pühapäev, 21. juuni 2015

Indrek Hargla "Süvahavva. Teine suvi"

Olen nüüd tükk aega mõelnud, kuidas ma peaks seda postitust siin alustama. Et kas ütleks kohe esimesena otse ja ausalt või alles lõpupoole. Ma olen ju enamasti viisakas inimene ja ei taha kellelegi halvasti öelda.

No ütleme siis kohe alguses ära, et see raamat oli pettumus. Indrek Hargla esimene "Süvahavva" võlus oma uudsusega, seal kogu aeg toimus midagi ja järjepannu pidid kedagi kahtlustama või käis mõni ootamatu pööre. "Teine suvi" aga algab kui mingi külaolustikuromaan. Nüüd ma ei ole tegelikult päris täpne - raamatu esimene peatükk kirjeldab sündmusi anno domini 1440. Ja see on üsna paljutõotav. Tutvustatakse Süvahavva neitsit ja Süvahavva nõidumise raamatut ja vennaskonda, kes tahab need kaks omavahel kokku viia ja teisi tegelasi, kes seda igal juhul takistama peavad. Põnev.

No ja siis edasi tuleb külaolustikuromaan. Eelmisel suvel toimunud sündmused on unustatud ja neid selgitatakse kui suurt arusaamatust. Marta on haiglas, Felix üritab temaga igatepidi suhelda, kuigi ei ole selles eriti edukas, Kristi Aafrikas tööl ja Arnika asutab ennast Tallinna ülikooli. Ainult Arno on väheke imelik. Olin jõudnud poole peale (see on siis u 200 lk), kui taipasin, et siiani ei ole veel mitte ühtegi seiklust toimunud. Küll aga puistatakse iga veidi aja tagant vihjeid, ilmuvad kahtlased tegelased, mis nagu peaksid kuhugi viima, peaaegu nagu hakkaks juhtuma, kuid siis ei midagi. Tõeliselt läheb madinaks alles raamatu päris viimase viiendiku peal. Ja siis täiega, nagu tahaks autor eelnevad 340 lehekülge tasa teha.

Nonii, kõik see öeldud, lisan, et lõpp mulle meeldis. See jättis mõnusalt otsad lahtiseks ja siit annaks veel mitu-mitu romaani kirjutada, laiahaardeliselt tulevikku või siis midagi Frenchi ja Koulu stiilis kelmiromaani moodi asja. Koulu ju on ka kuulus Süvahavvalt pärit rahvalaulik, maag ja arbuja. Nii et seos on juba ette olemas. On hea, et Hargla ei võta "Süvahavvat" surmtõsiselt, kuigi Ludwigi ja Eva tegemised seda vahepeal olid. Kaks fanaatikut kindlalt oma eesmärgi poole liikumas, ära kasutades kõiki ja kõike, et ainult selleni jõuda. Siinkohal kasutan juhust ja annan teada, et fännid ootavad "Frenchile ja Koulule" pikisilmi järge.

Romaani peamiseks tegevuse edasiviijaks ongi Ludwig ja Eva, kes otsivad üht ammu-ammu kadunud raamatut, mis neid Valguse Isanda juurde peaks viima. Selleks on veel vaja Süvahavva neitsit, kelleks on muidugi Arnika. Kihti-kihi haaval jõuavad nad teadmisele lähemale ja see ongi selle raamatu sisu ja võlu. Saladuse lahendamine, müsteeriumi avamine, lugeja viiakse koos tegelastega otsingule, talle antakse võimalus kaasa mõelda ja lahendust pakkuda.

