esmaspäev, 29. august 2016

Indrek Hargla "Raudrästiku aeg"

Indrek Hargla "Raudrästiku aeg" on kriminaalromaan, mille tegevus toimub alternatiivajaloolises Eestis umbes tuhat aasta tagasi. Ehk lugeja peab ise valima, kas ta loeb ulmet või krimkat. Ajaloolise romaanina seda siiski lugeda ei tasuks. Siin on neli iseseisvat lugu, mille peategelaseks ja uurijaks Kuningavalla kuninga Uljase taretark Koiola Aotõiv.

Lugesin raamatu hoo ja huviga läbi. Pinget on parasjagu, loodud maailm tundub tõepärane ja loogiline. Mõrvad - ja neid on palju - on võikad ja uurimine sujub nagu ikka krimkades üle kivide ja kändude. Mulle vägagi meeldib alternatiivajalugu, näiteks Hargla "French ja Koulu" oli tore lugemine. Aga see siin oli hoopis teisest puust. Tegelased on üsna skemaatilised, me ei saa Aotõivu kohta suurt midagi teada, isegi mitte tema vanust. Kusagil ta küll ohkab, et on juba vana mees, aga muidu käitub nagu mees oma parimais aastais muiste. Teiste tegelaste kohta saab veel vähem teada. Niisiis, ei mingit psühholoogiat ja tegelaste peene mõttemaailma avamist.

Iseäranis jätab selles teoses soovida naiste kujutamine. Naised on enamasti orjad, keda on vaja vaid laste sünnitamiseks ja meestele lõbutsemiseks ja isegi kui tegemist on kõrgestisündinud ülikutütre ja valitseja abikaasaga, tuleb lõpuks ikka välja, et esmatähtis on see, mis sängis toimub. Üleüldse on kõvasti juttu kargamisest ja käradest (väljendid "kuidas kube kärab?" ja kärajad saavad kohe palju laiema tähenduse). Kolmas liik naisi on tooneeided, kes on ravitsejad ja abiellu ei astu, kuid keda enne lõplikult ametisse ei pühitseta, kui neist pole kaksteist malevlast üle käinud. Eks autoril on vaba voli luua sellist alternatiivmaailma, nagu talle meeldib. Ja lugejal on vaba voli selle üle viriseda.

Vahepeal tahtis aju Frenchi ja Kouluga paralleele tõmmata, sest ka seal oli juttu alternatiivajaloolisest Eestist, küll tükk aega hilisemast, ja eestlaste uskumustest. Aga mingit seost nende kahe vahel pole mõtet otsida. Täiesti erinevad teosed. Kuigi väheke ikkagi viskas veidi Frenchi ja Koulu vaimu sisse. Kuningavalla kuninga noore liignaise Sõstari on munk Folkmar ristiusku pööranud ja see asub kohe hoolega uut usku levitama. Peab ise missat ja armulauda annab hapendatud leiva ja õllega. Kiriku eeskotta aga ehitatakse saun. Niimoodi saavad inimesed ju puhta ihuga jumala palge ette minna. Munga hale hädaldamine, et see on hereesia, ei anna mingit tulemust. Kuna teatud asjaoludel ei ole kuningas naisega ametlikku abiellu astunud, on nende kokkuelamise näol tegemist suure patuga. Niisiis pihib Sõstar igal hommikul üksikasjalikult mungale, mida nad täpselt kuningaga öösel tegid, et patt andeks saada, nii nagu peab.

Aga sellist kerget õhku on teoses siiski vähe. Raamat on pigem sünge ja raske. Intriigid on vägevad ja julmad ja motiivid keerulised.  Kui keskaega ja apteekri lahendada selline raskepärasus ja keerukus sobis, siis viikingiajast oleksin soovinud midagi kergemat. Hargla armastabki luua üsna keerukaid mõrvamüsteeriume. Tunnistan, et pigin mõrvade seletused kaks kord üle lugema ja nende kallal pisut juurdlema, et täpselt motiividest ja asjakäikudest aru saada. (Vaatan, et ma pole ainuke, kellel see üle pea käib, ka Maire Liivamets on oma arvustuses veidi eksitavaid väiteid esitanud).

Ühes kohas hakkas tunduma, et autor on olnud laisk ja kasutanud ühes oma Apteeker Melchiori loos olnud liini. Lugesin ja mõtlesin, et ei või olla. Ei olnudki õnneks. Hargla viskab lugejale ninanipsu.

Vaatan, et ma olen üks vähestest, kes sellest raamatust kriitiliselt arvab. Ei saa salata, oli põnev, oli hoogu ja kõvasti intriige. Lugesin teose ühe jutiga läbi. Omailm oli hästi loodud - korralikult väljatöötatud religioon, kohtumõistmise üksikasjad ja võimuinstantsid. Keelekasutus oli tore, hulganisti võõraid ja vanaaegselt kõlavaid sõnu, mille sisu oli küll kenasti arusaadav. Samuti toetab "Raudrästiku aeg" eestlaste eneseteadvust. Hargla järgi olime kunagi siinmail arvestatavad tegijad naabrite hulgas, väljakujunenud riigi ja religiooniga ning pealegi Rjurikutega sama sugu. Aga ma pole kindel, et sellest piisab, et ma teose järje (kui see kunagi ilmub) ette võtan.

Teised kirjutavad:
Jaan Martinson
Liivametsa lugemised
Reaktor
Kirjanduslik päevaraamat
Ulmekirjanduse baas
Digital Nerdland
Lugemiselamused
Triinu raamatud
Goodreads
Raamaturiiulike
Raamatukoguhoidja lugemissoovitus

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar