pühapäev, 31. detsember 2017

Paavo Matsin "Gogoli disko"

Jestas, küll on Paavo Matsini "Gogoli diskost" ikka raske kirjutada. Ma muidugi lugesin seda juba mõnda aega tagasi (nagu ka kõiki ülejäänud raamatuid, nuuks ...), aga sellegipoolest. Paavo Matsini teostest on palju kirjutatud ja ma teadsin neist hoiduda – aga "Gogoli disko" sai Euroopa Liidu kirjandusauhinna ja puha. Õigemini olen alati lugenud suure huviga tema teoste arvustusi ja katkendeid, aga see ei ole mind pannud tahtma terveid raamatuid lugeda.

Igatahes "Gogoli diskot" ma lugesin (see on sümpaatselt pisike ka) ja no täitsa tore oli. Selline sürr värk ja psühhedeelne toimetamine. Ja milline kujundlik keelekasutus:
Paar väikest lambikest ujusid pisikeste valgussõõridena ruumi tumedas akvaariumis ning baarileti peal heitis kummaline samovarist ja kolmest lambipirnist meisterdatud disainer-šikk-suveniirvalgusti nimega Vana Viljandi läbi totrate sametnarmaste üsnagi kahvatule kuupaistele sarnanevat kuupaistekilgendust. Tolmuköhiva klaveri kohale, mis oli alati häälest ära ja mida Grigori Mansetovitš nimetas põlglikult sõnnikukastiks, oli riputatud suur kohalikke Viljandi kultuuritegelasi portreteeriv maal. (lk 70)
Tegevus toimub tsaaririigiaegses Viljandis, küll millalgi tulevikus. Ehk Matsin maalib meile tulevikust väheke lohutu pildi, eestlasi seal õieti enam polegi, aga see-eest sõidab tramm. Tegelaste galerii on kirju ja kõige kummastavam on muidugi surnuist üles tõusnud Gogol. Mida ta küll Viljandis teeb ja miks ta surnuist üles tõusis, saab lõpus isegi teada. Gogol käivitabki kogu jandi. Suur osa tegevusest toimub kuulsas antikvariaadis nimega Antikvariaat (olen isegi seal käinud) ja lokaalis Romaan.
"Biitlid, androgüünid, Dvortsovaja...jube draama tõesti," osatas korraga Arkaša ukse vahelt. "Härrased, ma küsin, kas teid kunagi vinegretiga on visatud restoranis? Vinegretiga vastu paljast selga! Suudlesin kunagi ühte naist Vikerkaares, fontään kattus juba nii-öelda lilledega, võtsin särgi just seljast ära, ja siis ta abikaasa, raibe, tuli vist meestekempsust, nägi ja viskas mind selja tagant täiest jõust võõra vinegretikausiga!" (lk 38)
Ma ei tahaks seda lühiromaani kuhugi liigitama hakata, aga ulme alla ta hästi ei sobitu, kuigi tegevus toimub mingis tuleviku paralleelmaailmas. Siin on liiga palju kõike muud, millest minusugune muidugi midagi aru ei saa. Aga vahest võib selliseid raamatuid värskenduseks lugeda küll.

Teised kirjutavad:
Sirp, Janika Läänemets
ERR, Mikk Pärnits
Laiapea
Lugemissoovituse blog
Ulmekirjanduse baas
Kultuuritarbija 60+
Kirjanduslik päevaraamat
Intervjuu autoriga, Müürileht
Intervjuu autoriga, Kaktus
Loterii
Ivika loeb
Nädala autor (katkend)
Algernon
Päikesejänku

reede, 29. detsember 2017

Elin Toona Gottschalk "Pagulusse"

Võib öelda, et Elin Toona Gottschalki "Pagulusse" on tüüpiline lugu ühe Eesti pagulaspere saatusest teise maailmasõja ajal ja järel. Samas ei ole ühegi inimese elu teisele sarnane ja Elin Toona on elanud väga huvitava elu ja osanud selle kirja panna viisil, mis paneb kaasa elama ja poeb naha alla. "Pagulusse" on eelkõige lugu põgenemisest ja elust pärast. Elin oli seitsmeaastane, kui ta ema Liki otsustas koos tema ja vanaema Ellaga Haapsalust põgeneda. Paadi- ja laevasõit üle Läänemere, elukoha otsingud sõjast räsitud Saksamaal ja lõpuks maandumine põgenikelaagrisse. Näitlejast ema ja kunstnikust vanaema polnud kumbki kuigi ratsionaalse mõtlemisega, seega ei läinud neil mitte midagi libedalt. Samas oli ema Liki sihikindlus oma pere päästmisel muljetavaldav.

Kui Liki saab tööpakkumise Inglismaale, pääsevad ka Elin koos vanaemaga lõpuks põgenikelaagrist minema, aga elu Inglismaal pole mitte midagi sellist, nagu nad ette olid kujutlenud. See ei olnud õlgkatustega külamajakeste ja parditiikidega "Hardymaa", vaid hoopis räpane ja vilets Põhja-Inglismaa, kus "neetud välismaalasi" koheldi kui kirjaoskamatuid ja hoiatati, et nad ei tikuks oma seisusest kõrgemale, hoolimata sellest, et enamik neist olid professionaalid.

Kes on lugenud Elin Toona varasemaid raamatuid, see on paljude seikadega juba kursis. Mina olen lugenud Ellat, seega laias laastus olin tegevustiku arengu ja mitme dramaatilise pöördega kursis. Siin aga kirjeldab ta palju põhjalikumalt elu põgenikelaagris ja Inglismaal. "Pagulusse" on väga elav raamat, siin on helisid, lõhnu ja maitseid.

Põnev oli lugeda ka raamatu viimast peatükki, kus Elin Toona kirjeldab oma esimest sõjajärgset Eestis käiku 1990. aastal. See oli suur kultuurišokk, kus venelastest müüjad tema peale poes karjusid, kui ta püüdis neilt midagi eesti keeles küsida, kus restorani sai ainult kutsetega, kus naeratamine oli märgiks, et sa pole usaldusväärne ja Haapsalu külastamiseks läks vaja luba. Kas tõesti oli see kõik niimoodi? Tuleb välja, et ma olen edukalt selle aja oma mälust kustutanud või ehk oli see kõik toona nii normaalne, et ei osanudki sellistes asjades midagi imelikku näha?

"Pagulusse" pani mind mõtlema mäletamise ja mälu üle. Mina küll ei mäleta oma lapsepõlvest eriti palju. On mingid pildid ja juhtumused, aga sellest ei ole võimalik mingit seostatud narratiivi tekitada. Ma ei ole muidugi elanud üle nii dramaatilisi sündmusi nagu autor. Epiloogis ta kirjutabki, et peab seda raamatut nimetama "faktsiooniks" – lõiminguks faktidest ja fiktsioonist, sellest mida ta silmad nägid ja ta meeled tajusid põimituna kujutlustega ajast ja kohast (lk 454). Elin Toona ei ole lihtsalt mälestustekirjutaja, ta on kirjanik. Mistõttu "Pagulusse" on suure üldistusjõuga võimas teos.

Tõlkinud Kersti Unt

Teised kirjutavad:
Lugemiselamused
Laiapea
Anne Valmas, Sirp
Made Luiga, Sirp
Siiliste raamaturiiul
Sehkendaja
Loterii

Tänan Varraku kirjastust raamatu eest.

teisipäev, 17. oktoober 2017

Howard Jacobson "Shylock on mu nimi"

Teine raamat Hogarth Shakespeare'i sarjast on "Shylock on mu nimi", milles Howard Jacobson jutustab ümber "Veneetsia kaupmehe".

"Veneetsia kaupmehe" Shylock on üks kirjanduse ebameeldivamaid mehi – õel ja kättemaksuhimuline juut, kes lõpuks saab oma teenitud palga. Või oli ta hoopis olude ohver, kes püüdis vaid õiglust jalule seada? Shakespeare'i aegne Inglismaa ei olnud juutide suhtes sugugi paremini meelestatud kui mõni teine riik varem või hiljem. Autor Howard Jacobson on samuti juut, täpsemalt juudi soost inglise kirjanik, ja tema jaoks oli "Veneetsia kaupmees" Shakespeare'i teostest kõige häirivam ja kõige väljakutsuvam näidend.

Ta tegelebki sellega läbi juudiprisma. Peategelane Simon Strulovitch on rikas kunstikoguja, kes elab Loode-Inglismaal. Tema tütar armub jalgpallurisse, kes ei ole juut ja sellega ei saa isa mitte kuidagi leppida. Ta esitab mehele ultimaatumi ... ja hakkabki juba tuttav lugu end lahti kerima.

Raamatus arutatakse igasugu juudi identiteedi ja muidu keskealiste meeste probleemide üle. Jacobson võtab põhjalikult läbi juudiks olemise, isaduse, perekonna, ümberlõikamise, kättemaksu. Raamat on tihe ja kõigel, mida tehakse või öeldakse, tundub olevat tähendus. Ka nimedel – siin on Ophelia-Jane, D'Anton, jalgpallur Gratan ja Plurabelle (täpsemalt Anna Livia Plurabelle Cleopatra On Ilu Igikestva Rõõmu Läte Christine).

Juba esimeses peatükis kohtub Strulovitch Shylockiga ja kutsub ta omale külla. Shylock on täiesti elus ja reaalne inimene, mis tekitab romaanile mõningase sürrealistliku mõõtme. Autor ei seleta, mis asja oli Shylockil tänapäeva Loode-Inglismaale ja miks ta surnud ei ole. Strulovich selle üle ei imesta ja kõik on täiesti normaalne. Kaks meest peavad pikki vestlusi ja kuigi Strulovitch püüab igati välja uurida Shylocki tegude motiive, siis ei ole see eriti huvitatud nende avamisest. Aga pinge püsib – mida see mees tegelikult Strulovitchi juurest otsib? Lunastust? Kättemaksu? Jacobson siiski annab "Veneetsia kaupmehest" õhkujäänud küsimustele mõningaid vastuseid. Näiteks, kas Shylock astus ristiusku või mitte.

Õnneks ei piirdu autor ainult juudiprobleemide üle arutamisega, kuigi see võtab raamatust olulise osa. Siin on tegelasi ja tegevust ka. "Veneetsia kaupmehe" sisututvustuse ülelugemine aitab kaasa, seega on laias laastus teada, mis juhtub, aga miski ei ole Jacobsonil liiga sirgjooneline. Ja tegelikult ei tea ju kuni päris lõpuni, mismoodi autor loo lahendab – kas tuleb lunastus või kättemaks? See aitas mind vastu pidada juudi identiteedi alaste mõttevahetuste ajal, sest ütleme ausalt – need jäid kaugeks, ei haakunud kuidagi minu enda probleemidega ja tõenäoliselt ei saanud ma paljudest vihjetest lihtsalt aru. Teos on tihe ja kogu aeg peab tähelepanelik olema, seda raamatut ei saa lugeda muude tegevuste ja mõtete kõrvalt.

Kõrvaltegelaste galerii on värvikas ja vaimukas, Jacobson kirjeldab neid mõnusalt ja kogu teos on täis kuiva ja sarkastilist huumorit. Seda näitab juba nimede valik. Siin näiteks lõik sellest, kuidas rikas pärijanna Plurabelle omale meest otsis.
Oma kahekümne esimesel sünnipäeval käis Plurabelle Alderley Edge'is partnerivahetuspeol, teinud enne aruka ettevaatusabinõuna kindlaks, et seal pole tema ema. Tal oli Vormel 1 juhi ülikond seljas, sõiduprillid ees ja ta kõlgutas kõigi oma autode – Volkswageni Põrnika, BMW Alpina ja Porche Carrera – võtmeid. Kindlustanud külaliste enamiku tähelepanu, viskas Plurabelle võtmed jää-ämbrisse ning läks välja Põrnikasse ootama. See, et võideldi BMW ja Porsche pärast, kuid keegi ei järgnenud talle Volkswagenisse, teda õigupoolest ei üllatanud, arvestades, et tegemist oli Cheshire'ga, kuid ta tundis, et on saanud hindamatu õppetunni. Mehed, kes lasksid end eksitada välisel ilul ja säral, polnud võimelised nägema sisu, rääkimata selle hindamisest. Plurabelle'ist sai aastaks lesbi, ta sai pühitsetud sakramentide asjus juhatust nunnalt, kes oli kord tema isa juures sekretäriks olnud, proovis kätt modelli- ja ajakirjanikuametis, fotograafias ja kineetilises skulptuuris, laskis rindu vähendada ja, ehkki tal polnud kokanduslikke oskusi, otsustas lõpuks restoranipidamise kasuks hoonetes, mis olid kunagi olnud Old Belfry tallid. (lk 28)

Tõlkinud Riina Jesmin

Teised kirjutavad:
Sõber Raamat

Tänan Varraku kirjastust raamatu eest.

teisipäev, 10. oktoober 2017

Loone Ots "Kuulsad ja naljakad eestlased"

Loone Ots pani kirja 250 tõestisündinud lugu, mis on juhtunud Eesti tuntud inimestega. "Kuulsad ja naljakad eestlased" katab üsnagi pika ajavahemiku – alates Simon Wanradti patuelust 16. sajandil kuni käesoleva aastani (2017) välja, kus isa Vello Salo lööb ristilöödu kinni. Ka teosesse valitud kuulsad ja naljakad on igasugu elualade pealt. Kuigi rangelt võttes polnud ei Wanradt ega paljud teised 18-19 sajandi tegelastest ju eestlased, siis Eestimaaga seotud olid nad igal juhul.

Lood on kirjas tegelaste nimede järgi tähestikulises järjekorras, mis järjest lugemisel tekitab segadust, sest pead pidevalt hüppama ajas päris pikalt edasi ja tagasi. Ots paneb tänuväärselt kirja ka aastaarve, aga mitte alati. Kuigi üldiselt on kirjelduse järgi ajastut võimalik ära arvata. Tihti pole ta pidanud vajalikuks täpsustavaid aastaarve lisada juhul, kui tegemist on viimase aja tuntud eestlastega. Mis on natuke riskantne, kuna mina tean küll, kes on näiteks Hardi Tiidus, Mati Unt ja Ants Antson, aga ma pole üldse kindel, et noorem põlvkond neid kõiki teab. Aga nõukaaeg on ammendamatu jaburuste varasalv ja seega pärineb just selles ajast palju toredaid lugusid.

Teose sihtgrupp ongi ilmselt kesk- ja vanemaealiste põlvkond. Sellised lood lähevad korda tegelikult ju ainult siis, kui sul on mingigi seos inimestega, kes neis toimetavad. Naljakaid juhtumeid, mis toimuvad täiesti tundmatute inimestega, võib ju ka lugeda, aga sellest ei teki samasugust tähendust, kui lugeda kellegi kohta, keda sa tead, oled teleekraanil näinud või kellest oled lugenud. Mitte kõik inimesed polnud mulle tuttavad ning vanemate ja vähemtuntud tegelaste puhul on autor ka lühikese tutvustuse kirja pannud, mis on väga hea.

Ei tohi lasta end eksitada pealkirjast, mitte kõik lood pole naljakad. Paljud on suisa traagilised, sest on toimunud kas sõja või küüditamise käigus. Samas avavad sellised lood nende inimeste senitundmatuid tahke. Jutud on ebaühtlased, nii pikkuse kui ka olemuse poolest. Mõni pani turtsatama, mõni õlgu kehitama. Aga see on tegelikult täitsa ok, sest tõenäoliselt mõjuvad lood eri lugejatele erinevalt.

Arvan, et see raamat võiks olla hea kingitus emale ja vanaemale, kuigi kujundusega oleks võinud pisut rohkem vaeva näha.

Maitse saab suhu Rahva Raamatu blogist ja Elutargast (1, 2, 3), kus on terve hulk juhtumisi ära toodud.

Teised kirjutavad:
Loetu kaja
Lugemispäevik
Sehkendaja

Tänan raamatu eest Rahva Raamatut.

esmaspäev, 18. september 2017

Nancy Huston "Loomispäevik"

Nancy Hustoni "Loomispäevik" on essee – õigemini miniesseedest koosnev teos, mille aluseks on raadiosaated, mis käsitlesid kuulsaid loomingulisi abielupaare. "Loomispäevik" on korraga palju asju. Huston on rase ja peab päevikut, sealjuures hüpates vahel kahe aasta tagusesse aega, kus ta närvihaigust põdes. Vahele kirjutab ta loominguliste paaride elust. Sellistest, kus nii mees kui naine olid võrdväärsed kirjanikud ja loojad. Aga millegipärast on alati naised need, kes kannatavad, end ise ohvriks toovad, keda nende mehed loomes ära kasutavad ja jalge alla talluvad. Naised, kes ei usu ei iseendasse ega oma võimetesse, samal ajal kirjutades surematuid tekste. Õnneks mitte päris kõik polnud sellised, näiteks George Sand tundus end oma loomingus ja suhetes hästi tundvat.

Peamiseks süüdlaseks on Hustoni arvates dihhotoomia, kus mees on vaim ja naine keha ja see, kuidas kehalist on aastasadu alavääristatud ja ainult vaimu tähtsaks peetud.
Vähe on naisi, kes enne XX sajandi teist poolt on suutnud tunnistada ja väärtustada nii oma keha kui vaimu, ja elada seega elu, milles sensuaalsusel oleks samavõrd olemasoluõigus nagu mõistusel.
Mulle tundus "Loomispäevik" olevat just sellel hetkel mulle sobilik lektüür, sest ma üritasin ise parasjagu loominguline olla. Mis küll ei edenenud üldse nii hästi, nagu olin lootnud. Algul tundus lugemine täitsa sobilik. Oli hea lugeda, et ka sellised suurvaimud nagu Virginia Woolfe ja Elizabeth Barrett loominguga heitlesid ja tunda end hetkeks nendega sarnanevat. Või siis ka mitte. Zelda Fitzgerald kirjutas romaani haiglas kuue nädalaga! George Sandil tuli mängleva kergusega iga kuu uus romaan!

Aga mida kaugemale ma jõudsin, seda suuremat vaeva ma nägin. Ma ei üritanudki aru saada Simone de Beavuoir' ja Sylvia Plathi kannatuste teest, nende ängidest ja arusaamadest. Või siis sellest, kuidas need läbi Nancy Hustoni prisma paistavad. Jeebus, ma ei tahtnud sellest aru saada! Hustoni psühhoanalüütiline vaatenurk maalis naiste ja nende meeste elust ja loominguteest tõelise põrgu. Mida kaugemale ma jõudsin, seda masendunumaks ma muutusin. Ka ta ise kirjutab kusagil poole raamatu peal, et peab neist ängistavatest elulugudest kirjutamise lõpetama, enne kui tema jaoks hilja on.

Mina jõudsin ühel hetkel punkti, kus ma pidin lugemise katkestama. Vaatasin netist Georges Bataille'i fotosid oma naisest Unica Zürnist, mida Huston raamatus kirjeldas, ja mul hakkas paha. Füüsiliselt. Pidin pärast seda natuke aega Facebookis Simon's Cati videoid ja kassipilte vaatama (mille tagajärjel hakkas FB mulle kohe suuremal hulgal kassivideosid kuvama) ja tundsin, kuidas ma omaenda kirjatööst järjest kaugemale triivin.

Hmm, me ei olegi nii erinevad. Hustonit mõjutasid füüsiliselt need inimesed, kellest ta kirjutas, näiteks Sylvia Plathi uurimise ajal ei saanud ta magada ja Woolfi ajal süüa. Mind mõjutab jälle Hustoni kirjapandu omamoodi.

Aga ma ei saanud ka pooleli jätta. Ma jätan väga harva raamatuid pooleli ja nüüd tahtsin lihtsalt sellega rutem ühele poole saada. Et kui see läbi on, saan omaenda elu ja loomega edasi minna. Sest selge on, et enne nagunii ei saa. Pealegi lubas Huston, et varsti läheb paremaks. Esialgu veel ei läinud.

Mul oli raske kuidagi suhestuda kogu selle ihu, hinge, vaimu ja seksuaalsuse sasipuntrasse, mis paistab nende loominguliste naiste (sh ka Hustoni enda) ühisosa olevat. Elektra ja Oidipuse kompleks, ematapp, keha ohverdamine, põgenemine igavikku, ühtesulamine või jagamine, keha ja vaim, vaim ja keha. See raamat vihastas ja kurvastas, kuigi lõpus tundus, et on olemas väike lootuskiir. Sest kirjastaja ütleb Hustonile, et tema romaan (mille käsikirja ta äsja üle oli andnud) on eluvõimeline ja lapsuke on sündimas.

Paarid, kellest juttu on:
Scott ja Zelda Fitzgerald, George Sand ja Alfred de Musset, Elizabeth Barrett ja Robert Browning, Virginia ja Leonard Woolfe, Simone de Beauvoir ja Jean-Paul Sartre, Sylvia Plath ja Ted Hughes, Georges Bataille ja Colette Peignot, Unica Zürn ja Hans Bellmer.

Tõlkinud Leena Tomasberg

Teised kirjutavad:
Katkend
Sehkendaja
Rabarberibulvar
Sirp, Kätlin Kaldmaa
Istu mu pingile ...
trakyllmaprokrastineerinj2lle
Mööda netti
Laiapea
Ekspress

neljapäev, 7. september 2017

Anton Hansen Tammsaare "Elu ja armastus"

Keskkoolis lugesin läbi kõik Anton Hansen Tammsaare romaanid. Sest kohustuslik "Tõde ja õigus" meeldis, kirjandusõpetaja soovitas kindlasti ka "Põrgupõhja uut vanapaganat" lugeda ja kuna see meeldis veelgi enam, siis tulid järjest ka ülejäänud. Peamiselt 80ndatel ilmunud "Kogutud teostes" olid iga romaani lõpus pikad ja põhjalikud kommentaarid, kus siis seletati ära, kuidas nõukogude inimene Tammsaaret mõistma peaks. "Elu ja armastuse" lugemist alustasin miskipärast järelsõnast. Ja pärast selle lugemist ei näinud enam mingit mõtet teost ennast lugeda, sest kõik oli ju juba ära öeldud. Lisaks olin muidugi näinud ka telefilmi. Niisiis oli see ainuke teos Tammsaare romaanivaramust, mis mul senimaani lugemata.

