teisipäev, 30. mai 2017

Jack Thorne, J. K. Rowling, John Tiffany "Harry Potter ja Äraneetud laps"

Kõigepealt – "Harry Potter ja Äraneetud laps" ei ole J.K Rowlingi kirjutatud Harry Potteri saaga kaheksas osa. Tegemist on Jack Thorne'i kirjutatud näidendiga, mis 2016. aastal Londonis esietendus. Näidendi aluseks on Thorne'i, Rowlingu ja John Tiffany tekst. Millegipärast ei ole kirjastused seda asjaolu liiga kõvasti reklaaminud ja nii on paljud lugejad pettuma pidanud.

Aga ei peaks. Sest lugu on hea ja maailm usutav. Peategelasteks on Harry Potteri ja Draco Malfoy pojad, kes on mõlemad Sigatüüka koolis outsiderid ja seetõttu omavahel sõbrunenud. Mõlemat varjutavad nende kuulsad isad, küll kumbki isemoodi. Aga kui nad otsustavad oma vanemate põhjustatud kahjutegu parandama hakata, saab üsna pea selgeks, et sekkumisel on tõsised tagajärjed. Seiklusi ja põnevust jagub eriti näidendi teises osas igale lehele ja kuni lõpuni ei ole selge, kes sellest võitjana välja tuleb. Sest tundub, et kuri on taas ärganud. Kuigi seiklused toimuvad poistega, on näidendi põhiteema isa ja poja suhted. Harry pole isaks olemises kuigi tugev ja Albus on mässav teismeline. Mõnes mõttes on  peategelaseks Harry Potter, sest nii nagu kõigis teistes raamatutes keerleb tegevus ümber tema, on ta ka siin keskne kuju. Loo moraal on selles, et ajaga ei tasu jukerdada ja et isegi kui sulle ei meeldi see olevik, milles sa praegu elad, võib teistsugune maailm olla palju hullem.

Teos on ilus, suur ja paks. Millega ta mind ära pettiski. Võtsin selle nädalavahetuseks maale minnes kaasa ja sain esimese pärastlõunaga läbi. Aga ma ei olnud ühtegi teist raamatut kaasa pakkinud, kuna arvasin, et nii toekat raamatut loen ikka paar päeva. Seega seisin bukahoolikute hirmuunenäo ees – terve päev ees ja mitte midagi ei ole lugeda!

Niisiis, lugemine läheb ruttu, aga raamatu rütmi sisseelamine võttis veidi aega. Näidend ei ole ju suurt midagi muud kui kondikava – dialoogid, mõned repliigid ja ümbritseva keskkonna lühikirjeldused. Mis tähendab, et kõik muu tuleb ise juurde mõelda. Potteri maailmaga tuttavatele ei valmista see mingeid raskusi, sest tegevus toimub tuttavates paikades, tegelased on küll 19 aastat vanemad, aga muidu ikka needsamad. Peale selle sai ajarändude kaudu näidata kõigile juba tuttavaid paiku, tegelasi ja olukordi. Mina sain küll raamatut lugedes võlurite maailma taas täiesti sisse elada.

Dialoogid tundusid vahel sellised imelikud, aga need on ju mõeldud eelkõige laval välja ütlemiseks ja see on uskumatu, mida üks hea näitleja tekstiga teha oskab. Tekkiski tahtmine näidendit näha – kuidas nad kõik need ilmumised, kadumised ja muundumised (mitmemahlamögin!) tehniliselt lavale on seatud? Mulle tundub, et paljud näidendi lugejate etteheiteid tulenevadki asjaolust, et tegemist ei ole romaaniga. Näidend on ju oma olemuselt tarbetekst, mis ärkab ellu alles laval. Lugeja peab olema ühekorraga näitleja, lavastaja, kunstnik ja dekoraator.

Tõlkinud Krista Kaer ja Kaisa Kaer

Teised kirjutavad:

Tänan Varraku kirjastust raamatu eest

pühapäev, 28. mai 2017

HeadRead 2017

Kätlin Kaldmaa ja Hanneleele Kaldmaa
Kuna HeadReadil tegin seekord märkmeid, jagan. Ei pretendeeri ülevaatlikkusele, arusaadavusele ega isegi mitte tõsiseltvõetavusele. Pidin tegema valikuid, kas lugeda kodus Robin Hobbi (hetkel on pooleli Mad Ship) või kuulata linnas kirjanikku. Vahel võitis üks, vahel teine.

