esmaspäev, 12. veebruar 2018

Kaari Utrio "Tuulepistrik"

Aasta 1066, kus mehed olid karmid ja naised kaunid, inimelu ei maksnud mitte midagi ja jumalat kardeti just niipalju kui tarvis. Kaari Utrio "Tuulepistrik" viib lugeja keskaja armutusse ja ülevasse maailma. Utrio paneb rõhku sõjategevuse ja kommete kirjeldamisele ja seda suuresti läbi "väikese ajaloo", ehk naiste igapäevaste toimetuste vaatepunkti.

Üsna alguses selgus, et tegemist on "Vasklinnu" järjega, sest üks peategelasi, Olaf Tuulepistrik, on "Vasklinnu" Terheni ja Eiriku poeg. Tegevus algab Soomes, kus põrkuvad Arantila pärija Olaf Tuulepistriku ja Launiala peretütre Aure ja tema venna Lyy teed. Asi päädib konfliktiga, mis nõuab veritasu. Edasi liigub tegevus läbi normannide alade tolleaegse maailma keskpunkti Bütsantsi ja siis tagasi läände Itaaliasse. Bütsants vaakus oma viimaseid hingetõmbeid, kuigi nad ise seda veel ei teadnud. Euroopa aga oli rivaalitsevate vürstide ja isehakanud hertsogite omavaheliste kisklemiste tallermaa.

Raamat on toekas, aga põnevust jagub. Kuigi kogu teose läbivaks niidiks on vihkamine ja armastus, siis päris romantiliseks armastusromaaniks seda nimetada ei saa. Vägistamised, piinamised ja tapmised just kuigi romantilised ei ole, aga teos on tasakaalus, nii et kaunid ja ülevad stseenid vahelduvad madalaga. Peategelastele langeb üks katsumus teise järel ja ootamatud pöörded liigutavad nende elu teise suunda. Ajastuga sobivad imelised pääsemised ja jumalik vahelesegamine, näiteks maavärin õiges kohas. Esimene maavärin aitas luua meeleolu, teine raamatu tegevust pikendada ja kolmas lahendamatu sõlmituse ära lahendada. Viimased kaks näisid häbematult deus ex machina moodi välja, aga ega maavärin ei küsi inimeste tillukestest tegemistest ja võib ju ka just nende elu sõlmpunktis toimuda. Peategelaste teed ristuvad ikka ja jälle ja pinget hoiab küsimus, kas veritasu saab tasutud ja millisel moel. Olaf, Aure ja Lyy püüavad igaüks omal moel hakkama saada. Kui tugevad mehed said oma väärtust tõestada sõjaväljal, siis naistel oli selles maailmas hoopis tagasihoidlikum osa. Mind natuke häiris naiste elu kujutamine, aga ehk siis oligi nii, et kui ainus, mis inimese elus hoidis, oli jõud ja vägivald, siis jäidki naised tagaplaanile ning taandusid kaubaks ja lastesünnitajaks.

Enam-vähem kõike, mida ma "Vasklinnu" kohta kirjutasin, võib öelda ka "Tuulepistriku" kohta. Tegevus hargneb üle kogu tolleaegse maailma, olud pillutavad tegelasi siia-sinna, eriti Auret. Selles pidevate sõdade ja karmide meeste maailmas ei ole naistel mingit sõnaõigust oma elu üle otsustamisel ega muud rolli kui oma mehele pärija sünnitada. Kui hästi läheb, saad omale mehe, kes liiga palju ei peksa. Abikaasa valikul polnud üldjuhul kummalgi poolel sõnaõigust, abikaasa valisid vanemad selle järgi, kuidas poliitika nõudis. Niimoodi käis see vähemasti normannide maailmas, kes olid Põhja viikingite järeltulijad. Normannid olid selleks ajaks liikunud üle kogu Euroopa, tükk aega juba paigas Prantsusmaa aladel ja kanda kinnitanud Itaalias. William Vallutajaga sai ka Inglismaa omale normannist valitseja.

Kas te teate, miks muinasjuttudes just nooremad pojad omale kuningatütre ja pool kuningriiki saavad? Sest kogu vara pärandati vanimale pojale, noorematel oli kaks valikut – kas minna preestriks või kloostrisse või hakata sõjameheks kellegi teise väes. Peale ülla sünnipära mingit vara neil polnud ja neil polnud õigust isegi naist võtta. Nii neid ränd- ja röövrüütleid sõjakäikude mehitamiseks sigines.

Kellele meeldis "Vasklind", sellele meeldib ka "Tuulepistrik" ja vastupidi. Kuigi ei ole tähtis neid just järjekorras lugeda, need on iseseisvad teosed. Samas on pärast "Tuulepistriku" lugemist hea teada saada, kuidas sai Olaf Tuulepistrikul olla üllas Kreeka suguvõsa, kui tema isa oli Punane Varjaag Eirik Tugev ja mismoodi tema ema oli korraga nii kõrgest soost Kreeka printsess kui ka Põhjala udunõid.

Eesti keeles on Kaari Utriolt ilmunud seitse raamatut, aga kirjutanud on ta palju rohkem. Minu lemmik on "Vendela". Palun veel Kaari Utriot tõlkida!

Tõlkinud Loone Ots

Teised kirjutavad:
Heiksi blogi
Triinu Raamatublogi

Tänan raamatu eest Rahva Raamatut

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar