neljapäev, 23. juuli 2015

Carl Mothander "Kulinaarsed vested"

Carl Mothanderi kirja pandud "Kulinaarsed vested" on sajanditagune toidublogi. Mothander oli Rootsi seikleja, kes abiellus Saksa parunessiga ja seejärel elas mõnusat elu Kohilas Tohisoo mõisas ja linnamajas Tallinnas. Ta kirjutas 1920ndatel toiduvesteid Rootsi ajalehtedele.

Enamasti on need sellised, et mees on mõnusasti oma kodus ja plaanib just Kalli Kaasaga idüllilisele paadiretkele minna, kui keegi ootamatult külla tuleb. Aga külalisele on ju tingimata vaja kehakinnitust pakkuda. Siis läheb Carolus aeda ja sahvrisse ja keldrisse ja võtab sealt üht ja teist ja kolmandatki, segab selle kõik kunstipäraselt kokku ja õige pea ongi imemaitsev lõunasöök külalisele valmis. Ning suud vesistama panevalt kirja pandud.

Lugege ise rootsipärase suupistelaua kirjeldust:
Esiteks muidugi suupistelaud, kerge ja meeldiv. Napsiküsimuse lahendan ma viinaga, millele on lisatud paar tilka köömneõli ja tsipa suhkrut. Koduõlu friseerin natukese suhkru ja tera hiniiniga - aga ainult terakesega, maitse ja kuumuse nimel. Keldris on kõige paremat marineeritud heeringat, see pannakse ilusti väljaraiutud jäätükile ja ümbritsetakse õrnalt tilliga. Värsked kartulid on kasvulavas juba valmis. See on kõige tähtsam. Rediseid ja värsket kurki - samuti jää peal jahutatud - süüakse poole sentimeetri paksuste lõikudena ainult vähese soolaga. Selle juurde minu ema suurepärane leiutis: viis hakitud karbikilu, üks kõvaks keedetud ja peeneks hakitud muna, hakitud petersell, kõik segatud ja kiiresti heas võis üle praetud. Serveeritakse kuumalt röstleival. Ja siis veel vana kodune köömnejuust. (lk 34)
Muuhulgas pannakse mehele mõned nõbud ja kostitatakse peremehe poissmeestest sõpru. Üks veste eristub veidi - see kirjeldab Tallinna salongielu ja ühte Toompea salongide hirmuvalitsejat - krahvinna von Smasquensi - kelle korraldatud bridžiõhtutel kõik käisid, kuigi keegi ei tahtnud. Ja kus pakuti soolapulki, mida keegi kunagi ei söönud. Kuni Carolus läks ja aastatepikkust tabu rikkus - olles sellega haavanud nende seltskonnaelu kõige pühamaid traditsioone. 

Väga muhedad vested ja kui raamat läbi sai, oli väga kahju, oleks tahtnud neid veel ja veel lugeda. Nii mõnegi toidu tegemise kirjeldus tekitas huvi seda järele teha. Aga nii mõnigi ei tekitanud. Sest praegusel ajal ei arvata enam eriti palju liiga paljude toiduainete omavahel kokkusegamisest. Näiteks järgmine magustoit:
Magustoit: kaussi pannakse kõigepealt üsna magusat aprikoosikompotti. Selle peale paks kiht mandlibiskviiti. Selle peale koorest, meest ja võist keedetud karamellikastmest kate. Selle peale põldmarjamoos ja lõpuks jõhvikamahlaga toonitud roosa pilv vahukoort. Kui keegi protesteerib, siis visatakse ta lihtsalt välja. (lk 71)

Tõlkinud Anu Saluäär-Kall

Teised kirjutavad:
Kultuur.err (katkend)

reede, 17. juuli 2015

Jelena Skulskaja "Marmorluik"

Jelena Skulskaja on mind juba mõnda aega intrigeerinud. Tema arvamusartiklid ajakirjanduses ja kirjutised Vene kirjandusest Keskusis. Kuldsete saabaste, läikivate retuuside ja tohutu juuksepahmakaga daam, kes tundub siin Eestis nii teistsugune.

