegi Panto proovi. Ka Andropovi lahkumist tähistas Panto proovitegemisega. Gorbatšovi viinaseaduse peale tuli samuti ületamatu prooviisu. Proovi tehti ka Rahvarinde miitingute ajal ja ka siis, kui kõik teised laulsid öölaulupeol. Panto tegi proovi. Nad võisid seal Moskvas või Tallinnas korraldada mida iganes, Panto tegi ikka proovi. (lk 173)

Isegi sõjaväes olemine ei seganud bändiga edasi tegelemist. Siis käis see kirjade ja kassettide abil. Mõned omavahelised kirjad on ka ära trükitud. Kribukäekirja lugemine oli paras vägitükk, aga ärge neid kirju kindlasti vahele jätke!

Raha esinemiste eest ei võetud, sest see, mis tehti, oli kunst ja raha vaid rikkus kõik ära. Oldi valmis öösiti salvestama, sest päevasteks aegadeks raha ei jätkunud, rasket tehnikat käte otsas mööda Eestit ringi vedama. Rääkimata selle tehnika ehitamisest. Mida kõike nõukaajal saada ei olnud ja mida ise pidi tegema.

Vajalikud jupid saadi Narva mäe raadiopoest või isa-ema töö juurest. Nõukogude ajal oli isa ja ema töökoht ammendamatuks varaaidaks. Kui ema töö juures näiteks vajalikku transistorit ei olnud, siis seda, mida ema töö juures oli, sai vahetada omakorda muude asjade vastu. (lk 28)

Koolivaheajal muutus ka Maidu ja Priidu maja koridor tõeliseks puutöökojaks - kõik saagisid, puurisid ja viilisid, nii et saepuru lendas, ja naabrid pidid oma ukseni saamiseks üle hunnikute ronima. Kannatlikud ja toredad inimesed elasid seal Kalevi tänava majas. (lk 29)

Ma pole kunagi olnud eriline Panto fänn. Sel ajal kui nad oma suurt kunsti tegid, olin liiga noor, et seda hinnata. Tartu Muusikapäevadel olen nende kontserdil isegi käinud. Aasta oli siis 1990. Mäletan, et kuulasin natuke ja suundusin edasi mujale, sest see oli nii tapvalt igav! Mingi etno, mingi teater! Progressiivsed noored sellist asja ei hinnanud. Hiljem oleks huvi olnud, aga siis oli ansambel juba laiali.

Isegi kui te ei ole suurem asi Pantokraatori fänn, võib seda raamatut soovitada. Ladus lugemine, kirjutatud hea huumorimeele ja eluterve irooniaga. Just see inimlik soojus ja heatahtlik iroonia tegid teose nii nauditavaks. Puhas, selge ja ilus kujundus. Huvitav, et raamatu väljanägemine lugemiselamusele nii palju kaasa aitab. Tõsistele fännidele on raamatu lõpus ka kõigi bändiga kaasa teinud muusikute nimed ja pildid, diskograafia ja muu selline. Lisaväärtuseks on rohke fotomaterjal ja kolm CDd. Üks uute lugudega, teine kunagise vinüülplaadi lugudega ja kolmas varem salvestatud, kuid avaldamata lugudega.

Lugemise taustaks saab siit lisa.

Teised kirjutavad:
Panto koduleht
Malcolm Lincoln
Sirp
Tsitronkollane
Intervjuu Keskusis
Ekspress
EPL

Indrek Hargla "Apteeker Melchior ja Rataskaevu viirastus"

2011-01-19T16:28:00.003+02:00

Indrek Hargla teises "kriminaalromaanis vanast Tallinnast" "Apteeker Melchior ja Rataskaevu viirastus" jätkab apteeker Melchior Wakenstede Tallinna saladuste lahendamist. Seekordne raamat on kõvasti süngem kui esimene - "Oleviste mõistatus". Siin on salapärane viirastus, mida näinud inimesed varsti surevad, kuid mis apteekri arvates ometigi ei sobitu kuidagi kogupildi sisse. Siin on enesepiinajatest õde-vend, tapetud poisike, keda on enne piinatud, vana ja hirmus legend abielurikkujast naisest ja tiirasest mungast, kes karistuseks elusalt sisse müüritakse, ning eluea-pikkune vihkamine.

Tegelasi on üksjagu, neid kirjeldab autor suure mõnuga, äratab huvi, ja jätab siis sinnapaika, et alles päris lõpus nende juurde tagasi pöörduda. Ometi ei tekkinud kogunenud killukestest ühtset lugu, ehk nende alusel kuriteo lahenduseni jõudmine ei tundunud eriti loogiline. Nojah, mina muidugi ei evi selliseid säravaid halle ajurakke kui apteeker. Melchior räägib lõpus pika ja sünge loo armastusest ja vihkamisest, aga kuidas ta tegelikult kõigi selle loo üksikasjadeni jõudis, jääb autori antud niidiotstest ebaselgeks. Nagu oleks kaks eri lugu ühtekokku pandud; üks, kus Melchior mitte eriti edukalt tapmistele lahendust üritab leida ja selle käigus igasugu pervertide, nõidade ja vanade legendide otsa komistab ning teine, kus vihkamine ja armastus põlvkondade piire ületavad.

Teised kirjutavad:
Õhtulehe raamatublogi
Never Judge a Book...
Postimees
Need Read
EPL
loterii
loterii2
Sehkendaja

Ann Patchett "Bel Canto"

2011-01-16T18:04:00.003+02:00

Ann Patchetti "Bel Canto" ostsin reklaami peale - Sirbis oli küsitlus ebaõiglaselt varjujäänud raamatutest, kus Peeter Helme kirjutas sellest teosest suure kaasaelamisega:

Nii hämmastas mind, et ligemale kolm aastat tagasi, 2007. aasta suvel loetud Ann Patchetti romaani „Bel canto” (tlk Evelin Schapel) Eestis peaaegu et ignoreeriti. Ometi polnud tegu mitte lihtsalt erakordselt kauni ja poeetilise raamatuga, vaid ka teosega, mis hämmastas oma musikaalsusega. Raamat mitte ainult ei rääkinud muusikast, vaid tegi ka seda viisil, mis ise meenutas muusikat, klassikalise heliteose ülesehitust. See tõi muidugi kohe meelde Alejo Carpentieri „Kaotatud rajad”.

Ei teagi, kas PEN/Faulkner Award’iga pärjatud Patchett oli siinse lugeja jaoks ikkagi liiga tundmatu või oli põhjus tõesti selles, et raamatuid ilmub liiga palju, kuid on kurb, et sedavõrd ilus ja sügav romaan peale allakirjutanu kedagi sellest kirjutama ei ajendanud. Aga vähemalt on see raamat nüüd eesti keeles olemas ja näiteks Apollo raamatupoes 20 krooni eest saadaval. Suurepärane!

Ega mul Helmele suurt midagi lisada ei olegi, hea ja ilus raamat on (eriti 20 krooni eest). Puhas Stockholmi sündroom, kuid väga elegantselt ja poeetiliselt kirja pandud. Armastusromaan, seda kindlasti, aga ka psühholoogiline põnevik.

Helme on sellest ka EPLis kirjutanud. Ja väike guugeldamine teeb tõesti selgeks, et peale Helme ja nüüd minu ei ole seda raamatut mitte keegi lugenud :)

Tõlkinud Evelin Schapel

Teised kirjutavad:
Sehkendaja

Georges Perec "Mõelda/liigitada ja teisi tekste"

2011-01-13T17:17:00.003+02:00

Kas see on kirjandus? Targad mehed ütlevad, et on. Eks siis peab nõustuma, kuid sellegipoolest ei ole eriti huvitav lugeda mitmekümne leheküljelist üksikasjalikku loetelu sellest, millised asjad asuvad autori kirjutuslaual ("Märkmeid asjadest, mis asuvad minu töölaual"). Või mis toimub ühe päeva jooksul ühel Pariisi väljakul ("Katse ammendavalt kirjeldada üht kohta Pariisis"). Viimane oli natuke aega isegi huvitav, aga kui möödasõitvate busside numbrid pidevalt korduma hakkasid, siis muutus ikkagi tüütuks.

Tekstide pealkirjad räägivad ise enda eest:
"Tuhande üheksasaja seitsmekümne neljanda aasta jooksul alla kugistatud tahkete ja vedelate toitude arvele võtmise katse." (Üheksa veisepuljongit, üks supp glaseeritud kurgiviiludega, üks supp rannakarpidega - ja nõnda edasi 8 lehekülge).
"Mõned asjad, mis mul enne surma veel igatahes ära teha tuleks." (Ratsutada 52 päevaga kaamelil Marokost Tibuktusse või Elada maal või Riietuda teistmoodi) või
"Kakssada nelikümmend kolm tõetruudes toonides postkaarti." (Sõidame läbi Haiiti. Ideaalne ilm. Kõik on täiuslik. Inimesed on väga külalislahked. Emban. Järgmised 242 postkaarti olid väga sarnased.)

Silme ette tuleb ranges mustas sabakuues arveametnik, kes metoodiliselt nimekirju koostab ja neid sirge selja ja musta tindiga üles märgib. Mida Perec kindlasti ei olnud. Marek Tamm on kirjutanud pika ja põhjaliku järelsõna ja seda oli minusugusele hädasti tarvis. Pean tunnistama, et autori isik ja tema kirjandusliku tegevuse ümberjutustus oli palju huvitavam kui tema tekstid.

Tõlkinud Anti Saar, Marek Tamm, Marike Tammet

Teised kirjutavad:
Kohustuslikult vabatahtlik kirjandus
Postimees
EPL
Avaldatud mõtted

Käbi Laretei "Peotäis mulda, lapike maad"

2011-01-11T20:30:00.003+02:00

Kuidas kirjutada elulooraamatust? Teise inimese elu ei kuulu teatavasti arvustamisele. Kirjanduslik stiil? Ka seda ei loeta mälestuste, memuaaride või eluloo puhul peamiseks. Põnevus? Kui inimene on elanud põnevat ja huvitavat elu, on seda kindlasti tore lugeda, kuid on ka selliseid autoreid, kes oskavad kirjutada päris tavalisest elust väga paeluva raamatu.

