teisipäev, 25. juuli 2017

Robin Hobb "The Rain Wilds Chronicles"

Robin Hobbi "The Rain Wilds Chronicles" ("Vihmaoru kroonikad") on järjekorras neljas tema Elderlingide maailma triloogiatest. See koosneb küll neljast raamatust, aga lehekülgede arv kokku on sama mis teistel (u 2000).

Vihmaoru elanikud on avastanud uue elderlingide linna ja selle juurde asunduse rajanud. Sealsamas jõe ääres koorusid ka lohed, aga kuna nad olid meremadudena liiga kaua maailmas olnud ja liiga hilja koorumispaika jõudnud, siis ei tulnud ilmale ühtegi täisjõus ja lennuvõimelist lohet. Vihmaoru inimesed küll toidavad neid, aga vastumeelselt. Leitakse lahendus – lohed tuleb eskortida ülesvoolu, kus kuulu järele peaks asuma muistne elderlingide linn Kelsingra, mis neile elupaigaks sobib. Lohedele palgatakse saatjateks ja abilisteks seltskond noori, kes isegi sealsete standardite kohta on Vihmaoru poolt liiga tugevalt "märgistatud", ehk nad on moondunud rohkem, kui heaks tooniks peetakse.

See asjaolu märgib ka tetraloogia tooni, sest tegemist on noorte inimestega, kes alles avastavad ennast ja teisi. Nad on pandud tegutsema ühise eesmärgi nimel, kuid peavad ise hakkama saama olukorras, kus endised reeglid enam ei kehti. See tähendab võimumänge, enesekehtestamist, seksuaalsuse avastamist, südamete murdumist, ebakindlust, tülisid ja leppimisi, nagu ikka teismeliste puhul.

Esimesed kaks osa, "Dragon Keeper" ja "Dragon Haven" moodustavad terviku ja räägivadki põhiliselt lohede ja nende saatjate reisist mööda jõge müütilise linna otsinguil. Nendega on kaasas ka eluslaev, mille pardal kapten Leftrin, jahimehed ja noor lohehuviline kaubaisandanaine Alise Bingtownist koos oma mehe sekretäri Sedricuga. Igaühel on oma agenda ajada ja muidugi ei puudu ka siin keelatud armastus.

Järgmistes osades, "City of Dragons" ja "Blood of Dragons" tegevuspaik laieneb ja saab selgeks, et kuigi müütiline elderlingide linn on lõpuks lohede kasutuses, siis kauaks neil seal rahus olla ei lasta. Khaleetia hertsog igatseb ravivat loheverd, Alise'i isekas ja õel abikaasa Hest põhjatut rikkust elderlingide imeasjade kaudu ning paljud teised tahavad lihtsalt oma õnne katsuda. Ja need tegelased on valmis ükskõik milleks, et oma tahtmist saada.

"Vihmaoru kroonikatel" on oma võlu, sest need räägivad eelkõige lohedest. Lohed on julmad, kõrgid ja arrogantsed olevused, kolme riigi – maa, õhk ja vesi – valitsejad, aga ka nemad vajavad süüa ja puhkust. Ja ilma inimestest hooldajateta ei oleks nad üldse õigeteks lohedeks kasvanud. See muidugi ei takista neil ennast ülemaks ja inimesi alamaks pidamast. Aga kui lohede läheduses elamine mõjutab inimesi, siis sama kehtib ka vastupidi. Tegelased arenevad ja muutuvad, seda nii füüsilises kui ka psühholoogilises plaanis. Noorte hooldajate omavahelised suhted on vastuolulised ja tormilised, nende kõrval jäävad veidi vanemate tegelaste armulood kahvatuks. Kui "Tawny Manis" homoseksuaalsusele ainult vihjati, siis siin on see äkki üks olulistest teemadest ja selgub, et nii mõnigi eelistab samast soost partnerit.