Käisin "Marmorluige" esitlusel ja minu arvamus süvenes - tõepoolest väga huvitav ja suurte teadmiste ja kogemustega inimene. Aga mul ei olnud plaaniski tema raamatut lugeda. Esitlusel loeti ette pikki lõike, nii eesti kui ka vene keeles ja need olid head ja huvitavad kuulata. Ometi arvasin, et see ei ole raamat, mida ma lugeda tahaksin. Ja seda mitte tema võimaliku kirjandusliku väärtuse või väärtusetuse tõttu, vaid sisu tõttu.

Aga päev pärast esitlust vaatas raamat mulle raamatukogus uue kirjanduse riiulilt nii ootavalt vastu, et mul ei jäänud muud üle, kui see kaasa võtta.

Proovin nüüd edasi anda, miks ma seda raamatut lugeda ei oleks tahtnud ja miks see raamat on suurepärane.

Sest õiendame selle asja kohe ära - see on suurepäraselt kirjutatud raamat. Autor ei ole eestlane - see on kohe selge - keelekasutus, väljendid, üldine kogu teost läbiv mõtteviis - see on teistmoodi. Samas, kuna suurem osa tegevusest toimub siinsamas, Eestis, ei ole ta ka kauge ja võõras. Ühest küljest lopsakas keelekasutus, teisest küljest ütleb autor nii vähesega nii palju. Paari lausega suudab ta kokku võtta aastatepikkuse ängi ja teeb seda niimoodi, et seda on luust ja lihast tunda.

Lapsepõlv, mida Skulskaja kirjeldab, on õudne. Tundub, nagu ta oleks üles kasvanud täiesti düsfunktsionaalses peres, kus kogu elu käis ema hirmuvalitsuse all. Just seda ma kartsingi. Ma kuidagi juba teadsin, et Skulskaja armu ei anna. Seda on raske ja valus lugeda, hakkab kahju nii sellest väikesest tüdrukust kui ka iseendast ja oma lapsest ja oma emast ja üldse ...

Samas ta püüab oma vanemaid ka mõista:
Kas oli asi selles, et ei isal ega emal ei olnud normaalset peret, nad ei teadnud, kuidas õigesti lapsi kasvatada, kuidas nendega suhelda. Ning kategoorilisel ja otsustaval emal oli lihtne allutada isa oma tahtele, veenda teda ma õigsuses, stalinlike mahalaskmisseaduste õigsuses... Võib-olla... (lk 31)

Vahepeal ei olegi täpselt aru saada, mis on päris ja mis väljamõeldis. Ja ehk ei olegi see tähtis. Vahel ma mõtlesin, et kas need inimesed, kellest ta kirjutab, on praeguseks surnud. Sest kuidas saab kellestki selliseid asju kirjutada, kes neid veel ise lugeda võib... Samas - "Marmorluik" on romaan, täpsemalt lapsepõlveromaan ja sel juhul on see kõik ju hoopis fiktsioon.

Mälestused lapsepõlvest ja kooliajast vahelduvad sürrealistlike jutustustega. Mina ei ole eriti suur sürrealistlike jutukeste fänn ja mida edasi, seda piinarikkam oli neid lugeda. Seda enam, et enamasti sisaldavad need jutukesed surma. Ikka lõigatakse kellelgil midagi otsast ära või lüüakse nagu muuseas maha või juhtub midagi muud jubedat. Samas on huvitav näha, kuidas tegelikus elus juhtunu vormub millekski uueks ja teistsuguseks, kuidas elust saab ilukirjandus. Kuidas ilukirjanduses on võimalik oma tegelike painajatega hakkama saada, neid suurendades ja laiendades nii palju, et tegelikkusest saab kunst.


Raamatuesitlusel kirjandusfestivalil "HeadRead" 2015

Tõlkinud Ingrid Velbaum-Staub

Teised kirjutavad:
Petrone Prindi kogutud lingid

neljapäev, 9. juuli 2015

Raamatublogidest

Parem hilja kui mitte kunagi. Et kui kellelgi on see artikkel kahe silma vahele jäänud.

Mihkel Samarüütel kirjutab Sirbis raamatublogindusest Eestis: Raamatublogisid tuleb ja läheb.

Lisan ka paar väikest kommentaari:

Pea täielikult jääb puutumata draama- ja teaduskirjandus, napilt postitatakse luulest. Harva on juttu kokaraamatutest, koomiksitest ja n-ö avangardsest nüüdiskirjandusest või modernistlikust klassikast.