Juba mõni aeg tagasi lugesin Marta Sillaotsa mälestusi eelmise sajandi algusest "Sealtpoolt künniseid", mis olid hästi kirja pandud, andsid huvitava sissevaate noore edasipüüdliku naisterahva töö- ja seltsielusse (eraelu puudutas Sillaots väga vähe) ja kirjeldasid ka toonast Tallinna ja Tartu linna. Aga kirjutada ei osanud ma sellest mitte kuidagi.

Nüüd on täpselt sama lugu Käbi Laretei raamatuga. "Peotäis mulda, lapike maad" on minu esmatutvus Lareteiga. Stiilist rääkides on Laretei teos kindlasti väga kirjanduslik. Kõigepealt toimub tegevus mitmel tasandil ja mitmes ajas. Esmalt sõidab Laretei Hammameti Marokos, et iseendaga üksi olla, samal ajal meenutab ta oma lapsepõlve Tallinnas, Moskvas ja Eestimaal ning räägib suure avameelsusega oma vanematest ja vanavanematest. Raamatu kirjutas Laretei pärast vanemate surma, et leinaga toime tulla. Selleks mõtiskleb ta oma eesti juurte üle ja "avastab" Stockholmi eesti kogukonna. Ühtäkki saab end siiani kosmopoliidiks pidanud naine aru, kuidas juured on mõjutanud nii tema kui ka tema vanemate elu ja ...surma. Õige pisut on siin juttu ka tema tööst, kuid peamiselt siiski sellest, kuidas ta on kaotanud muusikamängimise võime ja püüab seda taasleida.

Igal hommikul jõllitasime vastastikku, mina ja mu väike pianiino. Elasin ootuses, et muusika pöördub tagasi, aga pianiino jäi niisama tummaks kui mis tahes muu mööbliese. Oleksin võinud niisama hästi istuda laua taha ja katsuda sellest helisid välja meelitada. (lk 13)

Kogu teos liigubki vaikselt läbi mälestuste sinnapoole, et mõista oma vanemaid ja saada lõpuks üle leinast ja asuda taas elama elu, mida ta tunneb.

Papa on surnud. Ja mina ei saa klaverit mängida. Kas ma mängisin tema pärast?
Aga see oli ju mamma, kes mind klaverit mängima pani. Ta sundis mind taga: "Kui sa rohkem ei harjuta, siis jäta parem hoopis ära." Ma nutsin. Tahtsin mängida, mitte harjutada.
"Muidu ei saa sinust midagi."
Ma ei tahtnudki kellekski saada, ma tahtsin ainult mängida.
Mamma ei olnud kunagi rahul! "Oi, sul tuleb veel palju tööd teha, see pole veel kaugeltki Chopin. Harjuta aga harjuta!"
Terve lapsepõlve oli see rist mul kaelas. Sundimist ma ei kannatanud.
Papa ei seganud vahele.
Minus sai pianist. Miks? Kas ma seda tahtsingi? (lk 88)

Tõlkinud Anu Saluäär

Teised kirjutavad:
Linda Kaljundi, EPL
Anuriini heietused
sehkendaja
Kronotoop

2010. lugemisaasta kokkuvõte

2011-01-04T17:25:00.003+02:00

Oli lugemisaasta. 73 läbiloetud raamatut, millega lõin oma mullu püstitatud isikliku rekordi kümne teosega. Oli Indrek Hargla ja Neil Gaimani aasta. Taaskord. Veel oli eesti kirjanduse aasta – tervelt 30 eesti kirjaniku teost lugesin läbi. Päris palju eluloolist kirjandust. Aga ajalugu, müüte ja muinasjutte seekord vähem, kuigi päris ilma ka ei saanud. Riiulile lisandus 119 uut teost. Hea aasta oli.

Kui üritasin mullu loetud raamatuid kuidagi lahterdada, siis selgus, et suurem osa kuulusid kategooriasse „elamus" ja „hea". Kui nüüd midagi esile tuua, siis järgmised raamatud:

Mari Tarand „Ajapildi sees" – poeetiline tagasivaade ühte ajastusse ja lapsepõlve.
Andrei Ivanov „Minu Taani onuke. Tuhk" – eestivene kirjaniku sügavalt puudutavad jutustused.
Ülo Russak „Nad kuuluvad maailmale" – kodumaine väärikas lisa Gerald Durrelli ja Oliver Graham-Jonesi loomaaia-raamatutele.
Kalev Kesküla „Elu sumedusest" – ma ei oska seda ühe lausega kokku võtta, aga need on ühed hingekosutavad ja väga sumedad minatuurid.
Stig Claesson „Sina maga, mina pesen nõud" – veel üks sume raamat.
Alan Bennett „Tema majesteet lugeja" – kuhjaga peent inglise huumorit.
Siima Škop – ilus pildiraamat, mis toob meelde mälestused õnnelikust lapsepõlvest.
Kärgatav Kõu „Ühe indiaanlase autobiograafia" – teistmoodi mõtlemise harjutus.

Juba nimetatud Neil Gaimanilt lugesin sel aastal Ameerika jumalaid, Anansi Boys'i, Neverwhere'i ja Häid endeid, millega olen Gaimani teostele enam-vähem ringi peale teinud, Indrek Hargla aga debüteeris lisaks Frenchi ja Koulu viimasele osale Apteeker Melchiori krimilugudega.

Aga oli ka selliseid raamatuid, mille kohta küsisin pärast lugemist, „mis see veel oli?" Mis iseendast ei anna mingit indikatsiooni teose väärtuse või väärtusetuse kohta, vaid näitab, et mina ei saanud sellest raamatust aru või et ma lihtsalt ei olnud sel hetkel antud raamatu sihtgrupp. Jah, ma liigitan siia Õnnepalu paljukiidetud luulepäeviku, Ruitlase paljukiidetud „Naise", Quignardi paljukiidetud „Ekslevad varjud", ja Pereci „Mõelda/liigitada ja teisi tekste" (kas see on kirjandus?), mis mulle kõik üsna erinevatel põhjustel ei sobinud. Giulio Leoni „Mosaiikmõrvad" oli lihtsalt igav, aga nimekirja tipus on Aleksis Kivi näidend "Õlleretk Schleusingenis", mis oli tõeliselt-tõeliselt igav (igavam veel kui kooliajal loetud kohustuslikud Tuglase novellid, palju igavam. Kuigi mullu loetud Tuglase novellikogu oli natuke vähem igav juba).

Lewis Carroll "Alice Peeglitagusel maal ja mida ta seal nägi"

2011-01-03T13:18:00.001+02:00

Lewis Carrolli raamatut "Alice Peeglitagusel maal ja mida ta seal nägi" on kõik kindlasti lugenud. On ju? Siis jagan vaid paari tsitaati, mida ka kõik kindlasti varem kohanud on. Eks ju?

"Selle hetke õudust ei unusta ma kunagi," jätkas Kuningas. "Mitte kunagi!"
"Unustate küll," vaidles Kuninganna, "kui te seda oma märkmikku kirja ei pane."

"On teil alles aeglane maa," märkis Kuninganna. "Kuid siin, kas tead, pead sa jooksma kõigest väest, et oma kohal püsida. Ent kui sa tahad mõnda t e i s e kohta jõuda, siis pead jooksma veel kaks korda kiiremini."

"Jaa, mõnikord õnnestus mul enne hommikusööki uskuda koguni kuut võimatut asja!"

"Sõnadel on erinev iseloom. Mõned neist, näiteks määrsõnad, on hirmus upsakad, tavaliselt ei lase nad endaga midagi teha. Nimisõnu võib aga väänata niipalju, kui soovid, ehkki nemadki üldiselt ei taha, et neid kuidagiviisi pööratakse. Aga mina võin käsutada neid kõiki. EKSTRASUBTIILSUPERFLU! Vaat mis ma ütlen!"

"Sinu nägu on täpselt samasugune nagu kõigil teistel. Vaata ise - kaks silma üleval, keskel nina ning all suu. Kõigil teil on täpselt samamoodi. Kui sul oleks näiteks silmad ühel pool nina või suu pealael, siis oleks sind sootuks lihtsam ära tunda."

"Mina olen alati arvanud, et lapsed on metsikud koletised muinasjuttudest," märkis Ükssarv.

"Arvutada ei oska ta põrmugi," noogutasid Kuningannad seejärel tähtsalt üksteisele.
"Aga kas teie oskate?" pöördus Alice äkki Valge Kuninganna poole.
Kuninganna ohkas ja sulges silmad. "Ma võin juurde võtta, kui mul on küllalt aega, aga ära anda ei oska ma mingi hinna eest."

