laupäev, 30. juuli 2016

Mihkel Zilmer, Urmas Kokassaar, Anne Lill "Normaalne söömine"

Mina olen üles kasvanud teadmisega, et rasv on paha. Rasv teeb paksuks ja haigeks. See kole kolesterool! Nädalas tohib süüa maksimaalselt pool muna jne. Siis leiti, et rasva võib süüa küll, aga paha on hoopis süsivesik. Suhkrust rääkimata. Valge surm! Tühjad kalorid! Tahaks kohe kuri olla. Mulle on eluaeg valetatud! Selliseid sügavalt sissejuurdunud õpetusi ei muuda üleöö, seda enam, et pidevalt ilmub uusi ja üksteisele vastukäivad teateid toidust ja toitumisest.

Praegusel ajal on infot toitumise kohta rohkem kui kunagi varem. Ühel päeval loed internetist, et kohv on paha, järgmisel, et väga kasulik. Piim aga polevat üldse mingi inimese toit. Pole ime, et inimesed kõiges selles infouputuses segaduses on.

Autorid rõhutavad, et "Normaalne söömine" põhineb ainult kõige uuemal teaduslikult tõestatud informatsioonil. Uuringutel, mis on tehtud inimestega, mitte loomade peal. Sest kuigi uuringud võivad näidata, et näiteks suhkur võib tõsta  äädikakärbse Alzheimeri tõve riski*, on inimene siiski teistsugune loom oma unikaalse seedesüsteemiga ja teiste olendite peal tehtud katsed ei päde mitte.

Normaalne söömine tähendab, et tuleb süüa kõiki vajalikke toitaineid vajalikus koguses. Nii rasvu, suhkruid kui ka süsivesikuid, valkudest rääkimata. Nii taimset kui ka loomset toitu, nii süsivesikuid, suhkrut, piimatooteid kui ka rasva. Täitsa normaalne. Ainuke päris uudis minu jaoks sellest raamatust oli, et maasikad ei sisaldagi rauda nii palju, kui arvatud on. Rauda saab pigem ikka lihast, verivorstist ja maksast, ka näiteks naturaalsetest täismahladest ja paljudest taimedest, kuid neis sisalduv tugevalt seotud taimne raud imendub inimkehas halvasti. Maasikad tasub siiski süüa, kuna nad sisaldavad rikkalikult mangaani, C-vitamiini ja B9-vitamiini.

Raamat koosneb kolmest peatükist. Esimene on normaalse söömise kiirkursus, kus seletatakse lihtsalt ja kiirelt ära, mis see on. Teine peatükk räägib sedasama, aga põhjalikumalt, võttes ette kõik olulised toitainete grupid ja toiduained ja kirjeldab, miks neid vaja on, mida nad kasulikku annavad jne. Viimane peatükk on maitse asi. Autor (kes neist?) muheleb elu ja söömise üle.

Olen kindel, et ka selle raamatu teesidele saab esitada vastuväiteid, aga iga inimene peab omale lõpuks leidma mingi pidepunkti, eriti mis puudutab sööki ja söömist, sest nagu ütlevad autorid: "üha intensiivsemaks muutuvas infomöllus on läinud kaotsi lihtne elutõde – meie kui bioloogiliste isendite sisu ja toimimine sõltub sellest, mida ja kuidas me sööme." Ja veel: söömise pärast pole vaja muretseda, paanitseda, tõmmelda. Oma kehakaalu tuleks suhtuda lugupidamisega, sest keha koos oma heade ja halbade külgedega on iga inimese geenikogumi reaalne väljund." Mulle igatahes tundub selline lähenemine väga mõistlik erinevalt enamasti internetis levivatest "absoluutsetest tõdedest".


*see näide on illustreeriv


Mõned väljakirjutused normaalse söömise kohta:

Hommikusöök. Ei maksa peljata, et hommikune väike tordilõiguke vööümbermõõtu paisutaks. Inimkeha ainevahetus on korraldatud nii, et hommikul söödud süsivesikute muundumist ülemääraseks rasvaks ei toimu. Rasvaga hommikuti liialdada ei maksa. Mis ei tähenda seda, et hommikune söögikord peaks olema rasvavaba. Kasuta võid, mitte margariini! Ära alusta oma päeva vorstivõileibadega. Neis on rasva hommikuks natuke liiga palju. Samal põhjusel ei ole sobiv süüa mitu korda nädalas sardelle või viinereid. Kalarasv probleeme ei tekita, nii sobib hommikusöögiks hästi tükike rasvasemat kala: heeringat, kilu, lõhet või forelli. Saad korraliku portsu oomega-3 rasvhappeid ja olulise koguse ka kõrge bioväärtusega toiduvalke.

Lõunasöök. Naudi rahulikult lõunasööki, mis peaks olema võimalikult mitmekesine, meeldiv ja maitsev.

