laupäev, 30. november 2019

Winifred Watson “Preili Pettigrew' võrratu päev”

Winifred Watsoni “Preili Pettigrew' võrratu päev” on tõeline pisike pärl, mis tuju kohe paremaks teeb. Raamat avaldati esimest korda 1938. aastal ja seega on 30ndatel toimuv tegevustik vägagi autentne.

40aastane preili Pettigrew otsib meeleheitlikult koduõpetajana tööd. Korteriperemees ähvardab ta välja tõsta, kui ta kohe üüri ära ei maksa. Kui tööbüroos aadressid segi aetakse, satub ta noore lauljanna koju, kus talle ootamatult hoopis teistsugune maailm avaneb. Miss LaFosse on kimpus kahe armukesega, juuakse alkoholi, suitsetatakse ja tarvitatakse koguni narkootikume. Preili Pettigrew on šokeeritud, aga ka põnevil.

Ta kistakse suurilmadaamide ja nende kavaleride suhetepuntrasse ning lahti läheb seiklus, millest ta siiani unistadagi ei olnud osanud. Kogu tegevus toimub ühe ööpäeva jooksul, nii et see on üsna kiire tempoga lugu. Aga see-eest oi kui võluv.

Selgub, et meis kõigis on peidus varjatud võimeid ja igaüks väärib veidike õnne, olgu see või ainult üheks ööpäevaks.

Tõlkinud Sirle Parsley

Teised kirjutavad:
Eklektilised lugemiselamused

kolmapäev, 20. november 2019

Naomi Novik “Välja juuritud”

Naomi Noviku “Välja juuritud” on fantaasiaromaan, mis põhineb slaavi mütoloogial. Ehk on see raamat sobivam nooremapoolsemale lugejale, aga kindlasti kõigile, kes armastavad muinasjutte. Minule igatahes sobis väga hästi ja üle pika aja hoidis just see raamat mind öösiti üleval ega lasknud õigel ajal magama minema. Novik on originaalsel moel seganud slaavi mütoloogia nõiakunsti ja keskaegsete kuningate omavaheliste võitlustega.

Külatüdruk Agnieszka satub võluri nimega Lohe õpilaseks ja avastab endas nõiavõimed. Võlur kaitseb inimesi metsa eest. Romaani kõige põnevam tegelane ongi mets – selles mitte ei ela kurjad olendid, vaid mets ise ongi kurjus. Võluri ja Agnieszka omavahelised suhted meenutasid mulle Diana Wynne Jonesi "Howli liikuvat kindlust" ja ma pole ainuke, nagu internetist avastasin. Aga õnneks ei ole see romaani kandev telg, sest kurjus, millega võidelda, liigub muudkui lähemale ning Agnieszka ja võlur peavad viimase välja panema. Kuid valitseja lossis käivad intriigid omasoodu. Nii et võidelda tuleb mitte ainult kurjusejõudude, vaid ka inimestega.

Siin on kuhjaga võitlusi ja nõiasõnu, kapaga huumorit, pisut armastust ja kõvasti mõnusat – ja sünget – müstikat. Originaalne, kaasakiskuv, põnev. Ja kui keegi kaanepildi järgi mida arvab, siis kindlasti ei ole see mingi noorte tüdrukute eneseavastamislugu.

Tõlkinud Epp Aareleid

Teised kirjutavad:
Lugemissoovituse blog
Lugemiselamused
Raamatumoori blogi
Raamatuid siit ja sealt
Lugemine on põgenemine...
Vahel ma kirjutan ka
Loterii
Postimees Raamatud
Reaktor
Ulmekirjanduse baas

esmaspäev, 11. november 2019

Juliane Koepcke "Kui ma taevast kukkusin"

Sattusin kunagi ammu televiisorist vaatama filmi, milles üks tüdruk oli lennuõnnetuses ainukesena ellu jäänud ja otsis päevade kaupa teed džunglist välja. Eriti elavalt jäid meelde vaglad, keda pärast pääsemist tema naha alt välja kougiti. Kui nägin, et eesti keelde on tõlgitud Juliane Koepcke "Kui ma taevast kukkusin", hakkasin kohe kahtlustama, et tegu võib olla sama tüdrukuga. Nii oligi.

Saksa bioloogide laps Juliane sündis ja kasvas üle Peruus. Kaks aastat elas ta keset Amazonase džunglit, kus tema vanemad uurimistööd tegid.