Muide, vaatasin ka filmi uuesti üle ja pean ütlema, et see on üsna romaanitruu, kuni sinnamaani välja, et Rudolfi monoloogides võis näpuga raamatus järge ajada. Neid targutusi oli tegelikult üsna tüütu lugeda ja ma jätsin pooled vahele. Samas oskas Evald Hermaküla need nii meisterlikult ette kanda, et kuulates võis neis isegi mingi iva leida.

Mäletan Kogutud teoste järelsõnast seda, et "oli algusest peale selge, et suhe maatüdruku ja linnahärra vahel läheb lörri". Lugedes küll ei olnud algusest peale midagi selge. Irma oli küll kogenematu ja naiivne maatüdruk, kuid siiski tugev naine. Tema õnnetus oli selles, et ta ei osanud poole vinnaga armastada. Kas kõik või mitte midagi. Ja kuna Rudolf ei saanud teda teisiti oma sängi, siis pidi ta temaga abielluma. Olid sellised ajad. Ehk ta ise mõtles alguses, et seekord on teisiti. Muidugi ei olnud. Rudolf oli minu jaoks selline mõttetu mees kõigi oma pikkade targutustega elust ja armastusest, mis mitte kuhugi välja ei viinud.

Hoolimata teose vahepealsest venimisest (needsamad Rudolfi monoloogid), on raamat paeluv. Kusagil viimase kolmandiku peal hakkasin mõtlema, et mismoodi Tammsaare selle olukorra nüüd ära lahendab (ma olin lõpplahenduse vahepeal ära unustanud), sest tundus, et mõistlikku lõppu nagu polegi oodata. See raamat on nagu igakülgne analüüs armastuse võimalikkusest elus. (Sõna armastus kasutati raamatus 216 korda ja kui ka käändevormid juurde lisada, siis lisandus veel 305). Aga elu võimalikkusest armastuses? See tundub nagu võimatu olevat. Mõlemat korraga ei saa.
Armastajat naist ei suuda miski rikkuda, selles on asi. Sellepärast ongi armastus meil naistel selliseks ristiks kaelas, olgu abielu või muidu. Mehed ei armasta ju meie armastust, vaid armastavad lõbu. Armastus on neile koormaks. Sellepärast jätavad nad meid nende armastusega sinnapaika ja lähevad nende naiste juurde, kes ei armasta, vaid ainult lõbutsevad. 
Teised kirjutavad:
Danzumees
nõudmiseni
Rabarberibulvar

kolmapäev, 30. august 2017

Muriel Barbery "Haldjate elu"

Tutvustust lugedes peaks olema täidetud kõik tingimused, et Muriel Barbery "Haldjate elu" mulle meeldiks:
  • muinasjutt – ma armastan muinasjutte!
  • fantaasia – jaa, loen
  • haldjad – no, ok
  • müstiline lugu – yes, please
  • igavikuline lugu hea ja kurja võitlusest – sobib
  • müüdid, legendid ja rahvauskumused – juba ütlesin, et mulle meeldivad muinasjutud
  • viimseni lihvitud lopsakas stiil – kõlab hästi
Kuulan ja kuulan raamatut ja mõtlen: meh. Baroksed kirjeldused, kõik on nii salapärane, nii salapärane. Kolm küüslauguküünt seatakse laual teise asukohta – reaalsuse muutmine! Mis seos oli küüslauguküünte asetusel laual maailmakõiksusega, mina küll aru ei saanud. Stiil on muidugi kaunis ja poeetiline, aga kas kirjapandu ka midagi tegelikult tähendab?
Pole ainsat hingelist, kellele see ei meenuks igal kohtumisel tüdrukuga, kes on võbelev kui kanapoeg ja kelle puhta elu tukslemist on tunda õlgade ja südameni välja. 
Siin käib mingi haldjate omavaheline võitlus, aga ma ei saanudki aru, miks, kes ja kellega võitles. Lõpus oli suur lahing, aga seal võitlesid haldjatega inimesed. Siis on veel kaks tüdrukut, kes on nii salapärased, müstilised ja eriliste võimetega – leidlapsed, kellest üks kasvas üles Itaalia ja teine Prantsusmaa külas.

Mind segas ka haldjate kujutamine. Briti traditsioonis on haldjad üldiselt sellised salakavalad ja õelad tegelased, nii on neid kirjeldanud nt Poul Anderson ja Susanna Clarke. Aga siin olid haldjad oma käitumiselt inimesesarnased, ainuke vähe lahedam kuju oli Petrus, kes oli tulnud inimeste maailma, sest talle maitses muskaatvein. Kuna haldjad alkoholi ei talu, siis ta oli konstantses vines või pohmellis.

Tõlkinud Indrek Koff

Teised kirjutavad:
katkend raamatust
Lugemisklubi

kolmapäev, 23. august 2017

Kairi Leivo "Viljandi pärimusmuusika festivali lood"

Kairi Leivo pani kokku "Viljandi pärimusmuusika festivali lood", mis kirjeldab killukesi selle kahekümne viie aastase festivali ajaloost. Lugusid jutustavad peamiselt festivali korraldamisega algusest peale seotud inimesed. Ando Kiviberg, Ülle Ots, Piret Aus, Raivo Sildoja ja paljud teised. 25 aastat tagasi oli seltskond noori Viljandi tudengeid, kes tahtsid teha midagi suurt ja midagi teistmoodi. Ilma mingite eelteadmiste ja kogemusteta alustati oma festivali korraldamist, abiks tohutu entusiasm ja nooruse energia.

Jah, unistada tuleb suurelt ja veel suuremalt tegutseda. Ainult nii jõuab kuhugi. Praegu on naljakas lugeda ja tegijatel ilmselt ka naljakas meenutada, kuidas algusaegadel kõike ise ja põlve otsas tehti. Raivo Sildoja:
Mäletan, kuidas alustasime Aleksander Sünteri vana kastiautoga hommikul poole viiest ringi piimakombinaadist, siis leivakombinaati leiva-saia järele ja meeskonna tüdrukud tegid sellest pillimeestele hommikusööki. Kõik käis tohutu entusiasmiga, öösel sai paar tundi magada ja hommikul läks jälle uus ring lahti. Mingil hetkel muutus festival populaarsemaks ja siis sai hakata publiku käest ka piletiraha küsima, aga enne seda saime tulu ainult meile antud toodete müügist. 
Jäin mõtlema, mida öelda raamatu kohta inimesele, kes kunagi folgil pole käinud. Aga siis sain aru, et talle ei olegi vaja midagi öelda, sest selline inimene seda raamatut ju ei loe. "Viljandi pärimusmuusika festivali lood" on pigem fänniraamat, kõigile neile, kellel on festivaliga side, olgu siis osaleja või külastajana.

Autor ütleb, et igaühel, kes korragi festivalil käinud, on oma lugu. Kuigi raamatus räägivad oma loo erinevate valdkondadega tegelenud inimesed, siis minu jaoks jäi käsitlus ühekülgseks. Neile, kes on üle pea asja sees, on festival midagi üsna muud kui pealtvaatajale või esinejale või miks mitte šašlõkimüüjale. Selles raamatus on toodud tegijate lood, aga puudu jäi kõrvalpilk. On küll külastajate kirjutatud vahepalad, kuid need on pigem meeleolud, hetkemuljed, mälupildid. Muusiku pilku esindab oma looga Maarja Nuut, aga tema räägib rohkem oma muusikalisest arengust kui Viljandi festivalist. Samas, need kaks on ilmselt vägagi seotud. Kairi, pane kokku veel üks raamat?

Lisaks on neli artiklit, mis on otsapidi pärimusmuusikaga seotud, aga teemade valik (mäng, vabadus, mehe laul, keele areng) tundus juhuslik ja artiklid ei olnud ausalt öeldes eriti huvitavad. Taive Viiding ja Ants Johanson kirjutavad sõna "pärimusmuusika" tekkimise loost, mis on iseenesest põnev
teema, aga kuna see põhineb varem kirjutatud põhjalikumal artiklil ja on varustatud viidetega, siis langes see teose üldisest stiilist välja.

Küll oli huvitav lugeda katkeid, mida ajakirjanduses nende 25 aasta jooksul festivalist kirjutatud on. Lõpus on toodud ka kõigi festivalide plakatid ja esinejate nimekiri aastate kaupa. Tunnistan, tudeerisin seda põhjalikult ja avastasin, et isiklik mälu on alt vedanud. Korraks tekkis isegi kahtlus, et käisin esimest korda Viljandis 1996. aastal, mitte 1995, nagu olen kõik need aastad teadnud. Pärast pikka juurdlemist ja mälusoppides tuulamist, jõudsin järeldusele, et oli ikka 1995. Huhh. Aga neid nimekirju ja plakateid lehitsedes võib küll pikemalt meenutustesse uppuda.

Ja kuna minu lugu raamatusse ei mahtunud, siis kasutan võimalust ja panen selle siin kirja.

esmaspäev, 14. august 2017

Robin Hobb

Lõpetuseks mõned üldised mõtted Robin Hobbi teemal ja spikker tema maailmas orienteerumiseks. Robin Hobb on kirjutanud Elderlingide maailmast 16 raamatut. Need on kirjutatud kronoloogilises järjekorras ja neist esimene, kolmas ja viimane triloogia keskenduvad Kuue hertsogkonna maailmale, kus tegutsevad FitzChivalry ja Narr ja vahepealsed kaks toimuvad lõunas Jamaillias, Bingtownis ja Vihmaorus hoopis teiste tegelastega. Mina jätsin oma suures huvis FitzChivalry ja Narri vastu seitse mujal toimuva tegevusega raamatut vahele. Ärge teie nii tehke. Kuigi" Liveship traders" triloogia ja "The Rain Wilds Chronicles" neli raamatut otseselt Farseerite tegevusi ei puuduta, on neil ometi ühiseid tegelasi ja viimases, "The Fitz and the Fool" triloogias jooksevad otsad kokku. Mina olin sunnitud saaga viimase raamatu, "Assassin's Fate'i" lugemise (mida ma nii olin oodanud) tükiks ajaks edasi lükkama, sest sain aru, et jääksin ilma vahepealseid lugemata paljust ilma. Viimane teos tõmbab kogu maailma otsad kokku ja seal ristuvad kõigi eelnevate raamatute tegelaste teed.

Siin üks ilus pilt Hobbi maailmas orienteerumiseks (klõpsa pildil, et näha suuremalt).

Pilt on pärit siit.
Kui sõbrad mult küsivad, millest Hobbi raamatud räägivad, siis on kõige lihtsam tuua paralleeliks G.R.R. Martini "Troonide mäng". Sellest on ju kõik kuulnud. Aga mulle see võrdlus eriti ei meeldi. Jah, neis on ühisosa – keskaegne fantaasiamaailm, kuninglikud intriigid, võitlused, lohed ja maagia. Aga siin sarnasus ka lõpeb. Ma tegelikult ei peaks sellest vist eriti palju arvama, sest pole Martinit pärast alguses pettumist rohkem lugenud. Erinevalt Martinist ei tapa Hobb oma tegelasi nagu muuseas. Tegelased surevad, kui nii on ette nähtud. Ja teinekord äratatab ta nad hoopis surnust üles. Ka tegelaste hulk on siin piiratud, ei pea kõrvale võtma eri kuningakodade genealoogiat, et üldse aru saada, kes on kes. Põhituumik on igas triloogias üsna ühtne ja uusi tegelasi lisandub mõistlikul hulgal.

Sellegipoolest on need sünged ja julmad lood, mis toimuvad karmis maailmas. Vägivalla poole pealt tundub mulle, et Hobb areneb ja mida edasi, seda filigraansemalt on seda kirjeldatud. Ega ta oma tegelastele armu ei anna. Need saavad ühe hoobi teise järel ja kui nad leiavadki rahuliku elu ja õnne, siis üksnes lühikeseks ajaks. Ta küll ei tapa oma peategelasi nii lihtsalt kui Martin seda teeb, kuid ei kõhkle neid piinamast ja sandistamast. Õnnelikke lõppe tegelikult ei ole.
I found myself speaking softly as if I were telling an old tale to a young child. And giving it a happy ending, when all know that tales never end, and the happy ending is but a moment to catch one’s breath before the next disaster. But I didn’t want to think about that. I didn’t want to wonder what would happen next. (Fool's Quest)
Ses mõttes on "Fitz and the Fool" triloogia esimene raamat "Fool's Assassin" erand, et me tõepoolest saame suurema osa teosest kaasa elada Fitzi ja Molly õnnelikule elule. Aga selleks ajaks on ta peategelase Fitzi juba lugeja jaoks lootusetult armsaks kirjutanud, et seda on täitsa tore lugeda. Leidsin Ulmekirjanduse Baasist väga tabava ütluse: "Fooli raamatutest tõdesin, et Hobb on kirjanik, kes suudab umbes veerandtuhat lehekülge kirjeldada seda, kuidas peategelane oma metsaonnis omletti teeb ja aias porgandeid rohib, ilma, et lugejal (minul siis antud näites) süda veel väga pahaks läheks." Just nii ongi.

Hobbi kangelased ei ole kunagi üheplaanilised (samas kurjamid on üsnagi igavalt ühtemoodi kurjad). Ta ise on selle kohta öelnud nii:
I've always felt that heroism wasn't one moment of doing a great deed but perhaps a lifetime of doing the small hard stuff that needed doing. Ultimately, every person is a hero and a villain multiple times in life. I read many stories where the hero was always calm and brave and true to ideals. It was hard to identify with that character. So I tried to stir a bit of the villain into my heroes. (Ask me Anything!)
What cliché do I hate in a fantasy book? Oh, that is easy. I can't read a story where the hero or heroine is always the best at everything: Lovely to look at, smart, skilled with a sword, can run all day with no water, tames a horse by looking at it. No. How can I identify with such a lucky character. I read one story where a character learned to fight with a sword in one day and won the tournament on the next. No. That is too big of a fantasy even for me to believe! (Ask Me Anything!2)
Ja lugejaid paljuerutanud küsimusele Narri soo kohta vastab Hobb sealsamas, et Fool is just a Fool.

Hobb kasutab väheke vanaaegset keelt ja teeb suuri sõnu, nagu keskajal kombeks. Lõbustasin end vahepeal nuputamisega, kuidas mina seda tõlgiks. Näiteks seovad mehed oma juuksed soengusse, mille nimi on warrior's tail. Kui pony tail on hobusesaba, siis see võiks ju olla sõdalasesaba. Fitz sidus oma niisked juuksed sõdalasesabasse. Kõlab ju küll?

Kuna ma lugesin kõik raamatud ühe jutiga läbi, siis on tunne, et väheks jäi ja tahaks veel. Aga tegelikult on Robin Hobb erakordselt viljakas kirjanik. "Salamõrtsuka õpilane" ilmus 1995. aastal, nii et 22 aasta jooksul kirjutas ta 19 paksu romaani, lisaks portsu lühijutte. See teeb u 630 lehekülge aastas, mis tähendab, et iga jumala päev pidi ta kirjutama ligi kaks lehekülge, arvestamata toimetamisele ja muule kuluvat aega. Nojah, Stephen King kirjutas samal ajal vähemalt 32 teost. Igal juhul muljetavaldav.

Eesti keelde on praeguseks tõlgitud esimesed kaks triloogiat. Kõik raamatud kirjutamise järjekorras:

The Farseer trilogy (Farseeri triloogia):
Assassin's Apprentice (Salamõrtsuka õpilane)
Royal Assassin (Kuninglik salamõrtsukas, eesti keeles kahes osas)
Assassin's Quest (Salamõrtsuka teekond, eesti keeles kahes osas)

The Liveship Traders trilogy (Eluslaevnikud):
Ship of Magic (Võlulaev, eesti keeles kahes osas)
Mad Ship (Hull laev, eesti keeles kahes osas)
Ship of Destiny (Saatuse laev, eesti keeles kahes osas)

The Tawny Man trilogy:
Fools' Errand
Golden Fool
Fool's Fate

The Rain Wilds Chronicles:
Dragon Keeper
Dragon Haven
City of Dragons
Blood of Dragons

The Fitz and the Fool trilogy:
Fool's Assassin
Fool's Quest
Assassin's Fate

Raamatute pealkirjad ajavad muidugi täielikku segadusse: "Assassin's Quest", "Fool's Quest", "Fool's Errand", "Fool's Assassin". Kõik kuuluvad eri triloogiatesse, "Assassin's Fool" on veel vaid puudu. (Ma pidin korduvalt parandama raamatute pealkirju oma Robin Hobbi postitustes, kui avastasin, et olin jälle Assassin's Fate'i asemel Fool's Fate kirjutanud). Sama loovusevabalt käitub Hobb ka peatükkide pealkirjadega, igas raamatus on peatükk "Surprises", "Revelations", "Confrontations" ja nii edasi. Sisu on siiski originaalne, kuigi ei vasta alati just täpselt pealkirjale.

Hobb on kirjutanud ka mõned samas maailmas toimuvad lühijutud. Neist pikim on jutustus "Wilful Princess and the Piebald Prince", mis avab veidi vaistu vihkamise tausta. Kolm juttu on ilmunud kogumikus "The Inheritance & Other Stories", kus "Homecoming" räägib sellest, kuidas esimesed asukad Vihmaorgu jõudsid ja mida nad seal üle elama pidid, "Inheritance" tegevus toimub Bingtownis ja seal on tegemist õnnetu armastuse ja reetmisega ning "Cat's Meat" räägib loo Buckis elavast üksikemast, kus on kass, vaist ja surm. Teised jutud on toredad lugeda, aga ei ole vajalikud ülejäänud raamatute mõistmiseks.

Praegu on teada, et Hobbil ilmub sügisel kogumikus „The Book of Swords“ jutt “Her Father’s Sword”, mis peaks olema seotud „The Fitz and the Fool“ triloogiaga. Hiljutises intervjuus ütles Hobb, et ta teab küll, mis tegelastega edasi juhtub, aga kirja hakkab panema seda alles siis, kui tunneb, et on olemas lugu, mis nõuab kirjapanemist ja mis saab toimuda ainult selles maailmas. Mis tähendab, et on natuke lootust.

Teised kirjutavad:
Ulmekirjanduse baas

neljapäev, 10. august 2017

Robin Hobb "The Fitz and the Fool" triloogia

Robin Hobbi "The Fitz and the Fool" on Elderlingide maailma saaga viimane triloogia, kus otsad väga kenasti kokku tõmmatakse.

Pärast lohe vabastamist Aslevjalil "Fool's Fate'is" on Fitz elanud koos Mollyga paarkümmend aastat õnnelikku elu Withywoodis. Osa vahepealsetest aastatest katab "Rain Wilds Chronicles", mille tegevus toimub kaugel lõunas ja seab valmis maailma, kus Fitzi lugu jätkub. Hobb ütles intervjuus, et kuigi fännid tahtsid rohkem Fitzi elust lugeda, siis oleks "Tawny Mani" ja "Fitz and the Fooli" triloogia vahele jäänud paarikümnest aastast saanud kirjutada vaid kena pastoraalse jutustuse. Kedagi ei huvita ju õnnelike inimeste rahulik elu maal.

Tõele au andes ongi suurem osa triloogia esimesest raamatust, "Fool's Assassinist", kena pastoraalne jutustus. Midagi hakkab päriselt juhtuma alles kahes viimases peatükis. Triloogia esimesele raamatule heideti ette, et midagi ei toimu, tegevus venib, arendatakse edasi tegelasi, kes on juba ammu välja arendatud, ja paljusid muidugi tüütab Fitzi pidev enesehaletsus. Kriitikaga võib nõustuda. Samas ei seganud see mind raamatut nautimast. Sest kas peab just kogu aeg midagi juhtuma? Vahepeal võib ju ka lihtsalt inimeste elust ja mõtetest lugeda. Seda enam, et mulle meeldib Hobbi maailmas olla. Sellegipoolest on raamatus liiga palju loogikavigu. Paaris kohas tuli meelde Fitzi mõte "Fool's Errand'is" prints Dutifuli sõnade kohta: "I could have driven cattle through the gap in his logic." Mis mõttes ei saa väljaõppinud spioon aru, kelle lapsed on Shun ja FitzVigilant? Mees, keda on lapsest saati õpetatud pisiasjadest suurt pilti kokku panema, ei saa nüüd sellise ülesandega hakkama! Seda enam, et isakandidaadiks sobis ainult üks mees.

"Fool's Assassinis" ilmub uus tegelane Bee, kelle vaatepunkt lisandub Fitzi omale. Alguses huvitas see mind eelkõige seetõttu, et niimoodi sai Fitzile kõrvalpilguga vaadata, mida esimeses isikus jutustajaga teha ei saa. Aga Bee osutus nii põnevaks karakteriks, et mida rohkem süveneda, seda huvitavamaks tema osad läksid.

Selge see, et ilus elu maal saab ühel hetkel järsu lõpu ja meie salamõrtsukas peab taas teele asuma, et maailma õigeks pöörata. Aga kuna ta on nüüd vanem ja tasakaalukam, siis kulub teeleasumisele peaaegu terve teine osa, "Fool's Quest". Fitz on sunnitud kolima Hirvelossi ja satub taas selle intriigide keskele.
I had been a different person to every single one of them. What role was I expected to play this night? And if I decided to simply be myself, which self was that? The killer Chade had trained, Dutiful’s protector and mentor, Riddle’s brother-in-arms, Nettle’s negligent father? All me and all not me. (Fool's Quest)
Jälle on Narr see, kes Valge Prohvetina oma Katalüsaatori maailma käiku vahele segama lükkab. Narril on vaja oma ülesanne täita ja ta ei vali selleks vahendeid. Või noh, kõigepealt ta valib Fitzi, kelle veenmine polegi nii lihtne. Narr on selle triloogia kõige kurvem tegelane. Kui ta Bucki tagasi jõuab, on temast järel vaid pime ja sandistatud vrakk, kes mõtleb ainult sellest, kuidas oma piinajatele kätte maksta. Vastased pole aga niisama jõhkardid, vaid ohtlikud ja armutud tegelased, kes pealegi omavad ligipääsu teadmistele tulevikust. Kuidas sa võitled kellegagi, kes teab sinu järgmisi samme enne kui sa ise?