Ehk "Teine suvi" ei ole mingi action ega seiklusromaan. Ma lähenesin sellele täiesti valede ootustega. Autor ütleb intervjuus Jüri Kallasele: "Võib-olla kirjanik on ka olnud distsiplineeritud ja ei ole kirjutanud siia raamatukaanele sõna “ulme”, vaid “etnopõnevik”. Aga mina suhtun sellesse ikka nagu science fictionisse. Sedamoodi, kuidas tegelased seal mõistatustest aru saavad, pakuvad nad neile teaduslikumaid ja ratsionaalsemaid seletusi." See on põnevik just mõistatuse lahendamise tähenduses ja lõpus on natuke pauku ja mürtsu ka. Nagu boonusena või nii. Võib lugeda küll.

Teised kirjutavad:
Digital Nerdland
Ulmekirjanduse Baas
Intervjuu autoriga
Jaan Martinson, EPL
Kirjanduslik päevaraamat
Reaktor
Reaktor (katkend)
Sauga Raamatukogu

neljapäev, 18. juuni 2015

Viivi Luik "Varjuteater"

Kõigepealt oli järjejutt, mis tekitas liiga palju huvi, seejärel tuli raamat. Viivi Luige "Varjuteater" on just selline mitte-reisiraamat ja mitte-mälestusteraamat, mida võiks lugeda enne Rooma-reisi. Või ka mitte. Tegelikult on see pigem nagu teekond. Mälestused algavad juba lapsepõlves ja kogu eelnev elu oleks nagu teekond, kus iga samm viib lähemale Roomale, Igavesele linnale. Luik ise ütleb, et "Muidugi on „Varjuteater” romaan".

Alustasin lugemist ja olin kohe lummatud. Algus ei käi kokku mitte ühegi reisiraamatu kohta käiva tõega. See algab nimelt 1949. aastal küüditamise ajal. Aga Luige jaoks algas just siis, kolmeaastaselt, tema teekond Rooma. Igatsetud linna jõudis ta alles 1998. aastal. Ta nagu lükiks üksteise järele neid asju, mis talle raamatu kirjutamise ajal meelde tulid, lähemast minevikust ja kaugemast. Esikohal on aeg Roomas, aga samal ajal ka aeg Berliinis, kus ta veidi varem elas. Nii käibki raamat ühest kohast ja ajast teise ja sellel kõigel on oma mõte ja sisu. Nimelt leiab autor nende erinevate seikate ja inimeste vahel seoseid. Ilmselt sellepärast oligi seda kõike vaja kokku ühte õhukesevõitu raamatusse panna.

Sain aru, et raamat on kirjutatud kümme aastat pärast Rooma-aega. Seega said siia raamatusse vaid need mälestused ja mõtted, mis selle aja tagant veel tähendust omasid, meeles püsisid, mida autor pidas oluliseks edasi anda.
Olin saabunud koju.
Seal võõral lennuväljal seisis inimene, kes oli minu kodu.
(lk 35)
Järjejuttu kuulates paelus mind väga Luige kirjeldus, kuidas ta Rooma peavaksalist ühele külalisele odavat rongipiletit ostis. Odava rongipileti ostmine Rooma peavaksalist on nimelt lootusetu ülesanne, esiteks on seal hiiglaslikud unised piletisabad, teiseks on odavad piletid alati välja müüdud. Kõige tähtsam on välja valida õige kassa ja õige piletimüüja ja talle õigel viisil läheneda. Itaalias saab piletiostmisest etendus, milles kogu saal huviga kaasa lööb. Midagi sellist rahvad siinpool Alpe vaevalt et naudiksid.
(Tundub, et err-i järjejutu lingid hetkel ei tööta, muidu ma soovitaks seda osa kindlasti kuulata).