Õhtusöök. Ära liialda õhtusöögi kogusega (liigsus läheb nüüd juba rasvaks!). Õhtueine peaks sisaldama väga vähe süsivesikuterikkaid toiduaineid. Hästi sobivad õhtusöögiks puuviljad ja juurviljad. Õhtusöök peaks andma kõrge bioväärtusega toiduvalku, st siia sobib kala, linnuliha, väherasvane juust, kohupiim, kvaliteetne biokeefir. Pane tähele! Mida hilisem on õhtusöögi kellaaeg, seda rohkem hoia eemale tärkliserikastest toiduainetest: saiake, pannkook, magus koogike, pasta- ja kartulitoit jms. Samuti peaks õhtusöögil vältima liigrasvast toitu.

Kui vahel siiski juhtub, et sööd mõned päevad veidi valesti, ei sünni sellest kohe paha, juhul, kui eelnevatel päevadel oled järginud normaalse söömise põhireegleid, sest inimese ainevahetus pole jõuetu värk, mis kohe tõrkuma hakkab.

Iga päev tuleks tingimata süüa midagi täisteraviljatoodete (leib, helbetoidud, pudrud) ja piimasaaduste (kohupiim, kodujuust, probiootiline keefir, pett, juust) hulgast, süüa juur- ja puuvilju, tarbida täismahla, kvaliteetset külmpressitud õli ja puhast vett. Edasi, et ainevahetus töötaks laitmatult ja tervis oleks korras, peaksid sööma linnuliha (kana, kalkun jm) vähemalt kolm korda nädalas, kala vähemalt neli korda nädalas, muna (kanamuna, vutimuna jm) vähemalt neli korda nädalas ja punast tailiha (sea-, lamba-, veiseliha) mitte harvemini kui kord-paar nädalas.

Inimese toidu põhi-süsivesikuks sobib looduses laialt levinud liitsüsivesik tärklis. Inimorganism on evolutsiooniliselt kujunenud seda kasutama seetõttu, et tärklis koosneb glükoosijääkidest, st annab seedimisel vajaliku kiirusega verre glükoosi (veresuhkur!), mille sobiv tase on inimelu jaoks asendamatu.

Sahharoos on normaalses koguses tarbituna inimorganismile sobiv toidusüsivesik, andes verre üheaegselt ülivajalikku glükoosi ja teatud koguse vajalikku fruktoosi. Nii et pole ta ei valge ega pruun surm, ega ole tema puhul tegemist mingite tühjade kaloritega! Neid silte hakati sahharoosile külge kleepima tehismagustajate turule toomiseks! Viimastel on aga palju võimalusi tekitada inimorganismis tasapisi probleeme. See, et osa inimesi kipub sahharoosi pidevalt liiga palju tarbima, on tarbimise probleem, mitte sahharoosi kui ühendi probleem!

Ja veel! Mis tahes toiduaine pidev ülemäärane tarbimine tekitab probleeme.

Umbes 75% toidulipiididest võiks pärineda taimsest toidukraamist. Toit peaks sisaldama vajalikul hulgal kolesterooli. Mitte üle 250 mg päevas (kui seda hulka mõni päev ületada pole see probleemiks). Seega: vältida lipiidide puhul pidevat alatarbimist või liigtarbimist, tarbida neid õigetes vahekordades ehk olla normaalne sööja.

Kuna petis leiduv vesi on seotud põhiliselt valkudega, imendub see soolestikust väga aeglaselt, mis tõstab peti ettepoole igasugusest tarbitavast veest, olgu see siis tavaline või maitsestatud.

Parim taimse ja loomse toidukraami suhe inimese igapäevatoidus jääb järgmiste protsentide vahemikku: 75…85% taimset ja 15…25% loomset päritolu toiduaineid.

Rasvhapete õiged kogused ja vahekorrad on kenasti paigas, kui sööme päevas vähemalt näiteks 250 g puuvilja, 250 g aedvilja, nädalas kolm-neli korda head rasvast kala, tarbime külmpressitud taimeõli, tarbime järjekindlalt mitmesuguseid piimatooteid, linnuliha, mune ning vähemalt kord nädalas pisut kvaliteetset tailiha. Lihtne, kas pole? Ja säästlik ka, sest pole vaja raha välja anda libasõnumite järgi toimides.

Jälgi, et sinu päevane söömine tagaks organismi tervisliku ja täisväärtusliku talitluse kogu päeva jooksul. Selleks söö hommikul mõõdukas koguses komplekssüsivesikuid ja piisavas koguses häid toiduvalke; lõunasöök peaks olema hästi mitmekesine, naudi seda hoolega; õhtusöök peaks olema süsivesikute vaene (väldi tärkliserikast toitu) ja sisaldama rohkem kvaliteetseid toiduvalke. Ära tee oma organismile kahju, järgides tervisele ohtlikke libanõuandeid. Näiteks tarbida kiireks kaalukaotuseks tohutul hulgal valke ja ülivähe süsivesikuid. Pikapeale lõpeb selline valguga suur liialdamine ning süsivesikute alatarbimine maksa, kõhunäärme ja neerude tegevuse tõsise häirumisega ja nii talitades tekitad sa ise suure riski mitme raske haiguse tekkeks.

