esmaspäev, 23. aprill 2018

Kümme aastat

23. aprillil 2008 ilmus siia lehele kõige esimene postitus. Nii et Bukahooliku blogi sai täna 10 aastaseks!

Selle aja jooksul olen kirjutanud 438 postitust. Aga lugenud 770 raamatut. Ise ka ei usu.

Need on olnud toredad aastad, kus ma olen just seoses raamatutest kirjutamisega ennast arendanud mitte ainult selles vallas, kuidas paremini raamatutest kirjutada, vaid ka selles, kuidas ja mida üldse lugeda.

Kõige suurem mõju on siin olnud teistel blogijatel, kelle kirjutisi ma lugema hakkasin ja eelkõige avastasin selle kaudu omale eesti kirjanduse.

Eks siin on olnud nii tõuse kui mõõnu, sest ütlen ausalt, lugemine läheb palju kergemalt kui kirjutamine.

Nii tähtsa päeva puhul tahan oma lugejaid tänada, et olete ikka minu kaootilise graafiku ja eklektilise lugemismaitsega kaasas olnud. Olen siin varem paar korda kirjutanud, et alustasin seda lugemispäevikut ennekõike iseenda jaoks mälupikenduseks. Aga on väga tore, et minu mõtted ka teistele inimestele korda lähevad. Sest nii väga tahaks oma vaimustust mõnest heast raamatust ka teistega jagada. Ei taha ju head elamust ainult omale hoida.

Mul on lausa kolm raamatut, mille tahan oma lugejatele edasi anda. Kaks neist on isiklikust raamatukogust: Neil Gaimani autogrammiga "The View from the Cheap Seats" ja Hendrik Groeni "Kuniks elu. Uus Salapäevik. Hendrik Groen, 85 aastat vana". Kolmanda raamatu pakub lahkelt Bukahooliku hea sõber Rahva Raamat ja lubab lausa ise omale sobiva raamatu valida. Valida saab järgmiste raamatute vahel.

Kui sa tahad raamatut saada, kirjuta palun kas siia kommentaaridesse:
1. Miks sina raamatuid loed?
2. Miks sa külastad raamatublogisid?
3. Millist raamatut sa soovid.

Raamatud loosin välja nädala pärast, 30. aprillil.

Panen oma vastused ka kirja:
1. Loen selleks, et õppida tundma uusi asju, kohti ja inimesi, aga eelkõige pääsen raamatuga teise maailma. Tõnu Õnnepalu ütles "Harjutustes", et reisida pole vaja, piisab täiesti lugemisest. Mina tahan neid muid maailmu ka oma silmaga näha, aga kui see võimalik ei ole, näiteks fantaasiakirjanduse puhul, siis raamatu abiga saab seal ära käia küll.
2. Väga põnev on lugeda, mida teised on arvanud raamatutest, mida lugenud olen. Tihti leiavad teised üles asju, mida ise tähelegi ei pannud ja niimoodi avardavad muud arvamused ka minu lugemiskogemust. Ja muidugi on seda tarvis selleks, et välja raalida need raamatud, mida lugeda. Sest raamatuid on alati rohkem kui lugeda jõuab.

Aitäh teile!

neljapäev, 12. aprill 2018

Anne-Marie O'Connor "Daam kullas"

Tutvustuse kohaselt räägib Anne-Marie O'Connori "Daam kullas" Gustav Klimti kuulsa maali modelli Adele Bloch-Baueri elust. Olin selles raamatus pisut pettunud, sest Adelest oli juttu vaid raamatu esimeses osas, sealt edasi muutus teos Austria juudiperekondade ellujäämis- ja hukkumislooks. Viimases osas aga jutustab autor võitlusest Adele pärijate ja Austria riigi vahel maalide tagasisaamise nimel.

Liiga palju üksikasju ja kuna kuulasin raamatut, siis ühel hetkel ei saanud enam üldse aru, kellest juttu tehakse. Ilmsesti olid kõik käsitletud perekonnad kuidagi Bloch-Baueritega seotud ja peatükk peatüki haaval võeti läbi nende põgenemine natside poolt okupeeritud Austriast.

Kuna tegemist oli Austria kõrgklassi kuulunud perekondadega, kellel oli raha küllalt, siis paljud said end vabaks osta ja niimoodi pääseda, kahjuks aga mitte kõik teoses käsitletud inimesed. Adele ise suri  1925 aastal, olles enne seda pärandanud oma Klimti maalid Austria riigimuuseumile, mis pidi üle antama pärast tema abikaasa surma. Vahepeal aga tulid natsid võimule ja konfiskeerisid nende vara. 57 aastat hiljem asus aga Adele õetütar neid maale Ameerika Ühendriikide kohtu kaudu Austrialt tagasi nõudma. Esiteks tundub mulle imelik, et ühe riigi muuseumiga on võimalik vaielda teise riigi kohtus ja teiseks oli ju Adele ise need maalid muuseumile pärandanud. Keeruliste juriidiliste nõksude kaudu aga suudeti maalid Austrialt kätte saada.

Autor on üritanud anda suurt ülevaadet Austria juutide käekäigust teise maailmasõja ajal, aga sellega on teos kaotanud fookuse ja kokku on kõike liiga palju. Gustav Klimtist on ka juttu ainult esimeses osas, sealt edasi muutus teos natside vägivalla kirjelduseks ja viimases osas juriidiliseks tulevärgiks. Igal juhul sain raamatust palju uut teada, sest tuleb tunnistada, et mu teadmised eelmise sajandi asjadest on üpris lünklikud.

Tõlkinud Aldo Randmaa

Teised kirjutavad:
Siiliste raamaturiiul
Lugemispäevik
Ekspress
Tilda ja tarakanid
Päevaterad
Lugemiselamused