neljapäev, 26. mai 2016

Arkadi ja Boriss Strugatski ""Hukkunud Alpinisti" hotell"

Arkadi ja Boriss Strugatski ""Hukkunud Alpinisti" hotell" oli üle pika aja raamat, mida ei saanud enne käest panna, kui läbi oli saanud. Hoolimata sellest, et olin näinud filmi ja teadsin, mis toimub ja kuidas teos lõpeb. Ikkagi oli väga põnev ja natuke õudne. Film jälgib raamatut üsna täpselt, kui ehk tulnukate maalviibimise täpsemad asjaolud välja jätta. Aga tegelikult on mul meelest läinud, kui palju filmis seda üldse seletati. Härra Mosese seoseid kurjategijate ja endiste natsikomandöridega ma filmist igatahes ei mäleta. Bruni mustkunstnikust onu ka filmis polnud.

Algatuseks on tegemist klassikalise suletud ruumi mõrvajuhtumiga. Laviini tõttu muust maailmast äralõigatud hotell, puhkusel politseiametnik ja mõrv lukustatud toas. Inspektor Glebsky on selline fantaasiavaese ja ülimalt korrektse politseiametniku musternäidis, kes ei taha kuulda midagi sellest, mis tema ratsionalistliku ja asise maailmavaatega kokku ei lähe. Aga hotellis toimuvad imelikud asjad ja lõpuks peab ka Glebsky alla andma - tegemist on tulnukatega. Ütleks, et tulnukate osa on selles teoses kõige nõrgem. Erakordsete võimetega tegelased, kes ei saa siis ühest politseiinspektorist jagu, samuti nende seosed natside ja kurjategijatega. Aga siin tuleb meeles pidada, et raamat ilmus 1970, sügaval nõuka-ajal.

Igatahes soovitan lugeda ka neil, kes filmi näinud ja raamatut just sellepärast ette ei ole võtnud.

Tõlkinud Maiga Varik

Teised kirjutavad:
Peeter Olesk, EPL
Ulmekirjanduse Baas
loterii
Nuxxbooks
Folie a Deux

pühapäev, 15. mai 2016

Dave Hutchinson "Euroopa sügis"

Dave Hutchinsoni "Euroopa sügise" peategelane on eestlane Ruudi ja tegevus toimub Euroopas 21. sajandi teisel poolel. Selleks ajaks on Euroopa killustunud hulgaks pisikesteks riigikesteks ja Schengenist on ainult kaunis mälestus. Iga linn või isegi linnaosa võib ennast iseseisvaks riigiks kuulutada ja kõigi vahel on loomulikult korralikud piirid koos põhjaliku piirikontrolliga. Ruudi töötab kokana Poolas, kus talle tehakse ahvatlev pakkumine asuda tööle kullerina. Kullerteenistuse näol on tegemist organisatsiooniga, mis püüab hoida meeles Schengeni vaimu, ehk nad toimetavad saadetisi üle piiride, need võivad olla nii legaalsed kui ka mitte nii eriti. Üsna varsti avastab Ruudi, et mõõdukalt ohtliku kulleritöö asemel on ta sattunud hoopis kõrgemasse mängu, mis tal üsna kiiresti üle pea kasvab.

Mul on alati spiooniraamatutega raskusi olnud, mitte et ma neid eriti palju oleksin üldse lugenud. Olen sunnitud tunnistama, et spiooninduse peened finessid jäävad minu jaoks tabamatuteks ja ka siis, kui keegi selgitab, miks keegi käitus nagu ta käitus ja milles asja iva oli, ei saa ma tihtipeale mitte midagi aru. "Euroopa sügis" ei olnud selles mõttes teistmoodi, et igasugused vihjed ja märkused, mis olid edasi antud kui täiesti enesestmõistetavad, jooksid mul lihtsalt mööda külgi alla.

Lõpplahenduses olin pisut pettunud. Paralleelreaalsuse sissetoomine irdus kuidagi teose senisest teemast. Kuigi lahenduseni jõudmine oli tõtt-öelda päris põnev. Minu meelest oleks võinud lõpuni jätkata spioonimängude rida.

Vahepealne isa ja venna liin Lahemaal aga ei mänginud lõpus enam mingit rolli ja tundus, et oli vaid mahutäiteks lisatud. Kuigi see osa oli minu jaoks vast kõige kaasahaaravam. Sest tervikuna "Euroopa sügis" mind üleliia kaasa haarata ei suutnud. Üks põhjus, nagu juba mainisin, et ma ei saanud keerukatest keerdkäikudest aru, teiseks ei olnud Ruudi ka just selline kangelane, kelle käekäik eriti korda läheks. Ja milleks oli vaja Leod tappa? Ainult hoiatuseks? Mina küll aru ei saanud.

Kui veel teose ajastust rääkida, siis tundus see kuidagi vale olevat. 50 aasta pärast on elu-olu enam-vähem samasugune kui praegu. Kus on isesõitvad autod? Nutiprillid? Kiibid naha all? Ruudi vanem vend toksib vaevaliselt kahe näpuga lauaarvutil - kui praeguse aja lapsed enam-vähem sünnivad klaviatuur pihus. Ehk seletab pisut, et sajandi algul käis üle maailma Xiani gripp, mis suure osa inimkonnast maha niitis ja mis siis ehk pidurdas arengut.

Kui Ruudi õpetaja talle ühe ülesande ajal Rocco Siffredi nimeks paneb, siis on Ruudi häiritud, et talle pornotähe nimi pandi. Tõesti? Sada aastat vana pornonäitleja, kes teda peaks ometi mäletama? Ja kuidas sai Ruudi 21. sajandi teisel poolel olla 30-aastane, kui tema lapsepõlves "oli riik veel Nõukogude okupatsioonist uimane". Kaua see Eesti siis uimane oli? 60 aastat?

Kui nüüd veidike järele mõelda, siis ulme (ja tegelikult igasuguse žanrikirjanduse puhul) puhul on nii, et selle konkreetse maailma raames peab kõik olema usutav. Nii võtta, siis Hutchinsoni tulevikumaailmas toimusid asjad vastavalt tema loodud maailmale. Et see erineb minu või kellegi teise tulevikumaailmast, on ilmselt paratamatu. Lähituleviku kohta on enamikul oma maailm juba olemas ja siis tundub iga asi, mis sellest irdub, lugejale vale. Autori jaoks on ilmselt ohutum viia oma teos kaugesse tulevikku või täiesti uude väljamõeldud maailma, sest sellisel juhul on palju lihtsam aktsepteerida autori maailmanägemist.

Teiste lugejate arvamusest on silma jäänud, et need lahknevad päris tublisti. Kellele meeldib kokaelu kirjeldus, kes peab seda kõige igavamaks osaks, kellele on huvitav paralleelmaailm, kellele hoopis spioonivõrgustik või poliitika. Kindel on see, et romantilist liini siin teoses ei ole. Mis jällegi on sõltuvalt vaatepunktist nii miinus kui ka pluss. Nii võib ehk järeldada, et sellest teosest võib igaüks endale midagi leida.

NB! Dave Hutchinson tuleb mai lõpus ka Tallinna kirjandusfestivalile!

Tõlkinud Juhan Habicht

Teised kirjutavad:
Katkend raamatust
Varraku "raamatuklubi" arutelu Facebookis
Ulmekirjanduse baas
Loterii
Postimees
Loetu kaja
Laiapea
Digital Nerdland
Mariann
Mis loeb?
Manni lugemisblogi

Tänan Varraku kirjastust raamatu eest