Minu jaoks kõige meeldejäävam koht oli Fitzi taastunnustamine teises osas. Kõigepealt Verity kiri ja kroon ja seejärel ametlik tunnustamine Hirvelossi suures saalis. Fitz pidi elama üle kuuekümne aasta, et lõpuks ometi ametlikult printsiks nimetatud saada ja ta ei olnud üldsegi kindel, kuidas sellesse suhtuma peaks. Ometi oli ta lõpuks saanud selle, mida eluaeg salaja oli ihanud. Hiljem küll selgus, et printsiks olemisel on oma hind, nagu igasuguse privaatsuse puudumine, samuti vabadus ise oma käikude üle otsustada. Aga stseen, kus Chade läbi suure saali Fitzi poole kõnnib, kuidas see äkitselt aru saab, mida too kavatseb ja siis koht, kus ta pöördub näoga saali poole. See pani turjakarvad kerkima (kui kasutada Hobbi väljendit).
The ruckus woke me; I pulled on trousers and dashed down the steps two at a time. By the time Riddle arrived, I had a black eye and two men on the floor and a third cornered. We exiled all three to the inn’s stables for the night and promised the innkeeper that damages would be paid for. As we climbed back up the stairs, Riddle observed, “Usually princes don’t do that sort of thing.”
“I’m not prospering in this role, am I? All the times when I wondered what it would be like to be legitimate and recognized as a Farseer at Buckkeep Castle? I’m finding it more of a liability than a privilege.”
“You’ll get used to it,” he promised me doubtfully. (Fool's Quest)
Lõpuks asub nüüdne prints FitzChivalry Farseer siiski teekonnale kaugele lõunasse Clerres'i, mis muidugi ei lähe üldse nii, nagu ta plaaninud on. Selle asemel, et üksi ja vaikselt oma kättemaksuretkele pühenduda, avastab ta ühel hetkel, et temaga on end kaasa smugeldanud nii pime ja vaevatud Narr, noor ülik FitzVigilant, tallipoiss Perseverance kui ka toatüdruk ja Chade'i õpilane Spark. "Assassin's Questi" lõpus jõuavad kättemaksjad Vihmaorgu ja siin ristuvad nende teed "Eluslaevnike" ja "Vihmaoru kroonikate" tegelastega. Ja muidugi kohtuvad nad lohedega.

Alguse kuumaverelisest ja ägedaloomulisest noormehest on saanud vana mees, kes on küll endiselt sama surmav ja sama enesehaletsuslik, kuid ka aeglasem ja kannatlikum. Fitz pole kunagi erilise kasvatuse ja peenetundelisusega silma paistnud, aga eriti elderlingide ja traderite seltskonnas tundub ta ikka täiesti vales kohas. Buckis oli ta omasuguste veidrike hulgas (võta või näiteks Chade), aga siin normaalsete inimeste seas (niivõrd normaalsete kui selles maailmas võimalik) tundub tema salamõrtsuka mõttemaailm naeruväärne ja vildakas.

Viimases triloogias ja eriti viimases osas, "Assassin's Fate", saavad vastuse paljud lahtiseks jäänud küsimused eelmistest raamatutest ja seotakse kokku eri liine. Selgub, et mitukümmend aastat varem toimunud sündmused on tegelikult kellegi hoolika tegutsemise tagajärg ja paljud asjad omavahel seotud. Valged prohvetid, lohed, Farseerid, välissaarlased, elderlingid ja kõige selle keskmes Narr ja Fitz, Valge prohvet ja tema Katalüsaator.

Kohtumine selle maailma kõige suurema kurjusega oli teatav pettumus. Mismoodi see groteskne seltskond, kes omavahel rivaalitsevad ja üheski asjas kokkuleppele ei saa, üldse nii suure võimu saavutas? Seda pikemalt lahti ei seletata. Selliseid asju, mis selgitamata ja lõpetamata jäävad, on veel. Eriti viimases osas kohtume mitme juba tuttava tegelasega, aga nad jäävad kahjuks fragmentaarseks ja paljusid liine, mille kohta tahaks rohkem teada, edasi ei arendata. Nojah, Hobb oleks pidanud kolme raamatu asemel seitse kirjutama, et kõigi oma maailma tegelaste elu lõpuni arendada.

Kuigi Hobbi raamatud on üldiselt üsna julmad ja armsad tegelased peavad läbi tegema väga suuri katsumusi, siis lõpud on tal siiski olnud lootusrikkad. Ma olin alati lootnud, et Fitz lõpetab samamoodi kui Verity ja samal ajal lootnud, et ta ühineb taas Öösilmaga ja veel lootnud, et ta elab õnnelikult ever after. Lõpp on ühele fantaasiasaagale kohaselt ühtaegu ilus, rusuv, ülev ja kurb ning hoolimata teatud asjade lõplikkusest täis uusi lootusi. Elu läheb edasi teises vormis ja kuna meie teadmised elderlingide ja lohede maagiast on ebatäiuslikud, siis mine tea.

Ma püüdsin sisust mitte kuigi palju kirjutada, aga siin on olemas kõik Hobbi maailma elemendid: verised võitlused, piinamised, tapmised, suur armastus ja ületamatu kaotusvalu, ootamatult leitud julgus ja vaprus, ülim kurjus, mis ei kohku tagasi millegi eest, maagia, mis annab selle kasutajale erakordsed võimed, kuid mis võib kasutaja ka tappa, quest ning muidugi lohed. Veel on siin Hobbi detailirikas ja laialivalguv stiil. Ja kui ma nüüd üle loen, mida ma ülalpool kirja panin, siis see ei ole üldse see, mida ma oleksin tahtnud edasi anda. On seiklused, karakterid ja maagia, kuid Hobbi raamatutes on veel miski, mis vähemasti mind on pannud neile jäägitult kaasa elama. Aga mul on raske sellele näppu peale saada.

Üks suur asi on kindlasti Hobbi karakterid, kelle käekäik läheb korda. Selge see, et kõige olulisem on Fitz, sest kõigepealt on ta keskne tegelane ja me näeme maailma läbi tema. Samas on ta vastuoluline isik, kuid sellele väärastunud mõttemaailma ja painajatega üllale ja armastusväärsele salamõrtsukale lihtsalt tuleb kõigest hingest kaasa elada. Teisalt pole ta aga tegelane, kellesse oleks võimalik armunud olla. Salapäraselt Narrilt aga langevad kiht-kihilt teda varjavad loorid, kui tema kujunemislugu ja teda ümbritsenud maailm lahti rullub. Millest on natuke kahjugi, sest mõistatuslikuna oli ta palju huvitavam.

Hobb on esmaklassiline kirjanik, kõigepealt kogu see maailm ja maagia, mida ta läbi kuueteistkümne raamatu on arendanud. See, et skill (taid) on palju rohkemat, kui ainult telepaatiline viis omavahel suhelda, selgus juba varasemates raamatutes, aga siin areneb teooria edasi. Siin on laps, kellel on kolm isa. Selgitus on selle maailma kontekstis täiesti loogiline.
“You’re not alone when I’m with you. I’m the father that is always with you.”
“How can a wolf be my father?”
“Some things just are.” He stretched out in front of the fire again. “Perhaps I’m the part of your father that never stops thinking about you. Or perhaps I’m a part of a wolf that didn’t end when the rest of me did.” (Fool's Assassin). 
Tema lohed on fantaasiakirjanduses ainulaadsed, ei inimeste teenrid ega vaenlased, aga oma mõttemaailmalt üsna inimesesarnased, mis teeb nad veelgi enam hirmuäratavaks. Eriti lõpupeatükid näitasid tema meisterlikkust kirjutamises, kus ta annab edasi tegelase hääbuvat teadvust, nii et lugejana sa näed ja tajud, kuidas ta järk-järgult maailmast eemaldub.

Kõige lõpus on autori pühendus: "To Fitz and the Fool, my best friends for over twenty years". Kujutan ette, et kui lugejatele on neist lahkumine raske, siis palju raskem oli see kirjanikule, kes tõepoolest elas koos oma tegelastega üle kahekümne aasta.

teisipäev, 25. juuli 2017

Robin Hobb "The Rain Wilds Chronicles"

Robin Hobbi "The Rain Wilds Chronicles" ("Vihmaoru kroonikad") on järjekorras neljas tema Elderlingide maailma triloogiatest. See koosneb küll neljast raamatust, aga lehekülgede arv kokku on sama mis teistel (u 2000).

Vihmaoru elanikud on avastanud uue elderlingide linna ja selle juurde asunduse rajanud. Sealsamas jõe ääres koorusid ka lohed, aga kuna nad olid meremadudena liiga kaua maailmas olnud ja liiga hilja koorumispaika jõudnud, siis ei tulnud ilmale ühtegi täisjõus ja lennuvõimelist lohet. Vihmaoru inimesed küll toidavad neid, aga vastumeelselt. Leitakse lahendus – lohed tuleb eskortida ülesvoolu, kus kuulu järele peaks asuma muistne elderlingide linn Kelsingra, mis neile elupaigaks sobib. Lohedele palgatakse saatjateks ja abilisteks seltskond noori, kes isegi sealsete standardite kohta on Vihmaoru poolt liiga tugevalt "märgistatud", ehk nad on moondunud rohkem, kui heaks tooniks peetakse.

See asjaolu märgib ka tetraloogia tooni, sest tegemist on noorte inimestega, kes alles avastavad ennast ja teisi. Nad on pandud tegutsema ühise eesmärgi nimel, kuid peavad ise hakkama saama olukorras, kus endised reeglid enam ei kehti. See tähendab võimumänge, enesekehtestamist, seksuaalsuse avastamist, südamete murdumist, ebakindlust, tülisid ja leppimisi, nagu ikka teismeliste puhul.

Esimesed kaks osa, "Dragon Keeper" ja "Dragon Haven" moodustavad terviku ja räägivadki põhiliselt lohede ja nende saatjate reisist mööda jõge müütilise linna otsinguil. Nendega on kaasas ka eluslaev, mille pardal kapten Leftrin, jahimehed ja noor lohehuviline kaubaisandanaine Alise Bingtownist koos oma mehe sekretäri Sedricuga. Igaühel on oma agenda ajada ja muidugi ei puudu ka siin keelatud armastus.

Järgmistes osades, "City of Dragons" ja "Blood of Dragons" tegevuspaik laieneb ja saab selgeks, et kuigi müütiline elderlingide linn on lõpuks lohede kasutuses, siis kauaks neil seal rahus olla ei lasta. Khaleetia hertsog igatseb ravivat loheverd, Alise'i isekas ja õel abikaasa Hest põhjatut rikkust elderlingide imeasjade kaudu ning paljud teised tahavad lihtsalt oma õnne katsuda. Ja need tegelased on valmis ükskõik milleks, et oma tahtmist saada.