Tõlkinud Risto Järv ja Tuuli Kaalep

Loetud raamatute nimekiri: 2011

2011-01-03T13:00:00.070+02:00

Käbi Laretei, Peotäis mulda, lapike maad
Pu Songling, Libarebased ja kooljad
John Steinbeck, Hiirtest ja inimestest
John Steinbeck, Karbitänav
Priit Aimla, Igal linnul oma laul
John Steinbeck, Me tusameele talv
Maputše, kes ronis vulkaanile
Aino Pervik, Matlena teekond
Rohke Debelakk, Õigus ja tõde
Robin Hobb, Salamõrtsuka õpilane
Robin Hobb, Kuninglik salamõrtsukas I
Robin Hobb, Kuninglik salamõrtsukas II
Bernard Beckett, Loomine
Rainer Maria Rilke, Armastusest
Javier Marias, Kirjapandud elud
Alphonse Daudet, Kirjad minu veskilt
Liia Merino, Läbi raskuste ilu poole
Simon Majumdar, Minu maailma maitsed
Robert van Gulik, Keisri pärl
M.C. Beaton, Laimukirjade läkitaja surm
Sandra Steingraber, Mina olen ookean
Justin Petrone, Minu Eesti 2
Loone Ots, Eesti kroonil kroonitud
Winnebago triksterilood. Vembuvana. Jänes.
Robin Hobb, Assassin's Quest
Astrid Lindgren, Vahtramäe Emil on veel elus
Jenny Erpenbeck, Vana laps ja teisi jutte
Agatha Christie, Elevandid mäletavad
Charles P. Mountford, Unenägude aegadest
M.C. Beaton, Uustulnuka surm
Rein Raud, Ratsanik Melchior
Marii Karell, Tiina Toometi loomalood
Agatha Christie, Saladuslik reisija
Marguerite Duras, Armuke
Ulvi Mustmaa, Saldejums. Läti lood
Urmas Laansoo, Retk taimede maailma
Randy Pausch, Viimane loeng
Georges Perec, Ruumiliigid
Stephen Baker, Kuidas elada koos närvilise koeraga
Nora Ikstena, Neitsi õpetus
Andrei Hvostov, Sillamäe passioon
Villu Toots, Kiri Eesti kultuuriloos
Daniel Kehlmann, Kuulsus
Mario Vargas Llosa, Kirjad noorele romaanikirjanikule
Andreas Staikos, Kulinaarsed armusuhted
Kaari Utrio, Vasklind
Nassim Nicholas Taleb, The Black Swan
Kirill Jeskov, Viimane sõrmusekandja
Mati Unt, Öös on asju
J.K. Rowling, Harry Potter and the Order of the Phoenix
J.K. Rowling, Harry Potter and the Half Blood Prince
J.K. Rowling, Harry Potter and the Deathly Hallows
Maire Aunaste, Mitte ainult meestest
Indrek Hargla, Apteeker Melchior ja timuka tütar
Dagmar Lamp ja Epp Petrone, Meestest, lihtsalt
Dagmar Lamp, Naistest, lihtsalt
Avatult avalikust kõnest
Neil Gaiman, Fragile Things
Mart Laar, 101 Eesti ajaloo suursündmust
Yrsa Sigurðardóttir, Kolmas märk
Daniel Pennac, Nagu romaan
Jürgen Rooste, Kuidas tappa laulurästikut
Jürgen Rooste, 21. sajandi armastusluule
Jürgen Rooste, Tavaline eesti idioot
Jürgen Rooste, Ilusaks inimeseks
Jürgen Rooste, Rõõm ühest koledast päevast
Andrus Kivirähk, Vombat
Robert van Gulik, Hiina labürindimõrvad
Neil Gaiman, Tähetolm
Claude Duneton, Punaste metsade taga
Jake Page, Suure vaimu rüpes
Hugleikur Dagsson, Kas nende asjade üle tohib naerda?
Mick O'Hare (toim), Kas jääkarud tunnevad üksindust?
Peep Gorinov, Koduköide
Juhani Aho, Üksi
Rein Veidemann, 101 Eesti kirjandusteost
Ewa Lipniacka, Sellised nad on ... Poolakad
Anna Gavalda, Näpatud tunnid
Anna-Maria Penu, Kes kardab Aafrikat? 1
Arto Paasilinna, Ulguv mölder
Andres Ehin, Igavik vannitoas
Charles M. Schulz, Hold the fort, Snoopy!
Horace Walpole, Otranto loss
Julie Powell, Julie ja Julia
Tomas Tranströmer, Suur on mõistatus. Mälestused seiravad mind
M. C. Beaton, Vembumehe surm
M. C. Beaton, Agatha Raisin ja nurjatu loomaarst
Tony Hillerman, Must tuul
Tony Hillerman, Esimene kotkas
Jaan Kaplinski (koostaja), Suve tagasitoomine
EKI artiklite kogumik, Et lugeja võiks tulla
Robert van Gulik, Mõrv ja luuletajad
Margus Tamm, Unesnõiduja
Charles de Lint, Kusagil lennata
Madis Jürgen, Kõik puha omad joped
Tiit Aleksejev, Kindel linn
Agatha Christie, Tõus ja mõõn viib kaasa
James Herriot, Ja kõigi loomade üle ... II
Kati Murutar, Projektilaps Pärnust
Torgny Lindgren, Mälestused
Edgar Allan Poe, Eleonora ja teisi novelle
Pedro Antonio de Alarcón, Kolmnurkkübar
Berit Renser, Terje Toomistu, Seitse maailma

Kalev Kesküla "Elu sumedusest"

2010-12-30T23:10:00.001+02:00

Kui Kalev Kesküla "Elu sumedusest" ilmus, leidsin, et see raamat ei ole minu jaoks. Mida on ühel 50-aastasel mehel mulle öelda? Siis lugesin Lugemislaua blogi ja otsisin raamatu raamatupoes üles. Piisas kahest poole-leheküljelisest lõigust, et saada aru - see on kohustuslik!

Siin on irooniat (Meie aja kangelane, Lolita ja Madonna, Kaitsepühak, Lihtne eestlane) ja huumorit (The Greatest Story Ever Told), kerget nukrust, kõik see kokku tähendabki vist sumedust. Terased tähelepanekud, unised tähelepanekud, vihjed ja viited paljudele kirjanikele. Ehk natuke liiga päevakajaline. Kas paarikümne aasta pärast kõik vihjed uuele lugejale midagi ütlevad? Teisalt ongi ehk oluline lugeda raamatut siin ja praegu. Jutud on lihtsad, seda esiteks keele ja ülesehituse poolest, aga autor ka kirjutab lihtsatest asjadest. Sama toetab ka kujundus - mustad ees- ja vahelehed, puhas ja sile. Olen seda nüüd lugenud ja üle lugenud ja veel kord lugenud ja pole raatsinud kellelegi laenata, kuigi küsitud on. Ainuke viga, et lugedes tuleb uni peale.

Tahaksin nii paljut tsiteerida ja ümber kirjutada, aga ilmselt on ikka mõistlikum, kui igaüks ise võtaks ja otse raamatust loeks. Raamatust lugeda on palju esteetilisem kogemus, just niimoodi - ma kujutan - arvaks ka Kesküla. On väga kahju, et me ei saagi kunagi teada, mida ta veel võinuks kirjutada. Küll aga peame olema õnnelikud, et see raamat olemas on.

Mõnede asjade jaoks on juba hilja, aga mõned on veel võimalikud (lk 18).

Alati on ju keegi elus, kuigi vanemas eas on enamik inimesi surnud.
Millal saab inimene nii vanaks, et võib oma soove väljendada otse, kõik südame pealt ära öelda? Vaevalt, et kunagi. (lk 21)

Suurt armastust enamasti ei tule, seetõttu oleks kasulik endale mõni korralik hobi soetada, mis aitab sul aega unustada ja jätab mulje, et see unustus on vastastikune (lk 119).

Teised kirjutavad:

Kirjanduse ja keele ajaveeb
Toomas Vint
Intervjuu autoriga, Postimees
Nädala autor
Mihkel Mutt, Sirp
EPL
Juko-Mart Kõlar
Maarja Kangro, Looming
Oop, Raamatumaailm
Lugemislaud
Vikerkaar, Mart Velsker
Vikerkaar, Andres Kurg
Kohustuslikult vabatahtlik kirjandus

Kapist välja!

2010-12-21T10:29:00.000+02:00

Tore on teada saada, et kuulun ka vähemuse hulka!
Tegelikult, kui hoolega lugeda, selgub, et kõige suurem osa (23%) tööealisest elanikkonnast loeb üle 12 raamatu aastas. Aga see-eest kuulun selle 4 protsendi hulka, kes on mõnda kirjanikku oma silmaga üle kaenud.

Statistikaameti ajakasutuse uuringu andmeil loeb 10–74-aastastest Eesti elanikest aasta jooksul töö või õpingute tõttu raamatuid 23 protsenti ning 52 protsenti teeb seda muul põhjusel.

Tööealistest elanikest (20–64-aastased) viiendik loeb aastas 1–3 raamatut. Neid, kes loevad 4–7 raamatut, on umbes 19 protsenti. 12 protsenti loeb kuni 12 raamatut ja 23 protsenti rohkem kui 12 raamatut aastas.

Tööealine elanik loeb keskmiselt 6 raamatut aastas.

4 protsenti elanikest (üle 40 000 inimese) käib aasta jooksul lisaks muudele kultuurisündmustele ka avalikel lugemistel või kirjanikega kohtumas.

Postimees

Kommentaare ei tohi lugeda, ma tean küll, aga uudishimu ei anna asu. Tundub küll, et see kolmandik, kes pole aasta jooksul ühtegi raamatut lugenud, kirjutavad selle asemel Postimehes kommentaare. Mis aga silma jäi, on see, et lugemishuvi puudumise põhjuseks tuuakse pidevalt asjaolu, et raamat on kallis ja inimesed ei jaksa seda osta. See väide üksi näitab, et kirjutavad inimesed, kes pole pikka aega käinud ei raamatupoes ega raamatukogus. Jah, uus raamat on kallis, kuid kui palju head kirjandust leiab allahinnatud raamatute lettidelt! Raamatukogu aga puha tasuta. Laisk leiab vabanduse alati.

Andres Ehin "Unesnõiduja. Tšuktši muinasjutte"

2010-12-12T17:20:00.000+02:00

Kas keegi veel mäletab vinüülplaadil Tšuktši muinasjutte? Need olid hirmsad ja lugeja oli ka hirmus karmi häälega (kes luges?). Aga sellegipoolest kuulasin mitu korda. Eks toona oli aeg ka igavam, peale raamatute lugemise, kuulamise ja joonistamise suurt muud ju kodus teha polnud.