Ka kogu ümbritsev keskkond on paeluv – "Eluslaevnikest" tuttav Vihmajõgi ja Vihmaorg on inimestele elamiseks üsnagi ebasõbralikud paigad, aga inimesed teadagi on ellujäämises leidlikud. Väga tore oli taaskohtumine juba "Farseerites" külastatud Kelsingraga, mille võludest ja imedest nüüd palju rohkem teada saab. Veel saab rohkem teada lohede ja inimeste omavaheliste seoste kohta ja kes ja mis elderlingid ikkagi olid.

The dragon wondered how humans had ever managed to survive when they could not keep their thoughts to themselves. The irony was that despite spraying out every fancy that passed through their small minds, they didn’t have the strength of intellect to sense what their fellows were thinking. They tottered through their brief lives, misunderstanding one another and almost every other creature in the world. It had shocked her the first time she realized that the only way they could communicate with one another was to make noises with their mouths and then to guess what the other human meant by the noises it made in response. “Talking” they called it. (Dragon Haven)

Teistest Hobbi teostest enam kannatavad "Vihmaoru kroonikad" venimise all. Liiga palju ebaolulist tühja-tähja, liiga palju sama asja ülekordamist, ehk ka liiga palju eri vaatepunkte. Need vahelduvad üsna kiiresti ja just siis, kui huvitavaks läheb, hakatakse hoopis millestki muust rääkima. Ükski raamat ei ole loetav iseseisvalt, sisuliselt on siin kaks kaheks jaotatud teost. Ainult "Dragon Havenil" on mingi mõistlik lõpetus.

Hobbil võtab auru ülessaamine alati aega, aga esimene osa, "Dragon Keeper" oli isegi minu jaoks katsumus. Aeglane, nii aeglane on tetraloogia algus. Samu asju korratakse mitu korda üle. Raamat algas pika peatükiga lohede koorumisest ja sellest, kui viletsad ja vigased nad välja tulid. Asi selge. Aga ei – sama asja räägitakse järgmistes peatükkides pikalt ja laialt üle vähemalt neli korda. Hobb muudkui kirjutab ja kirjutab, aga lugu edasi ei vii.

Hobbile omaselt ei lähe ühelgi tegelasel asjad nii nagu plaanitud ja neile saavad osaks kõiksugu katsumused, piinad ja alandused. Siinses teoses on ülemkurjamiks Khaleetia hertsog, kes ei kõhkle oma tahtmise saamiseks piinamast, tapmast, sandistamast nii mehi, lapsi kui ka naisi. Seda siis mitte isiklikult, vaid oma truude käsutäitjate abil, kellest paljud on lühikese lõa otsas ja seetõttu äärmiselt julmad. Teine kurjam, kuid pooltki mitte nii hirmus, on Alise'i abikaasa Hest. See tegelane ei pane kaasa elama ei ühes ega teises suunas – millegipärast jätavad temale osaks saavad kannatused lugeja täiesti ükskõikseks – kuigi võiks tunda vähemasti kahjurõõmu, et kuri saab kurja palga.

Ma näen, et ei oleks saanud "Vihmaoru kroonikaid" vahele jätta, sest see annab palju taustainfot sündmuste ja tegelaste kohta, mis on olulised järgmises, "The Fitz and the Fool" triloogias. Aga kogu sarjast on need küll kõige nõrgemad. Samas annan aru, et nooremale lugejale ja eriti lohearmastajale võivad need teosed olla vägagi haaravad.

Teised kirjutavad:
Ulmekirjanduse baas: Dragon Keeper, Dragon Haven, City of Dragons, Blood of Dragons

neljapäev, 20. juuli 2017

Elizabeth Gilbert "Big Magic: Creative Living Beyond Fear"

Elizabeth Gilberti "Big Magic: Creative Living Beyond Fear" ilmus eesti keeles 2016. aastal nimega "Suur võluvägi. Hirmudest vaba loominguline elu".