"Vihmaoru kroonikatel" on oma võlu, sest need räägivad eelkõige lohedest. Lohed on julmad, kõrgid ja arrogantsed olevused, kolme riigi – maa, õhk ja vesi – valitsejad, aga ka nemad vajavad süüa ja puhkust. Ja ilma inimestest hooldajateta ei oleks nad üldse õigeteks lohedeks kasvanud. See muidugi ei takista neil ennast ülemaks ja inimesi alamaks pidamast. Aga kui lohede läheduses elamine mõjutab inimesi, siis sama kehtib ka vastupidi. Tegelased arenevad ja muutuvad, seda nii füüsilises kui ka psühholoogilises plaanis. Noorte hooldajate omavahelised suhted on vastuolulised ja tormilised, nende kõrval jäävad veidi vanemate tegelaste armulood kahvatuks. Kui "Tawny Manis" homoseksuaalsusele ainult vihjati, siis siin on see äkki üks olulistest teemadest ja selgub, et nii mõnigi eelistab samast soost partnerit.

Ka kogu ümbritsev keskkond on paeluv – "Eluslaevnikest" tuttav Vihmajõgi ja Vihmaorg on inimestele elamiseks üsnagi ebasõbralikud paigad, aga inimesed teadagi on ellujäämises leidlikud. Väga tore oli taaskohtumine juba "Farseerites" külastatud Kelsingraga, mille võludest ja imedest nüüd palju rohkem teada saab. Veel saab rohkem teada lohede ja inimeste omavaheliste seoste kohta ja kes ja mis elderlingid ikkagi olid.

The dragon wondered how humans had ever managed to survive when they could not keep their thoughts to themselves. The irony was that despite spraying out every fancy that passed through their small minds, they didn’t have the strength of intellect to sense what their fellows were thinking. They tottered through their brief lives, misunderstanding one another and almost every other creature in the world. It had shocked her the first time she realized that the only way they could communicate with one another was to make noises with their mouths and then to guess what the other human meant by the noises it made in response. “Talking” they called it. (Dragon Haven)

Teistest Hobbi teostest enam kannatavad "Vihmaoru kroonikad" venimise all. Liiga palju ebaolulist tühja-tähja, liiga palju sama asja ülekordamist, ehk ka liiga palju eri vaatepunkte. Need vahelduvad üsna kiiresti ja just siis, kui huvitavaks läheb, hakatakse hoopis millestki muust rääkima. Ükski raamat ei ole loetav iseseisvalt, sisuliselt on siin kaks kaheks jaotatud teost. Ainult "Dragon Havenil" on mingi mõistlik lõpetus.

Hobbil võtab auru ülessaamine alati aega, aga esimene osa, "Dragon Keeper" oli isegi minu jaoks katsumus. Aeglane, nii aeglane on tetraloogia algus. Samu asju korratakse mitu korda üle. Raamat algas pika peatükiga lohede koorumisest ja sellest, kui viletsad ja vigased nad välja tulid. Asi selge. Aga ei – sama asja räägitakse järgmistes peatükkides pikalt ja laialt üle vähemalt neli korda. Hobb muudkui kirjutab ja kirjutab, aga lugu edasi ei vii.

Hobbile omaselt ei lähe ühelgi tegelasel asjad nii nagu plaanitud ja neile saavad osaks kõiksugu katsumused, piinad ja alandused. Siinses teoses on ülemkurjamiks Khaleetia hertsog, kes ei kõhkle oma tahtmise saamiseks piinamast, tapmast, sandistamast nii mehi, lapsi kui ka naisi. Seda siis mitte isiklikult, vaid oma truude käsutäitjate abil, kellest paljud on lühikese lõa otsas ja seetõttu äärmiselt julmad. Teine kurjam, kuid pooltki mitte nii hirmus, on Alise'i abikaasa Hest. See tegelane ei pane kaasa elama ei ühes ega teises suunas – millegipärast jätavad temale osaks saavad kannatused lugeja täiesti ükskõikseks – kuigi võiks tunda vähemasti kahjurõõmu, et kuri saab kurja palga.

Ma näen, et ei oleks saanud "Vihmaoru kroonikaid" vahele jätta, sest see annab palju taustainfot sündmuste ja tegelaste kohta, mis on olulised järgmises, "The Fitz and the Fool" triloogias. Aga kogu sarjast on need küll kõige nõrgemad. Samas annan aru, et nooremale lugejale ja eriti lohearmastajale võivad need teosed olla vägagi haaravad.

Teised kirjutavad:
Ulmekirjanduse baas: Dragon Keeper, Dragon Haven, City of Dragons, Blood of Dragons

neljapäev, 20. juuli 2017

Elizabeth Gilbert "Big Magic: Creative Living Beyond Fear"

Elizabeth Gilberti "Big Magic: Creative Living Beyond Fear" ilmus eesti keeles 2016. aastal nimega "Suur võluvägi. Hirmudest vaba loominguline elu".

Elizabeth Gilbert (jah, seesama, kes kirjutas "Söö, palveta, armasta") julgustab kõiki elama loomingulist elu. Ta kirjeldab omaenda loomeprotsessi ja ütleb, et kui sa oled elus, siis sa oled loominguline inimene. Seega tuleb ainult peale hakata. Soovitavalt kohe praegu. Suurepärane raamat kõigile neile, kes kahtlevad ja kõhklevad, ei leia aega või julgust, et teha midagi, mida nad tegelikult tahaksid teha.

Alustuseks toob Gilbert nimekirja hirmudest, mis võivad takistada elamast loomingulist elu. Ja see nimekiri on hirmuäratav. Ma olen ühel või teisel ajal oma elust mõelnud igaühe peale neist. Vabastav on aga teada saada, et ma ei olegi oma hirmudes unikaalne.
  • You’re afraid you have no talent. 
  • You’re afraid you’ll be rejected or criticized or ridiculed or misunderstood or—worst of all—ignored.
  • You’re afraid there’s no market for your creativity, and therefore no point in pursuing it. 
  • You’re afraid somebody else already did it better. 
  • You’re afraid everybody else already did it better. 
  • You’re afraid somebody will steal your ideas, so it’s safer to keep them hidden forever in the dark. 
  • You’re afraid you won’t be taken seriously. 
  • You’re afraid your work isn’t politically, emotionally, or artistically important enough to change anyone’s life. 
  • You’re afraid your dreams are embarrassing. 
  • You’re afraid that someday you’ll look back on your creative endeavors as having been a giant waste of time, effort, and money. 
  • You’re afraid you don’t have the right kind of discipline. 
  • You’re afraid you don’t have the right kind of work space, or financial freedom, or empty hours in which to focus on invention or exploration. 
  • You’re afraid you don’t have the right kind of training or degree. 
  • You’re afraid of being exposed as a hack, or a fool, or a dilettante, or a narcissist. 
  • You’re afraid of upsetting your family with what you may reveal. 
  • You’re afraid of what your peers and coworkers will say if you express your personal truth aloud.
  • You’re afraid of unleashing your innermost demons, and you really don’t want to encounter your innermost demons. 
  • You’re afraid you neglected your creativity for so long that now you can never get it back. 
  • You’re afraid you’re too old to start. 
  • You’re afraid you’re too young to start. 
Hea uudis on see, et kõik need on vaid hirmud ja hirmudel ei tohi lasta oma elu segada. Niisiis, kuidas alustada?

Nojah, tuleb vaid peale hakata. Ei tasu oodata, et ühel päeval on sul piisavalt vaba aega, et tegeleda ainult loominguga. Mitte kellelgi ei ole piisavalt vaba aega, et tegeleda ainult loominguga. Isegi Herman Melville'il ei olnud, aga ometi ta kirjutas "Moby Dicki". Robin Hobb on rääkinud, kuidas tema kirjutas väikeste laste kõrvalt – vannitoa põrandal, kui lapsed olid vannis, jalgpallitrennis, rulluisuplatsil, kleepuva laua taga pannkoogirestoranis, kus ta töötas.

Kuidas luua ja üle saada kõigist neist hirmudest, et sa pole piisavalt originaalne?

Tuleb lihtsalt öelda ja jagada seda, mida sa tahad öelda ja jagada ning teha seda kogu südamega. Kui see on piisavalt autentne, siis on see ka originaalne. Loo, mida iganes sa tahad luua – ja lase sel olla üdini mittetäiuslik, sest on ülimalt tõenäoline, et keegi ei pane seda isegi tähele. Ja see on suurepärane. Tuleb aru saada, et täiuslikkuse tagaajamine on ajaraisk, sest mitte ükski asi ei pääse kriitikast. Pole vahet, kui mitu tundi sa kulutasid millegi veatuks lihvimisele, keegi leiab ikka selles mõne vea.
Recognizing this reality—that the reaction doesn’t belong to you—is the only sane way to create. If people enjoy what you’ve created, terrific. If people ignore what you’ve created, too bad. If people misunderstand what you’ve created, don’t sweat it. And what if people absolutely hate what you’ve created? What if people attack you with savage vitriol, and insult your intelligence, and malign your motives, and drag your good name through the mud? Just smile sweetly and suggest—as politely as you possibly can—that they go make their own fucking art. Then stubbornly continue making yours.
Ja loomine peab olema fun. Tähendab, muidugi on loomine raske töö, kuid see ei pea olema valu ja piin. Aga Gilbert hoiatab ka, et ei tohi kaotada julgust sel hetkel, kui asi ei ole enam lihtne ja mõnus. Sest mis hetk see on? See on hetk, kus alles hakkab huvitavaks minema.

Kellele seda vaja on?

Loomulikult sulle endale. Me kõik vajame midagi, mis viib meid nii kaugele endast eemale, et me unustame süüa, unustame pissida, unustame muru niita, unustame oma vaenlasi vihata, unustame oma ebakindlust haududa.
By completely absorbing our attention for a short and magical spell, it can relieve us temporarily from the dreadful burden of being who we are. Best of all, at the end of your creative adventure, you have a souvenir—something that you made, something to remind you forever of your brief but transformative encounter with inspiration.
Ja mis kõige suurem kergendus – tulemus ei ole oluline. Oluline on see, et sa lood.
“You are worthy, dear one, regardless of the outcome. You will keep making your work, regardless of the outcome. You will keep sharing your work, regardless of the outcome. You were born to create, regardless of the outcome. You will never lose trust in the creative process, even when you don’t understand the outcome.”
Teised kirjutavad:
Kruusatee
Rändaja
Õhtuleht
Loterii

kolmapäev, 12. juuli 2017

Megan Lindholm, Robin Hobb "The Inheritance & Other Stories"

Megan Lindholm on Robin Hobb on Margaret Astrid Lindholm Ogden. Kui Megan Lindholm kirjutab kaasaegseid linnafantaasiaid, siis Robin Hobb kirjutab epic fantasyt (eepiline fantaasia kõlab natuke tobedalt, või mis?). Megan Lindholm oli juba tunnustatud fantaasiakirjanik, kui ta tahtis kirjutada hoopis teistsuguses stiilis raamatut. Seetõttu valis ta omale uueks pseudonüümiks Robin Hobb ja päris pikalt ei olnud nende kahe omavaheline seos avalik.

"The Inheritance & Other Stories" on esimene ja ainus lühijuttude kogumik, mis sisaldab mõlema autori jutte. Iseenesest ei ole Robin Hobb kirjutanud eriti palju lühilugusid, sest Hobbi stiil on erinevalt Lindholmist laialivalguv ja detailirohke, mis ei ole lühilugude jutustamiseks just kõige sobivam viis. Nii ongi, et raamatus on seitse Lindholmi ja kolm Hobbi juttu, aga ruumi võtavad mõlemad pooled ühepalju.