Olen festivalil alati käinud kuulamas ka kirjanikke, kellest ma midagi kuulnud pole või kelle raamatuid ei ole lugenud ja avastanud nii väga huvitavaid mõtteid ja hoopis teistsuguseid maailmu. Tegelikult ei ole olulist vahet, kas kuulata autorit, keda sa lugenud oled või mitte. Sest autor ei võrdu oma teostega ja isegi kui neid lugenud oled, ei ütle need sulle kirjaniku kohta mitte midagi. Raamatu lugemine ei vii lugejat autorile lähemale.

Muidugi, kui kirjanik räägib teosest, mida sa lugenud oled, siis saad teada midagi selle kirjutamise tagamaadest ja ehk ka mõnele lahtiseksjäänud küsimusele vastuse.

Kirjandusfestival on pigem võimalus kuulata huvitavate inimeste huvitavaid mõtteid (ja mõnikord ka mitte nii väga huvitavaid). Asjaolu, et rääkijad on kirjanikud, on lihtsalt boonus. Teine asi on luuleesitlused, mida seekordsel festivalil oli palju. Muidugi, vorm on lühike ja seda on võimalik efektselt ette kanda. Keegi ei jaksa ju viis tundi romaani ettelugemist kuulata. Isegi lühijutu puhul jagub kannatust ehk kümneks-viieteistkümneks minutiks, mitte enamaks.

Näiteks oli väga huvitav kuulata Tan Twan Engi, kelle raamatuid ma lugenud ei ole, ja mitte eriti huvitav kuulata Jean-Philippe Toussainti, keda jällegi olen. Enamasti on kirjanikud üsnagi lahedad sellid, näiteks Simon Clark rääkis pika jutu sellest, kuidas ta käis vanglas sarimõrvaritele esinemas ja Graeme Macrae Burnet on ikka veel oma ootamatust edust hämmeldunud (aga ka väga rõõmus selle üle). Meelis Friedenthal aga tundub mulle kirjanikuna täiesti teisest maailmast olevat. See, kuidas ta näeb kirjutamist, mis on tema jaoks tähtis – iga asi on sümbol, iga koma tähenduslik ja isegi viga on oluline. Ta tunnistas, et on kirjutanud oma raamatutesse selliseid asju, mis on tähenduslikud ainult temale endale ja ta ei eeldagi, et lugeja selle üles leiaks. Vaata arrogantsi! Tabasin end mõttelt, et ta on minu maailmast liiga kaugel. Samas ei takista see mind tema teoseid lugemast.

Kaks kirjanikku ütlesid, et neid on mõjutanud Dostojevski "Kuritöö ja karistus". Touissant hakkas pärast selle lugemist ise romaani kirjutama ja Macrae Burnet ütles oma teose "Tema verine sepitsus" kohta, et see ei ole kriminaalromaan, vaid romaan kuriteost, just nagu "Kuritöö ja karistus", ja et teda huvitas eelkõige kurjategija mõttemaailma avamine. Mulle hakkab järjest enam tunduma, et peaks ka "Kuritööd ja karistust" lugema.

On tore, et festival pakub verinoortele autoritele võimalust oma katsetusi esitleda. Kui kohale jõudsin, siis avastasin, et olen ilmselt saalis kõige vanem isik, aga siis tuli õnneks Contra ka kuulama. Noored on julged esinema, aga teistmoodi kui minu eakaaslased. Laval on nad küll väheke närvis, aga muidu tunnevad end vabalt ja vähemalt pealtnäha iseendaga rahujalal. Kümme autorit olid täiesti eriilmelised, diapasoon ulatus õrnadest armastusluuletustest läbi mässumeelse nõudlikkuse etnoõuduseni. Riskin nüüd kõlada keskealise kadunud nooruse tagaigatsejana, aga tütarlaste armastusluule oli ilus kuulata kogu oma värskuses ja siiruses. Nagu saaks tagasi pöörduda samasse vanusesse, kui tunded olid veel nii ausad ja ilma kibeduseta. Omaenda roheline kaustikukene tuli meelde.