Ilmsesti kajastab blogimaailm seda, mida blogijad loevad. Teaduskirjandusega on muidugi nii, et sellest kirjutamiseks on vaja pisut rohkem kui mõni lõik muljeid. Sest kellele ja milleks sa seda kirjutad? Ei ole mingit mõtet teadusliku raamatu kohta kirjutada skaalal meeldis – ei meeldinud, mis ilukirjanduse puhul võib täitsa kenasti töötada. Minu arusaamise järgi peaks siin sisu analüüsima ja võib-olla ka autoriga dispuuti laskuma. Ehk see on kõvasti suurem ja vaevalisem töö. Ja kui loetud raamatu teema ei ole lugeja eriala ja ta loeb seda lihtsalt uudishimust, siis on eriti raske kirjutada sellest nii, et kirjutajast ei jääks muljet kui totaalsest ignorandist. Sest on suur oht kritiseerida (või kiita) midagi, millest sul tegelikult puuduvad piisavad teadmised. Siin blogis on mõned sellised raamatud :)

Minu jaoks käib siia alla ka luule. Mul puuduvad igasugused teoreetilised või praktilised teadmised luule hindamiseks (muidugi peale skaala meeldib-ei meeldi, millest ka luule puhul ei ole suurt abi).

Kokaraamatutest olen mõnikord kirjutanud, aga ka siin on alati probleem – et mida sa seal hindad ja millele tähelepanu juhid.

Oleks huvitav teada, milline tulemus oli Petrone Prindi paari aasta tagusel kampaanial, kui blogijatele jagati tasuta raamatuid. Vastutasuks pidid nad neist kirjutama.

Petrone Print on seda kampaaniat teinud juba viimased viis aastat. Kirjastus ei ole küll peale 2010. aastat tulemustest kokkuvõtet teinud (siis osales 41 kirjutajat), aga nende selleteemalisel blogipostitusel oli eelmisel aastal 14 kommentaari, 2013. a 15, ja 2012. a 25 kommentaari. Tundub, et asi on hakanud maha käima. Küll on Petrone Print üks väheseid kirjastusi, kes juba mitu aastat tagasi blogijatele arvustuse eest raamatuid pakkus. Teised kirjastused on blogijad alles päris viimasel ajal avastanud. Eks ma saan ainult iseenda eest rääkida, aga lisaks Petrone Prindile on mulle aegade jooksul raamatut arvustamiseks pakkunud 5 kirjastajat (sh üks omakirjastaja ja üks raamatupood), millest ma küll siiani ühtegi vastu ei ole võtnud.

Aga nagu Samarüütel ütleb, on blogid praeguseks ajaks juba väheke vanamoodsad ja ei tea, kauaks sellist avaldamise viisi üldse jätkubki.

Tekib küsimus, millisel moel teosed raamatublogijate sõrmede vahele satuvad – kas need võetakse riiulist või laenutatakse raamatukogust, ostetakse poest, netist või failina? 

Mina teen nii seda, teist kui kolmandat. Kõik nimetatud raamatusoetamise viisid on kasutuses. Olen blogis e-raamatud ka eraldi ära märkinud. Igal blogijal on asjad, mis just tema jaoks tähtsad on ja mille ta postitusse ära märgib. Minu jaoks on näiteks oluline märkida tõlkija nimi, samas loterii ja ka mõned teised lisavad väljaandmise aasta, millest on tegelikult kirjutiste lugemisel palju abi.

Ma olen nüüd hoolega vältinud sõna „arvustus“, kuigi see tuleks nagu kõige lihtsamalt. Et mida me siin blogides siis kirjutame? Arvustusi või ülevaateid või midagi muud? Päris alguses otsisin nõu, kuidas raamatust kõige parem avalikult kirjutada oleks ja panin leitu kirja siia. Samas väidan endiselt, et ma ei kirjuta arvustusi, vaid tähendan üles mõtteid ja muljeid, mida raamat minus tekitas. Aga ei pääse, mõnikord tuleb ikka midagi arvustuselaadset välja :)

Kõige kiirema ülevaate raamatublogide hetkeseisu kohta saab Bukahooliku lehe blogivoost.

Bukahoolik tänab ja nõustub. Olen püüdnud seda blogivoogu ajakohasena hoida. Julgustan ka uurima nimekirja „Blogid, kus raamatutest juttu“, seal on väga asjalikke ja huvitavaid raamatutest kirjutajaid.