Megan Lindholmi stiil erineb Hobbi omast kõvasti. See on konkreetsem ja lühem, kuigi ka temale meeldib nokitseda detailide kallal. Kõik seitse lugu tegelevad kaasaegse inimese probleemidega, kuigi mõni neist toimub tulevikus. Samas tuleb silmas pidada, et enamik lugusid on kirjutatud 15-30 aastat tagasi. Siin on vaesus, laste ärakasutamine, narkootikumid, hoolimatus ... ja kassid. Mitmes loos on kass või mitu.

"A Touch of Lavender" on Lindholmi kõige pikem jutt ja mulle meeldis enim. See räägib poisist, kes elab vaesuses koos oma emaga ja kelle elus kõik muutub, kui nad sõbrunevad tulnukaga. Samas toob selline kooselu kaasa hukkamõistu nii inimeste kui ka tulnukate poolt, mis viib vältimatu hukatuseni. Hoolimata kirjeldatud vaesusest, narkomaaniast, hoolimatusest räägib see lugu ennekõike armastusest.

"Silver Lady and the Fortyish Man" kirjutas Lindholm oma abikaasale neljakümnendaks sünnipäevaks ja see on tõesti armas lugu kirjanikuks olemisest, eneseleidmisest ja imede leidmisest igapäevases.
“The only magic that’s left in the world right now is the magic that we make ourselves, deliberately. You’re not going to stumble over enchantment by chance. You have to be open to it, looking for it, and when you first think you might have glimpsed it, you have to will it into your life with every machination available to you.” He paused. He leaned forward to whisper, “But the magic is never quite what you expect it to be. Almost but never exactly.”
"Cut" - siin on KÜSIMUS, mida võib endaga kaasa tuua liialt suur valikuvabadus ja mida sellega peale peaks hakkama. Kelle oma on minu keha? Kas ma võin sellega teha, mida tahan? Kui kaugele me võime minna iseenda keha üle otsustamisel? Aga oma laste keha üle?

"The Fifth Squashed Cat" on kummaline lugu võluväest, mida võib leida niisama lihtsalt, kui tead, kust otsida. Vihje - kass. Ja kui sa selle leidnud oled, siis võid ülejäänud elu elada nagu linnuke oksa peal. Aga siiski tuleb välja, et see ei kehti igaühe kohta ja enamik meist peab ikka oma igapäevast leiba palehigis teenima.

"Strays" - karakterid on selged ja tugevad, kuid lugu ise on karm ja räägib vaesusest, laste ärakasutamisest, narkomaanidest, hoolimatusest ... ja kassidest.

"Finis" on ettearvatava lõpuga lühike lugu, aga nauditav lugeda sellegipoolest. Siin harutab Lindholm klišeed vampiiridest ja proovib sellele läheneda veidi teistsuguse nurga alt.

"Drum Machine" on ka sõnumiga ja erilist muljet mulle ei jätnud. Millalgi tulevikus on laste sünnitamine range kontrolli all. Selle jaoks on vaja saada luba ja siis valitakse sulle välja kõige sobivam lapsetüüp. Peale selle on jutt muusika tegemisest, muusiku väljendusvabadusest versus konformismist ja kõik see on kuidagi omavahel seotud.


Kõik kolm Robin Hobbi lugu on talle iseloomulikult täis süngeid saladusi, surma ja karme valikuid. Ja lootusrikkaid lõppe. Need viivad lugeja tagasi Elderlingide fantaasiamaailma.

"Homecoming" jutustab loo sellest, kuidas kõige esimesed asukad Rain Wildsi (Vihmaorgu) jõudsid ja mida nad seal üle elama pidid. Jutustaja on kõrge üliku hellitatud naine, kellele alles pikkamisi kohale jõuab, et oma abikaasa mahhinatsioonide tõttu on nad kõigest oma varandusest ilma ja reis Vihmaorgu on tegelikult väljasaatmine. Siin on koos kõik oluline ühe jutu õnnestumiseks – iidne maetud linn, oma mugavustsoonist kaugele eemale lükatud inimesed, tundmatu ja ohtlik keskkond, mõistatuslikud juhtumused ja kasvupotentsiaaliga protagonist.
No. What turns my heart to rust this day is that my husband’s return, and the discovery of treasure in the buried city and the talk of returning to Jamaillia, dismantles the life I have built here. That grieves me. It is a hard thing to contemplate. When did I change so completely? This life is harsh and hard. This country’s beauty is the beauty of the sunning snake. It threatens as it beckons. I fancy that I can master it by giving it my earnest respect. Without realizing it, I had begun to take pride in my ability to survive and to tame some small part of its savagery. And I have shown others how to do that. I did things here, and they were significant. Now that will be lost to me. I become again Lord Jathan Carrock’s wife.
"The Inheritance" tegevus toimub Bingtownis ja jutustab tüdrukust, kes saab oma vanaemalt päranduseks vaid ühe medaljoni. Sellega seoses hakkab hargnema lugu, mis on ühteaegu julm ja lootustandev. Siin on reedetud armastust ja püsivust, loobumist ja uut lootust. Tihtipeale on väärtuslikum pärandus mitte materiaalne rikkus, vaid kogemused, mis sellega kaasas käivad.

"Cat's Meat" meeldis mulle ehk kõige rohkem. Buckis ühes väikeses külas elab noor naine, kelle tema peigmees kolm aastat tagasi lapseootel maha jättis. Ta on kuidagimoodi üksi hakkama saanud ja juba hakanud järje peale jõudma. Aga siis ilmub truudusetu mees uuesti tagasi ja nõuab omale kohta Rosemary ja tema poja elus. Aga ta pole arvestanud kassiga! Rosemary kass on otsustanud, et ta ei kavatsegi oma territooriumi mehele loovutada. Mida kõike üks ema pole nõus oma lapse eest tegema ja mida kõike üks kass pole nõus oma territooriumi kaitsmiseks tegema!

Teised kirjutavad:
Ulmekirjanduse Baas: Homecoming

neljapäev, 6. juuli 2017

Indrek Hargla "Apteeker Melchior ja Gotlandi kurat"

Indrek Hargla "Apteeker Melchior ja Gotlandi kurat" on sarja kuues teos ja tundub, et iga korraga läheb aina paremaks. Juba teises raamatus tegutsevad paralleelselt vana Melchior Tallinnas ja tema poeg Lübeckis. Noor Melchior kipub apteekriametist kõrvale kalduma, kuna salamõrtsukate vennaskond ja oma suure armastuse eest võitlemine röövivad kõik tema mõtted ja aja. Mis vististi ongi raamatu kaasahaaravuse üks põhjustest. Sest lisaks mõrvatöö lahendamisele on siin ka tubli annus seiklusi ja põnevust, rääkimata taevalikust armastusest.

Vana Melchior aga toimetab Tallinnas omasoodu, lahendab vanu ja uusi mõrvu ning avastab nende tagant palju suurema asja. Peale selle saab lugeja teada nii mõndagi keskaegse maailma kohta. Põigatakse piiskopilinna Tartussegi. Hulk lehekülgi on pühendatud kohtuistungile abielurikkumise kohta, mida oli väga lõbus lugeda. Pisut keskaegsest pangasüsteemist, kaubandusest ja suremisega seotud kommetest. Suremine oli erinevalt praegusajast kõigi asi. Kui rikas kaupmees sureb, siis käib sinna juurde hulk tegevusi alates testamendi tegemisest, pihtimisest, võidmisest kuni hüvastijätmiseni. Sureva mehe juurde tulevad kokku mitte ainult lähemad sugulased vaid ka gildivennad ja muud linnaelanikud. Ka apteeker Melchior on sureva kaupmees Duseborgi juurde palutud, kes üritab talle ühest ammutoimunud kuritööst rääkida ja vannutab teda õiglust jalule seadma, et süütud ei kannataks. Varustatud vaid karbi uhkete ja väärtuslike sõlgedega, hakkab Melchior saladust lahti harutama. Keegi üritab selle käigus tema elu kallale kippuda. Kes on aga Gotlandi kurat, kellest siin-seal räägitakse ja kelle eest Melchiori hoiatatakse?

Hargla, Melchior ja pikad arutlused patust, jumalast ja hingeõnnistusest käivad kokku nagu hõbesõlg ja seto naise rind. Karastunud lugeja juba teab ja laseb silmadel neist arutlustest kiiresti üle libiseda. Vähemalt minul kippus nende ajal tukk peale tulema. Samas jälle on tema keskaegne maailm selline, kust ei tahakski nii väga välja tulla. Raamat on üsna paks (558 lk) ja seega veedab lugeja selle seltsis mõne aja. Aga kui raamat juba läbi oli, siis oleks tahtnud veel selles maailmas koos Melchioriga ringi jalutada.

Teised kirjutavad:
Martinsoni raamatublogi
Kirjanduslik päevaraamat
Postimees
Sehkendaja
Triinu raamatud
Raamatuarmastus
Siiliste raamaturiiul
Lugemiselamused

neljapäev, 29. juuni 2017

Tuomas Kyro "Kõike head, toriseja!"

Tuomas Kyro "Kerjus ja jänes" mulle väga meeldis, seega võtsin huviga ette tema järgmise eestinduse. Aga "Kõike head, toriseja!" on hoopis teistsugune raamat. Endiselt soomeliku huumori ja tegelastega, aga siinne huumor on mahedam, samas on võrdlused suurepäraselt teravad. Tuli meelde Hannu Mäkelä ja "Härra Huu". Niipalju kui ma Soome kirjandust olen lugenud, on need kõik minu jaoks ühtemoodi "soomelikud" olnud. Ei tea, kas siis on juhuslikult kätte sattunud või valitakse tõlkimiseks just selliseid. Mulle sobib.

Autori järelsõnast selgub, et enne seda raamatut on Kyro torisejast veel mitu teost kirjutanud. Sellepärast tunduski, nagu alanuks lugu kusagilt poole pealt. Veidi rohkem sissejuhatust oleks kiiremini järje peale aidanud, samas said raamatu jooksul asjad selgemaks.

Ühest küljest suurt midagi ei toimu, on üks vana mees, kes muudkui räägib ja arutleb. Selle käigus koorub lahti midagi tema minevikust aga eelkõige kõik see, mida ta arvab maailma asjadest. Üks kaheksakümne aastane mees arvab päris palju. Muidugi oli vanasti muru rohelisem. Praegusel ajal on ainult asjandused, millel tuleb näpuga libistada ja muud need noored enam ei oskagi. Samas on ta väga õnnelik haiglas "hästikasvatatud vurlelt" saadud "sületeleviisuri" üle, kust saab vaadata saamikeelseid uudiseid ja seitsmekümne esimese aasta kergejõustiku maailmameistrivõistlusi. Raamatus on nimetatud ka terve hulk Soome spordi- ja muusikategelasi, kes mulle mitte midagi ei ütle.

