Jüri Kolk "Igapidi üks õnn ja rõõm"

Ma olen nüüd järjest lugenud suuri ja raskeid teoseid (Toona "Pagulusse", Kaldmaade "Kaks armastuslugu", Afanasjevi "Serafima ja Bogdan" ja siis veel need Venemaa eelmise sajandi alguse ajalugu puudutavad teosed, kõiksugu revolutsioonid ja Leninid ja Romanovid), mis on olnud ääretult huvitavad, kaasakiskuvad ja silmiavardavad, aga samas võib niimoodi masendusse langeda, sest hakkab tunduma, et maailm ongi üks suur hädaorg, ära surema pead kord.

Tegelikult mahtus nende lugemise vahele muid asju ka, aga millegipärast on just need mõtetesse kinni jäänud. Muuhulgas avastasin, et olin vahepeal lugenud Jüri Kolgi luulekogu "Igapidi üks õnn ja rõõm". Juba selle pealkiri toob naeru näole. Sisu ka ei peta, tegemist on igati sõbralike luuletustega, mis pealekauba on veel teravmeelsed ja vajutavad natuke ka kaasaja maailma pulsile.

Siin tegutseb jumal, kes kiusab kogu aeg endast nõrgemaid, siin on loodusluuletusi:

hirm talve ees

kahtlustasin rehvipõlengut
eksisin
mustad pilved pagesid
robinal
puulatvade kõrgusel
lõunasse
(lk 37)

ja terve hulga viiteid klassikale ja muudele teostele:

kaua sa kannatad

kaua sa kannatad
paksude talumeeste laulu
oh millal saaksin
ma  mustlasena
võta oma tamasseri rauad
aja roop ahjus kuumaks
tee läve peale kuri märk
aja nad välja nende
madalast, suitsunud tarest
las, sunnikud, rändavad
tassivad neiukesi üle jõe
oh millal saaksin
ma ahju taga
(lk 43)

ja ei ole unustatud ka kaasaja valupunkte:

taamal on puud

taamal on puud
need raiume maha
mets olla peidus
seal puude taga
(lk 55)

Kogust leiab äratundmisrõõmu ja sõnamänge, on tore nuputada, millele ta nüüd jälle vihjab ja rõõmustada leidliku riimi või mõttepärli üle.

Teised kirjutavad:
Rauno Alliksaar, Sirp
Lugemissoovituse blog
Lugemissoovituse blog 2
Kirjandus.err
Aare Pilv, Looming
Mööda netti
Teater, suurem kui elu