Ja siis oli veel Puuluup. Ma olen neid varem mitu korda kuulanud, aga pole millegipärast kunagi varem tajunud, kuivõrd psühhedeelsed nad on. Milliseid helisid on võimalik välja võluda tagasihoidlikust Hiiu kandlest!
Puuluup
Oh, ja siis käisin ka Jason Goodwini krimikirjanduse töötoas, kus ta rääkis sellest, mida ta ise on krimiromaane kirjutades õppinud. Krimkade puhul ei ole süžee eriti oluline. See on ju üldiselt alati üsna samasugune. Süžee on kui rendiauto – tähtis on see, kes on autos, millest nad räägivad ja mida näevad. Ehk olulised on tegelased. Ja muidugi, selleks et kirjutada head krimkat, tuleb lihtsalt alustada kirjutamist!

Festivali pildialbum

kolmapäev, 10. mai 2017

Robin Hobb "Tawny Man" triloogia


Juhtus nii, et lugesin Robin Hobbi esimest, „Farseer'ite“ triloogiat viis aastat tagasi ja jätkasin sel aastal „Tawny Mani“ triloogiaga. Ma pole vist eales ühtegi raamatut nii kiiresti lugenud. Kui esimese osa („Fool's Errand“) lugemine võttis aega tavapäraselt (25 päeva), mis tähendas, et vahepeal elasin muud elu ka, siis 736 lk „Golden Fooli“ lugesin läbi seitsme päevaga ja 928 lk „Fool's Fate“ 13 päevaga. Mina, kes ma piisavat und väga tähtsaks pean, avastasin end kell pool kaks öösel raamatut lugemas. Tegelikult elasingi täielikult sisse kusagil esimese osa lõpus. Robin Hobbil võtab auru ülessaamine aega, sama juhtus ka „Farseer'ite“ triloogias, aga siis kui käima läheb, enam pidama ei saa.

Hobbi loodud maailm on nagu skill-pillar, mis tõmbab kasutajat enda poole ja kui hoolikas ei ole, on võimalik ennast sellesse täielikult ära kaotada. Robin Hobbi raamatutel on minu jaoks samasugune tõmme – mida rohkem ennast neisse mässida, seda suuremaks ahvatlus läheb. Edasi juhtus nii, et lugesin uuesti läbi „Farseer'ite“ triloogia, seejärel mõtlesin, et lehisen „Tawny Manis“ natuke huvitamaid kohti, mis lõppes sellega, et lugesin ka need kolm raamatut teist korda läbi. Seejärel võtsin ette "Fitz and the Fool" raamatud. Kuna sain esimesed kaks raamatut läbi 20 päeva enne viimase osa ilmumist, mõtlesin, et nüüd on hea teha vaheaeg ja lugeda näiteks midagi muud või üleüldse pisut elu elada. Pidasin vastu viis päeva ja asusin „Fitz and the Fooli“ üle lugema. Aga kui päris aus olla, siis hetkeks tundsin, et olen väsinud. Pidevast kaasaelamisest ja erutusseisundist. Sest Hobbi maailm ei ole enamjaolt rahulik kulgemine, seal ikka juhtub kogu aeg midagi, millele kaasa elada ja mille pärast kurvastada või rõõmustada.

Hobb kirjutab pikalt ja laialt, kindlasti oleks saanud ligi 2000 lk triloogiat kõvasti lühemaks teha, ilma et tervik kannatada oleks saanud. Väga palju on sellist, mis ei vii tegevust edasi. Aga me anname selle talle andeks. Sest tema maailm on selline, kus tahaks rohkem sees olla ja pikad kirjeldused, kuidas jahiseltskond liikuma hakkab või peategelase enesehaletsuslikud mõtisklused või lihtsad dialoogid võimaldavad nii maailma kui ka tegelasi avardada ning kauem nautida. Lisaks saab palju teada sellest, mida ja kuidas keegi kusagil sõi ja milliseid riideid kandis. Söök on Hobbile väga oluline. Ja juuakse kannude kaupa teed.

Praeguseks olete juba aru saanud, et minu puhul on tegemist lootusetu juhtumiga ja mingit tasakaalustatud arvustust siit loota ei ole. Tegelikult pole üldse mingit arvustust loota, aga see-eest panin kirja igasuguseid mõtteid. Kui te Hobbi maailma alles sisenete, siis palun ärge siit enam edasi lugege. Liiga palju spoilereid, mis võivad avastamisrõõmu rikkuda.