teisipäev, 29. detsember 2020

Inna Põltsam-Jürjo "Viin, vein ja vesi"

Inna Põltsam-Jürjo "Viin, vein ja vesi" on pühendatud joogikultuurile Eestis kesk- ja varauusajal ning hoolimata pealkirjast räägitakse siin kõige rohkem õllest. Sest vesi oli tol ajal kahtlane jook, vein kallis ja viin polnud siiski peamine joogipoolis.

Autor on ka varem samal teemal kirjutanud, aga see raamat on pühendatud just joogile. Sest võrreldes toiduga on sellele Eesti ajalookirjutuses vähem tähelepanu jagunud. Tõsi on see, et joogikultuur kätkeb endas paratamatult vägijookide lugu, kuid joogikultuur on siiski laiem. Kesk- ja varauusaja algul oli Eestis jookide valik vaeste ja jõukate laual üsna ühesugune, isiku sotsiaalset kuuluvust ning tema positsiooni ühiskonnas näitas ja rõhutas eelkõige joogi kvaliteet, ent ka joomakombeid iseloomustas mõlemal poolel sundimatu tahumatus. Tulenevalt siinse piirkonna geograafilisest asendist oli tähtsaim kohapeal valmistatud jook õlu, millele järgnesid muud teraviljast või meest kääritatud rüüped. Alles varauusaja lõpul hakkas õlu kaotama oma positsioone põletatud viinale.

Alkohoolsed joogid kuulusid kesk- ja varauusajal Eestis kõikides sotsiaalsetes kihtides lahutamatult pidustuste ja seltskondliku ajaveetmise juurde. Sellega kaasnesid muidugi ka pahed nagu liigjoomine, alkoholism ja kuritegevus. Hilisemal ajal jõudsid eliidi lauale uued joogid nagu tee, kohv ja kakao, aga sel ajal kui rikkad seda igapäevast ergutust nautisid, jõid vaesed inimesed üha enam odavat viina. 

See oli lühike kokkuvõte raamatust, milles kirjutatakse jookidest, mida Eesti aladel on tarbitud ja sellega kaasnevast kombestikust. Vanal ajal joodi kalja, taari, mõdu ja õlut. Vett muidugi ka, aga seda pigem siis, kui muud võtta ei olnud. Ilmekas tunnistus veejoomise seostamisest eeskätt puuduse ja vaesusega pärineb Eestimaa asehalduri Andreas Lennartssoni 1603. aaasta kirjast Rootsi kuningale. Selle järgi oli aadlimees Dietrich Stryck sõja, nälja ja katku tõttu langenud nii suurde viletsusse, et ei saanud endale isegi mitte toopi õlut lubada, vaid pidi jooma vett (lk 33). Viinamarju siinkandis ei kasvanud, nii toodi vein kaugelt, mis tähendas, et see oli kohale jõudes kallis ja ka kvaliteet võis pika reisi vältel kannatada saada. Lahjat õlut aga joodi iga päev ja palju, sest see oli eelkõige janukustutaja ja täiendus söögisedelile, joovastav mõju oli teisejärguline. Siiski oli tol ajal pidu ilma joovastavate jookideta mõeldamatu. 

Jookide puhul ei saa kuidagi üle vaadata ka majanduslikust tähtsusest. Jookide valmistamise ja müügiga teenisid paljud inimesed endale elatist, aga näiteks suure viinapõletamisega kaasnes ulatuslik metsaraie, kuid mõisnikud rikastusid. Mõdu valmistamine oli seotud mesindusega, vein hansakaubandusega.

Raamat tekitas tahtmise lugeda üle apteeker Melchiori lugusid või mõnda muud keskajast šnitti saanud teost, näiteks fantaasiakirjandust, kus tegelased ikka söögilauas pidusööki ja -jooki nautisid või kõrtsis asju ajasid. Siin on palju toredaid pilte ja ka jookide valmistamise õpetusi, kuigi paarsada aastat vana õlleteo õpetus oli küll selline, et mina ei suutnud kuidagi selle tegemist ette kujutada.

Teised kirjutavad:

Sirp

Vikerkaar

Tänan raamatu eesti kirjastust Argo

esmaspäev, 21. detsember 2020

Sophie Hannah "Kingfisher Hilli mõrvad. Uus Hercule Poirot' lugu"

Sophie Hannah' juba neljas Hercule Poirot' lugu "Kingfisher Hilli mõrvad" viib meid otsemat teed külma ja lumisesse Inglismaale, kus toimuvad kahtlased asjalood ja mõrvad.

Agatha Christie tuleb ära unustada, siis saab seda teost täielikult nautida. Sest muidugi pole Sophie Hannah Agatha Christie ja kui kogu aeg mõelda, et "nagu väheke imelik on", siis ei saa üldsegi lugeda. Jah, teoses on Hercule Poirot, vanad Inglise maamajad nendes viibivate rikaste ekstsentriliste persoonidega ja üks üsna segane lugu.

Segaseks läheb kohe päris alguses, kus peatüki pealkiri on "Kesköine kogunemine", kuid kohe väidab inspektor Catchpool (kes on selle loo jutustaja), et tegelikult on hoopis õhtupoolik ning kümme minutit puudub kahest (mis minu arvates on täitsa keskpäev, aga mitte õhtupoolik). Edasi kohtuvad nad kahe naisega, kellest üks käitub väga imelikult ja teine tunnistab Poirot'le, et on sooritanud mõrva. Edasi selgub, et mõrvatud on üks mees, keda kõik armastasid ja kelle tapmise on üles tunnistanud tolle mehe venna kihlatu. Kohe saab selgeks, et selge ei ole mitte midagi, sest asjalood on üpris kummalised ja risti-rästi omavahel kokku sõlmunud.

Kui olen varem virisenud, et Hannah on oma süžeed ja motiivid tarbetult keeruliseks teinud, siis siin ei olnudki motiivid eriti keerulised, kuigi võib ju mõelda, et ka mitte eriti loogilised. Samas on igas krimiromaanis oma loogika, nii et ka see pole kuigi oluline puudujääk. 

Kuna kogu aeg on asjalood väga segased, siis on see ühe hooga lugemise raamat, sest tahaks ju teada, mis toimub, kes toimub ja mis edasi saab. Klassikaline krimilugu ilma õõvastavate detailideta, uhke lõpukõnega, isikupäraste persoonidega ja mis kõige tähtsam, koos Hercule Poirot'ga.

Tõlkinud Krista Suits

Tänan raamatu eest Varraku kirjastust.

esmaspäev, 14. detsember 2020

Mario Vargas Llosa "Paha tüdruk"

Mario Vargas Llosa "Paha tüdruk" on vanameistri esimene armastusromaan, mille ta kirjutas alles 70 aastaselt. Kuid vähem imalat või romantilist armastuslugu annab välja mõelda ja see oligi autori kavatsus. 

Samas võib romaani võtta ka kui 20. sajandi elulugu. See algab 50ndate Peruus Limas, jätkub Pariisis, Londonis, teeb põike Tokyosse ja lõpeb 1980ndate Madridis. 40 aastat armastust ja 40 aastat ajalugu. 

Peruust pärit noormehe eluunistuseks on elada Pariisis. Ja ongi kõik. Muid ambitsioone tal polegi. Ta asub Pariisis tööle tõlgina ja on eluga rahul. Ta on ju ometi oma unistuste linnas. 

Peruust pärit tütarlapse eluunistuseks on elada turvalist elu. Tema jaoks tähendab see majanduslikku kindlustatust. Selle poole püüdlemisel ta vahendeid ei vali. Kuid siiski ei suuda ta kohanduda ja olla rahul sellega, mida elu talle pakub. Tema traagika seisneb selles, et ikka on vaja midagi uut, midagi, mis elu käima paneks, mis teeks õnnelikuks.