Andres Ehin on Tšuktši muinasjuttude põhjal ümber jutustanud kolmteist lugu. Igasugu kollid, nõiad ja libainimesed. Libanaised, kes mehi sõid ja mehed, kes oma naisi ära süüa lasta tahtsid. Koll, kellele vai suhu rammiti ja sinna kuni kevadeni solki valati, figureeris toona vist isegi unenägudes. Kaljo Põllu illustratsioonid annavad vaid fantaasiale hoogu juurde.

Sügelisnõial olnud sada elukoda. Kojad seisnud täpselt maa ja taeva piiril. Sügelisnõid ise olnud juba ammust aega oma magamus siruli. Pole suutnud end ise liigutadagi. Ta ihu olnud üleni kärnas. Tema suu ja kurk, tema käed ja jalad, tema huuled ja silmad, tema tallad ja küünealused - kõik olnud sügelistega kaetud. Ainult naine nihutanud teda magamus vahetevahel ühest paigast teise.

Huvitav, kas sellist muinasjuturaamatut tänapäeval üldse välja saaks anda? Niimoodi lapsi traumeerida? Või peaks juurde panema märkuse, et mõeldud täiskasvanutele? Tegelikult ongi 1981. aasta väljalaskel märkus, et täiskasvanutele ja vanemale koolieale. Eks sel ajal, kui muinasjutte veel tule ümber istudes vesteti, oligi see eelkõige täiskasvanute meelelahutus.

Liselotte Welskopf-Henrich "Suure Karu pojad"

2010-12-10T16:44:00.001+02:00

Pärast Kärgatava Kõu eluloo lugemist tulid meelde lapsepõlve indiaanilood ja neist kõige suurem lemmik Liselotte Welskopf-Henrichi "Suure Karu pojad". Lapsepõlve lemmiklugude ülelugemine on natuke tricky - võib selguda, et kunagisest suurest elamusest ei jää suurt midagi järele. "Suure Karu pojad" on jutt vaprast pealikust Tokai-iitost, kes koos oma väikese hõimuga vabaduse eest võitleb. Täiesti korralik seiklusjutt ja loetav ka kakskümmend aastat hiljem. Kogu lugu toimub ajaloolisel taustal ja autor kasutab reaalseid isikuid ja sündmusi, nagu Istuv Sõnn, Punane Pilv ja kindral Custeri veresaun. Autor põimib jutu vahele osavalt kirjeldusi preeriaindiaanlaste tavadest ja ajaloost. Tema indiaanlased ei ole juba loomu poolest õilsad kivinäod või alatud lurjused, nagu näiteks Karl May Winnetou ja Cooperi Nahksuka juttudes. Selle raamatu indiaanlased on inimesed, kes tunnevad hirmu ja võivad olla nõrgad, kuigi aeg ja elu oli selline, kus kumbagi endale lubada ei saanud. Vabadus on kõige suurem aare.

Muidugi on ka selle raamatu tegelased üsnagi must-valged, nagu seiklusjutule kohane. On ausad ja põhimõttekindlad punanahad ja on viletsad reeturitest punanahad. Vahe vaid sellest, et siin on reeturlusel ka põhjus - vihavaen ja valgete tulivesi - mitte ei ole reeturid reeturiteks sündinud. Mõned ausad valged on ka, ülejäänud on kas lihtsalt ükskõiksed sõdurid või põhimõttelised lurjused.

Jim tulistas samuti jõe suunas ning rääkis sealjuures ärevusest katkendlikult. "Punane lojus!" ütles ta. "On see sinu meelest võimalik? Kukkus teine tagaõues koos oma saatanliku hobusega... Mina mõtlen, et nüüd on kaelaluu - kääks, ja karjun, et te peaksite hobust silmas... aga teie ei pidanud... Punanahk lamas maas nagu surnu... Äkitselt oli aga jälle jalul... teeskles ainult, va kavalpea... Võtab hoogu... oma pehmete sussidega... hüppab palke pidi üles, mina ka ei saa aru, kuidas... Jookseb ülespoole, just nagu kärbes... juba on tal teravikud peos ja ta vinnab end üle... Tulistada ma ei tohtinud, veel mitte... majori veidrate ideeded pärast... Ja punanahk kukutab end teisel pool tara vette... Tema õnn, et vesi ulatub peaaegu tarani välja. Aga seal ei ole kuigi sügav... ja ma mõtlesin, et nüüd on kaelaluu ikkagi - kääks, kui ta pea ees alla plaatsatab... Aga oma arvamusele ma enam kindel ei olnud... ja tulistasin..."
"Ei tabanud?"
"Kus sa siis tabad, kulla vennas, kui punanahk kukub nii kavalasti üsna palkide ligi, et talle on siit võimatu pihta saada! Ümber nurga tulistavat püssi ei ole ju veel leiutatud! Aga võib-olla riivas kuul siiski ta jalga või sääremarja. Mulle vähemalt näis nii."

Mis aga kogumuljet veidi rikkus, oli loo lääge lõpp. Lõpupeatüki pikad kõned ühisest karjakasvatamisest ja põlluharimisest ning igavesest rahust kõigi inimeste vahel tuletasid vägisi meelde, et raamat on kirjutatud 50ndate Saksa DVs. Ja see uhke piimajoomine! Raamatu lõpus selgub ka hõimu manatarga kahepalgelisus ja kõik saavad ühtäkki aru, et on siiani uskunud valesid asju ja need enam ei toimi. Toetavaid vaime pole olemas ja loota tuleb ainult iseenda jõule ja nõule. See viimane läheb kenasti kokku Kärgatava Kõu kogemustega.

Tõlkinud René Schubbe

Pille Petersoo "Nami-nami kokaraamat"

2010-12-08T22:24:00.001+02:00

Lõpuks ometi on nami-nami "peakokk" Pille Petersoo suure osa oma lemmikretsepte ka kõvade kaante vahele pannud. Kvaliteetne ja eristuv kokaraamat, roosad kaaned ja joonistatud pilt ei ole kokaraamatute kujunduses just väga tavaline ja mulle meeldivad korralikud kõvad kaaned ja kvaliteetne paber.

Raamat on isiklik (just nagu mulle meeldib) ja kuidagimoodi on Pille suutnud sissejuhatavates tekstides vältida seda kokaraamatutes nii tavalist tädilikku kõnepruuki. Küll jäi silma, et suur osa tekstidest algavad sõnaga mina, mulle või minu :)

Kuna raamatu alapealkiri on "Nami-nami kutsub külla", siis on raamatus eelkõige sellised toidud, mida sõpradele-külalistele pakkuda sobib. Retsepte on tõepoolest igale maitsele, kaldega eksootilisema ja mitte-nii-eestiliku poole. Samas selliseid toite, mis nõuaksid spetsiaalsete ainete otsimist, on suhteliselt vähe ja võimalusel on ka asendajad ära märgitud.

Suureks plussiks on registrid ja sisukorrad, neid on lausa mitu, sisukorrad raamatu ja ka iga peatüki alguses ning kaks registrit lõpus. Seda nii olulist asja ei ole mitte iga kokaraamatu puhul silmas peetud.

Ei usu, et ma selle raamatu järgi nüüd väga kõvasti kokkama hakkaksin, aga järgmine kord, kui külalisi oodata, heidan kindlasti pilgu sisse. Tegelikult liigub mõte selles suunas, et peakski kedagi kohe külla kutsuma, et näppu jahuseks teha saaks. Aga peaasi on selle raamatu puhul see, et saan olla kindel, et iga retsept on põhjalikult ja korduvalt järgi proovitud ja üle testitud ning ma ei pea hakkama imestama, asendama ja muutma.

Teised kirjutavad:
kogutud lingid siin teemas

Kärgatav Kõu. Ühe indiaanlase autobiograafia

2010-11-27T21:13:00.002+02:00

Alguses saatis Maa Looja taevast neli meest, ja kõike, mis nendega maa peal juhtus, kasutati pärisnimede panekuks. Nii rääkis meile isa. Ülevalt alla tulekust tuli nimi Ülevalttulija; ja kuna nad tulid vaimude kombel, on meil nimi Vaimumees. [...] Äikeselinnud ilmuvad kohutavate kõuekärgatuste saatel. Loomad, taimed ja kõik muu, mis maa peal on, ujutatakse vihmaga üle. Kõikjal kaiguvad kõuekärgatused. Sellestki tuleb üks nimi, ja see on minu nimi - Kärgatav Kõu. (lk 28)

Winnebago indiaanlane Sam Blowsnake ehk klanninimega Kärgatav Kõu loovutas oma eluloo Paul Radinile 1913. aastal. Ta pani selle ise kirja winnebagode silpkirjas, mille Radin siis tõlkis ja millele lisas ka hulganisti indiaanlaste tavade kirjeldusi ja loomismüüte, mida talle olid jutustanud Kärgatav Kõu ja selle vend. Seega põimuvad raamatus üldine ja isiklik, lood vaimudest ja jumalatest ning ühe mehe kirev elukäik.

Raamatu läbivaks teemaks on religioon. Kärgatav Kõu pettub oma rahva traditsioonilises religioonis ja lõpuks ühineb peyote kristliku liikumisega. Kõige selle vahele aga mahub värvikirev elu, mida autor veedab nii indiaanikülades, linnades, tsirkuses kui ka vanglas. Kogu loo kestel valitseb terav kontrast traditsioonide ja tavade, millest räägitakse ja mida vanemad oma lastele õpetavad, ja selle vahel, kuidas tegelikku igapäevast elu elatakse. Igapäevase elu hulka kuulub nii arutu naistevahetamine kui ka meeletu joomine, varastamine ja tapmine, millest viimane on uhkuseasi. Samal ajal räägivad vanemad noortele, kuidas tuleb elada oma elu nii, et teistel inimestel oleks sinust kasu (seda saab teha paastumisega). Ärge kunagi tehke midagi halba, ärge varastage, ärge tülitsege. Peab käituma nii, et sind õnnistaksid sinu vanaisad, sõjapealikud, ei tohi uhkustada (sest muidu komistab teispoolsusesse teel olev sõjamehe hing ja kukub sillalt alla), et oma naist ei tohi halvasti kohelda, sest naised on pühad ja siis sa sured varsti (meie vanaema Maa oli naine, ja kui sa oma naist halvasti kohtled, siis kohtled sa halvasti teda).