Elizabeth Gilbert (jah, seesama, kes kirjutas "Söö, palveta, armasta") julgustab kõiki elama loomingulist elu. Ta kirjeldab omaenda loomeprotsessi ja ütleb, et kui sa oled elus, siis sa oled loominguline inimene. Seega tuleb ainult peale hakata. Soovitavalt kohe praegu. Suurepärane raamat kõigile neile, kes kahtlevad ja kõhklevad, ei leia aega või julgust, et teha midagi, mida nad tegelikult tahaksid teha.

Alustuseks toob Gilbert nimekirja hirmudest, mis võivad takistada elamast loomingulist elu. Ja see nimekiri on hirmuäratav. Ma olen ühel või teisel ajal oma elust mõelnud igaühe peale neist. Vabastav on aga teada saada, et ma ei olegi oma hirmudes unikaalne.
  • You’re afraid you have no talent. 
  • You’re afraid you’ll be rejected or criticized or ridiculed or misunderstood or—worst of all—ignored.
  • You’re afraid there’s no market for your creativity, and therefore no point in pursuing it. 
  • You’re afraid somebody else already did it better. 
  • You’re afraid everybody else already did it better. 
  • You’re afraid somebody will steal your ideas, so it’s safer to keep them hidden forever in the dark. 
  • You’re afraid you won’t be taken seriously. 
  • You’re afraid your work isn’t politically, emotionally, or artistically important enough to change anyone’s life. 
  • You’re afraid your dreams are embarrassing. 
  • You’re afraid that someday you’ll look back on your creative endeavors as having been a giant waste of time, effort, and money. 
  • You’re afraid you don’t have the right kind of discipline. 
  • You’re afraid you don’t have the right kind of work space, or financial freedom, or empty hours in which to focus on invention or exploration. 
  • You’re afraid you don’t have the right kind of training or degree. 
  • You’re afraid of being exposed as a hack, or a fool, or a dilettante, or a narcissist. 
  • You’re afraid of upsetting your family with what you may reveal. 
  • You’re afraid of what your peers and coworkers will say if you express your personal truth aloud.
  • You’re afraid of unleashing your innermost demons, and you really don’t want to encounter your innermost demons. 
  • You’re afraid you neglected your creativity for so long that now you can never get it back. 
  • You’re afraid you’re too old to start. 
  • You’re afraid you’re too young to start. 
Hea uudis on see, et kõik need on vaid hirmud ja hirmudel ei tohi lasta oma elu segada. Niisiis, kuidas alustada?

Nojah, tuleb vaid peale hakata. Ei tasu oodata, et ühel päeval on sul piisavalt vaba aega, et tegeleda ainult loominguga. Mitte kellelgi ei ole piisavalt vaba aega, et tegeleda ainult loominguga. Isegi Herman Melville'il ei olnud, aga ometi ta kirjutas "Moby Dicki". Robin Hobb on rääkinud, kuidas tema kirjutas väikeste laste kõrvalt – vannitoa põrandal, kui lapsed olid vannis, jalgpallitrennis, rulluisuplatsil, kleepuva laua taga pannkoogirestoranis, kus ta töötas.

Kuidas luua ja üle saada kõigist neist hirmudest, et sa pole piisavalt originaalne?

Tuleb lihtsalt öelda ja jagada seda, mida sa tahad öelda ja jagada ning teha seda kogu südamega. Kui see on piisavalt autentne, siis on see ka originaalne. Loo, mida iganes sa tahad luua – ja lase sel olla üdini mittetäiuslik, sest on ülimalt tõenäoline, et keegi ei pane seda isegi tähele. Ja see on suurepärane. Tuleb aru saada, et täiuslikkuse tagaajamine on ajaraisk, sest mitte ükski asi ei pääse kriitikast. Pole vahet, kui mitu tundi sa kulutasid millegi veatuks lihvimisele, keegi leiab ikka selles mõne vea.
Recognizing this reality—that the reaction doesn’t belong to you—is the only sane way to create. If people enjoy what you’ve created, terrific. If people ignore what you’ve created, too bad. If people misunderstand what you’ve created, don’t sweat it. And what if people absolutely hate what you’ve created? What if people attack you with savage vitriol, and insult your intelligence, and malign your motives, and drag your good name through the mud? Just smile sweetly and suggest—as politely as you possibly can—that they go make their own fucking art. Then stubbornly continue making yours.
Ja loomine peab olema fun. Tähendab, muidugi on loomine raske töö, kuid see ei pea olema valu ja piin. Aga Gilbert hoiatab ka, et ei tohi kaotada julgust sel hetkel, kui asi ei ole enam lihtne ja mõnus. Sest mis hetk see on? See on hetk, kus alles hakkab huvitavaks minema.

Kellele seda vaja on?

Loomulikult sulle endale. Me kõik vajame midagi, mis viib meid nii kaugele endast eemale, et me unustame süüa, unustame pissida, unustame muru niita, unustame oma vaenlasi vihata, unustame oma ebakindlust haududa.
By completely absorbing our attention for a short and magical spell, it can relieve us temporarily from the dreadful burden of being who we are. Best of all, at the end of your creative adventure, you have a souvenir—something that you made, something to remind you forever of your brief but transformative encounter with inspiration.
Ja mis kõige suurem kergendus – tulemus ei ole oluline. Oluline on see, et sa lood.
“You are worthy, dear one, regardless of the outcome. You will keep making your work, regardless of the outcome. You will keep sharing your work, regardless of the outcome. You were born to create, regardless of the outcome. You will never lose trust in the creative process, even when you don’t understand the outcome.”
Teised kirjutavad:
Kruusatee
Rändaja
Õhtuleht
Loterii

kolmapäev, 12. juuli 2017

Megan Lindholm, Robin Hobb "The Inheritance & Other Stories"

Megan Lindholm on Robin Hobb on Margaret Astrid Lindholm Ogden. Kui Megan Lindholm kirjutab kaasaegseid linnafantaasiaid, siis Robin Hobb kirjutab epic fantasyt (eepiline fantaasia kõlab natuke tobedalt, või mis?). Megan Lindholm oli juba tunnustatud fantaasiakirjanik, kui ta tahtis kirjutada hoopis teistsuguses stiilis raamatut. Seetõttu valis ta omale uueks pseudonüümiks Robin Hobb ja päris pikalt ei olnud nende kahe omavaheline seos avalik.

"The Inheritance & Other Stories" on esimene ja ainus lühijuttude kogumik, mis sisaldab mõlema autori jutte. Iseenesest ei ole Robin Hobb kirjutanud eriti palju lühilugusid, sest Hobbi stiil on erinevalt Lindholmist laialivalguv ja detailirohke, mis ei ole lühilugude jutustamiseks just kõige sobivam viis. Nii ongi, et raamatus on seitse Lindholmi ja kolm Hobbi juttu, aga ruumi võtavad mõlemad pooled ühepalju.

Megan Lindholmi stiil erineb Hobbi omast kõvasti. See on konkreetsem ja lühem, kuigi ka temale meeldib nokitseda detailide kallal. Kõik seitse lugu tegelevad kaasaegse inimese probleemidega, kuigi mõni neist toimub tulevikus. Samas tuleb silmas pidada, et enamik lugusid on kirjutatud 15-30 aastat tagasi. Siin on vaesus, laste ärakasutamine, narkootikumid, hoolimatus ... ja kassid. Mitmes loos on kass või mitu.

"A Touch of Lavender" on Lindholmi kõige pikem jutt ja mulle meeldis enim. See räägib poisist, kes elab vaesuses koos oma emaga ja kelle elus kõik muutub, kui nad sõbrunevad tulnukaga. Samas toob selline kooselu kaasa hukkamõistu nii inimeste kui ka tulnukate poolt, mis viib vältimatu hukatuseni. Hoolimata kirjeldatud vaesusest, narkomaaniast, hoolimatusest räägib see lugu ennekõike armastusest.