Sellisest naljakatest ja kummalistest seikadest kirjutab Luik veel. Sellest, millistena tema nägi neid itaallasi, kellega ta kokku puutus. Ta kirjeldab inimesi teravalt ja olukorrad, kus nad esinevad, on omalaadsed. Vaese riigi suursaadiku perele sobiva korteri otsimine on aga lausa tragikoomiline.
Sellel ühel hetkel seal puu all mõistsin ma midagi, mis pidi minuni jõudma alles aastate pärast. 
Mõistsin, et kui sul on kodu ja kui see kodu on teise inimese südames, siis ütle talle seda. Anna teada. Sest kui juba JJ tunneb, et on hetk sealpool muret, siinpool õnnetust, siis on see tõsi. Siis jääb üle ainult kinnitada, et jah, tõesti, iga hetk on hetk sealpool muret, siinpool õnnetust, ja ei tea, kas homset päeva üldse tuleb ja kas enam saabki midagi ütelda. (lk 199)
Teised kirjutavad:
Varraku raamatublogi
Intervjuu ja katkend, EPL
Musirull
Postimees, Rein Veidemann
Piparmünditee
Loterii
Kirjad kodumaale
Sirp, Doris Kareva
Keel ja Kirjandus
Hernehirmutis
Looming, Maarja Kangro
Lugemissoovituse blog
Manni lugemisblogi

teisipäev, 2. juuni 2015

Margaret Atwood "Pinnaletõus"


Margaret Atwoodi "Pinnaletõus" tundus mulle algul nagu mingi noorte vihaste meeste teos, mida ma keskkooli ajal lugema pidin, näiteks John Osborne'i "Vaata raevus tagasi". Seda küll vaid ühe aspekti tõttu - tegelaste omavahelised suhted. Mehed ja naised ütlevad üksteisele inetusi, halvustavad, mängivad mänge, manipuleerivad.

Tundsin toona neid raamatuid lugedes teatud võõristust - ühest küljest oli see maailm, millest seal kirjutati, väga erinev minu nooruspõlve-aegsest Eestist (50-ndate Suurbritannia) ja see nagu põhjendab seda, miks raamatus kirjeldatu nii võõras on. Samas aga - inimesed on siiski igal ajal ja igal pool sarnased (mina usun). Minu maailmas inimesed üksteisega niimoodi ei käitunud. Ei käitu ka nüüd, kakskümmend aastat hiljem.

Ma näen nüüd, et see, mis ma just kirja panin, ei päde eriti. Muidugi ütlevad mehed ja naised üksteisele inetusi, halvustavad, mängivad mänge, manipuleerivad. Nagu varem, nii ka praegu. Ilmselt on see mingi kirjutamise viis, stiil, teatud märksõnad või midagi sellist, mis nii teistmoodi tundub. Oeh, ma ei oska seda üldse kirja panna. Ühesõnaga, mulle ei meeldinud need inimsuhted, mis mulle lehekülgedelt vastu vaatasid. Atwood on sündinud 1939 ja "Pinnaletõus" on kirjutatud 1972. aastal. 72. aasta Kanada on ju üks hoopis teine paik. Aga siis, kui ma juba arvasin, et see on üks järjekordne teos sellest, kuidas mehed domineerivad ja naised neid teenivad ja kannatavad ja alla annavad, läks teos minu jaoks käima, üsna lõpus.

Mõned lugejad on just selle osa kohta öelnud, et nad ei saanud aru, mis oli päris ja mis mitte. Ja et see nagu pööras kõik ümber. Täpselt nii oligi, lõpp pööras kõik ümber ja psühholoogilisest romaanist sai korraga fantastiline. Või ka mitte, oleneb vaatepunktist. Igatahes oli lõpplahendus võimas.

Noor naine sõidab paari sõbraga oma vanematekoju kaugele kõnnumaale, sest saab teate, et ta isa on kadunud. Vaikselt rullub lahti minevik ja toob aja möödudes üles üha enam seda, mis on olnud maetud ja arvatud, et kadunud. Peategelane eraldab end järjest enam oma kaaslastest ja tegeleb oma isiklike painajatega, mis seal lapsepõlvekodus pinnale tõusevad, kuni lõpuks ... Aga seda ma siin ära ei räägi.

Tõlkinud Karin Suursalu
Margaret Atwood kirjandusfestivalil HeadRead 2015 (jah, muidugi on mul autogramm ka :))