Varsti pärast seda tapeti mu vanem vend. Olime koos üles kasvanud ja harva lahus olnud. Kurvastasin väga. Tahtsin kangesti tappa seda meest, kes oli ta mõrvanud. Mulle tundus, et parem oleks ise surnud olla. Sellises meeleolus hakkasin kõvasti jooma. Tahtsin tõesti ennast surnuks juua, ja purjus olles kuulutasin seda ikka valjuhäälselt. Seni olin joonud salaja, nüüd aga jõin avalikult. Varsti olingi hästi tuntud joodik. Selleks ajaks olin aga täiesti unustanud, et tahtsin ennast surnuks juua. Juua oli lihtsalt väga tore. (lk 85)

Ilmselt tuleb silmas pidada, et aastaks 1913 olid valged jõudnud indiaanlaste kultuuri suured mõrad lüüa, sest traditsiooniline elustiil oli selleks ajaks suures osas juba hävitatud. Igatahes lugesin sinna otsa uuesti üle pika aja oma lapsepõlve lemmiku "Suure karu pojad", et taastada natukenegi oma kunagine idealism.

Tõlkinud Hasso Krull

Teised kirjutavad:
loterii
Jaanus Adamson

Kristian Kirsfeldt "Kalevipoeg 2.0"

2010-11-16T17:31:00.004+02:00

Friedrich Reinhold Kreutzwaldi "Kalevipoeg" on muutumatuna püsinud juba üle saja aasta. Kristian Kirsfeldt leidis, et see ei vasta enam kaasaja inimeste nõudmistele ja arusaamadele ning kirjutas "Kalevipoeg 2.0-i". Uues eeposes möllab Kalevipoeg kaasajas ja eepose keel on mõistetav ka ainult kaasaegsele inimesele. Kohe väga kaasaegsele. Oma vanematele pole seda raamatut mõtet kinkida, sest nad ei saaks suurest osast lihtsalt aru. Isegi kui kõik popkultuuri vihjed kõrvale jätta, kasutab autor nii palju estinglišit, et inglise keele mittevaldaja jääb kohe hätta. Näiteks järgmised sõnad peab enne kõva häälega välja ütlema, et tähendusest aru saada: pjuutisliip, beisikli, fakk-pad, Vool Striit.

Üleüldse on regivärss mõeldud pigem ettelugemiseks. Proovige, ja elamus on kohe palju suurem.

Tegelikult Kalevitel
oli eepiline pohmell,
kõigi pohmakate ema,
pohmakate peajumal,
kassikate kuninganna.
Seda pohma paljud teavad,
sellest laule kokku seavad,
sest legende räägitakse,
lugusid sest lausutakse.
Oli kõigevägevam pohmelli,
surelike sakutaja,
joodikute ähvardaja.
Siuke pohma tapab mehe, tavalise tossikese.
Teeb ta kutid kohe külmaks,
väiksed vennikesed vaikseks,
lihtsad lollikesed laibaks.
Ainult Kalev, kangelane,
suutis seda kannatada,
vänget valu vaigistada.
Kangelaste mõõtu piina,
ainult kangelane kannab.
Vägilase valuvaeva,
ainult vägilane valdab -
või ka kümmet aastat Tartus
õppind üliõpilane.

Teine asi, miks Kalevipoeg 2.0 vanematele ja alaealistele lastele kinkimiseks hästi ei sobi, on teose stiil. Või mis siin ikka ümber nurga öelda, puhas porno. Seal, kus Kreutzwald siivsalt vaikib, kirjutab Kirsfeldt mitu lehekülge üksikasjalisi kirjeldusi. Maitse asi ilmselt (teismeliste poiste hulgas saab kindlasti kuumaks kaubaks).

Autor on järginud algse eepose struktuuri ja sündmuste käiku. Lugu algab sellest, et Kalev tuleb kaugest kohast Kanadamaalt Eestisse, et

õnne tuua õuedelle,
jõukust kanda kortereisse,
edukust eramutesse,
rikkust ridamajadesse,
Eestit teha ilusamaks,
kauget kanti haritumaks.

Lindaga tutvub Kalev Hollywoodi ööklubis, Irmi, Armi ja Mustukene on Kalevi poegade püsside nimed, Linda röövib soome vägilane Nykänen, ja kui tuleb aeg reisida maailma otsa, siis ehitatakse kosmoselaev, millele valitakse üldrahvalikul internetihääletusel nimi - Lennuk - ja sõidetakse Universumi otsa Eestimaist Nogiast otsima. Riigijuht valitakse kasutades ess-emm-esse, rahva enda hääletamist, vaba tahte väljendamist telesaate "Eesti otsib presidenti" otse-eetris. Otse loomulikult käib Kalevipoeg üle Peipsi laudu toomas, sest Eestis on kinnisvarabuumi ja napib toormekraami, ehituse eluvetta. Ei ole puudu ka saatuslik kohtumine Saarepiiga elik emotüdrukuga ning mõõga ostmine, kaotamine ja needmine.

Kellega siis kaasajal üks kangelane võitleb? Ostukeskus on otsetee Põrgu ja selle üle valitseb Pankur, kes meie laene, võlakirju ja veksleid hoolega valvab ja muidugi on seal ka kadunud kümme miljonit dollarit ja kinnisvaramulli läbitorkamise nõel.

Kohati on väga lõbus ja kohati on igav. Vahel on raskusi slängist läbinärimisega ja ega värsimõõtki eriti lobe ole. Mõned head võrdlused ja torked praegusaja ilu- ja nooruskultuse, homode ja tarbimispeo kohta. Peeter Alliku illustratsioonid on igati tabavad ja sobivad teosega orgaaniliselt kokku, üldse on kogu kujundus suurepärane (no mulle hirmsasti meeldivad musta värvi vahelehed). Tegelikult on mul päris raske sõnastada seda, mis mulle kogu kontseptsiooni juures siiski ei meeldinud. Liiga palju pornot ja slängi, labane keelekasutus? Tõenäoliselt siiski mitte, aga ilmselt ei kuulu ma lihtsalt teose sihtgruppi, kelleks arvatavasti on noor vastassoost mees.

Kardan, et on arvajaid, kes nüüd pühaduserüvetamisest, ajaloo lagastamisest ja Kreutzwaldi pärandi unustamisest rääkima hakkavad. Minu meelest on autori idee, et keegi võiks nii iga kümne aasta tagant eepose ringi kirjutada, päris hea. Kreutzwaldi "Kalevipoeg 1.0" ei kao ju ometi kuhugi, uus eepos ei võta selle küljest mitte ühtki tükki vähemaks ning selle õpetamist jätkatakse koolides ikka, aga vaheldust tooks ometi. Sest kes see ikka originaali enam tänapäeval loeb. Muidugi on erandeid, nagu allakirjutanu, kes selle vabatahtlikult läbi luges (ja pärast suurest osast suurt midagi enam ei mäletanud). Väga huvitav oleks näha tulemust, mille on kirjutanud naine.

Loe ja kuula: Ekspress
Kuula: Kuula24
Loe: Algus ja 1. lugu
Saamisloost: Autori blogi

Teised kirjutavad:
Ekspress, Peeter Helme
Mees ilma näota
Ekspress, Rein Raud ja Andres Ehin
Klassikaraadio saade "Uus raamat"
Postimees, Hendrik Alla
Sirp, Pille-Riin Larm

Maeve Haran "Vaht cappuccinol"

2010-11-09T15:16:00.002+02:00

Tagakaane tutvustus Maeve Harani raamatu "Vaht cappuccinol" kohta kirjutab, et see "jutustab sadadest igapäevast meelehead toovatest pisiasjadest, /.../ mis täidavad meid piiritu rahulolu ja õnnetundega ja tõstavad tuju paremini, kui ükski eneseabiraamat seda teha suudaks". Põhimõtteliselt on raamatu näol tegemist autorile meelehead toovate pisiasjade kirjeldamisega. Mõned panevad õlgu kehitama (bensiinilõhn, lillherneste kasvatamine, päikeseprillide kandmine, aluspesukomplektid, korkide vahetamine), teised hüüdma, et ahhaa - ka sina! (parkimistrahvist pääsemine; avastus, et sa polegi juurde võtnud; kingade ostmine; juua oma lemmiktassist), mõned üksikud ka järele mõtlema, et tõepoolest, mingi iva siin on (taasavastades oma intuitsiooni; ütle endale, et sa oled tubli). Üldiselt võttes, erilist muljet ei jätnud.