"Silver Lady and the Fortyish Man" kirjutas Lindholm oma abikaasale neljakümnendaks sünnipäevaks ja see on tõesti armas lugu kirjanikuks olemisest, eneseleidmisest ja imede leidmisest igapäevases.
“The only magic that’s left in the world right now is the magic that we make ourselves, deliberately. You’re not going to stumble over enchantment by chance. You have to be open to it, looking for it, and when you first think you might have glimpsed it, you have to will it into your life with every machination available to you.” He paused. He leaned forward to whisper, “But the magic is never quite what you expect it to be. Almost but never exactly.”
"Cut" - siin on KÜSIMUS, mida võib endaga kaasa tuua liialt suur valikuvabadus ja mida sellega peale peaks hakkama. Kelle oma on minu keha? Kas ma võin sellega teha, mida tahan? Kui kaugele me võime minna iseenda keha üle otsustamisel? Aga oma laste keha üle?

"The Fifth Squashed Cat" on kummaline lugu võluväest, mida võib leida niisama lihtsalt, kui tead, kust otsida. Vihje - kass. Ja kui sa selle leidnud oled, siis võid ülejäänud elu elada nagu linnuke oksa peal. Aga siiski tuleb välja, et see ei kehti igaühe kohta ja enamik meist peab ikka oma igapäevast leiba palehigis teenima.

"Strays" - karakterid on selged ja tugevad, kuid lugu ise on karm ja räägib vaesusest, laste ärakasutamisest, narkomaanidest, hoolimatusest ... ja kassidest.

"Finis" on ettearvatava lõpuga lühike lugu, aga nauditav lugeda sellegipoolest. Siin harutab Lindholm klišeed vampiiridest ja proovib sellele läheneda veidi teistsuguse nurga alt.

"Drum Machine" on ka sõnumiga ja erilist muljet mulle ei jätnud. Millalgi tulevikus on laste sünnitamine range kontrolli all. Selle jaoks on vaja saada luba ja siis valitakse sulle välja kõige sobivam lapsetüüp. Peale selle on jutt muusika tegemisest, muusiku väljendusvabadusest versus konformismist ja kõik see on kuidagi omavahel seotud.


Kõik kolm Robin Hobbi lugu on talle iseloomulikult täis süngeid saladusi, surma ja karme valikuid. Ja lootusrikkaid lõppe. Need viivad lugeja tagasi Elderlingide fantaasiamaailma.

"Homecoming" jutustab loo sellest, kuidas kõige esimesed asukad Rain Wildsi (Vihmaorgu) jõudsid ja mida nad seal üle elama pidid. Jutustaja on kõrge üliku hellitatud naine, kellele alles pikkamisi kohale jõuab, et oma abikaasa mahhinatsioonide tõttu on nad kõigest oma varandusest ilma ja reis Vihmaorgu on tegelikult väljasaatmine. Siin on koos kõik oluline ühe jutu õnnestumiseks – iidne maetud linn, oma mugavustsoonist kaugele eemale lükatud inimesed, tundmatu ja ohtlik keskkond, mõistatuslikud juhtumused ja kasvupotentsiaaliga protagonist.
No. What turns my heart to rust this day is that my husband’s return, and the discovery of treasure in the buried city and the talk of returning to Jamaillia, dismantles the life I have built here. That grieves me. It is a hard thing to contemplate. When did I change so completely? This life is harsh and hard. This country’s beauty is the beauty of the sunning snake. It threatens as it beckons. I fancy that I can master it by giving it my earnest respect. Without realizing it, I had begun to take pride in my ability to survive and to tame some small part of its savagery. And I have shown others how to do that. I did things here, and they were significant. Now that will be lost to me. I become again Lord Jathan Carrock’s wife.
"The Inheritance" tegevus toimub Bingtownis ja jutustab tüdrukust, kes saab oma vanaemalt päranduseks vaid ühe medaljoni. Sellega seoses hakkab hargnema lugu, mis on ühteaegu julm ja lootustandev. Siin on reedetud armastust ja püsivust, loobumist ja uut lootust. Tihtipeale on väärtuslikum pärandus mitte materiaalne rikkus, vaid kogemused, mis sellega kaasas käivad.

