esmaspäev, 18. september 2017

Nancy Huston "Loomispäevik"

Nancy Hustoni "Loomispäevik" on essee – õigemini miniesseedest koosnev teos, mille aluseks on raadiosaated, mis käsitlesid kuulsaid loomingulisi abielupaare. "Loomispäevik" on korraga palju asju. Huston on rase ja peab päevikut, sealjuures hüpates vahel kahe aasta tagusesse aega, kus ta närvihaigust põdes. Vahele kirjutab ta loominguliste paaride elust. Sellistest, kus nii mees kui naine olid võrdväärsed kirjanikud ja loojad. Aga millegipärast on alati naised need, kes kannatavad, end ise ohvriks toovad, keda nende mehed loomes ära kasutavad ja jalge alla talluvad. Naised, kes ei usu ei iseendasse ega oma võimetesse, samal ajal kirjutades surematuid tekste. Õnneks mitte päris kõik polnud sellised, näiteks George Sand tundus end oma loomingus ja suhetes hästi tundvat.

Peamiseks süüdlaseks on Hustoni arvates dihhotoomia, kus mees on vaim ja naine keha ja see, kuidas kehalist on aastasadu alavääristatud ja ainult vaimu tähtsaks peetud.
Vähe on naisi, kes enne XX sajandi teist poolt on suutnud tunnistada ja väärtustada nii oma keha kui vaimu, ja elada seega elu, milles sensuaalsusel oleks samavõrd olemasoluõigus nagu mõistusel.
Mulle tundus "Loomispäevik" olevat just sellel hetkel mulle sobilik lektüür, sest ma üritasin ise parasjagu loominguline olla. Mis küll ei edenenud üldse nii hästi, nagu olin lootnud. Algul tundus lugemine täitsa sobilik. Oli hea lugeda, et ka sellised suurvaimud nagu Virginia Woolfe ja Elizabeth Barrett loominguga heitlesid ja tunda end hetkeks nendega sarnanevat. Või siis ka mitte. Zelda Fitzgerald kirjutas romaani haiglas kuue nädalaga! George Sandil tuli mängleva kergusega iga kuu uus romaan!

Aga mida kaugemale ma jõudsin, seda suuremat vaeva ma nägin. Ma ei üritanudki aru saada Simone de Beavuoir' ja Sylvia Plathi kannatuste teest, nende ängidest ja arusaamadest. Või siis sellest, kuidas need läbi Nancy Hustoni prisma paistavad. Jeebus, ma ei tahtnud sellest aru saada! Hustoni psühhoanalüütiline vaatenurk maalis naiste ja nende meeste elust ja loominguteest tõelise põrgu. Mida kaugemale ma jõudsin, seda masendunumaks ma muutusin. Ka ta ise kirjutab kusagil poole raamatu peal, et peab neist ängistavatest elulugudest kirjutamise lõpetama, enne kui tema jaoks hilja on.

Mina jõudsin ühel hetkel punkti, kus ma pidin lugemise katkestama. Vaatasin netist Georges Bataille'i fotosid oma naisest Unica Zürnist, mida Huston raamatus kirjeldas, ja mul hakkas paha. Füüsiliselt. Pidin pärast seda natuke aega Facebookis Simon's Cati videoid ja kassipilte vaatama (mille tagajärjel hakkas FB mulle kohe suuremal hulgal kassivideosid kuvama) ja tundsin, kuidas ma omaenda kirjatööst järjest kaugemale triivin.

Hmm, me ei olegi nii erinevad. Hustonit mõjutasid füüsiliselt need inimesed, kellest ta kirjutas, näiteks Sylvia Plathi uurimise ajal ei saanud ta magada ja Woolfi ajal süüa. Mind mõjutab jälle Hustoni kirjapandu omamoodi.

Aga ma ei saanud ka pooleli jätta. Ma jätan väga harva raamatuid pooleli ja nüüd tahtsin lihtsalt sellega rutem ühele poole saada. Et kui see läbi on, saan omaenda elu ja loomega edasi minna. Sest selge on, et enne nagunii ei saa. Pealegi lubas Huston, et varsti läheb paremaks. Esialgu veel ei läinud.

Mul oli raske kuidagi suhestuda kogu selle ihu, hinge, vaimu ja seksuaalsuse sasipuntrasse, mis paistab nende loominguliste naiste (sh ka Hustoni enda) ühisosa olevat. Elektra ja Oidipuse kompleks, ematapp, keha ohverdamine, põgenemine igavikku, ühtesulamine või jagamine, keha ja vaim, vaim ja keha. See raamat vihastas ja kurvastas, kuigi lõpus tundus, et on olemas väike lootuskiir. Sest kirjastaja ütleb Hustonile, et tema romaan (mille käsikirja ta äsja üle oli andnud) on eluvõimeline ja lapsuke on sündimas.

Paarid, kellest juttu on:
Scott ja Zelda Fitzgerald, George Sand ja Alfred de Musset, Elizabeth Barrett ja Robert Browning, Virginia ja Leonard Woolfe, Simone de Beauvoir ja Jean-Paul Sartre, Sylvia Plath ja Ted Hughes, Georges Bataille ja Colette Peignot, Unica Zürn ja Hans Bellmer.

Tõlkinud Leena Tomasberg

Teised kirjutavad:
Katkend
Sehkendaja
Rabarberibulvar
Sirp, Kätlin Kaldmaa
Istu mu pingile ...
trakyllmaprokrastineerinj2lle
Mööda netti
Laiapea
Ekspress

neljapäev, 7. september 2017

Anton Hansen Tammsaare "Elu ja armastus"

Keskkoolis lugesin läbi kõik Anton Hansen Tammsaare romaanid. Sest kohustuslik "Tõde ja õigus" meeldis, kirjandusõpetaja soovitas kindlasti ka "Põrgupõhja uut vanapaganat" lugeda ja kuna see meeldis veelgi enam, siis tulid järjest ka ülejäänud. Peamiselt 80ndatel ilmunud "Kogutud teostes" olid iga romaani lõpus pikad ja põhjalikud kommentaarid, kus siis seletati ära, kuidas nõukogude inimene Tammsaaret mõistma peaks. "Elu ja armastuse" lugemist alustasin miskipärast järelsõnast. Ja pärast selle lugemist ei näinud enam mingit mõtet teost ennast lugeda, sest kõik oli ju juba ära öeldud. Lisaks olin muidugi näinud ka telefilmi. Niisiis oli see ainuke teos Tammsaare romaanivaramust, mis mul senimaani lugemata.

Muide, vaatasin ka filmi uuesti üle ja pean ütlema, et see on üsna romaanitruu, kuni sinnamaani välja, et Rudolfi monoloogides võis näpuga raamatus järge ajada. Neid targutusi oli tegelikult üsna tüütu lugeda ja ma jätsin pooled vahele. Samas oskas Evald Hermaküla need nii meisterlikult ette kanda, et kuulates võis neis isegi mingi iva leida.

Mäletan Kogutud teoste järelsõnast seda, et "oli algusest peale selge, et suhe maatüdruku ja linnahärra vahel läheb lörri". Lugedes küll ei olnud algusest peale midagi selge. Irma oli küll kogenematu ja naiivne maatüdruk, kuid siiski tugev naine. Tema õnnetus oli selles, et ta ei osanud poole vinnaga armastada. Kas kõik või mitte midagi. Ja kuna Rudolf ei saanud teda teisiti oma sängi, siis pidi ta temaga abielluma. Olid sellised ajad. Ehk ta ise mõtles alguses, et seekord on teisiti. Muidugi ei olnud. Rudolf oli minu jaoks selline mõttetu mees kõigi oma pikkade targutustega elust ja armastusest, mis mitte kuhugi välja ei viinud.

Hoolimata teose vahepealsest venimisest (needsamad Rudolfi monoloogid), on raamat paeluv. Kusagil viimase kolmandiku peal hakkasin mõtlema, et mismoodi Tammsaare selle olukorra nüüd ära lahendab (ma olin lõpplahenduse vahepeal ära unustanud), sest tundus, et mõistlikku lõppu nagu polegi oodata. See raamat on nagu igakülgne analüüs armastuse võimalikkusest elus. (Sõna armastus kasutati raamatus 216 korda ja kui ka käändevormid juurde lisada, siis lisandus veel 305). Aga elu võimalikkusest armastuses? See tundub nagu võimatu olevat. Mõlemat korraga ei saa.
Armastajat naist ei suuda miski rikkuda, selles on asi. Sellepärast ongi armastus meil naistel selliseks ristiks kaelas, olgu abielu või muidu. Mehed ei armasta ju meie armastust, vaid armastavad lõbu. Armastus on neile koormaks. Sellepärast jätavad nad meid nende armastusega sinnapaika ja lähevad nende naiste juurde, kes ei armasta, vaid ainult lõbutsevad. 
Teised kirjutavad:
Danzumees
nõudmiseni
Rabarberibulvar