teisipäev, 31. jaanuar 2017

Alan Bradley "Piruka magus põhi" ja "Mõrv ei ole lapsemäng"

Alan Bradley krimiromaanid (eesti keeles on seni ilmunud "Piruka magus põhi" ja"Mõrv ei ole lapsemäng") olid tore üllatus – mõnusa õhustikuga vana kooli krimkad. Ma ei ole eriti suur kaasaegse nordic noiri ja sarimõrvarite armastaja. Kui täpne olla, siis ma ei salli neid silmaotsastki. Bradley raamatute tegevus toimub aga 1950ndatel Inglismaal suures maamõisas, kus jõukas pereisa kasvatab kolme tütart. Ega ta neid suurt muidugi ei kasvata, rohkem huvitab isa tema margikogu. Tütred kasvavad üsna omapäi, iseäranis peategelane – 11-aastane Flavia de Luce. Flaviat võiks nimetada hulluks teadlaseks – üle kõige armastab ta oma keemialaboratooriumi, kus eri ainetega katseid teeb ja oskab kokku segada ka mürke. Mida muuhulgas vanemale tüütule õele huulepulga sisse segada. Ja siis asjade kulgu tähelepanelikult jälgida ja päevikusse märkmeid teha.

Niisiis on detektiiviks 11-aastane tüdruk, mis ühest küljest annab talle ligipääsu inimeste juurde, kes politseile midagi ei räägi, küll aga väikesele tüdrukule. Aga teisest küljest muidugi ei võeta väikest tüdrukut suurte maailmas kuigi tõsiselt. Oma nina igale poole toppides satub ta ka eluohtlikesse olukordadesse, aga lõpuks aitab ikkagi mõrvari välja selgitada.

Mulle meeldisid Bradley krimkad just nimelt nende õhustiku pärast – vana hea Inglismaa, mis 50ndatel on veel mõnusalt vanamoodne. Kuna autor on praegu 70ndates, siis oskab ta seda aega üsnagi tõetruult edasi anda. Flavia ei ole 11-aastase kohta küll eriti usutav, aga see ei ole oluline, sest millal enne on krimkades detektiivi usutavus üleliia oluline olnud? Peaasi, et saab müsteeriumile kaasa mõelda, eriti soovitatavalt kaugemas minevikus ja võõral maal.

Ootan põnevusega Flavia de Luce sarja järgmisi osasid.

Tõlkinud Bibi Raid

Teised kirjutavad:
Juuli raamaturiiul
Lugemissoovituse blog
Sõber raamat
Mariann

neljapäev, 26. jaanuar 2017

Sofka Zinovjeff "Punane printsess"

Tõsielul põhinevad ja ajaloolised raamatud võivad hoolimata põnevast sisust teinekord üsna igavalt kirja pandud olla. Saad küll oma info kätte, aga lugemine edeneb vaevaliselt. Sofka Zinovjeffi "Punane printsess" ei ole kohe kindlasti selline raamat. Lugesin seda kui põnevikku ja ei jõudnud ära oodata, millal uuesti kätte saan võtta.

Vanaema andis Sofka Zinovjeffile oma päeviku, mis oli valmistatud 150 aastat tagasi tema vana-vana-vanaema jaoks. Need leheküljed olid mõeldud Peterburi privilegeeritud preili naiselike mõtiskluste tarvis: kaarikusõidud mööda Nevski prospekti, armusaladused, seltskondlike teeõhtute intriigid ja paleeballid, seenelkäigud kasemetsas, perekonnaskandaalid, reisid välismaale tervisevetele, võib-olla juthumisi isegi mõni duell. Sellise elu keskele sündis 1907. aastal autori vanaema Sofka ehk vürstinna Sofia Dolgorukaja. Kuid 1940. aastaks, kui ta hakkas raamatut päevikuna kasutama, oli nii tema ise kui ka olud dramaatiliselt muutnud – temast oli saanud Briti kodanik proua Sofka Skipwith ja maailmas käis sõda. (lk 18)