Omaette tantsimine
Topid parasjagu pesu masinasse või hakid sibulat, ja äkitselt kostab raadiost või iPodist vastupandamatu, nakatav, hingekosutav muusika.
Ja sa hakkad puhtast kehalisest rõõmust innustatuna tantsima.
Minu puhul töötab alati Paul Simon, eriti kui taustaks Ladysmith Black Mbazo lauljad. Või Tamla Motown. Või Justin Timberlake. Või mõni eriti lame lugu nagu "Livin' la Vida Loca" - teate küll, selline sentimentaalselt banaalne jama, mida DJd pulmadiskodel mängivad.
Oh, just praegu meenus mulle mu lemmiklugu, mis tõmbab siis, kui kedagi vaatamas pole, mind alati üksinda tantsima. Dean Martini "That's Amore".
Vaat see on piinlik.
Nonii, nüüd on sinu kord. Tunnista üles, mis sind tantsima paneb? (lk 82)

Tõlkinud Margit Tõnson

Teised kirjutavad: Sannu's weblog

Indrek Hargla "Apteeker Melchior ja Oleviste mõistatus"

2010-11-05T20:02:00.005+02:00

Indrek Hargla on siirdunud ulme ja alternatiivfantaasia juurest krimikirjanduse juurde. "Apteeker Melchior ja Oleviste mõistatus" on sarja esimene raamat, ka järgmiste nimed on juba välja hüütud. Tegevus toimub AD 1409 Tallinnas, kus toimetab terane apteekrihärra Melchior Wakenstede. Apteek on linnas keskne koht, kust varem või hiljem ikka läbi tuleb astuda, et valutavatele liigestele salvi või kosutavat närvirohtu saada. Apteeker on veel üsna noor mees ja uudishimulik ka. Paljudele näis, et ta on pidevalt lahke ja lõbus - ega apteeker ei saagi olla morn ja tõrjuv -, kuid mõned olid näinud ka neid hetki, mil üle tema ujeda näo oleks nagu valgunud mingi sünge vari. Need olid hetked, ml ta uskus, et keegi teda ei vaata, ja siis võis välgatada tema silmades põhjatu äng, peaaegu hullumeelne sügavus, raske ja valus hirm. Sest Melchior Wakenstede kannatab iidse suguvõsaneeduse käes, mida ainult õige naine saab leevendada.

Kui Toompeal leitakse maharaiutud peaga ordukäsknik, Gotlandi vana vaskmünt suus, siis on linna kohtufoogt päris hädas - keegi pole midagi näinud, võimalikke kahtlusalused on mitu ja ordu nõuab kiiremas korras all-linnalt mõrtsuka väljaandmist. Siis järgneb teine surm ja veel kolmaski... Apteeker Melchior tuleb appi, juurdleb, mõtiskleb ja räägib inimestega, kuni parimate krimikirjanduse traditsioonide kohaselt paljastab mõrtsuka viimases peatükis.

Teose teiseks peategelaseks on linn ise oma tänavate, kirikute ja inimestega. Mitmel puhul oleks tahtnud linnakaardi ette võtta ja vaadata, kus mingi maja asus, kui pikk tee oli apteegi juurest kullassepa majani ja kus täpselt meisterlaulik Kilian tüdrukutele oma laule esitas. Teose stiil on aeglane ja vanamoodne, mis väga hästi kirjeldatud ajastuga kokku sobib. Lõivuna kaasajale on sees ka päris korralik seksisteen (korralik ka ses mõttes, et toimub seaduslike abikaasade vahel), mis üldisest õhustikust väheke hälbib. Pisikesi killukesi ajaloost, nagu kellassepa ruumide ja Mustpeade jootude kirjeldused või Toompea ja all-linna suhted, jagub kogu raamatusse, nagu ka põnevust. Juba on kirjutatud, et "Apteeker Melchiori" sarjal on potsentsiaali jõuda välisturgudele Eestit ja selle ajalugu tutvustama. Igatahes mina jään ootama järgmisi osi, hoolimata oma üldisest leigusest krimijuttude vastu.

Teised kirjutavad:
loterii
Ekspress
EPL
Sirp
Õhtulehe raamatublogi
Sehkendaja
Never Judge a Book...
Anonüümsed jutud
Need Read
Roheline värav
Liivametsa lugemised

Dagmar Raudam "Minu Gruusia"

2010-11-01T19:13:00.000+02:00

"Minu Gruusia" on üks vähestest Minu... sarja raamatutest, mis mind rahakotti avama pani. Paar sellist riiki, millega mul isiklik suhe on, leidub veel. Dagmar Raudami teos on lähedal "päris" reisiraamatule, siin on rohkem Gruusiat ja vähem isiklikku. Ehk seetõttu tunduski ta pisut steriilne. Aga ilmselt ka seepärast, et samu asju kogenuna on oma mälestused ja muljed hoopis erksamad, aga oi kui raske on neid niimoodi kirja panna, et need tunnet ka samamoodi edasi annaksid.

Üle poole raamatust on pühendatud riigile - selle inimestele, tavadele, vaatamisväärsustele, Tbilisi tänavatele, poodidele, saunadele, söögikohtadele ja muidugi söögile. Sellest ei saa Gruusias üle ega ümber ja tundub, et söögi ümber toimuv ongi elus kõige olulisem. Ennekõike üritatakse külalisi oimetuks sööta ja joota ning on ääretult raske sellisele lahkusele kuidagimoodi ära öelda, tean omast käest.

Autor töötas Gruusias Eesti saatkonnas aastatel 2007-2009. Sellesse aega jäi ka nn augustisõda. Kui sinnani raamat pisut kuiv ja steriilne tundus, siis väikese sõja üleelamiste kirjeldus oli sellest kaugel. Siin oli tunda elu ja armastust. Taaselustas minugi jaoks need tunded, mis mind toona valdasid. Teksti tuleb sisse hoog ja elu, tunne ja meeleolu, mis kaasa haarata suudab. Järgmistes peatükkides on juba autori isik rohkem esiplaanil ja ka Eesti saatkonna tegemisi kirjeldatakse pisut pikemalt, kuid mitte liiga. Millega üks Eesti saatkond iga päev tegeleb, jäi pigem saladuseks. Võitleb telefoniarvete eest, teeb oma ruumides remonti, ja ongi kõik?

Autori soovitatud vahva blogi: Meie Gruusia
Kui Gruusia toit huvitab
Petrone Prindi kogutud lingid

Justin Petrone "Minu Eesti"

2010-10-31T10:07:00.001+02:00

Ikka on hirmus huvitav teada, mida teised meist arvavad. Anekdoot elevandist tuli kohe meelde. See on muide raamatus ka ära toodud. Justin Petrone arvab "Minu Eestis" päris palju.

Algus hakkas kohe lobedasti jooksma, Soome väliskorrespondentide kursuse tegemiste kirjeldus oli mõnusalt humoorikas. Huumor vahepeal nagu kadus, Eesti pime ja külm talv ning bürokraatia tõid sisse hoopis tõsisemaid noote. Eestlased, kes üksteist ei kallista ja kes ei näita välja mingisuguseid emotsioone. Tänaval vaadatakse üksteist tigedalt või ükskõikselt. "Mis neil viga on?" Seda võiks muidugi ka ise küsida. Ise oled oma ümbruse ja kommetega ju nii harjunud, et ei pane tähelegi, kui midagi on kole või vale või imelik.

Üldjoontes oli lugu siiski ilus ja helge ja õnneliku lõpuga. Kuigi oleksin oodanud ka midagi teravamat. Enamik kirjeldusi olid ikka sellised naiivsed-imestavad kui paikapanevad. Paar krõbedamat kohta oli ka. Näiteks liiga suure tagumikuga külmad eesti naised (tõsi küll, mitte Justini enda sõnade järgi). Esimene kohtumine süldi ja sinepiga. Eesti bürokraatia ja paanika HIV-testi ümber. Justinist hakkas kohati päris kahju. Jäi mulje, et Epp toitis teda ainult tatrapudru ja pelmeenidega. Perekond ei tundunud ka eriti toetav olevat.

Kokkuvõteks - tüüpiline lugu sellest, kuidas poisist kasvab mees.

Tõlkinud Raivo Hool

Petrone Prindi kogutud lingid

Siima Škop

2010-10-26T23:33:00.002+03:00

Siima Škop on minu ja paljude teiste lapsepõlve iidol. Tema joonistatud pildid olid imelised, neid võis vaadata ja vaadata ning neisse kaduda nagu unistustesse. Raamatus, millel polegi pealkirja, on Siima Škopi pildid kõrvuti tema enda jutustusega oma elust. Seda võiks nimetada mälestusteks, kuid raamatu tekstiosa on tõsisemaks tutvumiseks autori elulooga liiga napp. Pearõhk on piltidel. Lisaks on küllaga vanu fotosid ja dokumentide reprosid. Raamatu kujundus toetab kirjutatud teksti, õigemini on need kaks omavahel orgaaniliselt seotud. Škopi pildid sobivad kokku jututeemaga, valitud värvid annavad edasi meeleolu.

Minu jaoks on Siima Škop olnud alati tundmatu, keda teadsin ainult piltide kaudu. Selle raamatuga sai piltide taha elus inimene, samuti said ka pildid elu juurde. Kas teie teadsite, et kuulsa Lumivalgekese jaoks poseeris Nieves Redi, hilisem Vanemuise operetinäitleja, või et kunstniku abikaasa oli kirjanik Andres Vanapa? Nende abiellumise lugu oli lausa romantiline. Midagi väga sarnast rääkis oma abiellumisest mulle minu vanaema.

Raamatu peamiseks võluks on siiski pildid. Nii tuttavad Lumivalgeke ja Pöial-Liisi, aga ka nõukogudemeelsed plakatid tublide töölistega.

Teised kirjutavad:
Škopi ja Vanapa elu kunstis
Ahto Muld

Maarja Kangro "Ahvid ja solidaarsus"

2010-10-26T18:15:00.007+03:00

Maarja Kangro on kirjutanud kümnest novellist koosneva kogu nimega "Ahvid ja solidaarsus". Kogu hakkas rokkima kohe esimesest novellist alates. "Pornofilmi" reaalsus, kus minategelast ei häiri, et hotelli naabermaja rõdult ehitajad nende igapäevaseid intiimsusi pealt vaatavad, küll aga ei ole valmis selleks, et nad näeksid seda, kuidas ta raamatut loeb. Niimoodi võivad nad veel midagi tema enda kohta teada saada! "Impotent ja surm" räägib ... impotendist ja naise elu võimalikkusest koos temaga. Muidugi ei ole võimalik. Igatahes mitte Maarja Kangro kirjeldatud naisel. "48 tundi" on meeleheitel naise püüd loetud sobivate tundide jooksul laps eostada. Selline üritus võiks ju isegi õnnestuda. Minu arvates kogu kõige tugevam novell.