Teised kirjutavad:
Kohustuslikult vabatahtlik kirjandus
Nädala autor
Mihkel Zilmeri raadiosari
Toitumistarkus

teisipäev, 19. juuli 2016

Kai Aareleid "Linnade põletamine"

Kai Aareleiu "Linnade põletamine" on ühekorraga nii ajalooline kui ka isiklik. Ülesehituselt on teos sarnane autori eelmise romaani "Vene verega". Samasugune fragmentaarsus, ajas liikumine ja lüheldased peatükid. Põhiline osa tegevusest toimub 50ndate Tartus ja toimumise koht on üsna täpne. Vaatsin kaardi pealt järele - Kastani ja Vanemuise nurgal on üks sinine maja, mille kõrval Korp! Fraternitas Estica maja. Seal see tegevus siis toimuski.

Õhkkond tundub autentne. 50ndate aastate vaikimine ja olme. Kuigi olme tuleb sisse pigem vihjete kui otseste kirjelduste kaudu, on see siiski piisav, et tunda ennast kohal, sealsamas ruumis ja ajas.

Ma ei ole üldse kindel, kelle lugu see oli. Ühest küljest nagu suurekskasvamise lugu. Peategelane on olemas - Tiina, kelle silme läbi kogu tegevus toimub. Aga samas on teoses võrdväärselt juttu ka tema emast ja isast. Värvikad on kõrvaltegelased. Lapsepõlve ja noorusaja pettumusi markeerib Aareleid pigem vihjamisi, aga nii, et tunda on. Väga palju jääb nendel lehekülgedel ütlemata.

Mul on raske selle teose kohta midagi arvata. Arvamisraskused tekivad üldiselt kahel juhul - kui teos ei jätnud mingit muljet või kui mõjus liiga tugevalt. "Linnade põletamise" puhul ei ole kindlasti kummagagi tegemist. Ehk on see lihtsalt liiga täiuslikult kirjutatud? Liiga steriilselt? Sest Aareleid kirjutab väga täpselt, väga napilt - mitte ühtegi ülearust sõna, nagu öeldakse. Mitte millestki ei ole kinni hakata, kusagilt harutamist alustada. Juba enne ilmumist kuulsin teose kohta ülivõrdes sõnu, mis on alati oht. Hakkad ootama midagi erilist, ise tegelikult teadmata, milles see seisnema peaks. Ja siis osutub tegelikkus selliseks tavapäraseks, mitte viletsaks või igavaks, hoidku sellest, kuid selliseks nagu elu ise, mis on just niisugune nagu sa selle ise lood ja mõtled.

Raamat on kujundatud pealkirja motiivi toetama - linnade põletamine on teatavasti kaardimäng ja raamat on lõigatud selliselt, et see meenutab kaardipakki. Tuttav trükikojast ütles, et sellise lõikamisega iga trükikoda hakkama ei saa. Igatahes tundub köide käes hoides ja peale vaadates hoopis erinev kõigist ülejäänutest. Samas jäi pealkirja ja sisu seotus minu jaoks häguseks. Jah, kaardimäng on Tiina isa elus olulisel kohal. Linnade põletamine on üks üsna mõttetu kaardimäng, kus tulemuse määrab ainult juhus või õnn, mänguoskused siin ei aita. Samas on mängul nii pretensioonikas pealkiri. Raamatu kaanel on kaardimajake, mis sümboliseerib enamasti ehitatu kaduvust. Elu on habras ja selle reeglid ja tulemuse määrab keegi teine, mitte inimesed ise? Kas elu sõltub sellest, milline kaart sulle juhuslikult kätte juhtub, või ka sellest, milline kaart on sinu vastasmängijal? Mitte keegi ei saa ise olla oma õnne sepp? Tiina ema proovis oma õnne enese kätesse võtta, kuid lõpuks oli ikka sunnitud endise juurde tagasi pöörduma. Uut elu ei ole olemas.
On ainult see üks kõigi valikute ja eksitustega elu. Kõigi unistuste ja pettumustega, see üks. (lk 258)

Teised kirjutavad:
Katkend raamatust
Teine katkend raamatust
Intervjuu autoriga
Sehkendamine
Laiapea
Rabarberibulvar
Istu mu pingile...
Kultuur.err, Jüri Pino
Sirp
Liivametsa lugemised
Maarja Vaino, Looming
Raamatukoguhoidja lugemissoovitus
Nädala autor (katkend)
Kirjanduslik Päevaraamat

Tänan "Varrakut" raamat eest.