Päevik kannustas Zinovjeffi oma vanaema elu põhjalikumalt uurima ja ta pani selle "Punases printsessis" ääretult haaravalt kirja. Oli ta ju oma nimegi vanaemalt saanud. Autor tegi väga põhjalikku uurimistööd – ta käis nii Peterburis kui ka Krimmis esivanemate elukohti vaatamas ja rääkis paljude inimestega, nii oma sugulaste kui ka teistega, kes vanaema olid tundnud. Kusjuures ta isapoolsed sugulased olid Sofka suhtes üsna vaenulikult meelestatud ja head sõna tema kohta öelda ei olnud. Jättis lapsed maha, selleks et teiste meestega ringi lasta ja kommunismi levitada! Zinovjeff proovib siiski vaadata eelarvamuste taha. Ta kirjutab põhjalikult ka Sofka vanematest, kes samuti ei olnud kuigi konventsionaalsed inimesed. Muuhulgas mängib rolli ka Volkonskite pere, kelle Eestis asuv Keila-Joa mõis osutus Sofka isa jaoks päästerõngaks Venemaalt pagemisel (soovitan lugeda ka Sergei Volkonski mälestusi).

Dolgorukide perekond kuulus Venemaa kõige kõrgemasse klassi ja oli päratu rikas. 1919. aastal põgenes Sofka koos vanaema Olgaga Inglismaale. Nad asusid esialgu elama Londonisse, kus Olga juurde asus elama veel emata jäänud lapselaps, kellega koos saabusid ka lapsehoidja ja guvernant. Majas elasid kokk, toatüdruk, koduabiline ja Olga isiklik hooldaja. Olga, kes ei osanud isegi oma saapaid ise kinni nöörida, oli veendunud, et tegemist on "rangeima kokkuhoiuga". Jah, läks tarvis seitset inimest, et hoolitseda kolme naissoost Dolgoruki eest vanuses kuuskümmend üheksa, kaksteist ja neli. (lk 117).

Sofka juhtum polnud tüüpiline privileegid kaotanud vürstitari või kodumaast ilmajäänu pagulase lugu. Ta oli kommunismi eest pageja, kes võttis omaks oma eeldatava vaenlase filosoofia. Autor kirjeldab oma vanaema tormilist elu nauditavate üksikasjadega, samas on kogu aeg ka suurem pilt selja taga. Sest elas ta ju tormilistel aegadel, mil kõik muutus ja siis muutus veel kord ja siis veel. Sofka oli väga vastuoluline isik, sest tõepoolest – Vene vürstitari ühinemine kommunistliku parteiga? Vangilaager Prantsusmaal II Maailmasõja ajal, sõprus Lawrence Olivieriga, lugematud armulood, astumine kommunistlikkusse parteisse, pidev ringireisimine – suurem osa tema elust pidi ta silmitsi seisma ebastabiilsuse, muutuste, kaotuste ja hirmuga. Kuni lõpuks seadis end 54-aastaselt sisse Cornwalli, kuhu jäi elu lõpuni paigale.

Tõlkinud Brigitta Davidjants

Teised kirjutavad:
Ekspress
Kiiksu lugemisarhiiv
Istu mu pingile...

teisipäev, 24. jaanuar 2017

Enn Vetemaa "Eesti näkiliste välimääraja"

Enn Vetemaa "Eesti näkiliste välimääraja" oli omal ajal vist ikooniline teos. Pealtnäha lihtne ja lõbus raamatuke, aga teades tolleaegseid olusid (esmatrükk ilmus 1983. aastal), siis kaldun arvama, et teosesse on peidetud hulganisti vihjeid ja kriitikat valitseva korra vastu. Praegu on lõbus lugeda, kuidas naiadoloogia kommunismiehitaja tööplaani sobituma peaks. Teos on kirjutatud tõsises teadusliku välimääraja stiilis, siit saab teada nii näkiliste süstemaatilise liigituse kui ka vahendid, mida näkiuurija ehk naiadoloog uurimistööks kasutama peab. Ennekõike on naiadoloogia väliteadus - kõige tähtsam on näkiliste pidev vaatlemine ja tundmaõppimine looduses. Vaatluse korralikuks läbiviimiseks ja talletamiseks peavad tingimata kaasas olema märkmik, pliiats, nuga selle teritamiseks ja välimääraja. Määraja, märkmike ja muu kirjanduse paigutamiseks on väga otstarbekas üle õla kantav välitasku. Pikemail matkadel kanname kaasas ka seljakotti, kuhu piagutame kompassi, ujumislestad, fotokaamera, toidukraami jne. (lk 13).

Ei ole vaja karta, et näkid kuidagi ohtlikud oleksid, see on kõik absurdne vananaistejutt. Suuremas osas on näkid kartlikud, malbed ja õrnad olendid, kes igatsevad inimestega häid kontakte luua, kuid tihtipeale osutuvad sellekski liiga pelglikuks.

Selliste teadmistega varustatult saab algaja näkiuurija vaatlustele asuda. Kõige tähtsamaks näkkide käitumise juures tuleb pidada peibutuspoose (peibutustegevust). Põhiliselt just nende järgi ongi näkilised sugukondadeks jagatud. Kaunisjuuslaste ja peakratslaste sugukonnad ehitavad oma peibutuskunsti usule kauniste juuksekiharate mõjust inimhingele. Pesurid on peibutuslikuks tööprotsessiks valinud aga pesemise. Röökurlased rajavad oma lootused kaunile lauluhäälele, samas kui paljastisslastele on elu, armastuse ja tervise sümboliks katmata piimanäärmed.

Vetemaa tugineb välimääraja koostamisel paljuski M. J. Eiseni "Näkiraamatule" ja muudele vanarahva juttudele. Paljud kokkusaamiste kirjeldused on raamatus ära toodud. Aga samuti käsitletakse näkifüüsikat, nagu metamorfoose ja autor pole peljanud välimäärajas ka hulga valemeid ära tuua.

esmaspäev, 23. jaanuar 2017

James Krüss "Majakas Vähimadalal" ja "Timm Thaleri nukuteater"

James Krüss on kõige ehtsam jutuvestja. Eestis on ta eelkõige tuntud raamatu "Minu vaarisa ja mina ehk Suur ja väike Boy" järgi, mis on igatepidi üks väga tore raamat. Seal jutustati jutte. Sedasama tehakse ka raamatutes "Majakas Vähimadalal" ja "Timm Thaleri nukuteater ehk Müüdud inimarmastus", mida nüüd lugesin. Lapsena lugesin ka "Timm Thalerit ehk Müüdud naeru", mis tundus siis päris jube raamat. "Timm Thaleri nukuteater" on sellele nagu järg, kus parun uuesti välja ilmub, aga seekord ei lähe keegi tema õnge. Selle asemel jutustatakse aga lugusid. Paljudes lugudes on õpetlik moraal, tuleb hoida keskkonda ja liiga ahne ka ei tohi olla. Tegevus toimub Veneetsias, kus autor kohtub uuesti Timm Thaleriga, mõlemad juba täiskasvanud.


Ka "Majakas Vähimadalal" jutustatakse lugusid. Vähimadalal asub majakas ja seal elab majakavaht Johann, kellel on sõber Alexandra, kes on kajakas. Lisaks on raamatus veel tädi Julie ja poltergeist Võrgu-Hans. Nad kõik räägivad üksteisele jutte, mis kõik on täiesti tõsilugu, kuigi tõestada seda muidugi ei saa!

Ühesõnaga, soovitan James Krüssi kõigile lastele ja lapsemeelsetele lugudearmastajatele. Või siis autori enda sõnadega – kõigile neile, kes armastavad inimesi.

Tõlkinud Eve Sooneste

pühapäev, 22. jaanuar 2017

Fuchsia Dunlop "Haiuim ja Sichuani pipar"

Inglanna Fuchsia Dunlop läks 1994. aastal Hiina Chengdu linna Sichuani ülikooli tegema uurimustööd Hiina poliitilisest suhtumisest vähemusrahvustesse. Tol ajal oli välismaalaste seltskond Chengdus tilluke. Dunlop kirjutab, et nüüd, mil maailm joobub Hiinast, on keeruline mäletada, kui marginaalne see 1990. algul tundus. Ka Londonis suhtusid sõbrad tema hiina keele õpingutesse kui ekstsentrilisse, et mitte öelda lõbustavasse vahejuhtumisse. Hetkest, mil ta Hiina jõudis, oli ta peaaegu ülejäänud maailmast ära lõigatud. Kõigele lisaks peeti teda salateenistuse agendiks. Mis mõttes sõidab noor naine Hiina selleks, et seal kokakunsti õppida?

Tegelikult oli Dunlop hellitanud lootust professionaalseks kokaks õppida, aga õppelaen tahtis maksmist ja niimoodi oligi ta jõudnud punkti, kus tegi igavat tööd. Võimalus sõita Hiina pakkus teretulnud vaheldust. Seal sukeldus ta ülikooliõpingute asemel Hiina köögikunsti saladustesse. Hiljem pöördus ta Hiinasse mitu korda tagasi, nüüd juba toiduajakirjanikuna. Dunlop on kirjutanud lisaks nendele mälestustele ka mitu Hiina köögi ainelist kokaraamatut ja siit saab lugeda, kui põhjalikult ta nende jaoks uurimustööd tegi.

Dunlop otsustas algusest peale, et sööb kõike, mida pakutakse. Hiina köök on lääne inimese jaoks igal juhul eksootiline, sest esiteks süüakse ära kõik, mis süüa annab, nagu näiteks kanajalad, skorpionid või meripurad. Teisalt muidugi on igapäevane toit palju igavam ja koosneb enamasti riisist ja sealihast, samuti on Hiina suur ja selle eri osades süüakse üsna erinevat toitu.

Peale Hiina söögikunsti kirjeldamisele saab raamatust teada päris palju Hiina ajaloo kohta, näiteks on eraldi peatükk Hiina viimase keisri kohta. (Kelle elu polnud üldsegi mingi meelakkumine, eriti toidu mõttes). Poliitilisest olukorrast kirjutab autor ka, aga siiski üsna vähe. Ta kirjutab oma mälestusi segamini Hiina kultuuri ja kommete kirjelduste ja toiduretseptidega. Nauditav kompott, täpselt nagu Hiina ja Hiina köök ise.

Tõlkinud Kreet Volmer

Teised kirjutavad:
Uus raamat Klassikaraadios
Ekspress
Kultuuritarbija 60+
Raamatud ja Kassid ...
Õhtulehe raamatublogi
Õhtuleht

pühapäev, 15. jaanuar 2017

Adeline Tannbaum "Moodne perenaine"

Adeline Tannbaumi keedu- ja majapidamisjuht "Moodne perenaine" ilmus 1937. aastal ja oli tema viimane ja kõige mahukam teos. Raamat anti 2013 uuesti algupärasel kujul välja.

Kui teoses "101 Eesti toitu ja toiduainet" jäi põnevaid leide väheks, siis siin on neid küllaga. Eelkõige on toitudel naljakad nimed.

Kirjutasin mõned välja:
75. Lenivki (kohupiimakäkid)
88. Erutav suupiste (sibulatest)
109. Isuheeringas (heeringas tükeldatakse, segatakse muude ainetega ja vormitakse uuesti heeringakujuliseks)
111. Segatoit (rosolje)
145. Mõnukurgid (täidetud hapukurgid)
146. Rammutoit (böff)
147. Eesti rahvustoit (kamararullid)
148. Pidu lõpp (popurrii) - Kõiksuguste järelejäänud toitude jätted jaotatakse ühesuurusteks tükkideks, segatakse vähese tomatikastme või majoneesi või koorega ja seatakse sügavale vaagnale.
280. Pikantne õlg (kiluküpsised)
320. Ihatav kalasupp (kalaseljanka) ja 321. Ihatav lihasupp (lihaseljanka)
400. Lamba-ootusroog - kõlbab külmalt süüa aedviljaga
415. Keelepärane koondus (magus koorekreem)
439. Rõõmuroog (veiniga ülekallatud apelsinid)
497. Rauakoogid (vahvlid), samas järgmise retsepti nimi on vahvlid - tundub, et kummagi puhul kasutatakse eri liiki raudu
506. Veevullid (keedutainast rasvas küpsetatud koogid)
556. Nõmmeliiv (küpsised)
623. Vanaeit (kulitš või baba)
709. Sooja - on tarvilik külmade toitude maitse tõstmiseks. Valmistatakse šampinjonide vartest, mida hapendatakse, keedetakse paksuks ja seejärel pannakse teelusikatäis toidutele maitseks.

Õpetatakse tegema järeletehtud oliive ploomidest (710), rabarbrilehtedest spinatit (746), aga tehakse ka kurgiga magusat torti (736) ja kohvisaia (738). Moosivahust saab teha kisselli (749), koorevahukreemi rukkileivaga süüakse ilma kõigeta (449). Hapukoorejuustu valmistatakse mullas (5) - hapukoor segatakse köömnete ja soolaga, seotakse valge riide sisse ja maetakse mulla alla. 2-3 päeva pärast on juust valmis!

Ploomikeedise vedelik jääb sirgeks. Sirokluu-aparaadiga pumbatakse purkidest õhk välja. Puru on porrulauk, maisipähik maisitõlvik, kodumaa pähklid ilmselt sarapuupähklid. Üks asi jäi mulle küll arusaamatuks - 276. vasikapiim. See loputatakse, puhastatakse veristest nahkadest ja keedetakse mõni minut soolatud vees, pannakse sõelale nõrguma. Mis asi see küll on?

Lisaks toiduretseptidele on raamatus ka majapidamisjuhised, kust selgub, et Persil oli juba tol ajal pesemiseks väga soovitatav pesupulber ja tolmuimeja oli Elektrolux.

Järgmist retsepti mõtlen katsetada - biskviit, milles on jahu asemel manna.

594. Mannatort
Ained: 6 muna, 200 g suhkrut, 150 g mannat ja väike peotäis mandleid.
6 munarebu hõõrutakse 200 g suhkruga vahuks, riputatakse vähehaaval manna ja ühtlasi puhastatud ning tambitud mandlid juurde ning viimaks segatakse munavalgevaht kergesti hulka. Korraga küpseb see taigen võitatud ja riivsaiaga riputatud vormis umbes 3/4 tundi mitte väga kuumas ahjus. Jahtunult võib torti traadiga läbi lõigata ja roosa kreemiga nr. (251) järgi täita kui ka pealt ilustada. Täitmiseks võib tarvitada sissetehtud puuvilja ja kaunistamiseks sukaadi.

Roosa kreem on želatiiniga paksendatud piima-keedukreem sidruniõliga.

Teised kirjutavad:
Tiramisust ja Fata Morganast - palju rohkem infot Adeline Tannbaumi kohta, siit leiate ka keelepärase koonduse retsepti
Kirjandusministeerium

reede, 13. jaanuar 2017

Ester Bardone, Anu Kannike, Inna Põltsam-Jürjo, Ulrike Plath "101 Eesti toitu ja toiduainet"

Ester Bardone, Anu Kannike, Inna Põltsam-Jürjo ja Ulrike Plath on "101 Eesti toitu ja toiduainet" kirjutamisel teinud ära aukartustäratava töö. Kuna tegemist on ajaloolastega, siis räägitaksegi rohkem toitude kasutamisest ja toiduainete kasvatamisest Eestimaa alal läbi aegade ning ka sellest, kuidas on meid mõjutanud naabrid. Inna Põltsam-Jürjo on muuseas kirjutanud väga huvitava „Pidusöögist näljahädani. Söömine-joomine keskaegses Tallinnas”, kust leiab ka keskaegseid toiduretsepte - erinevalt kõnealusest teosest.