Kui lugesin intervjuust, et palju põhineb autori enda läbielamistel, sai asi kohe palju lähedasemaks. See seletab, miks need novellid niimoodi naha vahele pugesid ja miks nad nii arusaadavad olid. Kangro novellide maailmas liiguvad ja räägivad ja mõtlevad naised oma parimates aastates. Naised, kes on haritud ja tugevad ja teavad, mida nad tahavad. Mehed on kõrvaltegelased, aga nad on olemas ja ilma nendeta ei saa kuidagi.

See keha ei ärata mus kirge ega midagi. Aga ma võtan ta, praegu. See on nagu seenelkäik: nopi pilvikuid, kuni tuleb riisikas. Kirg on küll õnneasi, aga pigem on ta seene- ja jahi- kui loteriiõnn. Pead ikka püssi laskma ja püüniseid panema ka, ja metsaalust tundma. Ja vahel lihtsalt korjama seda, mis on - et mitte nukrutsema jääda ja mitte metsa solvata. Mõtlesin, et oleksin võinud oma elust koostada pilvikute ja riisikate keti. Jälgida vaheldumist, teha järeldusi. Aga sain aru, et nii mõnelgi juhul polnud piir eri liikide vahel päris selge, palju oli hübriide ja üks võis muutuda teiseks, riisikas rabeneda. Mõni oli küll lõpuni hinge jäänud.
Üldiselt arvasin ma, et armastan inimesi. "Impotent ja surm", lk 50

Teised kirjutavad:
loterii
Ekspress
Marek Tamm, Varraku raamatublogi
Intervjuu autoriga, Ekspress
Intervjuu autoriga, EPL
Sandra Jõgeva, Sirp
EPL
Kivisildnik räägib Maarja Kangrost
trakyllmaprokrastineerinj2lle
Danzumees
Kivisildnik, Looming
Liivametsa lugemised
Nädala autor
Sehkendaja

Sofi Oksanen "Puhastus"

2010-10-23T13:44:00.000+03:00

Sofi Oksaneni "Puhastuse" ostmiseks ja lugemiseks sain tõuke Varraku raamatublogi ühislugemise aktsioonist. See on ühtlasi ka põhjus, miks ma siiani ei ole ühtegi oma mõtet raamatu kohta kirja pannud. Varrakus hekseldasid targad inimesed raamatu nii põhjalikult läbi, et mina ei ole enam kindel, milline on minu oma mõte ja mälestus, milline kellegi teise oma. Tegelikult tunnen, et mul ei olegi üldse mingit seisukohta ega arvamust selle raamatu kohta.

Ühest küljest on selline raamatu analüüs ju hea - keegi seletab sulle lahti asjad, millest ise kas aru ei saa või millele ei osanud tähelepanu pöörata. Kui olen vahel puudust tundnud sellest, et mul ei ole ei kirjandusalast ega isegi mitte filoloogilist haridust, rääkimata teadmisi semiootikast, siis nüüd kaldun arvama, et teinekord tuleb see ka kasuks. Ei tea, kas ongi võimalik saada rahuldustunnet või lihtsalt mõnusat lugemiselamust raamatust, mille iga lauset sa oskad lahti harutada, näha selle taga mingeid seoseid maailmaklassika, ajaloo, filosoofia ja millega veel? Äkki on oht, et niimoodi kaob ära lihtne lugemise rõõm? Minul "Puhastusega" just nii läks. Kuigi ei saa just öelda, et see raamat oleks pakkunud lugemise rõõmu ja naudingut. Selle jaoks oli ta siiski liialt valus, terav ja painajalik.

Ühtlasi ei pane ma siia ühtegi linki teistele arvajatele, sest tundub, et "Puhastusest" on igaüks midagi arvanud.

Neil Gaiman "Neverwhere"

2010-10-19T22:01:00.000+03:00

Esialgu oli BBC seriaal. Kui Neil Gaimanil sai villand, et paljud tema kirjutatud stseenid prügikasti visati, otsustas ta need raamatusse panna. "Neverwhere" räägib Londonist, mis asub allpool Londonit. London Below kujutab endast linna kanalisatsioonitorustikus ja mahajäetud metroojaamades eksisteerivat paralleelmaailma, mis maapealse London Above'iga eriti kokku ei puutu.

Richard Mayhew otsustab aidata tänaval lamavat haavatud tüdrukut, mille tagajärjel ta kaotab oma maailmas koha ja on sunnitud ühinema London Below'ga. Järgnev lõik tema mõttelisest päevikust annab pisut aimu, millega ta kõigepealt kokku puutus.

Richard went back to writing his mental diary. There are hundreds of people in this other London. Thousands maybe. People who come from here, or people who have fallen through the cracks. I'm wandering around with a girl named Door, her bodyguard, and her psychotic grand vizier. We slept last night in a small tunnel that Door said was once a section of Regency sewer. The bodyguard was awake when I went to sleep, and awake when they woke me up. I don't think she ever sleeps. We had some fruit cake for breakfast; the Marquis had a large lump of it in his pocket. Why would anyone have a large lump of fruit cake in his pocket? My shoes dried out mostly while I slept.
I want to go home.

"Neverwhere" on väga filmilik raamat, siin on äratuntavad stseenid, näidatakse vaheldumisi eri tegelaste asjaajamisi ja pilt kerkib silme ette väga kergesti. Siiski ei suutnud teos kohe esimesest peatükist kaasa haarata. Alles lõpuosas hakkas midagi põnevat toimuma. Kuni sinnani liiguti esmapilgul sihitult ühest kohast teise, põgeneti mõrtsukate eest, suheldi igasugu kummaliste olenditega ja see kõik ei olnudki üleliia põnev. Maailma loomine võtab muidugi aega, aga teisalt ei saanud selle kohta just üleliia palju teada. Linna-alust maailma asustavad "inimesed, kes on kukkunud läbi pragude", aga ka endistest aegadest pärit tegelased. Seal on vanaaegne keeruline seisuste süsteem ja rotid, kes on täieõiguslikud ühiskonna liikmed. Autor on tahtnud all-maailmas kõverpeegeldada pealmaailma. Nii toimub allilmarahva regulaarne "floating market" ehk ujuv turg Harrodsi kaubamajas ja müüakse seal palju põnevamat kaupa, kui kallis kaubamaja eales pakkuda suudaks. Näiteks õudusunenägusid ja "absolutely useless crap'i" ehk viisakalt väljendudes täielikku pahna. Aga kõige toredam on Londoni kohanimede otsene ärakasutamine. Blackfriarsis elavad mustad mungad ja The Angel, Islington ongi ingel nimega Islington, Down Street viib tõesti täiesti alla, Earl's Court metroojaamas aga asub krahvi õukond. Metroo ja -jaamad on üldse väga olulised paigad raamatus ning mind the gap saab hoopis uue tähenduse.

Neverwhere'ist saab tõmmata paralleele "Ameerika jumalatega", eelkõige selles, et mõlemas toimib meie tavapärase maailma kõrval veel mingi teine, mida tavalised inimesed ei näe, aga mis ometi meie oma mõjutab. Samuti tuli mulle ette "Anansi Boys", milles väga sarnaselt kujutatakse peategelase meheks kasvamise teekonda. Peategelane Richard on muide üsna tuhm tüüp ja kui lugejal on asi ammu selge, läheb temal veel tükk aega sellest aru saamiseks. Teised tegelased jäävad parajalt salapärasteks, nad lihtsalt on ja sellega tuleb leppida.

Teised kirjutavad:
Mareki asjad
Ulmekirjanduse Baas
Never Judge a Book...

Avishai Cohen

2010-10-03T00:26:00.000+03:00

Vabandan kõigi ees, kelle arvates peaks teemablogi oma liistude juures püsima. Aga ma ei saa jätta jagamata, lootuses, et keegi veel enda jaoks midagi ilusat leiab.
Avishai Cohen käis viimase Jazzkaare ajal ka Tallinnas ja see kontsert oli elamus. Terve saal hingas ühes rütmis, niipalju kui julges. Ansambel haaras kohe esimesest taktist ja ei lasknudki enam lahti.
Praegu kuulan tema plaate ja ei saa magamagi minna, sest kuidas sa paned sellise muusika kinni. Avishai Coheni jazz on teistmoodi, siin on sees nii palju elu ja tundeid ja see ei ole kunagi igav.

avishaicohen.com

Helen McCloy "Kaks kolmandikku vaimu"

2010-09-27T22:34:00.003+03:00

Tõuke Helen McCloy krimkat "Kaks kolmandikku vaimu" lugeda sain siit ja kuna ma olin kõige palavamal ajal suuteline vaid krimkasid lugema, siis läks loosi. Alustan sellest, et 70ndatel tehtud tõlge oli huvitav, natuke häiriv ka. Näiteks sellised uudissõnad müüvik ja müübeautor - tähenduses bestseller ja bestselling author.

Tegevus toimub Ameerikas 50-ndatel ja tegelasteks on kuulus kirjanik, tema agent, kirjastaja ja kriitik ning kõigi nende meeste naised. Kirjanik toob teda ümbritsevatele tegelastele kõvasti raha sisse, mispärast peaks keegi neist tahtma teda tappa? Ometi üks neist seda teeb. Uurimise käigus hargneb vaikselt lahti kirjastusmaailma kalkuleeritud argipäev. Ega see krimilugu iseenesest eriti midagi asi ei olnudki, karakterid olid stereotüüpsed ja suurt välja joonistatud ei olnud. Rumal näitlejanna, kaval agent, kirglik abikaasa ja blaseerunud kriitik. Kuid kirjastusmaailma telgitagused olid huvitavad. Seosed agendi ja kirjastaja, autori ja kriitiku, autori ja agendi vahel. Kuidas kirjutatakse müüvikut ja kuidas luuakse müübeautorit. Samuti õhkkond - autor oskab kirjeldada seda külma talvist linna tänavalampide kollaka valguse all niimoodi, et tekib tunne ise kohalolekust.

Pagana vähe autoreid on isiklikult läbi elanud asju, millest nad kirjutavad. See ongi üheks erinevuseks profi ja amatööri vahel. Amatöör pole suuteline kirjutama asjast, mida ta pole ise otseselt kogenud. Tõeline kirjanik võib kirjutada aga kõigest - selline on tema amet. Keegi ei hooli sellest, kas ta on igas pisidetailis tehniliselt täpne. Ainus, mis siin loeb, on see, et kõik tunduks reaalne keskmisele lugejale, kes ei tea tehnilistest üksikasjadest sugugi rohkem kui keskmine autorgi. Emotsioonid on need, millest kirjanik peab hoolima. Mitte faktid, vaid see, kuidas inimesed neile hingepõhjas reageerivad. Selleks on vaja kujutusvõimet - mida aga tuleb hoopis harvemini ette kui tõsiasjade teadmist. (lk 87)

Tõlkinud Viktor Kerge

Teised kirjutavad:
Need Read

Neil Gaiman "Anansi Boys"

2010-09-07T22:35:00.000+03:00

Neil Gaiman oma tuttavas headuses. "Anansi Boys" on komöödia, kus reaalsus seguneb müütide, legendide ja lugudega, mis peaksid olema täiesti ebausutavad, kuid Gaimani raamatus sobib kõik omavahel kokku ja tundub täiesti loogiline. Fat Charlie Nancy saab pärast oma isa surma teada, et see oli tegelikult ämblikjumal Anansi ja et tal on vend, kellest tal siiani aimugi ei olnud. Kui ta venna ettevaatamatult välja kutsub, pöörab see tema elu pea peale. Lühikese aja jooksul jääb Fat Charlie ilma oma tööst ja pruudist ning satub politseiuurimise alla.

Ämblik Anansi on Aafrika mütoloogias trikster - see kes teistele vingerpussi mängib ja ise alati puhtalt välja tuleb. Maailma alguses kuulusid kõik lood Tiigrile, need olid julmad ja sünged ja ka maailm oli seetõttu julm ja sünge. Aga siis sai need omale Anansi ja kõik lood, mida inimesed edaspidi rääkisid, muutusid Anansi lugudeks ja maailmast sai hulga rõõmsam paik. Jutud on nagu ämblikuvõrk, kõik omavahel seotud ja kõik niidid viivad vältimatult ühte kohta - võrgu keskele, sest keskpaik on lõpp. Iga inimene on niit jutus.

Raamat, mida oli rõõm lugeda. Naljakas, positiivne, absurdne, kuid mitte ebaloogiline. Hulga toredate tegelastega ja tegevuspaikadega. Teose viimane kolmandik on küll palju süngemas toonis kirjutatud ja ulatub lausa õuduseni välja, kuid nagu komöödias ikka, saavad tegelased lõpuks selle, mida nad vajavad ja kõik on õnnelikud ja head.

Fat Charlie was thirsty and his head hurt and mouth tasted evil and his eyes were too tight in his head and his teeth twinged and his stomach burned and his back was aching in a way that started around his knees and went up to his forehead and his brains had been removed and replaced with cotton balls and needles and pins which was why it hurt to try and think, and his eyes were not just too tight in his head but they must have rolled out in the night and been reattached with roofing nails; and now he noticed that anything louder than the gentle Brownian motion of air molecules drifting softly past each other was above his pain threshold. Also, he wished he were dead.

Teised kirjutavad:
Autori koduleht
Mareki asjad
Baas

Järgmise lõigu raamatust (lk 186-188) tõlkisin päris ise (ilukirjandustõlke koolituse tarbeks):

Just nagu "Macbethis“, mõtles Paks Charlie tund aega hiljem: kui Macbethi nõiad oleksid olnud neli väikest vana naist ja kui nõiajoogi segamise ja hirmsate loitsude manamise asemel oleksid nad lihtsalt kutsunud Macbethi sisse ja toitnud teda kalkuni ja riisi ja hernestega, mis olid jaotatud valgetele portselantaldrikutele puna-valgemustrilise plastlaudlina peal, rääkimata maguskartulipudingist ja vürtsikast kapsast, ja julgustanud teda võtma veel ühe taldrikutäie, ja siis veel ühe ja siis, kui Macbeth oleks teatanud, et ei, ta täis on lõhkemiseni ja kõige nimel vannutab, ei süüa rohkem suuda, oleksid nõiad talle sisse surunud veel nende oma erilise saare riisimagustoidu ja suure lõigu missis Bustamonte kuulsat ananassi-pahupidikooki, oleks see olnud täpselt nagu „Macbethis“.

„Niisiis,“ ütles missis Dunwiddy ja pühkis suunurgast ananassi-pahupidikoogi puru, „Saan aru, et su vend tuli sulle külla.“

„Jah. Ma rääkisin ämblikuga. Kujutan ette, et see oli mu oma viga. Ma ei uskunud, et midagi võiks üldse juhtuda.“

Laua ümber kõlasid tst, phh ja tat-tat, kui missis Higgler ja missis Dunwiddy ja missis Bustamonte ja miss Noles keelt laksutasid ning pead vangutasid. „Ta ütles alati, et sina oled neist kahest rumalam,“ lausus miss Noles, „Sinu isa muidugi. Ma ei uskunud teda.“

„No kust mina seda teadma pidin?“ protesteeris Paks Charlie. “Mitte et mu vanemad oleksid kunagi öelnud: „Muuseas, poeg, sul on vend, kellest sa midagi ei tea. Kutsu ta oma ellu ja ta saadab sind politseiuurimise alla, ta magab su pruudiga, ta mitte lihtsalt ei koli sinu juurde vaid toob su vabasse tuppa kaasa terve maja. Ja ta teeb sulle ajupesu ja teeb nii, et sa lähed kinno ja kulutad terve öö selleks, et koduteed leida ja...”” ta peatus. Selle põhjuseks oli viis, kuidas nad teda vaatasid.

Ümber laua keerles ohe. See veeres missis Higgleri juurest miss Nolesini ja edasi missis Bustamonteni kuni jõudis missis Dunwiddy’ni. See oli äärmiselt rahutukstegev ja üsna õudne, kuid missis Bustamonte röhatas ja lõhkus nii kogu mulje.

„Mis sa siis tahad?“ küsis missis Dunwiddy. „Ütle, mis sa tahad.“

Paks Charlie mõtles missis Dunwiddy tillukeses söögitoas selle üle, mida ta siis tahab. Akna taga hajus päevavalgus mahedaks videvikuks.

”Ta on teinud minu elust õuduka,“ ütles Paks Charlie. „Ma tahan, et te teeksite nii, et ta ära läheks. Lihtsalt ära. Kas te saate seda teha?“

Kolm nooremat naist ei lausunud midagi. Nad lihtsalt vaatasid missis Dunwiddy otsa.

„Me tegelikult ei saa teda ära ajada,“ lausus missis Dunwiddy. „Me juba...“, ta peatus ning ütles, „Vaata, me oleme juba teinud kõik, mis me teha saime, mõistad?“

Paksu Charlie tunnustuseks tuleb öelda, et ta – kuigi sügaval sisimas oleks ta seda tahtnud – ei puhkenud nutma, ei hakanud ulguma ega vajunud kokku nagu kehvasti väljakukkunud suflee. Ta vaid noogutas. „Hästi,“ ütles ta. „Palun vabandust, et teid kõiki tülitasin. Tänan õhtusöögi eest.“

„Me ei saa teda ära ajada,“ lausus missis Dunwiddy, vanad pruunid silmad pudelipõhja-paksuste prilliklaaside taga peaaegu mustad. „Aga me saame saata sind selle juurde, kes saab.“

Milorad Pavić "Tuule sisemine pool ehk romaan Herost ja Leandrosest"

2010-09-03T14:01:00.002+03:00

Ajaloolise tõe (ja blogis mustandite vähendamise) huvides panen siia ikkagi üles need väga vähesed mõtted, mis ma Milorad Pavići teose "Tuule sisemine pool ehk romaan Herost ja Leandrosest" kohta suutsin kirja panna. Lugesin raamatut juba rohkem kui aasta tagasi, kuid siiani tunnen, et selle raamatu kohta sõna võtmiseks jääb minul teadmistest, oskustest ja kõigest muust vajaka.

Vormilt on raamat uudne, või noh, teistsugune. Teos on jagatud kahte ossa ja lugemist võib alustada mõlemast. Keskel saavad osad kokku. Mina alustasin lugemist Hero osast ja jätkasin Leandrose looga. Tagantjärgi tundus, et parem oleks olnud alustada vastupidi, sest Leandrose lugu toimub kronoloogiliselt varem ja minule meeldib elu jälgida loogilises ajalises järgnevuses.

Nüüd, tükk aega pärast lugemist, tuleb selgelt meelde vaid Hero jutustus serblasest? sõjaväelasest, kes pimedas kongis surma ootas. See oli täiesti iseseisev jutt jutu sees, millel esmapilgul ülejäänud tegevusega mingit seost ei olnud. Autor jutustab lugusid justkui distantsilt, ilma hinnanguid andmata. Aga rohkem ma tõesti ei kirjuta. On seiklusi, on armastust ja üllatavad lõpplahendused. Aga seisukoha kujundamise jätan teiste hooleks.

Tõlkinud Maiga Varik

Teised kirjutavad:
Berk Vaher, Ekspress
Tarmo Jüristo, Varraku blogi
loterii