Saatuslikul 1971. aasta 24. detsembril astus 17-aastane Juliane koos emaga Lansa lennuki pardale, et jõuda kiiremini jõuludeks isa juurde, kes neid nende vihmametsa kodus ootas. Sõit Limast Pucallpasse pidi võtma vaid tunni. Lennuk sõitis äikesetormi, purunes ja kukkus keset vihmametsa alla.

Ainukesena jäi ellu Juliane, kes liikus üksteist päeva mööda jõge, söögiks vaid pakk kummikomme. Bioloogide lapsena teadis ta vihmametsast piisavalt ega kartnud seda. Samas on seal ohte ja ebameeldivusi piisavalt ja need ei ole mitte verejanulised jaaguarid ja kaimanid, vaid pigem maod ja putukad. Öösel piinasid teda sääsed, kärbsed munesid tema haavadesse, kus neist vaglad arenesid, vihma käes oli külm ja päeval kõrvetas päike ta selja katki. Aga elutahe oli nii suur, et päev-päevalt liikus ta siiski edasi, kuni jõudiski lõpuks inimesteni.

Lennuki allakukkumise ja Juliane pääsemise lugu võtab niigi õhukesest raamatust vaid osa. Ta kirjeldab siiski üksikasjalikult, mida ta nägi ja tundis ning lükkab ümber hulga valearvamusi, mis sellest ajast on tema kohta maailmas laiali pääsenud. Mismoodi üldse on võimalik kolme kilomeetri kõrguselt metsa kukkudes ellu jääda? Ja arvestades asjaolusid nii väikeste vigastustega?

Meedia suhtes on autor väga kriitiline. Juba päris alguses piirasid ajakirjanikud teda nii päeval kui ka öösel ega andnud rahu ka tükk aega pärast õnnetust. Kuna nad tema enda käest algul liiga palju teada ei saanud, siis kirjutasid ajakirjanikud seda, mis nende arvates paremini müüs. Nii juhtuski, et Koepcke vältis igasugust meediat pikki aastaid, kuni lõpuks andis 1998. aastal nõusoleku Werner Herzogile temast dokumentaalfilm teha ja alles 40 aastat pärast õnnetust pani oma loo ise kirja. Mingil hetkel tekkis kuulujutt, et Juliane Koepcke on USAs surma saanud ja nii pidi ta ükskord lausa passi näitama, sest inimesed ei uskunud, et ta elus võib olla. Jah, kui meedias midagi kirjutatakse, siis nii see ju on ja isegi elusa inimesega kohtumine ei pane meelt muutma.

Ta kirjeldab raamatus oma üleskasvamist Peruus ja suure soojusega kirjutab oma vanematest, kes olid pühendunud teineteisele ja loodusele. Jutustus isast, kes 1946. aastal jalgsi Saksamaalt Peruusse kõndis, vääriks lausa omaette raamatut. Isa teekond võttis sõjast laastatud Euroopas terve aasta ja kui ta lõpuks laevaga Brasiiliasse jõudis, kulus teine veel, et kontinendi teisele küljele saada. Pole ime, kust tütar oma tahtejõu sai.

Pärast õnnetust läks elu edasi, kuigi nüüd juba ilma emata. Koepckest sai samuti bioloog ja ta on pühendunud oma vanemate alustatud looduskaitsetegevuste edasiviimisele. Mis ei ole Peruu bürokraatiat arvestades kuigi lihtne. Aga lootus ei kustu.

Seega ei ole see raamat vaid üks lennuõnnetusest õnneliku pääsemise lugu. See räägib Peruu loodusest ja inimestest, looduse kaitsest, meedia halastamatusest. See räägib süütundest ja leinaga hakkamasaamisest, kõigest hoolimata eluga edasi minemisest.

Algul viidatud Itaalia autori filmi suhtes on autor üsnagi kriitiline, kuigi laias laastus annab see loo edasi. Selles kasutati isegi samu inimesi, kellega ta päriselt oma pääsemise ajal kokku puutus. Film on muide Youtube'is täiesti saadaval, otsingufraasiga "Juliane Koepcke vesves LANSA Flight 508", samuti leidub seal Werner Herzogi tehtud dokumentaalfilm "Wings of Hope". Sellest kirjutab Kopecke hoopis soojemate tunnetega.

Tõlkinud Lauri Liiders

Teised kirjutavad:
Lugemispäevik

Tänan raamatu eest Rahva Raamatut.