Sellise kahe täiesti erinevate soovidega inimese vahel ei saagi midagi hästi välja tulla. Paha tüdruk ilmub Ricardo ellu ja kaob sealt jälle. Kuni ilmub ootamatult kusagil mujal välja hoopis kellegi teisena. Tšiilitar, geriljavõitleja, Prantsuse diplomaadi abikaasa, kahtlase Jaapani ärimehe armuke. Llosa jälgib seda kummalist armastuslugu 40 aasta vältel, sellega koos ka Euroopas ja kogu maailmas toimuvaid arenguid. 

Autor on öelnud, et armastuslugu on välja mõeldud, aga kõik see, mis romaani tegevuse ajal ajaloos juhtus, on päris. Koos Ricardoga saame viibida 50ndate aastate Limas, 60ndate Pariisis, mis kihas kultuurist, 70ndate psühhedeelses narkootikume täis hipide Londonis ja elada kaasa autori sünnimaa Peruu tõusudele ja langustele. See kõik annab romaanile lisaväärtuse ja täiendab ootamatute pööretega armastuslugu, mis, nagu öeldud, põrmugi romantiline pole.

Kui enamasti kipub romaanides selliste kummaliste kokkusattumuste, kadumiste ja teise näo ja nime all ootamatute väljailmumiste puhul tekkima kiiresti teatud ebareaalsuse ja muinasjutulisuse tunne, siis siin kaob see üsna kähku. Pahas tüdrukus ei ole midagi üleloomulikku, ta on üdini maine, kalkuleeriv ja miskipärast on paipoiss Ricardo temasse ikka ülepea armunud.

Ootamatud pöörded, põnev ümbritsev aeg ja keskkond, huvitavad persoonid, suurepärane tõlge.

Tõlkinud Marianne Ots

Tänan raamatu eest kirjastust Eesti Raamat

laupäev, 5. detsember 2020

Kätlin Kaldmaa "Minu külas Islandil ja minu külas Kreekas"

Kätlin Kaldmaa "Minu külas Islandil ja minu külas Kreekas" on armas pisike raamatuke. See ei ole luule ja see on luule. Seda täiendavad Hanneleele Kaldmaa graafika ja kõige lõpus on Igor Kotjuhi järelsõna. Seda on mõnus pihus hoida ja libejat kaant silitada. See tundub lausa täiuslik väike asi.

Kätlin Kaldmaa Islandi külas on väike maja ja kohvik ja enamasti on seal öö ja pimedus. Aga pimedus on mõnus ja turvaline. Aeg liigub seal aegamisi.

Kätlin Kaldmaa Kreeka külas on väike maja ja kohvik, kus istuvad vanamehed. Seal on enamasti päike ja suvi ja meri, meri, meri!!! Seal võtab kõik aega. 

Ühes õiges külas on tingimata kohvik ja vanamehed, küla on maailma lõpp-punkt ja kõige algus. Seal peab olema vesi, soovitavalt suur vesi, ookean. 

Ma ei oskagi muudmoodi öelda, kui et seda raamatut oli kosutav lugeda. Eriti praeguses novembripimeduses, kus kuum Kreeka päike turgutab ja Islandi tuuline ööpäevane öö tundub turvaline. Selles on headust ja rahu, sellega koos saab aja maha võtta ja Fridale salli kududa või verikokosid ja armastusepallikesi süüa.


See raamat sobib imehästi kingituseks, eelkõige muidugi iseendale, aga ka kõigile, kes armastavad Islandit või Kreekat või kohvikuid ja vanamehi või päikest ja päeva või ööd ja pimedust või aprikoose. Kõigile, kellele meeldib luule ja kellele ei meeldi luule. 

Teised kirjutavad: Sirp, Sulepuru

Koos kirjastusega Hunt