pühapäev, 31. detsember 2017

Paavo Matsin "Gogoli disko"

Jestas, küll on Paavo Matsini "Gogoli diskost" ikka raske kirjutada. Ma muidugi lugesin seda juba mõnda aega tagasi (nagu ka kõiki ülejäänud raamatuid, nuuks ...), aga sellegipoolest. Paavo Matsini teostest on palju kirjutatud ja ma teadsin neist hoiduda – aga "Gogoli disko" sai Euroopa Liidu kirjandusauhinna ja puha. Õigemini olen alati lugenud suure huviga tema teoste arvustusi ja katkendeid, aga see ei ole mind pannud tahtma terveid raamatuid lugeda.

Igatahes "Gogoli diskot" ma lugesin (see on sümpaatselt pisike ka) ja no täitsa tore oli. Selline sürr värk ja psühhedeelne toimetamine. Ja milline kujundlik keelekasutus:
Paar väikest lambikest ujusid pisikeste valgussõõridena ruumi tumedas akvaariumis ning baarileti peal heitis kummaline samovarist ja kolmest lambipirnist meisterdatud disainer-šikk-suveniirvalgusti nimega Vana Viljandi läbi totrate sametnarmaste üsnagi kahvatule kuupaistele sarnanevat kuupaistekilgendust. Tolmuköhiva klaveri kohale, mis oli alati häälest ära ja mida Grigori Mansetovitš nimetas põlglikult sõnnikukastiks, oli riputatud suur kohalikke Viljandi kultuuritegelasi portreteeriv maal. (lk 70)
Tegevus toimub tsaaririigiaegses Viljandis, küll millalgi tulevikus. Ehk Matsin maalib meile tulevikust väheke lohutu pildi, eestlasi seal õieti enam polegi, aga see-eest sõidab tramm. Tegelaste galerii on kirju ja kõige kummastavam on muidugi surnuist üles tõusnud Gogol. Mida ta küll Viljandis teeb ja miks ta surnuist üles tõusis, saab lõpus isegi teada. Gogol käivitabki kogu jandi. Suur osa tegevusest toimub kuulsas antikvariaadis nimega Antikvariaat (olen isegi seal käinud) ja lokaalis Romaan.
"Biitlid, androgüünid, Dvortsovaja...jube draama tõesti," osatas korraga Arkaša ukse vahelt. "Härrased, ma küsin, kas teid kunagi vinegretiga on visatud restoranis? Vinegretiga vastu paljast selga! Suudlesin kunagi ühte naist Vikerkaares, fontään kattus juba nii-öelda lilledega, võtsin särgi just seljast ära, ja siis ta abikaasa, raibe, tuli vist meestekempsust, nägi ja viskas mind selja tagant täiest jõust võõra vinegretikausiga!" (lk 38)
Ma ei tahaks seda lühiromaani kuhugi liigitama hakata, aga ulme alla ta hästi ei sobitu, kuigi tegevus toimub mingis tuleviku paralleelmaailmas. Siin on liiga palju kõike muud, millest minusugune muidugi midagi aru ei saa. Aga vahest võib selliseid raamatuid värskenduseks lugeda küll.

Teised kirjutavad:
Sirp, Janika Läänemets
ERR, Mikk Pärnits
Laiapea
Lugemissoovituse blog
Ulmekirjanduse baas
Kultuuritarbija 60+
Kirjanduslik päevaraamat
Intervjuu autoriga, Müürileht
Intervjuu autoriga, Kaktus
Loterii
Ivika loeb
Nädala autor (katkend)
Algernon
Päikesejänku

reede, 29. detsember 2017

Elin Toona Gottschalk "Pagulusse"

Võib öelda, et Elin Toona Gottschalki "Pagulusse" on tüüpiline lugu ühe Eesti pagulaspere saatusest teise maailmasõja ajal ja järel. Samas ei ole ühegi inimese elu teisele sarnane ja Elin Toona on elanud väga huvitava elu ja osanud selle kirja panna viisil, mis paneb kaasa elama ja poeb naha alla. "Pagulusse" on eelkõige lugu põgenemisest ja elust pärast. Elin oli seitsmeaastane, kui ta ema Liki otsustas koos tema ja vanaema Ellaga Haapsalust põgeneda. Paadi- ja laevasõit üle Läänemere, elukoha otsingud sõjast räsitud Saksamaal ja lõpuks maandumine põgenikelaagrisse. Näitlejast ema ja kunstnikust vanaema polnud kumbki kuigi ratsionaalse mõtlemisega, seega ei läinud neil mitte midagi libedalt. Samas oli ema Liki sihikindlus oma pere päästmisel muljetavaldav.

Kui Liki saab tööpakkumise Inglismaale, pääsevad ka Elin koos vanaemaga lõpuks põgenikelaagrist minema, aga elu Inglismaal pole mitte midagi sellist, nagu nad ette olid kujutlenud. See ei olnud õlgkatustega külamajakeste ja parditiikidega "Hardymaa", vaid hoopis räpane ja vilets Põhja-Inglismaa, kus "neetud välismaalasi" koheldi kui kirjaoskamatuid ja hoiatati, et nad ei tikuks oma seisusest kõrgemale, hoolimata sellest, et enamik neist olid professionaalid.

Kes on lugenud Elin Toona varasemaid raamatuid, see on paljude seikadega juba kursis. Mina olen lugenud Ellat, seega laias laastus olin tegevustiku arengu ja mitme dramaatilise pöördega kursis. Siin aga kirjeldab ta palju põhjalikumalt elu põgenikelaagris ja Inglismaal. "Pagulusse" on väga elav raamat, siin on helisid, lõhnu ja maitseid.

Põnev oli lugeda ka raamatu viimast peatükki, kus Elin Toona kirjeldab oma esimest sõjajärgset Eestis käiku 1990. aastal. See oli suur kultuurišokk, kus venelastest müüjad tema peale poes karjusid, kui ta püüdis neilt midagi eesti keeles küsida, kus restorani sai ainult kutsetega, kus naeratamine oli märgiks, et sa pole usaldusväärne ja Haapsalu külastamiseks läks vaja luba. Kas tõesti oli see kõik niimoodi? Tuleb välja, et ma olen edukalt selle aja oma mälust kustutanud või ehk oli see kõik toona nii normaalne, et ei osanudki sellistes asjades midagi imelikku näha?

"Pagulusse" pani mind mõtlema mäletamise ja mälu üle. Mina küll ei mäleta oma lapsepõlvest eriti palju. On mingid pildid ja juhtumused, aga sellest ei ole võimalik mingit seostatud narratiivi tekitada. Ma ei ole muidugi elanud üle nii dramaatilisi sündmusi nagu autor. Epiloogis ta kirjutabki, et peab seda raamatut nimetama "faktsiooniks" – lõiminguks faktidest ja fiktsioonist, sellest mida ta silmad nägid ja ta meeled tajusid põimituna kujutlustega ajast ja kohast (lk 454). Elin Toona ei ole lihtsalt mälestustekirjutaja, ta on kirjanik. Mistõttu "Pagulusse" on suure üldistusjõuga võimas teos.

Tõlkinud Kersti Unt

Teised kirjutavad:
Lugemiselamused
Laiapea
Anne Valmas, Sirp
Made Luiga, Sirp
Siiliste raamaturiiul
Sehkendaja

Tänan Varraku kirjastust raamatu eest.