Raamatust leiab ka esmapilgul üllatavad valikud, nagu näiteks hirss ja mais, vein, kalamari või lõunamaised puuviljad. Autorid ei ole tahtnud piirduda ainult traditsioonilise talurahvaköögiga. Eesti on ju palju enamat - me oleme kogu aeg olnud avatud võõrastele kultuurimõjudele, niimoodi ei saa kuidagi üle ega ümber Baltisaksa köögist. Peale selle on meie toidukultuuri mõjutanud Vene, Rootsi ja Soome. Selge see, et keskaegse linnakodaniku toidulaud erines Baltisaksa mõisate köögist, rääkimata talurahva toidulauast. Seega püüavad autorid iga toiduaine juures anda ülevaade kõigist neist eri ajastutest ja klassidest.

Artiklid jälgivad üldiselt sama struktuuri - alustatakse kõige vanemast teabest, mis on meieni jõudnud enamasti arheoloogiliste kaevamiste või vanade kroonikate kaudu. Sealt edasi kirjeldatakse, kuidas toitu või toiduainet keskajal kasutati, jätkatakse baltisakslastega ja niimoodi läbi uusaja 19. sajandi lõppu, sõdadevahelisse aega, sealt edasi nõukogude aega ja lõpuks jõutakse tänapäeva. Kuna see kõik tuleb anda kahel leheküljel, siis on teave paratamatult väga napp ja kokkusurutud. Põnevateks leidudeks ja infokildudeks ei ole kahjuks üldse ruumi jäänud. See teeb teose veidi kuivaks, kuid kuna artiklid on tähestiku järjekorras, siis satud lehte pöörates alati täiesti teistsuguse toidu juurde. Mis sunnib aga muudkui jälle lehte pöörama.

Silma jäi 17. sajandist pärinev Tuddi-nimeline salat, mis koosnes metspüü rinnafileest, vasikapraest ja härjamokast, õunast, peedist, kartulist, heeringast, anšoovisest, silmudest, kapparitest, marineeritud melonitest, suitsuvorstist, selle kõige kastmeks äädikas ja oliiviõli (lk 108). Selle kõrval kõlavad kaalikapuder, magus kapsapuding ja äädikases vees siniseks keedetud haug juba täitsa proovimistväärivate toitudena.

Mõnetiseks üllatuseks sain paljude toiduainete kohta teada, et neid on siinmail juba ammust aega kasutatud, samas kui mõni jällegi üsnagi hiline. Austreid veeti siia juba 18. sajandil, kurk ilmus eliidi pidulauale hiljemalt 16. sajandi keskpaiku, samas oli talurahvas üsnagi tõrges uuendusi omaks võtma ja seetõttu pidid 20. sajandi alguse kokaraamatud juhendama ja õpetama, kuidas üht või teist toiduainet kasutada.

Muidugi ei piirduta vaid 101 toiduga, paljudes artiklites kirjutatakse tegelikult korraga mitmest toiduainest, samas on ka sarnaste toitude kohta eraldi artikleid, näiteks leiva- ja saiatoidud, pagarileib, rukkileib ja võileivad on eraldi artiklid, samuti kringel, küpsised, sai ja sepik ning saiakesed.

Hoiatan, et raamatut ei tasu lugema asuda tühja kõhuga. Lugedes tekivad kogu aeg isud - küll tahaks kiluleiba, siis jälle piparkooki.