Torisejal on iga asja kohta oma arvamus, aga üle kõige kardab ta, et peab oma viimased aastad teiste armul elama, kui ta ometi oskas juba viieselt putru keeta, lehma lüpsta, võrku lapata ja kraavi kaevata. Oma tahet peab avaldama, kuniks veel suudad. See on õiglane, rahvamajanduslikult jätkusuutlik ja keskkonnasõbralik (lk 18). Niisiis alustab ta kõigepealt omale kirstu ehitamisega. Tegelikult alustas ta sellega juba kolmteist aastat varem, kui kirstu jaoks puud maha võttis ja pööningule puhkama pani. Ja siis tuli valmis kirjutada testament. See pidi olema hea ja üllatusi täis nagu Huovise Veiko kolm kõige paremat raamatut ja selle jaoks oli vaja võtta kapist kadunud isa sulepea, mille tema sai omakorda oma isalt. Ja muidugi oli vaja kirjutada järelhüüe. Seda tähtsat asja ei saanud võõraste kätte usaldada.

Üks terve mõistusega vanamees on see Toriseja.
Olin esimest korda elus kangapoes ja teadsin, mida mul vaja on. Aga eks siis ole kohe ka müüja seljataga uurimas, et kas ma saan kuidagi abiks olla, nagu teda tõepoolest huvitaks miski muu kui minu rahakoti sisu. Ega ei maksa ikka usaldada sedasorti kauplusi, kus on soe ja valgustus hoolikalt läbi mõeldud ja kus siis näperdatakse kaupa, et kas see sobib meie põrandale, akna ette või pruutkleidiks. 
Eks on ikka parem oma plaane võõrale inimesele mitte avaldada, aga midagi tuleb ju öelda, et poevargaks ei peetaks. Kõige lihtsam on rääkida ilmast, kuigi mul oli vaja sametit ja samet oleks meeldinud ka perenaisele. 
Ütlesin müüjale, et hommikul oli kolmeteistkümne aasta kohta kõige kõrgem temperatuur ja maa alles roheline. (lk 19)
Tõlkinud Kadri Jaanits

Teised kirjutavad:
Lugemiselamused
Nädala raamat (katkend)
Postimees
Vahel ma kirjutan ka
Loetu kaja
Istu mu pingile ...
loterii
Katkend raamatust
Sehkendaja
Lugemispäevik

Tänan Varraku kirjastust raamatu eest.

kolmapäev, 21. juuni 2017

Robin Hobb "The Liveship Traders" triloogia

Robin Hobbi Elderlingide maailma teine triloogia, "Liveship Traders" ehk "Eluslaevnikud" algab pärast "Farseerite" triloogia lõppu. Tegevus toimub Bingtownis ja Jamaillias ning Kuus hertsogkonda on siin vaid kauge barbarite maa. Samas on seal toimunu mõjutanud ka Bingtowni, kuna sõda Punalaevnikega lõikas ära nende põhjapoolsed kaubateed. Siin on vaid üks tegelane, kes ka "Farseerites" toimetas. Kuna ma lugesin Hobbi vales järjekorras ja teadsin, kes see on, siis otsisin huviga autori vihjeid tema äratundmiseks, kuid neid on väga napilt. Kui ei tea, siis enne kolmandat osa ära ei arva.

Triloogia keskendub Vestritite perekonna liikmetele. Neil on eluslaev - haruldane võlupuust valmistatud laev, mille käilakuju on elus. Ainult eluslaevad on võimelised sõitma mööda mürgist Vihmajõge ja niimoodi Vihmaorust haruldasi ja maagilisi kaupu tooma. Vihmaorus elavad inimesed on sealse keskkonna tõttu moondunud, kuid kuna neil on ligipääs Elderlingide iidsetele väärisasjadele, siis tundub, et nad on rahul hinnaga, mida selle rikkuse eest maksma peavad. Ka võlupuu tuleb sealt ja maksab nii palju, et eluslaevade omanikud maksavad laeva võlgu veel mitu põlvkonda. Kuna ajad on halvad - sõda põhjas ja tülid Chalcediga (eesti keeles oli vist Khaleetia), kelle orjatöö najal toodetud odavamad kaubad ausate Bingtowni kaupmeeste kasumid ära on söönud, siis mõjutab see kõik ka Vestritite perekonna heaolu.

Nagu ikka, kulub Hobbil maailma ehitamiseks peaaegu terve esimene osa, "Ship of Magic" (Võlulaev). Nagu ikka, selgub, et kõik pole nii, nagu algul näis ja tegelased pole triloogia lõpus enam need, kes nad alguses olid. Erinevalt Farseeritest saavad otsad viimase raamatu lõpus kokku sõlmitud.

Rain Wild traders ehk Vihmaoru inimesed olid eriti põnevad. Kes nad sellised on, miks nad ennast loori taha varjavad ja kuidas nad elavad? Teise osa, "Mad Shipi" (Hull laev)  lõpus viib tegevus lugeja ka Vihmaorgu. Autor harutab saladust lahti vähehaaval ja minu jaoks oli küll sealne eluviis üllatuseks. Ühest küljest on Vihmaoru ohtlikes tingimustes elavad inimesed edukalt kohandunud väliste tingimustega, teisest küljest tundus naeruväärne, et nad olid säilitanud ranged käitumisreeglid ja tavad, mis tundusid täitsa loomulikud Bingtownis, aga mitte sellises maailmas. Minu jaoks läks just siin eriti huvitavaks. Malta ja Reyni suhte areng koos Vihmaoru saladustega viis mu jälle seisundisse, kus raamat varjutas iga muu hetke. Ja siis ilmus veel lohe, suurepärane lohe.

Ma ei teadnudki enne, et mul on selline tõmme lohede poole. Robin Hobbi lohed pole mingid taltsad inimeste sõbrad nagu näiteks Eragonis ega ka julmad ja salakavalad Tolkieni koletised. (Huvitav, millised G.R.R. Martini lohed on?) Hobbi lohed on uhked, võimsad ja arrogantsed. Neil on aastasadade taha ulatuv mälu ja sügaval teadmine oma ülimuslikkusest. Inimesed oma imelühikese eluea ja olematu jõuga ei ole nende jaoks miski. Ometi on nad inimestega tihedalt seotud.
The sky was not blue, oh no. Not once she had taken flight, for compared to her own gleaming self, what could claim to be blue? Tintaglia the dragon arched her back and admired the sunlight glinting silver off her deep blue scales. Beautiful beyond words. (The Ship of Destiny)
Seda lugu jutustab Hobb läbi mitme tegelase vaatepunkti. Autori tugevus on karakteriloome ja tema tegelased panevad tõesti omale kaasa elama. Sind huvitab, mida nad teevad ja mõtlevad, sa tahad, et nad oma eesmärgid saavutaksid ja ootad põnevusega, millise katsumuse autor neile järgmisena välja mõtleb. Triloogia tegelased muutuvad ja arenevad, eriti muljetavaldav on Malta. Malta oli algul eriti üheplaaniline tegelane, tüütu ja isekas tüdruk, kelle juurest tahtsin kiiremini edasi pääseda, aga kelle teekond tujukast ja hellitatud kaupmehetütrest kuningannaks oli mõjuv.

Keegi pole ainult kuri või ainult hea, kõik on inimesed oma nõrkuste ja pahedega. Ka sarja negatiivsed tegelased oskab autor mõistetavaks kirjutada. Isegi Kyle Havenil olid oma kaastunde- ja mõistmiskohad, rääkimata piraat Kennitist, kes oli eriti huvitav kuju. Kusjuures on üks oluline tegelane, Amber, keda me näeme ainult läbi teiste silmade.

Mulle vist ikkagi meeldivad Fitzi lood rohkem. Ehk on asi selles, et Eluslaevnikes on palju rohkem tegelasi, läbi kelle me maailma näeme. Nagu ma juba siin kirjutasin, on lugeja jaoks määrava tähtsusega, läbi kelle silmade ta maailma näeb. Eluslaevnikes näeme seda läbi paljude silmade ja see ühest küljest laiendab meie vaatevälja, teisest küljest killustab seda. Lugesin kokku, siin on viis peategelast, kuus olulist kõrvaltegelast ja veel terve hulk muid tegelasi. Samas on siin palju tugevaid naisi: kangekaelne Althea, kes valitsevatest normidest eriti ei hooli, perekonna matroon Ronica, hellitatud peretütar Malta, satraabi seltsiline Serilla, kes kasutab ära iga ettesattunud võimalust, madrus Jek, teise perekonna matroon Jani, piraadinaine Etta, isegi Keffria, kes ka lõpuks enese eest seisma hakkab. Naised, kes ei lase end lihtsalt oludel kanda, kuigi siin maailmas oodatakse neilt pigem seda. Mehed on ambivalentsemad, näiteks Brashen. Tema on kirjutatud ääretult sümpaatseks, aga ta on seda ilmselt just oma väikeste pahede pärast. Üks antipaatne kuju on satraap Cosgo, kellele küll kuidagi kaasa tunda ei saa. Aga isegi tema teeb lõpuks läbi mõningase arengu. Esimene mulje Serillast kui olude ohvrist hakkas kolmandas osas muutuma, kus paljastus hoopis võimuahne naine, kellele üldsegi enam kaasa ei tundnud.

Ma pean ikka vaatepunkti juurde tagasi pöörduma. Olen hakanud mõistma, kui palju see mõjutab teosest arusaamist. Raamatu inimeste jaoks on meremaod jälestusväärsed ja hirmuäratavad elukad, kellel pole keelt ega mõistust, kes saagi ootuses laevu jälitavad ja kelle jaoks inimene on vaid saak ja söök. Nii võiks see lugeja jaoks jäädagi.

Aga siis kirjutab Hobb peatüki meremadude vaatepunktist. Selgub, et nad on kõrgema teadvusega olendid, kes on palju enamat, kui vaid meremaod. Nad räägivad omavahel, suhtlevad keerukate terminitega, neil on eesmärk ja tahe. Neil on nimed, mälestused ja isegi oma laulikud! Madude vaatepunktist oli eluslaeva uputamine ja hävitamine nende endi ja laeva päästmine. Inimeste seisukohast oli see muidugi õudne hukk ja häving, aga sellest arusaamiseks pidi lugeja ise vaatepunkti muutma.

Viis, kuidas viimase osa, "Ship of Destiny" (Saatuse laev) lõpus kõik otsad ühte kohta kokku jooksevad, on liiga fantastiline. Samas, kui sa saad uskuda, et maailmas elavad lohed, meremadudel on laulikud, laevad on elus ja et on võimalik omavahel suhelda ainult mõtte jõul, siis võid ju uskuda ka sellist lahendust. Enne lõpplahendust läheb Hobbile omaselt kõik ainult hullemaks, tegelased saavad hoope siit ja sealtpoolt ning mõnel hetkel tundub, et nüüd ongi kõik läbi ja et nii hullust olukorrast ei suuda isegi autor välja tulla. Aga isiklik vaprus ja tahtekindlus teeb imesid, eriti kui maagiline maailm kaasa aitab.

Teised kirjutavad:
loterii: Võlulaev IVõlulaev II
loterii: Hull laev IHull laev II
Raamatute mets Võlulaev
Ulmekirjanduse baas: VõlulaevHull laevSaatuse laev
Mariann