"Cat's Meat" meeldis mulle ehk kõige rohkem. Buckis ühes väikeses külas elab noor naine, kelle tema peigmees kolm aastat tagasi lapseootel maha jättis. Ta on kuidagimoodi üksi hakkama saanud ja juba hakanud järje peale jõudma. Aga siis ilmub truudusetu mees uuesti tagasi ja nõuab omale kohta Rosemary ja tema poja elus. Aga ta pole arvestanud kassiga! Rosemary kass on otsustanud, et ta ei kavatsegi oma territooriumi mehele loovutada. Mida kõike üks ema pole nõus oma lapse eest tegema ja mida kõike üks kass pole nõus oma territooriumi kaitsmiseks tegema!

Teised kirjutavad:
Ulmekirjanduse Baas: Homecoming

neljapäev, 6. juuli 2017

Indrek Hargla "Apteeker Melchior ja Gotlandi kurat"

Indrek Hargla "Apteeker Melchior ja Gotlandi kurat" on sarja kuues teos ja tundub, et iga korraga läheb aina paremaks. Juba teises raamatus tegutsevad paralleelselt vana Melchior Tallinnas ja tema poeg Lübeckis. Noor Melchior kipub apteekriametist kõrvale kalduma, kuna salamõrtsukate vennaskond ja oma suure armastuse eest võitlemine röövivad kõik tema mõtted ja aja. Mis vististi ongi raamatu kaasahaaravuse üks põhjustest. Sest lisaks mõrvatöö lahendamisele on siin ka tubli annus seiklusi ja põnevust, rääkimata taevalikust armastusest.

Vana Melchior aga toimetab Tallinnas omasoodu, lahendab vanu ja uusi mõrvu ning avastab nende tagant palju suurema asja. Peale selle saab lugeja teada nii mõndagi keskaegse maailma kohta. Põigatakse piiskopilinna Tartussegi. Hulk lehekülgi on pühendatud kohtuistungile abielurikkumise kohta, mida oli väga lõbus lugeda. Pisut keskaegsest pangasüsteemist, kaubandusest ja suremisega seotud kommetest. Suremine oli erinevalt praegusajast kõigi asi. Kui rikas kaupmees sureb, siis käib sinna juurde hulk tegevusi alates testamendi tegemisest, pihtimisest, võidmisest kuni hüvastijätmiseni. Sureva mehe juurde tulevad kokku mitte ainult lähemad sugulased vaid ka gildivennad ja muud linnaelanikud. Ka apteeker Melchior on sureva kaupmees Duseborgi juurde palutud, kes üritab talle ühest ammutoimunud kuritööst rääkida ja vannutab teda õiglust jalule seadma, et süütud ei kannataks. Varustatud vaid karbi uhkete ja väärtuslike sõlgedega, hakkab Melchior saladust lahti harutama. Keegi üritab selle käigus tema elu kallale kippuda. Kes on aga Gotlandi kurat, kellest siin-seal räägitakse ja kelle eest Melchiori hoiatatakse?

Hargla, Melchior ja pikad arutlused patust, jumalast ja hingeõnnistusest käivad kokku nagu hõbesõlg ja seto naise rind. Karastunud lugeja juba teab ja laseb silmadel neist arutlustest kiiresti üle libiseda. Vähemalt minul kippus nende ajal tukk peale tulema. Samas jälle on tema keskaegne maailm selline, kust ei tahakski nii väga välja tulla. Raamat on üsna paks (558 lk) ja seega veedab lugeja selle seltsis mõne aja. Aga kui raamat juba läbi oli, siis oleks tahtnud veel selles maailmas koos Melchioriga ringi jalutada.

Teised kirjutavad:
Martinsoni raamatublogi
Kirjanduslik päevaraamat
Postimees
Sehkendaja
Triinu raamatud
Raamatuarmastus
Siiliste raamaturiiul
Lugemiselamused