Teised kirjutavad:
Katkend raamatust: Artikkel aiamarjadest
Uus raamat
Tiramisust ja Fata Morganast
Õhtulehe raamatublogi
Lugemiselamused

Tänan Varraku kirjastust raamatu eest.

pühapäev, 8. jaanuar 2017

Matt Kaplan "Teadus maagia taga"

Matt Kaplan proovib raamatus "Teadus maagia taga" leida teaduslikke seletusi asjadele ja nähtustele, mida maagiliseks on peetud. Eelkõige ammutab ta ainest kõiksugu müütidest, alates Piiblist ja lõpetades Vana-Kreeka omadega, aga ei põlga ära ka kaasaegset fantasyt nagu X-mehed, Ämblikmees või Avatar.

Pole vahet, kas me nimetame seda jumalikuks sekkumiseks, imeks, üleloomulikuks nähtuseks, nõiduseks või mutatsiooniks, kõigil neil lugudel on üks ühine põhijoon, kirjutab Kaplan. Nad esitavad võimatut tõe pähe, jäädvustades samaaegselt informatsiooni selle kohta, mida elasid läbi nende tekkimise ajastul elavad inimesed.

Mulle sobis selles raamatus väga, et autor ei piirdunud ainult vanade müütidega, vaid ka uuematega ja tõi näiteid X-meestest, aga ka Neil Gaimani "Tähetolmust" ja J.R.R. Tolkieni "Sõrmuste isandast" - mõlemad minu suured lemmikud, mistõttu autori usaldusväärsus tõusis minu silmis kohemaid.

Raamat algabki tsitaadiga Galadrielilt "Sõrmuste isandast":
"Ja mõned asjad, mida poleks tohtinud unustada, läksid kaotsi. Ajaloost sai legend, legendist sai müüt..." (kuigi see tsitaat on vist küll filmist, mitte raamatust pärit).

Just seda asubki Kaplan oma raamatus näitama - kuidas asjad läksid kaotsi ja neist sai müüt. Paljud legendid, näiteks viikingite päikesekivi on sajandeid peetud tühipaljaks väljamõeldiseks, kuid viimasel ajal on hulk teadlasi ja ajaloolasi hakanud arvama, et nii mõnelgi vanal jutul on tõepõhi all.

Üks kuulsamaid legende maagiast, mis muudab inimesed loomaks, on Odüsseuse ja Kirke oma. Kirke jootis oma majja tulnud meremeestele nõiajooki ja muutis nad seejärel sigadeks. Ühe kõige levinuma väite kohaselt söötis Kirke meremeestele harilikku ogaõuna, millel on tugevad hallutsinogeensed ja muud omadused, muuhulgas tekitab ta amneesiat. Odüsseus pääseb seetõttu, et jumal Hermes annab talle ühe kaitsva taime, mida nimetatakse moolüks ja mida loos täpselt kirjeldatakse. Kaplan arvab, et Homerose moolü võis olla lumikelluke. Selles taimes avastati 1950ndatel aine galantamiin, mida praegu kasutatakse laialdaselt Alzheimeri tõve ravimisel. Laskumata täpsetesse meditsiinilistesse terminitesse, ütlen vaid, et galantamiin on just täiuslik vahend sellise olukorra vastu, kust leidis end Odüsseus. Kaplan küsib, kas võib olla, et kreeklased tõepoolest teadsid, et lumikelluke suudab tõrjuda virgatsaineid ründavaid mürke ja haigusi? Otseseid tõendeid pole palju, ent 4. sajandil e.ma. elanud Kreeka kirjanik Theophrastos kirjutab oma tekstis "Historia plantarum", et moolüt "kasutatakse vastumürgina mürkidele". See teadmine pidi olema ammuilma lugudesse põimunud ning suuremas osas maailmast muutunud ajaloost legendiks ja legendist müüdiks. Imeline on aga see, et müüt muudkui püsib (lk 44). Siia kõrvale võib tuua, et ka "Tähetolmus" oli Tristrani kaitsjaks ei midagi muud kui lumikelluke.

Kaplan on ametilt teadusajakirjanik ja kirjutab hoogsas ameerikapärases stiilis, samas asju mitte üle lihtsustades, aga ka mitte liialt keeruliselt. Kuna ta on ise erialalt paleontoloog, siis lisaks eri teemade kohta avaldatud tööde lugemisele hangib ta infot asjatundjatelt kohvitassi taga. Ilmselt jõi ta nii kohvi kui mõnikord ka midagi kangemat lugematul hulgal. Teemasid on igat masti - keemia (nõiajoogid), taimeteadus, lindude ja loomade käitumine, ravimid, psühholoogia, neuroloogia, arheoloogia, rääkimata ajaoost kui sellisest laiemalt. Ehk just sellepärast, et raamat haarab nii paljusid eri valdkondi ja hüppab pidevalt eri teadussuundade vahel, peaks igaüks siit midagi huvitavat leidma.

Tõlkinud Triin Olvet

Teised kirjutavad:
Katkend raamatust
trakyllmaprokrastineerinj2lle
Martinsoni raamatublogi

Tänan Argo kirjastust raamatu eest.

esmaspäev, 2. jaanuar 2017

Loetud raamatute nimekiri: 2017 (täiendamisel)

  1. Robert Sheckley, Tont nr 5: kõik Gregori ja Arnoldi jutud (audio)
  2. Aleksei Turovski, Marcus Turovski, Teekond urust templisse ehk Märk on vaataja silmades
  3. Mehis Heinsaar, Unistuste tappev kasvamine (e)
  4. Mehis Heinsaar, Ülikond (e)
  5. Steven Rowley, Lily ja kaheksajalg (audio)
  6. Ester Bardone, Anu Kannike, Inna Põltsam-Jürjo, Ulrike Plath, 101 Eesti toitu ja toiduainet
  7. Jürgen Rooste, Luuledisco ehk alle leute wollen tanzen
  8. Neil Gaiman, Eikusagi (audio)
  9. Neil Gaiman, Seven Deadly Sins (e)
  10. Jerome K. Jerome, Õdusad õhtujutud (audio)
  11. Igor Maasik, Onu Bella. Koduperemehe nipiraamat (audio)
  12. Charles Bukowski, Naised
  13. Aulis Erikson (tõlkija), Gruusia muinasjutud ja muistendid
  14. Kairi Look, Lennujaama lutikad ei anna alla (e)
  15. Justin Petrone, Minu Eesti 3 (audio)
  16. Oscar Wilde, The Importance of Being Earnest (e)
  17. Kairi Look, Piia Präänik kolib sisse (e)
  18. Arvo Krikmann, Laustud sõna lagub (e)
  19. Robin Hobb, Fool's Errand (e)
  20. Robin Hobb, Golden Fool (e)
  21. Robin Hobb, Fool's Fate (e)
  22. Robin Hobb, The Wilful Princess and the Piebald Prince (e)
  23. Jeanette Winterson, Sel pikal ajal
  24. Robin Hobb, Assassin's Apprentice (e)
  25. Robin Hobb, Royal Assassin (e)
  26. Robin Hobb, Assassin's Quest (e)
  27. Robin Hobb, Fool's Assassin (e)
  28. Robin Hobb, Fool's Quest (e)
  29. Geralin Thomas, Pahnast vabaks
  30. Elizabeth Gilbert, Big Magic  
  31. Erinevad autorid, Linnud
  32. J. K. Rowling, Harry Potter ja äraneetud laps
  33. Théophile Gautier, Öö Kleopatraga (audio)
  34. Sally Andrew, Mõrvade ja armastuse retseptid: Tannie Maria mõistatus (audio)
  35. Robin Hobb, Ship of Magic (e)
  36. Indrek Koff, Saja rahva lood
  37. Robin Hobb, Mad Ship (e)
  38. Robin Hobb, Ship of Destiny (e)
  39. Tuomas Kyro, Kõike head, toriseja!
  40. Meelis Friedenthal, Inglite keel (audio)