kolmapäev, 21. juuni 2017

Robin Hobb "The Liveship Traders" triloogia

Robin Hobbi Elderlingide maailma teine triloogia, "Liveship Traders" ehk "Eluslaevnikud" algab pärast "Farseerite" triloogia lõppu. Tegevus toimub Bingtownis ja Jamaillias ning Kuus hertsogkonda on siin vaid kauge barbarite maa. Samas on seal toimunu mõjutanud ka Bingtowni, kuna sõda Punalaevnikega lõikas ära nende põhjapoolsed kaubateed. Siin on vaid üks tegelane, kes ka "Farseerites" toimetas. Kuna ma lugesin Hobbi vales järjekorras ja teadsin, kes see on, siis otsisin huviga autori vihjeid tema äratundmiseks, kuid neid on väga napilt. Kui ei tea, siis enne kolmandat osa ära ei arva.

Triloogia keskendub Vestritite perekonna liikmetele. Neil on eluslaev - haruldane võlupuust valmistatud laev, mille käilakuju on elus. Ainult eluslaevad on võimelised sõitma mööda mürgist Vihmajõge ja niimoodi Vihmaorust haruldasi ja maagilisi kaupu tooma. Vihmaorus elavad inimesed on sealse keskkonna tõttu moondunud, kuid kuna neil on ligipääs Elderlingide iidsetele väärisasjadele, siis tundub, et nad on rahul hinnaga, mida selle rikkuse eest maksma peavad. Ka võlupuu tuleb sealt ja maksab nii palju, et eluslaevade omanikud maksavad laeva võlgu veel mitu põlvkonda. Kuna ajad on halvad - sõda põhjas ja tülid Chalcediga (eesti keeles oli vist Khaleetia), kelle orjatöö najal toodetud odavamad kaubad ausate Bingtowni kaupmeeste kasumid ära on söönud, siis mõjutab see kõik ka Vestritite perekonna heaolu.

Nagu ikka, kulub Hobbil maailma ehitamiseks peaaegu terve esimene osa, "Ship of Magic" (Võlulaev). Nagu ikka, selgub, et kõik pole nii, nagu algul näis ja tegelased pole triloogia lõpus enam need, kes nad alguses olid. Erinevalt Farseeritest saavad otsad viimase raamatu lõpus kokku sõlmitud.

Rain Wild traders ehk Vihmaoru inimesed olid eriti põnevad. Kes nad sellised on, miks nad ennast loori taha varjavad ja kuidas nad elavad? Teise osa, "Mad Shipi" (Hull laev)  lõpus viib tegevus lugeja ka Vihmaorgu. Autor harutab saladust lahti vähehaaval ja minu jaoks oli küll sealne eluviis üllatuseks. Ühest küljest on Vihmaoru ohtlikes tingimustes elavad inimesed edukalt kohandunud väliste tingimustega, teisest küljest tundus naeruväärne, et nad olid säilitanud ranged käitumisreeglid ja tavad, mis tundusid täitsa loomulikud Bingtownis, aga mitte sellises maailmas. Minu jaoks läks just siin eriti huvitavaks. Malta ja Reyni suhte areng koos Vihmaoru saladustega viis mu jälle seisundisse, kus raamat varjutas iga muu hetke. Ja siis ilmus veel lohe, suurepärane lohe.

Ma ei teadnudki enne, et mul on selline tõmme lohede poole. Robin Hobbi lohed pole mingid taltsad inimeste sõbrad nagu näiteks Eragonis ega ka julmad ja salakavalad Tolkieni koletised. (Huvitav, millised G.R.R. Martini lohed on?) Hobbi lohed on uhked, võimsad ja arrogantsed. Neil on aastasadade taha ulatuv mälu ja sügaval teadmine oma ülimuslikkusest. Inimesed oma imelühikese eluea ja olematu jõuga ei ole nende jaoks miski. Ometi on nad inimestega tihedalt seotud.
The sky was not blue, oh no. Not once she had taken flight, for compared to her own gleaming self, what could claim to be blue? Tintaglia the dragon arched her back and admired the sunlight glinting silver off her deep blue scales. Beautiful beyond words. (The Ship of Destiny)
Seda lugu jutustab Hobb läbi mitme tegelase vaatepunkti. Autori tugevus on karakteriloome ja tema tegelased panevad tõesti omale kaasa elama. Sind huvitab, mida nad teevad ja mõtlevad, sa tahad, et nad oma eesmärgid saavutaksid ja ootad põnevusega, millise katsumuse autor neile järgmisena välja mõtleb. Triloogia tegelased muutuvad ja arenevad, eriti muljetavaldav on Malta. Malta oli algul eriti üheplaaniline tegelane, tüütu ja isekas tüdruk, kelle juurest tahtsin kiiremini edasi pääseda, aga kelle teekond tujukast ja hellitatud kaupmehetütrest kuningannaks oli mõjuv.

Keegi pole ainult kuri või ainult hea, kõik on inimesed oma nõrkuste ja pahedega. Ka sarja negatiivsed tegelased oskab autor mõistetavaks kirjutada. Isegi Kyle Havenil olid oma kaastunde- ja mõistmiskohad, rääkimata piraat Kennitist, kes oli eriti huvitav kuju. Kusjuures on üks oluline tegelane, Amber, keda me näeme ainult läbi teiste silmade.

Mulle vist ikkagi meeldivad Fitzi lood rohkem. Ehk on asi selles, et Eluslaevnikes on palju rohkem tegelasi, läbi kelle me maailma näeme. Nagu ma juba siin kirjutasin, on lugeja jaoks määrava tähtsusega, läbi kelle silmade ta maailma näeb. Eluslaevnikes näeme seda läbi paljude silmade ja see ühest küljest laiendab meie vaatevälja, teisest küljest killustab seda. Lugesin kokku, siin on viis peategelast, kuus olulist kõrvaltegelast ja veel terve hulk muid tegelasi. Samas on siin palju tugevaid naisi: kangekaelne Althea, kes valitsevatest normidest eriti ei hooli, perekonna matroon Ronica, hellitatud peretütar Malta, satraabi seltsiline Serilla, kes kasutab ära iga ettesattunud võimalust, madrus Jek, teise perekonna matroon Jani, piraadinaine Etta, isegi Keffria, kes ka lõpuks enese eest seisma hakkab. Naised, kes ei lase end lihtsalt oludel kanda, kuigi siin maailmas oodatakse neilt pigem seda. Mehed on ambivalentsemad, näiteks Brashen. Tema on kirjutatud ääretult sümpaatseks, aga ta on seda ilmselt just oma väikeste pahede pärast. Üks antipaatne kuju on satraap Cosgo, kellele küll kuidagi kaasa tunda ei saa. Aga isegi tema teeb lõpuks läbi mõningase arengu. Esimene mulje Serillast kui olude ohvrist hakkas kolmandas osas muutuma, kus paljastus hoopis võimuahne naine, kellele üldsegi enam kaasa ei tundnud.

Ma pean ikka vaatepunkti juurde tagasi pöörduma. Olen hakanud mõistma, kui palju see mõjutab teosest arusaamist. Raamatu inimeste jaoks on meremaod jälestusväärsed ja hirmuäratavad elukad, kellel pole keelt ega mõistust, kes saagi ootuses laevu jälitavad ja kelle jaoks inimene on vaid saak ja söök. Nii võiks see lugeja jaoks jäädagi.

Aga siis kirjutab Hobb peatüki meremadude vaatepunktist. Selgub, et nad on kõrgema teadvusega olendid, kes on palju enamat, kui vaid meremaod. Nad räägivad omavahel, suhtlevad keerukate terminitega, neil on eesmärk ja tahe. Neil on nimed, mälestused ja isegi oma laulikud! Madude vaatepunktist oli eluslaeva uputamine ja hävitamine nende endi ja laeva päästmine. Inimeste seisukohast oli see muidugi õudne hukk ja häving, aga sellest arusaamiseks pidi lugeja ise vaatepunkti muutma.

Viis, kuidas viimase osa, "Ship of Destiny" (Saatuse laev) lõpus kõik otsad ühte kohta kokku jooksevad, on liiga fantastiline. Samas, kui sa saad uskuda, et maailmas elavad lohed, meremadudel on laulikud, laevad on elus ja et on võimalik omavahel suhelda ainult mõtte jõul, siis võid ju uskuda ka sellist lahendust. Enne lõpplahendust läheb Hobbile omaselt kõik ainult hullemaks, tegelased saavad hoope siit ja sealtpoolt ning mõnel hetkel tundub, et nüüd ongi kõik läbi ja et nii hullust olukorrast ei suuda isegi autor välja tulla. Aga isiklik vaprus ja tahtekindlus teeb imesid, eriti kui maagiline maailm kaasa aitab.

Teised kirjutavad:
loterii: Võlulaev IVõlulaev II
loterii: Hull laev IHull laev II
Raamatute mets Võlulaev
Ulmekirjanduse baas: VõlulaevHull laevSaatuse laev

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar